Mina sain täna Nadjaga kokku. Selle lastekodulapsega, kelle tugiisikuks ma saan. Läksin täna tema juurde lihtsalt rääkima ja tutvuma ja olin nii üllatunud, sest see koht, kus nad elavad, ei olnud üldse lastekodu moodi. See oli tuttuus ja imeilus küla. Majad olid suured, heledad ja kodused. Isegi minu kodu ei ole nii ilus.
Tüdruk ise oli hästi tore. Natuke küll võõrastas, aga kes meist seda ei teeks eks!? Ja siis pereema rääkis minuga ja tüdruk mängis oma telefoniga. Sain natuke targemaks ja see pereema tundub ka üldjoontes tore. Ainus, mis mind häiris, oli see, et ta sundis tüdrukut kogu aeg ebameeldivaid asju omaks võtma. Iga negatiivne lause algas sõnadega: eksju sina...
Aga juba tulidki välja ka esimesed raskused. Nagu mind hoiatati, tüdruk blokkis väga palju erinevaid ürituse mõtteid ära ühe negatiivse kogemuse pärast, mis ääri-veeri mahtus samasse valdkonda. Nimelt, mingi kardiraja õnnetuse pärast polnud ta nõus minuga isegi midagi tantsulist tegema. Ega midagi muud füüsilist. Aga seda me veel vaatame. Ma võin ka jonn olla.
See oli ka naljakas, et teised lapsed olid hästi viisakad ja teretasid mind, ning üks tüdruk uuris kohe väga innukalt, kas ma olen Uus Tüdruk. :D Mingis mõttes kindlasti. Aga mind juba huvitab see asi. Maailmaparandaja efekt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar