Suvi, see kummaline, Eesti moodi

Ma olen vahepeal ikka väääääääääääga mitu korda mõelnud blogimise peale, ent ometi kunagi ei jõua selleni. sama teema on koristamisega ka. Aga nüüd püüan siis ennast kokku võtta. muljeid on ju päris palju phe kognunenud.

Võin vist alustada Aneti sünnipäevast. tegemist on siis minu kolleegi kuueaastase tütrega, kelle peol aasta varem mänge tegemas käisin ja kus kutse uuele üritusele välja teenisin. Seekord ilma töökohustusteta, kuigi mängida tahtsid nad ikkagi. Seekord ähvardas lausa üht väikest preilit kutsest ilmajäämine, et sünnipäevalaps minu tähelepanu jagama ei peaks, aga lõppkokkuvõttes oli neil kõigil seal pisiavalt tegevust ilma minutagi. Nimelt oli kohale toodud suuuuuuuuuuuuuur batuut koos liumäega.

Lapsed elasid selle otsas kahtlasest ilmast hoolimata. Hommikune päike muutus õhtuks lausa vihmaks ning ma isegi ei kaalunud lastega ühinemist, kuna vahetusriideid ega midagi ei olnud ka külmavõitu oli ka, aga üks hetk rääkis Piret mu siiski ära ning läksime samuti lastemäge vallutama. esimese liuga olin läbimärg, aga hammas oli verel ja nii me siis kilkasime ja liuglesimegi seal vihma kiuste. Ülimalt tore oli meelde tuletada, kui toredad on lapsikused. Lisaks saime pärast saunas end üles soojendada ja Piet andis aeg-ajalt mulle uusi kuivi riideid. Teades ise ka, et kuivaks jävad nad vaid hetkeks.

Jaaninädal oli ka huvitav. Õppisin telefoni positsioneerima nt, kui suutsin selle kas autosse sisenedes või sealt väljudes ära kaotada ja avastasin selle alles palju tunde hiljem koduväravas avamiseks telefoni otsides. Sel õhtul jättis süda ikka pris mitu lööki vahale ja ennast kiruda sain palju. ei mahtunud pähe, kuidas alles ostetud mänguasi mind juba hüljata võis, aga positsioneerimisest oli abi ja kuigi esialgu ei paistnud pilli siiski kusagil, astusin hetk enne allaandmmist lähedal olevasse spordikeskusesse sisse ja selgus, et keegi hea inimene oligi parklast minu mobiili leidnud. Te ei tea, kui hea meel mul oli.

Ka järgmine päev oli seiklusrikas. Läksime Annikaga koos esmakordselt uisutama. Nägin, et uisul ja uisul on suur vahe ja et minu investeering tasus end ära. Jube raske oli sõita tema tempos ka minu hirmu ja tasakaalutuse kiuste. Minu omad jälle ei tahtnud kuidagi lõpetada veeremist. Aga alles sõidujärgne osa oli see närvesöövalt põnev. Nimelt olime autodega kakumäeni liikunud ja nüüd hakkas mu signapult korralikult jamama. Ometi on mõlema puldi patakaid alles hiljuti vahetatud. Sellegipoolest suundusin Selveri kingaparandusse, kus olev silt ka patakatega tegelemist lubas. Seal töötav umbvenekeelne tädi aga küll minus erilist usaldust ei tekitanud. Seega pidasin vajalikuks teda hoiatada, et tuleb ruttu teha. Tema aga arvas, et mul on lihtsalt kiire ja kiskus mulle märkamatult vana pataka välja, et siis mi-nu-teid sellega tõtt vahtida. Kui nägin, mida ta teinud oli, pidi mu palgeilt ikka paras õudus paistma, sest tädigi ehmatas. Ometi ei olnud ta jõudnud otsusele, kas sama suurusega patakad on ikka samavõrdsed, kui identset kirja peal ei ole. Ma olin selleks hetkeks juba ülikuri. Tõin talle hoopis autost asenduspataka, kuid nagu arvata võiski, ei sobinud enam ükski. Samuti ei suutnud ma immoka salakoodiga seda maha saada ja seega olingi totakas kohas lõksus.

Annika oli juba ära läinud ja mul sulas autos jäätis, kuid mul ei olnud eriti muud valikut, kui oodata, mis Peedu mind päästma tuleb. See võttis ligi tunni ja siis tuli mil sõita tagasi koju teise puldi järele ning minna uuele ringile. Õnneks see aitas, kuid nüüd hakkas ka teine pult tõsiselt jamama, nii et mul on totaalne hirm auto kasutamise ees. Miski ei taga, et ma sellega taas kuhugi lõksu ei jää. Seega üritan lähipäevil temaga remonti jõuda.

Jaanid olid ka huvitavad. Reedel sain isegi veidi rannas lebutada ja enda üllatuseks kleidijutid jalgadele. Uue kleidi, mida ema jälestas ja mis rohkelt komplimente pälvis. Hiljem rääkisime Lauraga naistejutte ja jutustasin talle Päiksekese ootamatust Sheldoni-naeratusest. Soovitan ise teda kodu-Selverisse vaatama minna. tegemist on noore meeskassapidajaga, kelle ükski lihas ei liigu klienti teenindades. Ka mitte kohustuslike fraaside ütlemiseks. Aga võib-olla tema tööjuhend ei eeldagi inimestega suhtlemist? Ühel päeval aga kui polnud veel üldse minu kord maksta, vaatas ta ootamatult mulle otsa ja naeratas. Olin just mõelnud sellele, kui kummaline ta oma ametis on ja tundus, et ta luges mu mõtteid. Aga vb ol isee lihtsalt tahtmatu tõmblus? Anyhow, naiste jutud lõppesid Vana Tallinna ning ootamatu kustumisega minu voodil. 

Päris jaanipäeva ilm oli nii kohutav, et ma ei mäletagi teist sellist. Ometi tundsin vajadust panna selga suvine Indiast toodud pikk seelik ja muu kokkusobiv, mis sekunditega märjaks sadas ja igale poole kinni jäi, kui sadat kotti Veiko autosse tassima pidin. Ta ei rõõmustanud väga, sest sinna tuli ju mahutada viis inimest pluss asjad, et sõita üheskoos Metsavenna tallu. Peale minu ja viimasel hetkel liituda otsustanud Aivari oli meie autos veel Ann, Veiko ja Sants. Lisaks mikrobussitäis nende sõpru, kellest enamust juba teadsin. Lisaks mõned vääääääääääääga kahtlased tüdrukud. No vähemalt üks neist oli nii kirjeldamatult labane ja odav, et poisid pärast spkuleerisid rõveduste üle, mida nad teeksid enne, kui temaga voodisse läheksid. Lisaks naljakad armuhulknurgad tema ümber.

Masendav sõit Eesti teise otsa võttis samuti aega ligi pool ööpäeva. Oli ju vaja sadat pissipausi ning teise auto järele oodata. Ikka päris mitu korda kahetsesin kodust väljumist, sest mõte padukaga telkimisest või üldse telgi püstitamisest tundus nii kirjeldamatult vastik. Seega hävitasin aktiivselt Anni siidrivarusid teel.

Läbi mingi ime oli vihm järele jäänud ajaks, kui kohale jõudsime. kontserdist kuulsin aga vaid ühte lugu, mis tähendas, et põhimõtteliselt maksime teises Eesti otsas telkimise eest 12 eurot. Aga tore oli ikkagi. Kokteilitasime kergelt ja vaatasime, kuidas Veiko ikka ja jälle palgil jõge üritades vette sadas. Lisaks sai kõvasti grillliha söödud.

Teised plaanisid pikemalt sealkandis trippida, kuid mina tundsin end pärast esimest telgiööd ja triiki täis välipeldikuid nii mustana, et tulin koos Aivariga linna tagasi. Teised pidasid vaid ühe öö kauem vastu. Aga vähemalt on nähtud ära, mida nimetatakse legendaarseks jaaniks. Ei olnud nii muljetavaldav.

Sellest nädalast tuleb meelde vaid mõni üksik eredam hetk. Sain hiigelpullile pai teha. Käisin Sammulis, kus lapsepõlvesuvesid veetsime, aga ei tundnud kohta äragi. Sain lõpuks massaaži, mis oli mega. Sandra tuli üle poole aasta siiakanti. Üks vaene tulevane peigmees poleeris eile mu kingi keset Viru tänavat. Jutustasin uue ülemusega kõigest läbisegi.

Hingega klienditeenindajatest

Me kõik vist teame, et klienditeenindajad ei saa teha oma töd vaid raha pärast. Seda lihtsalt ei tule kätte piisavalt, et see motiveeriks. Samas aeg-ajalt satume kokku siiski selliste kassapidajate, infotöötajate jt, kes on säravad ja sõbralikud olenemata oma ameti negatiivsetest külgedest. Nad ei vala oma viha välja klientide peale ega pritsi sappi igal sammul. Muidugi viimasel ajal tundub, et vastupidist kohtlemist on oluliselt rohkem.

Nüüd aga peangi kiitma Kristiine Prisma infotöötajaid, kes meie tuju heaks tegid oma abivalmidusega olukorras, kus ootasime nähvamist ehk pöördusime poe poole väikse pretensiooniga. Viimasel ajal on juhtunud nii, et olen pidanud mitu korda praakkaupa kuhugi tagastama ja siinkohal võin kiita Prismat ja Jyski kliendisõbralikkuse eest. Mul on ka teistpidine näide Sabo kohta, aga sellest kirjutan kindlasti eraldi ja pikemalt. Seniks vaid sõbralik soovitus kõigile, kes kaalusid sealt midagi ostma minna: MÕELGE ÜMBER!

Kiita tahaksin aga ka meie tööhoone valvureid, kellest üks soovib mulle aeg-ajalt head õhtut, Maria. Kusjuures ta on ise mu nime välja uurinud. Kõigi töötajate seas:) Teine tore onu aga on alati ülevoolavalt sõbralik ning palub mul seal tema juures istet võtta. Te ei kujuta ette, kui heaks need mõlemad tuju teha võivad:)

Antropoloogia radadel... planeerimatult

Sel nädalal sain jälle mitme kogemuse võrra rikkamaks. Mängisin esimest korda elus golfi ja avastasin, et kui juba pallile pihta saama hakata, on päris tore. Huvitav oli ka see, et kaugele meeldib mulle ühtepidi ja lähedale teistpidi lüüa.

Samasse õhtusse mahtus aga oluliselt huvitavam osa. Nimelt kolleegid tirisid mu keset nädalat ühte ööklubisse kaasa. Olin seal käinud küll ja küll Terraariumi aegadel, kuid Arena 3 oli hoopis midagi muud. Ei mingeid purjus turiste ega muud tavalist. Oli hoopis hullem. Hoolimata eranditust dokumendikontrollist uksel, oli sees seltskond, kus poisid veel alles tüdrukutest lühemad. eks arvake siis ise, kui vanad inimesed seal koos olid. Kindel aga on see, et meie kolm olime seal kõige vanemad. Samas aga ka kõige süütumad.

Saime kõvasti naerda purjus laste üle, kes tegid täiesti absurdseid asju. Nt üks noorsand üritas lavale ronida, aga kuna päris iseseisvalt end üles vedada ei õnnestunud, haaras ta imekergest kunstpalmist::D kõhud kõveras, naersime aga hoopis kahe teise samasuguse üle, kes üksteise kukil ringi liikusid. Alumine aga ei suutnud enam arvestada, et trepi alt läbi minemiseks võiks ka ülemise pikkusega arvestada ja niisiis tuli neil ootamatult üksteise kukil limbot teha. Olime täiesti veendunud, et see lõpeb väga halvasti, aga ju see oli see juba teada-tuntud joodikute õnn, et nad isegi ümber ei kukkunud selle tavapäraseid füüsikareegleid eirava triki peale.

Lisaks muule tundsin end kui kibestunud vanainimene. Ei väidagi, et ise samas eas erinevaid piire ei testinud ega püüdnud igati küps ja seksikas näida, kuid seekord tundsime kõik me kolm end imelikult nähes neidiseid eranditult mikrominides sellised liigutusi tegemas, mis enam midagi kujutlusvõime hooleks ei jätnud. Uskuge mind. Asi pidi olema hull, kui mu noor meeskolleeg samuti õudusgrimasse tegi. Absulootselt igal meie küljel ameles keegi nii, nagu nad oleksid ruumis kahekesi. Ka siis, kui keegi täpselt nende kõrval istuma juhtus. Me ei osanud enam kuhugi oma silmi peita ja nii me siis jälgisime seda hoopis teistsugust kultuuri, kus käituti kui loomad ja vahetati partnereid ülima kergusega. Meie kõrvalboksis jõudis üks neiu mõne minuti jooksul kahe erineva kutiga lähemalt tutvumas käia. Või olen siiski mina see vana ja imelik? Aga paratamatult tekkis pühe küsimus, kus nende kõigi vanemad on. Alaealiste spagetipoiste stripikatsed ei teinud asja paremaks ning mingist punktist edasi ei aidanud ka alkoholidooside suurendamine. seega vanainimesed jätsid lapsed pidutsema ning läksid koju.

