Bluffimisest ja muust ka

Eile juhtus üks naljakas asi.
Sõitsime KMiga bussiga poe poole, kui mingi blond chick paar pinki tagapool üritas lehvitades üsna meeleheitlikult mu tähelepanu võita. Ütles tere. Ütlesin vastu. Mul polnud õrna aimugi, kellega tegu. Väikse pausi järel küsis, kuhu me läheme. Vastasin, et poodi. Küsisin vastu. Tema ja laps tema süles pidid randa minema. Järgmise pausi järel küsis, kuidas pidu lõppes ja mis kell? Siis hakkas mu bluff läbi kukkuma, sest mul tõesti polnud õrna aimugi, mis peost jutt. Hakkasin kahtlustama, et äkki ta tunneb hoopis KMi, mitte mind ja mõtleb tema sünnipäeva. Aga ma ju olin tol päeval hoopis Tartus. Aga bluffisin edasi stiilis... ma ausalt ei tea. Tuli meie peatus. Ütlesin head aega. Tema vastas samaga. Ja SIIS mõtlesin vist välja, kes see oli. See oli mind juba väga häirima hakanud. Aga nüüdseks olen ma juba päris kindel, et kohtusime hoopis mu mehe sünnipäeval ja tema on mu mehe sõbra tüdruk. Ja me istusime temaga lausa tunde kõrvuti, mistõttu ma tean väga hästi, milline ta külje päelt välja näeb, aga otsepilt oli täielik blank. Sunnin Silmarõõmu kontrollima mu teooria õigsust. Nii piinlik olukord ikkagi. Tavaliselt mu nägudemälu on tõeliselt hea.

Aga eile oli muidu väga hea päev. Sain bakatöö köidetud ja cargotatud Tartusse poole tunniga. Siis tegin üle pika aja aega parajaks Humanas ja seekord isegi leidsin sealt midagi, mida ma hea meelega ise edasi kannaksin. Isegi päris mitu asja. Seejärel oli KM hästi huvitav ja lahe laps. Oli nõus proovima uusi toite ja käituma teiste lastega vastavalt üldtunnustatud kirjutamata reeglitele (tegi tüdrukule, kes talle kiigel hoogu tegi, vastu hoogu).

Siis oli tore õhtu Silmarõõmu kaisus ja lõpuks ometi sundisin teda endaga jalutama tulema mu kodukanti ja näitasin talle, kui ilus siin on:D Aga muideks, mul on üldse superkallim. Õhtu varem ma olin üsna laip ja siis ta tegi meile romantilise lõhnaküünaldega vanniõhtu ja terve aja lihtsalt silitas mind ja pärast seda jätkas silitamist voodis roosiõiega, mis oli päris lahe, kuigi originaalsusepunktid jäävad seekord andmata. Ka mina olen näinud filmi 40 päeva, 40 ööd. Aga armas on ta ikkagi. Erinevalt ühest teisest isasest.

Ma hakkan tõsiselt ära väsima ta mängudest ja sellest, kuidas it's always about him. Never about me. Eile kuulsin ühte laulu, mis jälle rääkinuks justkui meist. Tegelikult temaga seostangi kümneid laule. Sõnad olid midagi sellist: it's just that you're always keeping me down. Still I come back to you soon. Tuvastada ma seda kahjuks ei suutnud isegi google'i abiga. Aga ta tegi seda üks päev jälle. Avastasin, et ta on kolm viimast korda jätnudki mu vastust ootama ja igavusest lugesin ja kustutasin ühel õhtul vanu sõnumeid. Ja nägin paari, kus ta käskis mul mitte alla anda, kui ta jobu on jne. Ja siis saatsin talle sõnumi - minu poolt viimase seniks kuniks - andsin teada vihaga, et üks väheseid asju, milles ta püsiv on, ongi mulle haiget tegemine. Ja isegi sellise selge sõnumi peale tuli vastus sellest, kuidas hoopis talle haiget tehti. Füüsiliselt. Ja et happens. Ma tõesti imestan, kuidas ma ei muutu immuunseks tema tegude ja sõnade ja vaikimiste suhtes. See on ju lõputu ring. Võiks arvata, et kõik suhted arenevad edasi uutele levelitele või lõppevad, aga selle puhul ei ole kumbagi juhtunud ja ma ei jaksa enam. Vähemalt mitte sedasi. Annan praegu alla. Ma ei ütle, et igaveseks. Ei ole kindel, et olen nii tugev. Aga see jääbki viimaseks sõnumiks. Aga võib-olla oligi mul temalt vaja õppida raskete otsuste tegemist ja seda, et ma suudan väga palju üle elada. Huvitav, kas see on üks mu suurtest elu õppetundidest või on temaga midagi muud veel seotud?

Pingest ja langusest ja nii edasi...

Viimased viis päeva on olnud hullumeelsed seoses bakatöö tähtajaga, mis oli eile õhtul. Mingi ime läbi jõudsin lausa kolm tundi varem punkti, kus enam ise kuidagi töö improve'ida ei osanud ja saatsingi ta ära. Nüüd jään kohtuotsust hirmuga ootama. Aga väga hea tunne on, et see on kaelast ära. Või noh... ma vähemalt loodan, et see on kaelast ära. Muidu on ikka tõsine kuri karjas. Ma olen selle töö kallal nii palju tunde pusinud ja ma ei saanud isegi oma vanaisa üheksakümnendale sünnipäevale pühapäeval minna ja ma ei saanud laupäeval ka Silmarõõmu sünnipäeva tõsiselt nautida ja ma imestan üldse, et ta on minuga nii kannatlik olnud. Leppinud sellega, et mul ei ole tema jaoks aega olnud, teinud mulle süüa ja samas käinud kikivarvukil, et mind mitte segada; toonud shokolaadi ja isegi bakatööga mind aidanud, sest vahel lihtsalt tulevad hetked, kui ma ei tundu endale enam piisavalt objektiivne või tark üksi jätkamiseks. Aitäh, kallis! Kõige eest. Aga vähemalt ma sain juba harjutada korralik kaasa olemist sünnipäeva pidu ette valmistades ja viimaseid detaile paika sättides ajal, kui temal oli juba kõigest kõrini, sest ta oli päev otsa poodide vahet jooksnud ja minu pärast mitmes poes käinud ekstra hambatikkude järel, sest nei ei olnud kusagil ja ma tahtsin neid õuna-juustu-viinamarja siile teha. Aga need olid üsna populaarsed ka:P

Neljapäev oli kõige rõvedam päev. Ma juba eelmine kord kirjutasin, et siis anti teada tähtaja ettepoole nihutamisest. Õnneks peale seda ma rohkem pisarateni ei jõudnud ka, aga närvid on tõsiselt pingul olnud. Eriti tore oli see, kui reede hommikul hakkasid haldusfirma tüübid meil kell seitse hommikul maja ees muru trimmerdama - kõlas nagu mootorsaega puude maha võtmine - ja see ei lõppenud ega lõppenud ja ma nägin aina kummalisemaid ja õudsemaid unenägusid ning ärkasin iga natukese aja tagant jälle müra peale. Seega oli üsna kehv öö. Kusjuures nad ei olnud trimmerdamisega lõpetanud ka veel viis tundi hiljem - kell kaksteist - kui ma kodust ära minema pidin. Huvitav kelle geniaalne lahendus see oli? Ma olen niigi hommikuti pahas tujus ja ma pole kindlasti selle poolest erand. Kas on tõesti vaja nii vara muru niita ja neid sadu ruutmeetreid, mis meie maja ette jäävad, trimmeriga? Ema väitis küll, et ta nägi seda nunnut traktorit ka, aga mina mitte ja mind ajab see mõte ikka veel närvi, kuigi täna on juba teisipäev.

Midagi väga põnevat vahepeal juhtunud ei ole. Üks mees ajab mind ikka veel närvi oma ettearvamatu käitumisega ja nii S kui musi paitavad mu ego nimetades mind käige kõigemaks. Mida on hiiglama tore kuulda. Muide, S käis korraks isegi Tallinnas, mis oli hästi tore.

Eile õhtul tegin enda peal inimkatseid. Ei soovita järgi teha. Kuna ma tavaliselt kofeiini sisaldavaid tooteid ei tarbi, siis energiajook tegelikult ka päästab, kui on vaja väga pikki ja pingelisi päevi üle elada. Nagu näiteks eelmise õlleka ajal, kui käisin päriselt ka tööl ja nüüd, kui bakatööd tegin. Aga mul jäi üks pudel üle ja eile õhtul oli meeletu janu ja ei midagi muud juua. Ema ütles, et joo ära. Mis see ikka teeb!? Ja ma jõingi. Ja oi kui lõbus oli hommikul poole viieni voodis keerutada. Kui ma lõpuks ärkasin, oli õues sama valge kui magama minnes. Päris spooky kogemus. Aga täna ma kavatsen üle tüki aja jälle Silmarõõmule aega pühendada. Ja mitte MSNis. Ja siis vaatab edasi päev korraga.

Karjuvast ebaõiglusest

Ma küll püüdsin sellest mitte kirjutada enne, kui kõik turvaliselt seljataga on, aga meie osakond keeras täna jälle asja üle vindi. Kujutage ette, mis tunne teil oleks, kui bakatöö tähtaeg viimasel nädalal ilma igasuguste seletusteta kolm päeva ettepoole toodaks? Mind ajas täna ropendama, ahastama, paanikahoo moodi hingeldama ja ka konkreetselt nutma korduvalt. Ma niigi olen tõeliselt hädas selle tööga, sest ma tõesti ei saa aru, mida minust tahetakse ja umbkaudsetest vihjetest jääb väheks. Naerma ajas ainult üks asi. See, kui avastasin, et Peeter oli mulle Dagö plaadi peale hõbedase rebase joonistanud. Nii armas lihtsalt!

Aga ma tõesti ei kujuta ette, kas, millal ja kuidas ma selle töö esinduslikuks saan. Irooniline oli lugeda retsensendi kommentaari, et töö vajab vaid väikest lihvi. Eelkaitsmisel trashiti seda ju täiega ja siis polnud mind kaitsmas kedagi. Ning nüüd on saanud tööd veel nii palju ümber teha ja tervikuks ei taha see ikkagi kuidagi saada. Ja pidevalt parastav ema ei aita ka just kaasa töö sujuvale valmimisele.

Aga ma tahtsin ühest totakast asjast veel rääkida. Viimaks tulevaste erialaste kohustuste survel tegin ka endale Facebook'i konto. Oleks keegi mulle varem rääkinud nendest naljakatest sõnakombinatsioonidest nagu biological tiptops, millega seal kindlaks tehakse, et ma olen ikka mina mitte arvuti! Ma oleks vist ammu liitunud. Need on lihtsalt nii koomilised. Up pigs teile!:D

Ebavõrdsetest suhetest

Mul on üks sõber. Ma saan öelda, et väga lähedane sõber. Aga mitte parim sõber ega isegi mitte tõeliselt hea sõber. Sest selliste kategooriate jaoks peaks ta alati ja regulaarselt minu jaoks olemas olema. Küllap te teate, kellest ma räägin. Tihti pean tema pärast muretsema ja absoluutselt iga kord heidan talle ka ette seda, et ta võiks mulle mingi aja tagant ikka teada anda, kas kõik on hästi, kui ka rohkemaks aega ei ole. Ei suuda end peatada vingumast. Aga ometi kordub see tsükkel aina uuesti. Ta tuleb. On super sõber. Sest kui ta on olemas, siis on see alati tõeliselt nauditav kvaliteetaeg. Ja siis ta kaob. Ja tihti pole mul isegi võimalik teda kätte saada. Ning ühel hetkel lihtsalt on tagasi. Ja siis need mõned tunnid või peävad on kõik jälle suurepärane.

Ja ma vihkan seda, et ma ei suuda mitte muretseda. Et ma lasen end häirida tema saadetavatest segastest signaalidest. Et ei suuda oma eluga edasi minna temata ega ka teda muuta. Aga inimesi ei pidanudki olema lihtne muuta. Ja suur enamus temast mulle meeldib. Lihtsalt ma ei taha alati olla see närvis moraalilugeja. Ma ei taha olla ta ema ju. Nõuandeid?

Kuidas korraldada best ever sünnipäeva?

Annan lihtsalt näite, mis töötas.
Täna on Silmarõõmu juubel.
Eile õhtul 23:40 murdsin tema juurde varuvõtmega sisse ja viskasin ta tema kodust välja.
Kaasa sai ta instruktsioonid kolme minutiga riidesse panna, otsida tükk paberit ja pliiats ning minna õue filosofeerima. Täpselt kirjanditeemat siinkohal ei avalikustaks:D Veel palusin tal oma sünnipäevaks tagasi tulla.
Samal ajal tegin tema kodus kergeid ümberkorraldusi: hea rahulik muusika, viirukid ja küünlad, uued shampapokaalid ja magus vahuvein ning muidugi ilus pesu ja ettevalmistused massaažiks.
Viieteist minutiga jõuab peaaegu valmis ja minu praak teda ei häirinud.
Võite ise ette kujutada, kuidas öö möödus pärast tema tagasitulekut. Tema tunnistas kohe, et juba olen rekordigraafikus:D
Päevane plaan: broneerida aeg kuu aega ette professionaalse kitarristi juures (ta mängib küll paaris hobi korras tehtavas bändis, aga õppinud pole mängimist kunagi - seega tahtsin anda talle võimaluse õppida ja mängida koos tõelise profiga ja mitte õpetajaga, vaid praktikuga)
Anda null äraarvamiseni viivat vihjet ja lasta tal õigel hetkel end lihtsalt sihtkohani jälitada.
Enne veel varastada ära tema akustiline kitarr.
Anda talle ülevaade toimuma hakkavast viis minutit enne õiget aega ja siis ta hüljata
Samal ajal valmistada ette piknik maasikate ja sulatatud shokolaadiga - kuna ilm oli kole ja hall, siis köögipõrandal. Oli ka eksootiline.
Veeta ülejäänud päev kaisus vedeledes ja magades ja vahepeal süües.

Kujutage nüüd ette, kui palju detaile sellise sünnipäeva jaoks paika panna on vaja. Unustasin mainida meist fotosuurenduse tegemist ja raamimist. Aga kogu vaev ja kulutused tasusid end täielikult ära ja nii mõnigi tuttav meesterahvas oli kade, et ma tema naine ei ole:D
Aga ma olen 364 päeva aastas eelkõige egoist ning sel ühel päeval on asjad tasakaalus. Tõestan ära, et olen midagi väärt.

Norra päh!

Ma võiksin tegelikult rääkida oma eilse öö unenägude absoluutsetest jaburuse tippudest nagu see, kuidas tuttava hobune pätsas ära mu poolenisti näitud nätsu ja ma siis ettevaatlikult seda oma nimetissõme küünega tema suulaest äa kaapisin või see, kuidas ühel tuttaval oli hädasti vaja üht veinipokaali ja parim variant oli lasta R-il see Soomest mulle laevale transportida ja siis selgus, et pokaali oli vaja, et see tuttav saaks halvaad süüa. Võta siis näpust. Tegelikult aga ma ei viitsi kõiki oma pea veidusi siin lahti kirjutada ja parem räägin, mida mina selle aasta Eurovisionist arvasin, sest minu arvamus ju loeb;)

Üldiselt olid finaali jõudnud täitsa kuulatavad lood. Isegi mõned Jugoslaavia jms lood, aga muidugi suutsid erilise jama kokku keeta Türgi, Kreeka, Moldova, Rumeenia, Portugal ja mõned veel. Ja Norra mulle ka ei meeldi, aga loogiline, et oma hääle annavad Norrale läänelikud riigid ja slaavi taustaga poisile kõik Poolast kaardil allapoole jääjad. Selle laulu suhtes ei tundnud ma mingitki tõmmet, kuid usun, et võit läks õigesse kohta, sest kes veel peale Norra suudaks sellistes majandustingimustes Eurokat korraldama asuda. Minu lemmik oli Island ja nende jaoks oli teine koht oluliselt parem kui võit. Veel meeldisid muidugi boyband'i Taani, muusikali UK ja üheksakümnendate alguse pop-räp misiganes Soome. Lahe nostalgia oli. Aga mu peas tekkis ka üks dilemma. Loogiline, et lääneeurooplase kõrvale on võõrad balkanimaade ja teiste lõunamaade rütmid, aga samas kui meeled avatud hoida, ei ole neis ju üldse midagi hullu. Aga... AGA kuidas teha vahet heal ja kehval balkanilool? Vot seda ma küll ei oska. Ehk õpin varsti vähemalt eristama ja kritiseerima India lugusid. Ja Eesti lugu on tõsiselt super. Päh UK ja Norra, et nad meid ei hinnanud, aga täiesti ülaltavad maad jällegi hindasid. Slovakkia ja Horvaatia näiteks. Mina oma kohalikus vähe reisinud rumaluses ei tea isegi nende täpset asukohta. Seega väga üllatav, et nad naabrite asemel meid kõrgelt hindasid või on neil lihtsalt vähe naabreid ja jäi punkte üle?

Monogaamia plussidest ja miinustest

Vahel ma mõtlen, et krdi kahju on, et Eesti kuulub monogaamsesse kultuuriruumi. Vähemalt enda kogemuse põhjal ei saa ma küll öelda, et mul olekski korraga tunded vaid ühe inimese vastu. Teate küll, millest või õigemini kellest ma räägin... aga samas petmist ma ei taluks ja ka kõrvalehüpetest etteinformeerimist vist taluda ei suudaks. Aga samas platoonilisel tasandil tundub elementaarne ja okei. Armastatakse ju ka oma sõpru ja vanemaid. Kahte inimest ei armasta kunagi ühtemoodi, nagu ei saa armatada kahe inimese juures ka täpselt samu asju. Ja nüüd mõtlengi, et kas see on minust vale ja halb? Et ma ei loobu ühe nimel kõigest ja kõigist? Kuigi see teine suudab mulle vaheldumisi tõestada, kui armas ta on ja kui tropp ta on. Ja kuigi see esimene suudab mind jätkuvalt panna end tundma ühena maailma õnnelikematest inimestest. Või vähemalt osalisena täiuslikust suhtest. Ja ma saan olla isegi egoistlik. Sest mina olen aus. Ei hoia end tagasi, kui miski ikka ei meeldi. Tema ei kurda kunagi millegi üle. Jätab mulle illusiooni, et ma olengi imeline. Ja mitte ainult tegude, vaid ka sõnadega. Ma olen täitsa kindel, et ma ei petaks teda. Liiga kallis inimene, et talle haiget teha. Eriti, kui saab ka mitte teha, kuna petmine ei ole paratamatus. Oeh... kuidas ma küll tahaksin, et ükskord asjad mu peas paika loksuksid ja ma maailma asjadest paremini aru saama hakkaksin.

Trendikatest õudusunenägudest

Mina tean, sest viimasel ajal olen täitsa mitu korda õudusunenägusid näinud ja Raunoga koos olemise ajal on nende sisu muutunud. Näiteks ühel korral nägin unes, et mul oli antibeebipillide karbi keskel millegipärast üks tablett alles ja mul oli tõsine paanika, et varsti saan vist emmeks. See tundus väga tõene ja palju rohkem hirmuäratav kui need klassikalised keegi ajab taga, aga minu jalad on vedelad ja kurgust ei tule piuksugi.

Paar päeva tagasi oli aga ka üks üsna scary Musiga seotud unenägu ja ma tean ka, millest see sündis. Paar eelmist peva rääkisid nii Sandra kui R mulle petmisest, aga siis pigem minust kui petjast. Minu unenäos sain aga mina petta. Üllatavalt valus oli kohe. Ja hommikul oli paanika. Aga kõigest järjekorras... Kõigepealt põrkasin oma unenäos kokku Sirli ja tema uue kujutletava poisiga ja ega Inc ka kaugel ei olnud. Üsna seal samas mu aju loodud kohas oli peaga vastu diivanit nagu paanikas autistlik laps ning kiigutas end kergelt looteasendis edasi-tagasi. Ma siis käisin lohutasin teda nii, nagu instinktid käskisid. Samamoodi nagu KMi. Üks pai teise järel. Probleem oli siis muidugi selles, et Sirli oli edasi liikunud. Tema veel ei suutnud. Aga üürike oli minu enda suhteline õnn. Me kõik olime vist mingil majapeol ja ühel hetkel kuulsin, et Musi ja mingi teine isane luss kaks chicki pidavat kõik olema ühes eraldi toas. Ma enda teada ei ole väga armukade ja ma ei teinud sellest infost välja, aga ühel hetkel vist otsustasin ka nendega liituda. Läksin sinna toa juurde, avasin ukse ja nägin Musi oma püksirihma kinni panemas. Sõnu polnud vaja. Väga hästi sai nagunii aru, mis toimunud oli ja ma pöörasin lihtsalt otsa ringi. Kuidagi järgmisel etapil olin koos oma vanematega autos ja üsna varsti urisesin, et nad ei uuriks mult igasuguste asjade kohta. Juhe oli nii koos. Ja siis ma millegipärast tahtsin Incu. Tahtsin just tema õla najal nutta. Veider eks? Aga tundus, et ta saaks minust kõige paremini aru. Huvitav, et mu aju just tema valis. Ta ei kuulu enam ammu ju minu ellugi. Ahjaa... uni läks tegelikult edasi. Ma sain Musilt telefonikõne. Oletasin, et tuleb mingi tüütu vabandus, millest nagunii e aita, aga tuli hoopis kujhjaga ülbust ja isegi süüdistav noot. Tema suust tuli välja mingi taoline lause: sellepärast mul pole õigus vihane olla, et tal oli ju põhjus. (mul olid päevad) Haige eks? Hommikul rääkisin Musile ka. Ja ma olen üsna kindel, et päriselt ei teeks ta nii kunagi.

Vahepealsest elust pole mul mõtet väga rääkida. Käisin Tartus. Sandrat näha oli tore. Eelkaitsmine läks perse. Ma enam tõesti ei tea, mida oma juhendajast arvata ega oska välja mõelda, miks ta mind vihkab - veendun selles aina enam. Muidu on töö ja Musi ja kulutused ja rohkem ei midagi põnevat. India pole ka veel lukus, aga mõlemal poolel on soov see idee ellu viia.

Miks alati on üks või teine?

Ma tean tegelikult juba kuid, et varsti tuleb teha raske valik. Õigemini valiku tegin ammu, aga mulle ikkagi ei meeldi, kui raske see olema saab.
Te ju teate, et ma tahan minna välispraktikale. Ja tähelepanelikumad lugejaid teavad ka, et mul on uus Silmarõõm. Tegelikult ei ole ta minu kohta enam üldse uus. Eilse seisuga oleme olnud koos kolm kuud ja lõpuks ma ei unustanud ka tähtpäeva ära. Ja nüüd ongi nii, et mis edasi saab? Minu jaoks on kolm kuud väga tõsine saavutus ja imelik küll, aga ma tahaks veel ja veel. Kohe üldse ei meeldi mulle mõte, et me varsti lahku minema peame. Vähemalt füüsiliselt. Aga ma ei julgeks talt ka paluda minu järgi ootamist. Mul ei ole selleks õigust. Oleks veel, et me oleksime juba ammu koos ja ma läheksin vaid kuuks või paariks. Aga mul oli täna intevjuu ühe India firma esindajaga ja on üsna kindel, et see lähebki täide. Aga mitte üheks või kaheks või kuueks kuuks, vaid aastaks. Ja juba juulist. Ma tean, et ta mõistab, miks ma minna tahan ja miks nüüd, aga ma ei usu, et talle see mõte siiski meeldib ja ma kardan, et tema arvab, et see juhtub alles millalgi määramatus tulevikus siiski. Mina olen end juba kuid ette valmistanud, et võib-olla see juhtub kohe, võib-olla ei kunagi. Kõige tõenäolisemalt siiski peale kooli lõppu. Et siis jah... see Draamateatri nägu jälle. Hapud viinamarjad jne...

Muusaks olemisest...

Käisin eile elus esimest korda ühte bändiproovi pealt vaatamas. Vähemalt ma arvan, et see oli esimene kord, sest ei tule ühtegi teist sellist meelde. Tegemist oli siis Silmarõõmu ja tema sõprade pisikese ja tuttuue punk?bändiga.

See oli nii lahe kogemus. Ühest kõrvast olin pärast küll kurt, sest neil oli superkoordinatsiooniga trummar. Vaatasin teda, suu lahti, sest kui tema suudab ülikiires tempos kolme jäset erinevas rütmis liigutada ja mitte sassi ajada, siis miks mina selline koba olen, kes isegi ratta pealt maha kukkuma kipub? No mitte kogu aeg, aga on siiski juhtunud eks...

Aga nad kõik - musi oma basskitarriga, mille funktsioonist ma siiani aru pole saanud, trummar ja siis kitarrist slash laulja olid suurepärased. Ma poleks arvanud, et kamp asjaarmastajaid peale paari proovi selliseid helisid välja võluda suudab. Ma ei saanud üldse aru, et nad vigu oleksid teinud lugusid mängides. Küll sain aru, kui mingi tehniline asjandus blokkis. Ainus, mis mind tõeliselt häiris, oli see, et ma ei kuulnud puhtalt vokaali. Mitte ühegi loo mitte ühegi katse ajal selle kahetunnise proovi kestel. Nende meelest käibki see punkbändi juurde, aga minu jaoks on siiski vokaal esmatähis ja kõik muu taust. Nemad tahavad aga tinistada.

Aga teate, mis oli kõige lahedam?:D Mulle kui ainsale ja esimesele pealtvaatajale pühendati laul ja siis pandi mind sinna laulu sisse käigu pealt. Naljakas, armas ja punastama ajav. Hakkan täitsa aru saama, miks nii paljudel emastel muusikuid nähes jalad nõrgaks lähevad:D Õnneks mul on oma muusik ka suurepärane. Aga minu laulu mängiti mulle lausa kaks korda:D Olenemata sellest, et ma olin minu tavaline vasrtik bitch ja vastasin ausalt, kui küsiti mu arvamust ning avaldasin seda vahepeal ka küsimata, kui see oluline tundus.

Leidke üles ebaõiged väited:D

Minu meelest on neid ülimalt vähe.

KUU SÕNNIS
Kuu Sõnnis annab Teile vajaduse emotsionaalse kindluse ja turvatunde järele. Tunnete end rahulikult, kui saate oma tunnetes toetuda millelegi kindlale ja äraproovitule. Liiga kiiresti vahelduvad olud muudavad Teid rahutuks ja loovad tunde, et eluõnn on ohus. Teie tunded puhkevad õitsele ja saavad hoo sisse ainult rahulikus ja stabiilses ümbruses. Teile on omane olla mingis vormis seotud loodusega. Aed ja isiklik lillepeenar võivad Teile väga olulised olla. Paljudel lilledega tegelejatel on Kuu Sõnnis. Teile on omane ka vajadus nautida elu ja kunsti. Naised, kellel on Kuu Sõnnis, on tavaliselt väga veetlevad ja naiselikud.
MERKUUR LÕVIS
See Merkuuri positsioon teeb teist erakordselt hea suhtleja. Teile meeldib seltskond, ning harilikult leitakse, et Teiega on väga huvitav vestelda. Te paistate silma hea huumoritaju ning oma ideede enesekindla ja jõulise esitamisoskuse poolest. Olete üsna jutukas, ning kui Te hoogu satute - ja seda võib juhtuda õige tihti -, siis on Teie kõnes tubli annus pidulikkust ja tunnete ülevoolavust. Te tahate olla tähelepanu keskpunktis. Mida suurem on Teie kuulajaskond, seda paremini Te ennast tunnete. Olete sündinud oraator. Kui Teil mõnikord juhtubki puudu jääma vajalikke sõnu, siis oskate need meisterlikult asendada teatraalsete ?estide ja miimikaga. Ehkki Te hindade traditsionaalsust, on Teie mõttelaad küllaltki edumeelne. Te vaimustute kergesti uudsetest ideedest, ning mida grandioossemad ja riskantsemad need on, seda suurema õhinaga Te neist haakute. Teil on ülihea veenmisvõime, mis aitab Teil hõlpsasti endale võita oma ideede ja plaanide pooldajaid ja toetajaid. Hoolimata suurest seltskondlikkusest olete ülimalt enesekeskne. Vestluse käigus viite Te harilikult jutu ikka enda isikule, oma plaanidele, ettevõtmistele ja oma viimastele saavutustele. See aga teeb Teist võrdlemisi halva kuulaja. Te tahate näida tähtsamana, kui tegelikult olete. Pole välistatud, et endast kaasvestlejale suurema mulje avaldamiseks kipute isegi kiitlema kuulsate isikutega, keda juhtumisi tunnete. Te peate oma arvamusi kõige õigemaks, seetõttu ei vaevu Te pahatihti teiste seisukohti ära kuulamagi. Samuti ei võta Te kuulda teiste nõuandeid ja õpetusi. Teil ei teki niisugust mõtetki, et keegi teine võiks midagi Teist rohkem teada või paremini osata. Sellega teete aga suure vea, sest alati on kelleltki midagi juurde õppida. Püüdke oma iseteadvust pisut kärpida ja kuulake kannatlikult ära, mida Teie vestluspartneril on öelda. Olete õige pea sunnitud endale tunnistama, et olete siiani suure hulga väärtuslikku infot ära põlanud.
VEENUS LÕVIS
Teile meeldib olla tähelepanu keskmes. Seda nii armusuhte puhul kui ka muudes seltskondlikes suhetes. Seltskondlikus elus püüate olla liider, tõmmata võimalikult palju endale tähelepanu. Armastuses olete kirglik ja võimeline kestvaks kiindumuseks. Armastuse kaudu suudate end kõige paremini realiseerida. Armastate elu ja naudinguid. Sageli käitute veidi teatraalselt. Teis on palju enesearmastust ja sisemist uhkust. Teile meeldib koos oma armastatuga avalikkuse vaateväljas viibida. Armastate erutavaid, kirglikke armuseiklusi. Samas olete sageli äärmiselt armukade ja korraldate sellest tingitult dramaatilisi stseene. Püüdlete väliste efektide poole. See seis on soodne neile, kes töötavad lõbustusasutustes, teatris, show-bisnessis. Teie ilule on iseloomulik efektsus ja suurejoonelisus
MARSS LÕVIS
Teie tegevusele on iseloomulik demonstratiivsus ja suurejoonelisus. Te soovite seda, et teised Teie tegevust tunnustaksid. Varju jäämine ei ole Teile meeltmõõda. Samas võite konkreetse tegevusega kergesti üle pingutada, kuna Teil kipub nappima mõõdukust. Kuu kvadraat Merkuuriga:
Aspekt näitab et Teie mõistuslik pool on konfliktis emotsionaalse poolega. Kui mõistus ületab tundeid, siis olete kohati ehk liiga mõistuspärane ja "kuiv". Kui aga tunded lämmatavad mõistuse, siis minetate igasuguse loogika. Milline variant peale jääb, sõltub Teie hetkeolukorrast. Olete väga tundlik kriitika suhtes ja võtate seda liiga isiklikult.
Kuu kvadraat Veenusega:
Kalduvus olla liiga sentimentaalne ja tundeline. Ka on probleemiks madal distsipliin ja suutmatus end sundida tegema ebameeldivaid asju. Teile mõjub halvasti ka magus ja rasvane toit. Nimelt võib see Teie puhul eriti suure tõenäosusega viia kiire tüsenemiseni ja sellest johtuvate terviseprobleemideni.
Päikese ühendus Marsiga:
Energia ja organiseerimisvõime. Aspekt sümboliseerib mehelikku alget - mehisust, jõudu ja aktiivsust kõige laiemas plaanis. Olete asendamatu organisaator ja teiste tagant innustaja. Armastate igas olukorras juhtimist enda peale võtta. Olete tegudeinimene, kes ei armasta teha tühje sõnu.
Päikese ühendus Merkuuriga:
Olete üsna enesekeskne ja huvitute eelkõige asjadest, mis on seotud Teie endaga. Aspekt annab hea keskendumise ja kontsentratsioonivõime. Välismaailmast laekuvat infot ja muljeid võtate kohati liiga isiklikult.
Päikese ühendus Veenusega:
Armastuse ja ilu printsiip on Teie elus väga tugevalt esindatud. Teile meeldib seltskond ja elu lõbusam pool. Sageli annab see aspekt kunstilisi kalduvusi ja loomingulist annet. Mõnikord olete ehk liialt enesearmastaja, kuid samas olete suuteline ka oma partnerile tõelist naudingut pakkuma.
Päikese trigoon Uraaniga:
Teile meeldib olla vaba ja teistest sõltumatu. Sageli õnnestub Teil oma elu nii elada, et takistusi ja piiranguid on minimaalselt. Oskate ka keerulisest olukorrast alati leida originaalse väljapääsu. Teil on palju huvitavaid ideid, mida soovite pidevalt teistega jagada. Teile meeldivad inimesed, kuid Te ei taha olla neist sõltuvuses.
Merkuuri ühendus Veenusega:
Aspekt annab Teile rafineerituse ja peenekoelisuse nii suulisel kui ka kirjalikul suhtlemisel. Olete suurepärane diplomaat ja oskate lugu pidada heade, peenete ja viisakate inimeste seltskonnast. Võimalik, et omate andekust kirjanduses või muusikas.
Merkuuri trigoon Saturniga:
Teie mõtlemisele on iseloomulik loogika, konkreetsus ja täpsus. Teie intellekti tugev külg on ratsionaalsus ja süsteemsus. Kuid pidage meeles ka seda, et liigne detailidesse kinnijäämine võib ajapikku Teie maailmapilti ahendada. Teil on raske haarata tervikut. Samas on Teile omane kõrge professionaalsus, mille aluseks on spetsialiseerumine mingile kindlale alale. Aspekt annab võimeid matemaatikas ja üldse täppisteadustes. Hoiduge dogmadest!
Merkuuri trigoon Uraaniga:
Teie mõttelaad on väga originaalne. Teil võib olla vabamõtleja kuulsus, kes ei hooli üldtunnustatud arvamustest. Te peaksite end pidevalt täiendama, õppima ja saama uusi kogemusi, sest see võib Teid elus päris tippu viia. Mõned Teie mõtted on oma ajast kaugel ees. Tavaliselt ei ole Teil kunagi igav, sest leiate alati uusi võimalusi huvitavaks ajaveetmiseks. Võite omada võimed aladel, mis seotud ultramoodsate süsteemidega.
Veenuse trigoon Uraaniga:
Teie jaoks on väga tähtis vabadus. Seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda. Vaatamata kõigele annab see seis Teile elu jooksul palju huvitavaid suhteid. Kui näete, et vana suhe Teid enam ei rahulda, siis leiate endale kiiresti "uue kallima". See aspekt annab sageli andekust seoses muusika ja kunstiga. Eriti just nende moodsamates vormides. Väga hästi sobiks ka töötada raadios ja televisioonis, samuti aladel, mis on seotud elektroonilise meelelahutusega.
Veenuse poolteistkvadraat Neptuuniga:
Teistega suhtlemisel olete äärmiselt tundlik. Eriti kehtib see armusuhete kohta. See tundlikkus väljendub nii heas (partneri mõistmine ja talle kaasatundmine) kui ka halvas ( partneri liigne idealiseerimine) mõttes. Armastuses olete võimeline väga hingeliseks ja ennastohverdavaks suhteks, püüdes endast kõik anda. Kuid samahästi võite ka kaotada silmist reaalse tegelikkuse ja elada vaid enda poolt loodud unistuste maailmas. Armusuhetes olete eriti idealistlik ja kipute rohkem armastama oma ettekujutust kui reaalset inimest. Aspekt annab tihti andekust kunstis, muusikas ja poeesias. Valitseb ka mõningane oht kiinduda narkootilistesse ainetesse või laiemas plaanis üldse "kaifiseisundisse". Te saavutate hea kontakti müstikasse kalduvate inimestega, samuti ka kunstiinimestega.
Marsi trigoon Jupiteriga:
Olete igas mõttes energiline ja ettevõtlik. Teile meeldib tegutseda ja organiseerida. Käed rüpes istumine ei ole Teie rida. Teisest küljest on Teile iseloomulikud ka mitmesugused liialdused ning oma võimete ja võimaluste ülehindamised. Sageli võtate ette rohkem kui teha jõuate. Kuid üldiselt peaksid Teie ettevõtmised õnnestuma ja tooma kasu nii Teile endale kui ka teistele. Teie tegevus on sageli väga efektiivne ja produktiivne, mistõttu Teil õnnestuvad paljud asjad üsna vähese vaevaga. Teie tegevus toob kasu ka Teie sõpradele ja tuttavatele. Olete kiire ja kohanemisvõimeline.
Marsi trigoon Uraaniga:
Igasuguste piirangute ja takistuste vastu astute julgelt välja ja püüate nii enda kui ka teiste elu vabamaks muuta. Olete alati uuenduste ja reformide poolt. Seda nii praktilisel kui suhete tasandil. Teie tegudele on omane kiire otsustavus, hetkeline reageerimine muutuvatele oludele.
Jupiteri poolteistkvadraat Saturniga:
Märksõnad: finantsilised raskused; ebaõige elu planeerimine; liiga palju tööd ja vastutusi, mis piiravad vabadust; Teil tuleb õppida tasakaalustama oma ebakindlust ja auahnust. Teie elus kipub olema kaks äärmust - kas piiravad vastutused vabadusi või vastupidi - liigne vabaduse ja sõltumatuse taotlus ei lase keskenduda tõsisele tööle.

