Isegi meie klass ei olnud nii hull kui see Klass

Reijo tuli mulle reedel ootamatult külla ja läks alles täna ära. Suutsime temaga koos vahepeal Sandrale selgeks teha, et ma olen räme ja me mõlemad oleme tegelikult lollakad ja täna diskuteerisime reijoga, kas on parem olla loll või lollakas või kas saab olla üks ja teine samal ajal mitte. Mina usun, et saab. Mina usun, et mina olen lollakas.

Veel vaidlesime oma kehavormide üle. Mina väitsin, et olen tasane selle asemel, et olla teatud kohtadelt kumer ja teistelt nõgus. Nemad arvasid, et ma siiski ei ole pesulaud. Siis tegime veel igasuguseid mõõtmisi ja tarbisime alkoholi ja hulgaliselt rämpstoitu, sest Sandra ema rikkus tal tuju ära ja magama saime alles hommikul.

Ja täna öösel tarbisime alkoholi ka, aga ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta. Ja vahepeal käisime Reijoga uisutamas Lõunakas. Nii imelik kui see ka pole, siis tema jaoks oli see ma-ei-tea-mitmes kord ja minu jaoks esimene ja ka pikaks ajaks viimane.

Saate aru v? Neil on uisulaenutuses papud pooleteistnubmrise suurusevahega ja mulle lähimat polnud üldse. Sõitsin siis endale kaks numbrit suurte uisukudega, sest number väiksed olid veel ebamugavamad ja pidin kogu aeg ümver kukkuma. Õiget pidi sõites polnud üldse tasakaalu. Tagurpidi oli peaaegu mõnus. Aga uuesti ei lähe ma enne, kui saan omale normaalsed uisud, mida võib-olla ei juhtu kunagi.

Eile öösel olime Reijoga muidu ka targad. Jõime mingit feik Jägermeistrit ja vaatasime kurikulsat Klassi. Nii õudne hakkas. See äratas nii palju tuttavaid ebameeldivaid tundeid. Ja ometi oli palju hullem. Mõtlesin, kuidas ise käituma peaksin, kui minu last kiusataks. Kõige hullem oligi koht, kus isa lõi oma poega sajaga kõhtu, sest ei osanud midagi muud teha tema aitamiseks. Need, keda pole kunagi kiusatud, ei saa aru.

Nii õudne oli, et ma ei suutnud kohe magama minna, aga nutma ei hakanud ka päris, erinevalt Kadrianist. Võib-olla oleks parem olnud just nutta? Ei tea... Me vaatasime Shrek III otsa ja siis üritasime kuidagi minu voodisse ära mahtuda. Avastasin, et Reijoga on palju parem magada kui nt Aivariga. Ma ei teagi, milles asi on, aga see on fakt. Ja Reijo naine ei teadnud jälle, kus Reijo on. Aga mis siis? Me ei teinud ju midagi. Reijo on lihtsalt üks mu parimaid sõpru ja mulle meeldibki nii, sest meil ei ole keemiat ja samas ei ole ta nii kole, et mul temaga koos ebameeldiv olla oleks. Ja ta on niiiiiiiii pikk, et ma saan kanda absoluutselt igasuguseid kingi. Musi oled! Ja tegelikult ei ole sa üldse kole. Mkmm!

Aga midagi naljakat ka. Kas keegi teist kuulub Orkutis Eesti estonia kommuuni? Mina liitusin häda sunnil. Seal on midagi ülinaljakat. Nii lahe, et on mõni täiega aktiivne kommuun. Seal korraldatakse võistlust, kes suudab järjest postitada eraldi postitustena numbrid 1st 10ni. Seal on juba üle 6000 posti vähem kui kuu ajaga ja keegi pole suutnud:D Pidin puruks naerma. Nii geniaalne, lihtsalt. Aga tänaseks kõik. Meil oli üle ööpäeva jälle igasugune nett ära ja ma sain nüüd paari tunniga oma netivajaduse ära rahuldatud ja nüüd lähen tuttu, sest uskuge või mitte - ma lähen homme hommikul ühte igavasse loengusse.

Täna ei taha mind mitte keegi

No ma ei saa aru... MINA ajan ennast vara üles, et leongusse minna ja klassiruumi ukse taga alles selgub, et oih... sel nädalal tundi ei olegi. Keegi on loenguaegadega pulli teinud. Fine!

Mõtlesin, et lähen siis viin raamatukogusse ära mingi kurjakuulutava õpiku, mille lugemiseni ma ei jõudnudki, aga mille täna nagunii tagasi viia otsustanud olin. Ja siis muidugi valisin välja kõigi võimalike päevade seast raamatukogu koristuspäeva.

Juba parasjagu kuri olles, otsustasin otse turvakodusse minna. Tuli välja, et neil ei ole üldse abi vaja, kui ma just koristada ei taha, aga seda pean täna ühikas ka nagunii tegema, nii et tulin ära.

Ainus hea asi tänase päeva juures siiani on see, et käisin pangast läbi ja sain väga lihtsalt tehtud ligipääsu autoarvele. Kohas, kus tavaliselt on järjekorrad pikemad kui valvearsti ukse taga, sain jutule hetk peale numbri nupule vajutamist. See oli muy bien! Vaatab, mis edasi saab.

Eriti freaky:D

diavolessa says:
tead mis?
diavolessa says:
ma olen tähele pannud, et kõik, millest ma blogis kirjutan, on miskitpidi sinuga seotud
Mia says:
no me olemegi viimasel ajal ju vasak ja parem king. loogish ka ju:D
diavolessa says:
ma veedan sinuga rohkem aega kui kellegi teisega juba:D
Mia says:
äkki me peaksime pausi tegema oma suhtes?:D:P
diavolessa says:
võtma aega mõtlemiseks, kas tahame ikka koos olla?:D
Mia says:
jah
Mia says:
said aru
diavolessa says:
sain ikka
Mia says:
mul on juba imelik erinevatel põhjustel igal õhtul sinu juures lõpetada. see tädike teil all vist mõtleb, et ma veedan iga päev maksimaalselt aega oma boyfriendi juures:D
diavolessa says:
haa haa
diavolessa says:
eelmine nädal olin ma kogu aeg su juures:D

Ei ühtegi hispaanlast, aga nii palju nalja

Jutt käib siis eilsest tandem-café-st. trügige teemasse, kui soovite.

Käisin siis eile Trehvis tandemiomasid kaemas ja ühtlasi loo jaoks pilti tegemas. Minu esimene kogemus päris fotograafiga. JA te ei kujuta ettegi, kui kena ta on. Igas mõttes, mulle tundub. Sandrale, kes minuga kaasas käis, hakkas jälle Iiro meeldima. Iiro on see soome poiss, kellega ma teiste seas intervjuud tegin. Selline blond ja pealt vaadates juba boyfriendi omav. Tegelikult aga meeldis talle minu tagumik.

Enivei... me vist läheme jälle õhupallidega sünnipäevale. Seekord Iiro omale. Ükskõik, kas ta meid tahab või ei taha. Ja siis ma sain tuttavaks paari hispaania keele huvilisega. Üks neist on mu kursavenna parim sõber ka veel. Vaat, mis kõik välja ei tule eks. Kõige rohkem veetsime aega aja soomlaste suures seltskonnas ja seal sai ka kõige rohkme nalja. Me käitusime vist küll väga hulumeelselt. Igatahes raske oli teisi veenda meie kainuses.

Rääkides jälle MINU tagumikust... ma imestasin, kui hästi paljud soome tudengid eesti keelt puhuvad, eriti üks kuu aega intensiivkursusel käinud Mikael. Ta sai väga edukalt eesti keeles suhtelmisega hakkama ja ega ta sõber Tuomaski arusaamatu olnud. Julgesin tunnistada neile, et olen ka poolteist aastat soome keelt õppinud, aga oskan vaid öelda, et minä en puhuu suomeä ja ei se mitään... Ja siis Iiro näpistas mind järsku tagumikust ja ärgitas: noh. Ütle nüüd siis. Ütle juba: ei se mitään.

Kavalpea eks:D Sai jälle mitu uut tuttavat ja hästi veetsime aega ka. Täna oli plaan Pulleritsu loengus ära käia ja siis igava tunni ajal uisutama minna. Hommikupoole pidi odav ka olema. No wonder... me unustasime vaadata, kas hommikupoole aegu ka on. EI OLNUD! Ma olin valmis ka kolm tundi kohapeal passima, sest isegi veel kahe bussipileti ostmine tundus metsiku raiskamisena. Ostsin Samile uued sünnipäevakingitused old-schooli stiilis ja siis jäi järgi 40 krooni elamisraha kuni esmaspäeva hommikuni.

Peletasin oma väärikuseriismed eemale ja helistasin kasuisale lootuses, et äkki ta halastab ega lase mul nälga surra. Ja siis tuli meelde, et mul on telefoniarve vaja ka ära maksta sel nädalal, mis ainuüksi on viis korda suurem kui minu eelarve. No tore lugu küll eks. Aga paistab, et kasuisal hakkas kohe väga hale minust. Ma olin erinevatel põhjustel valmis juba järgmised kolm nädalat keedukartulitest elama, mida ma jälestan, muide; aga nüüd võin vähemalt süüa ja trennis käia. Mingit liigse priiskamise varianti siiski pole. Pole millegagi priisata lihtsalt. Isegi kui mul see mõttes oleks.

Nüüd saavad kõik maksud makstud ja mina saan koju ka minna. Ja kui vahepeal peaksid laekuma töörahad mõnestki kohast, siis oleksin omadega jälle mäel. Aga sellenädalavahetuse passin küll kodus, kui keegi mind just oma kulul välja viia ei taha:( Ongi vast hea. Avastasin, et meil on päris mahukas grupitöö Avalikus arvamuses teha.

Maailmaavastusi

Ja NEED on vaid viimastest päevadest:D

Kõigepealt lugesin leheartiklit geniaalsustest, mida telefonifirma konkursi raames välja mõeldi. Kujutage ette - keegi tahtis, et telefon oleks ühtlasi rasedustester. Nagu MISASJA??? Kes siis pärast kasutatud telefone ostaks, kui üks nende funktsioon eeldab peale pissimist? Jälk mõte. Väga naljakas ka.

Teine, mis mind eelmise nädala lehenumbritest kumitama jääb, on see, et Hugh Hefner ja Kaljo Kiisk on ühevanad - või vähemalt oleksid, kui neljapäeval üks neist paremasse kohta poleks läinud. Naljakas on mõelda kahest erineva maailma ühevanusest mehest. Ei kujutaks kumbagi teise nahas ette.

Kolmandaks, leiutasin uue tähe. Hääldus on ehh, aga kirjapilt samasugune nagu ha-l. Tähestikus käib see e ja f-i vahele. Tegelikult, ma lihtsalt panin automaatselt tarka uurimustööd tehes. Lugesin kristi teksti üle ja ütlesin järsku, et sinna(suvaline koht) käib ju ehh täht. Kõigil oli lõbus jälle.

Ja täna... ma vist kirjutasin kasutatud ramatu poe asendusmüüjast, kellega poes kohe jutusoonele saime ja kes iga teema tagasi enda peale juhtis. Kui ta hakkas enda kahe pruudiga kekkama, tegime minekut, aga enne veel lubas ta kindasti järgmine kord kohtudes meile tere öelda.

Ja siis täna... ta tuli mulle ühika ees vastu ja ei tundnud ära. Mina ütlesin: tere ja tegin talle kohe märkuse ka. Ja teate, mis ta vastas? Mehed on ikka ebanormaalselt seksuaalsed olevused. "Ei noh... aga sul oli sis minikas seljas." Huvitav, kas mu jalad olidki ainsad, mis talle meelde jäid. Hetkel jooksis peast läbi mõte, et kägistaks ta ära oma kauni jalgadepaariga, aga see poleks eriti pikaajaline fun. Küll ma leian mõne teise variandi, kuidas kätte maksta nii, et ta arugi ei saa.

Üks avastus veel. Tegin just sel aastal esimest korda süüa ja avastasin, et mulle isegi meeldib teha toitu, mille tegemine võtab vähem aega kui selle söömine.
Vähe, aga siiski midagi... edusammud.

Eile õnnestus lõpuks end sel aastal esimest korda trenni vedada. Aga pole viga. It only hurts when I move:)
Nüüd aga lähen välistudengeid avastama:P

Anne tagasitulekupidu ja kõik sellega kaasnev

Enne veel räägin päevast turvakodus. Lastest hoiti meid seekord eemale. Selle asemel aga pandi meid appi tasuta riiete jagamisele asju korrastama. Minu meelest oli päris lõbus. Võtsin endalegi kaks asja, kuigi mingit garantiid ei ole, et ma neid kunagi kannan. tegime seal mõned päris head avastused. Ja tundsime ennnast kasulikuna, mis ongi kõige olulisem, minu meelest. Jäin päevaga rahule, olenemata sellest, et see tähendas mulle kolme dushikorda.

Pärast turvakodust tulekut, sättisime ennast peoks valmis ja siis läks õhupallide täispuhumiseks. Kokku sai neid ligi kolmkümmend a paras tegu oli nendega sandra ühika kitsastesse liftidesse ära mahtuda. Minu lift peatati veel vahepeal kinni ja päris huvitav oli vaadata poisi nägu, kes aru sai, MIKS ta lifti peale seekord ei mahu.

Otsustasime jala Annelinna minna. Bussi peale poleks me nagunii mahtunud või siis oleksime maha tulnud poole väiksema koguse õhupallidega. Katsuge ära arvata, mitu korda lasti miniseelikutes ja õhupallimäega tüdrukutele tee peal signaali. Ükskõik, palju te pakute - ROHKEM!:D

Edasi oli ka fun. Anne ei võtnud telefoni vastu ja me pidime iseseisvalt üles leidma tema elukoha. Kõik, kellelt juhendeid küsisime, küsisid vastu üht õhupalli. Innukamatele lubasime nende kahekümne esimesel sünnipäeval ühe sms-iga saata.

Nii tore oli oma kursaõde lõpuks üle pika aja näha. Asja tegid küll ebameeldivamaks tema kombelõdvad sõbrad, aga see ei seganud mind lõbutsemast. Kõige rohkem häiris mind peo kõige kenam tüüp, kelle sisemus küll välimusega kokku ei käi. Alustuseks tõstis ta mu seeliku üles ja kommenteeris omaette - vaatame, mis sul seal siis on. Ma ei viitsi pikka juttu ajada. Edaspidi mind küll tema poole ei kiskunud. Ta ei vaevunud küsimagi, kas meeldib mulle või kas mul on keegi.

Edasi sattusin vist küll peo kõige normaalsema mehe kõrvale. Temaga oli tore ja tal vist minuga ka, sest üsna kohe pani ta oma pea mulle sülle nagu anuv nunnu kutsu.

Eriti kauaks me anne juurde ei jäänud. Otsustasime klubidesse edasi minna. Tee peal sai ka nalja. See jobu sai teada, kuidas karma toimib. Kõigepealt tuli ta ja võttis mul ning Sandral kaela ümbert kinni ja siis tegi midagi ootamatult labast, isegi tema kohta. Ta hüppas täie jõuga lompi ja rikkus meie riided ära. Ei, ma ei olnud üldse kuri sellise kolmanda klassi poisikeste omavahelise nalja peale. Missugune täiskasvanud mees rikub ära endaga kaasas olevate neiude ilusad riided? Mõne aja pärast õnnestus tal jälle minu käest kinni võtta ja siis kekata stiilis, et nüüd oleme koos, et ma juba võtsin tal käest kinni ja puha. Minu jaoks oli see vaid süütu mäng ja tema ei lasknud lahti, mitte mina ei võtnud kinni:D Nojah, ei läinud kaua, kuni ta jälle loigu leidis. Seekord aga sain mina naerda, mitte tema. Ta telefon uppus sinna samasse loiku ära. Edasi tõmbus ta ikka väga tagasi. Oh seda nalja!:D

Enamik läks Johny Deppi trammi ja bussi kuulama. Mina, Sandra, Anne ja keegi Mari otsustasime Atlantise kasuks. Hea valik oli. Üsna kohe sattusime lavale tantsima, aga siis tuli janu ja selleks korraks oligi kõik poosetamisega. Polnudki oluline.

Sandra läks tualetti ja teised tantsima. Mina jäin üksi oma mahla jooma. Varsti aga ujus mingi uus kena tüüp mulle külje alla. Rääkisin temaga paar sõna juttu ja siis pandi hea lugu peale. Läksin tantsima, tema läks baari poole, kuigi oleks võinud ka liituda, aga ei olnud oluline. Vähemalt nii kaua, kuni ma teda juba järgmistega tantsimas näinud ei olnud. Siis hakkas küll ego peale.

tantsisime veidi Sandraga omavahel ja siis hakkas mul kõht valutama. Mõtlesin, et ongi kõik selleks korraks, aga läksime siiski istuma, mitte ära. Ja tore oli. Pärast sai veel kõvasti lõbutsetud. Ja me oleks muidu uust moeröögatusest ilma jäänud. Varsti kepsles klubisse üks noor naisterahvas, kelle riietust on isegi pesuks raske nimetada, või siiski... pesu ja säärised vms. Ma ei saa aru, kuidas nii tohib käia ja samas on dressid ning meelstel paljas ülakere keelatud. Aga pesu on lubatud? Nüüd siis tean. Aga ise küll nii ei läheks.

Varsti peale seda avastasime teise saali lõbud. Ma polnudki seal varem käinud, sest eelmine kord, kui see avatud oli, oli seal mingi trance'i pidu. seekord aga oli mingi retropidu Aleksandriga, kes on nõus ka soovilugusid mängima, mida küll vaja ei oleks, sest ta mängib ise nii head muusikat. Ma polekski istuma või jooma saanud, kui just üks männikäbist elevant mulle täiega jala peale poleks astunud. ta astus ikka kohe nii põhjalikult, et ma longates ja paistes jalaga lahkusin, aga vabandust ka paluda ei suutnud.

Seal saalis jõudsime veel mitu korda tantsupartnereid vahetada. esimesed olid ägedad. Üks neist oli Vahuri kursavend, nagu välja tuli, ja, et see välja tuleks, õpetas ta mind lendama. Me keerutasime, käest kinni, nagu väikesed lapsed keset tantsupõrandat. Mina kiljusin ja tema naeris. Aga hästi lõbus oli jälle.

Ja siis oli veel õlipea oma Grease'i-laadse soenguga ja ruudutüüp. Viimane nõudis, et saaks meile joogid välja teha ja kuigi ma tegelikutl ei tahtnud, nõustusime lõpuks rummi ja koolaga. Need lasi ta vist ka sajaga kanged teha ja jookidega tagasi tulles arvas, et nüüd me oleme tema jagu. Või vähemalt mina olen. Ta võttis mu sülle ootamatult. Õnneks laskis esimese soovi korral tagasi maapinnale ka, aga see polnud veel kõik. ta ei andnud mulle üldse õhku ja üritas pidemalt mulel musisid jagada. Öäk. Kui ütlesin tall, et me oleme seal tantsimas, mitte meest otsimas, siis vastati, et aga kui saarlased on linnas, siis ikka. Jah, just. Põgenesime esimesel võimalusel.

Räägin hiljem edasi.

Paneks ühe poisi paika

Joosep on jobu! No tegelikult ka! Ma ei saa temast aru. Tüüp joob praktiliselt iga päev ja mõtleb, et on täiesti normaalne pärast peo kokku kuivamist meie juurde magama kerida. Tal on täiesti ükskõik, millega meie riskime teda enda juurde ühikasse võttes või kas ta segab meie und või kas me üldse tahame teda siia. Enamasti ta ei küsi lubagi, vaid teeb nagu seekord - helistab, et ma olen alla. Lase sisse!

Nii tegi ta reede õhtul. Ma olin nii kuri. Kell oli kolmveerannd viis vastu hommikut ja mul oli mõni tund aega ärkamiseni. Teda ei huvitanud üldse, et kui me vahele jääme, siis visatakse meid tänavale, mitte teda. Kunagi, aasta tagasi, oli ju ka tema seltskonna pärast minu pea kohal välja viskamise oht, sest vaiksest napsitamisest siin sai paras rahvaste rändamine ja turvamees nüüd nii loll ka ei ole, et aru ei saaks, et kuskil on pidu. Minu uksekaart blokiti ära, ähvardati välja visata ja kõik, mida see mees ütles, oli: suva sellest!

Seekord ma olin nii unine ja kuna mul on ka tavaolekus ei ütlemisega raskusi, siis ütlesin oma jah-sõna. Aga kohe, kui toru ära panin, hakkasin asja plusse-miinuseid kaaluma ja sain nii kurjaks tema peale. Mu telefoni aku piiksus juba väga haledalt ja pähe ei tulnud ühtegi tema siia toimetamise riskivaba moodust. Niisiis lükkasin mobla välja ja panin laadijasse. Ise aga püüdsin uuesti magama jääda. Sel joodikul on teisigi sõpru siin linnas ja meie suhe küll nii sõbralik ei ole, et ta mulle keset ööd ette hoiatamata mingeid nõudmisi esitada võiks.

Kui ma lõpuks uuesti magama jääma hakkasin, käis väga kõva müts vastumeie akent. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Pärast esimest ehmatust sain aru küll, milles asi. See idioot proovis veel kord mu tähelepanu püüda. Mul oli nii abitu tunne. Mida ma oleksin saanud teha? Panin pea padja alla ja lootsin, et jääb varsti üle. et ta väsib ära. Igatahes, ta andiski peale mõnda kiviviset alla. Ma täitsa kartsin, et aken anab enne alla. Esimene müts oli kohutavalt kõva ka.

Järgmisel päval sain teada, et mees ei mäleta midagi ja tal pidi piinlik olema. Ei usu, et nii piinlik, et tal uuesti pähe ei tuleks võimalus siia magama tulla peale mõnda järjekordset põhjuseta joomingut. Elame, näeme.

Enam ei või kirjutamata olla!

Täiesti hullumeelne nädal on olnud. Ausõna, see, et ma pole siia enda kohta väga pikalt kirjutanud, ei tähenda antud juhul, et ma surnud või koomas oleksin. Hullumeelne kooli- ja popinädal on olnud.

Mul on nii palju õppida ja teha, et ma ei jõua kooli. Irooniline eks!?

Ma ei hakka ka praegu taastama kõike vahepeal toimunut. Alati on much more fun kuskilt keskelt pihta hakata ju. Hakkan siis sellest, et sain üleeile õhtul teada, et sel reedel on lehe tähtaeg. Not much fun, kui ollakse arvestanud, et see on vähemalt nädala võrra kaugemal ja lootnud, et seekord on AEGA rahulikult oma lugusid teha ja nad tulevad ka palju kvaliteetsemad. Suur naljanumber. Mul oli veel vähem aega kui eelmine kord, aga minu meelest on nüüd valmis ka. Vaid pilt tuleb järgmise nädala keskel.

Teemaks on tandem ja seoses sellega olen kaks õhtut istunud kohvikutes ja vestelnud huvitavate aktiivsete noorte inimestega. Jälle paar uut tuttavat juures. Kohe varsti saan teada, kuidas koostöö fotograafiga välja nägema peaks. Fotograafiga, kes ei ole mu klassivend ja kellele saab igal hetkel peale käratada, et liiguta end nüüd ja kohe! Mitte nagu ma kärataja tüüp oleksin, aga... Hetkel on väike ärevus sees.

Nojah... lisaks sellele, et mul oli kolme päeva jooksul lisaks koolile ja teistele kohustustele vaja kaks lugu valmis teha, oli mul samal "teada saamise õhtul" ka teine halb uudis varnast võtta. Nimelt magasin oma lemmikaine kodutöö tähtaja maha. eriti nõme või mis? Ja siis muidugi tuli välja, et rühmakaaslased püüdsid mind korra või paar kätte saada vaid eelmisel päeval selle tunni või kahe jooksul, mil mu telefonil pilt taskus oli ja edasi jäeti mind üksi. Teate seda kommet, kuidas kassipojad vette visatakse ja loodetakse, et nad enda eest edaspidi ise hoolitsevad - one way or another? Täpselt samasugune tunne oli.

Ja noh... Murphy on ka vana naljanina. Muidugi oli nett ka kõigis kesklinna ühikates maas ja isegi wifi ei töötanud, mis on täiesti arusaamatu minu jaoks. Ma olin nutuäärel ja alla andmas, kui korterinaaber hüüdis: JEE! Msn töötab!

No ja terve see nädal on möödunud nii, et tundide ajal magan või õpin teisteks tundideks, pärast tunde teen mõnda rühmatööd või midagi lehele või otsin sünnipäevakinki või õpin ja öösel üritan läbi saada Uhkust ja eelarvamust, mida raamatukogus juba ammu taga igatsetakse. Ja siis muretsen oma väga ripakil oleva tugiisiku projekti pärast ja sellepärast, et äkki ma ei oskagi kirjutada - ausõna. Täna hakkasin mõtlema, et kuidas saab ajakirjanik korraga kirjutada teemast, mis talle endale huvi pakub ja samas jääda neutraalseks? See on loogikavastane ju. No ja... i-le pani punkti see, kui Nadja ütles, et ta käib nüüd reede-laupäev-pühapäev tööl ja mina olen ju kõik teised päevad hoopis teises Eesti otsas. Ärge nüüd öelge, et elu ei peagi lihtne olema. Kõik hoolitsevad nagunii selle eest, et ma toda fakti ära ei unustaks. Appi. Ma räägin nagu Lõuna-Eestlane juba. Too ja toda. Aga samas laupäeval oli lahe kuulda oma sugulasi Võru muret panemas. Ja teine asi, mis mu tuju heaks tegi, oli Tandemi seekordne kiire reageerimine mu palvele nendega rääkida. Ja siis see, et sügise 2007 esimene hispaania keele töö sai B-ga hinnatud. Ja ma pean Meelisele ka tänulik olema, et ta istus täna minuga x-ajal siin ühikas ja parandas mu lugu. Nagu koolis. Ihhii. Ja tänane heategu on ka ära tehtud.Tegin Kristi kuulsaks. Ostke homne Postimees. Siis saate aru.

Over and out...
Teie kõige kallim isik

250

Enne kui saan hakata oma kavapunkte lahti kirjutama, pean saama endast välja tänased rõõmud ja mured.

Üks suurimaid rõõme on muidugi küllaldane iluuni. Kuna sai eile teada, et täna ma kooli minema ei pea, siis magasin südamerahuga kella kaheni ja siis oli kohe nii hea tuju, et kaklesin dushikabiini ummistusega. Keegi teine siin seda teha ei julge, tundub. Niisiis, mina pean aeg-ajalt julge olema. Seekord aga oli vist liiga pikk vahe olnud drapipuhastustel, sest see must muna, mis peaks keerlema ning tõusma ja langema, ei liikunud millimeetritki paigast ja vesi ei tahtnud üldse alla minna. Praegu kestabki jõuproov Mr. Muscle'i ja ummistuse vahel. Eks näis, kes väidab ja kas me peame üles tunnistama, kui kehvasti me oma ruumide eest hoolitseme tegelikult.

Veidi hiljem saime Sandraga kokku, et minna Tartu kaltsukatega tutvuma. Tundub, et siin on nii mõnigi selline koht, kuhu ka mina sisse astuma nõus olen. Muidugi, esimeses kohas oli kõige parem koht, aga seal oli ka tädi, kes üsna konkreetselt ütles, et ma olen liiga paks selleks, et mulle miski selga läheks. Tegi küll tuju heaks. No tore. Ja tal oli õigus. Seelik, mida tahtsin, oli jah väike. Aga ülikena pluus oli täpselt minu. Sain selle hästi odavalt, sest lukk oli katki läinud, aga Sandra või emme teeb selle korda, ma loodan.

Siis läksime Marise soovitusel Tähe tänava kinga- ja riidepoode vaatama. Algul tundus, et oli täiesti mõttetu marssida nii kaugele, aga siis sain sealt kaks täiesti nunnut seelikut. Üks on täiesti minu ja teine on selline viisakam, villane ja türkiissinise ruudustikuga must seelik. How me!?

Tuju oli juba päris hea ja raha täitsa otsakorral, aga siis juhtus midagi, mis mind jälle inimestes pettuma pani. Jalutades mööda Tähe tänavat Riia tn poole, nägime üht tarkpead, kes vist arvas, et tegu on ühesuunalise teega ja sõitis vasakpoolse rea kinni. Kui ta siis avastas, et keegi sõidab talle vastu, hakkas ta muidugi täiel kiirusel tagurdama ja sõitis vastu parkiva auto nurka.

Ma mõtlesin korraks, et jätaks numbri meelde igaks juhuks, aga nähes, et too auto sõidab ilusti lähedalasuvale parkimisplatsile, mõtlesin, et ju ta jääb ootama teise auto omanikku ja klaarib asjad ära. Loll mina, eks. Rullnokk purpurpunase tavakerega autoga keeras vaid ringi ja põgenes. Võtsin vastu otsuse, et edaspidi jätan igal juhul kahtlaste autode numbrid meelde. Kahju see ju ei tee. Hetkel aga sai kannatada süütu valge Mersu juht, kes maja ees autot parkis.

Mul on nii kahju, et ma teda aidata ka ei saa. Puhas enda rumalus ja liigne usk inimeste headusesse ja maailma õiglusesse. Nii oleks tahtnud jätta talle klaasipuhastaja vahele teate valesti käitunud auto numbriga. Nüüd aga oskan öelda vaid auto värvi, isegi marki mitte. Kahju.

Vigane printsess ja palju muud

Kes vigane on? Mina muidugi. Kellest musut ma siin siis ikka räägin!?:D

Mul on jälle nii palju emotsioone, mida jagada tahaksin, aga kõik nagunii korraga meelde ei tule. Üritaks märksõnadki kirja panna.

*Kuidas ühe mehega teist püüdma minna
*Mis vahe on keemial ja ühepoolsel meeldimisel?
*Miks üleüldse msn-s rääkima hakata, kui kohe ja ebaviisakalt ära minnakse?
*Miks kõik ei või msn-s ilusti head aega öelda?
*Hispaania keele järelehüüded
*Esimesed sammud Hispaania tripi poole
*Hospitality club
*Tiaarad ja atendaadioht
*Üliäge e-jalajälje projekt
*Korp - yey or ney?
*Miks Aivar peab järgmine kord auto linnaäärde jätma ja taksoga tulema?
*Lifesaver
*Kuidas teha aega juurde?
*Ülilahe tatokas

Jne... kavapunktidest loodan homme kaugemale jõuda.

Ma ei suuda uskuda, et seda ütlen, aga ma kaalun tõsiselt korp!i astumist.

Kreisi-kreisi päev oli jälle. Mul hakkab juba häbi selle pärast, kui nohik ma sel aastal olnud olen. Kaks nädalat on peaaegu korralikult koolis käidud ja paistab, et asi sellega kolmandal semestril ei piirdu.

Täna oli ka neli loengut, vahepeal kahetunnine õppepaus ja pärast turvakodu vabatahtlike koosolek - esimene meie jaoks - ja siis, täiesti planeerimatult, sattusin Katsi korporatsiooni külalisõhtule.

Nagu eelmises postis mainitud, algas hommik kella kaheksase Pulleritsu loenguga, jätkus Vihalemma, Raudsaare ja stilistikaga. Iseenesest väga huvitavate tundidega päev, aga enam ei tundu kaheksa tundi kooli eriti mõeldav. Keskkoolis oli jah normaalne, aga nüüd olen harjunud vähem aega klassiruumis veetma ja rohkem ise töötama. Aga tuleb välja, et stilistika õps on ka päris lahe.

Aga ma tahtsin rääkida koolivälistest muljetest. Kõigepealt tormasime Sandraga turvakodu koosolekule. Muidugi jäime hiljaks. Aga seal oli üsna hea õkskond. Kohe sai jälle hunniku vabu päevi ära täidetud. Ja enamasti asjadega, mille sisust mul aimugi ei ole, sest vanad olijad ei vaevunud eriti seletama nende jaoks loomulikke asju. Aga meil on plaanis midagi, mis tundub vähemalt põnev - massaaziõhtu.

See aga sai tunni ajaga läbi ja kuna ma olin enne koosolekut poe kassas avastanud, et mu rahakott ja uksekaart koos sellega on vist ühikas, siis helistasin nüüd Katsile, et äkki ta tahab enda oma laenata. Ta oli parasjagu oma korp!is külalisteõhtul abiks ja ma pidingi sealt läbi minema.

Plaan oli võtta võtmed ja minna kohe koju, aga läks hoopis nii, et ta kutsus mind sisse ja lubas, et ma võin iga kell koju minna, kui ei meeldi. Kuna mul aega oli, siis otsustasin kutse vastu võtta. Lisaks sellele, oli kasuisa eile hakanud mulle pinda käima, et kas just päris kohe, aga ühel hetkel pean ma kindlasti korporatsiooni astuma. Ta ütles, et ma ei õpi muidugi kunagi tundma arste, juriste ja füüsikuid. Naljakas on aga see, et kui ma täna küsisin korp!is, et kas neil on viimaseid, sain eitava vastuse. samas tean ma juba ülikooli esimestest päevadest kõigi nende erialade esindajaid.

Huvitav aga oli näha korp!is enda eriala teiste kursuste tudengeid ja siis nendega teadmisi ja kogemusi vahetada. Ja neilt provotseerivaid küsimusi küsida. Ma jäin sinna isegi kauemaks, kui pidi. Mitte üks nende pakutav hüvis ei pakkunud eriti huvi. Ma võin ennast harida mujal ka. Aga küllap asi ongi seltskonas. Ja siis edaspidi kindlat tasuta ööbimiskohas võõras linnas.

Kõige imelikumad asjad seal:
*nende värviliste müts
*nende kõige kõvem boss, kes näeb välja nagu mitteatraktiivne Mary Poppins, ma kujutan ette.

Positiivsed asjad:
*tore seltskond
*tantsukursused
*oma eriala ja teiste huvitavate erialade inimesed
*veel midagi uut ja kasulikku?

Okey... mul nüüd juhe koos. Lähen panen unes tarka edasi. Ciao!

OMG... siiani parim loeng ever!

Eilne hommik oli täis Peeter Vihalemma. Ma ootasin seda huvi ja aukartusega. Ma olin juba pähe võtnud endale, et see peab ju ikka meeldima, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kammoon! Ta on ju siiski Peeter Vihalemm.

Tema kahe loengu järel kirjutasin täis kolmteist vihikulehekülge. Täiesti hullumeelne. Ma kirjutasin võib-olla sama palju esimese semestri kõigis ainetes kokku. Kes teab? Võib-olla oligi huvitav? Aga mul polnud aega kuulata. Ma kirjutasin, kuni käed valutasid. Ja siis sain teada, et materjalid on muidugi netis ka üleval. Gee... tnx for telling sooner, mr. P!

Siis olin ma juba nii väsinud, et tahtsin vaid koju ja viimane koht, kuhu minna tahtsin, olid järgmised kaks loengut. Läksime ikkagi koos Maristega. Ja ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii rahul. Meile andis tundi mingi UK suhtekorraldusespets ja tema käest õppisime väga palju huvitavaid ja kasulikke asju. Kohati tuli hirm peale kuuldes netisaladustest. Me hakkame tegema Eestile e-jalajälge. Päris projekt, mitte mingi tehislikult loodud mänguasi meie kursuse jaoks. See võib päris võimsaks kujuneda. Ja mul on juba nii põnev. Tuleks nüüd mõni hea idee, mida promoda.

Kaheksa tundi kooli ja siis koju Pulleritsu jaoks lehti lugema. Üheksa päevalehte ühe õhtuga. Pluss kaks uudist. Pluss õpikud, millega tegelesin päev varem. Sandra ei jõudnud valmis ja ei julgenudki tulla. Mina sain enam-vähem materjalid kaetud ja läksin ikka kohale ka ja oli lahe jälle. Mulle isegi meeldib tema provotseeriv stiil ja välktestid meedia peale. Aga tänasest kirjutamiseks teen uue posti, et liiga pikaks ei läheks. Kellelegi ei meeldi pikad postitused.