Kas tugevaks saabki vaid läbi haigetsaamise?

Sel nädalal kukkus mu maailm jälle korraks kokku. No kohe nii kapitaalselt, et suutsin ka iseend mõne kurvema mõttega sekunditega nutma ajada. Rääkimata siis keerulist armastuslugu täis raamatust, mida parasjagu lugesin.

Võtsin küll ühe vaba päeva, et ei peaks teistele otsa vaatama ja töötasin kodus, kuid väga hullu ei olnudki. Mõned üksikud taskurätikud kulusid vaid. Põhiliselt aga oli tühi tunne ja kurb. Veidi ka viha, kindlasti. Kõige rohkem kardan, et tuleb suur tagasilöök. See ei tundu ju reaalne, et kohe järgmisel hommikul päike särab ning kolleeg suudab korraks isegi naerma ajada. Sellest järgmisel aga on juba nii kiire, kuid lagistan päev otsa, nagu poleks midagi olnudki. Ju siis ei oska ma seda ka õigesti teha. Aga ma eelistangi naeru pisaratele. Mis ei tähenda muidugi üldse seda, et ma pisaraid ei valaks. Küll ja veel. Kuid paljud neist on juba ära tulnud.

Aga nüüd ma siis mõtlen, et kas see ongi paratamatus, et vahel peab haiget saama nii, et see kogu sisemust tugevalt raputab? Kas see ongi ainus võimalus edasi tugevamaks ja paremaks areneda?

Siiski on nii palju asju, mida ma ei mõista ning kahtlen sügavalt, et hakkangi kunagi. Ja mingi osa minust kontrollib ikka veel pidevalt telefoni lootuses leida sõnumiteate. Ning samamoodi ka muid kirjakaste. Miski siiski ootab veel imesid, kuid üks teine osa põeb, et ehk on asi tegelikult lihtsalt selles, et ta silmad avanesid ja ta nägi, et minus ei ole midagi erilist. Mitte nii väga isegi, et keegi teine oleks parem. Veel. Aga lihtsalt, et I am not enough.

Tõesti ei taha jälle otsast alustada. Mitte siis, kui oled tundnud, et leidsidki selle, mis on hea. Ilma loogikata. Ilma ratsionaalsete põhjusteta. Lihtsalt on hea ja töötab. Aga nagu te kõik teate, siis kaugeltki mitte alati ei töötanud ideaalselt. Kaugel sellest. Ja nüüd ka igati kaugel temast...

Huvitav, kuidas hinnangud muutuvad

Mõtlen siin viimasel ajal, et olen vist ära tõusnud. see tähendab, kui mõni aasta tagasi kooli lõpetades kandideerisin entusiasmiga erinevatele juhiabide ja sekretäride ja assistentide ametipostidele, kus kirjeldus vähegi erialast kraami sisaldas, siis nüüd on nii, et kui keegi mind pahaaimamatult ühekski eelmainituks nimetab, siis käib seest vihajutt läbi ning järgneb solvumine. Olen kui niutsuv koer, kes imestab: mismõttes? Ei ole ma seda ei ametinimelt ega töö sisu poolest. Ometi kolleegid teevad tihti seda viga. Rahvusvahelised aga vastupidiselt kutsuvad spetsialistiks (millega enim ise samastuda oskan) või kohati lausa manageriks, mis ajab veidi nalja. Nagu hiljuti kuuldud infokild, et teatud müügifirmades on kõik müügimehed müügijuhtideks nimetatud, et klient nendega suheldes end tähtsamalt tunneks. Mõnes mõttes ehk ongi õige lähenemine, aga minu maitse jaoks veidi liiga ebaeetiline.

Aga jah... rääkisin ma ju endast ja sellest, kuidas aja möödudes ikka rohkem tahan. Ja arvan, et ka väärin. Ja kui siis keegi vaiba ootamatult alt tõmbab, siis teeb ikka väga haiget ning ajab silmnähtavalt urisema. Eile nt oli selline päev, kui kolleeg, kes varem sama teksti ning paljusid muid kiitnud oli, nüüd selle kohmakaks tõlkeks tituleeris. Kusjuures ei olnud tõlgitud. Oli ise kirjutatud. Ja kõik vahetati välja. Oi, kui valus oli enda tekst juba tervikuna tunduma hakkavast reklaamist välja rebida, et asendada mingi siit-sealt kokku klopsitud heaks kiidetud kraamiga, mida mul oli kohati nii valus lugeda, et ei saanud sinna midagi parata, et seda veidi ikka kohendama pidin. Aga üritan üle olla ning täiskasvanulikuks jääda.

Muidu aga on üllatavalt rahulik aeg. Üritan siin erinevaid hilinenud kirjatükke kätte võtta ning kohati olen lausa nõutu, kui hetkeks tundub, et mitte miski tööl ei põle. Aga tavaliselt tuleb siiski üsna ruttu meelde, mis kõik veel ootab tegemist. Mõni asi aga ootab rohkem tuju. Ja homme tuleb kolleegi tütar mu juurde praktikale. Ta ei suutnud mulle eriti selgitada, mida ta ootab, nii et eks siis näis, kuidas päev olema saab. Mul ka huvitav elus esimest korda ise praktikanti juhendada,  sest õpetada mulle ju meeldib ja päris sellises formaadis on see uudne ka.

Muidu aga suudan pidevalt raha kuskile ära paigutada, ostes seda ja teist vajalikku ning ka üht-teist mitte nii põlevat. ühe viimase kingaostuga aga panin kahjuks nii puusse, et poole päevaga lagunesid kandmatuks ära. Üritasin täna poes rääkimas käia, kuid sama keti teine esindus keeldus igasugusest koostööst. Eks siis pean end homme ikka linna teise otsa vedama, kuid enne veel maapõhja ei siuna, kui selgub, kui kliendisõbralikud nad on. Minu meelest ma silt made in China ei tähenda sama mida kilesussilt oodata võiks.

Massipsühhoosi püha

Keeraks nüüd aega jälle kaks nädalat tagasi öösse, mida juba kolmandat korda Tartu korporantidega koos veetsime ehk nõiapühale.

Soojendustrenni tegime S-iga kahekesi juba vägagi tuttavaks saanud toakeses. Vahepeal murdsime ka tema toanaabri kappi, kus ripuvad tema ebareaalselt väikese suurusnumbriga kehakatted ning siis õppisime nossa tantsu. Same old, same old. Aga iga kord on ikkagi huvitav olnud, sest tundub, et lolluste, mida teha ja rääkida valik ei ole piiratud.

Sel aastal oli meid tsiviliseeritud inimeste kombel isegi ühe peenema korbi listi pandud, aga pean kahjuks tunnistama, et kogu eksklusiivsuse kiuste oli seal erakordselt igav. Tore oli vaid Laurat näha ja neil oli päris kobe kodune kartulisalat, mida keskööl süüa. Ja siis oli kohal ka Sandra eks, kellele peaaegu esimese asjana otsa komistasime. Akward. Aga see oli tol õhtul alles esimene kord. More akward!!

Üsna varsti liikusime edasi Sakala ja Revelia poole - olen enda üle uhke, et viimast nime mäletan. Palun ärge värve küsige:) Tahtsime näha vanu tuttavaid ja niisama lõbutseda, kuid esialgu ei saanud neid kuidagi kätte ja niisiis alustasime Sakalast. Õigemini selle arutust sissepääsusabast, mida hoidis sissetormamast vaid oht rapiiridega fileeritud saada. Nimelt seisid kaks möögavenda valves, terad risti, ukseavas. Kogu trügimise ja ebaõiglase rahva sisenemise kiuste juhtus seal segasummasuvilas aga ka tore taaskohtumine vanade kursakatega. Esmapilgul ei tundnud ma äragi üht Saaremaa poissi, kellega tol ajal isegi suhtlesime. Teisi teadsin vaid nägupidi ja tundus kummaline, kuidas nemad otsustasid käituda nagu nad ei teaks minu nägugi. Kuidagi eriti pingutatud oli see teistest läbivaatamine. Mingi eliitkoolidest kaasa saadud erioskus, mis jääb? Ma arvasin, et sõbralik naeratus või peanoogutus, ehk isegi tere oleks olnud oluliselt normaalsem käitumine olenemata sellest, et me kooli ajal teistes ringkondades liikusime, aga patja ka ei nuta.

Igatahes, jutustasime veidi ühe mõõgakandajaga ja varsti halastas järjekorrajumal ka meie peale selleks, et teha kiire tiir majas ja leida, et Untsakad ei ole siiski meie rida. S lõi sõprussuhteid vetsujärjekorras ja mina vetsuminejate ootamisjärjekorras. Üsna naljakas ja häbi on, et mäletan vetsusaba tuttava korpi ja töökohta, aga ei nägu ega nime. Esimene vist ei maandunud lühimäluski. Olen muutunud tahtmatult valivaks inimeste osas, kes minu peas pikemalt peatuvad.

Varsti aga helistas tagasi sõber/whatever ning suutsin sundida ta meile vastu tulema, et koos praktiliselt kõrvalmajja jalutada. Arvan siiani, et ta on hästi tore inimene, aga et sellest jääb nagu natuke väheks, et leivad ühte kappi panna või nii. Erinevalt Sakalast, oli nende aias tibatilluke lõke ja selle ümber kükitas paar kohalikku. Ometi tõmbas see mind rohkem kui miski muu. Seega julgesin küsida, et kas sinna istekohti ei saaks tekitada. Lahendus tuli aga üle ootuste äge. Nimelt tuli see sõber mõne hetke pärast tagasi, kaenlas diivan:D Ja nii me siis kolmekesi pressisimegi end kitsale diivanile, mis oli nii lähedal lõkkele, et olime pidevalt kaetud tuhaga. Aga soe oli. Ja saime aastajagu mälestusi vahetada. S aga otsustas mitte vestlusest osa võtta ega otsinud endale ka muud tegevust, kuni nägin, kuidas ta torssi hakkab minema ja üsna varsti nägingi, kuidas mu kõrval otsiti üles telefonimängud. Oh well... 

Tegin siis vestlusele kiire lõpu ning suundusime peo põhipaika teisigi tuttavaid otsima. Kahjuks jäime liiga hiljaks, et saada osa poiste enda tehtud küüslauguleibadest ja soolaubadest, mida ma pikisilmi oodanud olin. Selle eest aga kutsuti meid kohe ühte lauda ning väga kiiresti saime juurde uusi tuttavaid. Alguses üsna tühi olnud pikk laud täitus varsti ääreni ning siis läks juba rebimiseks, kes neiude kõrval istuda saab. 

Sandra naabriks sai üks nunnu kuid armiline sakslane, kes veetiski ülejäänud õhtu meie seltskonnas. Minu kõrvale sattus aga üks korralik kehkenpüks, kes arvas heaks hüpata oma maailma näinud olemisega, mida polegi tegelikult eriti palju - usun, et vähem, kui mul, aga ma ei hakanud talle oma seiklustest isegi rääkima. Mina püüdsin aga viisakas olla, kuid S ei saanud aru, miks ma üldse räägin noormehega, kelle puhul polnud isegi eriti midagi vaadata. Aga ma tahtsin talle võimaluse anda. Ühel hetkel aga viskas tema kelkimine ja kõrkus külalisi teenindama mõeldud rebaste suhtes mul nii üle, et istusin mujale, kuid kui ta lõpuks pea oma peest välja tõmbas ja märkas, et isegi mind pole enam teda kuulamas, siis ta otsis mu uuesti üles ja palus tervel meestereal nihkuda, et taas minu kõrvale saada. Õnneks üsna varsti pärast seda suutsin ta siiski lõplikult maha raputada. Rääkides sellest kõigest hiljem aga Laurale, mõtles ta välja, et tegu on tema korbikaaslase isikliku mölakaga. Vaene tüdruk. Kus on enesehinnang?

Kunagi öösel otsustasime S-i, sakslase ja minu whateveriga tagasi Sakalasse minna, sest seal pidi onu Bella diskot tegema. Oli täitsa lahe. Need paar tantsu, mis vastu pidasin kleidiga, mis on ilus ja õigel kohal siis, kui ei liigutata. Seejärel suundusin WC-sse ning tagasitulles olid kõik kadunud ja ka minu mingi rebase kätte hoiule jäetud kott oli kuskil kindlas kohas. Seega ei saanud ma helistada ka. Ega mantli järele minna, sest võite arvata, kus garderoobi number oli. 

Õnneks leidsin S-i ja germaanlase varsti kollase seeliku järgi õuest üles ning peatselt oli mind otsima tulnud sõbergi jälje üles võtnud. Jutustasime seal juba valgel ajal, nähes iga natukese aja tagant S-i ekse. See oli nii sürr, kuidas neid nii palju seal kohal oli, aga ega see polnud puhas juhus ka. Juhus oli  - ja üsna hirmutav - hoopis see, kui nägin ühe te eksi kaisus üht teist oma kunagist toredat tuttavat. Ta näis õnnelik, nii et lasin tal olla. Loodetavasti saab sellest asja, kuid tüüp ei sümpatiseeri mulle üldse.

Märkamatult oligi jõudnud kätte hommik ning tuhkatriinudel aeg koju joosta. Trepist alla tormates pimestasin oma iluga üht ülimalt armsat ja silmini täis noormeest nii, et ta kohe mitu korda seisma jäi ja see oli naljakas egopai. Ning siis pidi whatever meid koju saatma. Või tegelikult küll Mc'i, sest traditsioone ei tohi kergesti lõhkuda. Oodates, kuni S oma uue sõbraga hüvasti jätab, ütles sõber mullegi järsku "massipsühhoos" ning püüdis mind suudelda, kuid tegin väga mittekogemataliku peapöörde. Ma ei vaata tagasi. Seega saatis ta meid lihtsalt kesklinna, noppides veel mingi paneelmaja peenrast meile kaks viimast nartsisse. Okei, üks vist jäi veel, aga mul oli korraga tore ja naljakas ja piinlik, sest mõtlesin, et kindlasti mõni tädike vihastab end hommikul seaks, kui tema vaevaga loodud peenralt vaid varrejupid vastu vaatavad. S aga oli lihtsalt õnnelik.

Haarasime kiirelt Mc'ist burgerid ja suundusime ühikasse, nähes teel veelkord vana kursakat, kes oli varahommikul sõjaväkke naasmas. Ühikas otsustasime süüa vannitoa põrandal. Selle asja mõistlikkust on raske seletada. Aga see tundus õige, mõeldes eelmise aasta samale hommikule. Lisaks oli dušinurga põrandal soe ja kindel.

Mõlemad tundsime seekord, et energiat jätkuks veel lõputult, kuid voodisse vajudes kadus kohe pilt eest pärastlõunani, mil ärkasime ja puhkesime naerma kujutlustest, mida võisid S-i toakaaslases tekitada meie vetsu ununeud Mc'i pakendid:D Oleme ikka parajad nõiad küll!

Taha või ära taha - ikka tuleb aeg-ajalt mingi nesting periood

Ma ei arvanud, et minust kunagi selline naine saab. Naine, kes naudib söögitegemist ja koristamist ja aiatöid ja...

Ei, ma ei ole ikka veel seal maal. Olen kaks päeva, hambad ristis, sundinud end koristama. Igakuine motivatsioon on omaniku küllatulemise päev. Või vanemate. Või võõraste. Omad ei reageeri enam üldse ühelegi segadusefaasile:) Vahel mõtlen õudusega, et kui palju hullem oleks asi mitmekesi elades siin pisikeses pesas. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida üldse sellest.

Olen hoopis elevil ühe uue ostu üle. või kuueteistkümne. Nimelt veidi enam kui kaks aastat tagasi siia kolides, tulid korteriga kaasa sellised eriti koledad pool plastikust, pool oksüdeeruvast metallist relvad. Midagi sarnast, nagu meil ühikas olid Katsi valikul (vist), aga teist värvi. Tol hetkel olin õnnelik, sest raha oli mujalegi panna ja guess what - selles osas ei ole midagi muutunud. Raha on alati vähe. Teenin rohkem, kulub rohkem. Kui ma vaid teaks, kuidas täpselt see alati nii läheb.

Aga taas teema juurde. Ehk tõesti keeran just teemaarendusega viimasel ajal kirjatükke peesse? St teemaderingi avardamisega;) Tähelepanu, tähelepanu! Ostsin omale elu esimesed kahvlid, lusikad ja noad. Esimesed, mida sain ise valida ja mis mulle päriselt ka meeldivad. Mõte on tiksunud peas juba mõnda aega, kuid teosts on alati mõnel põhjusel edasi lükkunud. Mitmel korral olen püüdnud ka mõne Selveri kampaania ajal jaole saada, aga kas siis nood ei kvalifitseeru või jään hiljaks. Ja nüüd leidsin palju paremad. Kinkisin rõõmuga oma raskelt kokku kraabitud kleepsud edasi, sest sain sama hinnaga, mille oleksin pidanud veel 10 euro kaupa kogutud 15-le kleepsule lisaks maksma, palju etemad asjad. Ma kohe kuivatasin täna neid, et veeplekke vältida. Kuivatasin!!! Mina kes ma pesen nõusid hulgi ja kellel need tihti restilt kappi tagasi ei jõuagi enne, kui neid taas vaja on. Aga tundu, et just need säravad esemed jäid hetkel mul õnnest puudu.

Säravat õnne teilegi, kallid vaprad lugejad, keda mu kaootiline kirjutamissagedus veel eemale ei ole peletanud!

Mul on vanaema!

Mõni aeg tagasi oli mu isapoolsel vanaemal 80. sünnipäev. Sellel samal, keda ma siiani üldse vist vaid kaks korda mõnekümne minuti kaupa näinud olin. Seega helistasin talle, et õnne soovida. Fraas "tere, vanaema" ajas teda esialgu üsna mõõdukalt segadusse, aga saime sellest kiiresti üle ning lõpuks õnnestus meil kokku leppida ka uus kohtumine, mida vististi mõlemad üsna pikisilmi oodanud olime. Üllatas aga vanaema nõue kohtuda kahekesi. Ilma isata.

Mul ei olnud midagi selle vastu. Arvasin, et ehk saamegi rahulikumalt tutvuda ja ühtlasi veidi objektiivsema pildi üksteisest. Isa tavapärased šokimeetodid ei aita enamasti soojade suhete tekkele kaasa. Näiteid on juba mitmeid.

Nüüd siis eelmisel pühapäeval pidingi talle külla minema. Ostsin veel tee peale häid martsipanikomme ning siis jutustasime. Jutustasime, jutustasime ja jutustasime veel. Algul veidi kohmetumalt, aga tegelikult siiski üsna edukalt. Kuidas muidu seletada seda, et esimest korda kella vaadates oli väike osuti viie numbri võrra edasi liikunud?

Vanaema oli teinud mulle kooki - nii soolast kui magusat. Ja jõime tema lemmik gurmaaniteed - puhtalt! Ta rääkis mulle oma elust ja vanaisast ja sellest, kuidas too kõigepealt üldse talle ei meeldinud. Ja sain isa juttude kõrvale alternatiivseid nurki. Selgus ka, et tema elus on asju, millest mina ülejäänud perest rohkem tean.

Ja selgus, et mu vanaema on täiega lahe! Pidin naerma purskama, kui ta väitis, et on tegelikult juba paras lubjakas. See sõnakasutus ise näitab, et pole see mõistus veel üldse tundlik teema. 

Tema elu on üsna kirju olnud. Selgus, et segased emade-isade-laste suhted said alguse juba seal. Nimedemängust ma ei räägigi. 

Alguses ol ivanaema juures ka mu tädipoeg - samuti varem nägematu tegelane. Selline algklassiealine ja kergelt häbelik. Aga nii lahe oli, kui tuli välja, et minu mänguraamat on jõudnud nende koju ning pälvinud seal heakskiidu. Kõige ägedam moment oli see, kui talle ka raamat meelde tuli ning ta tulistas, et nad kasutasid seda tema sünnipäeval ja ta kiirgas rahulolust.

Kõige kummalisem oli see, kui selgus, et isa sõnul tugevalt tabu teema - hindust peikad - ei ole tegelikult üldse mitte tabu. Vastupidi. Üks selline on väga tublisti pereringi integreerunud. Ka pärast lahutust ja naise traagilist surma kasvatab tublisti last ning käib talle emamaad ning vanavanemaid tihti näitamas. Vot siis! Ja isa räägib mulle vajadusest laps ära tüüa. Vanaema pakkus, et see võis olla mõeldud minu hirmutamiseks, et paigal püsiksin ning pilgu kitsalt kohalikel isastel hoiaksin.

Mis veel? Pärast topiti taskud kommi täis ning saadeti ilusti bussi peale. Kallistasime veel ning loodetavasti kohtume pea jälle:) Nii tore on omada normaalset vanaema. Kuigi kuna ta on mu ainuke vana - ever - siis ma vist oleksin kõigega leppinud.

Ood Lõuna-Indiale

Veel üks vana võlg. Kõigest kaks ja pool kuud hilinenud, aga mis siis eks...

Pärast minu ja H tripi Goa-osa, pidime rongiga Cochinisse minema ja siis sealt edasi paadimajja romantikale suunduma. Ei oodanud, taaskord, milliseks seikluseks üks lihtne rongisõit võib kujuneda, aga tore oli ka.

Goa rongid on hoopis teistsuguse demograafilise esindatusega kui kõik teised. Ma ei olnudki ainuke valge inimene. Isegi mitte meie vahes. Meid oli kausa pooleks. Mina ja üks paar UK-st, H ning kaks välis-hindut H vanast ülikoolist. Kõik paarid. Isegi H-l oli huvitav ja üllatav, sest sellist asja ei juhtu indias sageli, et kuuekohalises vahes kolm voodit ööseks tühjaks jääksid.

Hakkasime üsna kohe omavahel juttu rääkima ja ka alkohol tuli ruttu kotist välja, kuigi vist ei oleks tohtinud. Meie H-ga olime veidi kimbatuses, sest meil oli ligi pool Bacardi Razz'i järel, aga ei mingit Sprite'i ja justkui Murphy seadus, ei olnud seda saada ka ei jaamas ega rongi pealt. Ja alati on midagi. Vähemalt Mountain Dew'd. Niisiis ootasime kannatamatult järgmist peatust, aga enne veel juhtus üks kummaline asi. Olles vast pool tundi teel olnud, jäi rong seisma. Nimelt H ja üks sealne töötaja olid ukse peal suitsetades märganud kuskilt rataste vahelt tulevat tossu. Ei mingit põhjust paanikaks eks? Töötajad jalutasid rahulikult mööda rongi oma tulekustutitega, aga ainult meie - välismaalased - hakkasime murelike nägudega ringi vaatama ja mõtlema evakueerumisele. Kohalikele tundus põlev rong totaalse pisiasjana ja niisiis jäime meie ka paigale. Aga mismõttes meie rong öösel x-kohas põlema läheb, ah? Ainult Indias. Meid küll hoiatati, et võib tulla väääääääääääääääga pikk peatus, aga vast juba veerand tunni pärast sõitsime edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Oh, well...

Varsti saime ka oma very special Mountain Dew kätte ning jagasime ka naabritega. Oli hästi tore ööpoolik ning mingil hetkel sättisime magama.  Me H-ga ei jäänud aga kohe tuttu. Asjad läksid hoopis teisiti ja ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga rikastasime taas oma põnevate arurõõmude jagamise kohtade nimekirja. Ja Saurabh arvas, et see on rongis võimatu. Me ju pidime vastupidist tõestama:D

Esimene päev Cochinis oli üsna mõttetu. H tahtis lihtsalt hotellis vedeleda, sest ta käib seal aeg-ajalt töö pärast ning kartis, et teda võidakse märgata. Mul oli nii siiber juba sellest poole vinna puhkusest, sest me oleksime võinud ju kalli hotelli asemel kodus voodis vedeleda, kui ta seda teha tahtis. Aga ma tahtsin temaga koos uusi paiku avastada. Seega lasin võõras linnas üksi hotellist jalga ja H ei takistanudki mind. Jalutasin päris mitu tundi õnnelikult ringi, sest päike paistis, avastasin taas ilusaid asju ootamatutest kohtadest, sattusin suurepärasele juurikaturule ning leidsin koha, kus hulgimüüjad lubavad ka üks-haaval tänavalt sisseastujail endale riideid osta ning kõigel on normaalsete numbritega sildid küljes. Te ei tea, kui suur asi see on. Ostsin oma tobule ka aluspesu, sest muidu käinuks ta vist terve nädala ühe-kahe paariga ja mulle ei läinud see idee väga peale. Ise ta aga ei suutnud end poodi vedada.

