24. juuli

Tänane öö oli päris huvitav. Harsh tuli koju ja hakkasime jälle juttu rääkima. Mõlemad olime üliväsinud, aga und ka ei tulnud ja väga huvitavad teemad olid. Üsna üllatav oli kuulda, et 25-aastane modernne noormees tunnistab, et tal ei ole kunagi ühtegi füüsilist suhet olnud. Ja siis me rääkisime elust ja olust ja kõigest muust. Temaga on hästi lihtne rääkida. Ei mingeid piinlikke vaikushetki. Alguses tundus mulle just vastpidi, et pigem hakkan Muditiga läbi saama, aga nüüd selgb, et saan mõlmaga ülihästi.
Mingi hetk otsustasime, et jään ööseks poiste tuppa. Siis saame rääkida juttu nii kaua, kuni ära kukume. See aga juhtus kõigi tema katsete, mis sisaldasid ka mingit ägedat näomassaaži, kiuste alles vastu hommikut. Arvan, et leidsin väga hea sõbra.
Aga vastu hommikut läks pisut keeruliseks. Ta tahtis enne mind ärgata, et minu julmast äratustehnikast pääseda. Ja siis ärgates teatas, et tahaks mind suudelda. Ja siis me rääkisime peaaegu kuni minu tööle minemiseni sellest, miks see ei ole hea mõte. Miks mina ei ole hea mõte. Ja me ei jõudnud ikkagi ühisele arusaamale. Aga ta loodetavasti siiski respekteerib üldjoontes mu soovi elukaaslaste, töökaaslaste ja koolikaaslastega sõbraks jääda. Muidu on ta ju väga äge inimene. Aga see oleks liiga keeruline. Ta ei ole harjunud Euroopa normidega ja mina ei ole harjunud India omadega. Ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli… Ooops, I did it again!

23. juuli

Ei saa me läbi alkota
Täna siis oli esimene päev, kui kolmekesi praktikantidega minu firmas töötasime. Jälle oli naljakas tunda end milleski veel uuematest inimestest kodus olevamana. Aga ok. Tööst pole väga midagi rääkida. Õpetasin uusi praktikante välja, kui oma töö otsa sai ja õhtul pidi olema see firma üritus. Suhteliselt suur läbikukkumine, aga ma sain vist oma ülesannetega üsna hästi hakkama ja sain ka põhimõtteliselt esimest korda nõustamist proovida. See oli fun, kuigi ikka veel koperdasin.
Teised arvasid, et mul läks hästi ja et tüübid olid tõeliselt huvitatud programmist. Tegelikult aga olid nad huvitatud minust ja hoopis Kanadasse immigreerumisest. Vähemalt üks neist tundis veidi huvi ka meie kommunikatsioonimagistri vastu. Nii et meil on midagi ühist. Aga pärast ametliku osa lõppu, kui kõiki järsult ja ebaõnnestunult tantsuplatsile paluti, hakkasid nad uurima hoopis, kus ma elan ja kauaks jään ja kas ma tahan neile külla minna. Nojah. Nad olid toredad, aga ma jääksin üsna ruttu neile vahele sellega, et ma ei ole UK-st ja see peaks töine suhe olema. Muidu ei ole mul ju midagi uute sõprade vastu. Lihtsalt, ma tahaks tööasjad sõprusest lahus hoida.
Kui ebaõnnestunud pidu kokku pakiti, jäin Muditi ootama, et ta mind mööda minnes koju viiks. Teised tüdrukud läksid shoppama. Nad on veel kultuurišokis. Võib-olla mina olen ka, aga ma vähemalt proovin nagu kohalikud käituda. Proovin usaldada. Niisiis läksime kahekesi koju. Ja jõime viskit, kuni ta ära minema pidi. Ta juba plaanis reisi edasi lükata, et rohkem aega minuga veeta, aga ei õnnestunud.
Nüüd olen üksi, aga vähemalt annab see võimaluse blogida. Tema sõitis vanematekoju, aga ta on päris äge ja tundub, et see on süütu flirt. Läheb täpselt nii kaugele, kui mina luban. Fun osa oli see, kus ta ütles, et kui paneb ühe teatud loo mängima, pean temaga tantsima. Ja see oli päris lõbus. Õpetasime üksteisele uusi standard- ja ladinatantsude samme:D
P.S. Tüdrukud tulid just koju ja nägime sisalikku vannitoa seina peal:)
Nad hakkavad ka aru saama minu skeptilisusest kohalike aiesecarite suhtes, aga samas Muditi usaldan. Usun, et meist saava päris head semud. Temaga on lõbus. Ja teate, mis on kõige kõige parem osa? Mulle tundub, et mu süda on jälle terve. Tulin jälle suurest jamast välja tugevamana kui enne. Ja tõestasin endale, et kohanen üsna hästi. Teised tüdrukud on kergetest ebamugavustest nii šokeeritud, et räägivad, et tahaksid koju tagasi minna. Mis on jabur. Minu jaoks on India olnud pigem positiivne üllatus ja ma ei kahetse üldse siia tulemist. Ainult nädala alguses tõeliselt haige olles tahtsin koju. Samas usun ka, et kui kodutöö sihtriigi kohta on tegemata, siis ei ole ka õigust vinguda. Loe, kust tahad, igal pool peaks olema piisavalt infot India plusside ja miinuste kohta. Steriilsust pole keegi lubanudki. Ja Põhja-Euroopalikkku täpsust ning korrektsust pole ka mõtet oodata. Valed on muidugi ka siin koledad ning lühikeste jalgadega, aga kõik oleneb sellest, kuidas ise asjadesse suhtuda. Positiivsus aitab palju. Ja sõbralikkus. Ja naeratus.

22. juuli

All’s well that ends well, right!?
Eile päev oli jälle väga töine. Vahel tundub, et ma olen ainus, kes tähtaegade pärast muretseb. Seega tegelesime alles eile turundusplaaniga. Kõik on ikka veel väga kohutav, aga mis teha. Mul on piinlik, et seda jama minuga seostatakse, aga ma ei jaksa lõputult vastu vaielda oma turundusmagistrist kolleegile. Eriti kuna muidu oleme me ju head sõbad ja ma ei taha tülli minna temaga. Aga ta ei tundu just väga palju teistest targem. Jah, ta saab aru, miks ma vahel pisarateni naeran mõnda kolleegide inglise keelset väljendit kohates. Aga see ei tee temast eksperti ei turunduses ega inglise keeles. Ei ole ka mina ekspert, aga nähes üht nurjumist teise järel, on mul lihtsalt kahju sellest, et mul ei lasta aidata.
Ühesõnaga õhtu oli hommikust targem. Kuigi olin surmväsinud, otsustasin ikka kena prantsuse kutiga välja minna. Ja see oli kogu päeva parim mõte. Mul oli väga tore ja tema sõnul tal ka. Kõik sai alguse sellest, et Tusha viis mu kokkusaamispaika. Sõitsime autoga nagu tõelised naised. Kiljudes hirmust, kas ikka mahume motikaterivi vahelt läbi pärast ühte valepööret. Tagant juba sõideti kinni ka ja ainus valik oli edasi minek.
Igatahes, mahtusime läbi ja saingi Emmanueliga kokku. Saate aru? Tal on firma autojuht. Neil kõigil on. Ja firma maksab kinni ta lukskorteri. Maksaks ka terve tema tö ajal hotellis elamise, aga ta ei tunne end ka hästi autojuhti ööpäev läbi rakkes hoides või liigselt raha kulutades.
Igatahes… kõigest õiges järjekorras. Väiksest keelebarjäärist olenemata oli meil tore. Tundub, et ta räägib täis peaga paremini inglise keelt või oli tookord nii kõva müra, et ma ise ei pannud vigu tähele. Vahet polegi. Käisime vanalinnas jalutamas. Ta autojuht viis meid sinna:D Ta viis mu sama järve äärde, kus just Piyushiga käinud olin. Ja siis väikestesse odavatesse pudipadipoodidesse, mida vist kogu vanalinn täis on. Ja ikka veel ei oska ma vanalinna minna. Jabur. Ostsin jälle ühe käevõru. Palusin tal kui kauem siin olnul minu eest kaubelda, aga alghind oli 10Rs-i. Me ei hakanud isegi proovima. See ei saa ju veel odavam olla. Või saab?
Pärast viis ta mu imelisele juurviljaturule. Turg ise polnudki nii imeline, kui selle paleelik esikülg. Raudselt ei suuda ma seda kõigest hoolimata ikkagi teinekord ära tunda. Aga olen väga tänulik talle, et ta mulle kohalike meelispaiku näitas. Viimaks ometi. Neid, mida turist ei näe.
Ja seejärel läksime õhtust sööma. Ühte vähestest kohtadest, kus olen juba käinud. Juhuslikult:D Läksime siis sama hotelli teise restorani, mille nimi on Thali ja millel on hea süsteem. Nad toovad sulle väga paljusid asju natukene. Ja siis toovad muudkui juurde. Ma ei jaksanud ühtegi asja lõouni süüa. Maitsesin vaid. Ja tema ei lubanud mul millegi eest maksta. No ok. Usun, et ta ei jäänud sellepärast palju vaesemaks. Ta vist teenib siin ka euroopa palka. Ja armastab Indiat. Ega taha koju minna.
Terve õhtu käitus ta ülihoolitsevalt. Mul oli isegi kahju, et ma juba seal järve ääres enne käinud olin ja ta mulle sellega muljet avaldada ei saanud. Aga õhtu lõppedes läksime tema juurde, sest kumbki meist ei tahtnud veel teisest lahku minna.
Tema kodu on mega. Sisekujundaja kätetöö. Kaks magamistuba. Tohutult ruumi ja luksust. Ja ta elab seal üksi arvates, et ei vääri seda kõike, aga tegelikult nautides. Plaanin sinna veel sattuda. Ei tohiks ka väga raske olla, sest me juba rääkisime, et seda võiks teha ja toda jne. Huvitav, kas see oli date? Ma ei teagiD: Rumal mina.
Viimaks otsustasin siiski koju minna. Ta oli tõeline härrasmees, kes pakkus, et saadab mu lausa rikšaga koju, aga ma ei lubanud. Ei tahtnud, et ta liiga palju minu pärast pingutaks. Ei tahtnud teda ära kasutada. Jõudsin ju ise ka ainult ühel korral teega eksides koju ja tegin rikšajuhi õnnelikuks, sest mul oli nii hea tuju ja ma ei viitsinud hinna üle vaielda.
Kui koju jõudsin, siis selgus, et vahepeal on veel kaks praktikanti siia laekunud ja end ülemisele korrusele sisse seadnud. Mudit tegi kutsikanägu ja mina tegin kurja nägu, sest ta oli ju lubanud mulle ülemise korruse toa minu valikul kaks päeva tagasi. Niisiis olin vastik ja lihtsalt võtsin esimese õigusega ikka täpselt selle toa, mida tahtsin. Tegelikult olen nagunii suurema osa ajast poiste toas. Üksi on ju igav. Üldjoontes on aga uued praktikandid toredad. Nad ütlesid, et ma tundun olevat juba nii hästi kohanenud, aga tegelikult on see ju illusioon. Ega minagi tea veel kuigi paljut. Lihtsalt veidi rohkem kui nemad. Ja kui tavaliselt varjavad kohalikud oma kehaga mind teed ületades, siis täna aitasin mina neil teed ületada. Igatahes, tunnen jälle üldjoontes, et olen oma elemendis ja elu on ilus.

21. juuli

Esimene öö siis oma uues kodus seljataga. Konditsioneeriga kulus magamiskott täitsa ära. Hommikul ärkasin suhteliselt vara solidaarsusest, sest poisid peavad veel varem tööle minema. Sättisin siis end rahulikult valmis ja otsustasin jala tööle minna. Oli see alles rumal mõte. Ma ei pea praegu Google Mapi kõige usaldusväärsemaks, aga mu kodutee on lubatud 2-3 kilomeetri asemel 5,2km pikk. Jalutasin peaaegu tund aega lootes muudkui, et järgmise nurga tagant paistab õige tänav, aga see juhtus alles mõni minut enne tööpäeva algust. Kohale jõudes olin taas end läbimärjaks higistanud ja selle päeva trenn oli tehtud. Üldse tundub, et elan nüüd natuke rohkem Siberis kui enne. Lähedal poode ei ole. See eest on lehmad, lambakarjad ja isegi pühvlid. Jälle kord rumal mina vaatas täna hommikul tööle minnes, et lahedad mustjad lehmad, mille peale korterinaaber Harsh naerma hakkas ja rumalat haris.
Aga tagasi eilse juurde. Oli jälle pikk tööpäev ja ma ei jaga jälle ööd ega mütsi sellest, mida mult tahetakse. Nokitsesime taas igasuguste sloganite, artiklite ja standardkirjade kallal. Vaikselt hakkab närvi ajama minu toimetatud või kirjutatud tekstide taas vigaseks toimetamine. Töötame Tushaga koos, tema valdkonnaks siis eelkõige turundus ja minu omaks ajakirjandus/kirjutamine ja kuigi ta tunnistab, et ei oska kirjutada, ei tähenda see vähenenud isu tekste toimetada. Kohati ikka hoian end väga tagasi, et siiski meeskonnamängija olla. Muidu saame ju väga hästi läbi, mida näeb ka Priyanka, kes on nüüd millegipärast tagasi tõmbunud. Ja mulle ei meeldi ka ilusad reklaamvaled. Siin on ikka üsna teistsugused standardid kui Euroopas.
Igatahes, pärast pikka päeva läksin joogasse. Ootasin maja ees Piyushi, kui keegi ütles: „Tere, Maria!“ Üritasin hoolega bluffida, et tean, kellega tegu, aga üsna varsti sain tema jutust ka selgust. Oli see töökaaslase poisssõber, õigemini kihlatu, kes mind mõni aeg tagasi rikša peale pani ja veel peenraha andis. Ja jälle selgus, et üks kolleeg abiellub detsembris.
Igatahes, sellele järgnes jälle üks wow-koht. Too tüüp oli siin koos sõbraga, keda mulle ka tutvustati. Muidugi ta nimi on mu mälust juba kui peoga pühitud. Nägin ta käel üht religioosset käevõru, mis siinsetele meestele omane lisaks niidiribadele ja küsisin selle tähenduse kohta. Öeldi, et see on jumal. Või õigemini selle peal on ühe jumala nimi. Informatsioonile järgnes küsimus, kas tahan seda käevõru omale. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud õieti ei ega jah öelda, aga omale ma selle sain ja kätte pidin ka kohe panema. Tekitas muidugi sõprades kohe küsimusi. Aga tõesti, osa siinseid inimesi on väga lahedad. Kui nad pidevalt külge lüüa ei püüaks. Nüüd hakkab mulle tunduma, et ka Piyushil poleks midagi selle vastu, kui meist midagi muud saaks. Aga ma tõesti ei otsi suhet ja kuigi me oleme juba praegu väga head sõbrad, ei tunne ma sellist keemiat.
Õhtust siis. Piyush tuli mulle tutt-uue autoga järgi, sest olin ta eelmises autos üllatunult maininud, et tal polegi turvavööd. Sebastian oli selle ukse küljest lahti tõmmanud:D Ja nüüd tuli ta esimest korda uue autoga mulle järgi. See lõhnas veel tuttuuelikult ja pooled asjad olid alles plastikkatte all:D Ta oli selle tegelikult juba kuu aega tagasi ostnud, aga nii kiindunud enda vanasse autosse, et alles nüüd minu pärast võttis kasutusele. India mehed, ma ütlen:D
Võtsin siis osa tema joogatunnist. Päris tore oli ja tõesti magasin pärast väga hästi. Samas oli ka üks koht, kus mu tuju täiesti nulli vajus, sest olin kogu kambast ainuke, kes lootoseasendisse ei paindunud. Kammoon. Ma ei tea Eestis vist enam mitte kedagi, kes seda teha suudaks. Ja nemad muudkui surusid peale, et pean sellega juba esimesel korral hakkama saama. Kui ma siiski ei saanud ja valu tõttu alla andsin, siis öeldi, et järgmine kord ikka saad. Eks ma siis proovin.
Pärast trenni oli mul tappev nälg, aga kõik, kes olid plaaninud välja sööma minna, hüppasid alt ära. Läksime siis Piyushiga kahekesi kaua avatud restorane otsima, sest kell oli märkamatult 11 saanud. Leidsimegi midagi, aga ma ei ole ikka kindel, kui hea valik see oli, kuigi tema pidas seda turvaliseks. Kohalikud annavad siin erinevatele toidukohtadele erinevaid hinnanguid. Ja eilse õhtu toit oli siiski liiga raske ja vürtsine, et ma end hästi tunneks oma lõputute kõhuhädadega. Täiega oleksin lihtsalt toorsalatit ja vett tahtnud. Viimaks viis ta mind koju, kuigi olin öelnud, et ta ei pea, sest ta elab linna hoopis teises otsas ja ma oleksin vabalt võinud rikša võtta. Aga ta oleks solvunud. Samamoodi nagu ta taaskord ei lasknud mul söögi eest maksta. Aga ta ei luba mul end süüdi tunda.
Juba jõudis ta mind ka tänaseks välja kutsuda, aga mul on natuke plaanis selle kena prantsuse kutiga kokku saada ja talle rätik tagasi anda. Piyushiga plaanin nagunii veel sada käiku ette võtta, aga täna teeksin hea meelega pausi. Läheb veidi liiga intensiivseks ja ma ei taha talle vale muljet jätta. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja.
Õhtul istusin jälle natuke poiste toas, aga läksin üsna varsti tagasi alla. Nad jälle blokivad tubade valiku koha pealt, kuigi mulle lubati, et ma saan valida ja nemad ise ka esimesel päeval ütlesid, et pole probleemi. Aga nüüd selgus, et Moditi vanemad tulevad järgmisel nädalal päris mitmeks päevaks meie juurde ja ma tõesti ei tea, kas see tähendab, et ma ei tohi poistega isegi samal korrusel viibida? Ja pean end oma kodus kammitsema. Nõme. Aga muidu tunduvad nad toredad.

2o. juuli

Ikka nagu Ameerika mägedel
Olingi peaaegu kogu öö üleval. Tegin tööd. Pesin voodipesu ja olin tänulik, et varem ei teadnud, kui must see on. Vastu hommikut õnnestus veel tunnike magada ja siis söömata tööle piinlema. Kogu aeg iiveldas. Korra pidime isegi sõites auto kinni pidama. Mitte, et õues või lahtise uksega parem kui konditsioneeriga autos oleks. Niisiis tegin terve hommiku hingamisharjutusi, sõin uusi rohtusid, värisesin 22 kraadi käes ja hõõgusin samal ajal. Mitte miski ei aidanud ja ma vihkan sellist abitust. Otseloomulikult kulmineerus see kõik koos pingelise päevaga minu üliemotsionaalseks muutumisega. Istusin õues trepil, sest igal pool mujal oli liiga külm, kuigi just natuke aega varem oli olnud iiveldama panevalt palav ja pisarad muudkui voolasid. Kui boss mind sööma kutsus ja pidin tunnistama koos põhjusega, miks ma süüa ei saa, siis muidugi muutusin jälle vesiseks ja ta saatis mu koju hullumeelsest päevast hoolimata. Ütles, et tervis tuleb esimesena.
Kõik siinsed tuttavad käskisid osta koju piimatooteid ja puuvilju seedehäirete puhuks, kuigi Eestis vist just vastupidi keelataks need esimesena ära ja sunnitaks saia sööma vms. Igatahes, kuulasin sõna, nägin veel kurja vaeva, et koduvõtmeid saada, sest Sebastiani seljakott varastati nädalavahetusetripil koos kõigega ära ja ta oli hommikul minu võtit laenanud, sest ma pidin viimasena koju jõudma. Sain lõpuks Joy võtmed ja ostsin megahead jäätist esmakordselt. Jälle üldse mitte odav lõbu, aga nende muud piimatooted on veel kahtlasemad. Rikšajuht püüdis mind veel röövida pärast järjekordse linnatuuri tegemist, aga vaidlesin temaga pikalt teemal, et ma ei ole ei idioot ega turist ja kui masin näitab 39Rs-i, siis isegi koos inflatsiooniga ei ole see 150Rs-i. Lõpuks võitsin ja maksin 60. Tõenäoliselt jäi ta ikka kasumisse.
Kuigi käsk oli piimatooteid süüa – eriti nämm jäätis püsis isegi sees – ja siis magama minna, ei tulnud sellest plaanist eriti midagi välja. Kuna aiesecarid olid kuulnud, et mina ja paar õhtusöögil viibinud inimest veel on rivist väljas, siis uuriti järgi, kas olen enam-vähem okei ja hakati mind keset seda hullumeelset päeva kolima. No tore küll. Mitte, et ma eriti lähemale oleksin saanud. Lihtsalt jäin oma suure vaevaga organiseeritud küüdist ja korterikaaslastest ilma. Aga uus kodu iseenesest on täitsa ok. Kui see välja arvata, et siin ei ole veel midagi. Ikka veel vaidlen ka selle üle, millise toa ma meie kahekordses majas saan.
Elama hakkab meid siin vist kuus – kaks kohalikku, kellest üks on aiesecis ja neli minu firma praktikanti, kellest esimene peaks täna saabuma. Plussiks on aga see, et kohalikud oskavad asju kohalike hindadega hankida ja ehk õnnestub neilt midagi õppida. Hetke plaan on lähima kuu aja jooksul paigaldada nii vee puhastaja, gaas; parandada külmkapp ära, koristada korralikult vannitoad ära – selgus, et tavateenijad seda ei teegi, sest see on kõige alumise kasti meeste töö. Nende, keda isegi ei puudutata. Äge osa on see, et me vist saame ka koka. Ma ei taha teada, mis see kõik maksma läheb, aga kaldun arvama, et mitte oluliselt rohkem kui väljas söömine. Pigem ikka vähem.
Niisiis sain uut kodu mingi tunnikese nautida, kui üks korterikaaslane – Modit – tööle pidi minema ja küsis, kas tahan ka linna kaasa tulla. Mul oli küll plaan Piyushiga kohtuda, aga ma ei saanud teda kätte. Sellegipoolest läksin linna, lootuses, et ehk ta siiski helistab lähiajal. Ilma võtmeteta tühjas kodus ka istuda ei tahtnud.
Läksin siis linna ja Piyush helistaski peaaegu kohe, aga me ei läinud planeeritud alkoluba tegema. Läksime hoopis vanalinna. Ma siiani ei saa aru, kus see täpselt on või mida nad vanalinnaks peavad. Igatahes, nägin nende paleesid ja kohtuhooneid. Sõitsime vesirattaga järvel, mille keskel kõrgub Shiva kuju otsekui New Yorki vabadussammas. Jõime tänaval meie silme all lahti raiutud kookoste seest kõrrega kookospiima. Ma ei oleks eluski arvanud, et need suured rohelised asjandused ka kookosed olla võivad. Käisime pudipadi kvartalis, kust saab juba normaalsema hinnaga ehteid ja muud kraami. Saatsime rongi peale Piyushi onu ja nägin jälle India kurvemaid külgi. Mööda rongiplatforme sõitis madala lavatsi peal ringi väike, jalgadeta poiss. Selliseid asju on alati tohutult kurb pealt vaadata, aga kõiki kerjuseid ei jaksa ma ka järjele aidata. Tagasiteel siiski andsime lastega emadele mõned mündid. Ma küll ei tea, mida nad nende eest saavad. India ei ole tegelikult üldse odav. Isegi mitte puuviljade koha pealt.
Vastu ööd istusime veel Piyushi kontori katuseterrassil, ajasime juttu ja jõime mingit seedimisele hästi mõjuma pidavat alkoholi. Ja siis ta viis mu koju. Halvasti alganud päev lõppes väga hästi. Ma olin küll lõppväsinud, aga ei tahtnud magama minna enne teise korterinaabriga korralikult tuttavaks saamata. Niisiis liitusin nendega kitarrisaatel laulmises. Tore oli. Ja magasin ka poiste toas, sest neil on konditsioneer. Väga aus, eks. Aga ok. Nende üüritud maja ja meie elame siin nende armust või nii… Muidugi rääkisime veel poole ööni juttu ja hommikul olin jälle laip. Võiksin kõigest palju pikemalt kirjutada, aga pole aega ega jaksu hetkel. Eilsest kirjutan loodetavasti täna. Lihtsalt väga pikad päevad on olnud jälle.

