Veel aaretest

Käisin nädalavahetusel täiesti plaaniväliselt jälle Kadrinas. Tegime ropus koguses õunamahla - mul on ka fotoasitõendid tõestamaks, et mina ka aitasin:D

Ja siis käisime isal külas. Me oleme nüüd jõudnud faasi, kus me vahel kallistame. Nüüdki tervituseks ja lahkudes. Aga vast ei ole hullu. Ei ole veel ema reetmine. Lihtsalt isaga oleme kallidega nii ajast maas. Ja nüüd ma tean, kuidas on isa kallistada. Mulle isegi meeldib see, et ta on suur ja mu käed ei ulatu üleni ümber tema. Selline turvaline tunne tekib.

Ja siis nägin isa kutsasid jälle ning paistab, et see tobu, kes mind hammustas, tundis mu ära, sest ta tuli kohe algul pugema mulle ning ma veetsingi terve õhtu neid korda-mööda silitades ja sügades. Mõlemale poolele väga mõnus tegevus ju. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ei viitsi loomale pai teha. See on endale ju nii mõnus.

Aga nüüd siis peateemani. Isa tõi mulle mingist kirbuturu stiilis poest ehteid. Kuna ta ei tea veel, milliseid kõrvarõngaid ma kannan - teab vaid, et ma kogun - siis ostis ta kohe hulgem. Ja kusjuures kahe paariga pani kohe väga pihta, kuigi üks oli tema arust rohkem nali. Paar, millega mul kannatab loomaaeda minna. Aga minu meelest on need tõeliselt ilusad. Kuldsed lõvinäod. Ja noh. Lõvid ju!!! Mina olen ju ka lõvi. See oli nii õige ja mul polnudki enne veel midagi sarnast ja mul on alati midagi sarnast juba olemas. Või siis peaaegu alati. Isegi teistest maailmaotsadest on raske mulle unikaalseid ehteid leida.

Aga siis ta tõi mulle veel ühe meeletult ilusa suure kullakarva paari, mis on kahjuks katki. Nii katki, et ma pean nendega kindlasti parandusse minema. Mis oleks ka selles mõttes tore, et avastasime rõngastelt imetillukese proovi ja hea oleks teada, millega tegu. Ühegi luubiga ise me seda välja lugeda ei suutnud.

Ja siis sain veel ühe ripatsi, millel ühel pool pühak Padre Pio pilt ja teisel tuvi. Googeldasin välja, et tegu on tüübiga, kellel esimesena tekkisid ristimisemärgid ja kelle veri lisaks sellele, et ta muidu igati tore tegelane oli, pidavat lillede järgi lõhnama. No see selleks. minu jaoks võõras pühak. Aga ripats on väga armas. Isegi mu emale meeldis.

Üks eriline asi oli veel. Nimelt kuntsniku tehtud käevõru 1980. Olümpiaregati jaoks. Mulle öeldi autori nimi ka, aga kahjuks läks see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Muidu on ta üsna huvitav ja lodoetavasti tekib mul võimalus seda kanda ka.

Veel sain paar lihtsamat paari kõrvarõngaid, ühed jälle klõpsuga ka:D Et siis ehtekogule jälle üsna märkimisväärne täiendus. Võib-olla lisan pärast pilte ka.

P.S. Eile tõsteti mu ego jälle, kui ei midagi rohkemat. Jutt siis ühest praktikapakkumisest, millele kõüva ülemaailmne konkurents, aga ma ei hakka isegi lootma, et ma selle päris ära võidan. Lihtsalt sain kinnitust, et mul pole põhjust usku endasse kaotada.

Minu nädalavahetuse aarded

Ja mul on neid veel ja veel. Võite kasutada, kui korralikult viitate!

Vanataadil ring peal

Kunagi mitu head aastat tagasi sain kesklinnas tuttavaks ühe vanamehega, kes söögikohas lihtsalt minu lauda istus ja mulle ülekuulamise vormis küsimusi esitas. Kuna ma juba olen selline tihti liiga viisakas ja heatahtlik (asi pole hetkel enesekiituses), kuulasin ta ära ja vastasingi ta küsimustele. Ei, ma ei suitseta. Jah, käin ilusti koolis. Jne jne. Kuni ta pakkus mulle tööd oma varade haldajana.

Eks see üks segane pakkumine oli, aga numbrid, millest ta rääkis olid nii ilusad ja töö sobis ilusti kooli kõrvale, et otsustasin võtta rohkem aega selles töös selgusele jõudmiseks.

Käisin tal isegi korra või paar külas, kus ta üritas mind igasuguse hea ja paremaga (k.a. magus alkohol) kostitada ja samal ajal mind pingsalt jälgis, kas ma ikka pesen käsi seebiga ja korralikult jne jne jne. Veidrusi jagus tal ka. Aga ma arvasin ikka, et ta on täiemõistuslik veel. Kuigi temaga koos elanud täiskasvanud tütar tegi väga suurt tsirkust selle peale, et mind koju veeti ja ükskord lihtsalt lasi mul talvisel ajal pikalt välisukse taga külmetada, sest vanamees oli kõva kuulmisega ja tütar mind nende lähedusse ei tahtnud. Ju mõtles, et ma olen mingi raisakotkas.