Pahad päevad pole vaid kord kuus

Täna oli üks neist ebaregulaarsetest, mida ei peaks olema.

Kõigepealt sain teada, et minu paranoiline otsus rebasteinfo listi ümber kolida... kuidas öelda... backfired. Nimelt mingi tüüp, kes meie aastal sisse astus ja siis sõjaväkke läks, saab ka meie kirju ja nüüd pakub sõbralikult kõigile rebastele infot ristimise kohta. Nii tore, nii tore, nii tore. Ta vist sai küll oma errorist aru, aga ikkagi.

Ja siis täna nägin ära oma kolmanda hispaania keele õpetaja, kelle tund oli lahe ja sisaldas jooksmist, aga ta ei pidanud paljuks anda meile kümmekond lehte tekste ära seedia ja juppideks liigitada. Ma hakkan siin vaikselt eraelust loobuma. Ja siis arvutasin, et palju ma ajaliselt oma rühmakaaslastest maas olema peaksin ja sain KAKSSADA tundi. Uskumatu eks? Eriti kui arvestada, et ma olen õppinud seda keelt vaid ca 220 tundi. Ma ei tea, mis saab, aga alla ka anda ei taha ja lootust ka eriti pole, et nende tasemel püsida jaksan. Ma ei saa arugi kõigest, mida õpetaja nii muuseas räägib. Kogu aeg pean teiste käest üle kontrollima. Aga vähemalt pasitab, et rühmakaaslased on lahedad ja ma saan kolme klassi jagu uusi tuttavaid jälle. Ja tõlketunnis sain isegi ässata veidi, sest ma tõlkisin kodus mitu tundi. Teised vist ei vaevunud peale esimest tundi kohe õppima.

Ja siis üks märksõna - erektsioonipoisid:D See ei peagi teistele naljakas olema. Teid ei olnud seal ja seepärast ma loobun seletamast.

Ja siis seda räägin ka, kui vastik ma olen. Nimelt üriasin Aivarit meelitada täna endaga klubisse kaasa tulema teadmisega, et ma meeldin talle ja sooviga minna sinna kedagi teist otsima, aga mitte millestki ei tulnud nagunii mitte midagi välja. Kahjuks. Aivar tuleb ka alles reedel ja me Sandraga munesime liiga kaua ning siis turva pidurdas ukse peal ja ootas, et kell kaksteist saaks ning raha tulema hakkaks ja kuna ma nägin, et meie ees läheb sisse suur kogus purjus vene noormehi, siis mul läks üldse peoisu ära. Veel vähem tahtsin maksta selle kõige eest. Ja me tulime tulema. Minu uus seelik ja kotike, mis on ülimalt efektiivne tema suurust arvestades, said vaid korra väljas jalutamas käia. Just nagu koerad siis, kui nende omanikel kiire on.

Aga midagi naljakat/toredat lõpetuseks.
R. rääkis mulle siis, kui tema juures käisin nii muuseas, et ta magas oma parima sõbra emaga, mis on nagunii selline karpi lahti jättev uudis, aga mind jättis üllatavalt külmaks ja ta liikus sealt sekunditega tagasi teemadeni nagu seda on ilm jms.

Anyway... täna hakkasin mõtlema, et mis tunne tal oleks, kui ma magaks oma parima sõbra isaga. Ja siis rääkisin talle ka. Ja pakkusin, et miks mitte tema isaga? Mis on muidugi nii sürr ja mida ma ei teeks, aga ma oleksin nii tahtnud tema nägu näha. Ta küll väitis, et ta isa ei teeks seda tema pärast. Või ainult raha eest. Aga ma ei usu, et ma selliste teenuste eest ise raha maksma hakkama peaksin. Loll jutt. Aga pani ta loodetavasti mõtlema ja minule tundus see ka intrigeeriv ja ajas naerma ühtlasi. Peaaegu sama palju, kui meie öine poolteist tundi väldanud erinevates stiilised "head ööd" ütlemine.

Ma nüüd lähen harjutan elust loobumist. Kohustustevabast elust siis. Ei pea mulle veel kiirabi saatma enesetapu pärast. Ma ei teeks endale vist kunagi haiget.

Rekordkiirusel tüllimineja

Nädalavahetus oli parim. Minu jaoks tähendab see kahte vaba päeva üksinda kodus lugemiseks ja magamiseks.

Eile juhtus midagi minu jaoks üllatavat. Meelis luges mu viimast sissekannet ja tahtis kokku saada, et "rääkida". Saimegi. Tore õhtu oli. Ja vähem kui ööpäevaga suutsin temaga tülli minna. Kui tore, kui tore, kui tore... Sain sõbrast lahti vaetult peale sõbraks saamist, sest ta solvus ühe lolli nalja peale. Polnud üldse minu nali. Aga võtan osa vastutusest enda kanda. Üleüldse läksin paari minutiga kahe tuttavaga tülli.

Ja siis täna. Ma suutsin peale aprilli esimest korda Vahuriga kokku saada. Rääkisime pikalt keset teed. Tegelt küll Kaubamajas. Aga keset rada. Huvitav oli. Ja tore. Talle ei meeldi blond mina. Meelisele ma mitte. Incule ja Markole ka mitte. RAGNARILE KA MITTE. Mis meestel viga on? Ja siis tuli kerge shokk. Vahur kolib oma kuueteistaastasega kokku Hiiumaale.

Ühest küljest on mul hea meel, et nad on üle elanud kõik vahemaa probleemid, sest eksmusi paneb pidevalt nelja linna vahet. Ja teisest küljest... see pidin ju mina olema!

Täna korraldasime rebasteüritust ka. Meid, korraldajaid oli niiiiiiiiiiiii palju. Üle 20. Mega. Saab vist lahe olema. Kedagi ei tapeta koormaga.

Over and out...

Miks on noorteorganistatsioonides alati kõige kõvemad läbud?

Ma tean juba ammu, et Kaarlis ei lõpe ükski laagripäev õpside jaoks veinita ja nüüd siis sai selgeks, et ka ÕMi õpside peod on megad. Põhijuhid olid ennast oskariks joonud juba enne, kui pimedaks läks ja kõigil oli tuju hea. Ma ei taha siin kedagi kritiseerida, sest kuidagi ju peab ometi auru välja laskma, aga mind paneb siiani imestama, kui erinevad on laste ja õpside laagrikogemused. Või siiski mitte nii erinevad? Ega kogu inf ka kasvatajateni jõua.

Jätkan siis sealt, kus viimane kord pooleli jäi ehk neljapäevast. Sealt siiamaani on elu olnud üks katkematu joru ja mina vist liigagi produktiivne.

Neljapäeval sai käidud kolmes loengus kahest - viimane oli eesti keel ja stilistika, kuhu Sandra mu kaasa vedas ja seal pandi mu egole jälle üks korralik tou. Tund algas tööga, kus pidi vigu parandama ja lugemata kokku minu teadmistel põhinevaid vigu, oli juba kirjavigu kümme. Saate aru või??? Ma olin eesti keeles läbi ja lõhki viieline ja mis siin tagasihoidlikku mängida? Ma olin üleüldse üsna viieline läbi keskkooli. I feel stupid now... Aga sellien vigadeprotsent ei pidanud üldse hull olema. No on ikka küll, sest poole vähemate vigadega oleksin ma pääsenud kohusutsest loengutes käia ja heade jooksvate tulemuste korral ka eksamist. Aga lootus ongi lollide lohutus.

See-eest Pulleritsu loeng oli üsna see, mida ma ootasin, kuigi ma ei osanud just päris seda oodata. Huvitav oli. Intrigeeriv, võiks vist isegi öelda. Ja Raudsaare kirjalik argumentatsioon - fun as always with him. Ma nii tahaks kõigile rääkida, mida ma tema kohta kuulsin, aga ma lubasin seda mitte teha.

Peale päris põhjalikku koolipäeva tuli minu jaoks esimene lehekoosolek. Nägin ära hunniku nägusid ja meie imeilusad ruumid ja varsti pidingi juba edasi tormama. Enne sain veel uued ülesanded. Huvitav, kas ma pean seekord ka tegema tööd, mille tulemust ei avaldata?

Eniveis... sealt otse bussijaama ja keskööks olin K-Mi teise hoidja käes kätte saanud ning järgmine öö ja suurem osa päevast veetsime temaga koos. Sealt otse ÕMi peole, mis oli alguses toredam. Siis, kui meid vaid viis tükki oli. Pärast oli kohati nõme nagu alati on, kui teised enam-vähem tunnevad üksteist ja sina mitte. Samas, sai tantsida täiega minu lapsepõlve hittide järgi. Vengaboys, A-teens, E-type. YEAH!!!! Sellegipoolest oli viienda vankriratta tunne ja tulin juba enne keskööd tulema. Oli ju plaan täna Nadjaga loomade varjupaika minna, aga ta ei vastanud mu kinnitavale sõnumile. No ise teab... Ma magasin kella neljani (p.m.) ja siis lugesin Meistri ja Margarita lõpuni, mis on väga hea raamat, muideks. Homme murran siis kutsapilguga raamatukogusse sisse ja annan selle tagasi väikese hilinemisega ja loodan, et nad annavad mulle vastu ka neid asju, mida mul kooli jaoks vaja on. Muidu on küll kaka.

Aga ega eriti rohkem ei olegi. Peale tavalise probleemi, et mul ei ole mitte millekski enam aega. Vähemalt ootamatusteks mitte. Vähemalt järgmisel nädalal mitte. Kõik aeg on ära planeeritud.

Ja siis seda, et ma nii tahaks Meelise käest küsida, et kas ma siis olen ootustele vastav beib nüüd, kui ta on mu ära näinud. Aga point on selles, et kui ta vastab jah või ei, siis ta kaotab mõlemal juhul. Sest beib on tema meelest negatiivse tähendusega sõna ja minu meelest suuremas osas mitte.

Tüdrukute klubi a.k.a. Tartu Ülikool

Ma olen juba kolm päeva Tartus olnud ja siiani pole jõudnud isegi siia midagi kirjutada, aga kirjutada on palju. See aastaalgus Tartus on olnud palju toredam, kui oodata oskasin. Ma olen teinud nii palju ja näinud nii palju, aga kohe kõigest lähemalt.

Juba esimese päeva õhtul olin nii tubli, et pakkisin kõi kasjad lahti ja võtsin tolmu isegi sellistest kohtadest, kuhu minu meelest tolmu kogunema ei peaks. Ja siis tegime Sandraga filmiõhtu. Vaatasime mingi katoliku raseda tiineka värki. Cute as always. Pärast rääkisime pool ööd Katsiga juttu, sest nii palju oli vaja tasa teha.

Eilne kui esimene päris koolipäev oli ka tore. Päeva parim kild oli seina peal: kes pole sündinud uppuma, see ei põle ära.
Siiani ajab naerma ja siiani ajab juhet kokku ka.

Kõige esimene tund oli mingi vanamehega, kel keepsmiling näos kinni. Terve tund oli inglise keeles ja mulle oli hea praktika nii kuulamiseks kui rääkimiseks, sest ega ma siis vait püsi, kui küsimus keelel on või arvamus meelel.

Siis käisin kolmanda aasta romanistide hispaania keeles ja hakkama sain. Jah, oli raske. Jah, oli huvitav. Jah, oli tore õppejõud. Vähemalt üks kolmest. Neid on kaks veel. Ja ei, eksamit ei ole!:D Ma nii loodan, et pean seal lõpuni vastu. Vähemalt selle semestri lõpuni.

Ja siis oli mingi kultuuriteemaline loeng, mis iseenesest oli täiest huvitav, aga ma mõtlesin samal ajal, mida rebastega peale hakata ja mõtteid muudkui tuli. Seda loengut võrdlengi tüdruktue klubiga, sest 90 inimese auditoorium oli rahvast nii täis, et isegi maha ei mahtunud istuma ja üllatus-üllatus - 95% neist olid tüdrukud. Kui kurb!

Õhtu oli huvitavam. Käisime Sandraga shoppamas ja hiljem rummitasime koos tema endiste klassiõdede - Kaisa ja Ilonaga - kellest üks on Hr. Vea eks ja teine hea sõber. Aga meil oli tore. Õhtul läksime klubisse ja seal kohtasime veel mõningaid tuttavaid ning saime uusi sõpru. Üks kena mees jääbki mulle vist hinge peale. Ise olin loll, et nubmrit ei andnnud ega küsinud. Loodetavasti kohtume veel. Tantsisime kinnipanekuni ja kuigi nahk oli jalgade pealt maas - vähemalt paar esimest kihti - ei teinud jalad kordagi haiget. Ja jälle - a lot of booze and no hangover.

Hommik oli natuke raske ja hääl on siiani hästi isane, aga tänane päev on olnud megatore. Oleks olnud veel parem, kui ma oleksin suutnud ennast õigel ajal vodist välja vedada ja minna loengusse, kuhu ma eile ei jõudnud, aga see polnud mulle nagunii täna kohustuslik. Vast ei ole hullu.

Magasin kaks tundi kauem ja siis läksime Sandraga koos esimest korda Tartu Laste Turvakodusse. Seal oli hästi tore. Juba majas oli hea aura. Kodune tunne, aga sibulasupi hais meenutas lasteaeda. Täna oli seal ainult kolm last ja meid saadeti kõige suuremaga pikale jalutuskäigule. Mind paneb imestama, et tutvustasime ennast nimepidi ja kõik - kohe anti meile üks laps kaasa. Mina ootasin põhjalikumaid tutvumisprotseduure ja usaldusväärsuse kontrolli, aga ei midagi. Ju jõuab järgmise nädala koosolekul tutvuda. Mega usaldus ikka. Ja laps oli tore - hästi julge neljaaastane tüdruk - aga mida rohem teda kuulasin, seda rohkem hakkas mul temast kahju. Ma ei tohi eetilistel põhjustel detailidesse laskuda, aga ta rääkis paljudest meid kohutavatest asjadest kui normaalsetest elu osadest. Pärast jalutuskäiku aga lasti meid minema, sest täna ei olnud meist enam kasu.

Nii väsinud kui me ka ei olnud, sellega me päeva ei lõpetanud. Tunnike pausi Seitsmenda taevaga ja siis läksime Nõosse tema vana kooli ja seal just alustanud sõbrannat vaatama. See oli ka tore, aga siis, kui ära minna tahtsime, tuli välja, et ühest bussist olime just maha jäänud ja järgmiseni on poolteist tundi. Otsustasime hääletada ja saingi oma esimese hääletuskogemuse kätte.

Kolmas auto võtis meid peale. Kolm meest, kaks ust. Mõnusalt kitsas. Kui oleksid koeldad või vanad mehed olnud, siis poleks vast nii mõnus olnud, aga me rääkisime terve tee juttu ja tuli välja, et olime öösel ühel peol käinud. sandra tundis isegi ühe ära tema erksavärvilise kampsuni järgi. Mulle tundusid nad kõik võõrad, aga mul oli öösel ka tegemist.

Tegemise nimi on Pets ja see ning vanus ja töö on ka kõik, mida ma temast tean, sest me rääkisime umbisikulistest asjadest või vähemalt mitte sellistest asjadest. Tema ei tea minu nimegi. See osa jäi nagu vahele. Mina kuulsin tema nime tema sõbra käest ja tema sõber teab ka minu täisnime, sest ta ei uskunud, kui vana ma olen ja pidin talle juhilube näitama. Muidugi, algul klubisse sisenedes sai jälle nalja. Näitasin uksel tädile oma NPNK kaardi pilti ja tädi küsis väga sarkastilisel toonil: kas ma peaksin tõesti uskuma, et see oled sina siin pildil?

Hakkan siis algusest peale. Ühel hetkel uuesti sandraga tantsima minnes, pööras ta poolel teel tagasi, et kott ära viia. Mina aga ei tahtnud oodata, sest hea lugu oli ja haarasin esimesest käeulatusse jäävast meesterahvast kinni, et mitte üksi tantsima minna. Nii me tuttavaks saimegi ja jäimegi. Muidugi, ma tantsisin vahepeal teistega ka ja olin sõbrannadega, aga ikka ja jälle jõudsime teineteise juurde tagasi. Ta on kena ja tore ja tantsib - no mida veel tahta. Ja peale kõige muu... te tegi ennast minu pärast lolliks ja kellele siis see ei meeldiks.

Nimelt, ühel hetkel hakkasid peavõru ja vöö mind ahistama tantsides ja kuna ma tantsimisest loobuda ei tahtnud, siis tuli aksessuaaridest loobuda. Riputasin need Petsi külge ja oi... tema sõpradel oli nalja nabani. Mees kandis väärikalt minu asju samal ajal, kui tema sõbrad vist sadu pilte klõpsisid oma telefonidega. Nüüd kahetsen seda ka, et ei lasknud endale mõnda saata. Oleks, mida meenutada. Enivei... tore oli ja loodetavasti kohtume taas. Nüüd on mul tema ja tänaste hääletuskaaslaste näol juba kaks põhjust, miks järgmine teisipäev jälle peole minna.

Tänase päeva juures oli kõik tore peale vastiku valmislasagne, mida just sõin. Öäk!

Aga täna ma teid rohkem ei piina. Ciao!

I am weird' ain't I?

Teate, mis ma praegu tegin? Ma pesin juustu. Kes veel nii teinud on? Ka minu jaoks oli see esimene kord, aga juust sai mustaks ja siis ma pesingi teda ja nüüd seisan raske valiku ees: kas jätta ta välja kuivama ja riskida sellega, et ta kuivabki ära või panna tagasi pakendisse ja riskida sellega, et temast saab hallitusjuust? Mis oleks parem?

Pseudoprobleem tegelikult, aga ometi probleem. Ja kui olengi imelik, mis siis? Millal enne teistest erinemine halb asi olnud on? OK... ma ei tahagi vastuseid. Vahel iseenesega asjade läbi rääkimine aitabki kõige rohkem. Ma vist jätan ikka kuivama.

Värsked muljed

Kõigepealt tahan ära kittuda, et mul on nõme äratuskell. Kuna ma ei ole just hommikuinimene, siis peaks mu telefon mulle viie minuti kaupa aega mõõtma, et ma ükskord siiski üles ärgatud saaksin. Ja ma ei tea, mis eile juhtus. Igatahes, oma vana, värskelt remonditud kooli avaaktusele ma ei jõudnudki. Ja ma nii tahtsin. Ja mitte ainult sellepärast, et oma uue kleidiga siiski korra eputada enne, kui ilm selle jaoks lootusetult külmaks muutub, aga niipalju siis sellest ideest.

Teine wow-moment oli ka eilses päevas. Nimelt, õhtul Väänast sugulaste soolaleivalt loju tulles nägime megaavarii tulemust. Keegi õnneks vist haiget ei saanud, aga auto oli täbaras olukorras. Nimelt, Narva maanteel - seal, kus praegu väike ümbersõit on - oli keegi siiski otsustanud otse jätkata ja liiga hilja ümber mõelnud. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga auto rippus tühimiku kohal. Õnneks oli ta vist paraja lennuga tulnud ning nina oli jõudnud toetuda kalda teise nurga peale, aga all oli rohkem kui meetrisügavuselt pinnast välja võetud ja see õnnetu auto rippus ööpimeduses teenurga kohal. Ja omanikud hoidsid peast kinni. Kui nad veel enne kained ei olnud, siis see pidi nad küll kaineks ehmatama. Väga suur tahtmine oli Võsa-Petsile helistada, et ta uuriks välja, mis siis tegelikult juhtus, sest sellist tüüpi õnnetust ei näe iga päev ja uudishimu tapab.

Ja üks tänane mulje ka. Endime majaomanik helistas, et teatada, et meie vanasse korterisse oli üle kolme aasta jälle sisse murtud - seekord ukse kaudu. Ja kuigi me ei ela seal enam ammu, on mul ikkagi sees paha tunne. Ainus mõte on, et kuidas see Keegi julges? Kas tal häbi pole? See on meie kodu ju. Vähemalt oli ja mingis mõttes jääb alatiseks. See on mu esimene kodu. Seal ma kasvasin üles ja iga kord, kui keegi sinna vägivaldselt tungib, teeb keegi justkui mulle liiga.

Varastatud asjadest ei ole mul peaaegu üldse kahju. Varastatud kindlustundest aga küll. Ma mäletan väga hästi neid kordi, kui ma ei julgenud üksi koju jääda ega ka kodu üksi jätta. Kunagi oli mul nii paanika, sest keegi üritas päise päeva ajal minu kõrvalt aknast sisse tulla, kuigi oli mitmeid märke, et keegi on kodus ja sis tegime emaga ühe laheda asja - varga CV. Millist varast me otsime. See oli täis kilde nagu näiteks. Nõutav keeleoskus: eesti, vene ja inglise suhtlustasandil, kõrgtasemel lukukeelte tundmine.

Ma paneksin selle teksti siia kaasa, aga ta on seal arvutis, mis hetkel remondis on. See aitas meil jälle ennast kodus paremini tunda ja mitte alla anda, aga esimene mõte oli küll, et paneme signa ja võtame kohe suure koera. Mis siis, et too meile ära poleks mahtunud. Lõpuks piirdusime trellidega.

P.S. Mul on juba väga piinlik, sest iga kord kui kirjtuan posti lõppu: homseni, siis homme ei teki siia midagi uut. See lihtsalt on nii. Nagu mingi needus, aga ma püüan edaspidi parem olla. Ma ei elaks seda üle, kui sel aastal jõuluvana ei tuleks. Ma juba tean, mida ma jõuludeks ja oma järgmiseks sünnipäevaks tahan. Muidugi tulevad need mõtted vahetuslt peale eelmist sünnipäeva. Mõte üks on Londonitrip ja mõte kaks on langevarjuhüpe.