19. juuli

Kõik jälle pahupidi
Igatahes… unustasin teile rääkida sellest, et siinsed autod laulavad tagurdades. Eile kohtasin ühte, mis mängis lambadat. Üsna naljakas oli.
Tänane päev on täis vist ainult häid uudiseid. Teen viimaks tööd, mida teha tahtsingi. Kui mind ja Tushat hommikul Suure Ülemuse kabinetti kutsuti, olime vist mõlemad veidi hirmul, aga selgus, et ta tahtis, et meie kaks – tema oma turunduse ja mina oma ajakirjanduse taustaga järgmise kuu-pooleteise turundusplaani paika paneksime. Mis täpselt kuidas kuhu. Samuti tuleb meil teha järjekordne presentatsioon meie toodetest, mille kohta ikka veel iga päev midagi uut teada saan ja last but not least. Uus koduleht on väljas, aga see pole kaugeltki veel korras. Seega tuleb meil kõik kolm ülesannet koos sisu loomise ja toimetamisega homseks õhtuks valmis saada. Pisut palju, kas te ei arva? Suur ülemus lubas meil webmasterite peale karjuda, kui nende töö tulemused meie ootustele ei vasta. Nende kuuldes.
Tegime täna jupike üht, jupike teist, aga ikka tundub, et upume ülesannetesse. Ja samas suurema osa ajast olen ju siiani igavlenud ja ise endale ülesandeid paluma pidanud. Aga ok, ei vingu. Teen seda ju mõnuga. Lihtsalt kardan väga, et ei jõua kuidagi kõike homseks õhtuks valmis. Kui pean ka telemarketingi inimestele skriptid ette kirjutama ja ajalehte ostetud artiklid looma, siis ei saa sellest ajast kuidagi jätkuda. Nagunii tuleb veel kõiki fakte topelt kontrollida, sest peaaegu alati on need vigased. Ja tänase kontrollimise käigus sattusin ka viirustega nakatunud ülikooli kodulehe peale. Veel üks fun fakt. Loodetavasti sain Kaspersky kõik kollid kätte.
Kuigi mul oli täna hästi kiire töölt lahkumisega, olime sunnitud hoopis ületunde tegema. Ahjaa… nägin jälle ahve. Seekord nad tõesti istusidki töökoha kõrval asuva maja verandal ja katusel ja lihtsalt chillisid. Tusha vaatas vist küll, et olen ma alles imelik. Et miks nii tavalisest asjast vaimustun. Aga see ju ei ole tavaline.
Igatahes… pärast tööpäeva pidime minema sellele pidusöögile. Suutsin tellida kausitäie konte lambaliha nime all ja pidin seda ootama üle tunni aja, sest nad unustasid mu ära või andsid mu toidu kellelegi teisele vms. Ok. Kui on lõbus, siis nagunii nälga ei tunne. Ometi oli mul väga nälg mu kahest lõunasöögist hoolimata – kiire päeva tõttu ei olnud mul aega õigel ajal ülemust üles otsida ja tema mind ka ei otsinud. Ja siis kurtsin, et olen näljane lihtsalt mööda minnes itipoistele. Ja juba hakkas pihta minu nuumamine. Neil on plaan mind paksuks sööta enne, kui Eestisse tagasi tulen. Et ikka kõik näeksid, kui hästi siin külalisi koheldakse. Aga jah… nad on toredad ja toit on enamasti mega. Anyway… umbes minut pärast seda, kui olin söömise lõpetanud, tuli ülemus mind sööma kutsuma ja see, et ma juba söönud olin, ei olnud mingi vabandus. Tuli lõunasöök number kaks. Näkitsesin siis natuke chapatit ja asusin taas tööle.
Ja õhtul… tuli pommuudis. Hakkan homme vist taas kolima. Nii kurb kui see ka ei ole. Meil kõigil on kahju. Minu asemele tuleb see eilne äge brasiilia tüdruk ja mina lähen kuhugi töökohale lähemale eramajja. Kui veab, saan oma toa ja edaspidi tulevad sinna ka teised minu firma praktikandid, kes peaksid varsti laekuma. Muidugi ei tea ma millestki eriti midagi. Wali lubas mulle sõnumi saata selle kohta, mis toimuma hakkab, aga mul on tegelikult ju juba kogu nädalaks plaanid tehtud. Homme alkoholiluba tegema ja võib-olla turule, ülehomme koos kena prantsuse poisiga linna peale, neljapäeval viimaks ometi joogasse, reedel töökoha uute tudengite peole, laupäeval ehk ka kuhugi ja pühapäeval, kui õnnestub Ahmadabadi reisile. Ja ma ei saagi aru, kas siia nädalasse peaks mahtuma ka Rajasthani reis või mitte. Ei saa mitte üksteisest aru.
Ahjaa… selgus, et Tusha on ainult 23 ja tal on samuti imelik, et tema kui õppejõu jalgu puudutatakse ja teda madamiks kutsutakse. Ütlesin, et mina küll kunagi seda tegema ei hakka. Mul ükskõik, kas ta on õppejõud või mitte. Ma arvan, et meist saavad sõbrad. Pealegi suurem osa mu poisssõprugi on olnud temast vanemad:D
Aga jah… homseid seiklusi ootama jäädes.
Memory overload. Tänasel unekontol on 2+ tundi ja kipun arvama, et nii jääbki. Lihtsalt liiga palju on kahtlaseid asju. Ülekoormus tööl, mis paneb minusuguse perfektsionisti märatsema. Teadmatus, kus järgmise öö veedan ja üsna suur hirm aiesecaritega maja jagamise ees. Teate küll neid varguste kõlakaid. Ja muidugi veel see, et mu kaamera on kellegi kolmandast isikust eksperdi käes kes teab kus ja mis seisus. Liiga kallis mänguasi, et lihtsalt sellest loobuda. Kell on 3.34am ja proovin nüüd veidi tööd teha.
Yay. Olen vist jälle haige. Supikogu tuli tervikuna välja ja uni on kui peoga pühitud. Ei saa aru, kas higistan, sest siin on alati palav või sellepärast, te midagi on valesti.

18. juuli

Päev, mida meenutada
Tänane päev oli üdini positiivne. Sain nii palju näha ja teha ja ausalt, ma ei teagi, palju selle kõige peale raha kulus. Seda igasuguse petmiseta, kusjuures. Või noh…enam-vähem.
Juba hommik algas hästi, sest Wali pidas kinni oma lubadusest ja viis meid Baroda muuseumi ning loomaaeda. Muidugi tund aega kokku lepitust hiljem, aga see on India mõistes üsna täpne.
Muuseumis oli päris vägevaid eksponaate nii Indiast kui Egiptusest kui ka Euroopast. Mul oli veidi kahju, et Wali juhtimiselt sealt lihtsalt läbi tormasime, aga sellegipoolest nägin mõningaid asju esmakordselt. Egiptuse muumiat näiteks. Või sinivaala hiiglaslikku skeletti. Ja nägime ka kohalikke vääriskive ning loomatopiseid. Muidugi kuulus asja juurde räige diskrimineerimine, sest muuseumikülastus on välismaalasele kakskümmend korda kallim kui kohalikule. Loomaaed oli õnneks kõigile 10Rsi, aga seal polnud ka kuigi palju vaadata. Ja süsteem oli naljakas. See koosneb kolmest eraldi asetsevast osast – igasse sisenedes rebitakse su piletijäänuk veel kord pooleks. Enne loomaaeda minekut käisime aga veel vett ostmas. Sain teada, et on täitsa ok osta siin hermeetiliselt kilekottidesse pakitud vett. Lihtsalt hammustad otsa lahti ja imed paki tühjaks. Fun.
Loomaaia kõige huvitavam osa oli valged paabulinnud ja viimaks ometi – metsikud ahvid. Nad istusid vangistatud ahvide puuride peal või lebotasid puu otsas, justkui narrides neid õnnetumaid eksemplare. Et ha haa. Teie olete seal, meie oleme vabad tegemaks mida iganes pähe tuleb. Wali väitis, et eile oli tema kontori juurde tulnud ligi viiskümmend ahvi ja need elukad pidid vahel kurjaks saama ja hammustama. Aga ma olin ikkagi õnnelik neid nähes. Nüüd aga loodan veel näha metsikuid krokodille ja elevante, kuigi osa inimesi väidab, et tänaval jalutavad elevandid on müüt. Aga loomaaias nad neid ka ei pea. Seega ei saa nad väga rariteetsed olla.
Pärast väsitavat ekskursiooni ülimas palavuses viis Wali meid sööma mingisse kohalikku söögikohta. See ei näinud just tervisekaitsenõuetele vastav välja, aga riskisime viisakusest. Nagunii oli Walit enne hoiatatud, et meie kriteeriumid on kohalik, maitsev, mitte väga vürtsine ja ohutu. Niisiis Wali tellis meiel süüa. See oli Nylon Khaman vms – üks väheseid asju, mida siin jälestan. Selgus, et ka teistel käis see suus ringi ja Wali oli tellinud tohutu koguse. Nüüd oli ta ainus, kes seda sõi. Õnneks tellis ta meile siis ka samosasid, mida ma armastan ja need olid täitsa head. Näljahäda rahuldatud, läksid meie teed lahku. Jätsime hüvasti Wali ja meiega kaasa tulnud uue brasiilia tüdrukuga, kes jääb siia isegi kauemaks kui mina – yay – ja suundusime koju duši alla.
Kiire dušš ja riietevahetus ning suundusime taas välja, sest olin lubanud Rickile seda uhket ülikoolihoonet näidata. Muidugi üritas rikšajuht meiega veidi tuuritada või oli lihtsalt tumba-jumba, aga viimaks jõudsime kohale. Ega siis kohe ei võinud minu suunamisi kuulda võtta. Kahjuks aga olid väravad suletud ja sisse saada polnud lootustki. Rick arvas ikka, et see on räpane, sest seal oli veidi sodi maas, aga ma jään oma arvamuse juurde, et see on mega.
Jalutasime siis veidi ringi sealses odavas shoppamispiirkonnas, astusime sisse kingitustepoodi ja enne veel, kui jõudsime midagi välja valida, jooksis hiir üle mu jala. Arvake, kuidas ma reageerisin. Kõik kohkusid igatahes:D Sellegipoolest tegime paar ostu. Järgmisena sattus ette tänavamüügipiirkond ehetega. Joy oleks kade:D Sain kauplemist harjutada ja üsna mõistliku hinnaga kaks paari jalakette ja siis suundusime taas koju. Jälle pesema. Võimatu on olla pesemata, aga ega sellest pesust ka kauaks kasu ei ole. Otsustasime veidi kodus kuumuse eest peidus olla ja vaatasime üht filmi, aga siis avastasin hulga vastamata kõnesid oma telefonist. Me kumbki polnud midagi kuulnud. Igatahes helistasin Piyushile tagasi ja ta kutsus meid kaasa Iskoni templisse siin samas lähedal, kus on pühapäeviti alati grandioossed usuüritused. Muidugi kasutasime juhust midagi kultuurset näha.
Kõik algas kingade eemaldamisest templi hoovis. Sees juba käis mingi rituaal. Ma ei saanud lõpuni aru, keda või miks nii austatakse, aga rahvas oli ekstaasis ja meil oli tore. Juhtlaulja eeskujul lauldi mantraid nagu need oranžid tüübid tallinna tänavatel ja meid pritsiti püha veega. Käisin ka koos Piyushiga pühamehelt nänni saamas ja sõin ära saadud tüki puulehte. See pidi imesid tegema. Eks näis. Loodetavasti mitte uut kõhuhaigust. Aga ma lihtsalt pidin proovima. Kohtusime mõningate Piyushi sõpradega ja saime tunda kuulsusestaatust, kui kohalikud lapsed tulid kätt suruma ja vanemad küsisid luba oma lapsi koos meiega pildistada. Ühel hetkel pandi mulle lausa beebi sülle ja see oli äge mulle ka.
Igatahes, selgus, et olime samas templis, millest kolleeg mulle rääkis. See, mille juures on söögikoht ja siis PIyush ostis meile hunniku näidistoite – samosasid ja muid taimseid kartuliasju. Mingid kotletid olid ka – punased ja südamekujulised. Ja mingi käkk jogurtis. Kõik väga head. Ja ta ei lubanud meil millegi eest maksta. Sain ka võimaluse osta kohalikust poest omale Gita – hinduismi piibli, millest just enne rääkisime, sest väga tahaks aru saada siinsest jumalate süsteemist. Nüüd on mul see võimalus. Andsin neile ka oma telefoninumbri, sest see poemüüja lubas mind teavitada kõigist nende templi põnevamatest üritustest. Magasime just maha kõige suurema – ainsa päeva aastas, mis nende jumal Vishnu vms – tuleb ise välja inimeste juurde ja inimesed veavad tuhandete kaupa üht suurt dekoreeritud vankrit tema kujuga. Sellest on kahju. Aga jah. Sellega päev veel ei lõppenud. Korraks tulid sinna mind vaatama ka need kaks kutti, kellega esimestel päevadel kohtusin ja pitsat söömas käisin, aga nad vist veidi ehmatasid, et peavad oma valget neiut kellegagi jagama. Seega lasid nad ruttu jalga. Aga kõik hoiatavad mind, et ma ei tohiks inimesi siin automaatselt usaldada ja seega on parem, kui keegi tuttav veel koos minuga on. Ja Piyush on mega. Teda usaldan küll. Ricki ka.
Edasi läksime teeäärsesse putkasse teed jooma – imestan siiani, et Rick julges – ja siis Sayaji baugi parki taaskord jalutama. See oli ka tore. Õhtul on seal päris mõnus ja see on tõeliselt ilus koht. Hommikune mulje ja õhtune mulje samast kohast on ikka veidi erinevad. Ja ma ei imesta, et see kohalike hulgas väga populaarne on.
Oi, unustasin. Vahepeal jõudsime veel külastada mingit käsitöönäitust, kust sain lõpuks 10-20Rs-i eest kõrvarõngaid ja oma esimese õlasalli. Jälle ma ei mäleta selle kohalikku nime. Kardan, et mind hakatakse siin ülikuks pidama, sest mulle ei jää enamus nimesid ja nägusid probleeme, aga sel pole ülbusega midagi pistmist. Arvan, et kõik võtab lihtsalt veidi aega. Aga nüüd vähemalt saan veel mõningaid kodust kaasa võetud riideid kanda. Enamus asju olid seal siiski liiga kallid, nii et Piyush lubas meid mõni päev turule viia. Ootan huviga. Turg on koht, mida juba algusest peale külastada tahan. Tundub, et temast võib tulla hea sõber ja usaldusisik siin ja tema joogatrenne ootan ka huviga. Homme siis peaks olema mingi välismaalaste õhtusöök või pidu. Eks näis, mida see endast kujutab.
Hetkel aga lugesin oma sõnumeid ja nii palju häid mälestusi kerkis esile. Siinsed nunnud sõnumid ülemuselt ja tuttavatelt panevad ka muigama. Ja mu telefoni mälumaht saab kogu aeg täis. Olen jõudnud punkti, kus ei taha enam peaaegu ühtegi sõnumit ära kustutada. Kui mõni äge sõnum veel juurde tuleb, siis ei olegi enam bufferruumi. Aga ma ei ole nõus paljutähendavatest sõnumitest loobuma. Mida teie sellises olukorras teinud olete? Sõnumeid lugedes mõtlen vahepeal isegi Temale andestamisele, aga see oleks vist väga rumal. Enne peab ikka väga palju muutuma. Ja mina pean lõpetama naiivne olemise. Teisiti on maailmas väga raske. Aga ma ei taha küünikuks ka muutuda. Usun ikka veel karmasse – et olles ise hea ja avatud uuele, tiivad kannavad ja kõik saab alati korda. Aga nüüd – head ööd! Loodetavasti teil on kõik hästi seal seitsme maa ja mere taga. Kirjutage mulle. Ma armastan postkastist emailide avastamist ja neile on ka kergem vastata.