See selleks. Vana lugu, mille käigus end väärtusetuna tundsin. Igatahes peale paari kohtumist rohkem me midagi kokku ei leppinud ja kõik vajus unustusse. Nii unustusse, et mulle ei meenunudki see tüüp, kuni ta ühel hetkel Sirli otsa põrkas ja viimane mulle sellest rääkis. Ja tänaseks päevaks ei mäletanud ma tema nägugi.

Kuni ma eile vist jälle temaga kokku põrkasin. Nagu võhivõõrad. Mina ei mäletanud tema nägu ja tema vist mind üldse mitte, aga ma ei kujuta tõesti ettegi, kui paljudele noortele tütarlastele ta igal aastal oma varade haldajaks hakkamise ettepaneku tavaliselt teeb. Igatahes hakkas eile bussis üks väga sarnane mees mult väga sarnaseid küsimusi küsima. Uurima asju, mis ei olnud üldse tema asi. Imelik lause. Ma tean. Ja talle ei tulnud pähegi, et võib-olla mul on muud tegemist ja eriti, kui ma pole üksi, vaid lapsega. Muudkui tulistas küsimusi, kuni väljusime ja ka siis ei tahtnud järgi jätta, aga ma valetasin talle, et meil on kiire (mis polnudki väga suur vale, sest muidu oleks KM varsti suure tõenäosusega pröökama hakanud) ja tulin ära.

Igatahes mul on kahju sellest vaesest vanast tobust. Ju ta on iseendale ohutu, aga siiski mitte päris korras, sest muidu oleks ta ammu leidnud endale sobiva inimese, aga kes teab? Võib-olla on ka tema varad vaid ettekujutluse vili? Lihtsalt mina imestan jälle Eesti väiksuse üle.

KMiga sai ka nalja. Ta luges tänavasildilt kokku sõna Jahu ja siis mõistes sõna tähendust - jutust arusaamine on tema jaoks üsna uus asi - küsis mult kohe: kas ma tahaksin jahu ja kas sul on jahu? Jah või ei?

Selline konkreetsus sellisel abstraktsel teemal ajas mind nii naerma, et panin jälle telefonisse killud kirja. See mees ei oskaks jahuga midagi pealegi hakata ja suurt osa jahutoodetest ei söögi ju.

Lapsesuu

Eile bussis lapsed omavahel:
Kas sa soome keelt oskad vä?
Jaa. See on nii kerge. Nagu eesti keel. Ainult et sõnad on tagurpidi.


Vot siis...

Dick workout

Ausalt, ma ei ropenda meelega. Lihtsalt see on tänase päeva parim nali. Hakkasin omale üle pika aja uut spordiklubi otsima ja siis leidsin, et ohhooo. Kohe päris mu kodu lähedale on üks tekkinud. Ja seal on päris sobivate nimedega trennid. Välja arvatud üks. Mille nime te ka pealkirjas näha võite. No seletage mulle, kuidas see bodypumpi ja bailatino vahele mahub? Ja mida seal täpsemalt tehakse? Ja kas see on mingi selline tule koos partneriga trenn? Igatahes tükk aega naersin. Aga täiesti tõsiselt. Ootan teadjamatelt vastuseid nendele küsimustele.

Muidu aga on tore see, et sain oma pikaajalise lapse tagasi. Nii mugav ja kodune. Ja ta oli kuuldes, et mina tulen, kohe muhelema hakanud ja teatanud: minu Maria tuleb. Mind pani see omakorda naeratama. Omaette bussis. Jah, ma olengi imelik. Arvasite õigesti. Aga samas suudab ta mind kurjaks ka ajada. Ta sõnavara on seal kaugel ameerikamaal täienenud. Enam ei ütle ta lihtsalt oh s*it ja f*ck you, vaid nüüd kuulen päev läbi ka: you're a bitch'i ja shut up'i. No ma tean, et ma võin olla vastik bitch, aga ikkagi mulle ei meeldi seda päev läbi kuulda. Veel pealegi enamasti teenimatult. Aga ta ei olnud kade poiss. Isegi tema jaoks võhivõõrale inimesele, minu ema töökaaslasele kõlbas niisamuti öelda.

Ahjaa... ja ma sain lõpuks läbi raskuste kooriproovis ära käidud. Ja oli ka üsna raske. Aga see on hea. Paneb mind pingutama. Ma olen ikka päris roostes. Ja üsna raske oli ülemise oktaavi noote välja võtta täiesti kadunud häälega. Sest mind pandi ilma igasuguse proovita sujuvalt sopranit laulma. Aga laulud on head. Rasked hetkel veel, aga nii head. Õpiks ma nüüd kiiruga uuesti noote ka tundma. No tegelikult ka. Meil oli rütmikatund ja me tegelesime nii pisikeste pausidega, milliseid ma polnud enne kunagi näinudki. Ja teisigi pole kümmekord aastat kaeda saanud. Aga rahvas on tore ja laulda on superhea. Loodetavasti ma nii jube siiski ei ole, et teisi segama hakkaks seal.

Veel Soomest

Minu üllatuseks on Helsingi inimestel Jaagupikatega palju rohkem ühist kui tallinlastega. Ja ma ei pea selle all silmas häid asju. Mind täiesti häiris see, kuidas seal kõik kogu aeg sülitavad. Pool aega oligi tunne, et upun kohe ära süljebasseini. Ja eriti imelik on vaadata tüdrukuid lihtsalt jutu keskel äkki sülitamas. Samamoodi on veider vaadata, kuidas kõik (k.a. alaealised tüdrukud) valimatult ka oma vanemate nähes suitsu kimuvad. Tõeliselt ebaseksikas vaatepilt, aga see on vaid minu arvamus. Võib-olla on kellegi meelest supercool ka see, kui palju seal juuakse või ropendatakse? Võib-olla olen mina üksi imelik, et ma ei käitu samamoodi? Aga siis on ju enamik minu sõpru ka sajaga imelikud.

Ma ei viitsi rohkem moraalitseda. Pole veel nii vana või vastupidi - olen selleks liiga vana ja seetõttu pole nagunii nende jaoks vahet, mida mina arvan.

Üks nali oli veel tagant järgi. Ma olen viimasel ajal nii harjunud kaisus magama ja seda eriti siis, kui ma ei saa oma sooja teki all uinuda, et ei tahtnud sealgi teisiti käituda. Ja siis palusin seal ka Teda, kelle nime me ei maini:D, et kas ma võin tema kaisus magada, aga ta vist arvas, et sellest ei tuleks midagi head välja ja otsustas hoopis magamist teeselda. No ma saan temast osaliselt aru ka, miks. Ma ei saa ju eeldada, et me tahamegi samasid asju ja mõtleme samamoodi alati. Silmarõõm ainult naeris selle peale, kui kurtsin, et R oli kade ja ma pidin kaks ööd sokkidega magama. Ütles, et kui ei saanud ühte, võtsin kaks.:D

Tegelikult olid numbrid üldse üks selle reisi põhiteemasid. Nimelt me naljaga leppisime enne Silmarõõmuga kokku, et kui me juba võõrastesse naistesse/meestesse läheme eraldi, siis alla viie ei tule kõne allagi. Ja siis Tema võttis sellest väga kinni. Üritas mind kõigile sõpradele maha kupeldada ja samal ajal väitis, et see nagunii läbi ei läheks, sest tema sõprade silmis olen ikkagi tema naine, kuigi ma ei ole.

Üks sõber sai ka reisi ajal päeva naljaga hakkama. Saatis mulle maili: I hope you're having a good time and being a good girl, but if not... I hope you're at least good at it. Kohe tükk aega naersin, sest see on nii hästi öeldud.

Aga nalja on viimastel päevadel veelgi saanud. Olin pühapäeval tunnistajaks tõsielu anekdoodi algusele. See algas nii: Neli õhupalli läksid üle tee... Ja tegelikult ka. Nii oligi. Neli oranži õhupalli läksid kahekaupa üle tee. Midagi nii jaburat lihtsalt ei anna välja mõelda.

Ja siis eile juhtus veel midagi kummalist. Mu tekikott üritas mu teksasid ära süüa. Pesumasinas. Ta oli juba nii kaugel, et terve üks püksisäär oli tekikoti väiksest otsaaugust välja roninud ja kõik muu oli nii sassis, et ma harutasin seda pusa vähemalt viis minutit.

Aga muidu polegi midagi väga põnevat. Tundub, et igasuguste märkide kohaselt ma ei peaks gospelkoori astuma. Kolm viimast korda on olnud ainult mingid jamad. Nägin isegi unes, et vaatasime SIlmarõõmuga ühte vana videot, kus ma laulsin koori ees soolot. Nii regilaululikult. Ja veidi läks mööda ning Silmarõõm küsis: kas sa siis kohe üldse ei osanud laulda vä??? Nojah. Ju mingi alateadlik hirm. Täna proovin viimast korda proovi minna. Loodetavasti õnnestub ja loodetavasti on tore ja loodetavasti nad ikka tahavad mind mu keskpärasuses ja hääl ära olekus. Aga ma lihtsalt pean julguse kokku võtma ja proovima.

Tegelikult tahaks üht-teist veel kirjutada, et oma mõtetes selgusele jõuda, aga viimasel ajal mul on tunne, et kuskil pole päris õige koht ja keegi pole ära kuulamiseks päris õige inimene.

Natuke teistmoodi nädalavahetus

Mulle pakuti juba nädal aega tagasi võimalust minna Soome. Muid konkse polnudki, kui et minna tuli töönädala sees ja maksta ära sadamamaks, mis vist tänapäeval tegelikult moodustab poole piletihinnast vms. Kahju oli ainult sellest, et keegi neist, keda ma oleksin tahtnud, ei saanud minuga soovitud ajal kaasa tulla. Aga võib-olla oligi parem. Minu plaan oli ju Talle külla minna ja kuna ma näen teda - vähemalt minu hinnangul - selgelt liiga harva, siis tema veel teistega jagamine ei tundunud kuigi ahvatleva mõttena. Mitte et ma sellest pääsenud oleksin. Vastupidi. Läks hoopis nii, et osa ajast olin mina üksi ja tema teiste päralt. Samas aga on mul hea meel, et sain tema parimate sõpradega tuttavaks ja ma olen siiani vaimustatud sellest, kui lahedad inimesed nad on. Tal on hea maitse, pole midagi öelda. Ja tundub, et Ta sõpradel on ka, sest neile meeldisin mina:P Ja mul on hea meel, et tal on need samad sõbrad juba väga kaua olnud ning nad usaldavad väga tema arvamust ning otsuseid. See annab alust ka mulle Teda siiski usaldada.Aga samas ma ei saa aru, miks Ta aeg-ajalt mulle räägib, et tal polegi tõelisi sõpru? Minu meelest on nad vägagi tõelised. Kas ta siis unustab nad vahel ära?

