juuni 14, 2007

Kuidas ma naeran ja nutan

Nii naeruväärne kui see ka pole, siis iga kord, kui ma vaatan What a Girl Wants'i, ma naeran ja nutan ja ootan, kas ikka tuleb happy end. Film ise on mingi paaritärnine USAkas, aga see on nii teemasse.

See on lugu sellest, kuidas üks tüdruk, kes on samamoodi, nagu minagi, kasvanud üles oma isata ja unistades sellest, kuidas issi tuleb ja ütleb, et on teda alati igatsenud ja armastanud jne ja et see kõik oli üks suur viga, et nad terve tema lapsepõlve lahus olid. Tüdruk ise tunneb, et ta ei tea, kes ta on, kui tal pole õrna aimugi, kust pool temast pärit on.

Aga minuga on ju ka nii. Ju ma pool-alateadlikult loodan, et minu isa tuleb ka tagasi ja et ma pole tema jaoks tühi õhk. Loll minust eks!? Tema puhul läks kõik isegi paremini kui ta lootis. Ta leidis teiselt poolt maailma üles oma isa ja ka eriti armsa poiss-sõbra. Minu unistused on siiamaani kõik tätumata. Ometi ma vaatan seda filmi iga aasta paar korda üle. Ja nüüd, kui ma olen ära melanhoolitsenud, lähen tuttu. Homme on kell kuus äratus - mis sest, et suvi on - ma pean natukeseks ekspressi tegema minema.

*Eksamid läksid nagu läksid. Loodan parimat, saan nagunii sitema. Suured tänud Henrikule, kes mult vahetult enne eksamit küsimusi küsis, sest peaaegu kõik tema lampküsimused läksid eksamisse sisse.

*Tänase seisuga olen hoidnud kümmet erinevat last Nannys. Hommikul olid kaks uut nunnut.

*Homme siis kutseeksam - wish me luck!

*Ja siis seda, et kui keegi lugejatest on nõus vastama minu uurimustöö raames integratsioonialastele küsimustele, siis palun andke endast märku kommentaarides või saatke mail: lovitydruk@hotmail.com. See võtab mõne minuti ja võib teha ka netiteel. Aitäh!

1 kommentaar:

Maria ütles ...

Hei!
soovin sulle edu!
Unistused ongi unistamiseks.
Ma olen nõus su küssadele vastama.
(pikemalt pole aaega hetkel )