16. juuli

Tähtsad ninad koos
Täna siis oli see suur turundusstrateegia koosoleku päev. Terve hommiku aeti meid koosoleku ruumist minema ja kutsuti tagasi, kuni lõpuks kõige kõrgemad bossid otsustasid, et mina ja see uus turundusõppejõud puutume ka asjasse ja me võime samuti koosolekust osa võtta.
Niisiis meil oli mammutkoosolek. Kohal olid ka teiste harukontorite tähtsad ninad ning PR-agentuuri esindaja. Pool ajast vaieldi minu jaoks arusaamatute asjade üle – proovige ise pidevalt india inglise keelt dešifreerida. Ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Igatahes… mul on täitsa oluline roll nende strateegias. Olen nüüd ülikooli rahvusvaheline esindaja, guru:D Mida iganes.
Sain natuke targemaks. Vähemalt tean nüüd, kuidas Indias asjad käivad, kuigi kõike õigeks ei pea. Natuke halva mulje jättis see, et suure PR firma esindaja koostab slaidshow kursiivkirjas tekstiga. Halloo. Alati halb mõte, kui pilti peab ekraanilt mitte paberilt jälgima. Aga muidu oli huvitav. Sain esimest korda näha, mismoodi tahetakse, et me kliente nõustama hakkaks. Ahmadabadis on üks väga karismaatiline turundustüüp, kes demonstratsiooni tegi ja üaari päeva pärast peaksin ise samaks võimeline olema. Põhimõtteliselt juba olengi, aga ikka veel ilmneb nii palju valeinfot ja vastuolusid ning jamaks läheb siis, kui keegi tahab sügavamasse diskussiooni langeda India hariduse teemal. Sellest ei tea ma ju mitte midagi ja hoogle ka ei aidanud targemaks saada. Neil on juba nii palju minu jaoks võõraid lühendeid. Õnneks kuus kuud on pikka aeg. Loodan, et lihtsalt ühtegi tehingut oma teadmatuse tõttu pekki ei keera. Samas kuni kõigil on erinev informatsioon ja tehnika, ei ole ka teised minust paremas seisus. Mina olen lihtsalt tõsiselt vaeva näinud asjade süstematiseerimise ning aktualiseerimise nimel. Kusjuures, pean hea meelega tõdema, et minu tööd tunnustatakse juba praegu. Tänagi tegin oma vabast tahtest hulga parandusi veel ühes brošuuridehunnikus. Vahel tõesti tundub, et olen siin kõige suurem turundusekspert. Võib-olla välja arvatud see karismavend.
Täna oli ka lõunasöök teistmoodi – see telliti meile kõigile mingist Lõuna-India restoranist ja see oli üldjoontes vastik. Pooli asju ei osand ma ka kuidagi süüa. Ainult wokilaadne asi oli ok. Ja hommikustest snäkkidest magussoolased kartuliribad maisiga. Või vähemalt ma arvan, et tegu oli sellise kombinatsiooniga. See oli tõsiselt hea. Aga nüüd on mul mammutnälg. Varsti lähemegi Rickiga kuhugi välja sööma. Teised põrutavad jälle reisima. Aga mina käin ju kuus päeva nädalas tööl. Nii tahaks seapraadi. Või vähemalt kala. Tegelikult kala on siin isegi võimalik hea tahtmise korral saada. Aga suuremaid loomi (lammas välja arvatud) mitte ja hetkel oleme vaid kanaga piirdunud. Lähen nüüd liha jahile.
Nii. Söömas käidud. Jäin jälle tükk maad vaesemaks. Siin kandis on väga suurepärased restoranid, aga ma pean vist loobuma koos teistega söömas käimisest, kui ei taha, et rahadega kitsaks läheb. Aga mulle nii meeldib nende teenindus ja need roosilehe-sidrunilõigu-vee kausikesed, mis pärast sõrmede loputamiseks tuuakse.
Unustasin enne rääkida, et läksin täna lõpuks apteeki. Aitab naljast. Apteeker muidugi ütles ka kohe, et söetablettidega ei jõua ma kuhugi ning kirjutas mulle kaks komplekti rohtusid, mis peaksid minu seest selle infektsiooni välja viima. Kusjuures uskumatu, aga ma juba tunnen erinevust. Üle pika aja käisin wc-s ja ei tundnudki vajadust seal pikemalt aega veeta. Vabandust, kui kellelgi nüüd süda pahaks läks.
Aga tüütu on see, et homme hommikul jälle ei saa autoga tööle. Mul ei ole küll midagi jalutamise vastu, aga rikšahindade vastu on küll.
Täna õhtul restoranist tagasi jalutades nägime veel midagi kuumalist – lehma jooksmas. Üsna varsti selgus ka selle kummalise nähtuse põhjus. Teda ajas tagasi veoautokastitäis mehi, kes ei andnudki enne alla, kui lehm kasti aetud sai. Huvitav, miks teda kinni püüda taheti? Kas ta on haige või vägivaldne või midagi veel kummalisemat? Loodetavasti ei tahta talle haiget, aga Rick oli päris kindel, et tehakse. Muideks, ta suutis mind täna üllatada ka. Esiteks iseenda ja Hollandi usklikkuse koha pealt ja teiseks selgus, et tal on passis kolm ristinime, aga tema päris nimi on Rick. Ehk siis Hollandlased ei kasuta oma passinimesid. Veider. Loogiline oleks ju see, et vähemalt üks su kolmest nimest on ka päriselt kasutusel. Ja neil on hoopis teistsugused viisatüübid kui meil.

