Milline jumal teeb lapsega nii?

Täna ma mõtlen jälle elu üle ja hakkab meenuma, kui hea elu mul on. Seda seepärast, et käisin tööl peres, kus on kaks pooleteistaastast täiesti tervet ja üliarmast poisikest ja 3-aastane raske puudega tüdruk.

Kui poistega oli lihtsam kui tavaliselt ühe lapsega korraga on, siis tüdruku pärast oli mul kogu aeg hirm ja higimull otsa ees. Kartsin, et äkki teen talle viga ja äkki ta läheb katki. Mulle ei räägitud ka täpselt, mis tal viga on. Kõik jäeti mulle endale avastada ja see avastus oli kurb.

See oli kohe nii kurb, et pidin mõistusega hoidma pisaraid tagasi. Too tüdrukutirts ei suuda rääkida ega iseseisvalt liikuda. Tundub, et tal on kogu aeg ebamugav ja ma pidin ainult oletema kogu aeg, kas tal on kõik hästi, sest mina ei suutnud temast aru saada. Muidu oli ta nii nunnu.

Aga jah. Väga kurb oli mõelda vanematele ja sellele, et temast vist ei saagi kunagi normaalset täiskasvanut. Siiski, lootus jääb...

Aga vennakesed - üliarmasad. Üliägedad. Supernunnud ja tublid poisid. Mul on siiani ahvivaimustus ja mina kartsin, et nendega läheb raskeks. Ma juba igatsen nende tibukeste järgi, kes mulle kohe sülle tulid ja oma asju tõid. Kõik lapsed toovad mulle millegipärast oma asju:D Nii armas, mu meelest.

Täna oli mu püsimusi ehk Matu sünnipäev ka. Niisiis käis täna mu käest neli last läbi. Neli ja pool, kui täpne olla. Matu ema sõbranna laps ka natukene. Ja matu oli ka nunnu. Minu kingitud politseinukud ja mootorratas meeldisid talle ka. Mõelda vaid - tibu sai juba kaheseks. Ma olen vist ikka õige töö valinud. Lapsed ja mina - me lihtsalt käime kokku.