Parimad solvangud ilmnevad unenägudes

Vaatasin terve öö õudukaid. Ärgates oli kohe nii kõhe, et ei teadnud, mida teha, aga nüüd ma muidugi enam paljut ei mäleta.

Mäletan mingit suurt ehitist, milles kõik kahekaupa ühe suure voodiga toa pärast kaklesid. Kuna aga mul oli muuga tegemist, siis olin üsna hirmul, et jäängi ilma toata. Mingil hetkel avastasin, et mu kaamera ja käekott on kadunud ja hakkasin neid paaniliselt mööda maja taga otsima. Kui siis lõpuks avastasin, et need on Reijo ja tema kunagise pruudi käes mingis kohas, kuhu mind lasta ei tahetud, siis kees viha üle ääre. Tuli küll korraks nagu meelde, et olin ennegi kaamerat nende käes näinud, aga siis polnud aega või tahtmist reagerida. Nüüd siis said aga korralikult sõimata ja ega ma siis ei tunnistaud, et teadsin mngi osaga kaamera nende käes olemisest. Ja ega ma ei kujutagi ette, miks tal oleks olnud tarvis minu käekotti koos kõige olulisega laenata.

Mäletan ka ühte hetke õuest, kui minul oli vaade eemal kuseva Harshi seljale, aga et tegi seda vist vastutuult või midagi ja siis kui sademed lähenema hakkasid, kiljusin juba igat pidi. Tema aga ei teinud väljagi, et ise ka märjaks sai.

Viimasena mäletan tormamist ühe ukse poole, mille ees seisis kollase hiphopiliku riietusega väidetav endine paralleelklassivend, kellele karjusin, et ta eest tuleks, mille peale ta ukse nii avas, et ma oleksin peaaegu kohe ukse tagant algavast trepist alla sadanud ja tema oli omadega väga rahul. Vihastasin jälle, sest Reijo pruut oli mu närvid juba krussi keeranud ja nüüd kohates kellegi puhast õelust, karjusin ta peale vaid sõnadega: kuradi kollane persevest!

Need jäidki mu viimasteks sõnadeks ja siis algas lühike elu eest jooksmine. Olin kindel, et keegi tahab mind tappa ja eelmainitud trepil vedelenud nuga vaid kinnitas mu arvamust. Õnneks aga jooksin siis uksi seljataga paugutades unenäost välja pärisellu.

Täiuslik talvepäev iseendaga olemiseks

Üleeile õhtul tekkis lugedes Eat. Pray. Love'i selline kummaline mõte, et kui prooviks ka ühe päeva olla täielikus vaikuses, tegeleda oma keha ja vaimuga ja mitte lihtsalt olla, vaid nautida päeva. Võtsin endale pähe hunniku asju, mida sel päeval veel tahan või just ei taha teha.

Esimene otsus oli, et ei suhtle mitte kellegagi ja teen end ka teistele kättesaamatuks. Seega saatsin enne keskööd paar kirja lähedastele, et nad ei muretseks ega püüaks mind otsida ja siis lülitasin välja telefoni, logisin välja kõigist chat'idest ja tegin olemise mõnusaks erilise muusika, viirukite ja küünaldega. Lisaks lubasin endale, et hoian eemale ka kollastest uudistest ning paljust muust, aga samas ei peida end terve päeva toas.

Esimese asjana otsustasin, et tuletan meelde Sudarshan Kriya hingamisharjutused ning püüan ka veidi kehalist jooga teha, alustades päikesetervitusest. See võttis juba oma tund aega keset ööd ja ma tahtsin seda teha ihualasti, aga oli veidi raske keskenduda, sest vastasmaja kontorites ikka veel inimesed töötasid.

Just siis, kui ettenähtud programm läbi sai, läks üks küünal hulluks ja üritas igat pidi purgist välja saada. Jälgisin siis aukarlikult seda ja proovisin, kas suudaksin leeki jälgides mediteerida, aga ilmselgelt olen ma veel liiga koba. Ei aidanud ei leek ega selle tagant kumav pilt minust. Pilt, kus olen mina, aga mitte päris see sama mina, kes ma sel hetkel olin. Tuttav ja võõras ühekorraga. Filmisin siis hoopis leeki ning lõpuks otsustasin, et on aeg end puhtaks küürida duši all ning magama minna.

Hommik tuli üsna hilja. Lubasin endale aeg-ajalt emailide kontrollimist, aga võimetus vastata ajas kohati väga hulluks. Seega läksin järgmise plaani kohaselt hoopis õue jalutama ja selleks oli ideaalne ilm. Päike säras taevas väikeste pilvede vahel ning maa auras. Samas teeradade kõrval oli ikka veel paks sädelev lumi. Esimesena jalutasin hobuste juurde, kontrollimaks, kas nad on üldse õues ja kohe kahetsesin, et neile midagi kaasa ei võtnud ning ka kaamera maha jätsin. Need ema ja alles tissi otsas olev varss olid üliarmsad, aga pettusid minus kohe, kui said aru, et mul midagi neile anda ei ole.

Sealsamas pani muigama ka tore vaatepilt ühest isast, kes oma väiksed lapsed hobuseid vaatama tõi keset tööpäeva ja siis nende tähelepanu juhtis ka linnulaulule. See nägi nii armas välja. Soovin, et ka minu isa oleks vahel minuga nii teinud. Nüüdseks olin juba paar korda kogemata ka oma vaikusenõuet rikkunud, püüdes hobustele midagi sosistada.

Järgmiseks jalutasin randa ja ka seal ootas mind üllatus. Esmakordselt nägin, et Stroomi rand on täis luiki. Neid pidi seal ligi 50 olema ja nad tulid inimestele väga lähedale. Tekkis tõeline aukartus nii ilusate olendite ees ja samas ajas naerma, kuidas nad kuival maal paterdavad nagu vanad puusaprobleemidega kodanikud. Sealt ei suutnud ma kohe tükk aega edasi minna, kuid viimaks siiski pöördusin teistkaudu tagasiteele. Päris veepiirile ei saanudki, mitte et vett näha oleks olnud, aga tore oli sellegipoolest, kui päike nägu soojendas ja kõik oli nii vaikne ja ilus ja puhas.

Järgmine katsumus oli käia sõnagi lausumata toidupoes ja mitte näida ebaviisakas, kuid kuidagimoodi sain ka sellega hakkama, mille järel lubasin endal koju tagasi tulla.

Kodus sai alguse enda metafooriline puhastamine, ehk võtsin appi kõik vahendid kuni valgendajani, et oma heledaid talvesaapaid päästa, kuid paistab, et neid enam päriselt puhtaks ei saagi. Pesin ka pesu ja tegin elamist korda ning kõik see oli rohkem hingele kui ihule.

Ihu jaoks tegin hoopis põhjalikult pediküüri, misjärel hakkasin kirja panema oma mõtteid ja soove ja eesmärke ja asju, mille eest tänulik olla. Olin veel enne lugenud läbi ühe suvaliselt ettejäänud teksti raamatust Celebrating Silence, mis täiesti juhulikult rääkis sobivast teemast. Nimelt vajadust suuta keskenduda ning lõdvestuda üheaegselt, saavutamaks sellist teadlikkust, mis toob rõõmu ja rahu, armastust ning loovust. Oli mul ju olnud õhtul meditatsiooni jaoks raskusi mõlema osaga. Nüüd siis üritasingi iseennast parmini tundma õppida ja areneda.

Ülimalt mõnus oli kuulata ka ringiratast Josh Grobani ning Mystic Earthi plaate ja samaaegselt lugeda edasi põnevat raamatut eneseavastamisest. Kuid nii raske oli mitte kaasa laulda. Vahepeal tegin vaid endale tervislikku toitu ning jõin vaid vett ning nii mööduski terve ülejäänud päev. Olin uhke enda üle, et sain kõik eesmärgid täidetud, kuid samas ei suutnud südaööd kuidagi ära oodata, et saaks oma kogemust kallitega jagada. Ei ole ikka veel üksik hunt.

Weak kivibear

Täna ajab mind marru mu enda hingeline nõrkus ning kohatine enesekindluse täielik puudumine. Miks mind muidu ajaks lausa nutma see, kui ta norib mind võrdsuse huvides nüüd võimalikult paljude erinevate tüdrukutega läbikäimisega? Seda kusjuures täie teadmise juures, et see ongi ainult normine.

Samas mul on hirm. Hirm, et mis siis, kui see ühel hetkel ei olegi enam norimine. Et ta väsib kõigist probleemidest meie suhte juures ja minu hirmudest ja nõrkustest ja vajadusest pidevalt nutvat mind lohutada. Ma pole mitte kunagi elus nii palju ja nii tihti pisaraid valanud kui nüüd umbes neli kuud ja ma tean, kuidas ta kardab tema pärast valatud pisaraid. Paneb ennastki imestama see nõrkus ja rumalus, sest tean, et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ikkagi hirm teda kaotada on niiiiiiiiiiiiiiiiii ennenägematult ja meeletult suur ning ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. Ma ei suuda mõeldagi sellele, et mis juhtub siis, kui meid tabab siiski see hiiglasuur ebaõnnestumise protsent. Ja ma ei taha oma hirmudega teda hirmutada, aga ei suuda neid ka peita. Ta ei luba ka. Selles mõttes oleme me ühesugused, et kumbki ei jäta teist enne rahule, kuni saab teada, mis valesti on, kui sisetunne ütleb, et midagi on.

Muidu aga on olnud tore päev. Käisin jälle ühel intervuul, sest toredad lubajad pole siiani ühendust võtnud ja ma ei saa nende järele ootama jääda, kuigi on väga kahju. Nüüd aga avanes jälle üks ohtlik lootusevilksatus, et ehk veab meeletult ja saan tõesti erialast tööd tegema ja seda mitte assistendikohale. Aga ma ei julge väga loota. Need tõusud ja järgnevad langused mõjuvad mulle väga masedavalt ju.

Vahel tundub, et kõik on meie vastu

Eile veetsin pool päeva proovitööd tehes ja teise hindit õppida püüdes. Ilmselgelt on viimane ajuvabam ja nii tihti oli tahtmine õpik lihtsalt käest ära visata. Aga jonnisin edasi ja vaatasin, kas kusagil hakkab loogika vastu tulema. Isegi kui saaks kõik tähemärgid selgeks, on häälduste kohta thti öeldud, et inglise keeles puudub vaste ja ma nagunii kahtlen kogu aeg näidissõnade puhul, kuidas üht või teist sõna hääldama peaks. Esiteks ei ole ma ju native ja kui näidiseks tuuakse kahte täiesti erinevat sõna, siis hakkab kõrvadest tossu tulema. Kuidas saab olla, et nad iseenesest mõistetavalt presenteerivad mitte valikvariantidena, et üht tähte hääldatakse kord nii, kord naa, vaid lihtsalt. Kas keegi teist hääldab sõnade home ja punctual märgitud kohti samamoodi?

Grammatika ei ole mitte kergem pähkel. Jälle jätad aegade tabelid meelde, kuid siis teises kohas olevas kokkuvõttes on hoopis midagi muud tehtud ja jälle keegi ei seleta. Selline lapsik "lihtsalt on nii" teema, nagu õpetataks keelt indialasele, kes nagunii oskab.

Ma parem ei räägigi sõnadest, mida nemad algõppes vajalikuks peavad. Ma arvan, et mul ei ole kunagi vaja teada väljendit "armed forces". Et jah, ajasin end kohe korralikult segadusse, kuigi rõõm oli näha, et tuli ka tuttavaid sõnu vastu ja Harshil oli hea meel. Tõdes, et olen isegi arenemisvõimeline. Ma nii kindel ei oleks. Aga vähemalt sai vahepeal naerda, kui selgus, et tegusõna make on hindis banana ja lennujaam hawai.

Tänane päev oli niisamuti töökeskne. Lisaks tuli kiiruga uus USB-ga peakomplekt hankida, sest suutsin vana lõplikult ära murda. Vahel tundub, et kõik kohad on kõrvaklappe täis, kuid täna ei suutnud ma sobivaid leida ei suurest elektroonikapoest ega ka arvutipoest. Viimaks õnn naeratas siiski ja sai kõvasti rahakotti kergendada - arvake, kus - fotograafiapoes!!!

Kuid ka täna tundub, et lisaks vanematele, võimatule keelele, kaugusele, tema enda sidumisprobleemidele ja streikivale tehnikale on meil veel üks suuremgi. Nimelt uurisin täna üle pika aja viisaasju ja selgub, et kui me just ei abiellu, siis ei saa kumbki teise maal üle kuue kuu korraga veeta. Või kui mingi ime läbi peaksin saama seal töö, siis peaks ettevõte võtma mu kohe juhtivale kohale ning maksma täisti ogara summa. 25000 dollarit aastas. Ütleme nii, et inimesi, kes seal nii palju teenivad, ongi ehk käputäis. Reaalsem oleks 6000 dollarit või vähemgi. Et jah, eks me siis näeme, kas armastus võidab kõik.

Aeg emmega ja muud ka

Neljapäeva hommikul ajas ema mu üles ja lendaski vastu taevast mu plaan lõpuks proovitööle keskenduda. Nimelt oli ta teel minu juurde ja plaanis mu välja jalutama viia. Koleda ilma kiuste. Tegime veel punast kala panni peal!!! ja siis jalutasimegi pidevalt tuulega võideldes sügavale Mustamäele minu tädi pere juurde. Nende jaoks oli see muidugi meeldiv üllatus ja minulgi oli tore, kui välja arvatud ettenähtav tööteemalistele küsimustele vastamine. Huvitav, kuidas inimesed aru ei saa, et see ei ole teema, millest tahaks kogu aeg ja kõigiga igal pool rääkida? Muidugi, ka mina muutun murelikumaks mida rohkem aeg edasi läheb, aga kui te just otseselt aidata ei oska, siis ma oleksin tänulik, kui te seda teemat väga ei torgiks. Raske on kogu aeg kõigile pettumust valmistada. Igatahes, saime veel kaasa suure portsu kummalisi moose, mida juba väga proovida tahaks, aga samas kardan, et minust lähevad nad kõik hallitama nagu viimasel ajal igasugused teisedki asjad mu külmkapis nädalaga teevad. Kujutage ette lötsi pikka kurki või sinihallitusjuustu meenutavat ananassikonservi. Neljapäeva mahtus veel pettumust seoses Harshiga, kes lubas ja siis välja ei ilmunud, mis tegi hetkelise ogadel oleku veel hullmaks, aga ma ei tohiks seda vist isiklikult võtta, sest tean, et ta ei teeks kunagi meelega mulle haiget.

Sellegipoolest veetsime mõned viimased päevad kaklemise tähe all ja sai nii mõnigi pisar jälle valatud, aga nüüd on jälle õnneks kõik hästi me vahel. Reede veetsime veel püüdes sellest läbi tulla ja sain ka väikevennale kingitust taga otsida sunniga pooleks ning pääsu tülidest otsides. Kole keeruline ülesanne on siin pealinnas punast lipsu leida. Lõpuks ostsin kaks tükki, sest kumbki ei tundunud olevat päris see mida ta tahtis, kuid ta jäi vist rahule. Igatahes välja ta ühega neist eile õhtul läks.

Eile õhtul oligi siis tema sünni tähistamine. Olin enne veel saanud Aivariga nostalgitseda kunagises kodukandis jalutades ja ka sünnitusmajast möödudes Rauno sünniga seotule mõeldes. Naljakas, et nüüd ta on 21-aastane peaaegu mees ja mäletan aega mil ta oli nimetu krimpsus beebi. Oli taas üks vanainimeste kodune sünnipäev koos plaaniga hiljem kusagil omaette lõbutseda, kuid minu üllatuseks hüppasid Annika ja Veiko alt ära ja mõtlesin minagi, et mis ma üksi seal võõras seltskonnas teen, kuid Rauno siiski tahtis, et ma tuleksin ja andis endast parima, et end seal hästi tunneksin. Mina aga ei tahtnud, et ta terve õhtu minu pärast muretseks ja veetsin vist maailma kõige lühema pubiõhtu, et lasta noortel omaette edasi lõbutseda vaikselt (loe: piinlikult) koos istumise asemel.

Kodus ootas mind aga üllatus. Olenemata sellest, et kell oli Indias pool neli, helistas peaaegu kohe, kui olin tulnud kiirelt postkaste kontrollima, mulle Harsh. Me pole ammu nii naernud. Veetsime pool ööd jaburusi rääkides ja keeli õppides, kuigi plaanisin töö tegemise nimel vara magama minna ja temal vist jäigi öö vahele. Sellegipoolest, see tegi meile mõlemale head ja nüüd oleme kindlalt jälle koos. Ei olnud ennegi asi nii tõsine, kuid tema kummaline olek ajas mind ehk liiga paanikasse. Nüüd aga tundub, et sellest mittemagamisest oli mulle ka töö mõttes rohkem kasu kui ehk rohkematest unetundidest sest mõte jookseb ja mulle tundub, et hakkabki valmis saama korralik visioon. Nüüd tuleb see vaid korrektsesse formaati panna, aga lasen asjal jälle veidi settida.

Käsi on vaja, sest ainult käeraudadest jääks väheks

Ehk käisin eile lasteaias abiks. Sai jälle palju naerda, kui tibud mu hulluks ajamise vahepeal selliste pärlitega välja tulid. Ja kuidas te teeskleksite magamist, kui pisike sinu kõrval loendab su käevõrusid ja räägib sulle, et tal on hästi palju liblikakujulisi karamelle kodus ning sul jälle on väga palju ilusaid asju alates küünelakist ja lõpetades värvitud silmalaugudega.

Seekord nägin ka minu endiste tibude lapsevanemaid, kellega ammu kohtunud polnud ja üritasin mind juba unustada jõudnud tibude südameid tagasi võita. Oli tore päev. Tuli taas meelde, missugune rõõm ja stress on lastega töötada. Jah, olen aus ja ütlen, et ongi mõlemat. Kohati tunned, kuidas vererõhk tõuseb sünkroonselt kisa tõusuga, aga need samad lapsed võivad teisel hetkel olla tõeliselt armsad jälle. Ka endisi kolleege oli tore näha ja kallistada. Nüüd on ainlt üks rühmakaaslane ning meie lapsega koju jäänud vana ülemus veel nägemata.

Tänane päev aga oli intervjuudekeskne. Kadideerisin viimasel hetkel ühele ametipostile ja sain kohe ka kutse vestlusele, kuid selle rikkusin vist ise ära. Nende jaoks oli oluline vene keel ja nad ei näidanud eriti oma arvamust välja, mistttu jäi hinge tunne, nagu minust jääks väheks ja ükskõik, kuidas ma ka ei ürita neile muljet avaldada, tühjenen kui nõelga katki torgatud õhupall ja samuti kaob lootus ning usk endasse olenemata sellest, et usun, et oleksin selles töös hea.

Usu aga sain tagasi teises kohas kolmanda vooru intervjuul. Mõlemas küsiti ka, kas kandideerin kuhugi veel. Ma ei tea, mida nad selle küsmusega saavutada tahavad ja millise vastusega ma rohkem punkte võidaks? Aga ebamugav on see igal juhul. Kas teha nägu, et olen ülimalt lojaalne antud ettevõttele, milles ma veel ei töötagi või tõstaks mu väärtust fakt, et äratan ka teistes huvi? Muidugi on ettevõtteid, mida eelistan teistele ja pean endale väga õigeks, aga rumal oleks kogu elu nende pärast ootele panna ja vahepeal nälga surra.

Igatahes, teine intervjuu läks minu meelest väga hästi. Närveerisin küll nii, et oli raske keha kontrolli all hoida, aga vähemalt jutt jooksis, saime naerda ning nägime, et sobime omavahel päris hästi. Seal kuulsin ka esimest korda, et ma võin olla selle töö jaoks liiga hea. See aga tekitas neis kahtlusi, kaua ma seal õnnlikult paigal püsiksin ning mul oli raske vastata. Keegi ei tea ju, kas neile meeldib mõni töö ilma, et nad oleks enne seda reaalselt proovida saanud, aga usun, et seal võiks olla täitsa tore. Lihtsalt loodan, et keegi jõuab järedusele, et mina olengi parim nende jaoks.

Nüüd räägin endise ülemusega tema esimestest seksuaalkogemustest ning muigan omaette olukorra iroonia üle.

Kuidas spermat varastada jne

Reede õhtul tuli taas Sandra mulle külla ning veetsime aega imelikke asju arutades. Ei mäleta enam, kuidas jõudsime tõdemuseni, et Harsh peaks kogemata vales kohas purki pingeid maandama ja tema minu mehega lapsi saama. Sealt edasi jätkus juba tõsisem diskussioon, kuidas spermapanku ikka käigus hoida, kui vabatahtlikke doonorid ei ole. Näiteks võib korjata kokku kasutatud kondoome ning ka ainuüksi kondoomide põhjal võib sperma eelmise omaniku kohta üsna põhjapanevaid järeldusi teha. Näiteks, et ei ole impotentne, peetakse piisavalt ligitõmbavaks, et kondoomi vaja läheks, harrastab turvaseksi ja seega omab ehk vähem haigusi, kondoomi lahtirullituse astme põhjal saab teha järeldusi suuruse kohta jne. Aga aitab naljast. Päriselust ka.

Meil oli Sandra järjekordse jalavigastuse tõttu üsna tubane nädalavahetus. Jõime veini. Harjutasin palju autosõitu ema ümber terve Tallinna vedades. Sain teada, kui kerge on auto alla libiseda. Piisab rööpa äärele astumisest ja libisedki auto alla. Ka siis, kui üritad auto uksest kinni hoida. Menüüsse kuulus ka üsna mitu filmi. Soovitaks Hangover'i loojate uut meistriteost, kui ka teile meeldib vahel veidi ajuvabaks kiskuv nali. Kahjuks nimi ei jäänud meelde. Due date äkki?

Pühapäeval sain taaskord oma korteriomanikku rikastada ning siis tulid külla Sandra lapsepõlvesõbranna ning tema teine pool. Ajasime veel mõningatele inimstele India isu peale ja siis hakkasime harjutama hennamaalingute tegemist. Mu käsi on üpriski kaunis pärast ligi 18 tund pasta all hoidmist ning nalja teeb vaid mõte selle poolpermanentse kaunistusega tööintervjuule minekust. Lõpuks viisin Sanda tagasi bussijaama ning asusin vaatama filmi Serendipity. Selle armsa filmi tõttu ei õppinud ma selgeks vaid uut sõna, vaid avastasin, et see kirjeldab päris hästi minu praegust elu ja suhet. Kuidas muidu võtta kokku olukorda, kus satud maailma teises otsas elama inimese juurde, kes suudab kõigist eelnevaist enam korda minna ja paremini sobida? On ju õnnelik õnnetus!? Või mis?

Aga täna hommikul temaga sellest ja kõigest muust ka rääkides hakkasin ise taas veidi kahtlema selle õnnetuse õnnelikkuses. Nimelt on ta üsna veendunud, et tema vanemad ei lepi meie suhtega mitte kunagi. Või kui ka lepivad, siis jagub küllaga sugulasi ja sõpru, kellele see pähe ei mahu. Samuti ütles ta, et ei taha mingi hinna eest kellelegi haiget teha, kuid kui vanemad ei anna heakskiitu meie suhte ametlikuks muutmisele - jah, tema räägib juba abielust, mina ei julge veel mõeldagi sellele - siis ta tõenäoliselt austab nende soovi, aga ei abielu kunagi ka kellegi teisega. See on ühest küljest väga meelitav, kuid samas ma ei tahaks, et ta õnnetu oleks. Ja öelge nüüd, kas ma olen tõeliselt rumal või mis, et ma ei taha ikka veel tõenäoliselt hukule määratud suhtest lahti lasta? Kas ma peaksin olema kuri, et ta minu pärast oma vanematega lõplikult pahuksisse ei taha minna ning nende tervist suurema stressiga ohustada või õnnelik, et ta on selline inimene, kes on valmis austusest vanemate vastu ohverdama oma õnne? Ma ei tea, kuidas minuga alati nii juhtub, et armun valedesse inimestesse... Ja ikka ma loodan, et kõik läheb hästi, me ületame kõik muud raskused ning läbi mingi ime jäävad ka tema vanemad rahule valge pruudiga, kes keelt ei räägi ja süüa teha ei oska. Kohati tundub nii lootusetu...

Tegus nädal jätkub

Kolmapäeval olin lubanud minna Kaarlisse teismelistele ning ka muudele huvilistele Indiast rääkima ja see kujunes päris toredaks, kuigi ise puterdasin improviseerides päris palju. Õhtu lõpus sain käe valgeks ka hennamaalingute tegemises. Loodan, et katsealune väga pettunud ei olnud mu kunstiandetuse tõttu.

Õhtul aga pidi viimaks Reijo külla tulema ja veetsime kahekesi rahuliku ja toreda õhtu. Kuna see aga venis poole ööni, siis neljapäeva hommik oli ülimalt raske. Olin lubanud end juba varakult üles ajada, et mingi Piyushi sõbrannaga kokku saada ja talle kingitus üle anda, aga kell kümme on minu jaoks ikka veel täielik öö. Siiski, kohtumine oli huvitav. Rääkisime kaks tundi juttu. Muidugi eestlaslikult kohmetult. Sain teada, et teised eestlased suudavad hindi kolme kuuga nii selgeks saada, et filmidele tõlget ei vaja ja, et ehk on mul ka tagurpidi kultuurišokiga kaasnev depressioon, mis omal ajal tedagi kuid kodus voodis hoidis. Samas ma ei tunne hetkel erilist masendust. Asjad on lihtsalt nagu on.

Seejärel läksin Annikale tööle külla. Ta kutsub ju juba ligi aasta aega mind seda salongi vaatama. Vaatasime siis ja unistasime, milliseid plaate omale koju võiks tahta. Minu lemmikud maksavad veidi üle 2000kr tükk. Avastasin aga ka ühe teise enda jaoks uudse asja. Nimelt liivaga segatud metallikvärvid. Neid kujutan päris hästi oma tulevases kodus ette. Need teeksid kõik ju päikselisemaks.

Päeva viimane etteplaneeritud käik oli teise vooru intervjuu kohas, kus teste tegin. See läks üsna hästi. Rääkisime tund aega maast ja ilmast ja esmapilgul täiesti irrelevantsetest asjadest, aga tulemusena öeldi kohe, et üsna kindlalt kohtume ka järgmises voorus. Nüüdseks ongi aeg kokku lepitud võimaliku tuleva ülemusega kohtumiseks. Lahe:)

Armsast ökani ning enesekindlusest enesehaletsuseni

Täna on olnud jälle väga tihe ja üldises plaanis ka lahe päev. Pidin hommikul veel ühte ettevõttesse minema teste tegema - vist mainisin seda juba? - ja enne kui uksest välja sain, helises telefon. Kõne võõralt numbrilt. Võtan selliseid alati veidi väriseva südamega vastu, aga seekord oli taas põhjust rõõmustada. Helistas selle sama firma esindaja, kus esimesena intervjuul käisin ja mille puhul hakkasin juba kahtlema, milliste inimestega on tegu. Selgus, et siiski väga toredatega ja mina meeldisin neile ka. Väga. Nad helistasidki üle selleks, et mulle kinnitada minu väärtust ning potentsiaali olemasolu ning vabandada veel ette ja taha, et hetkel ei saa minuga koostööd alustada, sest on väga võimalik, et ettevõte kolib lihtsalt Eestist ära. Aasiasse. Samas, miski pole kindel ning nad tahtsid ühendust hoida ning kindlustada, et võiksin ehk tulevikus nende meeskonda kuuluda. Võib-olla siin, võib-olla Hiinas, kuna nad tahaksid siit oma meeskonna kaasa võtta. Igatahes, sellest kõnest piisas mu tuju tõstmiseks ja läksin ka teste tegema hea tujuga.

See oli üsna omamoodi kogemus. Oletasin millegipärast, et minuga tahetakse vestelda ka, et näha, milline inimene ma olen, aga tegelikkuses oli tunne nagu eksamil. Istusin omaette vaikuses aja peale ülesandeid lahendades. Ei oleks arvanudki, et mingist antonüümiharjutusest lõpuni jagu ei saa. Inglise keele ülesanded läksid vist paremini. Eriti meeste põiepidamatuseteemaline tõlge. Vähemalt sõnavara oli tänu oma kogemustele selge ja kuna lubati vabas vormis tõlget, siis usun, et sain täitsa hästi hakkama.

Seejärel jamasin jälle auto koduhoovi saamisega ning käisin ka üle pika aja autoga poes. Mitte kunagi varem pole ma pidanud tegema seal mitut tiiru koha leidmiseks. Ja veel päise päeva ajal. Ma ei tea, mis majanduslangusest siin pidevalt jahutakse. Parkla oli autosid äärest ääreni täis ning lõpuks, kui koha leidsin pargiti mind niimoodi kinni, et väljasaamiseks oli vaja mitme mehe abi ning pikalt nõkerdamist. Vähemalt olid inimesed ilusad ja head ning tulid ootamatult appi.

Sõin kodus kõhu täis ja järgmisena tahtsime Annikaga kokku saada. See hõlmas väikest ostuvabatiiru Kristiines - jah, lugesite õigesti - ning siis pidi Veiko talle järele tulema. Kokkulangevuste tagajärjel pidin ka mina nendega liituma ja nähes autost paistmas mingit koerapildiga kotti, küsisin naljaga pooleks, kas ta võttiski koera või, aga kui Annika siis esiukse avas ja kiljatas, et mis see on, siis selgus, et asi oli naljast kaugel. Aga mitte ka päris nii, nagu tundus.

See üliarmas kutsikas oli hommikul nende töö juurde jalutanud ning nad olid terve päeva töö tegemise asemel temaga tegelenud, arsti juures käinud, kuulutusi üles pannud ning ka varjupaika helistanud, aga keegi ei teadnud temast midagi. Seega Veiko plaanis ta mõneks päevaks enda juurde võtta, riskides oma koera ja ema püha vihaga. Me kõik aga armusime temasse otsekohe ära ning muutusime lalisevateks koerainimesteks, kes tahtsid teda sügada, lubasid keelega üle näo tõmmata ning kaklesid selle üle, kes jalutamise ajal rihma hoida saab. Üritasime küll ka tõsiselt oma koera rahustada ning tema enesehinnangut tugevdada, kuid ta sai ikka kurjaks. Ema viha me õnneks ei näinud, sest enne tema kojujõudmist ilmus omanik välja ja läksimegi teda tagasi viima.

Sellest sai järjekordne näide Eesti väiksusest, sest peatusime mulle tuttava maja värava ees. Alguses ei uskunud ma oma silmi ega seda, et oleme tunde arutlenud, kellele see imarmas kutsa kuuluda võiks ja ma tundsin isiklikult omanikke. Või noh... nii ma vähemat arvan. Tegu oli ühe vana lapsehoidmiskliendiga, aga kuna aastad on möödunud ja ei saanud just eriti sõbralikult lahku mindud, siis olid ka näod uduseks muutunud. Aga vähemalt koer sai oma koju tagasi.

Seejärel korjasime ühe teise koera peale. Ühe labase tegelase, kelle ilgust ma seekord alla ei suutnud neelata ja siis hakkasin ausalt küsima, et mida ta endast mõtleb. Vestlus lõppes üsna sõbralikult uue teadmisega, et ta ongi nümfomaan ning ikka jätkub naisi, keda objektiseerimine erutab ning tema suu kinni panemise ning ülejäänud seltskonna naerupahvakuga, kui kummutasin tema arvamuse turvaseksi kohta uue infoga, et kubemetäid ronivad ka üle kondoomi. Päev jälle korda läinud:)

Õhtul chattisime taas teate-küll-kellega ja jõudsime nii naerda kui kakelda, sest vahel olen ma emotsionaalne emane, kes väsib pidevast tögamisest ning siis ei aita ka hirmust antud lubadus rohkem mitte norida.

Kortsus karvadest ja muust ka

Täna oli üle pika aja tõeliselt tegus päev - just nii nagu mulle meeldib. Vedasin end juba keskpäeval, mis on minu mõistes siiski hommik, kodust välja, et koos emaga lõunat süüa ja siis juuksurisse ning autole remonti järgi minna. Ootasin kõike seda väga ja ootasin huviga ka õhtust töötegemist, sest postkasti olid laekunud uued tellimused ning varem ei olnud mul võimalik nendega tegeleda. Üsna lahe oli ka öelda, et lükkasin tööasjad õhtuks, kuigi seetõttu ei saanud mitmest teisest ideest kinni haarata.

Aga tagasi algusesse. Läksin siis ema töö juurde ja põrkasin kohe kokku seal ühe toreda tuttava tüdrukuga. Me saimegi temaga kuidagi märkamatult tuttavateks, kes muljetavad nagu lähedased sõbrad. Tegelikkuses on ta ju küll minu eakaaslane aga mu ema kolleeg ja võrdväärne ning nemad on sõbrad, kes minu seiklustest omavahel rääkisid India ajal. Mul on ikka nii imelik mõelda, et see seitsmekuuline seiklus, mida alles planeerisin ning mille pärast närveerisin on juba seljataga. Igatahes, too tüdruk ütles mulle, et tema oleks arvatavasti seal haigestudes esimese lennuki peale istunud ning koju sõitnud. Mina vastasin ilma eriliste liialdusteta, et mina võiksin esimesele lennukile istuda ning tagasi sõita. Põhjusi selleks oleks rohkem kui üks, aga pean tunnistama, et üks domineerib küll. Järgmisena ajas ema ülemus mu närvi, üritades mind Amway'sse värvata. Vastik. Vastik. Vastik. Iga järgmine üritaja teeb enda maine mu silmis aina rohkem maha ja ma ei tahaks olla eluski ise positsiooil, kus end oma sõpradele ise ebameeldivaks muudaksin.

Järgmine peatus oli juuksur. Ootasin seda ka pikisilmi, sest ostsin esmakordselt selle jaoks mingi voucheri nagu neid praegu netis iga päev müüakse ja lubati juusteravi. Juuksed on muutunud juba väga hellaks teemaks. See, et neid kunagi oma parimaks feature'iks pidasin, on kauge minevik. Olevik on see, et olen saanud praegu kaks korda järjest paarikuuse vahega jälle kümme sentimeetrit otsast maha võtta, et üleüldse midagi päästa. Teine põhjus, miks seda külaskäiku ootasin, oli aimdus, et satun esmakordselt meesjuuksuri juurde ja see intrigeeris. Sattusingi. Ta oli hästi tore. Vene rahvusest aga rääkis nii ilusti eest keelt. Muidugi tegi ka vigu, aga minu vene keel pole võrreldavgi ning tema vead olid nunnud ja arusaadavad. Ma ei tahaks küll patroniseeriv tunduda, aga ma ei saanud mitte muigama hakata, kui ta rääkis šampoonistressist nig hiljem sasis mu pead, et näha, kas ka pärast tema pooleteisttunnist tööd lähevad kohe mu karvad uuesti kortsu. Uue soenguga jäin ka rahule, kuigi oli kurb jälle nii suurest juuksehulgast loobuda. Võimalik, et lähen ta juurde ka tagasi. Õigest hinnast hoolimata. Muideks, omaette eriline feeling oli juukseid kammiv mees ja fakt, et ta oli esimene juuksur, kes küsis, millist harja ma kasutan ning laitis minu puhul üldsoovitatavad naturaalharjastega kammid ning ainult kuivade juuste kammimise reegli maha. Tunnen ju ise ka, et märjalt on poole lihtsam. Ja ostsin kohe koduteel uue harja, olles kuri enda peale, et ligi ümme aastat nende nuustikutega mässanud olen.

Autoremont on minu jaoks alati olnud oodaud nähtus, sest seal on üks äge mees, kellega saab alati lõõpida. See saab alguse juba telefonikõnedest ning pärast on mul alati super tuju. Muidu ta on liiga vana ja üldse mitte minu maitse, aga selline süütu plärtsumine üksteisest tegelikult midagi teadmata on ülimalt lõbus. Seega kibelesin üle poole aasta sinna minema, kuid pidin pettuma. Ta rääkis peaaegu kogu mu seal oleku aja telefoniga töö asjus ja seega sain vaid end tutvustamata auto järele küsida, arve ära maksta ning minu meeldivaks üllatuseks ka oma võtmed pihku. Tore, et nad mäletavad. Ka üle pika aja ja siis, kui auto viis töösse hoopis keegi teine. Arve oli ka meeldivalt väike, kuid see küll meeldiv ei olnud, et ma pärast ühegi trikiga koduväravat lahti ei saanud ja siis ropendades ümber auto käisin. Kuidas ma saaksingi rõõmustada oma auto tagasisaamise üle, kui ma ei saa teda turvaliselt selleks mõeldud tagahooli ära parkida? Lõpuks jäigi tänavale ja homme proovin jälle.

Õhtupoole siis tegin tööd, nagu mainitud, ja sain ülaltavalt kiiresti valmis. Ei teagi, kas nüüd on sellega kõik või mitte. Süda sai ka rahu selle teise ettevõtte kohapealt, kus vestlusel särasin, sest postkastis ootas pimekoopiaga email, kus märgiti, et kogu konkurss tühistati mingi firma strateegiamuutuse tõttu. Minu egole mõjus see hästi. On see väga imelik? Aga ju siis ei olnud see mulle mõeldud. Aga ka mitte kellelegi teisele.

Õhtu lõppedes suutis Tema jälle korraks mu rahu rikkuda. Tema üllatuslik taasilmumine ei tohiks mulle enam üllatus olla. Aga nüüd siis oleme jõudnud faasi, kus polegi midagi öelda ja vaid meie arvutid saadavad üksteisele vastikuid viirusi. Või vähemalt ma arvan, et sellega oli tegu. Ei usu eluski, et ta mind madamiks kutsuks. Panin kirja avamata kinni. Tema peatükk mu elus on läbi.

Ronin august välja

Paistab, et minu tehtud proovitöö pani veel mõned inimesed uskuma minu võimetesse ja see on väga tore. Tagajärjeks see, et sain ettepaneku kohe pikema aja vältel ühele ettevõttele reklaamtekste kirjutada. See pole küll veel töö, mis toidaks, aga hoiab vaimu erksana, annab hea kogemuse ning on huvitav ja ma ei ole hetkel positsioonis, et rahale ära öelda. Niisiis tegin jälle juba terve päeva tõsist tööd ja olles perfektsionist, plaanin täna veel natuke nokitseda selle kallal. Sain veel paar pakkumist rääkida koostöövõimalustest, mis paneb mind vaikselt uskuma, et äkki kõik ei olegi nii kolepahad ning võib-olla on viimaks käes aeg, mil mul hakkab ka erialaselt vedama. Oleks ülimalt tore. Mõlgutan siin juba mõtteid, kuidas töö- ja eraelu siduda ning hetkel ei tundugi see ilmvõimatu. Arvutiga töötades võiksin ju elada kus iganes. Loodan vaid, et Harsh ei tüdine ootamast. See nädal juba on selline natuke masendav, kui olen ise kodus igavlenud ja temaga haruharva rääkida saanud. Sedagi nii, et pean teda veel kellegagi jagama. Tore on ju ka ühiste sõpradega chattida, aga mitte meie aja arvelt.

Huvitavaid asju on sel nädalal veelgi juhtunud. Näiteks suutsin oma ilusa India kurta vaiba külge kinni triikida. Kes oleks võinud arvata, et nii võib üldse juhtuda? Õnneks suutsin nii kurta kui triikraua enam-vähem ära päästa. Seejärel sõime Aivariga võidu pannkooke. Mina kaks, tema kaheksa. Ning eilne õhu kujunes isetehtud pitsa söömise orgiaks. Ei tohi ikka pitsat viie sentimeeti kõrguseks ehitada. See ei pruugigi ära küpseda.

Tänase hommiku nali aga oli see, et suutsin ise elus esimest korda end püksiaugust välja pressida. Ehk siis tagumik vist ei mahtunud enam mu lemmikteksadesse ära ja oli märkamatult katki kärisenud. Kurb. Söö veel tervislikult. Terve nädal korralikku toitumist viis kärisevate püksteni. Tobenaljakas.

Kui elu läheb igavaks...

siis tundub, et minu unenäod lähevad jälle eriti huvitavaks. Ma tean, et olen viimasel nädalal näinud tohutult palju põnevaid unenägusid, aga meelde tulevad vaid vähesed.

Näiteks juhtum, kus millegipärast hiilisin mööda oma eksbossi kinnisvara ringi. Muidugi unenäos oli see terve hoonetekompleks, millest suurem osa moodustatud tumepruunist puidust ja ta ise oli ka pigem hirmuäratav maffiaboss. Päriselus on ta lihtsalt kelm ju. Igatahes, keegi tuli mulle seal appi. Ärge küsige, milles täpsemalt, kuidas või kes. Ju siis ei olnud nii oluline, et meeles pidada. Mäletan hoopis selgemalt, kuidas sattusin seal mingi tehistiigi vms äärde, mille ümber oli igasuguseid veesõidukeid ja ühel hetkel öeldi "läks" või muud sellist ning mingi suuskadega paat korjas mu kogemata peale nagu kehvas Leslie Nielseni filmis. Sõitsingi püsti, tasakaalu hoida püüdes, ühe suusa peal, aga see polnudki pikk reis. Üsna varsti olid kõik sealsed sõidukid ninaga vastu mingit posti või vähemalt selle suunas kobarasse sõitnud. Selgus, et kogu võistluse eesmärk oligi ninaga seda posti puudutada ja me olime vähemalt esimeste seas. Nägin seal ka kummalisi loomi. Näiteks pelikani, kes on tegelikult lind, aga pole siinkohal oluline. Ja mingit pisikes krussis elukat, kes hakkas end vaikselt lahti kerima. Arvasin, et temast tuleb merihobu vms, aga tuli hoopis suuremat sorti ahv, kes kohe ka minema kargas. Et siis selline uni.

Teisest unest mäletan, et läksin koos emaga mingile uhkele üritusele ning mul oli kohustuslikus korras kaasas mingi punane roos. See pidi olema väga väärtuslik. Varjama kalliskive vms, aga mina neid ei näinud. Eniveis, kohtusime seal mingi kenamat sorti noormehega ja mu ema sujuvalt sundis noormeest mind endaga kaasa võtma õhtuks. Küsimata meist kummagi plaane või soove. Aga kuna ta otseselt ei hakanud pröökama ja oli päris ilus ka, siis ma ka ei protsteerinud.

Edasi aga ma ei tea, mis juhtus. Läksin vist sinna kindlusesse, kus üritus toimus, ringi uitama. Kohati oli see rohkem nagu varemed. Aga ma kaotasin teised silmist ning ka minu kott oli ära jalutanud. Viimaks jõudsin tagasi sissepääsuni, aga mul on tunne, et oli kulunud juba terve ööpäev, sest seal sagisid ringi uue ürituse külalised oma uhkete kasukate ning kottidega ning keegi ei osanud aidata mul eelmisel õhtul kaotsi läinud kotti leida. Ma ei saa siiani aru, miks see mu unenäos pisike kuldne seljakott oli. Ja roosi saatust ma ka ei tea. Aga vähemalt muutuvad kõik mu unenäod põnevikeks.

Tänasest unenäost mäletan vaid kilomeetriposte ja enda imestust, et suutsin pidevalt 30-kilomeetrilisi ringe teha. Ja seal olid vist ka mu vanad sõbrad ning klassikaaslased. Ning mäletan pissipeatust väidetavalt ühe oma kunagise naabri majas, kuhu viimases hädas sisse murdsin, aga see maksis kätte ka. Tean täiesti kindlalt, et see oli maja, aga no nii raske oli pissida, kui kõik kõikus nagu laevas või rongis. Ja midagi mingi kontorihoone külastamise ning tööleidmisega seoses mäletan ka.

Miks ma ikka veel ei saa lasta lahti?

Täna hakkasin millegipärast jälle mõtlema oma elule keskkooli ajal ja sellele, kui palju mulle seal haiget tehti läbi aastate. Peaaegu iga päev. Ma räägin kiusamisest. Paljud teist ei teagi minu elu sellest osast eriti midagi või ei oska ette kujutada, millest kõigest ma läbi olen tulnud ja kui mulle alles hiljuti tundus, et võiksin rahu teha - kasvõi ainult enda südames - siis nüüd tundub pigem, et olen ehk liiga palju järele andnud, alla neelanud asju, lasknud endaga mängida veel ja veel. Mul on tõeliselt hea meel, et keskkool läbi on. Ja ma ei usu, et ma ise just väga palju pärast seda muutunud oleksin. Ei olnud ka nii, et ülikooli astudes oleks pähe võtnud, et nüüd keeran oma elu 180 kraadi ümber ja hakkan näiteks peoloomaks. Aga täna tulid jälle meelde mitmed juhtumid minu kunagisest elust.

Kas olete näinud seda unenägu, kus tundub, et kõik naeravad just teie üle ja teid halvab õudus? Vähemalt olete selliseid ameerika teismeliste filme näinud, eks!? Noh... mulle meenus üks juhtum, kus see ei tundunud vaid nii olevat vaid oligi. Kõik näitasid näpuga ja naersid ning sosistasid üksteisele midagi kõrva. Samas mulle keeldusid isegi mu tolle aja kõige lähedasemad sõbrannad rääkimast, miks nad minu üle naeravad, sest nad olla kellelegi lubanud, et ei ütle. Ma tean, et mina ise oleksin samasuguses olukorras nende asemel olles lõpetanud ära selle lapsikuse ning sõbra eest seisnud. Aga tol päeval pidas isegi mu pinginaaber olulisemaks olla pigem teiste seas heas kirjas. Lõpuks vist avastasin ise, et terve klass irvitas mu üle vaid asja pärast, mida kõigil vahel juhtub. Mul oli püksilukk lahti ununenud ja nii lihtne see oligi. Aga nende jaoks oli see taas laskemoon, et näe - vaadake seda luuserit. Minu ellu kuulub praegugi sõbrannasid keskkooliajast. Neid samu, kes siis otsustasid pigem jääda tugevamate ja populaarsemate poolele, olenemata sellest, et muul ajal võisime südamesaladusi üksteisele pihtida. Aga ma neelasin selle alla. Meie täiskasvanu elus ei ole õnneks rohkem sellist üksteisele keeramist olnud ka.

Teine juhtum tuli meelde sellega seoses, et minu kõnnak erineb/erines veidi teiste omadest ja selle üle sai ju ka naerda. Mäletan, kui pidin jalutama pikalt mööda koolikoridori kõige suuremate kiusajate ees ja nägin nii kõvasti vaeva, et sirge jalaga käia, et hakkasin hoopis ühe jalaga vastu teist minema ning loperdama, mis andis neile uue võimaluse mu kõnnakut mõnitada.

Võiksin rääkida sadu lugusid sellest, kuidas keegi oli võtnud küsimata mu laualt taskurätiku, jätnud samasse vedelema tühja pakendi ning visanud kasutatu mulle kotti. Või siis oli pool klassi teinud koostööd, et mu kott ära peita. Või seoti mu jalanõud algul naljana eelmise pingi juurde kuuluva tooli külge kinni. Umbsõlme. Ning siis jalutati tunni lõppedes lihtsalt minema teise klassi mind sinna abituks jättes. Või teeseldi, et kohe sülitatakse suust tagasi suur lonks kokat minu valgetele sokkidele, aga kuna ennast ajas nii naerma, siis lõpuks nii kogemata sülitatgi. Mitte, et sellele järgnenud vabandus õnnetuse kogemata juhtumise kohta enam midagi lugenud oleks. Või märgiti üle kogu klassi, et mu rinnad on ebavõrdsed. Jah, see on vale, et teised ei märka. Meenub ka juhtub, kus klassikaaslased kas juhuslikult -või siis ka mitte - minu ema nime mõnitasid ja ma ei julgenud mitte midagi öelda. Nüüd on häbi. Aga tol hetkel ei olnud ma veel nii tugev. Hiljem hakkasin küll vastu võitlema, aga ei ütleks, et see eriti aidanud oleks. Samas oli nende meelest elementaarne, et peaksin neid näiteks kodutöödega aitama. Mäletan ühte varasemat juhtumit, kui üks klassivend õhtuti mulle helistas ja tavaliselt midagi koolitööde kohta ka küsis ning ma siis ei osanud "ei" öelda. Tundus ju nagu ma meeldiksin talle ja ma siiani ei tea, kas oligi nii või kasutas ta lihtsalt mind ära. Aga ühel hetkel vahetati meie kodust telefoninumbrit ja ma olin nii õnnelik, et tal ei ole enam seda. Kuni mu sõbranna selle jälle lahkelt talle andis.

Öelge mulle, millistel alustel peaksin ma kunagi andeks andma inimestele, kes igapäevaselt hoolitsesid selle eest, et ma koolis käimist vihkaks ja kardaks korraga ning mõnedki korrad keelduks lausa minemast? Mind on aidanud palju mõte, et kiusajad kiusavad iseenda madala enesehinnangu pärast ning saavad nii korraks end ülevana tunda. Aga kuidas täpselt see kiusatava elu kergemaks peaks tegema? Kõigile teistele, kes aga on koolikiusamisega kokku puutunud ja seda lugema satuvad, võin vaid öelda, et ka täiskasvanute maailmas ei käitu kõik täiskasvanulikult, aga erinemisest saab pigem pluss hetkel, mil saad aru, et oled väärt enamat. Et sa oled milleski tõeliselt hea ja seda hakatakse ka tunnustama. Enne seda punkti võid aga ikkagi imelik underdog olla. Et ei peagi kõigile meeldima ning see on okei.

Nädal vanade sõpradega

Olles käinud teisipäeval kohtumas võimalike tulevaste kolleegidega ning nõustunud tegema proovitöö, kontrollisin iga natukese aja tagant postkasti, et näha, kas on juba täpsustav ülesandekirjeldus laekunud, aga iga katse läks tühja ning viimaks tuli lihtsalt aeg asjad kokku panna ning Tartusse minna.

Oli üsna kummaline istuda taas aega parajaks tehes Tallinna bussjaamas ning vaadata kunagi nii tuttavaid hooneid tee ääres. Imelikul kombel hakkan juba selliseid asju unustama. Aga Tartusse jõuda oli tore. Sandra tuli vastu ning käisime ostsime kohe pannkoogikraami ning ka veidi head-paremat samaks õhtuks. Vaatasime viimaks Eclipse'i lõpuni ning muljetasime, nagu poleks pool aastat näinud. Unigi ei tulnud enne kella nelja.

Neljapäev oli asjalikum. Kokkuleppe kohaselt pidi varasem ärkaja tegema pannkooke ning taaskord saatuse irooniana ärkasin just mina sel hommikul kümme mintit varem. Seda pole vist kuangi vare juhtunud. Pannkoogid tulid aga päris head, hoolimata labidatükkidest nendes ja sõime neid voodil piknikku pidades.

Sandral oli nii palju plaane ja alustasime tema soovil kaltsukate läbikammimisest. Mina muidugi mõtlesin jälle, et mul ei ole midagi vaja ja ma ei tohiks tagasi veelgi raskemate kottidega minna, aga te ju teate mind. Kuidas ma jätan maha mulle idaalselt sobiva musta seeliku, kui selle eest küsitakse vaid üks euro?

Sandra täiendas ka veidi oma garderoobi ja siis läksime minu soovi kohaselt kangapoodi siidiseid paelu ostma, sest mingil hetkel oli tulnud mõte, et võiks lisaks Saurabhil osta palutud potilillele ning voodipesule ka ise ikka midagi erilist Harshile kinkida. Arvan... või vähemalt arvasin, et saime kokkuvõttes paremini hakkama, kui ehk seal kohapeal saanud oleksin. Eriti peale pikalt ideetuna olekut.

Viimaks ostsime veel Riinu sünnipäeva puhul sefiiritorti ning veini ja läksime koju Harshi kingitust ette valmistama. Kuna see oli nagunii üks natuke piinlikkust valmistav üritus, mis eeldas, et saan oma kompleksidest üle, siis tahtsime selle valmis saada enne, kui keegi veel meiega liitub.

Viimaks aga üllatasin iseennastki, sest hakkasin seda photoshooti nautima ning meil oli mitu tundi päris lõbus kõiksuguseid erinevaid kostüüme proovida ja ära võtta, end ka ainult lintidesse mässida ning harutada ning muidugi lõputult erinevaid meid naerma ajavaid poose võtta. Ise jäime tulemustega ka täitsa rahule ja võib arvata, et me ei saaks enam lähedasemad sõbrad ollagi.

Õhtul rääkisime veel Harshi ja teiste poistega ning norisin teda, et ees ootab midagi erilist. Saime ka veebisünnipäeva pidada, kui mu sõbrad olid nii armsad ja kandsid mulle läbi Skype'i kõik toimuva üle. Nad vist teadsid, kui väga ma oleksin tahtnud ise seal olla. Aga vahepeal pidin ka pisarate peitmiseks kõrvale vaatama, sest oli liiga valus näha, kuidas nad oma jalaga perse traditsiooni tema peal praktiseeivad. Ja Saurabh oligi nii armas, et täitis mu esmapilgul ehk jaburana tunduvad soovid, aga Harsh oli vist üsna rahul, kui talle selgitati, miks ma sellised asjad valisin. Saatsime talle ka teaseri veel ees ootava kohta ning siis lasime poisid tuttu. Tähistasime isekeskis edasi Riinu sünnipäeva talle sefiiri näkku määrides ning ise vastu saades ja hiljem ka veini juues. Üllatuslikult saabus hiljem läbi naabri toa ka Sandra endine vallatus ning ühel hetkel mängisime meie neli ning ka ta toanaaber oma teise poolega kõik koos selle tibatillukese toa põradal vallatut aliast. Vallatut ei olnud selle juures küll midagi, kuigi playboyga paaris olemine oli lõbus ja tegelesin poole ööni tema shokeerimisega. Mulle nii meeldib poistel suud kinni panna. Ahjaa... ja ma ei tea, mille eest vanajumal mind karistab, aga sain ka kõige rohkem kiiksuga ülesandeid teha. Näiteks kükitades seletamisest on mul tänaseni jalalihased väääääääääga valusad.

Reede oli veidi karmim, sest olin viimaks saanud kätte töömaterjalid ja nüüd pidin veel ülehelikiirusel sõpradega kvaliteetaja veetmise vahele integreerima oodatust oluliselt suurema tööülesande. Iseenesest oli ju täitsa huvitav väljakutse, aga ma ei tea, kui kuri ma olen, kui minu nädalalõpust ohverdatud kaks töist päeva, mille eest veel keegi ei maksa ka, aga teenivad, jäävadki igasuguse tuluta minu jaoks. Vähemalt tean juba, et töö esimese poolega jäädi rahule. Homme kuuleb loodetavasti ka ülejäänu kohta. Palun palun palun. Nüüd juba tõesti võiks õnneks minna.

Lisaks oli ju H sünna ning ma tahtsin kuulda, kuidas talle kõik need kolmsada fotot meeldisid, kuid kommentaar jäi tuimaks. Meist keegi ei saanu aru, milline heteromees ütleb vaid, et they were awesome ja siis palub need netist ära kustutada, et keegi ta sõpradest peale ei satuks. Olid need ju väga kõvasti turvatud. Pakkusime talle küll välja, et ta võib ju plaadile kirjutada, aga ta loobus ka sellest, mis paneb mind mõtlema, et mis tal küll arus oli? Enamik mehi hüppaksid sellise kingituse peale ju õnnest lakke. Eriti Indias. Aga noh... seda ma tean ammu, et ta ei ole enamik mehi.

Aga jah... reede oligi selline päev, kus minu pärast pidid teised välja minema ja ma tunnen end väga süüdi Sandra kodust välja peksmise eest, aga ta laitis täiesti maha ka mõtte, et mina kuskil kohvikus tööd teen. Arvan, et ehk oli tal õigus, sest ma ei suutnud keskenduda isegi siis, kui nad omavahel millestki huvitavamast rääkisid või vaikselt muusikat kuulasid. Aga sain pool tööd valmis ning siis sadasid nemad sisse üllatusega.

Mulle ei ole kunagi varem palju õnne sünnipäevaks soovitud pitsa sisse pandud küünaldega. Oli omapärane. Eriti, kuna minu sünnipäev ei ole ju märtsis. Aga nemad otsustasid, et kuna minu sünnipäev jäi ka sel aastal koos tähistamata, siis tuleb viga parandada. Sain isegi nunnu kingituse - türkiissinise liblikaga nabarõnga. Ja siis lubasin neile, et teen töösse pausi - eriti, kui nad aitasid mul teksti üle ka kontrollida ning andsid oma soovitusi. Läksime kolmekesi hoopis õue ägedaid pilte tegema. Sain lumehunnikus aeleda üle pika aja ning käisime botaanikaaias, aga kaamera akud said üsna ruttu tühjaks ning siis tulime poe kaudu tuppa tagasi.

Reede õhtu möödus jälle naerupisarais. Mängisime seda mängu, kus sulle kleebitakse otsaette märkmepaber kuulsuse nimega ning pead kas-küsimuste abil ära arvama, kes sa oled. Mängisime jälle poole ööni ning siis tuli uuesti nälg kallale. Juba traditsioonikohaselt läksime Sandraga siis Maci drive-in sabasse seisma, aga ma ei suutnud enam oma tavalist toitu leida. Vähemalt saime uusi tuttavaid ja üsna maitsva keretäie.

Laupäeva esimene pool möödus minu jaoks taas töiselt, aga ma ei andnud alla ka virvendava pildi peale enne, kui valmis sai. Vahepeal jõudis Riin ka ära minna ning Sandra pidi asjalik olema, aga suhtles hoopis Skype'ipeikadega ning pani pilte netti. Kohtusime ka korraks just aasta noorajakirjanikuks pärjatud Lauraga ning tegime teda mingi peo jaoks ilusaks. Õed jõudsid muidugi olla ka tüüpilised õed, mis mulle väga nalja tegi. Pärast käisime taas poes ja ostsin siis juba võrduse huvides ka talle sünnipäevakoogi tema maitse kohaselt ning loputasime seda veiniga alla. Olles olnud terve päev tubane, oli tore korraks lumetuisu kätte sattuda. Värvisin ka üle pika aja pead lootes, et henna tõttu roheliseks ei lähe - tuli täitsa ilus - ja mängisime veel mingit totakat mängu, mille tulemusena selgus, et oma õuduses peaksin tulevikus selle Mumbai nilbikuga surmani abielus olema ja selle aja jooksul seitse last ilmale tooma. Ei kõla just kõige meelepärase saatusena. Pigem saatus irvitas mulle näkku. Aga õnneks see oli lihtsalt mäng.

Tänane päev möödus nii kiiresti, et me ei jõudnudki eriti midagi teha. Andsin oma kirjatööle viimast lihvi ning pakkisin asju, mida oli otseloomulikult ikka rohkem kui sinna minnes; siis vaatasime veel mingit creepy't filmi ja oligi aeg sammud taas pealinna suunda seada.

Põnevusfilm akna taga

Olen teile võlgu kirjelduse ühest paari nädala tagusest vahejuhtumist, kui olin öösel kaua üleval. Ühel hetkel hakkasin kuulma üsna meeleheitlikku röökimist (tuli meelde, sest täna öösel ei suutnud ma ühe pisikese unenäodeemoni hävitamiseks piisavat kiljuda) ja kui seda tuli veel ja veel, kehastusin oma emaks, kes alati akna peal luurab.

Vaade osutus üle ootuste põnevaks. Olin arvanud, et keegi on lihtsalt alkoholi kuritarvitanud ja vantsib nüüd jorisedes koju. Tegelikkuses ei olnud küll alkohol välistatud, aga üks noormees tammus ühel Tallinna suurimal magistraalil keset sõiduteed justkui oodates autot, mis ülesõiduga tema piinad lõpetaks.

Jätsin ta korraks tähelepanuta, sest hetkel liiklust ei olnud, aga kui ma akna peale naasin, oli tal vedanud ja ta hirmutas üht vaest taksojuhti. Kaldun arvama, et taksojuht ei tahtnud teda alla ajada, aga tüüp hoolitses ise selle eest, et auto temast mööda sõita ei saaks. Seega lükkas taksojuht tagurpidikäigu sisse ja üritas vaikselt eemale veereda. Nii vaikselt veeremine aga ei aidanud, sest loo peategelane jalutas talle lihtsalt sammhaaval järgi, kuni taksojuht aru sai oma taktikalisest errorist ja andis gaasi.

Selle peale sai noormees vihaseks, röögatas veel korra ja viskas keset teed kõhuli. Või nii ma vähemalt arvan, sest käis korralik mats ja nägin teda vilksamisi end auto suunas heitmas. Edasi ma hästi enam ei näinud. Nägin vaid, et takso tõmbas teelt kõrvale ja seisis seal päris pikalt. Oletan, et helistamaks politseisse. Ja arvan ka, et meie masohhist ei jõudnudki uut vastutulelikumat autot ära oodata, sest hommikul uudistes midagi näha ei olnud.

Nüüd ma mõtlen, et mis võis küll põhjustada sellise meeleheite? Murtud süda? Või midagi hullemat?