15. juuli

Asjad hakkavad laabuma
Hommikul jalutasin jälle pool teed tööle, aga siis andis kõht endast taaskord märku ja tekkis vajadus kiiresti vetsu jõuda. Muidu oleksin vabalt edasigi jalutanud, aga nüüd võtsin rikša ja selgus, et ka üht kõige lühemat teed mööda minnes maksab pool teed ausa juhiga 33Rs-i, nii et ma tõesti ei tahaks 100Rs-i iga päev transpordile kulutada ja bussid on minusuguse algaja jaoks ikka veel liiga keerulised. Aga usu heasse karmasse ja kõigile leidub lahendus.
Täna tuli meile tööle veel üks uus inimene – turunduse õppejõud, kes on oma hariduse saanud Austraalias ja Euroopas ja mõistab teistest palju paremini minu seisukohti, nii et meil oli palju, millest rääkida. Ja mingil hetkel selgus ka, et elame üksteisest kolme kilomeetri kaugusel kõigest suurest teest kahes erinevas suunas. Kuna olin talle nagunii oma transpordiprobleemidest juba rääkinud, siis ühel hetkel võtsin julguse kokku ja küsisin, et äkki ta on nõus mind ka peale võtma, kui nagunii auto või rolleriga tööl käima hakkab. Ta on rikkast perest, nii et tegelikult on tal ka veel päris motikas, aga mitte lube selle jaoks:D
Igatahes…. Trummipõrin……… ta ütles „jah“. Arvutasime välja õiglase petrooleumikulu (autos sõidavad siin petrooleumiga) ja nüüd peaksin enamasti talle loota saama.
Ka kaamera osas oli areng. Mitte küll päris selline nagu ootasin, aga selgus, et ühe mu töökaaslase isa on fotograaf, kes tegeleb ka kaamerate parandusega ja kuna ma nagunii olen nii kaugel oma garantiiteenindusest, siis mõtlesin, et on igati kasulikum usaldada oma vara tuttava tuttava kätte. Eks homme kuuleb kohtuotsust. Või millalgi veidi hiljem. Loodetavasti saab selle ikka korda ja mõistliku hinnaga.
Muidu aga oli üsna mõttetu päev. Ülimalt veidrad tööülesanded vaheldusid pikkade ajaaukudega. Kui tavaliselt aeg lendab, siis täna hakkas küll igav vahepeal. Sõime jälle koos bossiga lõunat ja teised olid solvunud, et nendega ei olnud. Ütlesid, et homme olen nende jagu:D Eks näis… On mingi tõenäosus, et läheme homme hoopis välja sööma. Üldse peaks tulema mingi koolituspäev uue turundusstrateegia osas.
Koju sain juba autoga ja seetõttu ka ülivara, mistõttu võtsime Joyga ette veel ühe shoppingretke kaubamajja, kus oma esimesel päeval käisin. Nüüd tundus see juba odavam:D Ja ma olin juba meeleheitel. Tulemuseks on kohutav kulutatud summa, aga ka peaaegu kõik vajadused on rahuldatud mõneks ajaks. Eks tulevikus saab rohkem mõelda reisidele ja end veidi vabamalt jälle tunda, sest autolahendus hoiab mul soovitud koguses raha kokku. Äkki ma tõesti hakkangi hakkama saama siinse palgaga? Ja enam ei ole ka väga põhjust lähemale kolida.
Enivei. Tore õhtu oli. Käisime kolmekesi ka ägedas restoranis söömas. Siiani on veidi harjumatu nende personaalne teenindus nagu poes ainult sinu jaoks eksisteeriv müüja või restoranis ampse lugev kelner, kes taldriku tühjaks saades kohe väikese koguse juurde paneb ja pidevalt kontrollib, kuidas end tunned. Et siis White Popato teine korrus annab esimesele pika puuga pähe. Hind on muidugi ka kahekordne, aga siiski affordable. Korralik pasta on 130Rsi. Lisaks väike jots. Kahju ainult, et seal üldse lihatoite ei ole. Mulle käib juba närvidele see nende veg-non veg lähenemine. Tegelikult on ju meat-non meat. Ja liha on üks suurepärane asi. Aga ma austan Ricki tema otsuse eest siin olles mitte liha ega alkoholi tarbida.
Aga nüüd head ööd!

14. juuli

Lülitite kodumaa
Ma ei tea ühtegi teist kohta, kus igal pool nii meeletult palju lüliteid oleks. Näiteks koduski… minu toas on kümneid lüliteid ja vaid üks lamp ning üksikud töötavad pistikud, mida lülitiga aktiveerima peab. Aga mille jaoks kõik need teised on?
Indial on teisigi kummalisi omadusi. Nagu näiteks see, et siinses kultuurikontekstis on paksuks kutsumine kompliment. See tähistab pere võimekust last küllaldaselt toita. Seda rääkis mulle nädalavahetusel Piyush – tüüp, kes meid megapeole vedas. Ta oli kogemata ühte Euroopa päritolu neiut kõigi ees kaalus juurde võtmise eest kiitnud. Ma näen juba silme ees pealtnägijate ja komplimendi ohvri ilmeid:D
Aga muidu oli ta ka fun tüüp. Ja veidi müstiline. Näiteks arvas ta esimese korraga täpselt ära, millisel augustikuu päeval mu sünnipäev on. Joyga läks tal kolm katset, aga minuga sai kohe aru. Ja ta rääkis ka teistest imelikest juhtumitest, mida ta ise seletadagi ei oska.
Igatahes… tagasi olevikku. Nüüd siis on see koht, kus juba kahetsen mõningatele inimestele oma numbri andmist. Ja enam kõigile kindlasti ei jaga. Sõbrad näevad Facebookis või küsivad ise eks.
Täna hommikul sain eriti kerge vaevaga tööle. Korterikaaslasel oli sõber külas ja selgus, et too elab mu töökoha lähedal. Niisiis pakkus ta ise, et viib mu täna tööle oma motikaga. Yay. Mulle täitsa meeldib see juuste tuule käes lehvimine, mida siin juba korduvalt kogenud olen. Kui vaid kogu aeg midagi silma ei lendaks. Päikseprillid kaotasin juba ammu ära. Või võib-olla ei kaotanud ka, aga ei suuda neid oma kohvrimajanduses enam üles leida juba päevi.
Tööle jõudsin muidugi jälle ülimalt vara ja sain õues oodata. Mitte, et ma väga ei pahandaks, aga vahepeal tulevad kerjused ja siis on nõme, kui nad edasi ei liigu. Ja sain jälle liigutatud toreda inimese poolt. Olen juba mitu korda töö juurest üle tee asuvas magusapoes käinud. Ka täna läksin vett ostma lootuses, et nad on jälle võimelised tuhandelise lahti vahetama, aga ei olnud. Aga siis erinevalt Eestist, kus tavaliselt lihtsalt tühjade kätega jääks, anti mulle mu soovitud vesi ja öeldi, et maksa järgmine kord. No ok. Varsti saab raha otsa ka. Siis saan automaate katsetada. Palvetage koos minuga, et need inglisekeelsed oleksid.
Täna sain ühe halva uudise ka – see tuttava tuttav rikšajuht ei olnud nõus mu hinnapakkumisega, kuigi see ei pidanud kumbagi äärmusesse langema. Aga ju siis hakkas kolleegidel minust hale ja teine äge itiposs otsustas, et hakkab mind ise tööle-koju sõidutama rolleriga. Fun:D Eks ma pakun talle selle eest ka normaalset tasu. Ei taha neid ära kasutada. Nad ju ei teeni ka kuigi palju, ma arvan. Õnneks elab ta üsna samas kandis ka, nii et ei tohiks väga ebamugav olla.
Täna on aga tihe tööpäev. Olen vist tõestanud, et olen algatusvõimeline ja andekas ning juba pääsevad minu kirjatükid ka ühegi vea paranduseta läbi, aga vahel siiski tuleb end kokku võtta ja kiita kuninga uusi rõivaid. Kui teate, mida ma mõtlen. Ning sealt kõrvalt asjad teises vormis jälle korda ajada. Ootan ikka oma nõustamisklienti. Sain hommikul veel nii palju rohkem segadusse sattuda ja siis lõpuks saabus selgus. Vist. Seniks kuniks. Vähemalt ühe programmi osas. Ja selgus, et vist järgmisel nädalal läheme lausa naaberosariiki reklaami tegema. Põnev. Huvitav, kuidas see välja nägema hakkab? Mina ja Suur Ülemus ja keegid veel ainult. Ma olen täiega nende reklaaminägu. Ainus erineja ju.
Nojah… selgus, et minu nõustamisklient oli ainus hindu maailmas, kes tuleb varem kohale. Seega sattus ta minu tänase ülilühikese lõunapausi ajale ja mu ülemus nõustas teda ise. Mina siis istusin ja ootasin siis teda nagu loll. Nii palju siis test drive’ist. Meil on juba paar tundi internet maas, nii et ei saa midagi eriti teha. Igavlen siin. Ja asjad lendavad, sest ventilaatorid töötavad täiel võimsusel. Täna on vist soojem ilm, sest üle mitme päeva pidin jälle konditsioneeri pulti taga otsima. Eile näiteks hakkas konditsioneeriga külm. Naljakas, et siinsetel konditsioneeridel on ühesugusest temperatuurikraadist erinev arusaam.
Heh… täna toob meie abitööline vahepeal mingeid ägedaid maiustusi tavapärase ülimagusa tee-kohvi asemel. Esimestel maiustustel oli midagi ohverdamisega pistmist. Teiste kohta tean vaid, et nämmad:D Ja tahan kindlasti ka nende kohvi proovida. Kunagi kui ilm külmemaks läheb.
Õhtul siis viiski mind kolleeg kaubanduskeskusesse, kus sõime koos Joyga õhtust ja lasksime end röövida ning seejärel sai ta omale ühed bränditeksad ja mina minu jaoks sobiva hinnaga plätud. Kohtasime ka ühte peotuttavat, keda esimese hooga ära ei tundnud ja oli väga piinlik. Eriti kuna tema oli meid sinna viinud oma jeebiga. Aga jah… ikka veel on meeletu riietedefitsiit ja nii kõrini petvatest rikšajuhtidest. Me ei ole selle kolleegiga ikka veel üksteise soovidest õigesti aru saanud, nii et täna jalutasin pool teed tööle ja teine pool läks ausa hinnaga mulle ikka sama kalliks, kui oleksin maksimaalselt nõus maksma terve tee eest. Aga mis teha… ühtegi bussi poole tunni jooksul mööda ei sõitnud ja ma tahtsin ruttu tööle ja vetsu jõuda. Muidu oleks vabalt võinud ka edasi jalutada. Oi, kuidas ma ei jõua ära oodata, et kõht korda saaks. Või jääbki nii siinse toidu juures?
Igatahes… avastasin eile õhtul, et olin nädalavahetusel ka ülihäid kohalikke maiustusi ostnud ja Rick palus nüüd, et talle ka neid ostaksin. Kujutage ette sellist kiulist, õhulist, vatitaolist apelsinimaitselist maiustust. Midagi suhkruvati ja kunagi Rauli Taist toodud liharoa vahepealset. Nämma.
Aga jah… loodan, et saan selle kolleegi nõusse mind kogu aeg ikka tööle sõidutama. Pakkusin talle ka raha, aga ta ütles, et ma olen sõber ja ta ei taha raha võtta. Aga äkki ta ei saanud aru, et ma tahaksin, et ta kogu aeg mind sõidutaks? Temaga oleks mugavam kui suvalise rikšajuhiga ka sellepärast, et ta räägib inglise keelt (enam-vähem) ja kui meie päev läheb pikemaks, siis tõenäoliselt läheb meil mõlemal või siis ta ootaks vähemalt. Ja mina võin teda ka oodata.
Mu korterinaabritel on plaan peaaegu igal nädalal linnast välja reisida mõneks päevaks ja nad kutsuvad mind ka, aga ma ei tea, kas ma saan ja see on väga kurb. Selle aja peale, kui mul see kiire aeg lõpeb, on kolm neljast juba tagasi koju läinud. Nii et loodan vähemalt sünnipäeva paiku paar vaba päeva välja kaubelda, sest Ricki ülemus pakkus ise välja, et organiseerib meile reisi Delhisse, Jaipuri ja Udaipuri vist ning muidugi ka Agrasse Taj Mahali vaatama. Ja ma ei taha sellest ilma jääda, sest ei ole ju kindel, kas pärast jaanuari siia enda planeeritud reisimise ajaks naaseda võin.
Aga jah… telefoniga on äge. Sõbrad helistavad. Emmega sain rääkida. Kaks kohalikku tüüpi, kellega esimestel päevadel kohtusin, saatsid mõlemad ägedaid sõnumeid mulle:D Tundub, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Kui nüüd veel transpordi korda saaks. Või kodu tööle lähemale…

13. juuli

Jälle üks eesleid, kitsi ja muid loomi täis päev möödas.
Kui hommik algas sellega, et üks imbetsillist rikšajuht mind mööda linna keerutas ja lõpuks killerarve esitas, siis õhtupoolik on olnud üllatavalt edukas. Aga algusest siis. Plaanisin minna hommikul kaamera parandust otsima. Mul oli Google’i antud aadress India-pärast landmarkidega ja puha ning ma siis lootsin, et rikšajuht mu kohale viia oskab. Muidugi ei osanud ta mind ei kohale viia ega ka inglise keeles rohkem kui „No probleem“ ja „New prices. 68 Rupees“ öelda. Kuidas see võimalik on, et Tallinnast vist isegi väiksemas linnas taksojuhid suuri tänavaid ei tea? Müstika.
Igatahes, lõpuks sundisin teda end otse töö juurde viima ja ta ei osanud siia ka tulla. Mis on täielik naljanumber, sest töötan lennujaamast tuleval peateel. Kui taksojuht ei tea teed lennujaama, siis mida ta üldse teab? Olin väga kuri ja rääkisin teistele ka, kuidas mitmekordse hinna maksmise järel ikka õigesse kohta ei saanud, mille peale üks kolleeg lubas rääkida oma tuttava (muidugi ka mitte inglise keelt rääkiva rikšajuhiga) et äkki too on nõus mind regulaarselt tööle-koju sõidutama fikseeritud tasu eest. Ehk tuleb odavam.
Igatahes, täna selgus jälle, et minu nii-öelda harjutustöö meeldis Suurele Bossile, nii et võib-olla see läheb kasutusele, aga võib-olla tehakse see taaskord vigaseks ümber. Igatahes sain uue ülesande ja homme ootab mind ees juba suurem väljakutse – esimene MBA nõustamine, nii et harisin end täna õhtul veel elu eest, otsides lisamaterjali internetist koolide kodulehekülgedelt ja leides ikka veel infolünki ja ebakõlasid. Loodetavasti saab kõik selgeks enne tähtaega.
Täna oli veel selline nali ka, et ülemus kutsus meid ootamatult tööpäeva lõpus kokku tööajavälisele koosolekule, et teatada uue haru avamisest ja sellest, et nüüd läheb lahti suurem sügiseste kursuste reklaamikampaania, mis tähendab kuni kaks korda nädalas reisimist osariigi erinevatesse linnadesse, et inimestele meie programmidest rääkida. See aga võib ka tähendada seitse päeva nädalas töötamist järgmistel kuudel. Mis siis ikka. Ma ei olegi väga kuri. Need päevad lubati kompenseerida ja ehk õnnestub mul niimoodi veidi rohkem seda osariiki näha kui muidu. Aga jah… naljakas, et ma tulin siia õppima ja hetkel olen pigem ise õpetaja rollis. Mõned asjad jäävadki vist mulle arusaamatuks. Nagu see, kuidas ametliku keelena inglise keelt rääkiva maa inimesed seda ei oska. Või kuidas ühe rikša peale kaheksa inimest mahub. Aga sellest veidi hiljem… Igatahes, nüüd vist läheb kiireks ja põnevaks ja jälle kord lubati, et kohe-kohe on ka teisi praktikante tulemas. Muidu ei olekski vahet, aga siis ehk oleksid kohalikud rohkem motiveeritud inglise keeles rääkima.
Täna siis pidin ka end Indiasse registreerima minema ja sim-kaardi saama, aga inimene, kes minuga asju ajama pidi, ei vastanud mu sõnumitele (hiljem selgus, et need ei jõudnudki millegipärast temani) ja ma olin juba üsna marus ja samavõrd kindel, et jälle tühi lubadus. Aga siis ühel hetkel teatati mulle, et keegi tahab mind näha. Mul ei ühendanud üldse ära, sest ma olen nii kaugel kõigist inimestest, kes mind tööle vaatama peaksid tahtma tulla.
Siis aga selgus, et kohale oli tulnud samamoodi segaduses tüüp, kellega kohtuma pidimegi. Tal ju ei olnud minu numbrit ega ka erilist infot. Igatahes, kuigi jõudsin ise välja uurida, et äriviisaga on ülimalt raske end registreerida, läksime temaga, kõik minu olemasolevad paberid kaasas, sinna politseijaoskonda, kus inimesi registreeritakse. Sain juba kolmandat korda oma elus motikaga sõita. Üsna õudne on ligi nelikümmend kilomeetrit tunnis siin linnas igasuguse safety net’ita liikuda. Aga ta sõitis korralikult. Ma sain ju vaid ühe käega temast kinni ka hoida, sest teises olid dokumendid – mu kõige kallim vara. Nii naljakas (tegelikult mitte) kuidas siinsed aiesecarid ei paista mitte millestki mitte midagi teadvat. Ma oleksin nagu nende esimene intern. Nii ei teadnud see kohalik isegi seda, kuhu me täpselt minema peame, rääkimata siis sellest, mida registreerimiseks vaja on. Pidin ise teda harima ja mu boss saatis päringu kuhugi kõrgemasse asutusse ka. Ta on ikka väga super. P.S. Moskiito üritas just mu kõrva lennata ja olen avastanud oma kehalt ootamatult sinna tekkinud väikseid punne, nii et ju nad ikka on siin linnas olemas. Igatahes, tagasi teemasse… see aiesecar oli küll väga tore, aga ta väidetavalt isegi ei teadnud, et pidi mulle sim-kaardi hankima ja palus jälle homseni oodata. Ma olin juba meeleheitel, aga siis pärast registreerimiskatset suutis ta mulle mingi poole tunniga kaardi hankida ja tööle saada. Jään talle vist elu lõpuni selle eest tänulikuks. Miks teised sellega seni hakkama ei saanud, ei hakkagi ma vist mõistma.
Registreerimine oli ka paras seiklus. Õigemini mitteregistreerimine. Me vist ei saanudki lõpuni üksteisest õigesti aru. Igatahes kindlalt väideti mulle, et jah, mul on aastane äriviisa, aga ei, ma ei tohi korraga siin üle 180 päeva veeta. Mis on kehvasti, sest mu tagasipilet on alles seitsme kuu pärast. 180 päeva aga saab täis aastavahetuse paiku. Kui ma siis uurisin, et kas ma võin korraks siis nagunii plaanitud Nepaali-reisi jaanuaris ette võtta ja siis tagasi tulla või ei ole mul nagu ka turistiviisa omanikel siis õigust kaks kuud maale siseneda, siis ühest vastust ei saanudki. Sain aru – loodetavasti õigesti – et võin küll tagasi tulla, aga kas ma pean siis end registreerima või mitte – räägime sellest kolme kuu pärast või detsembris. Arvan, et lähen kahe vahel ehk novembris. Samas miks ta kohe otsustada ei võinud? Väga loodan, et saan siiski loa tulla Indiasse reisima ja siit kaudu koju sõitma ja seda kõike ilma registreerimata, sest ma ei tea, kuidas üldse vajalikke pangadokumente ja muud sellist hankida.
Aga nüüd õhtu juurde. Iga reis peab ikka olema seiklus. Mõnes mõttes ei jõua ma ära oodata, et mulle töökoha lähedale korter leitaks, sest kui töö peaks lõppema kell seitse ja minu kodutee on ca pool tundi bussiga, siis ma ei peaks mitte viis enne üheksat laekuma. Teised peavad ju ka nii kaua mind ootama, et ilusti kõik koos sööma minna.
Tänase õhtu seiklus siis… ei jõudnud jälle bussi ära oodata. Enne tuli üks rikša jagamise pakkumine. Lolli peaga ei küsinud kohe hinda ja ega see juht inglise keelt rääkinud ka. Teine reisija aga läks juba umbes kilomeetri pärast maha ja kui ma siis küsisin hinda bussijaamani, siis ta nõudis 30Rsi ja keeldus taksomeetrit tööle panemast. Ma nõudsin kahtkümmet ja ta nagu noogutas, aga nende jah ja ei on ju samasugused. Püüdsin maha astuda, aga ta ei peatunud ja lõpuks nõudis mult ikka 30 Rs-i. Eriti super siis, et ta mu kaugliinide bussijaama viis, kuigi ütlesin korduvalt, et tahan Akota bussile jõuda. Sain veel veidi orienteeruda ja nii palju tõrjuda valget inimest varitsevaid rikšajuhti, et nad hakkasid minu kurjasid „No“-sid juba matkima. Jõudsin siiski õnnelikult umbes 300 meetrit eemal asuvasse õigesse bussijaama. Piemdas on päris õudne üksi ekselda, kui pole aimugi, kas oled isegi õige koha lähedal, aga üks ingliskeelne inimene juhatas mind vabatahtlikult õigesse suunda.
Ootasin siis hoolega bussi. Oma kolmveerand tundi. Kuni jälle tuli esimene korralikult inglise keelt rääkiv inimene ja tegi mulle selgeks, et viimane buss läks tunni aja eest. Tundub, et bussid ongi mängust väljas, kui viimane kodubuss lahkub pool kaheksa. Tõenäosus sellele jõuda on nullilähedane. Aga ma ei ole veel päris kindel selle väite õigsuses, sest minu meelest esimesel korral ma ka nii vara bussijaama ei jõudnud. Või jõudsin? Kes teab… Ja kõik kohalikud muudkui suunavad mind rikšadele. Teistega rikšat jagades tuleb see päris odav, aga ma ei oska veel hästi õigeid rikšasid tabada ja mulle ei meeldi rikšad nagunii. Buss on poole mõnusam ja puhtam. Ja kordades odavam. Igatahes… kohe kui alla andsin ja kurjalt riksat otsima läksin, sattus mulle ette õiges suunas minev rikšajuht. Ta lubas mu lausa 5Rs-i ehk bussipileti raha eest Akoda Gardenini viia, aga ta võttis peale veel kuus inimest. Kui eile rääkisin teile neljainimesesõidukist – motikast, siis täna kaheksa inimese sõidukist – rikšast. Tegelikult oleks seal mõnus kolmekesi, äärmisel juhul viiekesi. Aga meid oli kaheksa. Ja kui mu kõrval olev tüüp mind käperdama hakkas, siis olin lausa nii šokis. Liigutasin ja ta võttis käe minu pealt ära. Karjuma ei hakanud ja mängisime mängu, et midagi ei juhtunud, aga mul oli isegi veel maha minnes kange tahtmine kõigile kuulutada milline pervert ta on. Vastik vanamees. Enamik hindusid ju isegi ei lähe teistele vastu. Tema toetus algul vastu mu külge, aga siis üritas rinda silitama hakata. Ei läinud läbi. Aga ma nii loodan, et ma saan hea regulaarrikša diili.
Kodus ootasid mind juba Rick ja Joy ja Lily koos kohaliku sõbraga. Käisime koos pitsat söömas ning pesin taaskord pesu. Käsitsi pesta ei ole üldse tore. Oo, pesumasin! Oo, kuivati! Hindan teid juba praegu palju kõrgemalt. Huvitav, mis kell ma homme välja minema pean, et odavalt õigeks ajaks tööle jõuda ja enne leida koht, kus viimased tuhandelised lahti vahetada?
P.S. Enam ei ütle ma kellelegi, palju ma teenin, sest selgus, et minu jaoks on seda ülivähe, kuid Priyanka teenis juba enne vähem kui mina ja nüüd on karmi valiku ees, kas nõustuda veel suure palga alandamisega või ära minna. Mul on temast nii kahju. Tal on ju ka kõrgharidus. Aga ma pean hetkel iseenda eest seisma. Kohati tundub mulle nagunii, et mul ongi kohalikest palju kõrgem kvalifikatsioon. Näiteks, erinevalt inglise vana koloonia asukatest tean ma, mis on London ja räägin ilusat inglise keelt. Või noh… ilusamat. Ja ma suudan paremini tervikut haarata. See aga pidi olema üks minu nõrkustest, nagu eelmises töökohas selgus.
Ajakirjanikuna on siin ka sellepärast huvitav, et kohtan nii paljusid erinevaid karaktereid. Tasuta sõidutavaid rikšajuhte ja petiseid; pikaküünelisi meeskonduktoreid ja haisvates kohtades laulvaid rikšajuhte; väikseid lapsi, kandmas süles veel väiksemaid lapsi. Täna nägin oma tänaval ka esimest siga. Enne tänast ei olnud ma kuulnudki, et siin ka sead hulguvad, aga siis nägime pimedas kole ümarat koera. Nüüd ootan huviga vaid ahve. Homseni! Püüan hommikul enne tööd postitada. Ei taha tegelikult töö ajast logeleda, aga siiani pole väga palju tööd olnud. Eks näis, mis homme saab. Pidime kah päeva jooksul tõestama suurele Bossile, mis on meie maksimum. Kaamera valvsa pilgu all.

Ja õnneks polegi rohkem vaja...

kui ühte kohalikku telefoninumbrit.
Mul on nüüd kujutlematult palju parem tunne. Kaua oodatud kaunikene on käes.

12. juuli - 2.osa

Nii. Loodan, et nautisite neid pilte. Mul kulus kuue pildi üles laadimiseks tund aega. Alati kas ei laadinud leht lõpuni, kadus internet ära või ütles arvuti, et pilt on üles laetud, aga vastu vaatas tühi leht.
Täna selgus ka, et Priyanka oli eile vihma tõttu veidi hiljaks jäänud, aga me olime väidetavalt siiski samal ajal samas kohas veel olnud. Millegipärast me ei kohtunud. Ja täna pärast tööd olid talle õde ja vend vastu tulnud. Priyanka tahtis meid tuttavaks teha. Püüdsin küll nii väga nimesid meelde jätta, aga nüüd mäletan vaid, et mõlemad hakkasid kas M-i või N-iga.
Igatahes, ootasin sada aastat bussi, mis ei tulnudki. Kui hommikul pidin ühe bussi pealt teisele jooksma ja kõik klappis suurepäraselt, siis õhtul otsustas ka bussi oodanud töökaaslane mind koos kamba võõrastega odavamalt rikša peale panna. Nüüd sain aru, et siin ongi moes rikša jagamine, kui samas suunas sõidetakse. Mina ei saa aru, miks siinsetele inimestele meeldib kambakesi rikšadesse ronida ja siis tolmu ja heitgaaside sees koju loksuda. Bussid on palju palju mugavad. Igatahes, kuigi plaanisin bussijaamast siiski üritada bussiga edasi liikuda, andsin tee peal alla ja lubasin end rikšal koju viia juhul, kui tal on sajasest tagasi anda. Tüüp ütles, et no probleem ja pani vabatahtlikult meetri käima.
Kui me siis koju jõudsime, oli arve 20Rs-i pluss vist enne kokku lepitud seitse. Aga teate, mis juhtus? Kuna mul ei olnud enne peenraha, siis töökaaslase sõber andis mulle lambist kaks Rs-i rikša jaoks lisaks ja kui me koju jõudsime, siis rikšajuht ei võtnud mult üldse raha. Lihtsalt žestikuleeris, et pole vaja. Olin väga üllatunud ja tänulik. Tavaliselt rikšajuhid röövivad inimesi just. Tema tegi mulle pika kojusõidu välja. Olen küll kuulnud, et ka Tallinnas juhtub vahel selliseid asju, aga minuga juhtus küll esmakordselt Indias see, et rikšajuht mind 7km tasuta sõidutas.
Igatahes, kodus ootasid mind juba AIESECi tüübid, aga loomulikult selgus, et täna ei saa ma ikka veel mitte midagi. Et on vaja mingeid dokumente osta jms. Ma ei saa aru, miks minuga nii palju jamamist on. Teised on palju kergemalt omale telefoni saanud. Minu kontaktisik ei taha oma nimele lihtsalt rohkem numbreid teha. Ei julge mõeldagi, kas mulle esitatakse pärast kuller arve ka nende vahendamiste eest.
Vähemalt tuli tüübile meelde, et ta oli mulle originaalis lubanud eilset linnaekskursiooni ja tänast asjaajamist, aga nüüd delegeeris ta asjaajamise vähemalt mingile kolmandale tüübile edasi. Muidugi kõige juurde käib jutt: no probleem, no probleem, sure! Loodetavasti homme saan vähemalt registreerimisosakonnas ära käia.
Enivei… käisime Rickiga pärast külaliste lahkumist kodupoes kuller raha eest hommikusööki ostmas. Corn flakesid maksid umbes 100Rs-i ja piima siin poes ei ole. Mitte, et ma osta julgeksin… Vähemalt on mul nüüd mangomahl ja krõbinad hädaabiks. Pärast kiirpoodlemist läksime õhtust sööma kahekesi, sest teised läksid joogatrenni. Ma oleksin väga tahtnud ka minna ja rumeenia chick saatis mulle seitse ühesugust sõnumit jooga tunni kohta, aga ajad ei klappinud täna kuidagi. Võib-olla kolmapäeval õnnestub minna.
Õhtusöök oli kohutav. Läksime mingisse megailusasse restorani, aga kohutav sai alguse juba sellest, et rikšasid ei olnud peaaegu üldse näha või siis küsiti liiga palju raha. Lõpuks andsime alla ja maksime üle. Järgmine halb üllatus oli see, et restorani ilusasse osasse oli järjekord. Otsustasime alumise korruse kiirsöökla kasuks ja see oli väga halb mõte. Esimene ports oli hiigelsuur ja tulisoolane. Rick, kes seda ka varem söönud on, ütles, et tavaliselt ei ole nii. Mina suutsin neli ampsu süüa, tema veidi rohkem. Siis aga vahetati meie toidud ümber, mis oli väga armas. Kahjuks ka teine portsjon oli üsna soolane, nii et sõin ehk viiendiku oma portsust. Pärast tegime nägu, et eurooplased lihtsalt ei jaksa hindude koguseid hävitada, mis on osaliselt ka tõsi, aga suuremas osas ei tahtnud me kena manageri solvata. Ta ju vahetas niigi portsud ümber. Suu õhkas terve tee koju. Tegelikult oli sealt üsna lühike jalutuskäik, aga Rick kardab neid hulkuvaid loomi. Nüüd kardan mina ka, sest eile ründas mind lehm ja täna hakkasid meid koerad ahistama. Kaks tükki tulid konkreetselt minu vastu ega läinud kuidagi ära ja ma ei julgenud neid katsuda ega väga ka ehmatada, sest nad nägid välja sellised hammustaja tüüpi. Ülejäänud osa koduteest vahetasime tee pooli iga kord koeri nähes.
Üks hea asi ka. Järgmisel nädalal vist tuleb minu firmasse veel üks intern ja kuna interne tuleb praegu väga palju, hakati meile firmale lähemale korterit otsima. Eks näis, kas õnnestub ja mis sellest välja tuleb. Oleks tore küll, kuigi ägedast prantsuse poisist on kahju kaugele kolida:D Samas väga nõme on iga päev tund aega tööle või koju liikuda ja samas mõelda, et kuidas see üldse õnnestub. Kuna väiksed rahad lähevad väga kiiresti käest ära, siis mul on pidevalt tunne, et olen pankrotis, sest paljud ei võta suuri rahasid või ei anna sealt tagasi. Ja seda juttu, et iga räbal on maksev raha, ärge ka uskuge. Ma pidin ikka päris mitu korda proovima enne, kui lennujaamast saadud räbalatest lahti sain. Tore siis, et juba sealt alates hakkab tünga saama.
Täna on nii palav. Tunnen, kuidas higi rindade vahele niriseb ja ma istun ju rahulikult voodis. Huvitav, kuidas teistel joogas veel läheb?:D
P.S. kas te teadsite, et motikas on nelja inimese sõiduk? Indias vähemalt. Väga edukalt saab sellega sõidetud kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pere. Mitte, et see seaduslik oleks, aga siin ei karistata ka seaduste mitte järgimise pärast. Hea meelega filmiksin seda liiklust, aga jah… eks näis, mis kaamerast saab. Kardetavasti ei suuda nagunii videoid netti laadida. Head ööd!

Lehm, kes mind ründas

maharaja sayajirao university [m.s. uni.] ülikool
Koduaed esimestel päevadel (hosti juures siis)

Veidi pilte

Argipäeva mured ja rõõmud

Nii veider. Ma ei suuda enam päevade üle arvet pidada. Pean telefoni kalendrist kontrollima kuupäeva:D
Igatahes… tänane päev on läinud väga kiiresti. Minu ainus tööülesanne seni oli meie toodete kohta käiva informatsiooni süstematiseerimine ja skeemideks vormistamine. Ei tea küll, kellele või milleks minu amatöörlikud MS Wordi skeemid kasulikud on, aga just sain valmis.
Täna sõin esimest korda ka koos ülemusega lõunat. Nad üritavad mind siin lõhki sööta. Aga vähemalt saan ühe korra päevas korralikult süüa. Mis siis, et mitte liha. Eks siis otsin seda hirmsa himu tekkimisel ise. Laupäeval ju leidis liha ise tee minu juurde. Ja imelik on mõelda, et ma ei ole terve nädala šokolaadi ega jäätist söönud. Aga jah… see on nii naljakas, kui palju hindud söövad ja kui peenikesed neist enamus on. Kujutage ette naist, kelle õlgade ümbermõõt ei ületa 80 sentimeetrit või meest, kelle puusad jäävad 60cm kanti.
Aga muidu, inimesed on toredad. Keelebarjäär on ikka veel päris korralik nende aktsendi tõttu. Suuremaid arusaamatusi veel ei ole olnud õnneks. Pigem tehakse suur osa elust üle ootuste lihtsaks. Näiteks kui küsisin täna ülemuselt, kus kaameraid parandada saab, soovitas ta kaamera enda kätte tuua ja asja ise korda ajada. Aga ma ei taha nii suur nahaal ka olla. Eks pean ikka ise mõne Canoni esinduse üles otsima ja palvetama, et seal vähem kui kuupalk kuluks.
Täna jõudsin tööle peaaegu tund aega varem, sest mul vedas ja suutsin mõlemad lõigud bussiga sõita. Hinnavahe rikšaga on ikka mega. Täna läks kahe bussireisi peale alla 10 Rs-i. Aga jah… äkki täna on see õnnelik päev, mil saan sim-kaardi omanikuks? Nüüd pakkus üks kolleeg ka, et võib mulle oma pabereid laenata, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see töötaks. Kas nad siis nimesid arvetel ei kontrolli? Eks näis.
Olen ikka veel haige. Siin on ju võimatu steriilselt elada. Oraal-fekaalsed infektsioonid pidutsevad Indias, sest vetsus ei kasutata paberit, vaid pestakse end (tegelikult ikka surutakse kätt mõlema käega) ja seepi ega kuivatusvahendeid ei tunnistata. Bakteripidu! Isegi, kui mina üritan rohkem hügieeni eest hoolitseda, on ikka väga palju kokkupuutekohti, kus ühe inimese bakterid teisele rännata saavad. Paljusid asju ei anna vältida ega kontrollida ka.
Aga muidu on elu ikka veel lill.

Tore päev

Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas arvuti teab, mis kell on, ka siis, kui ta ei ole internetiga ühendatud? Kas arvutisse on sisse ehitatud mingi kell või?
Eile õhtu oli mega. Seda pean tunnistama. Seiklesin kohalike liinibussidega töölt koju, et avastada, et korterikaaslased lähevad viie minuti pärast kuhugi linnast välja farmhouse’i peole. Mind kutsuti ka kaasa ja ma olen nii õnnelik, et ei blokkinud. India on ikka tõeline kontrastide maa. Siin on kõige suurem vaesus ja rikkus. Näiteks meie maja all lebasid täna maas lapsi imetavad emad. Ja uhkes ehetepoes magas tagumise seina ääres maas üks ilusasti riietatud müüja. Aga eile farmhouse… on väga ebaõiglane seda nii nimetada, sest see oli palee. Paradiis keset pärapõrgut. Ma ei ole Eestis vist ka kunagi nii uhkes eramus käinud ja see oli lihtsalt mingi rikkurite nädalavahetuste peokoht.
Kujutage ette tohutu suurt krunti, millel on suur maja (esimene korrus on terrassilik), basseinimaja ja vähemalt 30 meetri pikkune sinisinine bassein. Ja tehiskosk sinna voolamas basseinimaja küljest. Ja basseinimaja on ka kahekordne uhke ehitis, kus on lausa mitu wc-d ja dušširuumi. Täiesti uskumatu. Ainus, mis tuletas meelde, et tegemist on Indiaga, olid ka sinna jõudnud kodutud koerad.
See oli ikka tõeliste rikkurite pidu. Diskor, lasershow, kelnerid, tasuta söögid ja joogid ja lademetes alkoholi, kuigi siin osariigis on alkohol täielikult keelatud. Siinsetele rikkuritele vist meeldib mõelda, et nende sõprusringkonnas on palju valgeid inimesi, kes ka nende pidudel käivad. Ise aga püüdsid nad olla nii läänelikud kui võimalik. Riided olid ikka väga kirjud, aga naised kandsid õlapaeltega lühikesi kleite, jõid ja suitsetasid ning tundsid end väga vabalt. Samas, nagu meid kutsunud rikkurite sõber ütles, on kama surra kodumaal ikka veel avalikult kiindumuse näitamine väga taunitav. Me siis üritasime korralikult käituda. Välja arvatud see, et kuna mul oli väga palav oma päevastes riietes ja ma ei teadnudki midagi basseinipeost, siis hüppasin koos poistega täisriides basseini. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus selline asi olla võib. Vahel tasub riskida riiete väljanägemisega, sest võita on midagi palju palju enamat. Igatahes sain tuttavaks väga suure osaga siinsest rahvusvahelisest seltskonnast. Meiega oli kaasas ka paar kohalikku aiesecarit, aga enamus ei salli ega usalda neid üldse. Minu närvid on ka juba päris läbi, sest olen siin juba peaaegu nädal aega ja ilma telefonita. See aga teeb mu elu nii palju keerulisemaks kui vaja. Nagu gujarati keel piisav takistus juba ei oleks. Aga kui ma abi ka küsida ei saa… hullumeelne. Nüüd lubati jälle, et tänase karmi vihma tõttu (vaheldub päiksepaistega) ei õnnestu täna kohtuda, aga homme saan loodetavasti sim-kaardi ja tagastan ka korteri lepingu, kui nad mulle teise koopia toovad. Nagu üldse mis mõttes nad ühes eksemplaris lepinguid teevad? Aga jah, pidu oli mega, kuigi ikka oli üks tüüp, kes end pildituks jõi ja pilti ette enam ei saanudki. Kusjuures tegu oli veel mingi USAs elava kommertspiloodiga. Väga väga vastutustundetu. Ma tean, et tegu on täiesti erineva kontekstiga, aga ikkagi ootaks kelleltki selliselt midagi rohkemat. Ja ma sain tuttavaks ühe ägeda prantsuse poisiga, kes siin töötab. Ta lubas mulle linna näidata ja kui ta oma saunalina tagasi tahab, siis peab mu üles otsima. Elame ka samas piirkonnas. Ja siis veel leppisin kokku, et lähen joogaga tutvuma. Meid kaasa kutsunud mees on mitteametlik jooga õpetaja, kes annab tasuta tunde huvilistele. Raudselt tahan joogat jooga sünnimaal proovida. Kus siis veel? See õpetaja ise on ka hästi mega. Ta on küll meist kõigist kõvasti vanem ,aga talle meeldib noores seltskonnas liikuda ja talle meeldib rahvusvaheline seltskond, mistõttu kutsub ta välismaalasi ka kõigile erilistele üritustele kaasa. Eile ka olid jeebid tellitud meid linnast välja viima ja tagasi tooma.
Aga eilsest ööst alates mu õnn pöördus. Käes on esimene kõhuviirus. Täna sadas vihma ja ootasin asjatult kokku lepitud ajal ka kohas Priyankat. Mul ei olnud tema numbrit ka telefonis, nii et ei saanud uurida, kuhu ta jäi. Üldse oli raske linna saada. Jalutasin meelega suure osa teest, aga bussijaamast ei suutnud enam õiget bussi leida. Erinevalt eilsest. Peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt ja sildid on vaid gujaratikeeles. Ka bussi kohta, mille silt väga tuttav tundus, väideti, et see siiski ei lähe mu soovitud sihtkohta. Lõpuks tuli üks ainult gujaratikeeles rääkiv naine minuga kaasa ja vedas mu rikša peale. Sõitsime siis koos tema ja mingi tüübiga veel, kes samas suunas liikuda tahtis, mu töökoha juurde. Ma ei saanudki aru, kui palju ma maksma oleks pidanud, aga kuna mul oli vaid väga vähe väikseid rahasid alles jäänud, siis andsin need kõik tädile abi eest ära. Andsin vist ikkagi rohkem kui vaja, sest tädi oli väga tänulik. Siin räägitakse mingist seitsmeruupialisest rikšatasust, aga ma ei saagi aru, mida see hõlmab. Täna igatahes sõitsin teised otsad ka igaks juhuks rikšaga ja palusin seekord taksomeetri tööle panna. Täiega tasub ära. Muidugi ei olnud pikema tee rikšajuhil piisavalt raha tagasi anda, nii et ta sai mingi 3-4 krooni jootraha, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin lõpuks koju saada. Kui ikka kõht krambitab ja ise oled läbimärg ja kaamera on niiskusest või kuumusest pekki läinud, siis tahaks lihtsalt koju. Teised jälle on vahepeal jõudnud kodust jalga lasta. Aga ma naudingi hetkel üksi voodis konutamist.
Muideks, sattusin jalutades ühte väga ilusasse parki, mis ümbritseb vist Baroda muuseumit. Selle nimi on Sajaji Baug. Võite googeldada. Ja seal jooksis ringi tohutus koguses neid väikseid triibulisi oravalaadseid elukaid. Ma olin ikka väga kurb, et kaamera streikis, aga veel loodan, et ehk läheb niiskus välja ja saab ise korda. Kui ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Juba esimesel nädalal kaamerast ilma jääda on liiga karm. Aga meie teenijad on imeinimesed. Nad said mu mõlemad valged pluusid tagasi lumivalgeks. Muidugi üks on nüüd juba jälle must, aga äkki saan selle ise korda. Ostsin täna ka mingit kohalikku pesupulbrit.
Pool päeva veel uue töönädalani. Lähen vist homme ka rikšaga, et õigeks ajaks jõuda. Pärast tagasi võin seigelda. Nüüd juba tunnen kodutee ära ka. Ning tänane täpselt mõõdetud sõit ei olnudki väga kallis. Pakun, et töö juurest rikšat võttes maksaks see umbes 30-30Rsi. Tagasi aga on lihtsam saada, sest kõik bussid lähevad töö juurest bussijaama. Sealt edasi aga oskan vajadusel ka jalutada. Umbes 3 kilomeetrit siis, ma pakun. Kuna siin on hästi palju erineva disainiga ringteid, siis tean, et minu kodutee peal on valgete lehmadega ring ja ära keerata tuleb lillekujulise ringi ja Akota tardeni juurest. Sealt on veel paarsada meetrit minu tänava alguseni. Tänava nurgal on hulk ärisid. Kaasa arvatud Exotic car basaar. Maja asub kohe esimeses blokis.
Kui kirjutada joonistada tahate, siis aadress on:
308 Yashvardhan App
Berry’s Avenue
Akota
Baroda
India
Aga ma soovitan emaili kasutada, sest ma ei tea, kus meie postkast asubki veel. Või kas meil võtit on. Ja gmail on tööl kergemini ligipääsetav kui näiteks facebook.
Wow. Väljas müristab ja lööb välku, uksetagune lainetab vihmast ja nüüd hakkab vesi ukse alt tuppa pressima. India elu jälle. Tööl on ka nii, et igavene uhke büroohoone ja katus laseb läbi, mistõttu on koopiamasinate taga kõige suuremas lekkekohas ämber vee kogumiseks.
Nüüd aga on mul kahju, et ei õnnestunudki oma ainsal vabal päeval väga palju linna näha ega ka vajalikke oste ära teha. Aga mis teha… elu on selline, et vahel võidad, vahel kaotad. Sain vähemalt ühe ilusa kõrvarõngaste paari ja pesupulbri. Ning ostsin veidi India-päraseid maiustusi.
Unustasin enne rääkida. Täna oli lausa nii tore päev, et isegi lehm ründas mind. Algul tuli ta lihtsalt väga lähedale, aga kui ma ei julgenud talle pai teha, siis seisus tükk aega seljaga minu poole ning lõpuks ootamatult müksas mind.
Praegu aga on kodus eriti hull olla. Elekter otsustas vaid meie korterist pikemaks ajaks ära minna, mis tähendab, et meil pole ei valgust ega ventilaatoreid. Teistel oli plaan siin suurema seltskonnaga jalkat vaadata, aga ma ei ole päris kindel, kuidas see ilma elektrita toimiks.
Nüüd selgus, et jalkat minnakse hoopis kellegi mulle võõraste juurde vaatama. Ja kuigi see oleks mulle sotsiaalselt kasulik, jään koju end ravima. Huvitav, kaua need kõhukrambid kesta võivad? Vahepeal pole nagu midagi häda, aga siis jälle on täiesti kohutav olla. Ja elekter tuli ka tagasi, nii et nüüd saab siin jälle elada. Väga kehvasti on aga see, et olen juba kõiki endale teada olevaid trikke kaameraga proovinud ja see ei ärka ellu Ei teagi, mida nüüd teha. Kas ja kuidas üldse tehnikat võõral maal parandatakse? Ja kui palju vaesemaks see mu teeb? Aga ma pean vist proovima.

Royal treatment

Täna on tõeliselt suurepärane päev. Mulle küll meeldiks rohkem tööd teha ja ka mu eilne töö parandati jälle vigaseks, aga pole hullu. Mul on küllalt aega siia siiski positiivne jalajälg maha jätta. Lihtsalt on veidi kurb, et muutused nii raskelt tulevad.

Aga jah... pidin enne koos suure ülemusega lõunale minema, aga tal oli väga pikk koosolek ja kui ta pärast juhuslikult mind oma äriparneritele näitama tuli, siis küsisin talt selle kohta ja sain vastuseks, et pole probleemi. Ja et ta organiseerib mulle lõuna viie minutiga. Kuna ma ei saanud temast väga täpselt aru ja viie minuti sees jõudis mu otsene ülemus mind juba poodi saata, siis tulin tagasi, avastamaks, et mind ootab spetsiaalselt mulle kaetud laud suure hulga vaid mulle tellitud india toiduga. See oli väga armas, sest ma võiksin ju vähemalt korra päevas tervislikult süüa. Alates tänasest saangi firma kaudu süüa, aga erinev info on selle kohta, kas toit tuuakse siia või söön koos bossiga. Bossiga oleks kindlasti huvitavam, kuigi samas ma ei taha nähtavalt privilegeeritud staatuses olla. Tahaks ju ka, et kolleegid mind omaks võtaksid, aga juba on ka nendega suhtlemine vabamaks muutunud. Igatahes, kui olin oma söögist suure vaevaga umbes kolmandiku sisse pressinud, siis olid süümekad raisku minema toidu pärast. Ma olen ju veel kõigele lisaks maal, mida iseloomustab äärmine rikkus ja äärmine vaesus ja väga suured klassivahed. Ja nüüd läks suur kogus head toitu lihtsalt prügikasti. Rääkisin sellest bossiga, nii et loodetavasti muretsetakse mulle homme siiski mõistlikum kogus toitu. Muidu on aga hästi hea söök.

Ja siis veel... keegi ei osanud aidata mind võtme kopeerimisega, kuni küsisin bossilt. Tema ütles, et no problem ja lubas mulle juba tänaseks õhtuks koopia hankida. Wow, ma ütlen! Mull täitsa meeldib siin. Ja isegi kui aiesecarid ei ole just kõige usaldusväärsemad võõrustajad, siis teised inimesed on väga väga toredad ja abivalmid. Edaspidi mul ei olegi ju enam vahemehi vaja. Ju peab vahepeal lihtsalt korteri halduskulusid maksma ja kogu lugu.