Ettevaatust, ohtlik naine!

Viimasel ajal olen mingi tõeline Naiste Hirm. Ma ei tea, miks, aga järjest tuleb välja, et erinevad emased suhtuvad minusse parimal juhul külmalt, halvimal lausa vihkavad; põlgavad sellise piirini, kus ei vaata otsagi.

Ja ma olen siis löödud ja üllatunud nagu väike naiivne laps, kes tahab kõigile meeldida. Ja kui selgub, et ma kellelegi ei meeldi, tekib kohe soov teha kõik endast võimalik, et seda muuta ja samas uhkus ei luba. Käsib hoopis vastik olla. Sest miks mitte, kui minust juba nagunii halvasti arvatakse? Ei ole ju nii, et riskiksin oma maine rikkumisega. Isegi, kui tegelikult tahaks teistsugust mainet. Aga ma tõesti vihkan juba seda, kui kuulen, et ma ei meeldi kellelegi, kes minuga isegi kunagi kohtunud ei ole või kes pole mulle võimalustki andnud. Kes pole vaevunud mind tundma õppima või isegi mitte proovinud. On siis nii raske alustada neutraalselt pinnalt? Ma ei palu ju, et kõik mind kohe jumaldaksid. Ma tahan lihtsalt võimalust. Et uus inimene mu elus tuleks ja ütleks tere või tõenäoliselt ütlen ise tere ja siis piisab vaid viisakalt vastamisest. Mõistlikus piires kasvõi chit-chatist, kuigi ma eelistan sisukamat juttu. Mitte mingit filosofeerimst, vaid teemasid, mis tegelikult ka avaldavad midagi inimese kohta.

Soiun siin jälle seetõttu, et täna selgus, et ühe vana sõbra naine ei salli mind juba praegu. Me pole kohtunudki. Ma pole kunagi tema positsiooni ohustanud või tema armastatud mehele liiga teinud. Vähemalt mitte meelega. Ja ometi talle ei meeldi see, kui ma tahan oma sõpra näha. Tahaksin öelda, et mina olin selle sõbra elus ammu enne sind ja kui sõber tahab, siis ka jään sinna. Aga ma ei taha sundida sõpra valima. On ju ka üks teine sõbra naine, kes ka selle sama sõbraga seotud oli, kes mind vihkab ja üsna põhjusetult.

Ma saan aru, et kõik ei saagi kõigile meeldida. Ka siis, kui ei olda tülis. Kui polda üksteisele liiga tehtud. Kui lihtsalt iseloomud ei klapi. Aga äkki kujundaks arvamuse siiski inimese enda, mitte kerge kuulujutu järgi? kahju lihtsalt. Mina suhtun sõprade naistesse kui potentsiaalsetesse uutesse sõbrannadesse või vähemalt tuttavatesse. Mul on hea meel, kui mu sõbrad on leidnud kellegi, kes neid õnnelikuks teeb. Ainult siis, kui ei tee, võin hakata kujundama endas negatiivset arvamust. Või eelarvamust. Aga no tõesti - don't judge me if you don't even know me!

Hull eit

olen. Tuli tahtmine veel veidi Svea sünnipäevast rääkida. Ja enda mitte just eeskujulikult käitumisest seal. Ning Musi enam kui eeskujulikust.

Vaadake, ma olen harjunud elama vaba inimese elu. Muidugi, ma ei ole mingi lits ega nakomaan ega muudlaadi kriminaal, aga mulle meeldib flirtida - kellele ei meeldiks eks!? Ja mulle meeldib seda ikka veel teha. Ja mulle meeldib poiss veidi kiusata. Kui vaja - ka seksuaalse külje pealt. Ja ma ei ole enamasti see nurgas istuv müürilill. On kohti, kus käitun laitmatult, sest teisiti ei suudagi. Ja on kohti, kus lasen piduri lahti ja naudin. Ja oli ka seekord, kuigi olin Musiga koos. Praegu mõtlen küll, et äkki tegin talle liiga. Aga on hea, et ta ei ole armukade tüüp. Vähemalt ma ei ole veel avastanud, kust maalt ta armukadedaks muutub. Aga ma olin vähemalt nii palju teistsugune, et hoiatasin teda ette enne, kui tegin midagi teiste meelest shokeerivat teadlikult. Näiteks tegin kellelegi tagasi laksu vastu tagumikku andmisega. Või istusin kellelegi otsa, sest nii on kõige suurem tõenäosus saada suits kätte inimese käest, kellest hoolid liigselt, et lasta tal oma tervist kahjustada. Eriti siis, kui on veel võimalik selle vastu võidelda. kasvõi üks suits korraga. Või suudlesin sünnipäevalast, sest kõigi poiste vaikimisi kokkulepitud talle sülle istumine kallistamiseks tundus nii jabur ja seksistlik. No halloooo! Võib-olla ta pole kõige beibelikum tüdruk või kõige õrnem lilleke. See ei tee temast ka tugitooli, mille otsas oma väsinud taguotsa puhata. Kuigi ta ise kunagi ei protesteeri, kui temaga sarnaselt käitutakse. Läksin siis vähemalt sugude võrdõiguslikkust otsima ja tegin sama triki. Ja kohe pühapäeval leidsin ka vastavad pildid orkutist. Naljakas. Ta on vist üldse teine tüdruk, keda naljaga pooleks suudelnud olen. ma tean, et tema jaoks ei olnud see midagi erilist. Aga naljakas, et minu enda jaoks tundus see nii kaua nii võimatu ja lausa vastik. Too gay, kuigi ma endameelest olen vägagi igasuguse armastuse poolt. Aga eks me kõik oleme noored olnud ja kartnud sattuda kogemata vale sildi alla. Enam ei karda. Nüüd olen kindel ka oma seksuaalsuses täielikult.

Enivei, mõtlen nüüd, et kas pean hakkama jälle vaoshoitumalt käituma musi rõõmuks. Kuigi ta ütles, et talle see girl on girl action täitsa meeldis. Ja muugi ei lükanud teda kaitsepositsioonile. Ja kui me ise liiga hoogu sattusime, siis need võtke tuba vihjed tegid meile mõlemale nalja., Isegi kahtlast heameelt. On see ju vihje, et kõik on korras.

Ja veel rohkem meeldis mulle tema käitumine (korduv, kusjuures) juhtudel, kui mõni eriti oks laiali isane julges tal paluda oma naist ohjeldada. No halloo! Ma õnneks ei vihastanud ega solvunud siis ega läinud tujust ära, sest ma ei olnud kaine, aga praegu mõtlen küll, et kui seksistlik võib olla? Ja miks ma ei või lihtsalt mina olla? Ja miks nad siis mulle otse märkust ei tee, kui miski häirib? Miks mind kui kellegi omandit koheldi? Aga minu Musi on super. Ta vastas enesekindlalt naerdes lihtsalt, et just ni ima talle väga meeldingi. Nii nagu olen. Ja tänu sellele saab ta veel kaua väga palju andeks. Ka selle joone, mis mind temas aina rohkem häirima hakkab, aga mida ma siia ei kirjuta juba sellepärast, et ei taha, et ta loeks ja solvuks. Tema ju mind ei kritiseeri. Kuigi võiks. Aga mul on peaaegu täiuslik mees!!!

Super nädalavahetus oli

Kui eelmisesse nädalavahetusse mahtus superpidu Amigos, siis ka sellel laupäeval oli superpidu. Svea sünnipäev. Seekord ilma liigse rahvamassi ja mõttetute joodikuteta. Ainult tõeliste sõpradega. Kusjuures ma tundsin enamikku neist juba. Ja sain paremini tuttavaks mõndadega. Ja nüüd on hääl nii äa üle muusika karjumisest, aga tõeliselt rahul olen. Ja paksult gillliha täis.

Käisime ju Kadrinas ka jälle. Esimesel päeval grillisime kala, teisel liha ja Svea juures theti veel ribi ka. Nämm-nämm. Ja musi ema tegi minu auks kaneelisaiu. Ja ma sain end nii mitmes mõttes ületada.

Kõigepealt lasti mul vaarikataimi lõigata. Midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud ja nii fun oli, et ma üldse ei hooli kriimulistest kätest ja ma pärast ei saanud juuksuri mängimisega pidama ja pügasin ka mõned teised puud-põõsad ära.

Siis lasti mul Musi manuaalkastiga autoga sõita ja sellist nalja pole ma vist üle aasta teinud, aga ei suretanudki välja. Ainult ühe korra alles sõidu alustamisel, sest ma unustasin ära, et käivitamisel tuleb sidur lahutada. Õudne oli ikka, aga lahe ka. Sai vanu oskusi meelde tuletada.

Ja siis... siis ma tegin midagi uskumatut. Uskumatult lahedat ka. Rauno räägib juba ammu ujuma mineku plaanist. Nende isa on talisupleja ja poegadel on traditsioon vähemalt enne Musi sünnipäeva mai keskel vees ära käia. Aga eile oli nii soe ilm, et ma olin meeletult rahul juba võimalusega peävitada ja naabrite ees oma pesu välgutada. Tema aga tahtis vette. Olenemata sellest, et olime ka eelneva päeval ujulas käinud ja mina oma vaba vormiga suutsin üle poole kilomeetri ujuda. Nüüd ta tahtis vabasse vette. Ja siis me läksimegi. Mina veel sõimasin teda hulluks, aga kui vee äärde jõudsime, tekkis minusse see tüüpiline jonn. Ma ei saanud temast kehvem olla. Seega käisimegi mõlemad jäves ujumas. Ma arvan, et polegi seda kunagi varem aprillikuus teinud. Ja kusjuures ei olnudki nii meeletult külm. Temperatuurikontrast ei olnud suurem kui saunast tulles ja pärast oli super olla. Ainult teised vaatasid meid kui ogaraid. No eks me natuke oleme ka:D

Ja nädalavahetus tipnes sellega, et sain Musile ideaalse sünnipäevakingi. Kuigi sinna on peaaegu teve kuu veel, põen juba ammu. Te vist teate, et mulle meeldib kingitusi teha ja mulle meeldib neid hästi teha. Mulle ei meeldi kinkida raha, kinkekaarte või muud tähendusetut. Kingitus peab inimesele sobima. Lööma ta sussidest välja, nagu Musi ütles. Ja kaua ei suutnud ma välja mõelda midagi nii erilist. Isegi ta vennatüdrukule, keda ma veel vähe tunnen, oli lihtsam kingitust leida. Aga ju ongi käige lähedasematele kõige raskem ideaalset lahendust leida. Ja nii ka ju ei käi, et lihtsalt ostad kõige kallima asja poest. Või võtad mingi standardlahenduse. Valmis kinkepakki vms. Ja nüüd ma sain midagi, mida ta küll käega katsuda ei saa, aga millest peaks jääma vähemalt kustumatu mälestus. Ja lahe on teda piinata ka kuu aega teadmatuse ning umbmäärast vihjetega. Aga eks ma kunagi räägin, millega tegu.

Jippikajeeeee!

Bitchimisest ka

I'm a bitch, I'm a lover, I'm a child. Mother ei ole... I'm a sinner I'm a saint jne.

Nagu selles laulus. Coverdatud on korduvalt. Seetõttu esitajat ei kirjuta.
Aga viimasel ajal olen avastanud endas ühe uue ebameeldiva joone. Kui mul palutakse midagi kritiseerida kavatsusega konstuktiivse kriitika abil midagi paremaks muuta, siis ma ei saa pidama. Kui juba elan teemasse sisse, siis lähen sügavuti. Võtan kõik veid üksipulgi ette ja ütlen välja oma ausa arvamuse. Ja ma tean, et ühest küljest on see hea, aga teisest halb, sest vähe on neid, kes kriitikat tegelikult ka hindavad. Ega ma ise ka ei suuda enda kohta kriitikat kuuldes mitte kaitsepositsioonile asuda. Aga ma teen teistele haiget ja ma ei suuda seda tegevust pooleli jätta. Ega tulevikus mitte korrata. Olen viimasel ajal kiitusest kriitikat proportsionaalselt nii mitu korda rohkem edastanud, et endalgi on häbi. Kuigi tihti on tegu asjadega, mil on ka väga palju plusse. Aga ma toon välja vaid miinused ja pehmendamata, kui mult seda palutakse. Ma ise muidugi ei taha halba. Tahaks, et sellest oleks kasu. Aga kogun nii tõenäoliselt ka vaenlasi. Ja ma ei suuda isegi hääletooniga asja paremaks teha. Ründangi. Olengi vastik.

Ja alles nüüd hakkan mõtlema, et kõik need inimesed - koolikaaslased nt - kelle ebameeldivast käitumisest ma nooremana aru ei saanud, ei olnud ka võib-olla võimelised ise end muutma. Võib-olla on see mingi ennast säilitada aitav mehhanism? Aga samas ma ei ole ju olnud olukordades, kus oleks vaid üks võitja - mina või nemad. Ja ma ikka ei suuda olla sõbralik kriitik. Ainult juhul, kui ma ei hooli ja ei süvene tegelikult. Vist. Olen lõksus ja nüüd vihkan ühte osa iseendast. Kuidas elada iseenda suuremate vigadega?

Armastusest...

