Sest ma tahaksin selle teema kaelast ära saada ja muudest juba hiljem minu jaoks oluliseks muutunud asjadest ka kirjutada.
Kuues päev:
Kuigi teised vaatasid mind nii, nagu ma oleksin peast põrunud, oli viies päev tegelikult täitsa tore - eriti tänu Aleksandrile ja enne ka Sandrale, sest üksi... ma ei tea, mis siis oleks saanud.
Kuuenda päeva pühendasime jälle shoppamisele ja la Ramblale eelkõige. Mina tahtsin enne ka osta uuesti mõned asjad, milest eelmisel päeval ilma jäin. See tundus küll tobe, aga samas ka ainus võimalus kilde kokku korjata, sest minult rööviti ju jupp minu minevikku. Siiski on mul sigahea meel, et suur osa pilte oli juba turvaliselt salvestatud Alfonso arvuti kõvakettale. Sealt me nad ka kuuenda päeva lõpuks kätte saime.
Hommikul siiski ei oodanud mind minu kott koos asjadega, nagu arvata võite, vaid mind äratas minu nina ees uue komplekti võtmetega vehkiv David. Ma isegi ei kuulnud, kuidas ja millal ta neid tegemas käis, aga ta julges meile veel ühe paari anda. Mul oli nii hea meel, et mul olid kotis vaid tema võtmed aga ei ühti vihjet sellele, mida need avavad. Vot see oleks jama olnud. Ja see oleks ka jama olnud, kui minu koti asemel oleks kotist ilma jäänud Sandra, sest tal olid sinna jäänud dokumendid ja lennupiletid ja märkmik aadressidega.
Shoppasimegi terve päeva ja kulutasime ma-ei-tea-kui-palju raha ära enne, kui David töölt tuli ja me välja pitsat sööma läksime. Ta tahtis meid viia ühte selle keti restorani, kus ta ise töötab ja seal me siis maadlesime hiiglaslike pitsadega ning alistusime üllatavalt heale roosale, kerge mulliga veinile. Mulle päriselt ka maitses see.
Ühel hetkel aga hakati restoranis tegema juba väga otseseid vihljeid, et on kojuminemise aeg, aga meie ei tahtnud veel tu-du-le minna. Jalutasime hoopis mödöa randa, kuni koperdasime ühe araabia vesipiibutamise koha otsa ja sinna me ka maandusime. Mõneks ajaks. Sandra ja David võistlesid, kumb on kõvem mees piibutama ja mina üritasin lihtsalt mitte ära külmuda ja jälgisin mööda maad siblivaid hiiri. Jah, PÄRIS hiiri. Mitte neid, kes arvuti küljes või puuris käivad. Metsikuid asunikke. Sadamaperemehi.
Ka peale peatust piibutelgis ei tahtnud me veel koju minna. David tahtis Musta lmbasse, aga me tahtsime midagi muud näha ja lõpetasime sealsamas Kennedy pubis, kus oli mõnusalt kodune muusika. Nemad jõid sangriat ja mina tahtsin rummi, sst kuigi sangria on väikses koguses hea, tahtis mul eelmisel õhtul juba teine klaas sama teed tagasi tulla ja isegi Barcelona hiiglamakange rumm koolaga oli parem. Ja selle suutsin ma probleemideta ära juua enne, kui teised kahepeale sangria kannuga lõpetasid. Siis tuli veel tequila ring, sest me polnud vist veel Davidi arvates piisavalt täis ja alles peale seda võtsime ette järjekordse pika jalutuskäigu koju. David tahtis võtta taksot, aga kuna ta ei lubanud meil praktiliselt midagi maksta ja ega me ei tundnud ka ennast väga rikkana, siis valisime tihti jalutamise.
Ka seekord jalutasime põhimõtteliselt kodutänavani, aga siis hakkas David põrkama ja jonnima, et ta tahab taksot. Me ütlesime, et võtku siis ja ta võttiski. Meie jalutasime edasi. Ta sõitis meile järgi, aga kui me ikka keeldusime, siis jäeti meid omapead. Ma korraks küll mõtlesin, et huvitav mis tujus ta meid kodus ees ootab, aga õnneks selle koha pealt ei tekkinud probleem.
Aga umbes pool minutit peale seda, kui D ära sõitis, hakkas meie kõrval sõitma üks teine auto kahe kutiga, kes samuti eriti ingliskeelt ei puhunud, aga nad suutsid meile ka kehakelega selgeks teha, et neile väga meeldiks, kui me nendega kaasa läheksime ja neil suhu võtaksime. Kasvõi oma kodus, kui seda eelistama peaksime. Jah, just. Muidugi me läksime kaasa, sest kuidas nii ahvatlevast pakkumisest ometi ära öelda?
Hispaania mehed on ikka üsna ilased. Nagu seegi, kes Sandrat tänaval kahele poole musitama tuli nagu nad kõik tervitavad ja siis keelega lähenes, kui mina käisin tänava nurga peal silte üles kirjutamas, et oskaksin tagasi D töö juurde tulla.
Ja siis langes maa peale öörahu.
Seitsmes päev:
David võitles oma bossi käest selle päeva vabaks, et näidata meile Tibidabo mäge ja sealset väga ilusat kirikut. Kirik oli tõesti ilus, aga mind ei võlu mitu korda ühe vaate nägemine tavaliselt. Mis siis, et seekord veidi kaugemalt. Ja mul oli külm ka seal kõrgel mäe otsas. Tore oli vaid kass, keda seal oma bocadillos peituva pekiga toitsime. Saime jälle uue sõbra.
Järgmine peatus oli l'Aquarium. See oli küll sama kallis kui loomaaed ja sisaldas ka vähm eksponaate, aga mul oli juba suva. Ma tahtsin lihtsalt midagi lahedat näha ja kuigi see Sandrale väga mõju ei avaldanud, meeldis mulle küll näha päris pingviine ning haisid ja raisid ujumas üle mu pea. Ja pisikesed merohobud. Ja kala, kes nägi välja nagu ogaline liblikas. Siis ma oleksin ka väga tahtnud oma digikat.
Siis sõime veel kuulsad Häägens-Daz'i jäätist või kuidas seda kirjutataksegi, aga see oli pallju kehvem seal levinud itaaliajäätistest. Ma olen hakanud väga selgelt eristama põhjamaade ja lõunamaade jäätisi maitse poolest. Lõunamaade omad on palju paremad kuidagi. Ma ei oska seda seletada. Seda peab ise proovima. Ja ei, see ei ole sama, mida da Vinci kohvik Eestis itaalia jäätise pähe pakub. See on ausalt öeldes crap.
Siis võtsime ette tee tattoosalongi - hoopis teise, kui see, kus meil aeg kinni pandud oli - aga me ei julgenud kohe minna. Sandra rääkis, et ma saan väga veriseks ja mina arvasin, et me võime pillima hakata jälle ning seega läksime enne läbi apteegist, et osta hooldusvahendeid ja nossukaid ning kodust, et panna selga midagi tumedat ja kehast eemale hoidvat ning juua midagi, et julgust jätkuks.
Läkski esimene tequila lubatud viiest alla ning sandra jõi jutiga ära mingi pool liitrit sangriat ja D võttis vist mõlemat ja midagi veel ning siis jooksime juba taasi salongi, sest see õhtu oli meie viimane võimalus ja Mont Juic'i maagilisi laulvaid ja värvilisi purskaeve töötamas näha ning me ei tahtnud hiljaks jääda.
Tegelikkuses aga ei hakanud keegi meist nutma. Mina sain omale nabaka ja D niburõnga. Sandra aga tegigi teoks oma unistuse tattoost ja ta püsis üllatavalt valuvaba näoilmega kogu selle aja, mis mul tema juures olla lasti. Ja ei mul ega D-l ei tulnud tilkagi verd. Umbes poole tunni pärast oli kõik läbi ja läksime. ise uhkust täis, purskkaevude juurde tagasi. Seal tegime veel pilte oma värsketest kaunistustest ja muidugi ka megavõimsast purskkaevust. Naljakas, kuidas kõik kõige paremad asjad on tasuta.
Sel õhtul me välja ei läinud. Jäime hoopis koju lõpuni viima oma lubadust viis tequilat ära juua. Sandra oli nõrk ja piirdus vaid sangriaga, aga ega ka mina väga mehiselt vastu ei pidanud. Selle õhtu kolmas tequila tahtis niiväga tagasi tulla ja ma juba tundsin refleksi, et nüüd kohe tulebki. Sinna samasse D magamistuppa, aga tuli hoopis täismehine krooks. No muidugi, teistel oli lõbu laialt. D vaatas mind umbes sama suurte silmadega ja naeris sama hullult nagu iga kord, kui me koos poes käisime ja Sandra keeras müüjale selja ja alati juhtumisi D-le näo, et võtta oma rinnahoidjast kui ainsast turvalisest kohast välja meie viimane pangakaart:D
Oih. Aga nüüd ma valetasin teile kogemata. Peale vit tequilat ja minu oi-oi kui täis jäämist selle kiire joomise peale läksime mina ja D siiski välja. Ma tahtsin vähemals ühe korra korralikult tantsida. Sandral oli jälle uus vabandus ja seekord ma nõustusin sellega, et ta jääb koju magama.
Me D-ga kraapisime kokku viimased rahad ja läksime alustuseks jälle vist mingisse iiri pubisse. D läks jooke ostma ja mina, münusalt svipsis, tantsisin pmaette nurgas. Ja siis järsku ei tantsinud enam omaette. Mind keerutas mingi teine mees. Ja siis järsku tundsin juba tema huuli oma kaelal. Olin siiski veel piisavalt täie mõistuse juures, et keerutasin end sujuvalt vabaks ja jalutasin D-le vastu, kes oli just joogid kätte saanud. D oleks vist temast hakkliha teinud nähes, et mulle tehakse liiga jälle ja see oli veel üsna süütu asi.
Me istusime mingite Rootsi vanatädidega ühte lauda ja uhkustasime oma rängastega. Mina kittusin veel ära, kuidas mind rööviti ja nemad ütlesid, et neil juhtus ka nii eelmine kord BCNs käies. Ju see on BCNi külastamise juures umbes sama kohustuslik element nagu Tartu tudengite juures üle kaarsilla käimine, mida ma ka ei plaani. Aga ka see seiklus juhtus ilma minu sooviavalduseta ju.
Sealt liikusime edasi mõnda klubi otsima, aga enne vele jõudsin ma Ramblal üksi valssi tantsida ja niisama lolli juttu ajada. Aga siis topiti meile kätte mingid allahindluse flaierid ja oligi otsustatud, millises klubis maandume. See oli siuke üsna pisike kahekorruseline maja, kus all mängiti r'n b-d ja hip-hop'i, üleval oli 80ndad, 90ndad ja muu pop. Algul olime all, pärast aga üleval.
Väga lõbus oli. Ma ei tea, palju ma D jalgadel tallusin oma pehmete jalgadega ja ma lausa rippusin ta küljes, sest nii tundus kuidagi kindlam. Me tantsisime vist ikka päris hullult. Või tema sõnade kohaselt mina tantsisin päris hullult:D Hah! Ma olen kainelt sama hull tantsuplatsil. ainult siis läks natuke pahasti, kui me hullult võimlesime ja ma oma peaga vastu mingi teisi chicki pead põrkasin nii, et ta prillid kuhugi maha lendasid. Aga see oli D süü rohkem, sest mina olin seljaga ja ta ei hoiatanud mind. Mind paneb siiani imestama, et ma ei saanud eriti värske rõnga tõttu istuda kägaras ega muud sellist, aga ma sain pärast painutada end kummaski suunas peaaegu maani.
Mingil hetkel siiski otsustasime ära minna. D arvas vist, et ma olen väga täis ja tegelikult olin ka üsnagi, sest ma tahtsin aeg-ajalt maha istuda ja tema muudkui sikutas mind jälle püsti ja toolidele. Aga maas ongi tegelikult ju magavam. Ma tegin seda teadlikult, mitte ei kukkunud. Mind lihtsalt väga ei huvita, mis mulje ma tantsides jätan, kuni endal lõbus on ja ongi nii, et up and down, left and right and around.
Kui õue läksime, oli hakanud vihma sadama. See oli põhimõtteliselt esimene kord sealviibides. Mind pani see üllatama, sest Sandra leidis enne reisi kuskilt statistika, et mais sajab seal üldse kõige rohkem - ca iga kolmas päev - aga pärast kuulsin, et seal pole juba neli aastat korralikult sadanud. No sel päeval oli küll täitsa korralik vihm, ette rutates.
Mina laulsin õues I'm singing in the rain'i, kuni üks võõras mees mulle vastu laulma hakkas. See oli eriti naljakas ja lahe. Ma nakatasin kedagi hea tuju pisikuga. Me jalutasime möda Ramblat tagasi koju. Ma jõudsin seal veel korra postiga tantsida ja siis proovisime hääldada nende poodide, millest möödusime, nimesid. Shiseido on ja jääb kõige raskemaks vist. David sai minuga päris kõvasti vaeva näha, et ma ikka koju ka jõuaksin ja kuni mina läksin kikusid pesema, jäi tema oma madratsil, jalad padja peal, magama ja norskama. Ta oli järgmisel päeval nii shokeeritud, kui me Sandraga nagu ühest suust kinnitasime, et ta ka tegelikult norskab päris häälekalt. Mina pidin ka norskama, aga vaikselt. Nõme ikkagi, aga no mis teha.
Hommik oli kurb. Viimane päev. Ja väljas kallas vihma. Jõudsime järeldusele, et BCN nutab, sest me peame lahkuma. Laskma üksteisest lahti. Vähemalt mõneks ajaks. Sel päeval käisime vaid minu itaaliakeelset raamatut ümber vahetamas. Kõik olime kuidagi pahas tujus. Kurb oli ju. Ja me vaikisime. Ja istusime kodus. Ja vaatasime pidevalt kella, et millal peaksime liikuma hakkama. Ja oli kurb. Ja oli veel kurvem.
Lõpuks jõudsidki kellaseierid sinnamaani, et pidime minema hakkama. D tuli meid saatma. Ta ootas isegi rongi ära. Mõned vägagi paljuütlevad kallistused ja oligi meie seekordne seiklus läbi. Lennujaamas ekslesime veel veidi ja ootasime hilinevat lennukit, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Kuues päev:
Kuigi teised vaatasid mind nii, nagu ma oleksin peast põrunud, oli viies päev tegelikult täitsa tore - eriti tänu Aleksandrile ja enne ka Sandrale, sest üksi... ma ei tea, mis siis oleks saanud.
Kuuenda päeva pühendasime jälle shoppamisele ja la Ramblale eelkõige. Mina tahtsin enne ka osta uuesti mõned asjad, milest eelmisel päeval ilma jäin. See tundus küll tobe, aga samas ka ainus võimalus kilde kokku korjata, sest minult rööviti ju jupp minu minevikku. Siiski on mul sigahea meel, et suur osa pilte oli juba turvaliselt salvestatud Alfonso arvuti kõvakettale. Sealt me nad ka kuuenda päeva lõpuks kätte saime.
Hommikul siiski ei oodanud mind minu kott koos asjadega, nagu arvata võite, vaid mind äratas minu nina ees uue komplekti võtmetega vehkiv David. Ma isegi ei kuulnud, kuidas ja millal ta neid tegemas käis, aga ta julges meile veel ühe paari anda. Mul oli nii hea meel, et mul olid kotis vaid tema võtmed aga ei ühti vihjet sellele, mida need avavad. Vot see oleks jama olnud. Ja see oleks ka jama olnud, kui minu koti asemel oleks kotist ilma jäänud Sandra, sest tal olid sinna jäänud dokumendid ja lennupiletid ja märkmik aadressidega.
Shoppasimegi terve päeva ja kulutasime ma-ei-tea-kui-palju raha ära enne, kui David töölt tuli ja me välja pitsat sööma läksime. Ta tahtis meid viia ühte selle keti restorani, kus ta ise töötab ja seal me siis maadlesime hiiglaslike pitsadega ning alistusime üllatavalt heale roosale, kerge mulliga veinile. Mulle päriselt ka maitses see.
Ühel hetkel aga hakati restoranis tegema juba väga otseseid vihljeid, et on kojuminemise aeg, aga meie ei tahtnud veel tu-du-le minna. Jalutasime hoopis mödöa randa, kuni koperdasime ühe araabia vesipiibutamise koha otsa ja sinna me ka maandusime. Mõneks ajaks. Sandra ja David võistlesid, kumb on kõvem mees piibutama ja mina üritasin lihtsalt mitte ära külmuda ja jälgisin mööda maad siblivaid hiiri. Jah, PÄRIS hiiri. Mitte neid, kes arvuti küljes või puuris käivad. Metsikuid asunikke. Sadamaperemehi.
Ka peale peatust piibutelgis ei tahtnud me veel koju minna. David tahtis Musta lmbasse, aga me tahtsime midagi muud näha ja lõpetasime sealsamas Kennedy pubis, kus oli mõnusalt kodune muusika. Nemad jõid sangriat ja mina tahtsin rummi, sst kuigi sangria on väikses koguses hea, tahtis mul eelmisel õhtul juba teine klaas sama teed tagasi tulla ja isegi Barcelona hiiglamakange rumm koolaga oli parem. Ja selle suutsin ma probleemideta ära juua enne, kui teised kahepeale sangria kannuga lõpetasid. Siis tuli veel tequila ring, sest me polnud vist veel Davidi arvates piisavalt täis ja alles peale seda võtsime ette järjekordse pika jalutuskäigu koju. David tahtis võtta taksot, aga kuna ta ei lubanud meil praktiliselt midagi maksta ja ega me ei tundnud ka ennast väga rikkana, siis valisime tihti jalutamise.
Ka seekord jalutasime põhimõtteliselt kodutänavani, aga siis hakkas David põrkama ja jonnima, et ta tahab taksot. Me ütlesime, et võtku siis ja ta võttiski. Meie jalutasime edasi. Ta sõitis meile järgi, aga kui me ikka keeldusime, siis jäeti meid omapead. Ma korraks küll mõtlesin, et huvitav mis tujus ta meid kodus ees ootab, aga õnneks selle koha pealt ei tekkinud probleem.
Aga umbes pool minutit peale seda, kui D ära sõitis, hakkas meie kõrval sõitma üks teine auto kahe kutiga, kes samuti eriti ingliskeelt ei puhunud, aga nad suutsid meile ka kehakelega selgeks teha, et neile väga meeldiks, kui me nendega kaasa läheksime ja neil suhu võtaksime. Kasvõi oma kodus, kui seda eelistama peaksime. Jah, just. Muidugi me läksime kaasa, sest kuidas nii ahvatlevast pakkumisest ometi ära öelda?
Hispaania mehed on ikka üsna ilased. Nagu seegi, kes Sandrat tänaval kahele poole musitama tuli nagu nad kõik tervitavad ja siis keelega lähenes, kui mina käisin tänava nurga peal silte üles kirjutamas, et oskaksin tagasi D töö juurde tulla.
Ja siis langes maa peale öörahu.
Seitsmes päev:
David võitles oma bossi käest selle päeva vabaks, et näidata meile Tibidabo mäge ja sealset väga ilusat kirikut. Kirik oli tõesti ilus, aga mind ei võlu mitu korda ühe vaate nägemine tavaliselt. Mis siis, et seekord veidi kaugemalt. Ja mul oli külm ka seal kõrgel mäe otsas. Tore oli vaid kass, keda seal oma bocadillos peituva pekiga toitsime. Saime jälle uue sõbra.
Järgmine peatus oli l'Aquarium. See oli küll sama kallis kui loomaaed ja sisaldas ka vähm eksponaate, aga mul oli juba suva. Ma tahtsin lihtsalt midagi lahedat näha ja kuigi see Sandrale väga mõju ei avaldanud, meeldis mulle küll näha päris pingviine ning haisid ja raisid ujumas üle mu pea. Ja pisikesed merohobud. Ja kala, kes nägi välja nagu ogaline liblikas. Siis ma oleksin ka väga tahtnud oma digikat.
Siis sõime veel kuulsad Häägens-Daz'i jäätist või kuidas seda kirjutataksegi, aga see oli pallju kehvem seal levinud itaaliajäätistest. Ma olen hakanud väga selgelt eristama põhjamaade ja lõunamaade jäätisi maitse poolest. Lõunamaade omad on palju paremad kuidagi. Ma ei oska seda seletada. Seda peab ise proovima. Ja ei, see ei ole sama, mida da Vinci kohvik Eestis itaalia jäätise pähe pakub. See on ausalt öeldes crap.
Siis võtsime ette tee tattoosalongi - hoopis teise, kui see, kus meil aeg kinni pandud oli - aga me ei julgenud kohe minna. Sandra rääkis, et ma saan väga veriseks ja mina arvasin, et me võime pillima hakata jälle ning seega läksime enne läbi apteegist, et osta hooldusvahendeid ja nossukaid ning kodust, et panna selga midagi tumedat ja kehast eemale hoidvat ning juua midagi, et julgust jätkuks.
Läkski esimene tequila lubatud viiest alla ning sandra jõi jutiga ära mingi pool liitrit sangriat ja D võttis vist mõlemat ja midagi veel ning siis jooksime juba taasi salongi, sest see õhtu oli meie viimane võimalus ja Mont Juic'i maagilisi laulvaid ja värvilisi purskaeve töötamas näha ning me ei tahtnud hiljaks jääda.
Tegelikkuses aga ei hakanud keegi meist nutma. Mina sain omale nabaka ja D niburõnga. Sandra aga tegigi teoks oma unistuse tattoost ja ta püsis üllatavalt valuvaba näoilmega kogu selle aja, mis mul tema juures olla lasti. Ja ei mul ega D-l ei tulnud tilkagi verd. Umbes poole tunni pärast oli kõik läbi ja läksime. ise uhkust täis, purskkaevude juurde tagasi. Seal tegime veel pilte oma värsketest kaunistustest ja muidugi ka megavõimsast purskkaevust. Naljakas, kuidas kõik kõige paremad asjad on tasuta.
Sel õhtul me välja ei läinud. Jäime hoopis koju lõpuni viima oma lubadust viis tequilat ära juua. Sandra oli nõrk ja piirdus vaid sangriaga, aga ega ka mina väga mehiselt vastu ei pidanud. Selle õhtu kolmas tequila tahtis niiväga tagasi tulla ja ma juba tundsin refleksi, et nüüd kohe tulebki. Sinna samasse D magamistuppa, aga tuli hoopis täismehine krooks. No muidugi, teistel oli lõbu laialt. D vaatas mind umbes sama suurte silmadega ja naeris sama hullult nagu iga kord, kui me koos poes käisime ja Sandra keeras müüjale selja ja alati juhtumisi D-le näo, et võtta oma rinnahoidjast kui ainsast turvalisest kohast välja meie viimane pangakaart:D
Oih. Aga nüüd ma valetasin teile kogemata. Peale vit tequilat ja minu oi-oi kui täis jäämist selle kiire joomise peale läksime mina ja D siiski välja. Ma tahtsin vähemals ühe korra korralikult tantsida. Sandral oli jälle uus vabandus ja seekord ma nõustusin sellega, et ta jääb koju magama.
Me D-ga kraapisime kokku viimased rahad ja läksime alustuseks jälle vist mingisse iiri pubisse. D läks jooke ostma ja mina, münusalt svipsis, tantsisin pmaette nurgas. Ja siis järsku ei tantsinud enam omaette. Mind keerutas mingi teine mees. Ja siis järsku tundsin juba tema huuli oma kaelal. Olin siiski veel piisavalt täie mõistuse juures, et keerutasin end sujuvalt vabaks ja jalutasin D-le vastu, kes oli just joogid kätte saanud. D oleks vist temast hakkliha teinud nähes, et mulle tehakse liiga jälle ja see oli veel üsna süütu asi.
Me istusime mingite Rootsi vanatädidega ühte lauda ja uhkustasime oma rängastega. Mina kittusin veel ära, kuidas mind rööviti ja nemad ütlesid, et neil juhtus ka nii eelmine kord BCNs käies. Ju see on BCNi külastamise juures umbes sama kohustuslik element nagu Tartu tudengite juures üle kaarsilla käimine, mida ma ka ei plaani. Aga ka see seiklus juhtus ilma minu sooviavalduseta ju.
Sealt liikusime edasi mõnda klubi otsima, aga enne vele jõudsin ma Ramblal üksi valssi tantsida ja niisama lolli juttu ajada. Aga siis topiti meile kätte mingid allahindluse flaierid ja oligi otsustatud, millises klubis maandume. See oli siuke üsna pisike kahekorruseline maja, kus all mängiti r'n b-d ja hip-hop'i, üleval oli 80ndad, 90ndad ja muu pop. Algul olime all, pärast aga üleval.
Väga lõbus oli. Ma ei tea, palju ma D jalgadel tallusin oma pehmete jalgadega ja ma lausa rippusin ta küljes, sest nii tundus kuidagi kindlam. Me tantsisime vist ikka päris hullult. Või tema sõnade kohaselt mina tantsisin päris hullult:D Hah! Ma olen kainelt sama hull tantsuplatsil. ainult siis läks natuke pahasti, kui me hullult võimlesime ja ma oma peaga vastu mingi teisi chicki pead põrkasin nii, et ta prillid kuhugi maha lendasid. Aga see oli D süü rohkem, sest mina olin seljaga ja ta ei hoiatanud mind. Mind paneb siiani imestama, et ma ei saanud eriti värske rõnga tõttu istuda kägaras ega muud sellist, aga ma sain pärast painutada end kummaski suunas peaaegu maani.
Mingil hetkel siiski otsustasime ära minna. D arvas vist, et ma olen väga täis ja tegelikult olin ka üsnagi, sest ma tahtsin aeg-ajalt maha istuda ja tema muudkui sikutas mind jälle püsti ja toolidele. Aga maas ongi tegelikult ju magavam. Ma tegin seda teadlikult, mitte ei kukkunud. Mind lihtsalt väga ei huvita, mis mulje ma tantsides jätan, kuni endal lõbus on ja ongi nii, et up and down, left and right and around.
Kui õue läksime, oli hakanud vihma sadama. See oli põhimõtteliselt esimene kord sealviibides. Mind pani see üllatama, sest Sandra leidis enne reisi kuskilt statistika, et mais sajab seal üldse kõige rohkem - ca iga kolmas päev - aga pärast kuulsin, et seal pole juba neli aastat korralikult sadanud. No sel päeval oli küll täitsa korralik vihm, ette rutates.
Mina laulsin õues I'm singing in the rain'i, kuni üks võõras mees mulle vastu laulma hakkas. See oli eriti naljakas ja lahe. Ma nakatasin kedagi hea tuju pisikuga. Me jalutasime möda Ramblat tagasi koju. Ma jõudsin seal veel korra postiga tantsida ja siis proovisime hääldada nende poodide, millest möödusime, nimesid. Shiseido on ja jääb kõige raskemaks vist. David sai minuga päris kõvasti vaeva näha, et ma ikka koju ka jõuaksin ja kuni mina läksin kikusid pesema, jäi tema oma madratsil, jalad padja peal, magama ja norskama. Ta oli järgmisel päeval nii shokeeritud, kui me Sandraga nagu ühest suust kinnitasime, et ta ka tegelikult norskab päris häälekalt. Mina pidin ka norskama, aga vaikselt. Nõme ikkagi, aga no mis teha.
Hommik oli kurb. Viimane päev. Ja väljas kallas vihma. Jõudsime järeldusele, et BCN nutab, sest me peame lahkuma. Laskma üksteisest lahti. Vähemalt mõneks ajaks. Sel päeval käisime vaid minu itaaliakeelset raamatut ümber vahetamas. Kõik olime kuidagi pahas tujus. Kurb oli ju. Ja me vaikisime. Ja istusime kodus. Ja vaatasime pidevalt kella, et millal peaksime liikuma hakkama. Ja oli kurb. Ja oli veel kurvem.
Lõpuks jõudsidki kellaseierid sinnamaani, et pidime minema hakkama. D tuli meid saatma. Ta ootas isegi rongi ära. Mõned vägagi paljuütlevad kallistused ja oligi meie seekordne seiklus läbi. Lennujaamas ekslesime veel veidi ja ootasime hilinevat lennukit, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Mina metsas...
Käbi avastamas...
Esimesed metrooseiklused Barcelonas...
Esimene bocadillo chorizo nimelise vorstiga. Ainult vorst oligi seal saia vahel:D Kõik järgnevad olid paremad.
Meie esimene ja ainus rannapäev Barcelona lähistel Sitgesi nimelises külas geiderannas:D Alfonso ei teadnud enne. Aga tore oli.
Minu kullakesed: vasakult Alfonso, David ja Sandra
Ärge Davidile öelge, et selle siia panin. Ta lööks mu maha:D
Meie sõbrad esimesest peoõhtust. Need kaks on brasiillased. Nimesid kahjuks ei mäleta. 
Guess who?
See pilt lihtsalt meeldib mulle nii väga ja ütleme ausalt... ega mul Christiani vastu ka midagi pole:)
Meie uued sõbrad Musta Lamba kõrtsis. Ma ei tea, miks Alfonsot pildil pole, aga teised on Christian, Joshua, Mario, Christian2 ja Walter.
Chickipilt:D
Sandra2 ja Joshua
Meie Walteriga salsatamas
Kõik on vaid varjude mäng. Varjus oleme Sandra, mina ja David.