Vaatasin terve öö õudukaid. Ärgates oli kohe nii kõhe, et ei teadnud, mida teha, aga nüüd ma muidugi enam paljut ei mäleta.
Mäletan mingit suurt ehitist, milles kõik kahekaupa ühe suure voodiga toa pärast kaklesid. Kuna aga mul oli muuga tegemist, siis olin üsna hirmul, et jäängi ilma toata. Mingil hetkel avastasin, et mu kaamera ja käekott on kadunud ja hakkasin neid paaniliselt mööda maja taga otsima. Kui siis lõpuks avastasin, et need on Reijo ja tema kunagise pruudi käes mingis kohas, kuhu mind lasta ei tahetud, siis kees viha üle ääre. Tuli küll korraks nagu meelde, et olin ennegi kaamerat nende käes näinud, aga siis polnud aega või tahtmist reagerida. Nüüd siis said aga korralikult sõimata ja ega ma siis ei tunnistaud, et teadsin mngi osaga kaamera nende käes olemisest. Ja ega ma ei kujutagi ette, miks tal oleks olnud tarvis minu käekotti koos kõige olulisega laenata.
Mäletan ka ühte hetke õuest, kui minul oli vaade eemal kuseva Harshi seljale, aga et tegi seda vist vastutuult või midagi ja siis kui sademed lähenema hakkasid, kiljusin juba igat pidi. Tema aga ei teinud väljagi, et ise ka märjaks sai.
Viimasena mäletan tormamist ühe ukse poole, mille ees seisis kollase hiphopiliku riietusega väidetav endine paralleelklassivend, kellele karjusin, et ta eest tuleks, mille peale ta ukse nii avas, et ma oleksin peaaegu kohe ukse tagant algavast trepist alla sadanud ja tema oli omadega väga rahul. Vihastasin jälle, sest Reijo pruut oli mu närvid juba krussi keeranud ja nüüd kohates kellegi puhast õelust, karjusin ta peale vaid sõnadega: kuradi kollane persevest!
Need jäidki mu viimasteks sõnadeks ja siis algas lühike elu eest jooksmine. Olin kindel, et keegi tahab mind tappa ja eelmainitud trepil vedelenud nuga vaid kinnitas mu arvamust. Õnneks aga jooksin siis uksi seljataga paugutades unenäost välja pärisellu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar