Suur juhuste kokkulangevus või... midagi muud?

Pühapäeval, vähem kui kaks nädalat tagasi suutsime Lemmikuga lõpuks kõik perekonnapildid ilusasti ära raamida ja seina panna. Ma olin nii rahul, et kekkasin Facebookiski. Naljaviluks viskasin õhku ka, et kuna täitsime ära viimase sobiliku seinapinna, siis tuleb vist kolima hakata. Tegelikult aga ei olnud mingit kolimisplaani. Meie kodu oli muutunud nii koduseks tänu erinevatele pisiprojektidele, mida siin ette võtnud oleme alates ise riiulite ja aksessuaaride ise valmistamisest kuni vanni soetamiseni.

Teate aga seda ütlust, et Jumal naerab, kui inimesed plaane teevad? Järgmisel hommikul tööle minnes nägime välisuksel kuulutust, et üks kolmetoaline on meie majas müügis ja sama päeva lõuna ajal saavad kõik soovijad seda vaatama minna. Me nägime vaid ühte fotot, kuid mõtlesime, et läheme igaks juhuks ka. Kaotada pole ju midagi. Samas, nagu te teate, kolida polnud meil lähiajal plaaniski.

Lõuna ajal käisime siis naaberkorterit vaatamas ära. See on samas trepikojas kaks korrust kõrgemal kui meie oma, aga seal oli nii palju valgust. Elutoas on kaks seina paksult aknaid täis. Lisaks üsna avatud planeering, vaid paar aastat vana köök ja üks tuba rohkem, kui meil praegu on. Negatiivse poole pealt, sealsed magamistoad on väiksemad kui meie praegune ja lisaks on selles põhimagamistoas vaid väike aken ja ei mingit vaadet, kuigi see on samuti aia poole. Lihtsalt täpselt selle akna all on ühe väljaulatuva madalama majaosa katus. Seal võiks olla siis mõnus terrass, aga ei ole. Ka rõdu ei ole. On lihtsalt üks üsna pime ja pisike ruum. Täielik kontrast teise hästi valge poolega.

Pärast lõunat läksime tööle tagasi ja ega ma eriti ei mõelnudki selle ostmisele, sest ma ju alles kolm kuud tagasi sain suure vaevaga praeguse kodu omanikuks ja lisaks on mul uus töökoht ning tähtajaline leping. Kes siis nii taas sellise bürokraatliku ja lisaks kogu kolimisega seotud jama vabatahtlikult kaela võtab, olles ise just pildid seina pannud? Kogu meie kodu karjub, et me plaanime siia jääda pikemaks.

Õhtul aga ütles Lemmik, et tema tahaks sinna kolida. Tegu oleks ju siiski maailma lihtsaima kolimisega, kus ei pea isegi õue minema ja saaks palju asju lihtsalt pakkimata kätel kohale kanda. Korter ju oli üldjoontes ilus ja rajoon on suurepärane. Temale meeldib see hämar tuba ka ja mina saaksin nii palju päikest, kui vähegi kulub, isegi talvisel hooajal. Rõdust on mul üsna suva. Peaasi, et on valge ja soe. Erinevalt sellest kodust, kus üles kasvasin ja mõlemast tihti puudust tundma pidin. Elu mustrid ja mõjud...

Otsustasime teha korterile pakkumise. Siin ju käivad asjad niipidi, et on alghind ja seejärel enampakkumine. Pea mitte kunagi ei saa osta kinnisvara väljakuulutatud hinnast odavamalt. Vahel tõuseb hind aga näiteks terve kolmandiku võrra. Hetkel aga on siin kinnisvarahinnad juba suvest saati alanenud, mis tähendab, et tundus olevat üsna hea aeg suurema kodu ostmiseks. Seda küll praeguse kodu müügilt tõenäoliselt raha kaotamisega. See on nii minu saatus ju, et satun ostma midagi hinna tipul ja müüma põhjas. Aga noh jah...

Tegime selle pakkumise ja jäime ootama konkurentsi. Aga konkurentsi ei tulnud. Ei sel päeval ega ka järgmistel. Mina olin samal ajal tööreisil ja täiesti valmis võimaluseks, et koju jõudes pean võib-olla kimama kusagile lepingule alla kirjutama, sest kodusid ostetakse siin tihti päevadega, ilma pikema järelemõtlemisajata.

Korteriomanik aga siiski ei tahtnud seda meile alghinnaga müüa ning otsustati teha veel üks avalik külastamisring. Me siin siis närisime küüsi ja spekuleerisime, et huvitav, mis ilm tuleb ja mis ilmaga kõige vähem huvilisi kohale ilmuks. Õnneks sellel külastusajal olime ise ämma sünnipäeval - see aitas mõtteid veidi eemale saada. Samas olime käinud veel korra seda korterit vaatamas-mõõtmas ning igaks juhuks kohtunud ka erinevate maakleritega juhuks, kui peaksimegi uue kodu ostma ja kiiresti enda oma müüki panema. Kõik maaklerid said läbida kassitesti. Nende õnneks on Nokial jooksuaeg ja talle meeldivad praegu kõik külalised :D

Me olime mentaalselt juba nii kinni selle uue korteri küljes. Kahju oleks olnud kolida, aga juba planeerisime, kuidas kõik uues kohas saab olema. Terve nädala istusime kui süte peal. Kellelegi lähedastest ei tahtnud rääkida ka, sest tõenäosus, et ostuks läheb, oli üsna väike ja teisi kortereid me vaatamas käima hakata ei kavatsenud. Oli kas see või mitte midagi plaan.

Uus nädal algas uute hinnapakkumistega. Keegi segane otsustas kohe soojendusringina teha 11000 euro jagu suurema pakkumise. Me ei kavatsenud samas tempus kaasa mängida. Ootasime natuke ja tegime ise uue, meile mõistlikuna tunduva pakkumise. Seejärel oli tükk aega vaikust. Varsti aga liitus oksjoniga keegi kolmas. Minu hirm, et me ei võida seda võistlust, kasvas. Hind kasvas ka, sest me kõik kolm tegime veel pakkumisi. Ühel hetkel andis see suurte sammudega edeneja alla ja meie lootus taastus veidi. Samas oli meil ikka veel üks konkurent alles ja hind lähenes jõudsasti meie varem kokku lepitud ülemisele piirile.

Lõpuks, kui meie maksimumist oli puudu vaid 3000 eurot, saime kõne, et oleme pakkumise võitjad ja omanik on otsustanud meile müüa. Et kui me veel tahame seda korterit, siis peame tunni aja pärast olema maakleri kontoris paberitele alla kirjutamas.

Mul oli ikka paras šokk. Esialgne võidurõõm, seejärel "kas me tegelikult ka just ostsime eksprompt uue kodu" tunne, siis hirm, et mis siis, kui meie oma kodu müümine ei edene nii hästi, kui me tahaksime... Tõeline tunnete virr-varr.

Kugistasime kiiruga alla mingi külmutatud hiina toidu ja seejärel kirjutasime alla hirmuäratavale hunnikule juriidilistele paberitele - rootsi keeles. Ma ei saanud paljust arugi ja ometi teadsin, et minu allkiri kohustab mind välja ostma kõige kallima asja, mida ma kunagi ostnud olen. Otsustasime pea tuulutamiseks koju jalutada ja pea oli vist kõigil osapooltel üsna umbes, sest me kõik jalutasime sealt kontorist ära ilma oma ID-kaartideta ja maakleril ei tulnud ka meelde neid tagastada. Minu jaoks lihtsustas see aga järgnenud müügimaakleri valikut. Nimelt arvan, et udupeandus ei tule eriti kasuks, kui jutt käib Eesti mõistes kuue, Rootsi mõistes seitsmekohalistest rahanumbritest. Igatahes, 13. veebruarist on meil uus kodu. Või vähemalt leping.

Kohe samal õhtul pidime hakkama asju pakkima. Võiks ju arvata, et kui uue kodu saame kätte alles aprillis-mais, siis aega on selle praeguse kalliks saanud kodu müügiga, aga vastupidi. Ka ostjatel on üldiselt vaja ettevalmistusaega ja müügiettevalmistus võtab samuti aega.

Esimese asjana pärast maakleri väljavalimist tuleb kodu kauniks lavastada ja suur asja asjadest kuhugi peitu panna, lisaks nipet-näpet välja vahetada või juurde osta. Olemegi veetnud terve nädala, kaasa arvatud Valentinipäeva pakkides ja koristades, asju paigutades ja ümber paigutades ning täna ka shopates, sest maakler saatis meid poodi trendika voodipesu ja peenema kätepesuvahendi potsiku jahile. Lisaks pidime ostma juurde igasuguseid lilli, et kodu elavamaks muuta.

Tänaseks õhtuks on kelder saanud kaste täis ja toad üsna kliiniliseks. Laudadel on uued tulbid ja orhidee ning rõdule leidsime isegi nartsissid. Küürisin nullkraadidega kogu rõdu üle ja Lemmik pesi aknad ära - esimest korda selle siin elatud ligi kahe aasta jooksul. Päris sur kontrast on, pean ütlema. Ja juba esmaspäeval tuleb fotograaf. Kui keegi otsib Stockholmi lähedal mõnusat kahetoalist hea asukohaga, kus on turvaline ja kõik käe-jala juures, siis arvatavasti juba kolmapäevast on meie pakkumine avalik. Meie aga kolime kaks korrust kõrgemale, nii et toredad naabrid on ka :)

Aga kui nüüd tulla tagasi selle päev enne piltide seina panemise juurde, siis need ei saanud kahjuks seinas olla kahte nädalatki ja me ei ole päris kindlad, kas me nüüd üldse seinu juurde saame või ainult põrandapinda. Mina naeran aga, et meie kodu on nagu Tallinna linn, et kui valmis hakkab saama, tuleb taas kolida.

Räägime siis tööjuttu ka natuke

Enne, kui ma saan rääkida lähemalt oma uuest töökohast, pean ma vajalikuks minna tagasi möödunud suve juurde.

Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.

Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.

Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.

Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.

Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.

Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.

Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.

Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.

Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.

Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.

Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.

On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...

Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.

Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.

Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.

Sukapüksid on saatanast

Jätkan iluteemadel. Viimasel ajal tunduvad kõik sukapüksid mulle nii kuradi ebamugavad. Ma hea meelega kannaksin rohkem oma kappidesse kogunenud seelikuid ja kleite, aga talvel ilma sukapüksteta ei õnnestu. Olgu, ühe ürituse tõttu ostsin ka paar paari sukki, aga nende konkreetsete loojad neid küll enne tootmisesse saatmist ise jalga ei proovinud. Muidu nad teadnuks, et need juba pärast paari minutit ringi liikumist põrgupiina valmistama hakkavad. Samas tore, et pole igal pool jutte ja mu viimaste kogemuste kohaselt alla ka ei vaju. Erinevalt neetud sukapükstest.

Ma ei tea, miks nii paljud naised rinnahoidjaid vihkavad. Sukapüksid on minu meelest ikka kordades ebamugavamad rõivaesemed. Muudkui sõidavad seljas ja vajuvad alla. Tõenäoliselt keeravad end ka ülevalt rulli ja tekitavad keskkohale vägagi nähtavad koledad voldid. Igapäevased seelikukandjad, on teil mingeid soovitusi? Või olen ma lihtsalt järsku palju juurde võtnud. Ma ei tea. Äkki on mõni mudel, mis on teistest mugavam?

Ostsin täna veel ühe paari, sest ootamatult selgus, et mul on igasuguseid värvilisi sahtel täis, aga ihukarva ei olnud enam ühtegi paari. Nüüd ühe leidsin suure vaevaga. Eks näis, kuidas see seljas olema saab ja kas sooned hakkavad juba esimesel kandmiskorral jooksma. Eelmisel nädalal näiteks arenes kahekümne minutilise jalutuskäigu jooksul mu viimase paari varba osta auk, millest õhtu lõpuks juba kolm varvast välja turritasid. Lisaks hakkas ülevalt alla mööda üht reit jooksma korralik sukasilm. Nõmedused kuubis. Kas ma pean tõesti suveni ootama, et kõiki oma iluseid kontorikleite kanda? Tahaks ka vahelduseks proovida nagu täiskasvanud naine välja näha.

Muus osas aga otsustas üks mu ripsmekarv järsku kasvuspurdi ette võtta. On ta nüüd teistest juba ca 4mm pikem. Mismoodi see võimalik on - ma ei tea - aga loodan, et teised võtavad ka sellest eeskuju. Oi, kui tore oleks üks kord elus ometi pikkade ripsmete omanik olla - loomulikult.

Kade olen vä?

Ma tunnistan nüüd kohe täitsa ausalt, et kuigi endal on ka häbi, siis olen kade. Päris mitmete sõprade peale.

Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.

Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.

Ilu on teemaks

Ma lugesin siin vastu ööd mingeid iluteemalisi blogipostitusi ja kommentaare, aina enam imestades, et kas sellised inimesed on päriselt ka olemas, kes pidevalt ühest hooldusest teise jooksevad? Ja kuidas seda Eesti palkadega endale lubada jõutakse? Minu lähimas ringkonnas Eesti pool kasutavad vähesed ühte või teist pikenduste varianti, olgu selleks siis juuksed või ripsmed, harvem küüned. Paljud ja kõik Rootsi pool aga ei vaevu isegi küüsi lakkima-värvima, rääkimata mingitest solaariumitest ja muust sellisest. Muidugi vahel kohtab tänavapildis ikka ka kotkaküüsi ja ripsmelehvikuid, aga seda vast mõned korrad kuus ja ausalt, ma liigun päris palju avalikes kohtades ringi.

Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.

Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.

Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.

Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.

Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.

Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.

Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?

Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.

Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.

Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.

Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.

Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.

Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.

Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.

Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.

Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.

Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.

Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.

Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.

Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?

Transpordineedus - lugu sellest, kui viltu vahel asjad võivad minna

Esmaspäeval oli mul vaja töölt - jah, mul on lõpuks uus töö, aga sellest hiljem pikemalt - hädasti ühele tähtsale kohtumisele tormata. Kõik aga ei sujunud sugugi ja täna võin juba naerda selle kõige üle, aga lasen teil ka kaasa imestada, kui palju ebaõnne võib korraga olla.

Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.

Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.

Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.

Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.

Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.

Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.

Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.

Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.

Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.

Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.

Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!

Loomahullud

Kas te teadsite, kui palju maksavad kasside karvaharjad? Ma sain eile šoki.

Kui ma siin olen kaalunud, kas ikka on mõtet maksta mõne peenema juukseharja eest, millega oma tagumikuni kiharaid lahti kraapida, 20 eurot, siis kassi oma on hoopistükkis 35!!! Hiljem Lemmik ütles, et tema maksis meie kasside samasuguse eest omal ajal üldse 50-60. Seega 35 on veel soodukas. Hullumaja. Aga loomaomanikud ongi vist lihtne sihtgrupp. Kõik me tahame oma karvakeradele parimat ja ma siin üritan Antonile auku pähe rääkida, et me võiksime kasside kasuvanemateks hakata. Mis vahet seal on, kas majas on kasse kaks või kolm ja ega Nokia nüüd nii äpu ka ei ole, et see teda tohutult häirida saaks.

Muidu aga on huvitav nädal olnud. Nägin jälle, kui kiiresti elu muutuda võib ja ometi mõjub see iga kord nagu nuiaga pähe saamine. Nii siis, kui asjad lähevad hullemaks kui ka siis, kui miski järsku kõvasti edeneb.

Olen saanud huvitavat ja üsna positiivset tagasisidet erinevate töölekandideerimiste osas ja esmakordselt kuulsin ka, et olen ühe koha jaoks, mis mind täitsa tõsiselt huvitas, üle kvalifitseeritud. Irooniline oli samal päeval saada ka sarnase töö osas tagasisidet, kus kuulutuses muuseas üldse polnud märgitud kvalifikatsiooninõudeid, et ma ei kvalifitseeru. Ühele liiga hea, teisele mitte piisav. Nii see elu käib.

Näen siin teadlikult nüüd vaeva, et oma professionaalset tutvusringkonda kasvatada ja natuke on õnnestunud ka. Plaanis on järgmisel kuul kohtuda mitmete värbajatega, kui õnnestub. Samas on natuke vara rääkida teatud asjadest, aga võin öelda nii palju, et üle tüki aja tunnen, et mul on taas energiat ja usku, et asjad saavad korda. Kindlasti oma rolli mängib ka see, et mu lemmikpühadeni on jäänud loetud päevad ja siis saan taas loodetavasti näha kõiki kalleid koduseid.

Luksuslik elu hakkab vastu

No ei saa ju olla nii, et mina kord ka luksust nautida saaksin. Isegi siis, kui see põhimõtteliselt koju kätte tuleb.

Selle eelmises postituses mainitud viineriõhtu juurde käib traditsiooniliselt uhke limusiinisõit läbi jõulutuledes Stockholmi kesklinna. Nii ka seekord. Ja tore on ju tunda vahel endal teiste imetlevaid ja sinu saatuse üle mõtisklevaid pilke, nautida autoga kaasas käivat vahuveini ja vaateid. Aga mitte siis, kui su keha otsustab samal ajal, et nüüd ja kohe on pissile vaja. Ei enne, ei pärast.

Kui tavaolekus võiksid ummikud limusiiniga isegi nauditavad olla, sest saad rahulikult oma mullijooki limpsida ja on lootust, et jõuad oma klaasi lõpuni juua - ehk isegi teise tühjendada, ei kehti sama, kui sa hoopis hingamisharjutusi teed ja tõsiselt silmadega scannid, kus lähiümbruses maha minna ja WC leida, sest su silmavalged on juba kollased ja silmavaade täis paanikat. Vedeliku süsteemi lisamine ei tule kõne allagi ja sõidu nautimisest pole ka mõtet rääkida.

Seeria "Juhtub ainult minuga" jätkub peagi...

Viinerikombinaadi näidiseksemplar

Niisiis, ma ostsin täna ühe asja. Minu jaoks mitme kategooria esimese. Nimelt selgus, et Lemmiku firma jõulupidu homme on pidulikum kui ma teadsin. Sellega seoses tekkis vajadus mõningate uute toetavate esemete järele. Seega otsisin täna pärast koolituspäeva taga ihuvärvi sukki. Siinmaal kutsutakse neid muide heleda naha värvi sukkadeks. Tehniliselt ju õige. Lihtsalt Eestis on pea kõigi ihu seda värvi.

Anyway, sukkade dilemma lahendatud, tekkis mul tahtmine elus esmakordselt korrigeerivat pesu lähemalt vaadata. Otsisin sukkasidki mõttega, et kitsa kleidi alla vähem jooni jääks ja sukakad kerivad mu seljas alati nii tüütult edasi-tagasi. Nüüd on mul sukad ja ihuvärvi korrigeeriv body. Esimene ihuvärvi. Esimene korrigeeriv. Ja esimene body.

Jõudsin just selle selgaproovimiseni. Keegi oleks võinud hoiatada, et see on ka kahe inimese töö. Mina sain selle vaid üle õlgade hullusärgiks. Ja siis selgus, et trukke jalgade vahel on kuradi raske kinni panna. Kogenumad naised, kuidas te seda teete? Ja kuidas see siis veel käib, kui body peal mingi kitsas asi on? Ja paratamatult on. Muidu poleks ju body vaja.

Anyway, sain lõpuks trukkide kinni panemisega hakkama, aga kui homme on vetsu vaja, siis tähendab see ka vist kojuminekut. Või pea jätkamist palja persega. Ei teagi, kumb etem on. Vähemalt on üsna pikk kleit. Aga kui isegi praegu tekitas see kuramuse body ikka tagumikule selle vihatud püksijoone, siis huvitav, kui intrigeeriva joone üks kinnitamata body veel jätab?

Millal meeste bodyd müüki tulevad? Suurendame võrdsust siin maa peal! Pole ju mingi saladus, et nii mõnigi neist ei suuda ega vaevu kogu kõhtu sisse tõmbama.

Sellised öömõtted siis pärast pikka harivat nädalat, hunniku lumehelveste värvimist ja vorstikile selga venitamist.

Ahjaa... pärast kitsa kleidi valimist ja pika kleidi nõuet teavitas Lemmik mind hommikul ootamatult, et miks ma ei võiks tulla hoopis oma koolituspäevaks selga pandud mugava villase kleidiga!? Same difference eks. Pikk pidulik või mugav villane.

Vanuse panus ehk arstide märg unenägu

Viimastel aastatel tundub, et ma ainult haige olengi. Küll ühtpidi, küll teistviisi. See ei ole enam ammu naljakas ega normaalne, et üks kolmekümneaastane kõik külge korjab, aga see on mu elu. Või see ongi normaalne vanusega kaasnev nähe juba minu eas? Eriti midagi sellepärast tegemata ei jää, aga ka praegu istun ja kirjutan seda lukus kõrva ja paksu peaga muudkui vetsu vahet joostes. Mitte kõrva pärast.

Hoiatus! Nüüd läheb asi isiklikuks.

Viimase aasta jooksul olen üle elanud:

• Paar tohutute kõhukrampidega vetsumaratoni ööune arvelt, kus igast otsast midagi tuleb 
• Psoriaasi arusaamatu ägenemise ja laienemise
• Allergilise reaktsiooni uuringute tarbeks tehtud anesteesiale
• Korraliku köha
• Kohati iiveldamaajavad peavalud
• Iga kahe nädala tagant mädanevad mandlid
• Paar erineva tugevusega põiepõletikku
• Mõningad günekoloogilised jamad
• Pideva nohu. Ma ei saa isegi öelda, et mäletaksin paari kuiva päeva, vaid et ma ei mäleta nuuskamist kahel päeval. See aga on muutunud mu elu nii normaalseks osaks, et äkki ma lihtsalt ei registreerinud ära.
• Unustasin enne ära hambaarsti kammajaa ja kuidas ma enam kummagi poolega hästi süüa ei saa, aga see on ka jah

Kindlasti oli midagi veel. Proovige ise meeles pidada, kui minu tempoga asju külge korjate.

Ma püüan tihti hädadega ise hakkama saada ja ometi olen ma sel aastal ikka korduvalt ja erinevate spetsialistide juures käinud. Kokku suudan ma hetkel meenutada 10 arstikülastust ja kaheksat uuringut. 

Spetsialistid on üsna toredad, sest nemad keskenduvad konkreetsele neid puudutavale hädale ja püüavad lahendusi leida. Nad ei tea ega peagi vast teadma, mis kõik veel rikkis on.

Üldarstide juures aga on mul tunne, et mind vaadatakse juba kui hüpohondrikut. Nii ei saagi ma tavaliselt ei aega ega tihti ka julgust kokku, et tõesti kõigist hädadest rääkida ja ma tõesti püüan arsti mitte tülitada rohkem, kui vaja. Ma võiksin olla ju arstide märg unenägu - noor inimene, kes jääb haigeks kodust praktiliselt väljumata - aga pigem tunnen ikka, et olen vaid tüliks. Kiired asjad, mille põhjusi isegi tean, aitavad nad muidugi ära lahendada. Muu aga... no ma ei tea.

Täna olen kella viiest üleval, sest põis piinab. Õnneks sain kohe hommikuks aja uude kodulähedasesse kliinikusse ja seal olid väga toredad õed ja arstki, aga ikka tundus mulle, et ta ei võta mind tõsiselt, kui võtsin julguse kokku ja pärast põieretsepti saamist julgesin natuke ka muust rääkida. Eelkõige nohust. Ja ma olen vägagi tõsiselt läbi mõelnud, mis värk selle nohuga on. Ma olen Kleenexi superklient. Ostame palsamiga suuri salfakapakke koju kümne kaupa. Kõik kasutan ära. 

Ma olen sellest aastast viis kuud olnud retseptiga allergiatablettide topeltdoosi peal selle anesteesiaasja pärast, aga nohu see ei mõjutanud. Mis aga tänane arst tegi? Hoolimata mu märkusest, et ma olen allergiarohtusid juba tarbinud, kirjutas ta mulle kuuks ajaks allergiatabletid, et vaadata, kas selle aja peale läheb paremaks. Kusjuures samad tabletid, selgus apteegis. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga nahareaktsioon, millega nad enne võitlesid, kadus tablettidega ära ja nüüd, paar kuud hiljem, hakkaski tagasi tulema, minu õnnetuseks. Kui need aga nelja kuuga nohu ei mõjutanud, siis miks nüüd kuu ajaga peaksid!? Igatahes anti mulle luba tagasi tulla, kui paremaks ei lähe. Ma oleksin aga tahtnud, et kas tema või siis nahaarst, kes need esialgu määras, mind allergiateste tegema suunanuks, aga ei. Toppigu ma parem mingeid laiaotstarbelisi tablette kuude kaupa endale sisse.

Kõhujamadele ka selgitust ei leitudki. Uuriti ja puuriti. Üks uuring pani kõhu samamoodi valutama nädalaks ajaks ja ikka ei leitud mingit selgitust. Lõpuks otsustas vist keha ise, et rohkem ei viitsi jamada. Või on reklaamipaus. Ma ei teagi. Alates sellest kuust mul kahjuks enam eratervisekindlustust ka ei ole, nii et nüüd ma ei tohi enam katki minna.

Suhtestaatusest

Hakkasin eile millegipärast mõtlema suhtestaatusest või staatustest. Miks nii paljusid erinevaid kasutatakse? Kes sellest võidab?

Näiteks ei saa ma üldse aru, miks peaks divorced/lahutatud mingi eraldi staatus olema. Lahutus on ju vaid vahend, mitte inimest defineeriv tulemus. Inimene, kes ei ole enam abielus, on ju uuesti vallaline ja kogu muusika. Sama kehtib minu meeles lesestaatuse kohta. See kõlab nii poolikult. Nagu inimene üksi ei olekski täisväärtuslik. Mõelge selle tähendusele. Staatus "oli kellegi kaasa" tundub minu jaoks nii negatiivse ja objektilikuna, aga tegu on ju inimestega.

Kolmandaks ei saa ma enam aru sellest Facebook'i It's complicatedist. Kunagi olen seda vast isegi kasutanud ja siis tundus see nii deep. Et vaevlen mingis suhtes. Aga see ei ole ju ka staatus.

Staatusi võikski kasutusel olla kaks - suhtes ja vallaline. Ka abielu on ju suhtes olemine ja kuigi mulle endale meeldiks kunagi abielus olla, ei muuda see kuigi palju teiste inimeste jaoks. Kes ei austa teise inimese suhtes olemist, ei hooli tõenäoliselt ka mingist ametlikust paberist. Vaevalt, et see näiteks mingeid šaakaleid/kodulõhkujaid eemale hoiab ja motivatsioon kellegagi koos olla ei tule ju paberist.

Inimestele väljendusrohkuse pakkumiseks võiks aga olla siiski nagu vanasti valgusfooripidudel - punane, kollane ja roheline märgistus. Metafoorselt või miks mitte soovi korral ka sõna otseses mõttes. Roheline oleks traditsiooniliselt vallaline - ükskõik siis, kas tollele isikule meeldibki nii või on antud luba huvitatutel läheneda. Punane tähendab Stoppi. Ära tule! Ja ära puutu! Minu süda kuulub kellelegi teisele. Kollane oleks siis selline paindlikum ala - seiklejatele, kes on avatud pakkumistele ja neile, kes ehk käivad kohtamas kellegagi, aga ei ole ühele kaaslasele (veel) pühenduda otsustanud. Mänguruumi jätkuks ju ikka, aga keegi poleks mägistatud kui damaged goods (kahjustatud kaup).

Sellised varahommikused mõtted siis. Ma ei teagi, kust või miks nad tulid. Tean vaid, et mulle on täitsa meeldinud vallaline olla ja meeldib ka heas suhtes, nagu praegu, nii et ärge sellest mõttejorust mingeid imelikke järeldusi tegema hakake.

Lambipealkiri

Nokia istub akna peal ja vaatab viimaseid vapraid linde, kes lehtedest tühjaks kukkunud puudel veel konutavad. Talv tuli sel aastal hilja aga järsku. Alles eelmisel nädalal oli aed täiuslik oma kollaste ja punaste puudega ning mõned päevad hiljem olid värvid kadunud ja eile tuli esimene lumi, mis maha jäi. Tänaseks on juba korralik valge vaip ja mul on juba ammu jõulutuju. Sel aastal ei tundu mulle üldse, et see trall hakkaks liiga vara peale. Nädalavahetusel käisime juba jõuluõhtusöögile aksessuaare otsimas ja korra sain lausa silmad märjaks, olles tunnistajaks ühe väikese preili vahetule rõõmule jõulutulede ja dekoratsioonloomade üle. See oli ehk tema esimene kord näha taolisi kaubamajaväljapanekuid ja nii armas.

Muus osas aga tuleb harjumatult tihe nädal - esimesed rootsi keele tunnid uues koolis ja kaks täispikka rootsikeelset koolituspäeva. Lisaks saadan ikka CVsid ja täna potsatas postkasti huvitav lühike kiri/koostööpakkumine ühelt tööandjalt, kellega suvel päris kaugele jõudsin. Eks näis, kas ja kuhu see läheb. Aeg on näidanud, et tihti ei lähe siin optimistlikud sõnad ja plaanid kuhugi kahjuks.

Uus kool on üsna omamoodi. Hästi väike, mis mulle meeldib, aga ma ei oodanud, et nad nelja erinevad keeletaset koos korraga, ühes klassis ja ühe õpetajaga õpetavad. Õpetaja on noor ja agar, agaebakindel ning räägib ise aktsendiga ja võttis juba esimeses tunnis sõnaraamatu appi. Alarmkellad mu peas vaikselt vibreerivad, aga kohe ka alla ei anna.

Muidu aga Lemmik ja kassid on ikka väga armsad ja plaanin jõulupidu sõpradega ja loosikinke, kaunistan kodu ja uskuge või mitte - unistan mõjuvast põhjusest taas kella peale ärgata. Näen taas hulgem imelikke unenägusid ka.

Rootsi ja Eesti erinevustest

Olen sel teemal natuke aastaid tagasi kirjutanud, aga täna tuli tuju alustada nimekirja erinevustest, mida vast edaspidi, kui midagi meelde tuleb, täiendada saan. Ehk on teistelgi huvitav?

NB! Ei pretendeeri absoluutsele tõele, nii et vabalt võib täiendada-täpsustada. On mul ka huvitav.

Korteriustes on tihti peale suur pilu, mille kaudu post hommikuti pauguga sisse potsatab.

Pakid tulevad üsna kodu lähedale, sest pea igas viiskas toidupoes ja kioskis on ka postkontori teenus olemas.

Igasugune asjaajamine võtab tohutult aega. Samas viisakad rootslased ei tee selle pärast veel kisa.

Sõbrale raha üle kanda on maailmatuma lihtne, kui vaid teise telefoninumbrit tead. Ja kui ei tea, siis telefoninumbrid, aadressid ja isegi täpne palgainfo on kõik netist ametlikult kättesaadav. Viimase eest küll vist peab veidi maksma ja sõber saab ka sellise päringu kohta teate.

Töömehed koristavad enda järelt kõik ära.

Koduloomad üksi õues ei hulgu. Kasse pole üldse näha ja linnakoertele on ette nähtud mitu-mitu pissipausi päevas.

Telekas maksab. Vaata või ära vaata - kui sul see olemas on, siis kopsakas arve laekub igal aastal postkasti.

Hästi palju asju käib ikka paberposti teel. Nt juhilubade taotlemiseks vajasin blanketti. Selleks pidin kuhugi e-maili saatma ja nad ei võinud mulle blanketti samamoodi elektrooniliselt edastada. Andsin neile elektrooniliselt oma aadressi ja see saadeti postiga. Samuti, kui telefoniarve maksmisega hilined, saadavad nad sulle kurja trahvikirja palju odavama elektroonilise meeldetuletuse asemel.

Pea pooltes töökuulutustes nõutakse alandlikkust. Samal ajal võidakse välja käia ettevõtte põhimõte be bold (ole julge/enesekindel/riskialdis).

Ka pensionärid räägivad inglise keelt. Samal ajal võivad sellega hätta jääda arstid, advokaadid ja pankurid. Ning suur osa pikalt siin elanud välismaalasi.

Kellegi korter ei ole päriselt tema oma. Omale saab osta vaid mõttelise ühistuosa kasutusõiguse. Sellega kaasnevad karmid reeglid nt väljaüürimisele ja suuremale remondile.

Korterihinnad ei ole siin alla tingimiseks, vaid alghinnaks.

Pea kõik inimesed oskavad prügi sorteerida ja sorteerivad ka. Ja seda palju põhjalikumalt, aga asjade puhtuse seisukohast vabamalt. Paberprahi hulka võib nt visata täis nuusatud taskurätiku või rasvaplekkidega pitsakarbi. Samas ärge küside, kas esimene kvalifitseerub tegelikult papi või ajalehtede alla. Ma ei tea. Vahel hoopis toidujäätmete alla, mis siin biojäätmete asemel on. Lisaks eelnevalt mainitule sorteerime meie majas plastikut, metalli, värvitut ja värvilist klaasi, elektroonikat, patareisid, lambipirne ja suurt prügi, mille alla kuulub nt tekstiil, aga mõne suurema seadme sinna poetamise eest saab trahvi.

Köögikubud ventileerivad õhku ei kuhugile. Tihti läbivad toiduaurud vaid filtri ja lastakse tuppa tagasi.

Kõik teenused on sigakallid. Ootan hirmuga tänast torumehearvet, rääkimata juuksurist või loomaarstist.

Samas, päris arstide juures käimise eest võtab maksmise üsna ruttu üle riik. Ja tervisekindlustus on kõigil - olenemata hetke töö või õppimise saatusest või selle puudumisest. Iseasi, kui ruttu arsti juurde saad. Vahel ei ole ühtegi numbrit kuude vältel ka tavaarstile. Ja valida saad omale kodukliiniku, aga mitte regulaarse arsti. Mis kasu sellest on - ma veel aru ei saa.