Suur ja hirmuäratav sõna eks? Minu jaoks ka. Aga samas ma tahaksin, et ei oleks. Minu jaoks on see veel hästi segase tähendusega sõna. Mind meeletult ärritab selle kergekäeline kasutamine ja uue suhte alguses kohe oma msni-nimele südame lisamine. Armastus peaks olema ju midagi suurt, tähtsat ja tõsiselt võetavat. Midagi erilist, mitte igapäevast. Muidugi ka igapäevast alates sellest hetkest, kui armumine ja muu selline kergelt sündiv pudipadi armastuseks kasvab. See on umbes sama määramatu protsess, kui täiskasvanuks saamine. Ei saa ju olla ajalisi termineid, millal see juhtub.

Ma ei ole kindel, et ma üldse kunagi armastust kogenud olen. Kumbagi pidi. Või noh... öeldud on muidugi neid sõnu. Kusagil veebruaris ju kurtsin isegi, et liiga tihti ja süüdimatult tuli. Ja nüüd võib-olla, et ongi esimene kord, kui see tunne päriselt kätte jõudnud/jõudmas on. Või ei ole? Olen vahel mõelnud, et äkki ühe inimesega oli/on ka armastus, kuigi me kunagi oma tundeid sildistanud ei ole. Oleme püüdnud end üksteise jaoks defineerida, aga ei tule kuidagi välja. Meid kirjeldabki vist kõige paremini sõna "stuck". Aga ise küll kellelegi otse öelnud ei ole, et ma armastan Sind! Vahel on olnud tahtmine seda öelda. Vahel olen mänginud selle mõttega. Vahel olen midagi ebamäärast öelnudki. Aga ma usun, et ma saan aru, kui tõesti on see tunne käes. Keegi teadjatest... kuidas te aru saite? Millised on selle tunnusmärgid? Ma arvan, et see on siis, kui oled valmis lõputult andestama. Juba ette. Kui pead suhet tähtsamaks (mitte segi ajada mitte üksi olemisega) eksimustest. Kui õpid isegi vigu armastama või vähemalt aktsepteerima. Olen ma lähedal?

Aga hetkel annan endast parima, et olla parim mina parima võimaliku poisssõbra heaks. Ma juba tean, et olen iga kell võimeline tema huvisid enda omadest kõrgemale tõstma. See ei tähenda muidugi, et minust mingi push over saanud on, vaid seda, et ka ohverdustest on saanud omamoodi rõõm. Ma lihtsalt loodan, et minust on küllalt, sest ma tean, et tema on nii palju väärt. Minu meelest nii palju rohkemgi. Vahel tunnen, et ma ei ole teda väärt. Sest erinevalt temast, minul on vigu ja päris suuri, minu meelest vähemalt. Ja vahel ma ei suuda oma õnne uskuda. Ja kardan, et see on uni ja ma ärkan kohe-kohe. Või õel nali. Sest korra on see juba juhtunud. Üks, milles olen kindel - see on midagi väga erilist. Erinevat kõigest ja kõigist eelnevaist. Kui see on uni - palun ärge ajage mind üles!

Kuidas iseennast hulluks ajada

Ma olen/olin juba teist korda sama orgi otsa astumas. Hakkasin mõtlema suhte lõpetamisele ülimalt tobedal põhjusel. Ainult sellepärast, mida keegi teine arvab või mõtleb, mitte seoses sellega, mida tunnen või kui õnnelik olen.

Kunagi... nüüd juba kauges minevikus... katkestasin suhted Incuga, sest Annika ütles nii muuseas, et meie kaks ei sobi kokku nagunii, aga ta vist ei põhjendanudki seda. Selelst aga piisas, et mu maailm pahupidi hetkeks lüüa ja lihtsalt igaks juhuks likvideerida võimaluski teada saada, kuhu see kõik minna võinuks. Aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Enam ammu ei ole aeg, mil seda suhet taga nutaksin või end peaga vastu seina peksaksin. Jah. Pofülaktika mõttes vahel tuletan endale meelde, et ma enam mite kunagi nii kellelegi haiget ei teeks. Et lähtuksin edaspidi oma instinktidest. Ei põgeneks esimeste takistuste ilmnemisel.

Aga täna ei tahtnud ma tegelikult minevikust rääkida. Avastasin eile teist poolt oma olemusest esmakordselt. Kui siiani olen end alati identifitseerinud kui lõvi ja üksiklast, siis eile esmakordselt, olles hakanud mõtlema seostele Musi ja Vahuri vahel, mis paistavad selgelt tulevat nende ühisest sünniaastast, hakkasin uurima, mida minu kassiks Vietnami kalendri ja jäneseks Hiina kalendri järgi olemine kaasa toob.

Meeletult huvitav oli. Ma ei oleks kunagi osanud arvatagi, kui palju minu iseloomust sellega seotud olla võib. Enamus infot aga läks kohe väga täppi. Nõustun isegi sellega, et võin olla kinnisideeline, noriv ja pealiskaudne. Ainult salakavalaks tembeldamise vastu protesteerin. Lugesin siis ka teiste aastaid ja jälle leidsin meeletult palju seoseid. Ja see, mida Katsi aasta kohta kirjutati, oligi nii Kats. Ja see, mida madude kohta - oligi nii Tema ja veidi vähem mu ema. Muideks, esimest korda peale kolme aastat sain teada, et nad ka jagavad aastat.

Aga hulluks ajas mind see, et päris mitmes kohas oli öeldud, et minu aasta inimene ei tohiks mingil juhul tegemist teha roti aasta inimestega. Mida musi just on. Ühes kohas öeldi lausa: you should avoid the Rat like the plague. Armas eks. Julgustav. Ma hakkasin kõike seda huvi pärast uurima, lootes leida positiivseid märke ja sain hoopis nii negatiivse märgi. Aga seekord olen/olin targem. Ei hakanud üksi obsessima. Rääkisin talle ka kohe mu peas keerlevatest mõtetest, kuigi meie mõlema meelest sobime me vägagi hästi. Oleme kuidagi väga sarnased kõikidest ettekijutustest hoolimata. Ja muidugi nüüdseks on hakanud tasapisi avalduma ka häirivamad jooned, aga need on nii vähetähtsad. Isegi see pole tähtis, et meil on hoopis erinevad huvid ja minevik.

Loeb ju see, et koos on hea. Et ei teki piinlikke vaikusehetki. Et üksteisele saab rääkida kõigest ja aususe peale ei solvuta. Et mõlemad tahame, et see suhe töötaks ja anname endast selleks kõik ja rohkemgi veel. Seekord kavatsen siiski ettekuulutustest hoolimata ise välja uurida, kuidas me klapime.

Naljakas oli see, et Roti kohta ütles tak internetilehekülg not compatable ja Mao kohta - think again. Ja mulle lähimad inimesed on just seda ju. Võib-olla on asi selles, et mulle meeldivadki väljakutsed?:D

Miks mulle praegu meditsiiniasutused ei meeldi

Otsustasin mõni aeg tagasi, et tahan minna ja kontollida oma tervist. Mida täpsemalt - polegi oluline. Helistasin siis Tallinna Keskhaiglate lühinumbritele - ma ei saa ikka veel aru, miks neid kaks olema peab - ja küsisin, millal mul oleks võimalik kontrolli tulla. Ootasin vastust, mis mahuks nädala raamesse. Esimene number aga ütles, et enne juunit pole midagi pakkuda ja juunisse veel ei broneerita. Need vene aja naljad hakkavad juba ära väsitama - ausõna! Teine number oli edukam pakuti järgmist päeva, sest keegi oli oma aja tühistanud või... mai keskpaika. Mis ei olnud eriti juunist parem.

Ühest küljest - ainult rutiinsesse kontrolli minekuga ei tohiks ju väga kiire olla, aga teisest küljest - nad ei teadnud minu arsti juurde mineku soovi põhjust. Mul ei jäänudki muud üle kui järgmine päev vabaks teha ja selle suvalise arsti juures ära käia. Ja siis alles hakkas nalja saama.

Kõigepealt ekslesin natuke ühes suures meditsiiniasutuste kompleksis, aga leidsin minu eelteadmistega klappiva majanumbri ja astusin uksest sisse. Kuna ma iialgi ei tea, kas ma pean enne registratuurist mingit träna kaasa võtma või midagi maksma vms, siis ma igaks juhuks võtsin järjekorranumbri. Õnneks oli mul veidi varuaega, sest järjekorras ootasin üle veerandtunni. Kõike selleks, et tädi klaasputkas saaks mulle öelda, et see oli kõik asjatu ja ma pole üldse õiges hooneski. Ma ei tea, kas on tõesti nii raske maju erinevalt nummerdada. kasvõi numbritele tähed taha panna. Olin juba ilgelt kuri, sest kokkulepitud ajani oli jäänud viis minutit ja mind ootas ees veel üks registratuur ja uue kaardi tegemine ning seal uues kohas oli minu ees küll vaid üks inimene, aga ta tundus olevat pigem sõbranna ja temaga jutustati lõputult. Viimaks tuli kõrvalkabiini teine tädi, kes oli tõesti hästi tore ja mu asjad sujuvalt korda ajas.

Edasi tundus ka kõik väga sujuvalt minevat. Arsti juurde sain peaaegu kohe. Ei küsitud ühtegi tobedat ega piinlikku küsimust. Välja arvatud kombinatsioon küsimustest varasema raseduse kohta ning sellele järgnev abordiküsimus. Jah, muidugi. Ma ei ole rase olnud, aga aborti olen küll teinud. Kumb meist siin idioot on? Arsti kabinetis kulus kokku umbes kaheksa minutit ja siis saadeti mind välja ühe retseptiga. Oligi kõik. Kõik oli korras ja see retsept oli ka selline, et oli mu enda valik, kas selle ära kasutan.

Otsustasin ikkagi apteeki minna ja suur oli minu üllatus ning ka pahameel, kui apteeker rohu nime nähes kohe mõtlemata ütles, et seda asja ei ole Eestis juba mõnda aega. Et mõnes väikses kohas võib-olla veel natuke on, aga juurde seda küll ei tooda. Siiski-siiski näitas tema arvuti imet - ühes Tallinna apteegis pidi veel üks portsjon olema. Aga Ta oli juba enne mind kellelegi soovijale sellest rääkinud. Otsustasin ajaga võid joosta. Helistasin veel ekstra mingile tasulisele infotelefonile, et uue apteegi täpne asukoht välja uurida ja lendasin läbi linna selle teise otsa. Kõike selleks, et sealne apteeke mulle sama suurte silmadega otsa vaataks ja kinnitaks, et neil pole smauti juba ammu seda ja kui väga suur soov on, siis Jõhvis, Narvas ja Kohtla-Järvel peaks seda veel olema.

Ma olin juba tõeliselt kuri arsti sellise blacki peale ja otsustasin tema juurde tagasi minna, et ta siis juba midagi asjalikumat kirjutaks. Pealegi minu ainsad valikud selle rohu tarvitamisel olidki kohe või üldse mitte. Arst ei olnud minuga samast rahvusest ega saanud arugi, mida talle telefoni teel selgeks teha püüdsin. Sain kolm korda otsast alustada. Pärast hakkasin üldse mõtlema, et mul ikka üldse arstiga ei vedanud, sest ta ei suutnud ka vastuvõtul mu eestikeelsetele küsimustele adekvaatselt vastata ja kui ma lõpuks uue retsepti ja rohu kätte sain, siis selle kasutusjuhendit lugedes selgus, et arst on oma töö täielikult tegemata jätnud. Ta oleks pidanud kontrollima, kas minu minevik üldse sobib kokku antud rohtudega ja ei saanud ka olla, et ta minu varasemaid haigusi peast oleks teadnud. Minu kaart oli ju vaid üks valge leht. ja temaga me varem kohtunud ei olnud. Nüüd mõtlen, et rohkem ei kohtu ka. Sest ma jooksin päev otsa mööda linna ringi tema pärast. Mitu korda suutsin ärevusest ka bussist maha jääda, peatusest mööda sõita või lausa valele bussile istuda. Ikka korralikult kirusin end auto koju jätmise eest.

Eks varsti näeb, kas rohi mõjub või kuidas ta mõjub, aga hullult tahaks mõne ta targema kolleegiga rääkida.

Virin over and out. Tegelikult on elu hetkel ilus. Väga ilus.

Arvake, millest jutt käib:D

ma mõtlesin, et kuidas see täpsemalt võiks välja näha
Mia says:
no proovi
siuke üsna voolav veel
limane. kõlab vastikult, aga on hea
Imeline Lendorav says:
lima on seal hea jaa
Mia says:
ja suhkruga
Imeline Lendorav says:
mulle endale meeldib ka limane
aga panen mõlemat, soola ja suhkrut
Mia says:
issand kui haige vestlus:D

Episood Meet the parents

Iga tõsisema suhte puhul jõuab paratamatult mingil hetkel kätte aeg tutvuda teineteise vanematega. Minu vanemad on kõiki mu nö "poisse" näinud, kuigi ma pole neid kunagi presenteerinud nii otseselt, et saa tuttavaks - see on minu uus poiss ... (nime koht). Aga minu ema teab nagunii peaaegu kõiki minu sõpru ja kasuisa on ka näinud tähtsamaid.

Mina ise olen ka kohtunud kõigi vanematega mingil hetkel. Ja ma küll alati närvitsen veidi, et mida nad küll minust arvata võivad või kuidas me läbi saama hakkame. Eriti veidrad on need korrad, kus ma ei ole mingil hetkelisel visiidil, vaid näiteks kohtun poisi/mehe emaga peale nende katuse all ja nende armastatud järeltulija voodis magamist. Või vahetult enne seda. Muidugi ma ei tea, kuidas sellised situatsioonid vanemate suhtumist minusse on mõjutanud, aga läbi olen saanud kõigiga hästi. Kusjuures praegu meenutan piinlikkusega, et ma ei mäleta Siimu vanemate nägusid. Aga me kohtusimegi vaid korra. Ja see oli üldse üks ülimalt totakas suhe. Suhe ainsa mõttega suhtes olla.

Tegelikult tahangi lähemalt rääkida praeguse Silmarõõmu vanematega kohtumisest. Kui eelmine nädalavahetus oli mõeldud tema integreerimiseks minu lähedastega - mis läks väga edukalt - siis seekord teadsin juba nädala jagu ette, et kui vähegi on võimalik, olen kaasa oodatud pühi pidama tema vanematekoju. Ja mul on vaimustus tema vanematest ja ka vennast ja venna tüdrukust, keda tegelikult jbua teist korda nägin. Aga ma ei tea, millise mulje ise neile jätta võisin.

Algusest siis... Silmarõõm ei hoiatanud oma vanemaid üldse ette, et minu kaasa võtab. Ainult vend teadis ja seega ka tema tüdruk, aga vanemad said ikka shokiteraapiat ja ega mulle ka enne minekuõhtut ei öeldud, et see vähemalt ühele osapoolele üllatus olema saab. Ja üllatus ta oligi. Isa reageeris üsna rahulikult. Et kui kaks siis kaks ja kogu lugu. Ei mingit ülekuulamist, kuigi ma mõnes mõttes isegi ootasin igasuguste küsimuste laviini. Ema ehmatas ikka põhjalikult. Kui mind esimest korda märkas, siis lausa pööras otsa ringi ja siis varsti tuli piilus nurga tagant julgemalt, et mis imeloom ma siis olen.

Kui esmane üllatus mööda läks, oli kõik edasi juba ideaalne. Mulle - täiesti võõrale inimesele - öeldi peaaegu esimese asjana, et ma tunneksin end kui kodus, hoolitseti igat pidi, et ma end hästi tunneksin. Uuriti pidevalt, ega mul külm või nälg ei ole. Kas mul ikka on kaasas hambahari ja öösärk jne jne. Meeletult armas oli. Ma oleksin olnud rahul ka külma käesurumisega, aga mind võeti esimesest hetkest peale kui pereliiget. Ja see tunne vaid süvenes. Mulle räägiti entusiastlikult sellest, mida tulevikus koos ette võtta saame ja mida minu auks küpsetada kavatsetakse. Ja üleüldse olid nad väga rahul, et lõpuks on kolmele mehele vastukaaluks jälle kolm naist. Pidi vähemalt võrdustama võitlust telekapuldi üle:D Hiljem selgus, et ma olingi alles teine tüdruk, kelle musi koju vanematele näha viib, mis mind tõsiselt üllatas ja samuti, et vanemad olid talle juba pinda käima hakanud, et oleks aeg tüdruk majja tuua. Loodan, et mind siiski võeti kaasa ikka minu, mitte käsu pärast:D

Kokkuvõttes oli mul meeletult mõnus nädalavahetus, mil jõudsin ka korralikult välja puhata. Vaimselt siis. Sest maganud tegelikult väga palju ei ole. Oli targematki teha. Või vähemalt paremat. Ma nii võitlen praegu endaga, et mitte edasi kirjutada, aga ma tean, et mul on targem seda nii avalikult mitte teha. Vähemalt teate nüüd, et mul on seljataga järjekordne suurepäraselt õnnestunud tutvumisoperatsioon ja asi läheb juba krdi tõsiseks.