Pole nüüd pikalt kirjutanud ja juba kuulsin virinat ka sel teemal. Lihtsalt pole aega ega võimalust kirjutamiseks olnud, aga üritan nüüd kõik tasa teha.
Laager on nüüd seljataga ja jälle on hunnik toredaid mälestusi mu pealuusse salvestunud. Lapsed olid toredad. Polnud mitte ühtegi suuremat jama. Isegi Meelisega ei kakelnud eriti. Kõige parem oli muidugi see, et mind pandi Meelisega ühte tuppa elama. Tuba oli mõeldud kolmele ja ma võtsin Kerlini kaasa ning päris tore oli. Saime omavahel rohkem sõbraks ja nägin ka Meelsie nõrgemaid külgi ja sain tõestust, et ka tema on inimene - ta lasi magades pussu:D
Hääl läks mul ära küll juba esimesel päeval seekord, sest üsna raske on üle kuuekümne sumiseva inimese karjuda. Sellegipoolest, tüdrukud tegid mulle pidevalt pisikesi komplimente ja poisid võtsid ka kui oma. Mulle meeldibki olla see kasvataja, kellele kõik julgevad tulla oma muredest ja rõõmudest rääkima ja keda usaldatakse vahel ka küsimustes, mis rikuvad mõnda laagrireeglit.
Ma olen ju ise sealt seltskonnast välja kasvanud ja ka aastate jooksul omajagu lollusi korda saatnud. Siiski, kasvatajana on hoopis teine vaatenurk ja tunne. Nüüd polnud ma enam kõige noorem õpetaja ja sain ise Margitit ja Kerlinit juhendada. Seekord hoolitsesid nemad kui kõige nooremad ka hommikuse äratuse ja võimlamise eest ja mina sain magada niikaua, kuni tõesti pidi juba sööma hakkama.
Avastasin veel, et mulle meeldivad pätid poisid. Teised kõik kirusid neid ja rääkisid, et mulle ei meeldi see või teine. Mina just pidasin neist lugu ja tundub, et nemad minust ka, sest minu käske täideti ja mängude ajal taheti ikka minu grupis olla. Teate, miukse egoboosti see teeb, kui lapsed sind hindavad? Ja need pätid poisid olid ka tegelikult väga andekad ja head. Neile tuli lihtsalt tegevust anda ja reeglid ära seletada ning see, kuidas reeglite rikkumine õpetajatele mõjub. Ja see töötas. Nad hakkasid aru saama paljude asjade vajalikkusest.
Mulle üldse ei meeldi õpetajad, kes jagavad käske ilma põhjendamata ja pooled neist käskudest pole üldse vajalikud või võiksid olla paindlikumad. Mina üritan küll alati vastata laste miks-küsimustele, mitte ei ütle lihtsalt, et PEAB.
Ühel ööl olin unevalves ja see oli palju huvitavam, kui olin arvanud. Olime Mari-Anniga kahekesi ja rääkisime niisama mõnusalt juttu. Algul olid teised õpsid ka jutustamas. See oli nagu meie kvaliteetaeg. Ja nagu alati, suured tüdrukud ei jäänud kohe magama ja rääkisid üsna kõva häälega juttu. Ega nad nii väga kisanudki, aga see maja kostab kohutavalt läbi. Me kõik käisime neid palumas ja keelamas, kuni ma otsustasin, et nüüd aitab.
Läksin siis rääkisin neile, et nüüd hakkame vaikimisemängu mängima ja küsisin, kas nad teavad, kuidas see käib. Ja siis seletasin, et mina olen seal ja nemad on vait ja nad olid sellega täiesti nõus, sest olime korduvalt öelnud, et nad ju segavad teisi. Und neil veel ei olnud ja siis nad otsustasin hakata üksteisele tekstsõnumeid saatma. Mina neid ei keelanud. Istusin mõne aja seal, nemad olid vait ja siis tulin ära. Enne veel lubasin, et kui nad vait ei ole, sisi tulen tagasi ja istun nendega nii kaua, kuni neil kõneaeg otsa saab.
Päris mitu naeruturtsatust tuli, aga see oli rohkem nagu respecti värk ja uskuge või mitte - nad magasid ülejäänud öö rahulikult ja vabatahtlikult.
Üks asi, mis mind üllatas, oli see, et tänapäeva väikesed ei karda enam üldse kasvatajaid ja nende kurjustamist. Isegi kuueaastane tüdrukutirts raputas lihtsalt pead, kui käskisin tal kiigelt maha tulla. Rääkimata siis suurtest tüdrukutest. Nad ei saa aru, et kui nendega midagi juhtub, võime meie - kasvatajad - vangi minna. Siiski, probleem oli vaid korra ja suure kiigega. Rohkem me kiikumas ei käinud ja edasi olime sõbrad.
Selle kuueaastasega sai veel nalja. Mängisime mängu: kujuta ette, et lähed määramata ajaks üksikule saarele ja saad kaasa kümme enda valitud asja. Mina olin sellele pisitirtsule abiks kirjutamises. Aeg muudkui läks ja tema kortsutas kulmu, aga mitte ühte asja kaasa võtta ei tahtnud. Ise ei pakkunud midagi välja ja minu pakutud mänguasjad ja asjalikud asjad praagiti ka välja. Lõpuks ta ütles väga mureliku häälega, et kardab, et ta ei saa seal päris üksi hakkama.
See oli nii armas lihtsalt. Ma siis ütlesin talle saladuskatte all, et tegelikult ta ei lähe üksi. Tundus, et tal hakkas palju kergem ja siis hakaksid ka üksikud soovid tulema kaasa võetavate asjade osas. Ja edaspidi oli ta minuga väga sõber. Kõigi muredega tuldi minu juurde ja üks poiss tuli lausa mulle pihtima, et tal on koolis oma tüdruk. Ta on seitsmene ja teistele kellelegi seda rääkida ei tahtnud või ei julgenud.
Muide, selle tüdrukuga, kellest juba rääkisin, sai veel nalja. Tema ja üks suurem tüdruk käisid kahekesi paarisaja meetri kaugusele kuivkäimlatesse, mis seal surürituste jaoks on, viieliitriste kanistritega vett tassimas, sest seal oli paha hais:D:D:D
Aga jah. Laagris oli tore. Kui ma vaid poleks oma jopet ja koduvõtmeid maha unustanud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar