Meie Annikaga istume Mustamäe kiirabihaigla traumapunkti ooteruumis. Annika on lihtsalt selline hellik, et ei saanud täna oma tavaliselt-roosa-väikse/täna-sinise varbakese peale astuda ja siis mängisin talle taksot Euroülikooli avaldust täitma ja siis traumapunkti. Ma mõtlesin, et tal on ikka luu katki või vähemalt mõra. Pidi varbakene nii haiget tegema. Ootasime tunde traumapunkti ukse taga, et talle siis öeldaks, et midagi pole ja kasutagu Fastum Geli. Tema plaanib nüüd nädala töölt vabaks võtta. Hah!
Nojah siis. Mina raiskasin viis tundi selle ürituse peale ja takso mängimise eest ei makstud ka mulel midagi, kuigi algul kokkulepe oli. No e iole mitte minu huvi või mure teda sõidutada, mis sisi, et sõbranna. Aga pärast läks ta ära nii, et isegi aitäh ei öeldud. Küsiti vaid, et kas midagi maha ei jäänud. Ja mina ei hakak raha küsima ka. Kuidagi piinlik on. Ise pakun alati, et maksan teise kulud kinni kui mitte peale ka. Tema aga on harjunud, et teda teenindatakse. Urisen nüüd natuke, aga mingi 50 krooni mind ei tapa. Põhimõtte küsimus...
Aga kui kellelgi veel midagi targemat teha pole, siis võib ka Kiirabihaiglasse istuma minna. Ruumi on ja äkki satute ka ühe venekeelse tüübi otsa, kes räägib teile, et on lennujaamas ja sõidab kohe Egiptusesse ja otsib sajal muul moel kontakti. No tegelt, see ooteruum sarnanes küll veidi lennujaamale, aga arvan ikka, et kuigi tema sõbra käsi oli sidemes, oli traumapunkti tuleku põhjus lennukimehe peapõrutus.
3 kommentaari:
Tead maru raske on roosalt/kirult taustalt teksti lugeda. Soovitan sul värvivalikut natuke korrigeerida :)
kirjult*
See sõltub resolutsioonist kui ma ei eksi. Näiteks minu kõigis arvutites on tekst ilusti valge peal.
Postita kommentaar