Aga üldiselt reisist... me oleme nüüd tasa. Mul oli ju tagasitulekupilet samaks päevaks, aga ma lasin selle vastu taevast, sest ma nii lootsin, et isegi, kui sel esimesel päeval pidin teda tööga jagama, on tal hiljem rohkem aega minu jaoks. Aga kohati tundus, et kui tal tekkiski aega, siis polnud tahtmist. Või oli asi selles, et ta tõesti tahtis oma sõpru näha? Ei usu... ma arvan, et ta kartis veidi minuga nii kaua vaid kahekesi olla. Kes teab, milleks... aga varem pole ta ju pidanud. Aga varem pole ka juhtunud seda, et me mõlemad vaikiksime koos ja mitte lihtsalt seetõttu, et sõnu pole vaja. Vähemalt minu peas keerles küll sada mõtet sellest, kuidas ma peaksin mõne uue jututeema välja mõtlema. Nii imelik. Me teame ju üksteist nii kaua ja kunagi varem pole nii olnud.

Tal oli hea meel, et ma läksin. Et ma nägin tema elu lähemalt. Ja mul on ka hea meel. Ma saan temast nüüd veidi paremini aru. Ja ma sain teada nii häid kui halbu asju tema kohta. Õigem oleks vist öelda seda, mis mulle meeldis ja ka seda, mis mitte. Aga seda ma poleks küll osanud oodata, et ta võiks mulle öelda, et ta PEAB kõigi sõber olema (loe: ta ei taha kogu aeg minuga koos olla). Nagu see, kui ta olekski need paar päeva 24h ööpäevas minuga koos olnud, oleks liig olnud. Aasta keskmiseks teeb see nagunii mingi meeletult väikse numbri. Tobe on olla armukade. Ja tema vist arvas, et ta ei jäta mind üksi, vaid mõne sõbra hoole alla. Aga ikka oli hetki, kus ma jäin täitsa üksi või tundsin end nii, sest keelebarjäär oli nii järsk lihtsalt. Ja ma ei südistagi ta sõpru milleski. Nad on tegelikult ka väga lahedad, nagu ma juba enne ütlesin. Aga nad ei pea mulle lõputult lapsehoidjat mängima. Eriti mitte vabad ja vallalised kenad poisid. Ja mitte ajal, mil nad võiksid tegeleda teiste tüdrukutega flirtimisega, sest mina kui juba hõivatud naine vedu ju ei võtaks. Ja ühel hetkel ma olingi nii solvunud sellest tagaplaanile jäämisest ja mul oli nii igav ja külm, et ma otsustasin üksinda öösel Helsingit mööda jalutama minna. Ja siis Ta ehmatas. Hakkas vist kartma mu pärast või midagi. Mul oli lihtsalt hea meel, et ta lõpuks märkas, mida ma tegelikult asjadest arvan. Sest ma ei tahtnud ju lõputult viriseda. Muidugi ma ei hoidnud saladuses seda, et mind segab see, kui nad minu juuresolekul soome keeles räägivad näiteks inglise keele asemel teades ometi, et mina olen ainus, kes aru ei saa ja end seetõttu kõrvale jäetuna tunnen. Samas teine osa neist üritas minuga lausa eesti keeles rääkida. Ja mina püüdsin nendega soome keeles rääkida, kuigi ma olen ikka hirmuäratavalt roostes. Ühe mu sõnavea tõttu said kõik kolm päeva naerda.

Enivei... ma otsustasin samal ajal võimalust kasutada ja Sandrale helistada, sest me polnud ammu rääkinud ja ma tahtsin kellegi arvamust kuulda, kas minuga on käitutud ebaõiglaselt või mitte. Ja samas ma ei tahtnud ju, et Tal süümekad tekiksid mu näiteks töö pärast üksi jätmise eest. See polnud ju tema süü. Aga see, kui ta valis ka teised sõbrad minu üle, oli juba liig. Ja siis see õnneks muutus. Ta läks närvi, sest mu telefon oli ju kinni ja ühel hetkel tuli vist isegi mind otsime. Igatahes tuli ta üksi mulle vastu ja oi, kuidas ma ei tahtnud end haletseda ja vinguda, rääkisin talle ikkagi lõpuks ausalt ära, mis ma mõtlen ja tunnen, sest ma ei tahtnud olla ka see naine, kes vastab küsimusele: mis lahti on? kahe sõnaga: ei midagi. Mis oleks ju vale. Aga ma ei suuda ta peale ka kuigi kaua kuri olla. Ja siis me leppisime ära. Aga oi, kuidas mulle meeldiks, kui kõik vähemalt üksainuski kord, kui me koos oleme, oleks hästi. Ei mingeid segajaid, ei muresid, ei stressi. Aga see on vist liiga palju tahetud.

Ja nüüd olen tagasi kodus. Paneb tõesti hindama kodu häid külgi. Ja muidugi koduste inimeste omi.

Killuke irooniat igas päevas

Ei suutnud täna enam tervet päeva voodis vedeleda. No mitu korda suudate teie käia ringi Gmail, RSS, Hotmail, blog.tr.ee, Postimees, Õhtuleht, Surfthechannel? Mina käisin nii mitu, et süda läks pahaks. Ja siis ma otsustasin lihtsalt jalutama minna. Jalutasin läbi metsa poeni ja tagasi ja siis nägin ühte oma maja kiisut. Kes mind teab, teab ka, et kui ma juba hiljaks jäänud ei ole, siis ma ikka peatun, et neile pai teha.

Tänagi meelitasin musta kassi enda juurde ja istusin maja ette maha, et tema minu süles nurruda saaks. Meil mõlemal oli mõnus ja stress vähenes. Kiisu nurrus ja puha. Kohe tükk aega istusime nii ja pakkusime naabritele kummalist vaatepilti. Ja iroonia oli selles, et meil mõlemal on killernohu. Tema nina lausa tilkus minu riiete peale ja ta üldse ei pahandanud, kui ma tal oma vana taskurätikuga nina pühkisin. Pahandama hakkas ta alles siis, kui ma teda tasakesi oma sülest eemaldada üritasin, sest kivil istuda oli ikkagi külm ja ma pidin tuppa taganema. Siis ta näitas hambaid ja lõi käpaga, aga me leppisime õnneks ikkagi ära.

Leppimisest veel... mulle üldse ei meeldi pahasena oma päeva lõpetada. Urisedes ei jää ma ka tükk aega magama ja olen tavaliselt veel ärgateski ärritunud. Aga jälle läks nii. Ja reedel vist jälle hüppan kohati tundmatusse tuttavasse kohta. Võib-olla läheb suurepäraselt. Võib-olla tõeliselt kehvasti. Kogemuste põhjal võib vabalt mõlemalt oletada. Aga ju ma siis pole veel piisavalt kõrvetada saanud, et jätta see viietunnine matk ette võtmata.

Tegelikult oli teine irooniakild veel. Isa helistas täna. Me ikka helistame vahel. Seekord aga üllatas ta mind infoga järjekordsest ühisest tuttavast. Nimelt minu vana klassivend pidi tema igipõline naabripoiss olema. Ta ütles mulle algul vaid eesnime, mille peale pakkusin üht teist tüüpi ja teda ta pidi ka teadma:D No Eesti on ikka tõeliselt väike.

Meelespea

Chuck - ???
Dexter - 27. september
Gossip Girl 14. september
Greek - käib juba
Grey's Anatomy - 24. september
House MD - 21. september
One Tree Hill - 28. september
Privileged - IMDB ei anna midagi millegipärast
Secret Diary of a Call Girl - ???
Ugly Betty - 25. september

Kuna ma olen kodune haige täna, siis mul on sigaigav ja kasutasin blogi ära oma graafiku paikapanemiseks.

Keegi päästke kiisu ära. Palun:(

Täna saime jälle näha seda, kui julmad inimesed olla võivad. Kõik on ju kuulnud lugusid metsa puu külge seotud koertest ja muust sellisest. Aga kui ise loomahülgamisega kokku puutud, on palju raskem rahulikuks jääda.

Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.

Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.

Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.

Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.

Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.

Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.

Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.

Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.

Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.

Lastest ka natuke

Kolm lasteaiapäeva on jälle olnud üsna toredad. Siiski paistab, et pole vahet, kas tööpäev on 14 või 4 tundi. Ikka tüdineb ära.

Minu rõõmuks mäletasid suur osa lapsi seekord mind ja teised tahtsid ka kohe sõbraks saada. Ja hea oli see, et ka ma ise mäletasin mitmeid nimesid poole aasta tagusest ajast. Aga seekord oli mul rohkem aega nendega sõpradeks saada.

Muidugi tekkisid ka oma lemmikud. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mõned lapsed lihtszlt on eriti armsad ja ma ei mõtlegi ainult välimuse või käitumise poolest. Aga neis on midagi erilist. Enda meelest olen muidugi kõigiga sõbralik, aga selge on see, et need, kes seda ise nõudma tulevad, saavad ka rohkem tähelepanu.

Mulle nii meeldib olla kõigi lemmikkasvataja. See, kelle käest kinni hoidmise üle võideldakse ja see, kelle kõrval istumine on tõeliselt pop, kuigi aeg-ajat teevad selistel teemadel tülid laste vahel lihtsalt nõutuks. Tahaks ju kõigile head meelt valmistada, aga mind on ainult üks ja demokraatlik lähenemine alati ei tööta. Ikka on survival of the fittest.

Täna küsisin ühe laheda poisi käest, et miks nad kõik just minu käest kinni hoida tahavad. Ja teate, mis ta vastas? Sest mina olevat nii rõõmuks kogu aeg. Sellest ma saan veel täitsa aru. Mu häälepaelad pole piisavalt treenitud veel, et nende peale karjuda ja ega ma ei tahakski. Katsun raskusi ületada diplomaatia abil ja kasutan kavalust. Tundub, et lastelegi meeldib nii rohkem. Ja neile hullult meeldib, kui kasvataja ei karda ka ennast lõdvaks lasta. Mõne krutski kaasa tegemine tõstab su mainet laste silmis väärikast ja külmast käitumisest kordades rohkem. Näiteks täna tulime õuest tagasi nii, et mul oli jälle kummagi käe otsas väike poiss. Täpselt minu ette jäi aga üks autosid takistama pidav teekühm. Ma ei hakanud püüdlikult sellest ümber minema, vaid ronisin üle, nagu lapsepõlves. Ja te ei tea, kui lahe nägu ühele mu poistest seepeale ette tuli. Üllatus ja naer korraga. Läbinisti heakskiit ka.

Ja teate, mis veel oli hästi lahe? Üritasin seda sama hea suuvärgiga poissi magama saada täna. See oli iga päev üsna raske harjutus, sest ta pole mingi paipoiss. Paha ka mitte, aga kui endal pole und, ei tahaks lasta ka teistel magada. Ma siis täna hoiatasin teda, et ma tulen talle päriselt kaissu varsti, kui teisiti ei saa. Ma mõtlesin, et ta on piisavalt poiss, et seda ja mind kui tüdrukut karta, aga tema hoopis vastas: tule mulle natukene lähemale. Siis mul on tunne, nagu sa oleks mu emme. No nii armas. Ja siis ma külitasingi ta pisikeses voodis ja paistasin ta pead, aga magama jäi meist esimesena ikkagi mina. Ja juba esimesel päeval ta kutsus mind oma sünnipäevale. Jälle üks privileeg, mis õpetajatest ainult mulle laienes:)

Mingi nali oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. Tegelikult vast isegi hulgem, aga need tulevad ja lähevad mu peast kahjuks.

Väärikuse erinevatest dimensioonidest

Teate, kuidas suur osa inimestest peab kodutuid väärikuse minetanuteks? Et kui nad on loobunud varjamast seda, et kogu nende maine vara mahub paari määrdunud kilekotti ja nad magavad mõnel pargipingil, laskmata end häirida möödakäijatest, siis on neil juba kõigeks ükskõik. Paljudel ei ole ju probleem käsi prügikasti torgata ja sealt pudeleid otsida. Aga see pidi väga hea teenistus olema. Minu meelest kordades kurvem on vaadata, kuidas nad söövad ja joovad juba prügikastist või maast leitud asju või korjavad konisid, et siis neid korralikult lõpuni suitsetada. Ka ei lase nad end häirida pesemisvõimaluse puudumisest üldiselt ega pirtsuta iga päevase sundluse üle samu tihti juba määrdunud ja haisvaid rõivaid kanda.

Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.

Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.

Kui kõrvalust varjamatult lahti murtakse...

...on tunne sama, nagu keegi sinu koju tungiks. Helid on hirmuäratavad, seinad värisevad. Isegi siis, kui selgub, et tegu on naabri koduga ja jalaga pestakse tuleust õilsal eesmärgil, lähevad käed kiiresti higiseks ning pulss kerkib kõvasti kõrgemale.

Nii veetsin mina täna õhtut. Meie kõrval elab üks äärmiselt armas vana proua. Mina temaga ei suhtle, sest me ei räägi sama keelt, kuid emaga nad ikka aeg-ajalt vahetavad kala ja muljeid jms. Täna aga nägi tema pojapoeg adrenaliinilaksu all kurja vaeva, et sinna sisse saada, sest tädi oli põrandal pikali maas ega reageerinud millelegi.

Üsna kiiresti tuli kohale ka kõikvõimalik abimeeskond. Esimesena tuletõrje, kohe ka kiirabi ja politsei. Parkla oli kohe täis erisõidukeid ja naabritel hirmu ja põnevust kui palju. Ometi oli üks eriti külma kõhuga tüüp, kes ei pidanud ka siis paljuks kitsaks jänud parklas tagurdamisharjutusi teha. Keskkonnasäästlik sõit kõigepealt eks. Savi sellest, kui kogemata mõne eriotstarbelise sõiduki teed takistama peaks.

Aga siis jah... meie majas elades näeb ja kuuleb üsna palju. On siin ju verevalamistki olnud, aga that was a first for me today. Sellises mahus vähemalt.

Ma olin üsna kindel, et see tädi on tänu oma tublile igapävasele kirikus käimisele juba poolel teel taevasse, aga võib-olla just seetõttu, et Jumal teda hoidis, viidi ta siit veel elusana ära. Loodetavasti saab temaga siiski kõik korda.

Tuleviku huvides: milline on hea lapsevanker

Rohkem kui kuus nädalat kärutamist on aidanud mul aru saada hea vankri väärtusest ja uskuge mind, on palju olulisemaid asju kui vankri välimus.

Niisiis...

Heal vankril on kindlasti neli ratast! No proovige mõne kolmerattalisega rööbasteed mööda üles minna. See on nii või naa korralik jõuharjutus, aga kolme ratast rööpapaarile toetada vaevalt üldse õnnestub.

Hea vanker on ka parasjagu raske, aga samas piisavalt kerge, et ka naisterahvas seda paari korruse jagu trepist üles-alla kanda jaksaks. Kui valida liiga kerge sõiduk, siis kaotate kõvasti stabiilsuses. See tähendab, et tuleb palju rohkem vaeva näha, et see sõidaks sinu soovitud suunas. Proovige mõnda reisikäru ja saate aru, mida ma mõtlen. Eriti munakividel ja suured rattad teevad alati väikestele ära - ei jää kinni igasse pisiauku ja talvel lumme. Samas suure mustriga rattad korjavad enda külge väga palju sodi.

Kolmas punkt on see, et vanker võiks olla piisavalt kõrge, et saaks üles-alla ka kõige suurematest äärekividest. Samas võiks olla vankri kere all piisavalt sügav sahtel, et sinna ka näiteks poekott erilise pingutuseta mahuks. Vastukaaluks aga peaks vankri kere olema suhteliselt madalal, sest ühel hetkel õpib laps ära, kuidas sealt ise välja saab ja kindlasti tuleb ette hetki, kus ka turvavöö lahti ununeb. Mida kõrgem kukkumine, seda suuremad kahjud, otseloomulikult.

Vanker peaks olema ka igat pidi tellitav: vankriks-käruks, et ei peaks hakkama mitut sõidukit ostma lühikese perioodi jooksul, käepide mõlemale poole paigutatav (st, et laps võib olla näoga vankri lükkaja suunas, aga ka temast eemale sihtmärgi suunas); iste väga mitme erineva nurga alla paigutav, käepide erinevatele kõrgustele reguleeritav, varikatus selline, mille korral päike ei pimestaks last ka alles tõustes või loojudes ja samas võiks seal olla kileaken, et last ka siis, kui ta näoga sõidusuunas istub, jälgida saaks.

Veel oleks väga hea, kui oleks kasutatud vihma hülgavat tekstiili ja kaasas oleks ka kilekate, mis viimased lahtised osad vihma korral kinni katab ja loodetavasti on olemas ka mõni selline, mida laps ühe erilist pingutust nõudva liigutusega jälle eest ära tõmmata ei suudaks, sest see on ju tema huvides.

Üks hästi oluline asi on ka see, kuidas vanker kokku käib. See tähendab, kui väikseks ta läheb ja kui palju selle nimel vaeva näha tuleb, sest uskuge mind - ei ole tore, kui vaja on kogu jõudu, kaht kätt, ühte jalga ja ikka jääb midagi puudu, mistõttu võib näha üsna humoorikat pilti väänlevast vanemast, kes kogu kerega veel mõnd funktsiooni täita üritab - nt rinnaga vankrit alla suruda.

Võite julgelt täiendada minu nimekirja ideaalvankri omadustest. Kindlasti unustasin midagi ära. Aga loodetavasti on sellest kellelegi kasu;)

Kolm sammu kallistuseni

Kuidas laps õpib käima? On väga vaja kuskile minna. Ja see pisike, keda mina hoidsin, alles teeb oma esimesi iseseisvaid samme. Ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu võib valmistada see, kui laps otsustab, et sinu kallistus on väärt eesmärk, mille nimel julgus kokku võtta ja tugedest lahti lasta. Olgugi vaid kolm sammu, aga enne seda ei olnudki ta teinud eriti rohkem samme ja peale seda jätkas ta samamoodi paari sammu kaupa käies ja siis ehmatades maha istudes. Vot nii hea lapsehoidja olen!

Aga selle lapsega sai veel nalja. Muidugi iga päev sai nalja, aga siis ei olnud mul jaksu siia kõike kirja panna. Üks elavamaid mälestusi aga jäi pargikülastusest, kui laps hoolega läbi raudvarbadest aia mulda välja viskas. Ikka peotäis peotäie järel ja nii paarkümmend tükki järjest.

P.S. Ema just informeeris mind, et meil on rulluiskudega prükkar. Nännännääää:D

Aga mu jutu point oli selles, kui kaval üks vaevalt aastane inimene olla võib. Ta loopiski mulda aiast välja seni, kuni mul hajus igasugune hirm selle ees, et ta osa suhu panna võiks ja siis... ühel hetkel see juhtus. Nii-nii kiiresti liikus see käsi suu juurde ja kohe käivitus mälumisprotsess. Ta sai muidugi aru küll, et see polnud just parim idee ega maitseelamus, aga siis ei lubanud tema lõviiseloom enam järgi jätta ja ma tean täpselt, mida ta tunda võis. Näriski siis nii kaua, kuni muld alla läks. Aga pärast siiski joogist ära ei öelnud:)

Iga normaalse mehe kodus leidub ka meigieemaldaja

Nii see on. Ei, ma ei nõua poissmeestelt kosmeetikalettide vahel ekslemist, aga toiduosakonnale võiks korra või paar nädalas ikka tiiru peale teha. Ja tänu sellele, et minu Silmarõõm peab kokkamisest väga lugu, avastasin hiljuti, et mul pole tema juures peatudes põhjust paanikaks ka siis, kui esmatarbekosmeetika koju jääb. Tegelikult oli mul seal ka tagavara meigieemaldaja, aga viimane julges otsa saada ja oligi jama. Kuniks me avastasime, et toiduõli ajab asja sama hästi ära. Algul kartsin küll, aga silmameigi võtab see paljudest spetstoodetest pareminigi maha ja edasi tuleb vaid mingi näovee või seebi või muu rasva lahustava ainega nägu üle käia, sest mulle isiklikult ei istu see üleni õline tunne. Aga ehk kulub see hädaabinipp teilegi ära!?

P.S Olin sunnitud ootamatult blogi tausta vahetama, nagu arvatavasti juba avastasite. See on esimene, mis tundus kõlbulik, aga kiire vahetuse käigus ei õppinud ma veel widgeteid tundma ja mõned funktsioonid on kadunud ka. Ja mõnda ei panegi tagasi. Ärge solvuge. Minu jaoks on sõprade nimekiri nagunii RSSis ja ma ei hakka seda taastama siin. Te loodetavasti ikka teate muidu ka, et teist lugu pean ja kõike muud.

Be right back...

Mõmmikutest

Ma pidin Vormsist kirjutama, aga enam ei tundu nii põnev teema. Jah, oli tore. Jah, oli ilus. Jah, sai nalja. Ei, kõik ei olnud ideaalne. Puhkus nagu puhkus ikka. Niisiis jätan selle teema vahele.

Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kellele pehmeid mänguasju kingitaks, kuigi väga oleksin tahtnud olla. Erinevalt siis minu parimast sõbrannast, Katsist. Teda on alati koheldud kui printsessi. Ninnu-nännu ette-taha, kuigi ta vist ise ei vajakski seda. Mind aga pole siiamaani poputatud ja Silmarõõmul läks ka kuus kuud aega, et vihjetest aru saada. Aga siis lõpuks sünnipäevakuu oli kaisukarukuu. Kõigepealt kingiti mulle juba järjekorras teine Ratatouille' rott, kes sai nimeks Tselluliidiloom. Siis sünnipäevaks sain kohe suure mõmmiku ja minu rõõmuks on ta igati stiilne. Millegagi pole üle pingutatud. Tema magab nüüd minu kaisus ja kannab nime Torukübar. Ja Vormsilt sain ka uue sõbra. Nüüd on mu lehmadekollektsioonis uus lehm nimega Kodujänes. Huvitav, kes on järgmine?

Ahjaa... ma avastasin oma õuduseks, et ma olen millegipärast jälle kasvanud. 22 on ju käes, aga ikka kasvan. Jälle on kusagilt juurde tulnud kaks sentimeetrit. MInu meelest oli 171 väga ilus number. Palju ilusam kui 173. Ma veidi veel loodan, et kodune mõõtmine oli ebatäpne.

Osavus ennekõike

Arvake ära, kellel oli põhjust jälle oma auto remonti pukseerida ning kaks nädalat tagasi vahetatud ja alla saja kilomeetri kestnud õli taas ringi vahetada? Muudest töödest ja rahadest rääkimata. No see lihtsalt ei ole aus.

Heategevus tõi jälle kaasa kättemaksu või on mul millestki muust karmavõlad. Ja Murphy kuulas hoolega, kuidas ma nädal tagasi üsna õnnelikult mainisin, et pole kunagi saanud nööri taga sõita ning üleeile, kuidas jutustasin madalast sportautost, mis mäest alla tuli kolks kolks. Niisiis eile sugulasi tädi sünnipäevalt Suurupist koju vedades otsustasime ranna kaudu minna ja tegin ka sealse kohutava tee peal täis autoga kolks kolks. Ega see mul esimene kord polnud. Varem pole midagi juhtunud ja seepärast ei kartnudki, aga rannast tagasi tulles ilmnes, et auto all on suuuuuuuur õlilaik. Teadjamad rääkisid katkisest karteripõhjast. Minu pea tegeles aga juba päästeoperatsiooni koordineerimisega.

Ehmatasin muidugi pukseerijad momentaalselt kaineks. Ja läks alla ööpäeva, aga nüüd on auto Melasis mu lemmikmeeste käes ja nemad tunnevad oma tööd.

Aga selle jamaga kaasnes ka häid asju. Sain ööseks Suurupisse jääda ja tädi Mare toitu süüa ja ploome vitsutada ja kohaliku kiisuga sõbrustada.

Ainus, mis selle loo juures - peale raha muidugi - mind ikka veel häirib, on see, kuidas ma ikka ei ole nii tugev inimene, et sellises situatsioonis hääl värisema ei hakkaks. Muidu on illusioon minust kui raudnaisest juba üsna täiuslik. Ei pisaraid, ei värisemist, ei otsustus- ega tegevusvõimetust. Ainult situatsioonikirjeldamine ning abipalumine ei tule veel emotsioonitult välja. Ja see vist paistab ka. Aga ma arenen. Saan aina tugevamaks. Ning vähemalt ma sain suuuuuuuuuuure puksiiriga sõita ja see onu oli ka päris tore.

Holy Bible paberbackiks?

See ei ole küll uudis, aga võtame seda kui fakti konstateerimist (S, vaatasin selle sõna EKIst järgi sinu rõõmuks:D). Nimelt mu ema töötab hotellis ja näitas mulle üks päev sinna maha jäetud raamatuid, et äkki ma tahan midagi omale. Muuhulgas oli ka kaks koopiat ingliskeelseid Piibleid, mis ei olekski nii imelik. Esiteks on hotellidel mingisugune traditsioon Piibleid öökapisahtlitesse paigutada ja need võisid lihtsalt ühest hotellist teise rännata. Aga miks on kaasajastamise käigus siiski saanud ristiusu põhiseadusest pastelsetes toonides pehmekaaneline kapsas? Kuskil võiks ju nii moderniseerimisega kui MASUga järgi jätta. Nii vale tundus. Aga mida mina ka tean. Ma ei tea enam, kus meie kodune Piibel asubki, veel vähem olen selle sisuga kursis.

Kuidas mitte olla kuri, kui juba ollakse seda?

Lahendage minu jaoks see mõistatus ära, palun. Sest aeg-ajalt ma ikka satun olukordadesse, kus tean, et tõenäoliselt ei tohiks ma kuri olla, veel vähem kedagi milleski süüdistada ja samas peaksin head nägu tegema, aga see on nii krdi raske. Ma ei ole ju kindel, et see on tegelikult selle inimese süü, kellest hetkel räägin ja vahet polegi, kellega tegu. Kaks korda sama asjaga jama. Seekord ka ohtlik. Ja no nii tahaks pahasti öelda, aga see oleks talle sajal muul põhjusel liiga tegemine. Kusjuures ta vist ei saa arugi, et ma kuri olen. Veel vähem, miks. Ideid??? Kuidas esialgu iseendaga rahu teha? Ja kuidas head nägu teha nii, et see poleks vaid teesklemine, vaid ma leiaksingi rahu taas?

Pärast muust ka. Võib-olla... teemasid mul jätkub. Ajab üle ääregi.