Paljudel on lisaks eratervisekindlustus.

Hästi palju kasutatakse automaatvastajaid, mis käsivad igasuguseid asju sisestada enne, kui mõne ametnikuga rääkida saad. Vahel ei saagi. Vahel palutakse hoopis netis soovi avaldada. Vahel on võimalus, et sulle helistatakse tagasi.

Tihti on igasugused telefoni vastuvõtu ajad vaid paar tundi kord või kaks nädalas.

Alkoholi toidupoest ei saa. Erandiks on mingid kahepromillised. Pühapäeval ei saa spetspoest ka.

Igasugused koolitused on hästi kallid. Samas suured ülikoolid on täiesti tasuta.

Enamik kodusid ja vannitubasid on valged. Ja täis Ikea mööblit.

Ise ei tohi vannitoas riiulitki seina panna. Kui kahjustad niiskustõket ja tekivad kahjustused, siis kindlustus neid ei kata.

On täiesti okei reisida tööle tund ja tagasi tund aega.

Inimesed on ausamad - annavad teada, kui neile nt liiga palju raha tagasi antakse ning maksavad filmide/sarjade vaatamise eest, kui on olemas mõni legaalne viis.

Kõigil on iPhone'id. Ja Michael Korsid (sigakallid käekotid). Ja Fjällrävenid (hipsterite seljakotid). Ka teismelistel, kes ise kindlasti raha ei teeni.

Erinevad inimesed on siin rohkem aktsepteeritud - olgu siis tegu tervisliku seisukorra, välimuse või päritoluga.

Reedeti süüakse tacosid ja laupäeviti kummikommi. Muul ajal lapsed üldiselt magusat ei saa.

Suurt osa lapsi sõidutatakse igale poole kuni teismeliseks saamiseni. Üksi pea keegi kuskile ei lähe.

Koolid on vanuseastmete kaupa - algkoole on iga nurga peal ja keskkoolid on erialaste kallakutega.

Kortermajades on eraldi ruumid pesupesemiseks. Korterites sees tihti pesumasinaid ei ole.

Korterite ustel numbreid ei ole. On elanike nimed. Ja kuuldavasti mingi loogika, et esimene number tuleb korruse järgi ja järgmised nii, et hakkav trepist või liftist alates kella suunas lugema. Vaesed postiljonid.

Vanemates majades peab tihti vaid pangalaenu maksma. Jooksvad kulud kaetakse ühistu tuludest, kui hoones paiknevad ka äripinnad - mõni pisike pood, kohvik vms.

Rootslastele meeldib kohvitada. Nad usuvad, et nad on leiutanud mitu ühesõnalist mõistet ja nende üle väga uhked. Tõlkida võiks neid fika - kohvipaus, lagom - parasjagu ja mellan - vahepealne.

Kohvipausi järel peseb oma tassi ja taldriku ise ära iga sekretär, spetsialist ja ülemus.

Koristaja käib kontoris tolmu võtmas ja põrandat pesemas lihtsalt ligipääsetavates kohtades korra nädalas. Ja tihti kodus ka paar korda kuus.

Nõusid peseb kodus pea eranditult masin.

Mehed siin naistele uksi ei ava ja raskete kottidega ise abi ei paku. Küsi, kui väga tahad. Muidu võivad naised solvuda.

Golf on siin teismeliste spordiala. Spordiga aga tegelevad inimesed igas vanuses.

Inimeste kodudes on hästi palju kunsti - maale, postreid, fotosid seintel.

Kliendikaardid on täiesti mõttetud. Harva saad nendega imepisikese allahindlusprotsendi. Enamasti aga soodustusi teatud toodetelt ja tihti hoopis hiljem mingi tšeki koju, mille samas poes, kui meelde tuleb, ära kulutada võid.

Jõulude ajal on igas poes olemas pakkematerjal ja -nurk. Tasuta, aga tee ise.

Jõuludest veel, süüakse sama, mida jaanipäeval ja lihavõtetel ehk lõhet erinevates vormides, täidetud mune, lihapalle, pekis ujuvat liha, mingit koorevenise taolist nätsket kommi ja jõulukokat. Glögi juuakse ka, aga imepisikestest topsidest.

Kaneelisaiad on tegijad. Leiab ka croissante ja muffineid, aga sellist õhuliste saiakeste soolast ja magusat valikut, nagu Eestis, ei ole. Lisaks on nad tavaliselt lahtistel riiulitel, millele möödakäiad peale aevastada ja köhida saavad.

Piima rasvaprotsendid on teistsugused. on 3, 1,5 ja 0,1. Kusjuures viimane on päris popp ka meeste hulgas. Lisaks tohutu valik laktoosivabu tooteid. Jogurtivalikud on tavaliselt maasikas ja vanilje - kõik. Meie mõistes kohupiima ei ole.

Mullita maitsevett ei tunnistata.

Kastmevalik on tohutu ja olen siin ära õppinud, et mulle maiseb Bearnaise ja Aioli nt. Eestis polnud vist eluski teadlikult neid söönud või ostnud ja siiani toidu sees ise ära ei tunneks.

Kodukeemia brandid on hoopis teised. Nii, nagu meil on Fairy, on neil Yes. Pesupulbrid on samuti hoopis muud ja tulevad siiani pisikestes papppakendites.

Suur osa reklaame on totrad - mingid Kreisiraadio stiilis labased asjad. Samas vahel on peenemat huumorit ka, kui mingid Onu Heinod.

Piiramatu telefonineti paketti pole ma veel näinud. See-eest on tihti piiramatult kõnesid ja tekstisõnumeid, mida tänapäeval ju vaevu kasutatakse.

Toidupoed on enamasti toidu poed. Leiab ka muud hädavajalikku, aga vähe on selliseid meie mõistes väikeseid Selvereid, kust ostad muuhulgas ka uue panni, valiku küünlaid, kosmeetikat jne.

Mõttepaus...

Isaks olemisest ja mitteolemisest

Eilse päeva valguses mõtlesin nii oma bioloogilisele isale kui ka kasuisale. Ma ei teagi, kumba selleks "päris isaks" pidada. Vist viimast, sest just tema oli see, kellele ma helistasin nii murede kui ka rõõmude korral. Lõpupoole küll vähem, aga siiski usaldasin teda rohkem.

Oma bioloogilisest isast olen siin varemgi kirjutanud. Sellest, kuidas me lõpuks kohtusime ja kaua ma seda ootasin. Samas, ega ka neil aastatel pole teda kuigi palju minu jaoks olemas olnud ja ega ma teda enam väga vajagi, aga ikkagi oleks ja mõnes mõttes on ka praegu tore isa omada. Vahel ta isegi käitub isalikult - uhkustab minuga või püüab mind aidata või ostab mulle süüa :) Teisalt aga püüab vahel mind kritiseerida või sundida kuidagi teisiti käituma. Mis õigusega1?

Ma ei hakka vist kunagi mõistma, kuidas üks isa saab rahuliku südamega kahekümneks aastaks ära jalutada ja ilmub välja alles siis, kui ise otsima hakkan. Ma aga ei ole kunagi osanud konfliktsituatsioonis hästi käituda, teiste peale karjuda ja oma negatiivseid tundeid näost näkku väljendada. Võib-olla ta ei teagi, et mu sees on temaga seoses väga erinevad tunded koos?

Mul on väga hea meel, et ma sain tuttavaks tema ema - oma vanaemaga - ning et olin eelmisel aastal nii tark, et nõudsin meist koos mõnda fotot. Need jäid esimesteks ja viimasteks ja sealt poolt perest ei hakka keegi mulle midagi muud mälestuseks kinkima. Vanaema aga enam ei ole.

Samas mul on siiani väga kahju, et meil ei ole tekkinud mingeid suhteid mu poolõe ja -vennaga. Kui vend veel varem oli suhtlemisest huvitatud, siis eelmisel aastal oli haruldane moment, kui olime mõlemad Eestis külas samal ajal ja ühel õhtupoolikul lausa ühe krundi peal mõned tunnid, aga toast välja tere ütlema ta ei tulnud. Nojah siis. Ega ma ei nuta.

Isa ise aga on selline mees, kes muuseas pole mulle ühtegi sünnipäevakingitust teinud ja sel aastal, kui ma kolmkümmend sain, leidsin mõned päevad hiljem alles häälsõnumi, mis ütles Palju õnne, laps! Isal võiks ju vähemalt oma lapse juubel meelde tulla. Kingitused kingitusteks. Sel aastal oleksin peaaegu kingituseks hoopis tema tõttu trahvi saanud oma seisva auto eest. Minu tehtud kingitused on ta jällegi õnnelikult vastu võtnud.

Aga sel isadepäeval ma otsustasin, et ma ei võlgne talle midagi ning ära jäi ka poolkohustuslik õnnitlussõnum, rääkimata kingitustest. Realistlikult ei peaks ma end isegi süüdi tundma. Reaalelus ega siiski veidi tunnen, nagu oleksin pidanud ühendust võtma. Me pole taas kuid rääkinud. Ju jõulu ajal taas näeme ja kuigi ma üldiselt naudin meie kohtumisi, kuigi olen väsinud tema seiklusjuttudest ja muinasjuttudest, siis ma loodan, et seekord ta ei ütle mu ema kohta midagi kohatut või ei püüa temaga kohtuda, sest ma tean, et mu ema ei ole huvitatud sellest mehest oma elus.

Sellised isamõtted siis. Vähemalt ei ole ma kasvanud üles mõne vägvaldse joodikuga, vaid vapra emaga. Ega mu isagi selline pole, kuigi usub viinaga haiguste ravimisesse ja sellesse, et mõni naine ise küsib peksa. Aga ma ei hakka end praegu neil teemadel üles keerama.

Jõulud kogu aeg

Ma tean, ma tean, et raiskamine on halb ja pole vaja liiga palju asju. Samas ei kuulu ma kohe kindlasti sinna kategooriasse, mille esindajad arvavad, et shoppamine on tüütu. Tüütu on siis, kui kaaslasel on tüütu. Nii on minulgi ebameeldiv jätkata. Seetõttu eelistangi tihti üksi shopata - ja kui ma ütlen tihti, siis need mõned korrad aastas, kui korralikuks shoppamiseks läheb. Ja tänapäeval on ju nii lihtne kodus arvutis suur osa plaanitud ja plaanivälistest shopingutuuridest ära teha.

Ka mina olen periooditi Hiinast asju tellinud. Mulle küll ei meeldi mõte kellegi ärakasutamisest, aga kui rahakott ise ei täitu, siis otsid ikka paremaid lahendusi eks. Me tellime muidugi Euroopast ka asju dušisüsteemidest toidunõudeni, sest ka koos postikuluga n see odavam kui nt Ikeasse minekuks auto rentida või isegi bussidega liigelda. Hetkel mul ongi selline periood, kus olen mitu hulgitellimust järjest teinud ja asjad hakkavad vaikselt saabuma. Nii tore on pakke oodata, teadmata täpselt, mis ja millal jõuab, aga et suure tõenäosusega on see midagi, mis mulle meeldib ka.

Ma küll ei tea, kuidas hiinlased ümber maailma asju tasuta saadavad, aga selle tulemusel luban endale vahel veidi rohkem kui hädavajalikku ja kui ma nüüd päris aus olen, siis isegi veidi laristada paari dollari kaupa. Sest mõnikord lihtsalt tahaks midagi uut, üht-teist välja vahetada või uusi tooteid katsetada. Ja vahel on Hiinast lihtsamgi leida üht-teist kui siit kohapealt.

Hetkel ootan teist osa ühest sünnipäevakostüümist, lilleteed, portsu geelküünelakke, veidi meigiasju, biolagunevaid kilekotte, mõnda jõulukaunistust ja joogipudeleid. Just, mitmuses. Sest tegelikult piisaks ju ühest. Aga kui mitu tükki kokku maksavad umbes sama palju kui siin üks, siis ma vaataksin paar varianti üle ja kui kõik on korralikud, saab üks rattasõitudel kaasas käima, teine kolib käekotti, et ma janu korral väljas olles igasuguse jama asemel vett jooksin jne.

Ka varem olen korra või paar aastas ikka midagi tellinud - riideid küll vähe ja kahjudega, aga nt väga edukalt ägedaid vihmavarjusid, käekoti, sünnipäevaks korseti, mõnusat (öö)pesu, mõningaid ehteid, jõulutulukesi, ka küünteasju - stardikomplekt geellakkimiseks läks kokku vähem kui 50 eurot. Kuigi ma eriti tihti küüsi ei värvi, siis hetkel on mul ju aega maa ja ilm, et uusi asju katsetada. No ja nii tore on mõnuga pikalt vannis liguneda ning ka seejärel täiusliku maniküüriga edasi elada, nii et naised, kaaluge :)

Samas, vahel hoian end natuke tagasi ka ja nt Harry Potteri võlurikepi jätsin kostüümi juurde ostmata. Kuigi sellest saaks ju ägeda juuksetarviku edaspidi. Siiski, vahelduseks mu ratsionaalsem mina võitis. Ja emotsionaalsel minul on küllalt, mida oodata. Ka mittevenivaid riideid ja otseselt kosmeetikat ma Hiinast tellida ei soovitaks - algusaegadel sain mõned asjad, mille varrukad kukekad ja ühel üldse õmmeldud varrukas otsa, suunaga üles. Kosmeetika osas aga on mulle toodete turvalisus hinnast tähtsam. Mu nahk karistab mind viimasel ajal nagunii iga eksimuse eest. Küünelakid on aga mu meelest igal pool üks keemia ja seal katsetan julgemalt kui näol. Ja kui mõni lakk ongi jama - mida juhtub ka ise poest valides, siis selle teadasaamine läheb Hiina asjadega maksma vast euro. Pole ju suurem kaotus. Osa inimesi tellib ka tehnikat edukalt, aga ma olen vist argpüks.

See ooteaeg on nii põnev ning tellimine tehtud ülilihtsaks. Mu meelest ongi see jõuludega võrreldav. Isegi mina saan hakkama ja laiskusest võitu. Ja esimesed pakiteated hakkavadki saabuma. Mine aga järgi lähimasse postkontorisse - ja neid on siin palju - ning ava pakendeid. Kingisadu iseendale, alga!

Pill ja pidu

Mulle on alati meeldinud igasuguseid üritusi korraldada. See on ka minu töö ja ma teen seda hästi ning kui keegi teine kuskil mökutab, siis võin vabalt võtta asjade korraldamise üle. Samas võin ma omajagu ürituste kordamineku üle närveerida, mistõttu püüan ma aegsasti läbi mõelda kõik olulised ja vähem olulised detailid ja siis, kui kõik on minu poolt valmis ja jääb üle vaid külalisi oodata, võin mööda tube ringi käia nagu närviline tiiger.

Ma olen ennegi siin blogis oma peokorraldusega kaasneva viha välja oksendanud ega saa ka täna teisiti. Nimelt oleme me juba ligi aasta jagu ühe sõpradegrupiga üksteisele õhtusööke korraldanud. Ma poleks peaaegu esimesele läinudki, sest olin Rafa peale kuri. Siis ega polnud veel kellegi aimugi, et sellest tore traditsioon võiks saada.

Kui esimesel aastal tegime süüa oma päritoluriigi köögist inspireerituna, siis seekord osustasime lihtsalt loosida välja huvitavad paarid ning koos midagi välja mõelda. Mina ja Rafa elukaaslane sattusime koos esimesteks ja mulle tundus see üsna toreda mõtte ning võimalusena üksteist veidi paremini tundma õppida. Esialgu tundus see tüdruk mulle kuidagi väga võltsi ja isegi upsakana, kuigi ta on sealjuures väga viisakas. Nüüdseks tundub ta mulle juba päris tore ja olime juba otsustanud ära, et võõrustame meie kodus ning isegi menüüd arutanud.

Nüüd aga, kui jõudis kätte õige nädal, sai ta ühe kurva uudise ja nad otsustasid Rafaga kohad vahetada. Arvestades, et me olime aastaid parimad sõbrad, pidanuks ju ka see vahetus hästi toimima. Aga asjad ei ole enam endised. Iga pisiasi võib valada õli tulle ja halvasti kirjalikult väljendumine keerab vinti juurde. Kindlasti olete isegi seda vahel kogenud. Isegi veidi enne seda uudist soovis Rafa ürituse asukohta vahetada, et me kõik taas nende juurde pärapõrgusse läheksime ja seda vaid seetõttu, et tahtis kõigile oma uut hiigeltelekat näidata. See selleks, kohavahetus ei olnud minu jaoks suur probleem, kuigi vaevalt, et see telekas nii kiireloomuline on.

Rafa pruut oli tahtnud india toitu teha, aga kuna ühtegi konkreetsemat ettepanekut viimase nädalani ei tulnud, hakkasin ise retsepte otsima. Leidsin ka.

Minu põhiidee oli aga hoopis Halloweeni nädalale sobilikult midagi kõrvitsatega teha. Olime seda juba ennegi arutanud, et äge oleks kõrvitsasuppi ka pisikestest kõrvitsatest serveerida. Rääkisime sellest ja ka india toidust mitu korda ja kõik paistsid rahul olevat plaaniga.

Kui oli jäänud veel paar päeva ürituseni, siis võtsin taas ohjad enda kätte, et kontrollida, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Oma kodus ju tean, mida kust leida ja mis olemas on. Võõra kodu puhul mitte.

Enne veel, kui jõudsin üles loetleda, milliseid söögitegemisvahendeid peaks vaja olema, väitis Rafa, et neil on kõik olemas. Ma vihkan igasuguseid absoluute, sest need ei vasta pea kunagi tõele. Samas ei vastanud ta pooltele mu küsimusele ja ka korduvatele. Sain hoopis kuulda, et ma olevat bossy ja tema palunud mult vaid kahte asja. Enda vigu ta aga ei näe vist. Ega seda, et ma olin vastu tulnud nende asukohasoovile, menüüsoovidele ja lõpuks ka viimase hetke muudatustele. Ning kõik, mida ma soovisin, oli vaid kindlustunne, et kõik on läbi mõeldud, sest nende kodust juba naljalt linna tagasi ei lippa, et hankida ununenut.

Selgus, et väikeseid kõrvitsaid nende kodupoes pole üldse. Meie kodupoodides on mõlemas. Meie juurest neile aga tuleb minna 3-4 transpordivahendiga ja nii ju kõrvitsaid ei jaksa vedada. Aga me oleksime ka sellega kuidagi toime tulnud. Palusin Rafal uurida, kas nende kodupoes on teatud indiapäraseid asju. Tema aga selle asemel, et nt küsida oma elukaaslaselt või vaadata seal ringi mõne muu poeskäigu ajal, ütles, et toogu ma need kaasa. Et mul ju töötuna palju aega. Et tema poolt on nagunii kodu ja kõik vahendid. Unustades, et seda ka tema palvel. Lisaks ei teadnud ta selgelt, millest ma räägin ega huvitunudki. Erinevalt temast aga ei ela ma piirkonnas, kus oleks suurem mitte-Eurooplaste kogukond ja seega vast huvitavam toiduvalik poodides. Lisaks see distants... tundus, et tal oleks nii lihtne seda kontrollida, kuna nende pood on reaalselt maja kõrval, aga lõpuks pidin ikka mina kusagile spetspoodi reisima. Nojah.

Nende korraldada oli magustoit, sest ta pruut oli selle valmistamiseks soovi avaldanud. Kui aga mina olin proovinud kõike kooskõlastada, siis vastu sain mitmekordse küsimise peale teada vaid, mis toidu kasuks nemad otsustasid. Ei arutelu ega midagi. Plaan oli ju koos kokata. Ja lisaks valisid nad ühe vähestest magustoitudest, mis mulle ei maitse. Oleksin ka selle enda teada hoidnud, kui ta mind muude asjadega kurjaks poleks ajanud.

Viimane tilk minu karikasse oli see, kui ta järsku otsustas, et äkki ostaks lihtsalt paar suurt toidukõrvitsat - mida nagunii oli vaja. Ja kui ma proovisin selgitada oma tagamaid atmosfääri loomisega ja kuidas igaüks saaks ise proovida oma kõrvitsat lõikuda, siis pakkus ta, et võiksime ju paar pisikest hankida.

Ma andsin alla. Lihtsalt ei oska enam leida temaga ühist keelt. Mulle ei meeldi süüa teha. Ma võin vahel eksperimenteerida, aga minu rõõmuks ongi võõrustamine, oodatud külalistele mõnusa keskkonna loomine, veidi dekoreerimine ja mulle meeldivad mittetraditsioonilised lahendused. Tundsin siis, nagu minu jaoks ei ole selle ürituse juures jäänud enam midagi toredat.

Ehk dramatiseerisin üle ja ma ju teadvustasin ka hiljem ise, et sõpru on ikka tore näha ja ehk saab midagi head süüa ka. Ja kuigi kõik ei näe nii efektne välja, on ilma kõrvitsateta lihtsam. Tuju aga oli juba rikutud.

Lõpuks oligi päris tore. Sai veel nalja, kui retseptikohaselt india vürtsid õliga potipõhja lajatasin ja kõik köhides köögist põgenesid. Aga toit sai kiita ja võeti juurde.

Ma ei saa enam üldse aru, kuidas meil varem alati klappis ja nüüd pea igast asjast tõuseb tüli. Ja need negatiivsed tunded ju kuhjuvad. Vahel tahaks lihtsalt karjuda või ära jalutada. Samas teinekord ja näost näkku kohtudes on kõik hästi. Mulle ei meeldi tülitseda, aga mulle ei meeldi ka ebaõiglus. Vähemalt Lemmik on alati minu poolt ja valmis mind ära kuulama, kui taas vihast keen.

Ei ole enam kodutu

Eelmist nädalat jääb meenutama üks minu elu suuremaid verstaposte - nimelt olen nüüd koduomanik. Te ei kujuta ettegi, kui hea tunne see on. Eriti olles juba aastaid vaevelnud tujuka Stockholmi korterituru käes. Ei ole tore pidevalt tünga saada, pettuda, uut kodu otsida ja end vaeseks maksta. Ei ole okei korteriomaniku nõudmisel mitte kunagi kedagi külla kutsuda või nt taimetoitlaseks hakata. Ja jõhkrad hinnatõusud, mis toovad kaasa kordades omaniku kulusid ületava üürihinna, ei ole samuti okei. Seetõttu olengi viimastel aastatel korralikult säästa püüdnud. Et ainult sellest rattast välja saaks. Kui maksad nt poole oma netopalgast üüriks, siis on ka väga raske säästa oma isiklikuks koduks.

Igatahes, olenemata sellest, et Lemmikuga koos elada on olnud juba üpris turvaline, ei tahtnud ma lõputult olla olukorras, kus ikkagi tüli või lahkumineku korral lõpetan mina kuuse all, olles aidanud tal tükk aega laenu maksta. Mitte, et ma oleksin teadlikult koos inimesega, kelle puhul teaksin karta taolist saatust - absoluutselt mitte - aga parem siiski karta kui kahetseda.

Minu jaoks on oluline olla võrdsed partnerid ja koduomanikud. See aga, kuidas me sinna jõudsime, on olnud pikk ja keeruline protsess, mida nüüd teiegagi jagada tahan.

Sellest, et ma võiksin osta ära pool meie kodu või hoopiski ostaksime koos uue, kui mulle siin ei meeldi, hakkasime me rääkima juba minu sissekolimise paiku. Algne plaan oli, et teeme seda kuue kuu möödudes. Siis aga tulid koondamisuudised ja panime kõik hirmust ootele.

Möödus veel paar kuud enne, kui jõudsime järeldusele, et mida siin ikka oodata. Kui mu tööajalukku tekib paus, siis tähendab see ju ka palgakaotust ja koledamat statistikat mu pangaarvel. Viimane aga on väga oluline laenu saamiseks. Mõtlesin ma, mis ma mõtlesin, kuni leidsin, et kusagil pean ma ikka elama ja selle eest ka maksma. Seega parem maksan juba millegi jäädava eest. Hakkasime asju ajama.

Pangas käies selgus, et see pole kuigi tavaline, et üks partner ostab ära osa teise omandist. Meie laenunõustaja ei osanud isegi kindlalt öelda, mis tingimustel seda teha saab. Selgus, et kui müük ei toimu hetke turuhinnaga, siis on oht, et maksuamet tuleb kallale. Ma saaksin sellest veidi paremini aru, kui tõesti tehtaks leping, et kinnisvara antakse ära nt 5 krooni eest, aga kuna korter ise oli ostetud vaid aasta varem ja mõlemad olime sees elanud ning selle eest maksnud pea terve aja, siis tundus mulle ilgelt ebaõiglane siinse korteriboomi tingimustes maksta kümneid tuhandeid eurosid rohkem kui mu partner. Mis võrdsus see siis oleks!? Mina, kes ma niigi teenin vähem, peaksin maksma aastaid kauem ja kokkuvõttes rohkem, et saada sama suur osa.

Siin omavad partnerid tihti ka erisuuruses korteriosi. Nt ühele kuulub 70% ja teisele 30%. Seda varianti soovitati meilegi, sest mina olen alles korteriturule sisenemas ja Lemmikule on see neljas kodu. Ilmselge, et üks meist on vahepeal jõudnud juba päris palju ise oma kodude eest maksta ning oma müükide pealt teenida. Meie varanduse hulk ei saakski olla samaväärne. Aga me mõlemad soovisime siiski võrdset partnerlust.

Järgmisena pidime me külastama juristi, kes oskaks täpsemalt seletada, kuidas oleks õige asju vormistada. Kõigepealt ootasime nädalaid, et meiega selleks aeg kokku lepitaks ja siis veel nädalaid kohtumiseni, kus me samuti kuigi palju ammendavaid vastuseid ei saanud. Küll aga tegi ta meie jaoks valmis mõned üsna standardsed dokumendid ja kasseeris selle eest ca 1000 eurot. Küll oleks tore jurist olla, mõtlen ma vahel. Kusjuures ükski ametnik ei rääkinud korralikku ingliskeelt ja seda riigis, kus isegi penskarid vabalt räägivad. Naljakas.

Igatahes, lõpuks olid meil olemas rootsikeelne müügileping (millele pidid muide alla kirjutama ka kaks sõpra), partnerlusleping ja ka võlakiri, sest kõige paremaks lahenduseks osutus see, et Lemmik laenab mulle ise nii palju raha, et pangalaenu jääks meile kummalegi võrdne summa maksta. Nimelt selgus, et ega hästi ei saagi kahte erinevat laenu võtta ühe korteri peale ja ühise laenu eest vastutavad mõlemad omanikud võrdselt. Me pidime veel ära otsustama müügi/ostuhinna. Arvutasime üht ja teistpidi, et jõuda tulemuseni, mis tunduks õiglane mõlema jaoks. Ametnikud soovitasid ikka turuhinda või siis, et ma maksaksin intresse Lemmikule selle osa pealt, mis tema mulle laenab. Meil tuli hankida maaklerilt ka väärtushinnang hetkeseisuga ja lõpuks jõudsime ühe numbrini, mis tundus õiglane ja ei vaja pidevalt ümberarvutamist.

Kuna Rootsis ei oma keegi päriselt ühtegi korterit, vaid pigem osa korteriühistust, siis tuleb ka ühistul kõik tehingud heaks kiita. See oli omaette ooper. Selgus, et meie 127 korteriga ühistus oleme meie esimesed, kes juba korteris sees elades omandust muuta tahavad.  Läks mitmeid kuid, kuni lõpuks saime vajalikud paberid ühistult ja nende raamatupidamisfirmalt. Viimased said veel mitme bläkiga hakkama.

Kuud muudkui möödusid ja ma hakkasin närvi minema, sest mu viimane töö- ja palgapäev jõudis aina lähemale. Tekkis hirm, et ma ei saagi laenu nii. Mitmed tuttavad olid vahepeal suutnud kortereid müüa ja osta palju kiiremini. Meil ikka lõppu ei paistnud, sest ühed ütlesid, et nende poolt on kõik tehtud ja teised, et ega ikka ei ole küll.

Lõpuks oli saanud aprillist oktoober ja me juba päris lähedal sellele, mis pidi esialgsel hinnangul olema teostatav kolme nädalaga. Läks hoopis kuus kuud, aga viimaks on kõik tehtud ja tunne selline justkui oleks kivi südamelt kukkunud. Nüüd tuleb loota vaid, et ma ikka kuidagimoodi laenu maksta suudan. Aga mul on oma kodu. Hetkel on sellest küll vaid vetsujagu minu ja ülejäänud teiste oma, aga algus seegi.

Uni, tule!

Minu vastas nohisevad kolm minu lemmiktegelast. Vahepeal nurrudes ja jalgadega põtkides. See on minu arusaam tõelisest õnnest ja ometi mina ei maga. Lihtsalt ei uinu. Ja nii juba ma ei tea, mitmes kord viimaste nädalate jooksul.

Alguses olin ma õnnelik, et saan lõpuks magada nii kaua, kui tahan. Esialgu tundus, et mulle piisab umbes kümnest unetunnist. Siis aga hakkasin ärkama juba 12-1 vahel, kuigi magama läksime ikka enne südaööd. Nüüd on asjad siis niipidi, et enne kahte võin ma vahtida helendavat ekraani, kuni internet otsa saab, aga uni on kusagil mujal, kellegi teise juures. Ja mulle ei meeldi nii.

Lemmik arvab, et ma peaksin hakkama koos temaga hommikuti ärkama ja veel palju asju. Aga nii jääksin ma ilma ju ainsast töötuse suurest plussist. Ideid? Olles alati osanud ilusti magada, olen ma nüüd päris segaduses.

Ka mina tean, mis on ahistamine. Kas mõni naisterahvas on üldse puhtalt pääsenud!?

Ma olen selgelt see tüdruk, kes kummalises olukorras pigem krampi läheb ja hirmust head nägu teeb. Et ehk siis ei lähe asjad nii hullusti. Viimaste nädalate ahistamislugude valguses, kus mu tuttavad naisterahvad järjest Facebookis tunnistavad, et ka nemad on ühel või teisel moel ahistamist kogenud, ei taha ma piirduda vaid #Metoo kirjutamisega. Hakkasin hoopis läbi mõtlema kõiki neid kordi, kus mina olen end ahistatuna tundnud. See on olnud nii sage probleem, et kaugeltki kõik korrad ei tule meelde.

Mul on vedanud, sest mind ei ole vägistatud. Vist. Ühe korra osas ei saa ma kunagi päris kindel olema. Küll aga on mind esimesel kohtingul kõrge metallaia taha ja samale poole kurja koeraga lukustatud, verinoorena alkoholi seal tarbima meelitada proovitud ja otseloomulikult kabistatud. Ja siis hiljem, kui olin end vähemalt sealt kohast turvalisemasse ja avalikumasse toimetatama veennud, siis õhtu lõpuks veel viimasel hetkel enne bussi peale minemist kust vähegi võimalik krabatud.

Mind on põhikoolieas täiesti ootamatult klassivenna poolt rinnast krabatud ja väänatud.

Olen pikalt arvanud, et kaitserefleks kiirelt käe tagumiku ette liigutada, kaitseks korraliku pepulaksu eest, on tavaline seitsmenda klassi õppetund. Aga nii see ei peaks vist olema!? Siiani veidi kahtlen, kas teised ka sama õppetunni omandasid. Ju siin on ka omajagu valehäbi.

Mind on peretuttavast vanem suhtes olev mees ootamatult magamise pealt suudlema tulnud.

Mind on korduvalt meeskolleegid ära rääkida püüdnud.

Ma ei tea, kui mitmeid kordi on mul tulnud tantsides kohendada meesterahva käteasendit.

Mind ja minu välimust on igat moodi solvatud.

Üks meeldejäävamaid ja kummalisemaid kuuldud lauseid on klassivenna poolt ümbes 16-aastastena öeldud: sa oled üks kentsakas tüdruk. Seda võib ka teisiti kui seksuaalse ahistamisena tõlgendada, aga see ootamatu ja selgitusteta hinnang on minuga nüüdseks samuti oma 15 aastaks jäänud.

Mind on 14-aastasena ja naiivsena ootamatult romantilisele kohtingule viinud kümme aastat vanem mees, kes hiljem helistas, et teada anda, et tahtis vaid mu häält kuulda. See hirmutas mu nädalaks telefoni välja lülitama.

Mind on muidu ka telefonikõnedega ahistatud ja kui ma vedu ei võtnud, siis enesetapuga ähvardatud.

Ja mind on keset ööd üksi koju jalutades autoga jälitatud.

Mõned sõbrad on proovinud piire nihutada.

Mind on proovitud ööklubis vetsu kaasa vedada vaid mõnekümneminutilise tutvuse järel.

Mõned inimesed on üsna kiiresti hakanud küsima väga isiklikke asju, mis ei peaks üldse nende asi olema.

Minu "ei" on vahel kõlanud kurtidele kõrvadele ja asjad läinud kaugemale, kui mina plaanisin.

Mulle on väga tungivalt massaaži pakutud. Esimesel kohtumisel. Mitte ajada segi sõnaga kohting.

Meesterahvad on võtnud lambist teemaks minu rindade kuju ja esitanud küsimusi.

Kõige jõhkram kogemus pärineb aga ajast, mil olin 12 ja sõitsin koos kümnete inimestega trollis Mustamäele. Ühel hetkel avastasin, et minu vastu väga lähedale on seisnud keegi mees. Kui ma siis alla vaatasin, nägin teda silitamas oma häbemekinku läbi kõvade teksade. Jälle, ma ei karjunud. Küll aga hakkasin nihelema ja seepeale väljus ta esimesel võimalusel bussist. Keegi teine ei paistnud midagi märkavat, kuigi me seisime keset trolli.

Ja nagu ma ütlesin, need on vaid esimesed meelde tulnud näited. Tahtsin vaid öelda, et naised, me oleme väärt paremat.

Tänapäeva suhetest

Tuli taas kirjutamise isu. Ise ka ei usu. Juba jälle!?

Mõtlesin, et kas ma üldse olengi rääkinud teile, kui naljakas periood minu ja Lemmiku suhte alguses oli. Selle võtab ehk kõige paremini kokku üks selleaegne hommikusöök, kus ma ei jaksanud oma grillvõikut lõpuni süüa ja andsin selle edasi Lemmikule. Lemmikul aga hakkas ka kõht täis saama ja praktiliselt, nagu mehed ikka, ulatas ta selle oma paremal käel istuvale eksi uuele peikale. Too siis sõigi ilma naiseliku ülemõtlemiseta mu võiku lõpuni samal ajal, kui minu ja selle eksi silmad peast välja tulla tahtsid. Boundaries, men, boundaries...

Ehk siis... mõnda aega elasid küll eraldi tubades aga jätkuvalt koos kaks omavahel hästi läbisaavat endist partnerit. Lisaks sellele oli periooditi pikemalt külas selle naise uus peika ning paari nädala jooksul elasin seal täisajaga ka mina. Lihtsalt elu tegi selliseid keerdkäike, et see tundus, kõigest hoolimata, kõige mõistlikum lahendus. Saime hakkama, järgides majareegleid, et üksteise ees ei amele ega tee ka muid intiimseid tegevusi, kui keegi seina taga kuuldekaugusel on. Enam-vähem tuli välja ka ja seega kolisime kõik ühel hetkel sellest korterist välja üsna stabiilse närvirakkude arvuga. Aitasin sel naisel isegi kolida.

Paljude jaoks on sellest kõigest kuulda olnud tõeline šokk ning end samas situatsioonis ei kujutaks nad ettegi. Ega ma ka enne ei kujutanud. Teoorias on see ju õudukas. Aga nüüd, kui päris palju aega sellest juba mööda saanud on, saame me kõik ikka omavahel täitsa hästi läbi. Minu Lemmik ja tema eks on omavahel jätkuvalt head sõbrad, kes alati vajadusel üksteisele appi tulevad, aga ei anna mulle üldse põhjust armukadeduseks. Lihtsalt ei teki mingeid kahtlusi ja teine paar on ka jätkuvalt koos.

Me küll ei kipu parimateks sõbrannadeks selle naisega, kuigi vahel oleme ikka koos Lemmikut veidi norinud, aga sel nädalal leidsin end olukorrast, kus olen veetnud pea kogu mu vaba aja - ja Lemmik ka - taas higistades ja pingutades, et sellele eksile ilusat üllatust valmistada. Ta nimelt küsis mõned päevad tagasi, kas ma oma meisterdamistuhinas oleksin nõus tegema tema uude kohvikusse ilusad "Reserveeritud" sildid. Ma jälle olin juba ammu mõelnud, et ta peaks ikka midagi viisakamat selleks puhuks hankima ning mõtted hakkasidki peas kohe jooksma. 

Niisiis oleme taas teinud mitu tiiru ehituspoodi, saaginud ja lihvinud; ühe uue tööriistagi ostnud ja seda siis katsetanud. Nüüdseks on esimesed sildid valmis ja ma olen ikka ropult rahul, kui hästi mu idee töötas. Jooned võiksid küll sirgemad olla, aga proovige ise üsna ebastabiilse asjaga puidu peale joonistada.

Täna õhtul näeme, kuidas talle siis meeldivad need, sest ta ei tea üldse, millised need välja nägema hakkavad. Hoiatuseks teistele, et sellised kuubikud võtavad ikka sigapalju aega ja raha. Järgmised enam mitte eriti, aga esimese kahe peale on kulunud ca 12 töötundi ja ma pole tahtnud kokku lugeda, kui palju raha.

Räägime rahast

Raha on selline kummaline teema, mille kohta kõigil on arvamusi ja kõik arvavad, et seda võiks ikka rohkem olla, aga konkreetselt oma rahaasjadest eriti ei räägita. Teeme täna teistmoodi. Sest mind tõesti huvitab, kuidas osa inimesi ära elab ja muudkui riske juurde võtab.

Niisiis, ma olen juba üle poole oma elust vähemalt osalise ajaga tööl käinud - peamiselt selleks, et saaksin ise otsustada, kuidas ma elan ja millele kulutan. Pean ka tunnistama, et mul on vist üsna hästi läinud, sest väga harva on näpud päris põhjas olnud ja kuigi brändiriideid mu kapist ei leia (ja seda mitte vaid minu rahaliste vahendite tõttu), siis olen saanud üsna vabalt elada, süüa soovi korral restoranides, reisida ning viimastel aastatel isegi säästa. Sellegipoolest ei tunne ma end päris kindlalt, sest nagu nüüd juhtuski, töö võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda ja siis hakkavad säästud kiiresti kuluma. Ma ju püüan küll nüüd tavapärasest veidi hoolikamalt oma rahaga ringi käia ja olen öelnud "ei" üsna ahvatlevatele pakkumistele, aga vahel siiski ju tahaks midagi head ja nii võin teha ka spontaanseid oste.

Mõnes mõttes aga tunnen, et olen pannud oma elu ootele. Ei julge ma hetkel teha teoks ühtegi suuremat muudatust. Ok, valetan. Võtan kohe suure riski kodulaenu näol, aga mul on selleks esimest korda ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka viimast korda võimalus ja kusagil on ju vaja nagunii elada. Aga nt lastesaamise olen küll sunnitud edasi lükkama kaugemasse tulevikku, sest üks asi on minu kitsikus ja hoopis midagi muud on teiste eest vastutamine. Samas, garantiisid ei ole ju kunagi ja võib-olla olen ma seetõttu rumal. Töökohad tulevad ja lähevad. Seda juhtub tõenäoliselt tulevikuski.

Samas on minu tutvusringkonnas inimesi, kes on otsustanud saada lapsi kiiruga ja tingimustes, kus kummalgi vanemal pole korralikku tööd. Ma ei ole tahtnud väga urgitseda, KUIDAS nad küll hakkama saavad, aga samas mind tõesti huvitab see teema. Ehk on mingi võlunipp, millest ma veel kuulnud ei ole. Kas tõesti kannavad vanavanemad siis kõiki noore pere kulusid!? Kuidas nemad oma riske hajutavad?

Samamoodi ei ole ma kunagi aru saanud sellest, kuidas osa tudengeid pidutseb pea igapäevaselt. Ka selliseid, kelle vanematel ei ole aias rahapuud. Tõenäoliselt on neil veidi teistsugused prioriteedid ja nad on ehk nõus palgapäeva järel pidutsema ja kõigile välja tegema ning siis ülejäänud aja kiirnuudlitest ja sõprade kulul elama. Aga kui kaua selline süsteem töötab!?

Mu oma eks on ka selline inimene, kes elab peamiselt õhust ja sõprade lahkusest. Vist. Ega ta pole selgelt vastanud isegi minu küsimustele. Samas juba aastaid ta ise tööl ei käi. Lihtsalt ei lähe, sest ta tahab keskenduda ainult oma unistuste täitmisele.

Hiljuti tunnistas ta, et käis ära päris põhjas ja elas mõnda aega klassikalises slummis koos ülivaesete ja pättidega. Nüüd on seis taas parem, aga ikkagi. Toit küll kasvab puu otsas, aga ka puud saavad ühel hetkel tühjaks. Minu jaoks on see müstika.

Rääkides taas iseendast, siis mul on tõeliselt hea meel, et mu esimesed säästmiskatsed nii edukalt on läinud ja paari aastaga on saanudki kokku kodu sissemaksu jagu raha. Natuke aitas kaasa ka vahepeal saadud väike/suur pärandus - sõltub, perspektiivist. Ja kahekesi kodu omades on riskid õnneks veidi hajutatud. Ma olen üsna kindel, et kuigi ma vaid Lemmiku kulul elada ei saaks igavesti, siis tänavale mind ei tõsteta ka säästude lõppedes ja selleks ajaks olen ma vast midagi leidnud. Kuigi on oht, et seda oma soovitud karjäärile vee peale tõmbamise tingimusega.

Lugesin just sel nädalal siinseid töötutoetuse saamise tingimusi ja kuigi mul on õigus oodata vähemalt esialgu summat, mis ületab Eesti keskmist palka, siis kaotus on ikka tohutu ja selgus, et kui mulle peaks pakutama tööd, mis omakorda tooks sisse vähemalt 90% sellest hüvitisest, siis peaksin selle ikkagi vastu võtma. Põhimõtteliselt siis orjaks minema. Minu meelest pole see üldse aus. Eriti, kuna ma olen ise maksnud selle lisakindlustuse eest eraldi. Teine jõhker tingimus on kohustus kolida ükskõik kuhu üle terve riigi toetuse säilimiseks. Samas mind püüti rahustada, et seda ei rakendata peaaegu kunagi ja sain ametlikult nõustajalt soovituse lihtsalt sellistesse kohtadesse väga lohakalt kandideerida. Seda siis töötukassa soovituslike töökohtade puhul. Lisaks elan ma kõige suuremas linnas, mitte mingil äärealal.

Aga jah, rahata elada ei saa. Rikas olla ma ka otseselt ei taha. Aga kindlustunne on see, mis mul hetkel puudu on ja ma ei usu hästi sellesse, et küll jumal annab leiva....

Õnn on ja samas ka hädavajadus, et siin töö kaotanuid veidi kauem kui Eestis toetatakse. Läheb ju ka selgelt kauem välismaalasena uue koha leidmisega ja kusagilt hiljuti loetud värske statistika kohaselt on siin hetkel rekordiliselt madal töötuseprotsent - rootslaste seas kusagil 3% ringis. Välismaalastel aga 22%. Ja neist ülejäänud 78% töötab vist enamik lihttöölistena, sõltumata nende taustast.

Õpetage mind elama, teie, kel seljatagune kindel. Aga kui soovitate mul aktsiatesse investeerida, siis teadke, et ma ei tea sellest teemast hetkel midagi.

Kirumispostitus - mis muud!?

Vannisaagast ma juba kirjutasin, aga paigaldamine läks õnneks lihtsalt. Ainult kolm korda tuli vann kitsasse nurka ja uuesti välja tõsta. Nüüdseks on ka selge, et minu lühemad jalad tõusevad kõrgemale kui Lemmiku pikad koivad ja saame sisse-välja astutud küll. Ja Eros on õnnelik, et saab veel kusagilt vett juua. Mina ei tea, mis nõrkus tal kellegi naharulle sisaldava sooja vee vastu on. Kassid on imelikud.

Täna aga olen tegelenud kahe teise jamaga. Heaoluriik, my ass.

Esimene neist on seotud keeleõppe jätkamisega. See ei tohiks vist kellelegi üllatusena tulla, et igal maal eelistatakse palgata kohalikke, aga mõnes valdkonnas on keeleoskuse nõuded ikka tohutult kõrged. Ma ise kahtlustan, et minu rootsi keel ei saa kunagi olema päris turundustekstide kirjutamise tasemel. Või vähemalt suurepärasel tasemel. Aga ma pean vähemalt oma keelest arusaamist veel kõvasti lihvima. Ma suudan juba päev otsa vajadusel rootsi keeles vestelda. Seda juhul, kui mu partner(id) on ka huvitatud vastastikkusest arusaamisest. See aga ei tähenda, et ma kõigest aru saaksin.

Seega.... otsustasin taas minna keelekursustele. Need on siin ju tasuta. Eelmisel aastal jäi õppimine pooleli, sest minu kool kaotas õiguse kõrgematel tasemetel tunde anda. Arvan, et asi oli õpetajate puuduses, mis tihti õhtuseid kursusi vaevab. Niisiis õppisin vaikselt tööl individuaalõppes edasi, aga nüüd on ju seegi läbi.

Umbes kuu aega tagasi tegin avalduse uude kooli ja jäin lubatud vastust ootama. Nüüdseks on selgunud, et ootama võin ma seda vist jäädagi. Ei vaevu nemad teatama, kui sind vastu ei võeta. Aususe mõttes pean ka tunnistama, et mul jäi vist endal kahe silma vahele kusagil paar lauset, mis ütlevad, et elades väljaspool Stocki, on vaja kohaliku omavalitsuse luba sinu/minu õpe kinni maksta. Viimastel päevadel olengi siis püüdnud seda segaputru harutada. Otseloomulikult on selleks vaja kuhugi koha peale minna loetud kahetunnistel ajavahemikel ja siis elavas järjekorras abi oodata.

Täna õnnestus mul siis käia ära omavalitsuse inimestega rääkimas. Mul oli isegi kaasas nõutud avaldus edasiõppimiseks, aga sellest jäi väheks. Pean nüüd paberkujul oma eelmiste kursuste hinded koju tellima Stockholmi omavalitsuselt (kusjuures avaldus läks vist kogemata ära ühe suvalise klahvi veidi varakult riivamisega), et Solnal oleks ka mu hinnetest ülevaade ja, et nad saaksid vist mu hindeid jagada ei kellegi muu kui ikka Stockholmi omavalitsusega edasiõppimise nimel. Või kes teab milleks. Ja miks nad neid hindeid kohe oma elektroonolisse süsteemi ei lisa, ma ei tea.

Lisaks pidin end registreerima Solna süsteemi kaudu ühele suvalisele rootsi keele kursusele tulevikus, kuhu ma arvatavasti kunagi ei lähe. Ja nüüd, kui veab, aga tõenäoliselt pärast veel kuu aega ootamist ja juhul, kui koolis on kohti ning Solna omad otsustavad mind aidata, siis saab ehk jätkata õpinguid enda valitud koolis, mis on nagunii sama kool, millega Solna isegi koostööd teeb. Ainult, et nemad ei võta õppureid vastu enne uut aastat.

Teiseks, on mul viimasel aastal olnud kamaluga tervisejamasid ja kui ma erakindlustuse pakutava teenusega olen ropult rahul, sest nendega ei pea tunde telefoni otsas rippuma, vaid nad helistavad ise tagasi ja saadavad su otse eriarstile paaripäevase ootamisega, siis avalik arstiabi on hoopis teistsugune.

Nt täna jalutasin möödaminnes läbi oma valitud kodupolikliinikust, et esialgu küsida nõu, kas mu kerge aga püsiva probleemiga oleks mõtet arsti külastada ja siis vajadusel ka aja kokku leppida. Rääkisin ilusasti rootsi keeles registratuuritädile oma mure ära, sain tubliduse eest kiita ja siis käskis ta mul helistada neile, et aeg kinni panna või tulla õhtul erakorralisse. Registratuuritädi ise, uskuge või mitte, mulle aega kinni panna ei saanud millegipärast. Kui jabur!

Niisiis tulin koju tagasi, sest neli tundi ostukeskuses aega parajaks teha tundus liiga ohtlikult kallis ja ka tüütu. Otsustasin siis uurida, kas saaksin viisakalt ikkagi aja kirja panna. Helistasin neile ja Rootsile tüüpiliselt, sain muudkui automaatvastaja juhendamisel telefonis erinevaid valikuid teha, aga ilmselgelt on nenede süsteem vigane, sest mulle määratud valik viis ainult kõne lõpetamiseni. Soovitati proovida ka interneti kaudu aega broneerida. Proovisin siis. Ja esimest aega suvalise võõra perearsti juurde pakuti mulle juba 20. novembriks. Tänan, ei! Lõpuks sain siiski telefoni teel mingi õega rääkida. Tema aga soovitas mul siiski üldse mitte arstile tulla ja veel paar nädalat käsmüügivahenditega katsetada, ise mitte mandleid torkida ja vist rõõmsalt mäda neelata. Ma küll ei tea, kuidas ma seda teha suutma peaksin. Aga see selleks.

Otsustasin siis möödaminnes hoopis oma kodukliinikut vahetada, mitte et see kodukliiniku omamine siiani mingit märgatavat kasu omaks, aga meile on palju lähedamale üks uus tekkinud ja teades ennast ning mõeldes tulevikule, siis viieminutiline jalutuskäik põiepõletikuga tundub palju tehtavam kui 20-minutiline mägedevallutus. Niisiis täitsin ära avalduse kliinikuvahetuseks, vajutasin Send ja nüüd näitab ikka vana kliinikut. Ei teagi, kas vahetus tuleb kusagil heaks kiita või ei läinud see lihtsalt läbi, aga kohati on siin nagu Indiaski, kus lihtsalt peab harjuma sellega, et infot jagatakse vaid nii palju, kui hädasti vaja.

Võiksin kirjutada ka kodujamadest ja siinsetest remonditeenustest, aga pikaks läheb. Teine kord.

Eilse päeva plussidest aga: vann on paigas ja sobib suurepäraselt. Ning käisime ühel filmimuusikakontserdil, mis oli päris tore. Ja sain üle pika aja kummikuid kanda ning porilompides hüpata. Niiiiiii mõnus!

Kui su kõrvale jõuab õige inimene

Pean tunnistama, et aega läks, aga nüüd ma ei kujutaks ettegi enam paremat partnerit kui minu Lemmik. Me mõlemad tunneme, et oleme üksteise inimesed ja sõna armastus on igapäevaselt kasutuses - nii möödaminnes.

Otsustasin, et peaksin hakkama läbi mõtlema ja kirja panema häid ja huvitavaid asju, mis mu elus praegu toimuvad, et pilt liiga masendav ei tunduks. Sest kuigi töö on suur osa, ei ole see sugugi kõige olulisem. Palju olulisemad on ju inimesed meie ümber.

Niisiis, üks päev umbes kuu aega tagasi, külmetasid mu jalad kohe eriti. Ma külmetan kogu aeg ja siis ta peab mind soojendama, aga siis olid vist esimesed tõeliselt sügisesed ilmad ja kui mul järgmisel päeval ka jalad jääkülmad olid, siis vist tekkiski ta peas üks mõte.

Kolmandal päeval saatis ta mulle töö tegemise vahepeal järsku linke erinevatele vannidele. Me olime küll vannist varemgi rääkinud, aga pigem nii umbmäärases tulevikuvõtmes, sest meie praegune vannituba ei taha vanni hästi ära mahutada. Mina arvasin, et see mahuks üldse ainult juhul, kui me ka vetsupotti ja kraanikaussi nihutaksime ja see oleks juba kallis ja keeruline. Nüüd aga oli ta varahommikul meie duššinurga ära mõõtnud ning isegi leidnud sobivaid eksemplare. Kahjuks olid pea kõik need koledad kui öö või kallimad kui kuld. Siiski, isu süttis taas.

Samal nädalavahetusel otsustasime niisama huvi pärast mõnda vannipoodi sisse astuda ja vaadata, millised vannid üldse mugavad on. Mina, kes ma suurema osa oma elust üldse vannist lugu pidada pole osanud, ei tahtnud kohe kindlasti ebamugavat isendid oma koju. No ja tegelikult ei peaks töötuna üldse vanne kokku ostma. Temal olid üma nõudmised laiusele ja sügavusele, sest vahel tahaks ju ka koos vannis mõnuleda.

Aga... siis leidsime me järsku ühe igati viisaka ja mõistliku hinnaga isendi. Sellise suhteliselt lühikese aga sügava, kus mina sirgete jalgadega õlgadeni vees saan istuda ja Lemmik peaaegu ka. Päris naljakas oli keset poode muudkui riietega vannidesse ronida. Ja nii me möödaminnes vanni ostsimegi. Lemmik arvas, et ehk saame kohe kätte ka, aga seal ka asjade sujuvus lõppes.

Esiteks selgus, et hind, mida välja reklaamiti, ei kehtinud enam. Kampaania oli läbi saanud ja keegi oli unustanud silte vahetada. Samas pean kiitma rootslasi, et olukorda püüti siiski lahendada kliendi kasuks. Vaene vannimüüjapoiss tegi mitmeid telefonipäringuid, et saaks meile vanni siiski reklaamitud hinnaga müüa ja siis tuli kusagilt tagatoast üks tüdruk, kes kirjutas käsikirjalise kopeerpaberiga arve meile. Vastasime veel küsimustele nagu kas must või valge ning jagasime oma kontakte ning juba lubatigi meile umbes kolme nädala pärast vann saata. Nii palju siis samal õhtul vannis mõnulemisest. Ja oi, kui palju tuli nende nädalate jooksul ette hetki, kui nii väga vanni igatsesime. Valmistusime vannivahtusid kokku ostes.

Kolm nädalat tundus küll kole pika ajana, aga liikusime siiski rõõmsalt kassasse, kus Lemmik vaesele külmetavale töötule vanni ostis. Seal aga oli keegi tore algaja noormees, kes püüdis meile seda vanni üldse pea tasuta anda. Ausate inimestena juhtisime tema tähelepanu veale ja pisikese pusimise järel tühjendas ta hoogsalt Lemmiku pangaarvet.

Edasi lugesime päevi. Et äkki ikka tuleb vann varem. Siis ühel hetkel sai kolm nädalat täis, aga vanni polnud veel kusagil näha. Viimaks sain marurahuliku Lemmiku neile helistama ja asja uurima. Ja teate, mis välja tuli? Kuna ostutšekk oli paras puterdis, siis pood lihtsalt ei saatnudki tellimust ära. Raha aga võtsid küll. Nii rootslaslik on asju väga aega-mööda ajada või lihtsalt mitte probleemidest teavitada. Nüüd hakkas neil õnneks siiski natuke piinlik ja pandi rattad käima. Ma juba nukrutsesin ja valmistusin veel kolm nädalat ootama. Aga läks umbes kümme päeva ja nüüd on meil koridoris üks suur kast, mis ootab vannituppa lohistamist ja jalgade kruttimist. Õnneks mõned asjad käivad siin maal hästi lihtsalt ja mingeid tehnikuid vanni paigaldamiseks vaja ei ole. Vea aga vanni äravoolutoru oma duššiauku ja valmis. Savi, et vesi igast küljest üle jjrte ja vanni alla pritsib. Ma. Ei. Jõua. Ära. Oodata.

Kaldusin küll teemast veidi kõrvale, aga loo point on see, et kui paljud peikad ostavad külmetavale pruudile vanni!? Lisaks lubas ta, et tuleb minuga kaasa kuhu iganes ma ka ei lähe. Ehk ostsime jõuluks Eesti piletid ära. Ta on varsti juba au-eestlane ja see vist kuues visiit. Ning seekord tuleb ka Lemmiku emme Eestiga tutvuma. Ma olen juba põnevil.