Jalutasin rannapromenaadil ning kauplesin tobedate tänavamüüjatega. Üks neist - täiesti umbkeelne - hakkas mulle hennatempleid käe peale tegema. Ma mõtlesin, et las ta siis demonstreerib neid, kui tahab. Olin nagunii templiostust huvitatud, aga kuna ta tahtis mind hullu moodi röövida ja otsustas siis ka "sodimisteenuse" eest raha koorida, siis jalutasin lihtsaalt minema, sajatuste saatel. No ei ole minu süü, kui ta ei saa jutust aru ja siis omaalgatuslikult mind tembeldama kukub. Ma ei ostnud talt ju midagi ja ta ei kaotanud ka midagi.

Viimaks suundusin tagasi hotelli ega eksinudki ära. Olin veel kohanud üks väga Piyushi meenutavat tüüpi, kes kutsus mind mingile templifestivalile, kus pidid ka elevandid olema ja H küll blokkis kõvasti templi vastu, aga lõpuks siiski viis mu sinna enne õhtusööki. Kahjuks ei olnud seal enam midagi peale vantsipabulate vaadata.

Otsisime siis mingit baari, kus end lõdvaks lasta, aga olles Goa poolt ära hellitatud, ei meeldinud meile enam üksi soovitatutest, mistõttu lasime end vii aks linna teise turistikesksesse otsa viia. Vähemalt sain sealt kauaotsitud Kama Sutra õpiku, mis näeb küll välja nagu midagi raamatukogust laenutatut, aga vähemalt on ta mul nüüd olemas. See on siiski nii suur osa India kultuurist ning jäi mul eelmisel korral ostmata. Leidsime ka ühe lukshotelli, kus sai basseini ääres kalli raha eest õhtustada ning sõime seal banaalilehte keeratud kala. Kala mulle ei maitsenud ning väidetavalt ei osanud ma ka banaanilehe etiketti järgida, aga vähemalt oli huvitav. Joomisest aga ei saanudki asja ja mingil hetkel pärast taaskord rikšajuhtidega kauplemist, lasime end tagasi hotelli viia. Mul oli vähemalt huvitav jälgida, kuidas H reageerib mulle nii tuttavas tüngategeise situatsioonis ja kuidas ta viimaks hakkab vastu vaidlema, kui asi absurdsuseni jõuab.

Järgmisel hommikul pidime leidma bussi, mis viiks meid paadimajakeste külla. Sinna pidi olema vaid ca 60 kilomeetrit, kuid palavas bussis loksusime ikka paar tundi. Koht ise oli aga totaalselt ebamugavusi väärt. Mingil hetkel oli meile ka kuupäev meenunud ja selgus, et suutsime end paadimajja romantilisele rektele organiseerida täpselt Valnetinipäevaks. Nagu... mis saaks veel vingem olla? H noris mind ka, et rikkusin nüüd ta mesinädalad ära, sest tal pole nüüd enam kuhugi minna. Kohalikud käviadki seal.

Olin valmis mingiks ülehinnatud lobudikuks, kuid ees ootas üsna suur bambusmajake, kus oli antiikmööbliga sisustatud lounge, kaks ilusat magamistuba, millest teine jäi tühjaks, massaažiduššid, katuseterrass väikse basseiniga, mida ma ühelgi teisel paadil ei märganud. Sitta sellest, et seal vett vaid mõni sentimeeter sees oli. Lisaks oli paadis kolmeliikmeline meeskond, kes meile süüa tegi ja paati mööda tagurpidijõgesid juhtis ning laual ootasid meid ananass ning ülimaitsvad kääbusbanaanid.

Hakkasin kohe mõtlema, kui vinge peoäri sellega püsti panna saaks. On olemas sotsialiseerumisruum, terrass pidudeks, paar privaatset magamistuba ning normaalsed pesemisvõimalused ja toitlustus. Ma arvan, et ehk kunagi teeks äkki midagi sellist ära? Usun, et üsna paljud oleksid huvitatud sellisest ööst. Lisaks olid olemas käik päästevahendid ning võimalus paadilt vette hüpata. Oma paadile ehitaksin ka trepi tagasipääsemiseks ja nõuaksin meeskonnalt ujumisoskust, aga sellest veidi hiljem.

Mina istusin pool päeva lihtsalt kapeni kõrval vööris ning pildistasin vastutulevaid paate, millest vähemalt pooled olid asustanud samuti turistid. Olime enne teele asumist lasknud viia end veel kohalikku alkopoodi. See oli tõesti üsna ekstreemne koht, mis meenutas mulle enim suunatud liikumisega loomalauta, kus erinevate piirete vahel järjekorras seisma pidi, et ühes ilma mingit ülevaadet pakutavast omamata tellimus esitada ja raha ära maksta ning teises kaup ajalehte pakituna kätte saada. H jälle naeris, et miks ma pilte teen. Aga nii tore oli, kui paat poe juures randus!!! ning saime osta kookose ning sinna siis rummi sisse kallata. Kõrvale sõin minu jaoks ekstra ära tükendatud ananassikuubikuid ja olin kui paradiisis. Pakuti ka võimalusi randuda massaažisalongide juures, kuid nende hinnakiri tahtis pildi eest võtta ja arvasime, et me ei saa enam nii laiutada. Oli niigi ülikallis puhkus olnud. Aga ma olin nii-nii õnnelik. Olin sattunud paradiisi, kus ümber lopsakas loodus, teenindamas ülitoredad kohalikud mehed, kellega peamiselt kehakeeles suhtlesime, sest H oma hindiga ei olnud üldse edukam inglisekeelsest minust. Päike säras, vahepeal saime banaanipuude vahel turnida ning näha, kuidas need päriselt kasvavad. Ümberringi olid päris kookospalmid ning tuju laes.

Õhtul tagasi sadamasse jõudes ei pidanud ma enam vastu ning tahtsin siiski vette hüpata. Meeskonnaliikmed julgustasid mind ka seda tegema, aga ma kartsin, sest olin näinud vees piisvalt palju bambustokke ning vesi ei paistnud läbi. Nemad aga väitsid, et see on safe ja viis meetrit sügav. Aga paadil polnud ka treppi, millest tagasi üles ronida saaks ning ma kartsin. H ning teised lubasid mu üles tõmmata. Loll Harsh valmistus juba ise enne hüppama. Mida ma takistasin, sest ta ei oska ju ujuda ja keeldus minuga Goa turvalises basseinis harjutamast. Lõpuks hüppas ainus ujuda oskav meeskonnaliige karsummdi kõhuli vette ning ei uppunudki ära. Siis võtsin ma ka julguse kokku ja venitasin end kuidagi vette. Ja seal oli supermõnus. Vahepeal oli läinud pimedaks ning kumasid vaid üksikud lambid. Pidin hoidma paadi ligi, et teised veesõidukid minust üle ei sõidaks, aga ujuda oli nii kaif.

Kui siis aga tuli aeg välja tulla, läkski jamaks. H ulatas mulle käe, aga tema sõrmede vahel oli põlev sigaret, ning hirmust selle ees ning nahasikutamise valu tõttu lasin uuesti lahti. See ei olnud hea plaan. Lõpuks juhatati mind siiski mingi kaldale viiva trepini. Kui oleksin sellest enne teadnud, poleks ma üldse kartnud. Ronisin üles, puhkasin veidi ja siis juba hüppasin uuesti sisse. H ja teised naersid, et lõid sõltlase, aga mul oli tore. Laeva ilus põrand ujus, aga mis sellest. Ma sain ujuda ülimalt ägedas atmosfääris ning vesi ei tundunudki erilise keemiajõena. Juuksed ka välja ei kukkunud:D

Varsti saabus aga öö ning ma olin suutnud korjata külge mingi väikse kõhuviiruse, mistõttu romantikast ei tulnud eriti midagi välja. Tahtsin lihtsalt veidi magada arvates, et küll hiljem jõuab ka muid asju teha. Ärkasin aga keset ööd õelate moskiitode hammustuste peale, et leida H eest magamast. Ei suutnud ma teda siis ka üles ajada, kuigi ajasin selga just selleks puhuks kaasa võetud ilusa negližee. Määrisin siis end sääsekreemiga kokku ning uinusin taas.

Hommikul aga sai palju nalja. Olin kreemi unustanud vannituppa kraanikausi äärele, mõeldes korraks, et äkki H ajab selle hambapastaga segi, aga siis veendes, et ta ju teab, et meil on pruun Himalaya kaasas. Ha haa. Ta oli jõudnud ikka kreemise harjaga hambad kokku hõõruda enne, kui sai aru, et midagi on valesti ja süüdistas sisi mind naljaga pooleks, et püüdsin teda mürgitada. Vähemalt olime tasa oma tobedustega. Mina pardakaarti ära visates ja tema moskiitokreemiga hambaid pestes.

Hommikul tehti meile veel üks lühireis ja siis oligi aeg tagasi koju suunduda. Seekord oli buss eriti täis. Sattusime istuma kumbki erinevasse otsa ja nii see jäi suuremaks osaks tagasiteest. Buss oli nii täis, et kõigile ei jätkunud kohta ka kinnihoidmiseks ja ma olin jälle ainulaadses staatuses oma nahavärviga. Kohale jõudes olime sunnitud võtma veel röövrikša, et lennujaama saada ja see sõitis samuti nii kaua, et meil tekkis tõsine hirm, kas ikka jõuame lennukile.

Cochini lennujaam oli üks kummalisemaid, kuhu ealeski sattunud olen. Vaid kolm väravat ühes hallis, üks neist ka remondi tõttu suletud. Kahele lennule mindi korraga samast väravast ja oli üks paras segadus, aga jõudsime siiski õigesse kohta. Ostsin pardalt veel S-ile uue mudellennuki ning paari tunni pärast olime näinud ära suurema osa lääneranniksut ning maandunud Mumbais. Olin lootnud seal lõpuks Pratiki kohata, kuid tema oli ootamatult kuhugi mujale pulma sõitnud ja lubas nüüd minuga enne mu lahkumist hoopis Delhis kohtuda. Mina aga ei suutnud anda ära õhtegi minutit H-ga koos olemisest, mistõttu jäi kojulend hästi viimasele hetkele ja P ka ei viitsinud vist öösel minuga kohtuma tulla ning oli siis solvunud, et ma sõpradele üldse aega ei pühenda, aga ma ju andsin talle mitu võimalust. Ise ta ei tahtnud mulle Barodasse külla tulla.

Mumbais oli ka tore taas olla. Käisime sõime sidrunheina ja kana suppi, mis oli ülimalt hea ja mida nüüdki igatsen ning siis seiklesime erinevate rongijaamade vahel. Indias on riigiametnikud kuningad. Kui küsisime rongijaama infotöötajalt nõu, et kust meie rong võiks väljuda, viibati vaid ühes suunas. H leppis sellega ja seega käisime paar tiiru edasi-tagasi enne, kui julgesime teist korda tähtsat meest segada ja saime kuulda, et oleme vales jaamas ning tipptunnil teise kohale jõudmine on ka paras väljakutse.

Seega tormasime taksopeatusesse ning rallisime uude kohta. Achu, kes oli meile piletid hankinud, oli meid valesti informeerinud, aga õnneks läks käik hästi ja jõudsime järjekordsele öörongile, et minna tagasi koju. Viimane rongisõit oli eriti crazy. Kuna eelmisel ööl jäi romantika vahele, siis sekord me isegi ei üritanud süütuid sõpru mängida. Ronisime kohe ühele lavatsile ja kuna viimaks oli õnne naeratanud ning saime külgmised kohad, siis tõmbasime kohe ka kardinad ette ja saime lihtsalt kaisus olla ning rääkida, mis on meie lemmiktegevus. Me aga ei jõudnud ööd ära oodata. Ei suutnud käsi üksteises eemale saada ning sellest sai meie senise elu käige kreisim seksikogemus, kus meid eraldas ringisiblivatest inimestest vaid ühuke kardinapaar, aga ülim adrenaliinishot oli ka. Sedasi siis lõppes meie reis, millest kindlasti unustasin paljut rääkida, aga mis teha.

Kiire kuu kokkuvõte

Vau! Ma teadsin, et ei ole kaua siia kirjutamiseni jõudnud, aga eile avastasime S-iga, et see on juba rekordiliselt pikk aeg. Vabandused kõigilke kannatlikult oodanuile. Hetke kiire elu kiuste ei ole lihtsalt suutnud end motiveerida kirjutama siia ja ma tean, et see on üsna paradoksaalne minu puhul, sest nii ma just oma stressi välja elangi, aga seekord siis nii.

Aprillikuu sisse mahtus päris palju suuri asju. Nt pidin ühel päeval end nii palju kokku võtma, et teha ära nii IELTS, lahendada mingeid töö draamasid, mida poleks tohtinud ollagi, valmistuda üle pika aja kommunikatsiooniteemalise loengu pidamiseks ja siis Otepääle jõuda, et see järgneval hommikul ära teha. Arvata oli, et kartsin seda päeva juba ette, sest kuidas olla samal ajal mitmes kohas ja mismoodi lahendada põlevaid probleeme, kui telefonidki teises toas konfiskeerituna vedelema peavad? Ja oligi nii, et kui sain puurimise ning selja taga pidevalt löriseva kaaskannataja kiuste kuulamise, lugemise ning kirjutamise osa tehtud, sai hingamispausist tulekahjude kustutamise hetk, millest jäi ikka väheks, sest tobe läpakas ei suutnud tunni ajaga isegi disainifaili ajada ja tavaliselt on sellele järgnevad sammud need hirmus ajamahukad. See aga täielik nohu. Niisiis suulise eksami alguse ajaks olin tööasjade pärast nii närvis, et eksam ise ei lugenud enam üldse. Informeerisin oma situatsioonist ka eksamineerijat ja jutustasin talle midagi kokku, lootuses, et kontrollitakse keeleoskust, mitte general knowledge'i. Aga noh... reisimise teema võiks ju muidu tore olla, kuid tolle hetke mentaalsest blokist küll abi ei olnud, et eriti loominguliselt ja pikalt jutustada miks ma ikka Islandil ära käia tahaks. Sest et tahaks ju! Aga see selleks. Nüüd on ka tulemused käes ja nii irooniline kui see ka ei ole, siis need osad, mida enim kartsin ja tõesti ka harjutasin, sain kuidagimoodi maksimumid, avastades veel hiljem, kui keeruline on maksimumi saada. Kirjutamise ja rääkimise aga, mida ma iga päev praktiseerin ja mida polnudki võimalik eriti harjutada, keerasin persse. Eriti hämming on kirjutamise osas. Olgu, mõte ujus veidi, aga kuidas ma kaotasin tervelt 2,5 punkti? Absurd. Vähemalt kokkuvõtteks sain enam-vähem sellise tulemuse, nagu tahtsin ja mis peaks rahuldama ka kõiki koolikomiteesid ehk 8 punkti 9st.

Millalgi pärast eksamit siis pidin tulekahjudega edasi tegelema. Enamus kolleege olid küll nõus mind aitama, aga võimetud seda eriti tegema. Ja siis osutus elupäästjaks rootsi kolleeg, kes suutis kõik ära parandada ning olulise faili viimasel hetkel isegi trükikojani toimetada. Ma juba käisin talle šokolaadi viimas, aga tunnen, et sellest jäi väheks, kuigi tema ei tahtnud midagi vastutasuks saada. Ta on ülitore ja ilma tema abita oleksin raudselt jänni jäänud selle ülesandega. Aga vähemalt õppisin sellest ära paar olulist asja tulevikuks.

Niisiis tegelesin terve bussisõidu Tartuni trükijamaga selle asemel, et loenguks ette valmistuda, sest märkmed olin nagunii teise arvutisse unustanud ja seega liitusin ka kolleegide klubiga, kes pool neli öösel vastu esinemishommikut slaide teevad. Üks töökaaslane tuli mulle veel Tartusse järele ning siis läksime paintballi mängima. Ma ei julgenud küll meestekarjale sihtmärgiks minna valu hirmust, aga lasin üsna ilusti märki ning suurema osa õhtust veetsime saunas ja selle eesruumis üksteist tundma õppides ning niisama mõnusasti jutustades. Paljud seni veel võõramad kolleegid üllatasid mind oma jutukusega ning oli hästi tore, aga seega jäi tõesti slaididetegemine üsna ebatraditsiooniliseks. Jupp enne õhtusööki, jupp purupurjus olekus kella kolme paiku, jupp hommikul pool seitse, kui olin nii väsinud, et ei suutnud enne kümmet minutit dušši oma tahtele allutada ning siis oligi action. Olin üsna närvis, sest pidin rääkima endast kaks korda vanematele inimestele asjadest, mida nad ehk ei taha kuulda. Nende nõrkadest kohtadest. Aga läks üllatavalt hästi, mahtusin üsna täpselt ajagraafikusse ning sain nad isegi oma mänge mängima. Tundub, et see oli neile ka fun ning lõpuks sain kiita, et ei olnud üldse meie firmalik. Siin on kaua odoatud sellist out of the box asja ja ühtegi kasti pole ma kunagi mahtunud. On tore, kui seda hinnatakse.

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju ainult sellest rääkida. Antud kuu kõige olulisem asi oli Maamess, milleks valmistusime intensiivsemalt oma poolteist kuud, kuid esimesed asjad said kokku lepitud juba sügisel ning mõningad partnerid valmis vaadatud enne mu talvepuhkust. See oli ikka üsna karm avastus, kui palju tööd ühel messil osalemisesse võib minna. Kõik erinevad pakkumised ja partnerid ning tagasilöögid ning täpsustused. Kartsin lõpuni välja, et miski läheb valesti, kuid meie esimene katse kiideti firma parimaks ever ning jalutades ringi konkurentide bokside vahel, selgus, et nad tegelikult ei suutnud meiega konkureerida. Saavutada selline tulemus aga nii minimaalse eelarvega on asi, mille üle ise kõige uhkem olen. Tegime kõike teistmoodi ja tulemus oli ääretult ilus. Kahjuks aga ei osanud meie müügimehed seda pisiavalt hästi ära kasutada. Mina arvasin, et nad teeksid seda une pealt üliprofessionaalselt, kuid nüüd on selge, et järgmisel aastal panustame rohkem oma meeste treenimisse. Vähemalt võib loota, et kõik ületunnid ja töötatud nädalavahetused ning ööd tasusid end ära. Ma väga loodan. Sest meie andsime küll endast maksimumi ja muidugi alguses kostis ikka kolleegidelt virinat, sest asjad olid teistmoodi, kui nad harjunud olid, kuid lõpuks paistsid kõik rahule jäävat. Järgmisel aastal ehk oleme veelgi paremad.

Viimane nädal on jälle ääretult kirju olnud. Käisin Läti piiri ääres suvepäevade potentsiaalset kohta üle vaatamas, veetsin paar päeva Rootsis taaskord toredate kolleegidega tutvudes ning nüüd olen taas Tartus volbriks valmistumas. Kontorisse pole eriti jõudnudki ja suurema osa sellest kuust olengi Tartus veetnud töö pärast. Järgmist nädalat veel lahti mõtestada ei suuda, kuid eks elu näitab, mis saab. Ahjaa... esimene aasta siin firmas sai ka täis ja mul on nii hea meel, et siia tulin, sest mulle ikka veel hullult meeldib siin. Ja hetke hullumeelne töömaht aitab mõtteid eemal hoida keerulisest suhtest, mille osas me siiani mingeid lõplikke järeldusi teha ei suuda, aga tundub, et ei oska me hästi olla ei koos ega eraldi. Niisiis võtame rahulikult.

Habemenugadel kingade lõhkitantsimine ei olegi nii ebareaalne

Eelmisel nädalavahetusel viisin oma lähimad sõbrad Stockholmi kruiisile. Tahtsin, et nende esimene reis oleks eriliselt tore, aga eks nad peavad selle üle ise otsustama. Alustasime aastate järel karaoke laulmisega. Laulsime purjus peaga hoos olles lausa kolm laulu ja vist ei läinudki väga halvasti. Seal muidugi oli üks paarike, kes tegi meie aastatetagusele kaelakeehäälele pika puuga ära. No kohe kumbki ei osanud üldse häid helisid õigel ajal kuuldavale tuua. Seega oli juba ette teada, et me pole kõige hullemad.

Muidu oli ka tore. Otsustasime hakata tähistama Annika viimast vallalisuseaastat ja saatuse tahtel aitasid seda teha naaberkajuti poisid. Rääkisin kõik nõusse tõde ja tegu mängima ning sai jälle piire nihutatud. Sandra kui ainus vallaline neiu meie seltskonnast sai ka kõige rohkem vallatusi ära teha, aga eks ta räägib sellest ise. Minu kõige karmim punkt oli korra väiksele seltskonnale pesuväel esinemine. Aga sületantsud ja huvitavad shotid ja kondoominaljad said kõik ära tehtud. Lisaks veel natuke tantsida okselõhnalises klubis ning mõne tunni undki nähtud, kui kõige sõbralikum naabripoiss oma võbiseva vorsti meie abil ära söönud oli ning ta viimaks lahkuma soostus.

Stockholmi päev oli ka tore. Istusime lõvide seljas, vaatasime korralikult ära vahtkonnavahetuse üle vääääääääääääääääga pika aja, tegime kassat vabameelsetele kohvimüüjatele, sügasime üht nunnut huskyt ning kiirshoppasime. Kuna S ja Aivar ei tahtnud shopata, siis me Anniga üritasime hästi ruttu teha. Ega ma ka tegelikult ei tahtnud, aga juhtus nii, et jäi ette paar asja, mille panin selga, kohe sobisid ja koju ka tulid.

Sain jälle näha, kui korralikud on rootslased. Pidin külastama ühe kaubamaja wc-d. Seal olid automaatsed uksed, mis avanesid raha sisestamise peale aga ka väljumise peale. Kuna vetsu soovijaid oli palju, siis tihtipeale väravad ei sulgunudki. Sellegipoolest sisestas igaüks palutud summa ning ootas korrektselt järjekorras. Eestis kasutaks vist kaks kolmandikku inimestest vähemalt võimalust veidi raha säästa. Kusjuures seal oleks päris palju säästnud. Euro enda kergendamise eest tundub ikka röögatult palju olevat.

Mingil hetkel jäi Ann üksi shoppama ja me läksime keskväljakule sööma. Istusime seal trepi peal oma burgeritega ning vaatlesime inimesi. Tüüpi, kes poolpaljalt varbavaheplätudega ja kinni seotud silmadega külmas linnas ringi tuigerdas, kuni kellegagi kokku põrkas. Noorte neiude kampa, mis ühendas plaatinablonde beibesid harjapäiste sookaaslastega. Vist kodutut onu, kel oli seljas midagi para-delta-misiganes plaani taolist või õigemini selle isetehtud presendist koopia. Ja mõtisklesime, kes küll on Eric, kes suure postriga megan Foxile armastust avaldanud oli. Taustal mängisid minu üllatuseks juba Tallinnastki tuttavad indiaanlased minu hingemuusikat. Täiesti lõpp, kuidas see mulle sobib. Sundisin teisigi neid pikalt kuulama ja praktiseerisin oma roostes hispaania keelt ühe nende saatemeeskonna liikmega. Tore oli!

Teine õhtu algas väikse uinakuga, mille järel käisime toetasime Tallinki poodi. Avastasime oma rõõmuks uue rohelise likööri, millega mu lemmikkokteil täitsa maitsev välja tuli. Kusjuures see uus on vanast tuntust kordades odavam. Yay! Ühel hetkel tuli tahtmine siiski kaasa võetud kleit selga ajada ning tantsima minna. Teadsin, et näen välja vapustav ja selle võrra lihtsam oli paika panna nõme naabripoiss, kes ei pidanud paljuks meid kuivanud ploomideks kutsuda. Kusjuures oleks siis olnud midagi, millele see enesekesksus saanuks tugineda. Ainult õhku täis poisike.

Sel ööl tantsisin kiiresti kingad jalast ära ja jalad villi. Tantsisin omade ja võõrastega, üksi ja grupis. Õppisin ladina tantse bändilt ning huilgasin kaasa lapsepõlve lemmikhittidele. Hommikul tuli jälle liigagi ruttu ning kodumaal ootas kevadise Stockholmi asemel masendav novembriilm. Ega siis ei olnudki muud varianti, kui koju magama kerida.

Selle nädala lõpp oli aga ka tantsuline, kuid omamoodi eriline. Pidime minema kolleegidega Lätti sealset messi kaema ning lisaks olid sealsed kolleegid lubanud meid välja viia. Oli ka aeg, sest olles peaaegu terve aasta iga päev kirju ja sõnumeid vahetanud tööasjus, ei teadnud me siiani teineteisest mitte midagi. Vaevalt nägusidki. See aga tundus nii vale ja tahtsime vea parandada.

Olime ühe kolleegiga juba enne hotellitoa valmis vaadanud, et ei peaks muretsema purjus väsinuna tagasisõitmise eest ning meie planeeritud kahe magamistoaga sviidist sai mõnus peopesa. Tegelikkuses ootas siiski ees meid üks magamistuba ja elutuba - mõlemad imeilusad ja suurepärases asukohas, kuid seal ei olnud juuksekarvgi liikunud vähemalt paarkümmend aastat pärast eelmist remonti. Meie jaoks oli see okei, kuid läti neiud ehmatasid ikka korralikult ära.

Igatahes pärast õhtusööki ning toas vahuveini-Vana Tallinna kokteilide sissekummutamist suundusime linna peale. Käidi välja hullumajanimeline koht ja see tunduski kõige sobivam tolle õhtu seltskonnale:D Mina aga arvasin peaaegu õhtu lõpuni, et maandusime mingis soojenduskohas ja õige klubi alles tuleb. See aga ei seganud meil pubiski tantsuplatsi okupeerimast ning shottide saatel jalga keerutamast. Ma ei mäleta, millal end viimati nii tühjaks ja nii mõnuga tantsisin, aga meeletult tore öö oli ning muutusime oluliselt ühtsemaks seltskonnaks. Kohe sai otsustatud ka, et peame sama võtet oma kohalike rakukeste peal samuti testima.

Ainus häiriv asi oli see, et minu toanaaber ja üks kohalik kolleeg avastasid selle õhtu jooksul üksteist. Üldjoontes oleks see ju tore sündmus, aga seekord ma ei tea, kas ma olin armukade tüdruku peale, kes paistis iga kulmukortsutuse peale suutvat panna poisid nahast välja pugema, sest mina seda kunsti ei valda või milles täpselt asi oli, aga ma ei tundnud end enam eriti mugavalt. Mida enam see tõmme neil süvenes, seda imelikum oli. Pakkusin toakaaslasele ka korduvalt võimalust terve tuba omale saada, kuid mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus ootamatult viiendaks rattaks muutun. Ta keeldus iga kord. Aga jah... kui ma ehk teadlikult mõne paarikesega välja läheksin, siis oleks ehk kergem, kuid kui minust ootamatult saab see kõrvalosatäitja, kelle roll ehk filmist väljagi kirjutatakse, siis on üsna ebameeldiv. Samas saan ju aru ka, et ükski kirehoos paar ei suuda ega peagi panema teiste tundeid esikohale. See lihtsalt ei töötaks. Ja lisaks oli mul endal üsna kummaline nädal, sest... rahvas, rõõmustage nüüd, ütlesin H-le, et mul on vaja võtta aeg maha, sest nii see enam edasi kesta ei saa. Põhimõtteliselt oleme lahus ja ma suutsin terve nädala mitte nutta ka. Jälle nii, et kui võiks, ei nuta. Kui peaks tugev olema, olen nagu haavaleheke.

Mingil hetkel sai see õhtu veel ühe vindi otsa. Kõik peale meie kolme läksid ära. Juhhuu eks. Ma jätsin neile küll nii palju ruumi, kui suutsin, aga kui nad siis mind ka tantsima tirisid, et siis üsna varsti jälle üksteise külge liimuda, siis oli ju väga nõme tunne. Nähtamatu ja tähtsusetu. Isegi mingi võõras mees, kelle poolehoiu oma tantsumaaniaga võitsime nii, et ta meile joogid välja tegi, ütles, et otsigu ma endale keegi ometi. Nemad olid ju nii selgelt rohkem kui sõbrad. Keegi aga ei paistnud mind märkavatki, kuigi olen üsna kindel, et nägin hea välja. Mõned korrad ikka tekkis ka tahtmine lihtsalt jakk haarata ja ära tulla, aga ma ei oleks osanud tagasi hotelli minna ning lisaks oli ainus uksekaart toanaabri käes. Sellegipoolest läksin paar korda välja õhku hingama ehk tegelikult lihtsalt eemale. Viimasel korral leidsin õuest ka uue sõbra, kellega vene keelt harjutada sai ja siis sai ka teistel peost kõrini. Olime ju päeva alustanud juba kell viis ning ligi 24h jutti asjalikud olnud. Kuulsin veel armunud neiu kõnet sometime somehow somewhere we should meet again... kui tuli ootamatu püänt.

Neiule pidid sõbrad järgi tulema, aga ma päris ehmatasin, kui mingi tüüp tuli tema selja tagant ja tal ümbert kinni haaras, neiu siis oma põlvele painutas ja teda paar korda järjest kohmakalt suudles. Meil kolleegiga olid mõlemal suud lahti üllatusest. Ka läti kolleegi nägu ei väljendanud just suurimat rõõmu ja seega ma pärast arutasime, et mis see siis oli? Tasu kojusõidu eest? Neiu ei näinud ju üldse õnnelik, aga ei öelnud midagi. Samas oli ta terve õhtu ju minu vist juba sõbraks muutuva kolleegi külge justkui liimitud olnud. No pole ka ime. Ilus neiu, šarmikas noormees. Üsna loogiline ju eks. Kuigi see koos töötamise värk teeks asjad keeruliseks. Ehk neiule lihtsalt meeldib vahel piire katsetada? Ah, ei tea.

Igatahes leidsime isegi oma kesklinna hotellikese üles, pugesime mõisapreililike kuid kummaliselt lõhnavate linade vahele ning magasime mõned tunnid, et siis Tartu poole liikuda. Alles millalgi poole hommiku ajal avastasin, et olin oma lemmiksaapad üsna ribadeks tantsinud. Täna ootangi, et kingsepp nendega imesid teeks, kuigi ta oli küll pigem seda nägu, et viskaks need pigem ära. Küsis isegi, et kas on mõtet. On! Need on mu lemmikud, krt võtaks!

Naiseks olemisest

Selle aasta naistepäeval arvasin, et minu jaoks tuleb täiesti tavaline tööpäev. H nagunii ei teagi, et selline asi mujal maailmas paljudele vaba päeva tagab. Viimase osas oli mul õigus. Ta mõtles päriast mitmeid vihjeid alles hilisõhtuks välja, mis värk on, aga ma ei pannudki seda talle pahaks. Neil oli samal ajal hoopis lahedam rahvuslik kevadpüha Holi, mil kõik värvi ja veesõda mängivad ning mida isegi kord proovida tahaksin.

Päris mitmed anonüümikud on pärast eelmist postitust pidanud oluliseks mulle öelda, et peaksin ta maha jätma ja see on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. Vahel mõtlen, et neil on ju ratsionaalsest vaatenurgast õigus. Siis jälle, et aga miks mu süda siis mul seda teha ei luba. Siis vahel tundub kõik väga hästi. Seejärel aga kaalume oma võimalusi-võimatusi. Hetkel oleme jälle üsna kummalises kohas ja ta teab, et nii jätkuda ei saa. Ma ei jaksa. Edasi saab asi minna ainult paremaks, ma usun. Ma lihtsalt ei tea veel, kummas suunas.

Ahjaa... üks väga suur asi juhtus ka. H sai läbi Skype'i viimaks tutvuda mu emaga ning teada, mis tunne on mul tema omaga läbi keelebarjääri suheldes ja... JA ta rääkis esimesele lähisugulasele meie suhtest. Tolleks usaldusaluseks oli verivärske vennanaine ja guess what... ta ei vihkagi mind ega seda ideed väga.

Aga ma tahtsin ju rääkida eelkõige naistepäevast. See oli väga tore üllatus. Hommikul esimese asjana tõi Jüri mulle ja Piretile kimbu tulpe - midagi, mida ma üldse ei oodanud. Seejärel esines ka TP kolleeg samalaadse žestiga, aga tema margiks olid roosid. Kolmas kolleeg kostitas naisi Geisha ja vahuveiniga, millest ma kahjuks töökäikuda tõttu eriti osa ei saanud. See-eest aga ootas meid ziilikese juures paukuv lemmik-Törley, šokolaadikook ja vanad sõbrad, kellest on saanud nüüdseks koostööpartnerid ka töös. Eesti on üks huvitav koht elamiseks:)

Kuna järgmisel päeval pidi algama kliendiseminar ning mõni päev hiljem lausa rahvusvaheline reis, siis oli hästi kiire päev ka. Juba lõunast suundusime Tartusse ettevalmistusi tegema. Tee peal tegime aga üle aastate pausi Adavere tuulikus, mis oli kaunistatud atlase (vist) ning pärlikeedega ja kus ka kohe vahuveini serveeriti. Jõudsin sellest vaid lonksu juua, aga tuju tegi jälle paremaks.

Pika päeva õhtul helistas veel üks kolleeg, et mängida solvunut, sest ma ei liitunud nende hotelliseltskonnaga. Lubas lausa mulle toodud ämbritäie roose karistuseks koos okastega ise ära süüa:) Ega ma polnud kade ka. Asemele sain nagunii midagi maitsvamat - chilliga Fazeri. Kes teab, see teab:) Et siis jah, üsna enesekindlust tõstev päev oli.

See nädalavahetus oli aga ka naise vaatevinklist omamoodi huvitav. Sandra palus mul üsna viimasel hetkel end vanemate hõbepulmas saata. Sellest pidi tulema suur sündmus, mida neil aastate eest ei olnud. Mõtlesin end halliks, mida kinkida paarile, kes juba nii kaua koos on olnud, aga välja mõtlesin.

Reedese välkotsuse ise muru kasvatama hakata tulemusena aiapoodi kammides märkasin seal kastekanne. Ja mõte hakkas tööle. Niisiis ostsingi kõige ägedama ära ja kirjutasin juurde kaardi, et rohi ei ole alati nooruses rohelisem, kui seda korralikult kasta. Neile meeldis. Mulle ka:)

Pulm ise oli aga huvitav. Olin Sandra kaasa/kontvõõras ning oma elu esimeses külalisena veedetud eesti pulmas sain kohe ka ameti. Tahate arvata? Rahvas otsustas ühehäälselt, et minust saab pitserilööja.

Ma olin küll veidi skeptiline, sest püüdsin madalat profiili hoida võõras seltskonnas. Lisaks olin ümbritsetud endast mitu korda vanematest abieluinimestest. No ei tulnud head ideed, kuidas neid onusid msuitada ja sellest puhta nahaga välja tulla. Samas sain käsu kaasa antud tumepunane huulepulk ära kulutada.

Ega siis midagi, palju rummi alla, pulk peale iga mõne minuti tagant ja nii mõestki mehest said muside parkimisplatsid. Teised jälle tegid ruumi aina uutele:) Päris lõbus oli ja vist ei jäänudki keegi vahele. Üks onu küll põgenes trepil varitsemise ajal mu eest ja tõmbas pea õlgade vahele nagu kilpkonn, aga jagu sain temastki ja ega see vist väga haiget teinudki.

Minu üllatuseks S-i ema lausa tänas mind peo lõbusamaks muutmise eest ning ütles, et teisedki olid uurinud hiljem, kes see vahva tüdruk oli. Kusjuures sõna vahva ei tundugi mulle enam nii vastikuna kui varem. Hakkan suureks saama7vanaks jääma?

Hoiatasin musiülesande eest ka H-d. Tema aga võttis asja naljaga, nagu ootasingi. Lihtsalt lõbus oli teda veidi intrigeerida poolikute selgitustega.

Muidu aga elan põhiliselt tööelu. Kolleegid juba pihivad, et läheks minuga kasvõi luurele ja täna ziilike noris mind ja Jüri, et me oleme nagu 9st 5ni paar, sest tõenäoliselt veedame koos rohkem aega kui päris paarid. Vähemalt ärkvel:D Meil oli naljakas. Meil ongi koos naljakas. Ja see on tore:) Tore on omada mõnda teist endavanust kolleegi, kellega on nii mõndagi ühist ning kes ei solvu, kui teda veidi norida. Eriti hea on see sellepärast, et peamegi hetkel palju koostööd tegema. Aitame üksteist.

Korra käisin jälle Rootsimaal ka. Sain seekord pikemalt Stockholmi kaunite saarte kohal tiirutada, tutvusin uute lahedate ja kasulike inimestega, sõime suurepärases kohas nimega Grill, kus iga nurgake on täiesti isemoodi, saime palju targemaks veebi asjus ning see oli hea, sest oskasime olla kriitilisemad ja saime palju huvitavaid vastuseid. Ja lõpuks sattusin lennukil kogemata kõrguti istuma vana tuttavaga, kellega lobisemine tegi ka maailma hulleima kõrvade lukkumineku üleelatavamaks.

Mõnikord jääb kujutlusvõimest lihtsalt väheks

Nii algas näiteks tänane päev. Pidime kolleegiga töö asjus üht vaibasalongi külastama ja kuna olin saanud kirja, et näidised on kohal ja tulgu ma aga poest läbi, siis nii tegimegi. Koha peal aga ootas ees paras üllatus.

Firma ülemust ei olnud kohal. Küll aga oli seal üks torisev vanapapi, kes väitis, et tema ei teadnud meie tulekust ega näidistest mitte midagi ja ei näita ka meile midagi. Tulgu me aga tagasi mitme tunni pärast, kui omanik kohal on. Me jällegi ei tahtnud hästi oma kõrvu uskuda. Jutt käib ju vaibanäidistest, mitte riiklikest saladustest. Samuti ei olnud mailivahetuses palutud aega kokku leppida ja onu teadis küll, kus äsja saabunud näidised on.

Lõpuks soostus müüja meile oma ülemuse numbri andma ja ütlesin otse tollele, et kuri onu keeldub meid aitamast. Nad vahetasid omavahel mõned sõnad ja asjad hakkasid sujuma. Siiski üsna kummalist rada pidi.

Onu pidas vajalikuks sissejuhatuse osana meile rääkida kunagi neid külastanud soomlasest, kes julges allahindlust küsida. Ta selgitas meile siis, et klient võib ju olla kuningas, aga müüja on jumal. Kõik ikka kuulasite ja panite tähele, jah? Me Jüriga nägime mõlemad kõvasti vaeva, et oma näoilmet kontrollida. Eriti, kuna me olime igati viisakad olnud ja kogemata miini otsa astunud. Jüri mainis ka võimalust alati ära minna, aga ju see oli liiga umbisikulises vormis, et onu aru saaks.

Seejärel aga pakuti meile lambist hommikuse külastuse puhul 20% allahindlust. Nüüd jõudsid meie ette ka vaibanäidised ja pakuti isegi teed. Kohvi koha pealt ütles ta kohe, et seda ta ei paku - me ei küsinudki - aga teed saab, kuna ta just tegi vee soojaks enda jaoks nagunii. Otsustasin pakkumise vastu võtta ning varsti saabuski kandik kannu, tassi ja suhkruga. Onu ütles, et endale ise kallaksin. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka seda, et talle meeldib, kui naised tööd teevad. Asi oli juba nii sürreaalne, et ma ei ole enam kindel, mis juhtus päriselt ja mis mitte. Avastasin oma tassist igasuguseid huvitavaid tükke ja õlilaike, aga blokeerisin need mõistusega ära ning jõin.

Vahepeal saime kiita mitu korda, et oleme nii toredad ja asjalikud noored vms ning siseinfona, kus onu elab, kui suur tema korter on ning mitu seda meie messiboksi mahuks. Ülimalt oluline eks. Imestan siiani, kuidas nad üldse midagi müüdud saavad, aga ehk pannakse ta planeeritud külastuste - eriti äriklientide - ajaks kuhugi tagatuba koristama või lõngapusasid harutama? Sellist klienditeenindust ei pidanud ma enam võimalikukski.

Samas aga sain õhtuks ülimalt positiivse hinnapakkumise. Lausa üllatusliku. Nii et ehk isegi ostame neilt. Kõigest hoolimata... aga jälle kogemuse võrra rikkam.

Lugu sellest, kuidas elasime üle esimese ühise reisi

Öeldakse ju, et parim viis testida ükskõik missugust suhet on minna koos reisile. Viimaks tegime ka meie selle ära. Olin juba pikemat aega igatsenud näha Lõuna-Indiat, aga Harshi tõmbas rohkem põhja. Mind jälle ei veennud miski mu kesktalvisel soojamaa puhkusel lumistesse mägedesse minema. Ühel pahal päeval pärast kaklemist ja mossitamist ning emotsioonide lainetena üle pea kokku käimist jõudsimegi sinna, et ta tegi ära lubatu ja pani lausa paika viiepäevase Lõuna-India reisiplaani. Ma muidugi oleksin eelistanud koos planeerida, aga vähemalt midagigi.

Igatahes, ühel hetkel, kui tundsin jälle, et olen suuteline talle otsa vaatama ja mitte enesehaletsusest nutma puhkema, hakkas ta siis mulle oma ideedest rääkima. Ta tahtis lennata Goasse (mis ajas mind omaette kurjaks, sest ta peaks teadma, kuidas ma Goasse suhtun), aga edasine plaan kõlas täitsa hästi. Pidime minema vaatama India suurimat? koske, üht budistide kogukonda mägedes, Mysore'i, mis on üks kiidetumaid linnu lõunas ja siis Cochini lähistel tagurpidi jõgedes paadimajaga terve päeva ringi sõitma. Mõtlesime osta ära vaid edasi-tagasi lennupiletid, sest meil ei olnud aega rongis loksuda. Kuna aga lendasime iga kord täiesti erinevatest lennujaamadest, siis maksime ka päris palju. Millegipärast ei ole seal viimase minuti lennud üldse odavad. Kuigi lennukid ise olid üsna tühjad. Igatahes, lugesime kokku oma rahad ja lootsime ülejäänu kuidagi kohapeal korraldada. Viimasel õhtul veel kohtusime korra sõpradega ning saime veidi soovitusi. Hiljem selgus, et ka reisil olid nad hindmatud abilised.

Niisiis 10. veebruari hommikul - täpselt kuu aega tagasi - ärkasime hästi vara, et jõuda Ahmedabadi bussile. Pidime sealt Goasse lendama ja ühe öö seal veetma, siis aga kohe edasi liikuma. Plaan oligi päev ja koht, päev ja koht. Sel hommikul aga selgus, et Harshil on midagi kõhuga korrast ära. Jah, tal, mitte mul, välismaalasel. Siis hakkas ta mulle ka plaan B-st rääkima, mis tähistas paar päeva Goas lebotamist ning seejärel otse paadimajja suundumist. Ma küll puiklesin vasu ja lootsin, et ehk tal hakkab parem ja ta jaksab ikka täie tempoga kõik ära teha, aga sellest hiljem.

Niisiis loksusime külmast värisedes rikšaga bussikasse, aga siis nõudis H, et võtaksime hoopis takso. Mulle see mõte ei meeldinud, sest lootsin võimalikult säästlikult hakkama saada, aga kuna me kaklesime sel ajal niigi palju, siis andsin ühes küsimuses alla ja maksime vaid kümme korda rohkem kui pidanuks. Vähemalt jõudsime õigeks ajaks ja otse lennujaama.

Lennujaamas oli üsna kummaline olla. See oli nii vanaaegne, et seal olid infotahvlid, kus plastikust numbrid plaginaga vaheldusid. Meie aga istusime varjatumas nurgas ning rääkisime masendavatel teemadel. Nii masendavatel, et ikka ja jälle sain pisaraid pühkida. Ka terve tee taksos oli olnud nii kummaline. Istusime peaaegu kogu tee nagu võõrad kumbki oma nurgas ning kokku saades vaid lahvatasid uued vaidlused. Lisaks mürgitas ta mind pidevalt sigarettidega ja see, et avasime aknad, ei aidanud kuigi palju. Ma olin tõeliselt õnnetu, aga ei osanud ka olukorda üksi kuidagi parandada.

Igatahes, mingil hetkel läbisime turvakontrolli ning lennujaama poolevahetusega paranes ka õhkkond meie vahel. Justkui torm oleks läbi saanud ja päike välja tulnud. Nüüd olime taas üks meeskond, kes muretses koos selle üle, millisest väravast meie lend läheb. Sõin veel tohutult pähklist šokolaadiglasuuriga jäätist ning istusime ülimalt räpastel pinkidel infot oodates. Siis aga tahtis H minna kelleltki küsima, kus meie lend siis on ja läksin temaga kaasa. Varsti aga avastasin, et pardakaart, mis mul kogu aeg käes oli olnud, on kadunud. Paanika hakkas tõusma. Küsisin Harshilt, kas andsin selle tema kätte, aga ta ei teadnud minu piletist midagi. Ja siis meenus, et olin just oma jäätisepaberi ära visanud. Peas lahvatas mõte, äkki...?

Ei jäänudki midagi muud üle, kui tormasin tagasi ootesaali ja sukeldusin suurde prügikasti. Õnneks märkasingi kohe üht varjatud alkoreklaamiga pardakaarti. Leidsin sellelt kergelt kleepuvalt esemelt oma nime ja mind valdas taas rahu. Naljakas on mõelda, mida kõik pealtvaatajad valgest prügikollist arvata võisid ja H naeris, et nii blond ei saa ju olla, aga sai ja siis üsna varsti tuli lennuk ka. Ma lihtsalt palvetasin, et edasi oleks tore reis.

Kohapeal siiski selgus, et otsetransporti meie planeeritud sihtkohtadesse Goast ei lähe ning taksod oleksid roppkallid. Seega andsin järele vahepeatuste ärajätmise osas, kuigi ikka oleksin väga tahtnud lõunavärvilisi templeid näha. Nüüd aga olin kristlikus asulas. See-eest aga oli seal mõnusalt soe, isegi palav. Ja vaid pooleteist tunnise lennu kaugusel oli olnud nii külm, et vajasin sviitrit ja jakki. Kuna H-l oli ka üsna paha olla, siis võtsime sel päeval rahulikult. Sõitsime järjekordse taksoga Goa teise otsa, sest H oli seal varem käinud ja väitis, et see on most happening place.

Taksojuht otsis meile ka hotelli. Esimene oli ilus, aga nii röögatult kallis, et me ei hakanud tuba vaatama minemagi. Kohalikud väitsid, et seal üleüldse ei taheta üheks ööks tube üürida. Kusjuures hooaeg oli juba praktiliselt läbi, aga see neid paindlikumaks ei teinud. Teise hotelli otsustasime paigale jääda. See oli juba kolmandiku võrra odavam, aga poole kallim, kui ma tahtnuks maksta. Samas tuba oli ehk kahetärnine, kehvem kui Eesti kahetärnised ja kallim. Irooniline eks. Säh sulle India odavust!

Tegime end korda ja suundusime rendimotikat otsima, et siis otse randa põrutada. Valge nahk tõstis muidugi hinnad lakke, aga saime üsna aktsepteeritava pakkumise lõpuks. Isegi ranna leidsime üles ning sealt ühe suurepärase teenindusega rannakohviku, kust igasuguseid mereande ning värvilisi kokteile tellida võis. Nii tegimegi. Ja tulime sinna tagasi ka oma pikenenud Goa puhkuse teisel ning kolmandal päeval. Korraks proovisime ka üht naaberkohvikut, aga sealne haikalaroog oli nii vastukarva, et söötsime seda rannal hulkuvale kutsikale tundes end ropprikkana:D

Rannas suutis H mind veel veidi solvata. Või mu eneseuhkust vähemalt. Paar lähedal istuvat tüüpi tahtsid minuga pilti teha, kui ujumast tulin. Ma vist ei oodanud seda üldse ning tahtsin ka viisakaks jääda, seega nõustusin, kuigi olin bikiinides. Vähemalt tahtsid nad minuga pilti minu enda kaameraga. Hiljem aga tulid nad H-lt küsima, kas võivad ka minuga õnne proovida. Hindis muidugi, aga H rääkis mulle ära ja ütles ka, et oli lubanud neil enda parim anda. Tõenäoliselt arvasin need tüübid, et ka H korjas mu rannast üles. Mind aga solvas, et miks tema nägi vaid variante kakelda mu au pärast või neile luba anda. Miks ta ei võinud lihtsalt selgitada, et meie vahel on midagi palju enamat ja ma ei ole selline tüdruk? Aga ma ei saanudki teda aru saama ja tüübid ei julgenudki lõpuks mulle läheneda, kuigi käisid talt veel tantsuluba küsimas. Võimalus kasta end soolasesse sinisesse vette ning suruda jalad liiva keset veebruarikuud tundus nii imeline, et mured justkui kustusid meelest.

Õhtul läksime sõime ühes väikses restoranis kohutavalt vürtsist krevetirooga ning jõime kohalikku alternatiivi tequilale millegagi, mis tundus olevat lahejendamata vaarikasiirup. Lõhn oli tappev, aga maitse täitsa mõnus. Seejärel tahtsime minna linna kuumimasse klubisse. Olin end ilusti riidesse pannud ja puha, aga siis selgus, et seoses valimistega naabeosariigis, suletakse kõik klubid juba kell 11. Sama reegel kehtib seal ka muudel aegadel, aga keegi ei rakenda seda. Nüüd aga keeldus politsei silma kinni pigistamast.

Seega lontsisime pettunult tagasi koju kurvastades, et me ei näegi seda, sest lootsime saada juba järgmiseks hommikuks rongipiletid Cochinisse, et siis seal lähistel ringi uidata. Hommikul aga selgus, et röövellikke summasid küsiv reisiagent oli meile piletid alles kolmandaks õhtuks hankinud. Seega pidime ka hotellis viibimist pikendama ja oleks nad siis teise öö odavamalt teinud või siis vähemalt normaalselt meid söötnud. Kui Indias saab igal pool kiiresti ja maitsvalt süüa, siis seal pidi pool tundi röstisaiu ja moosi-võid ootama. Vähemalt serveeiti seal hommikusööki ilusas basseiniga hoovis, kus sel päeval ka väikse tiiru tegin.

Teisel päeval käisime vaatamas kohalikku kindlust. See oli ka kogu kultuuriprogramm. Mingit tuntud kirikut 25km kaugusel ei viitsinud ta enam vaatama minna ja mina ei tahtnud toriseva temaga nagunii minna. Seega lõpetasime jälle rannas. Mina käisin ka talle riideid ostmas, sest ta tuli nagu tõeline mees kuuepäevasele reisile ühe paari pükste, ühe T-särgi ning ühe triiksärgiga. Samas keeldus ta toast väljumast ja mina ei tahtnud poolt päeva oma lühikesest puhkusereisist lihtsalt koledas toas vedeleda.

Õhtul tahtsime klubile uue võimaluse anda. Sõitsime taas läbi linna ning juba kaugelt hakkasid paistma liikuvad laserkiired. See klubi asub mäe otsas vabas õhus. Pidime ronima üles munamäe jagu trepiastmeid, aga ees ootas ka midagi imelist. Keskmiselt kallid piletid lunastatud, astusime kaljude vahele uuristatud paradiisi, mille keskel sinine bassein, ümber valged nahkdiivanid ja vaade tervele linnale. Väike tantsuplats oli pidevalt täis ning baare ümbritses lõputu saba. Ja mul oligi tore. H isegi tantsis minuga natuke ning seal müüdi Malibut. Ainus ebameeldiv ja üllatav koht oli see, kui miskit märga maandus mu jalalabal. Sain aru, et H sai rohkemgi märjaks. H ja tema tuttuus CK särk. Ma jälgisin vaid, et ta üle ei keeks. Siis aga avaldas ta mulle, et see vist ei olegi kellegi jook, vaid hoopis okse. Suundusime otsejoones valgustatud WC-sse, kus meie kahtlused kinnitust said. Puhastasime end, mina vastikusvõdinaga ja enda okserefleksiga võideldes, ning seejärel palusin kohe uut kanget jooki, et suudaksin siiski ülejäänud lühikest õhtut nautida. Sellist asja juba Eestis tantsuplatsil ei juhtuks, aga tolles klubis olid kõik kõike tarvitanud. Tagasi tantsuplatsile samasse kohta jõudes tundus aga nagu midagi poleks juhtunudki ning seal istusid juba uued inimesed. Ka H istus tagasi, aga mina ei suutnud end sundida uuesti hiljuti oksega kaetud diivanile maanduma. Seega pigem tantsisin. Ka üksi, kui H tegi suitsu või jõi. Korra suutis ta siiski mind ka kõrvetada, aga purjus tema ei näinud selles probleemi ega ohu märki.

Varsti pandi klubi kinni ning pidime kuidagi tagasi linna saama. Ainus variant tundus olevat meie rendimotikas, mille seljas H nagunii ebakindlam tundus. Nüüd oli ta aga ka nii täis, et ei suutnud korralikult rääkida ega otse kõndida. Ma kartsin jubedalt. Aga tema tahtis sõita. Üksi jalutamine oleks olnud vähemalt sama ohtlik kui mitte hullemgi. Seega tegime diili, et peatume esimeses söögikohas, et süüa õhtust. Nii tegimegi ja õnneks midagi ei juhtunud. Oodates pikalt a la carte kala rääkisime sellest veel pikalt, tema rusikaga rinda pekstes ja väites, et teab, millal veel sõita võib ja see piir läheb sealt, kus ta teed näeb. Mina jälle väites, et minu hirmul on alust. Igatahes õhtusöögi lõpetuseks oli ta juba nii palju kainenenud, et usaldasin teda jälle ning suundusime tagasi oma tuppa voodit testima.

Kolmas päev oli taas... üllatus-üllatus... rannapäev! Vähemalt suutsin H-d ka tema taluvuse piirini tänavapoode mööda lohistada. Goa on tõeliselt karm kauplemisedžungel. Kaupmehed ei tunne armu. Neid ei huvita, kui hästi sa kohalike asjade väärtust tead. Nad teavad, et alati tuleb uus ja rumalam turist, kes ei tingi. Siiski jätsin kogu oma sularaha ühele tänavale maha ja sain mõned väga vajalikud kingitused ostetud. Üht-teist "hädavajalikku" muidugi endale ka:P Olles kui kodutud kõigi kottidega rannas kuni tuli aeg motikas tagastada, sõime veel nii palju mereloomi, kui jaksasime ja siis suundusime Cochinisse. Tuletage mulle meelde, et teile sellest rongisõidust räägiksin järgmine kord eks.

Pätt või ohver - selles on küsimus

Tihti peale hakkab mul endast selles keerulises suhtes hale. Kohe nii hale, et ei suuda pisaraid tagasi hoida ja siis nad voolavadki. Vahel vaid mõni, vahel oluliselt rohkem. Ja selleks ei olegi muud vaja, kui portsu tühje lubadusi. Eelkõige aja teemal. Sest aeg ilmselgelt voolab tema jaoks teistmoodi kui minu jaoks. Sellest siis tohutult palju tülisid, et miks ta üldse lubab tulla, kui ta lõpuks ikka ei tule või tuleb tunde lubatust hiljem vaid korraks ning annab siis kohe unele järele.

Hetkel on jälle see koht, kus ka kõige väiksem lubadusemurdmine ajab nutma, sest eelmisest päevast, mil me sel ega ühelgi teisel teemal ei kakelnud, on möödunud juba nii palju päevi, et mulle ei meenugi see enam täpselt. Ja samas saan pidevalt uusi lubadusi, et rohkem seda ku-na-gi ei juhtu. Ja ma ei küsigi ju mitte kunagit. Lihtsalt midagi muud kui iga krdi päeva, kui saate aru, mida ma mõtlen. Mul on ju ka mingi eneseväärikus. Isegi, kui mul ei ole tolleks õhtuks plaane. Aga on ka päevi, kus need ära jäävad, sest ma loodan, et varsti tähendabki varstit ja mul on pärast aega küll veel oma asju ka teha. Igatahes, hetkel olen ma väga-väga väsinud tülitsemisest. Tööl on ka pingelised ajad - tänane päev oli mõrvarlik, võiks öelda tänu jobudele saksa kolleegidele, aga see selleks. Ma lihtsalt ei jaksa kõike korraga. Ja ma ei jaksa ka pidevalt muretseda selle pärast, kuidas ta oma elu elab, milliseid rumalaid valikuid teeb ning riske võtab... Ei, ma ei ole veel kaugeltki seal, et suudaks ega tahaks alla anda, aga ma olen väsinud ja pettunud.

Ühel sellise suure pettumuse õhtu järgsel hommikul aga sai tema olukorra vastupidi keerata ja kõik oma patud ära kustutada registrist ühe liigutusega. Minu omaga. Sest ma unustasin ära midagi nii olulist, et see muutis mu kujutlust sellest, kes ma enda meelest olen. Olin...
Ma suutsin ära unustada oma kõige kallima sünnipäeva!!! Kusjuures mu ratsionaalsem pool teab täpselt, mis kuupäeval see on. Aga niigi emotsionaalselt haavatud või väsinud või ... (täida lünk millega iganes) mina ei suutnud lihtsalt seda õigel hetkel enam käimasoleva päevaga kokku ajada. Ja ma ei saanud solvumist ka oma hingest järsult välja peksta. Isegi mitte selle päeva puhul.

H muidugi võttis sülle kukkunud õnnest maksimumi minu norimise näol. Ta vist ei olnudki väga kuri. Küll vist veidi solvunud, aga põhiliselt vist sisimas naermas olukorra absurdsuse üle. Ta küll ütles, et tal oli liiga häbi sõpradele rääkida, et tema tüdruk ära unustas, aga see ei takistanud tal seda minu sõpradele kurtmast. Minul olid muidugi meeletud süümekad, aga ma ei saanud seda väga palju tunnistada ega eriti ta ees lömitada, sest ma olin kuri ju. Ja nii kummaline oli olla see süüdiolev pool. Ma ei suutnud siiski talle mitte ette heita tema patte, isegi minu sünnipäevade teemal mitte. No et ega tema ka siis maailma nunnum peika pole olnud. Aga see selleks. Ma lubasin talle läbi päeva korduvalt üles kerkivate tülide kiuste siiski maad ja ilmad kokku. Lubasin, et ostan talle lennupiletid siia ise. Veel ei tea, kuidas täpselt. Ja seda, et teen talle kuu aega iga päev kingitusi. Ei ole sellest kinni pidanud, aga ega ta ei nõuagi enam. Vaidlesin temaga mitu päeva selle üle, et tal ei anna mult välja pressida elu lõpuni kolme söögikorda päevas lisaks kõigele muule, mis nagunii minu kraesse jääb, sest mu taluvuspiir on madalamal kui tal. Ta suutis mu selle teema ning väidetega stiilis aga naised on ju geneetiliselt programmeeritud seda kõike tegema päris kurjaks uuesti ajada. Eriti ultimaatumiga kokkuleppe mittesaavutamisel turuuuringutega alustada. Mida ma temast küll ei uskunud, aga kurjaks ajas ikkagi. Kohati nii kurjaks, et mõtlesin tõsiselt talle öeldud: hakka kohe pihta siisi.

Igatahes, mingil hetkel plahvatas peas üsna hea kingi mõte. Kingi, mille ta võiks peaaegu õigel päeval kätte saada. Seepärast palusin Analt teenet ja tegin arvuti taga kodutööd. Lasin tal osta H-le uued röögatult kallid brändipäikseprillid, mille lähisugulastest ta hiljuti ilma jäi. Ei mäletagi, kas see oli see paar, mille ta puruks istus või ära kaotas. Igatahes, ta oli nende üle tõeliselt õnnelik ja seega täitsid need oma eesmärki. Mul on siin sõpru, kes arvasid, et ma ei peaks laskma tal midagi endalt välja pressida, aga see oli midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ju armastan teda. Kõige kiuste! Ja asi ei ole enam tasemel: kuidas küla koerale, nii koer külale. See koer on mähitud suure armastuse teki sisse. Paksult. Enam ei ole oluline, kes kui palju kellele midagi kingib. Punkte ei loeta ja võitjaid ei ole. See tähendab, on, aga kas mõlemad koos või mitte kumbki. Tema õnn on ka minu õnn ja loodan, et ka vastupidi.

Tänase raske päeva lõpetuseks, kui ta taas nägi, kuivõrd haavunud ma olen selle üle, kuidas ta süüdimatult mulle antud lubadusi murrab, sai välja antud jälle hunnik lubadusi. Rohkem kui küsitud. Ja selliseid absoluutseid. Aga ma oleksin õnnelik, kui ta vähemalt poolenistigi neid täita suudaks. Nt lõpetaks enda elu ohtu panemise ning pidevalt enda jalge all augu kaevamise. Ja muidugi oleks tore, kui head päevad oleksid jälle ülekaalus. Ning tundub aina enam, et oluliselt lihtsam on koos olla koos olles. Jääks ära lõviosa meie tülidest, sest peamiseks tüliõunaks ongi koosveedetud või mitte veedetud aeg. Aga aitab tänaseks enesehaletsusest. Ilm on olnud nii mitu päeva imeilus, et ega see elugi saa ainult kole olla.

Üks hea uudis mahtus ka viimasesse nädalasse. Annika helistas mulle reedel ja kutsus veini jooma ning midagi tähistama. Ta keeldus ütlemast mida nimelt, kui ma kohale ei tule. Mul aga oli juba plaan Aivariga musta ja valget koera vaadates nostalgitseda. Siis aga kolisime koos multa ning joogiga Mustamäele, sest ma olin liiga põnevil kauem ootamaks. Kahtlustasin, et ta kas saab lapse või looma. Loogiline esimene valik aga tuli tõeks osutudes minu jaoks kui pauk selgest taevast. Annika ja Veiko on pärast kaheksat aastat lõpuks kihlunud! Veiko rääkis oma hädaabiettepanekust punase tule taga ning nad mõlemad sellest, kuidas sõrmust ringi vahetamas käisid. Mulle tundus see kõik aga kuidagi liiga ratsionaalsena samas kui uudis ise ebamaisena. Aga mul on nende üle väga hea meel. Ei osanud küll algul kuidagi reageerida. Isegi kallistamiseks sobivaima hetke magasin maha, aga ma arvan, et neid hetki tuleb nendega veel:) Nüüd saab pulma oodata ja planeerida ja nii lahe, et lõpuks üks mu parimaid sõbrannasid hakkab abielluma. Ja veel noormehega, kes mulle meeldib! Ma juba nõudsin pruutneitsiks saamist ja Ann ähvardas unflattering kleidiga, aga mis siis! Mul on täiega organiseerimistuhin sees juba:D

Teeme eksperimendi - mis te arvate pildil oleva neiu välimusest?

Kodus kõik on kõige parem

Ehk siis mis sai pärast pulmi.

Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.

Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.

Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.

Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.

Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.

Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.

Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.

Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.

Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.

Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.

Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.

Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.

Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.

Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.

Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.

Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.

Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.

Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.

Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.

Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.

Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.

Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.

igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.

Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.

Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.

Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.

Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.

Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.

Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.

Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.

Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.

Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.