Teate, kuidas suur osa inimestest peab kodutuid väärikuse minetanuteks? Et kui nad on loobunud varjamast seda, et kogu nende maine vara mahub paari määrdunud kilekotti ja nad magavad mõnel pargipingil, laskmata end häirida möödakäijatest, siis on neil juba kõigeks ükskõik. Paljudel ei ole ju probleem käsi prügikasti torgata ja sealt pudeleid otsida. Aga see pidi väga hea teenistus olema. Minu meelest kordades kurvem on vaadata, kuidas nad söövad ja joovad juba prügikastist või maast leitud asju või korjavad konisid, et siis neid korralikult lõpuni suitsetada. Ka ei lase nad end häirida pesemisvõimaluse puudumisest üldiselt ega pirtsuta iga päevase sundluse üle samu tihti juba määrdunud ja haisvaid rõivaid kanda.
Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.
Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.
Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.
Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.
1 kommentaar:
Mina olen näinud kuidas inimene püüdis kõigega oma identiteeti varjata käies prügikastides.
Tõenäoliselt oli ta alles algaja... :S
Postita kommentaar