Olles käinud teisipäeval kohtumas võimalike tulevaste kolleegidega ning nõustunud tegema proovitöö, kontrollisin iga natukese aja tagant postkasti, et näha, kas on juba täpsustav ülesandekirjeldus laekunud, aga iga katse läks tühja ning viimaks tuli lihtsalt aeg asjad kokku panna ning Tartusse minna.
Oli üsna kummaline istuda taas aega parajaks tehes Tallinna bussjaamas ning vaadata kunagi nii tuttavaid hooneid tee ääres. Imelikul kombel hakkan juba selliseid asju unustama. Aga Tartusse jõuda oli tore. Sandra tuli vastu ning käisime ostsime kohe pannkoogikraami ning ka veidi head-paremat samaks õhtuks. Vaatasime viimaks Eclipse'i lõpuni ning muljetasime, nagu poleks pool aastat näinud. Unigi ei tulnud enne kella nelja.
Neljapäev oli asjalikum. Kokkuleppe kohaselt pidi varasem ärkaja tegema pannkooke ning taaskord saatuse irooniana ärkasin just mina sel hommikul kümme mintit varem. Seda pole vist kuangi vare juhtunud. Pannkoogid tulid aga päris head, hoolimata labidatükkidest nendes ja sõime neid voodil piknikku pidades.
Sandral oli nii palju plaane ja alustasime tema soovil kaltsukate läbikammimisest. Mina muidugi mõtlesin jälle, et mul ei ole midagi vaja ja ma ei tohiks tagasi veelgi raskemate kottidega minna, aga te ju teate mind. Kuidas ma jätan maha mulle idaalselt sobiva musta seeliku, kui selle eest küsitakse vaid üks euro?
Sandra täiendas ka veidi oma garderoobi ja siis läksime minu soovi kohaselt kangapoodi siidiseid paelu ostma, sest mingil hetkel oli tulnud mõte, et võiks lisaks Saurabhil osta palutud potilillele ning voodipesule ka ise ikka midagi erilist Harshile kinkida. Arvan... või vähemalt arvasin, et saime kokkuvõttes paremini hakkama, kui ehk seal kohapeal saanud oleksin. Eriti peale pikalt ideetuna olekut.
Viimaks ostsime veel Riinu sünnipäeva puhul sefiiritorti ning veini ja läksime koju Harshi kingitust ette valmistama. Kuna see oli nagunii üks natuke piinlikkust valmistav üritus, mis eeldas, et saan oma kompleksidest üle, siis tahtsime selle valmis saada enne, kui keegi veel meiega liitub.
Viimaks aga üllatasin iseennastki, sest hakkasin seda photoshooti nautima ning meil oli mitu tundi päris lõbus kõiksuguseid erinevaid kostüüme proovida ja ära võtta, end ka ainult lintidesse mässida ning harutada ning muidugi lõputult erinevaid meid naerma ajavaid poose võtta. Ise jäime tulemustega ka täitsa rahule ja võib arvata, et me ei saaks enam lähedasemad sõbrad ollagi.
Õhtul rääkisime veel Harshi ja teiste poistega ning norisin teda, et ees ootab midagi erilist. Saime ka veebisünnipäeva pidada, kui mu sõbrad olid nii armsad ja kandsid mulle läbi Skype'i kõik toimuva üle. Nad vist teadsid, kui väga ma oleksin tahtnud ise seal olla. Aga vahepeal pidin ka pisarate peitmiseks kõrvale vaatama, sest oli liiga valus näha, kuidas nad oma jalaga perse traditsiooni tema peal praktiseeivad. Ja Saurabh oligi nii armas, et täitis mu esmapilgul ehk jaburana tunduvad soovid, aga Harsh oli vist üsna rahul, kui talle selgitati, miks ma sellised asjad valisin. Saatsime talle ka teaseri veel ees ootava kohta ning siis lasime poisid tuttu. Tähistasime isekeskis edasi Riinu sünnipäeva talle sefiiri näkku määrides ning ise vastu saades ja hiljem ka veini juues. Üllatuslikult saabus hiljem läbi naabri toa ka Sandra endine vallatus ning ühel hetkel mängisime meie neli ning ka ta toanaaber oma teise poolega kõik koos selle tibatillukese toa põradal vallatut aliast. Vallatut ei olnud selle juures küll midagi, kuigi playboyga paaris olemine oli lõbus ja tegelesin poole ööni tema shokeerimisega. Mulle nii meeldib poistel suud kinni panna. Ahjaa... ja ma ei tea, mille eest vanajumal mind karistab, aga sain ka kõige rohkem kiiksuga ülesandeid teha. Näiteks kükitades seletamisest on mul tänaseni jalalihased väääääääääga valusad.
Reede oli veidi karmim, sest olin viimaks saanud kätte töömaterjalid ja nüüd pidin veel ülehelikiirusel sõpradega kvaliteetaja veetmise vahele integreerima oodatust oluliselt suurema tööülesande. Iseenesest oli ju täitsa huvitav väljakutse, aga ma ei tea, kui kuri ma olen, kui minu nädalalõpust ohverdatud kaks töist päeva, mille eest veel keegi ei maksa ka, aga teenivad, jäävadki igasuguse tuluta minu jaoks. Vähemalt tean juba, et töö esimese poolega jäädi rahule. Homme kuuleb loodetavasti ka ülejäänu kohta. Palun palun palun. Nüüd juba tõesti võiks õnneks minna.
Lisaks oli ju H sünna ning ma tahtsin kuulda, kuidas talle kõik need kolmsada fotot meeldisid, kuid kommentaar jäi tuimaks. Meist keegi ei saanu aru, milline heteromees ütleb vaid, et they were awesome ja siis palub need netist ära kustutada, et keegi ta sõpradest peale ei satuks. Olid need ju väga kõvasti turvatud. Pakkusime talle küll välja, et ta võib ju plaadile kirjutada, aga ta loobus ka sellest, mis paneb mind mõtlema, et mis tal küll arus oli? Enamik mehi hüppaksid sellise kingituse peale ju õnnest lakke. Eriti Indias. Aga noh... seda ma tean ammu, et ta ei ole enamik mehi.
Aga jah... reede oligi selline päev, kus minu pärast pidid teised välja minema ja ma tunnen end väga süüdi Sandra kodust välja peksmise eest, aga ta laitis täiesti maha ka mõtte, et mina kuskil kohvikus tööd teen. Arvan, et ehk oli tal õigus, sest ma ei suutnud keskenduda isegi siis, kui nad omavahel millestki huvitavamast rääkisid või vaikselt muusikat kuulasid. Aga sain pool tööd valmis ning siis sadasid nemad sisse üllatusega.
Mulle ei ole kunagi varem palju õnne sünnipäevaks soovitud pitsa sisse pandud küünaldega. Oli omapärane. Eriti, kuna minu sünnipäev ei ole ju märtsis. Aga nemad otsustasid, et kuna minu sünnipäev jäi ka sel aastal koos tähistamata, siis tuleb viga parandada. Sain isegi nunnu kingituse - türkiissinise liblikaga nabarõnga. Ja siis lubasin neile, et teen töösse pausi - eriti, kui nad aitasid mul teksti üle ka kontrollida ning andsid oma soovitusi. Läksime kolmekesi hoopis õue ägedaid pilte tegema. Sain lumehunnikus aeleda üle pika aja ning käisime botaanikaaias, aga kaamera akud said üsna ruttu tühjaks ning siis tulime poe kaudu tuppa tagasi.
Reede õhtu möödus jälle naerupisarais. Mängisime seda mängu, kus sulle kleebitakse otsaette märkmepaber kuulsuse nimega ning pead kas-küsimuste abil ära arvama, kes sa oled. Mängisime jälle poole ööni ning siis tuli uuesti nälg kallale. Juba traditsioonikohaselt läksime Sandraga siis Maci drive-in sabasse seisma, aga ma ei suutnud enam oma tavalist toitu leida. Vähemalt saime uusi tuttavaid ja üsna maitsva keretäie.
Laupäeva esimene pool möödus minu jaoks taas töiselt, aga ma ei andnud alla ka virvendava pildi peale enne, kui valmis sai. Vahepeal jõudis Riin ka ära minna ning Sandra pidi asjalik olema, aga suhtles hoopis Skype'ipeikadega ning pani pilte netti. Kohtusime ka korraks just aasta noorajakirjanikuks pärjatud Lauraga ning tegime teda mingi peo jaoks ilusaks. Õed jõudsid muidugi olla ka tüüpilised õed, mis mulle väga nalja tegi. Pärast käisime taas poes ja ostsin siis juba võrduse huvides ka talle sünnipäevakoogi tema maitse kohaselt ning loputasime seda veiniga alla. Olles olnud terve päev tubane, oli tore korraks lumetuisu kätte sattuda. Värvisin ka üle pika aja pead lootes, et henna tõttu roheliseks ei lähe - tuli täitsa ilus - ja mängisime veel mingit totakat mängu, mille tulemusena selgus, et oma õuduses peaksin tulevikus selle Mumbai nilbikuga surmani abielus olema ja selle aja jooksul seitse last ilmale tooma. Ei kõla just kõige meelepärase saatusena. Pigem saatus irvitas mulle näkku. Aga õnneks see oli lihtsalt mäng.
Tänane päev möödus nii kiiresti, et me ei jõudnudki eriti midagi teha. Andsin oma kirjatööle viimast lihvi ning pakkisin asju, mida oli otseloomulikult ikka rohkem kui sinna minnes; siis vaatasime veel mingit creepy't filmi ja oligi aeg sammud taas pealinna suunda seada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar