Päris on parem

Hoiatus! Siit tuleb nüüd monsterpostitus, aga luban üle pika aja see-eest piltidega illustreerida :) Nimelt algas #realnappyweek ehk päris mähkmete nädal ja see annab mulle hea võimaluse lõpuks oma kogemustest riidest mähkmetega rääkida ning saadud õppetunde jagada. Ma tean, et nii mõnigi teine populaarne blogija on ka riidest mähkmeid Eestis promonud ja riskin sattuda mähkmejutust tüdinud lugejate pahameele osaliseks, aga kui minu vaatenurgast on kas või ühel teist kasu või aitab see leida julgust ka riidest mähkmeid proovida, siis on asi seda väärt :)

Esiteks, riidest mähkmed on tänapäeval hoopis midagi muud, kui marlide voltimine, sõlmimine ja haaknõelad ja keetma kakaseid mähkmeid ka ei pea. Seega ärge laske oma emadel end hirmutada enne, kui olete end teemaga veidi rohkem kurssi viinud. Kui kodus on olemas pesumasin ja ehk ka kuivati, siis ülejäänu on vaid katsetamise rõõm.

Riidest mähkmeid on päris mitmesuguseid, nii et igaüks peaks leidma midagi enda maitsele ja olukorrale vastavalt. Ma ei ole mingi eriline ökotädi, kuigi üheks suureks põhjuseks riidest mähkmete valikul osutus just tahtmine mitte panustada mitme tonni sadu aastaid laguneva ja vaid mõni tund kasutuses olnud ühekordsete mähkmete prügimäele saatmisesse. Samas ei kuulu minu kogusse ei marlisid ega villapükse, mida veel kuidagi töötlema peab, aga võib-olla see polegi nii keeruline. Mul lihtsalt ei ole kogemust ja seega ma neist rohkem ei räägi.

Minu mähkmeparki kuulub erinevatelt brändidelt nii kõik ühes tüüpi mähkmeid, taskumähkmeid kui ka mähkmekatteid ja te ehk ei teagi, kui nunnud neist paljud välja näevad. Jälle, midagi igale maitsele ja siinkohal ka hoiatus - nende ostmisest võib kergelt sõltuvusse sattuda ja see omakorda tekitab taas suurema jalajälje keskkonnareostuse mõttes, aga on minu meelest siiski parem variant, kui see ühekordsete prügimägi. Lisaks on neile korralik järelturg.

Kolmas argument lisaks keskkonnasõbralikkusele ja välimusele on mähkmete hind. Nimelt riidest mähkmetega on võimalik odavamalt hakkama saada, kui ühekordsetega. Kui võrrelda ühe mähkme hinda, siis on muidugi vahe röögatu riidekate kahjuks, aga õigesti hooldades võib mitu last samade mähkmetega kogu mähkmeaja jooksul käia.

On veel ka inimesi, kes väidavad, et riidest mähkmetega on nahaärritusi vähem ning need ka lekivad vähem. Mina neil teemadel kaasa rääkida ei oska, sest võrdluspilt puudub, aga ei kurda ka. Vahel ikka juhtub nii üht kui teist, aga see vist on normaalne ja just nii nagu pabermähkmetega, tuleb leida just enda lapsele sobivaimad.

Rohkem ma üldinfole ei keskendu. Huvilisi aitab kindlasti Facebook'i grupp nimega Riidest mähkmete KKK. Mina olen sealt paljudele küsimustele vastused saanud ning lisaks olulist infot, mille peale ise ei oleks osanud tullagi. Veel on olemas veebileht nimega Fluff University. Kindlasti ka palju muid blogisid ja teisi allikaid, aga kui te minu blogisse sattusite, siis olete vast isegi juba uurimistööga alustanud.

Niisiis...

Kõige lihtsamaks peetakse tihti AIOsid ehk All In One ehk kõik ühes tüüpi mähkmeid, sest need olla üsna sarnased kasutusmugavuselt ühekordsetele. Neid on ka erinevaid ja minu kogus on hetkel vaid Bambooty AIOd, mis eeldavad küll ise veidi sisulappide paikasättimist, aga põhilapid on juba otsapidi mähkmekatte külge õmmeldud (mis teeb kuivamise kiiremaks) ja kaasas on ka lisalapp, mille saab vajadusel trukkidega samuti katte külge panna. See tundub kõige ratsionaalsem lahendus olevat ning Bambooty omal on erinevad lapid erinevatest materjalidest, nii et igaüks saab ise valida, milline materjal lapse naha vastas olema saab. See on hea, sest mõnes olukorras tahaks, et lapsel oleks alati kuiv tunne ja siis on lahenduseks mikrofliis. Teinekord aga (nt allergikute puhul või potitreeningu perioodil) tahaks just, et laps tunneks, kui mähe märg on. Googeldage edasi erinevate materjalide plusse ja miinuseid huvi korral. Minu AIOd näevad välja nii:

Minu meelest veel lihtsam variant on taskumähkmed.

Jah, need tahavad küll veidi rohkem mässamist, sest mähkmesisu tuleb ise panna suure tasku sisse ning võtta enne pesemist sealt taas välja, aga ei ole lihtsama välimusega mähet. Kui need juba valmis pandud on, siis saab iga vanaisa ja lasteaiakasvataja ka need vajadusel õigesti jalga lapsele. Enne, kui ma emaks sain, arvasin ma, et taskud on üsna jälgid, sest ma peaksin pidevalt ise käsipidi pissi ja kaka sees olema ja ei lohutanud mind ka sõnad, et sisu saab tihti siltipidi välja sikutada ilma mustaks saamata. Praegu ei loksuta sellised asjad mind üldse. Nagunii tuleb ju lapse peput puhastada ning aeg-ajalt määrdunud riideid käidelda. Taskuid on aga erinevaid ja siinkohal räägingi oma nahal saadud õppetundidest, sest on nii palju asju, mida ei oska veebilehelt ilusaid mustrilisi mähkmeid valides kohe vaadata.

Näiteks, taskumähkmete puhul tasub tähelepanu pöörata, kus tasku täpsemalt asub ja milline on selle sissepääsuava.

Minu lemmiksüsteem taskutel on padjapüüri meenutav (pildil vasakult kolmas). See tähendab, et avaus on kahekordselt kaetud ja selliseid mähkmeid müüb näiteks Milovia. Seega peaks ikka väga vaeva nägema, et sisu sealt kuidagi välja vingerdada ning samal põhjusel ei esine seljalekkeid pea kunagi.

Vaakult Alva Baby, Baba+Boo, Milovia ja Wonderoo

Enamikul taskumähkmetest on lihtsalt kummiga krookes auk mähkme tagaosas. See on ka täiesti okei lahendus. Nii on kõige lihtsam sisusid sinna panna ja naljalt need välja ka ei tule. Selliseid lahendusi pakuvad nt Baba+Boo ja Alva Baby (pildil kaks vasakpoolset).

Kõige totakam lahendus, mida ma olen näinud, on aga Wonderoo'l (pildil parempoolne), kus mähkme tagaosas lotendab lihtsalt suur avaus ja voodririidel pole mingit krooget. Nii on oht, et kas voodririie ise või mõni sisu jääb vett tõrjuva katte vahelt otsapidi välja ja siis on kuri karjas. Alati peab mähkmeid vahetades selja üle kontrollima ning isegi siis ei saa päris kindel olla.

Mähkmekatted on ka toredad asjad. Nende sisse saab toppida mida iganes tahad, kuigi ka taskutele pakutakse erinevaid sisusid ja paljud eksperimenteerivad ega jää originaalsisude juurde. Muuseas, mõningate brändide puhul tuleb taskute ja katetega mõni sisu kaasa, teistel tuleb eraldi osta. Neid peetakse sellegipoolest kõige säästlikumaks ja vähem ruumi võtvamaks lahenduseks.

Mähkmekatete osas olen ma vist kõige rohkem õppetunde saanud. Esiteks, vaata alati, alati, ALATI, kuidas sisu seal püsima peaks ning mis materjalist on nii katte sisekülg kui ka kinnitusotsakesed. Piltide pealt saate loodetavasti paremini aru, mida ma silmas pean.

Minu lemmikvariant on, kus vett tõrjuva PUL katte sisemisel küljel ei ole mingit voodrit. Samuti on kinnitusotsakesed PUList või muust õhukesest kangast tehtud ja nii ees kui taga (pildil vasakult teine ja neljas). Kõige parem variant on veel see, kui sisud saab trukkidega paika panna. Nüüd pean ka tunnistama, et ma ei ole veel leidnud ühtegi mähet, kus kõik need tingimused täidetud oleksid.

Vasakult Nups, Ecobebe, Milovia ja Blueberry

Kui kattel on vooder, siis väidetavalt on see mõnusam, kui sisu mingil pühjusel nihkub ja see vahane riie otse lapse naha vastu läheb. Samas, kui palju seda ikka juhtub? Kõik muud variandid aga nullivad ära mähkmekatete põhieelise - võimaluse need kohe või kerge ülepühkimise järel ilma pesemata uuesti kasutusse võtta. Öeldakse ju, et kui kate on jäänud puhtaks, siis piisab vaid mähkmesisu vahetusest ning nii võid kas või terve päeva ühe mähkmekattega hakkama saada. Enamasti küll nii hästi ei lähe ja kohe kindlasti mitte, kui seal mingi pehme vooder, mis pissi endasse imeb, on. See ju hakkab haisema. Halvad näited on Bambooty ja Nups (pildil esimene) minu kollektsioonist. Ka Milovia (pildil kolmas) on veidi kehv, sest tal küll ei ole voodrit, aga kinnitusotsakesed on pehmest fliisist, mis on kuivana küll lapse vastas mõnus, aga saab ju kergelt märjaks. Head näited on Blueberry ja Ecobebe (pildil neljas ja teine), mis on puhtalt PUList. Sellistele tingimustele vastab ka Alva Baby kate, aga seal on minu meelest lausa liiga suured otsataskud.

Huvitav näide on aga Mommy Mouse, mille sisekülg on suures osas PUList, aga mitte vahase vaid mustrilise küljega esindatud. Osaliselt on seal asutuses ka mingi peenike võrkkangas ning otsakinnitus on ka vetthülgav. Seega kokkuvõttes on tegu ühe parima lahendusega, aga ma tulen selle juurde veel tagasi.

Nups saab minu poolt veel ühe miinuspunkti, kuna tal puuduvad täielikult kinnitused, mis sisusid paigal hoiaksid. See ongi lihtsalt puhas kate. Tuleb lihtsalt loota parimat, et sisud kuhugile ei liiguks. Mommy Mouse'il aga on mingil kummalisel põhjusel vaid ühel pool otsatasku. Sellel mähkmekattel ei ole küll vaja neid otsakesi originaalsisude paigalhoidmiseks, aga mulle tundub ikka, et need aitavad kaitseda lekete eest ning võimaldavad vajadusel ka teisi sisusid kasutada.

Meil kasutusel olevad Bambooty (pildil vasakul) ja Mommy Mouse (paremal) mähkmekatteid iseloomustab ka väljend SIO ehk Snap In One. Nad on peaaegu nagu kõik ühes mähkmed, sest kõik käib üheks tükiks, aga ühest otsast sisulappide katte külge õmblemise asemel käivad seal sisud paika trukkidega. Minu meelest on see väga hea ja kindel lahendus, sest tead raudselt, et sisu ei saa kuhugi ära liikuda. Kui ma mõtlengi Bambooty omast kui kõik ühes lahendusest, siis on tegu väga hea mähkmega, sest sellisel juhul on ka okei, kui kõik osad pärast iga kasutuskorda pessu minema peavad. Nimelt on need fliisiga vooderdatud ja see saab alati märjaks. Mommy Mouse aga peab mitu ringi vastu.

Vasakul Bambooty trukkidega käiv fliispinnaga kate, paremal Mommy Mouse

Millele veel võiks mõelda mähete valimisel?

Üks asi, mis paljudele meeldib, on see, kui mähkme jalaaugu ääres on topeltkummid. Kaks kummi on ikka parem kui üks lekete vältimiseks. Mina isiklikult ei taju, et ühekordse kummiga mähkmed rohkem lekiksid, aga kaks kummi aitavad paremini paigal hoida suuremat pampu - näiteks ööks pandud mitut sisu. Topeltkumme näete näiteks Baba+Boo taskumähkmel ning Ecobebe ja Blueberry mähkmekatetel.

Vasakult Alva Baby, Milovia ja Blueberry

Trukkide paigutus on teine asi, mida ma olen õppinud veidi vaatama. Ma ei saa öelda, et mõni üldse ei töötaks, aga enda elu lihtsustamiseks võiks kaaluda kõigi samasuguse paigutusega mähkmete ostmist. Muidu öösel unisena on üsna keeruline kiiresti välja mõelda, millisel mähkmel käib vasak pool peal, millisel parem. Millel on kõige kitsamas asendis vaja panna kinni 4. ja 6. trukk, millel 4. ja 5 ning millisel tuleb kinnitada ainult kaks trukki ning millisel kuus pluss vertikaalsed, kui te seda enne teinud ei ole või on vaja asendit kohendada.

Trukkide miinuseks krõpsude ees on vast astmelisus ja veidi suurem keerukus just nende eelnimetatud asjade tõttu. Samuti võib ette tulla hetki, kus tuleb üks mähkmepool jätta lõdvemaks kui teine, sest kui trukke paralleelselt kinnitada, jääb mähe kas liiga lõdvalt või pigistama. Samas minu meelest on krõpsude miinused palju suuremad ja seega olen oma kogu täielikult trukkidega mähetest üles ehitanud. Niisiis, kuigi krõpsud käivad tõenäoliselt kiiremini kinni ja suuruse reguleerimine on paindlikum, käivad nad ka kiiremini lahti (st, et suuremad lapsed kisuvad krõpsudega mähkmed ise vaevata jalast ära) või jäävad pesus asjade külge kinni ning rikuvad riideid. Peaks iga kord meeles pidama krõpsud enne pesu korralikult kinnitada või üldse võrkkotis pesta. Lisaks koguvad kõik krõpsud aja pikku enda külge sodi, kuni nad enam kinni ei püsi. Kodus, kus on karvased lemmikloomad, nagu meil, ei tundunud need üldse mõeldavana.

Vasakult Milovia vastsündinute mähkmekate ja Nups S suuruses kate

Üheks trukkide ja üldse mähkme suuruse reguleerimise alateemaks on peenikesed/paksud jalad. Iga mudel kõigile ei sobi ja ka sobiv mudel võib ajapikku ebasobivaks muutuda nagu ka ebasobiv sobima hakata, kui laps kasvab. Kõige parem pidi olema konkreetsele suurusele vastavaid mähkmeid kasutada, aga kui ei ole soovi või raha mitu korda tervet oma mähkmeparki välja vahetada, siis soovitan valida, nagu enamik, one size ehk ühes suuruses mähkmed, mis sobivad pea terve mähkmeperioodi jooksul (pildil Alva Baby oma suurimas ja Milovia one size ühes väikseimas asendis. Tegelikult käivad need küljeklapid vajadusel ka risti üksteisest üle päris pisikese beebiga).

Vasakult Alva Baby ja Milovia ühes suuruses taskumähkmed

One size mähkmetel on lisaks horisontaaltrukkidele, mis lasevad lapse kasvades vööst mähet järele anda, ka vertikaaltrukid, mis lasevad pikkust ja ka jalaaukude suurust reguleerida. Erandiks on Bambooty, millel pole võimalik esipaneelil vertikaaltrukke omavahel ühendada, vaid horisontaaltrukke rida allapoole kinnitada, mis jätab ripakile üsna naljaka osa (pildil vasakul).

Vasakult Bambooty ja Mommy Mouse

On mähkmeid nagu Ecobebe, mil on lausa neli erinevat kõrgust, aga enamikul on kolm ja vastsündinu mähkmetel nagu Milovia kaks, Nupsul ainult üks. Lisaks kõrgusele võib erineda ka see, mitu rida neid vertikaaltrukke on ja see mängib vahel olulist rolli. Näiteks kahe reaga ei ole võimalik teostada ekstra peenikeste jalgade seadet, kus vöökoha alumine trukk kinnitatakse äärmistes ridades oma tavaaugu asemel kõige alumise vertikaalse augu külge ning vahepealsed omavahel. Katsetage erinevaid variante nii seadistamise kui brändide osas! Minu meelest head mähked pisikese beebiga alustamiseks on kõiksugused Miloviad, Ecobebe (pildil paremal) ja Mommy Mouse (pildil vasakul). Teistesse kasvas ta sisse umbes ühekuusena.

Vasakult Mommy Mouse, Bambooty ja Ecobebe

Viimaseks teemaks tänases mammutpostituses on mähkmesisud. Neid on ka üsna mitmesuguseid. Enamik on ristkülikukujulised ja valmistatud kas bambusest, mikrofiibrist, mikrofliisist, puuvillast, kanepist või mingisugused segud. On ka spetsmaterjale, mis peaksid eriti hästi hingama või märja tunde jätma ning samuti fliislapid, mida muu peale paigaldada kuiva tunde tagamiseks. Neist igal on oma eelised ja miinused. Minu kogus on kõik need variandid esindatud ja kasutusel. Lisaks on olemas ka vormiõmmeldud sisud, mis on ise ka üleni mähkme kujuga ja peaksid olema eriti lekkekindlad. Lihtsalt mitte vetthülgavad. Minu kogus on selliseid hetkel vaid üks proovimiseks. 

Vasakult fliispinnaga mikrofiiber, tavaline mikrofiiber, puuvill, bambus, söega fliis/bambus, kanep

Huvitav variant on veel Momme Mouse SIO mähetele sobiv Travel sari, millel on külgedel stretchosad, mis aitavad ka keerulisemates oludes lekkeid vältida ja on lapse jaoks hästi pehmed ning mugavad (pildil paremal). Mina plaanin neid juurde hankida.

Bambooty SIO ja Mommy Mouse koos Travel bambussisuga

Muus osas eelistan ma tavalisi bambusristkülikuid hea imavuse saavutamiseks ning fliispinnaga asju katete puhul. Aga ma ka alles katsetan, mis kus kõige paremini töötab. Googeldage edasi! Ja pidage meeles, et puhas mikrofiiber ei tohi oma kuivatava pinna tõttu otse naha vastu jääda.

Vasakult Ecobebe, Nups koos bambussisu, milkrofiibersisu ja fliislapiga, Milovia vastsündinu kate koos fliispinnaga mikrofiibersisu ja bambusest lisaimuga selle all ja Blueberry söega fliis-bambusimuga ning tavalise bambusimuga selle all

Loodetavasti jõudis mõni lugeja ka terve postituse lõpuni. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis vastan hea meelega. Mina ja kolmekune Triibu aga oleme mõlemad rahul, et riidest mähete kasuks otsustasime.

Nii see rikkus majja toodi!?

Me kõik teame, et raha pole siin elus kõige tähtsam, ja et pole ilus uhkustada, aga täna ma tahan küll veidi oma elevust jagada. Nimelt, suutis Lemmik mind mu mugavustsoonist kuidagi välja nügida ja lõpuks ka investeerima saada. Või vähemalt varbaotsaga investeerimisturgu katsuda. Ja hetkel on mul küll hea meel.

Esmakordselt mängisime selle mõttega juba umbes aasta tagasi, aga siis ma lõin araks. Ma ei teadnud veel, mis mu töökohast saab ja seega ka sissetulekutest. Passivsele sissetulekule mõtlemine tundus luksusena, kuigi tegelikult peaks ju olema vastupidi. Igatahes, ma ei teinud midagi. Kui oleks teinud, siis oleksin ma osa saanud julgete huntide diilidest, aga samas nüüd olin ma vist alles valmis tegutsema, olgugi et vanemapuhkuse ajal on ju mu sissetulekud tavapärasest tunduvalt väiksemad.

Mida me siis tegime? Esiteks, hakkasin väikelaenuandjaks. See tundus üsna lihtne kontseptsioon ja minu teada on Eestis ka samalaadseid ettevõtteid, kus eraisikud annavad üksteisele laenu, aga alati on üks laenusaaja, kes laenab väikeseid koguseid paljudelt. Nii on riskid hajutatud, laenu saavad vajadusel ka need, kel pangast ehk ei õnnestuks ja kasumlikum on see ka laenuandjatele. See on pika perspektiivi investeering, sest kuigi protsendid on ilusad, kasvab rikkus aeglaselt, aga iga päevaga aina kiiremini. Hetkeseisuga olen ma investeerinud sinna paari iPhone'i jagu raha ja teeninud tagasi 6 krooni. Naljakas on vast see, et iPhone'e endeid ma isikliku raha eest osta ei raatsiks. Kui firmad jagavad, siis võin kasutada küll.

Teiseks hakkasime investeerima fondidesse nii minu kui ka Triibu nimel. Viimane oligi üks peamistest motivaatoritest minu jaoks, sest me tahame tema tulevikku veidi kindlustada ja kuna meil on aega koguda, siis pigem mitte kohta, kus väärtus vaid kukuks. Kardan ma ikka natuke ja detailid ajavad silme ees kirjuks, aga hajutame ka siin riske korralikult, et pika perioodi peale taas oleks lootust, et kui just ei saa rikkaks, siis vähemalt suudame tagada samaväärse stardi, kui meie planeeritav investeering täna annaks. Ja see on hetkel läinud väga hästi. Nende paari nädalaga on minu investeering kasvanud 317 krooni võrra ja seda poole väiksema summa pealt, kui selle laenuandmisprojektiga. See on juba päris raha ju! Ma tean, et igale tõusule järgneb langus ja homme võib mulle vastu vaadata sealt hoopis kahjum, aga esmamulje on väga positiivne. Isegi, kui kasv samas tempos ei jätku, tundub see hetkel hulga parem, kui lihtsalt pangaarvel seisev raha. Eriti tingimustes, kus pangad aina uusi tasusid leiutavad ja inflatsioon närib oma osa.

Teoorias oleks kasulik kõik oma raha panna sinna, kus see kõige rohkem kasvab, aga konservatiivsele minule tundub siiski targem esmajärjekorras oma suurt kodulaenu vähendada ning väikeses osas investeerida. Tegelikult ju ei tohiks olla vahet, või on? Mulle lihtsalt tundub, et isegi, kui laenuintress on hetkel madal, on see suure summa pealt rohkem kui suurem intress väikese summa pealt või mis? Kusagil on ka tasakaalupunkt, aga ma mõtlen nii, et kui ma pean iga aasta maksma nt 1% 10000 pealt, siis seda on lõpuks, laenu põhiosa maksmata, rohkem, kui nt 10% 1000 pealt. Aga võib-olla ma olen loll. Humaniaar ju ikkagi.

Seksikuse uued definitsioonid

Kena dekoltee - rinnad parajasti ei tilgu ja puudub nähtav okse.

Ilusad juuksed - ei ole oksega fikseeritud. Ehk on ka lähipäevil läbi kammitud.

Ilusad jalad - karvad kaugele ei paista, aga selle eest pean pigem geene tänama.

Ilusad käed - parasjagu ei ole kõrbekuivad ja küüned kasvavad vist hormoonidest.

Ilus jume - kärutamise käigus on päikest saadud ja on olnud meeles end piisvalt jooma sundida, et nägu poleks nagu liivapaber

Kaunis keha - piima täis tissid loovad illusiooni, et keskkoht polegi nii jäme ja vedel. Ärge igaks juhuks katsuge eks :)

Kolm kuud kohtumisest

Meie Triibu sai eile juba kolmekuuseks. Mismoodi küll!? See tähendab ju, et arvestades raseduse algusest, on ta meie elus olnud juba aasta. Tegelikult küll paar nädalat vähem, aga ikkagi see on juba üsna märkimisväärne aeg. Ometi on mul siiani raske uskuda, et ma olen ema ja mul on laps ja ta oli vägagi oodatud ning planeeritud ning me veetsime ju üheksa kuud ühes tükis isegi.

Triibu on üsna lahe tegelane. Muidugi, on ta muutnud kardinaalselt meie elukorraldust ning vaba aega meil põhimõtteliselt enam ei eksisteeri, kui mitte arvestada, et Lemmik laseb mul hommikuti vajadusel veidi kauem magada või mina panen teda siiani ööunne ja siis on Lemmikul vaba aeg. Vanasti ma ei saanud aru, miks üks mu hea sõbranna üksinda sama koormat kannab. Nüüd aga näen isegi, et on üsna keeruline seda tööd jagada, kui osa unerutiinist on rinnaga toitmine. Ma võin ju pudelisse pumbata, aga siis ta sööb vähe ja pika hambaga ning laseb oma issil igasugust tsirkust teha. Aga nagu ma ütlesin, on ta üsna mõnus beebi. Parafraseerides üht teekaaslast, pigem okse kui koolikud ja nii meil ongi olnud, kuigi täna oli vist esimene päev üle kuude, kui minu peale ei oksendatud. Isa võttis löögi enda peale ja ööd ma ei arvesta. Hetkel õhkub samuti mu pidžaamatopist õrna hapupiimakat, aga hetkel mind ei loksuta.

Viimasel ajal on tal liiga kiire, et korralikult süüa. Muudkui tõmbab end rinnast lahti, et ringi vaadata - mis kus toimub. Mis siit paistab või sealt kostab. Ta püüab nüüd ka rusika asemel sõrmi suhu ajada. Kui mitte enda, siis minu omi ja lõualuud on tal üsna võimsad. Täna paistis ta muudkui uuesti ja uuesti proovivat, milline või mitu sõrme koos kõige paremini maitseb. Ja kui suu täis ei ole, tuleb sealt aina enam "juttu". Täna juba ka kuristamist. Ühtlasti oli esimene nii soe ilm, et saime järve äärde murule maha istuda ja loodust vaadelda ning pärast veel magas ta tunde aias samal ajal, kui suuremad naabrilapsed ümberringi kilkasid ja jooksid. Kui vastsündinud peaksid kõige rohkem magama ja siis vaikselt rohkem ärkvel olema, siis meil on vastupidi vist.

Selle kuuga on ta ka terve kilo kasvanud. Avastasin õudusega, et ammu valmis ostetud ujumismähkmed jäävad talle vist väikeseks enne veel, kui ujumistunnid peale hakkavad. Kes oleks võinud arvata, et ta vaid kolme kuuga oma sünnikaalu pea kahekordistab, aga kuuldavasti see ongi üsna normaalne kaal ja iive.

Täna kukutas ta esmakordselt ka end täiesti korralikult kõhult vasakule ja üleni selili, ise oli hullult rahul. Ta tegi samu katseid teisele poole juba üle nädala eest, aga siis ma püüdsin ta iga kord kinni ega teagi, kas ta oleks ära keeranud end. Ja üleüldse, beebid pidid ju esimesena seljalt kõhule keerama või mis?  Tänane keeramine juhtus nii kiiresti, et ma vaevu panin tähele, mis juhtus. Kordama ma teda seda aga ei saanud. Ju ta üllatas iseennast ka. Eks me igatahes harjuta edasi. Ja ka kirjuta siia edasi, kui midagi huvitavat mõttes on.

Kirjad Kahele Triibule 19

Mu kallis, ära kasva nii ruttu!

Täna pidin raske südamega ära pakkima su viimased suuruses 50 ja ülejäänud 56 riided, et teha ruumi juba suurusele 62. Nokia, vana tropp, aga oli leidnud üles kastid nende riietega ja sujuvalt pissinud täis terve su läbipestud ja valmis volditud uute bodyde hunniku, nii et nendega läheb veel veidi aega.

Viimase nädalaga oled sa taas märkimisväärselt arenenud. Kui varem koosnes su kõne väljenditest lä ja ljäh, siis nüüd oled sa jõudnud arengujärgse täishäälikuühendite kordamiseni. See on nii armas, kuidas sa õrnal häälel muudkui ütled hei, hei või on see hi/hai või hoopiski ei? Ehk hakkas sinu ei-periood eriti vara ja saab ruttu kaelast ära? :) Igatahes, see on nii lahe, et me nüüd vestlusi pidada saame.

Sa oled ka füüsiliselt tugevamaks muutunud ja hoiad oma pead juba päris pikalt õhus. Me panime su mängukaare juurde peegli, et sa saaksid Peegli-Oliveri imetleda ja oleksid nõus niiviisi pikemalt kõhuli olema. Reedel aga juhtus paar korda järjest ka nii, et sa olid kõhuli, pea püsti ja siis sa kallutasid end paremale küljele. Seda vist veel päris keeramiseks ei peeta, aga lahe oli ikkagi.

Sa oled üldse üks lõbus sell. Nüüd oled sa nõus juba ka veidi rohkem omaette tegutsema ning tundub, et me teeme taas edusamme ööune osas. Viimased kaks nädalat oled sa maganud oma voodis meie voodi vastas ning enamasti uinud sa ilma probleemideta, kuigi iseasi on see, kaua sa magada viitsid. Umbes sama kaua oleme ka meie issiga võinud õhtuti ära hiilida ning sina oled rahus edasi maganud. See kõik aga töötab vaid siis, kui mina sind magama panen või õigemini magama jääma suunan. Kõigepealt vahetame me su mähkme öömähkme vastu. Vahel paneme sulle pidžaama selga, vahel jääd oma päevariietega. Seejärel suundume me pimedasse magamistuppa, kus sa saad voodis rinda. Seejärel teeme krooksukatse ning tõstan su oma pessa. Vahel sa tahad, et ma paneksin oma käe üle sinu ja pea sinu oma kõrvale. Mõnikord vead sa mu sõrmed endale suhu, aga enamasti sa unega enam ei võitle.

Täna oli ka tore päev, sest sa hakkasid näitama üles huvi oma uute lehmakaisukate vastu, püüdsid neist kinni haarata ja ühe korra isegi sarve suhu toppida. Need on kõik uued oskused ja huvid ning me nii ootame, kuidas sa edasi arened ja muutud. Eks see ole üks lõputu lapsevanemate dilemma, et tahaks näha teid kasvamas ja samas aega tagasi keerata.

Igatahes, tea, et need esimesed kaksteist nädalat sinuga on olnud väga toredad, õpetlikud, südamlikud ja vahel ka veidi hulluks ajavad, aga sa oled täiega äge tegelane ja me ei vahetaks sind mitte kellegi teise vastu.

Armastusega,
Emme

Väikesed beebitekstiili õppetunnid

Täna räägime peamiselt riietest kontekstis, mis mulle lapsevanemaks saamisega selgeks on saanud.

Õppetund 1:
Beebil on täiesti ükskõik, mis tal seljas on nii kaua, kui see mugav on. See küll ei ole suur üllatus, aga on kasulik endale meelde tuletada, et talle ei loe värvid, mustrid ega päritolu. Sulle meeldivad lilled, aga said poja? Pane talle julgelt lillemustrilised asjad selga. Sinu lemmikvärv on sinine, aga kardad, et su tütart hakataks pojaks pidama, kui ta sinisesse riietad? Riieta pealegi! Eelarvamused on nende omajate probleem. Beebid tihti või vähemalt meie oma eelistab üldse alasti olla, aga kui seda varianti ei ole, siis peaasi, et asi oleks paras, mõnusast materjalist ja temperatuurile vastav, tulgu ta siis brändipoest, kaltsukast või sugulastelt.

Õppetund 2:
Paljukiidetud meriinoriided on tüütud. Kui sa just tervet enda ja lapse garderoobi villastest ja teistest õrnadest materjalidest ei ehita, siis ootavad need üksikud aega, mil neid taas kanda, pesukorvi äärel nii kaua, et on oht, et need jäävad enne väikeseks, kui saad pesumasinatäie selliseid kokku. Teine variant on aga see, et nee jäävad hoopis teiste asjade vahele ning satuvad valedel tingimustel pessu ja siis saad omale nukuriided. Mina neid igatahes rohkem ei osta. Meie lapsele sobivad puuvill ja teised lollikindlamad asjad paremini.

Õppetund 3:
Pole mingeid standardeid lukkudele ja trukkidele. Iga asi käib isemoodi kinni-lahti. Osa neist sõltuvad maitsest nagu, kas armastad hõlmikriideid või üle pea käivaid, aga näiteks oma lapse puhul märkan, et ta ei jõua ära oodata, millal ma juba trukkidega jändamise lõpetan. Mida vähem, seda parem. Seega näiteks sobivad meile hõlmikkaelaauguga üle pea käivad asjad kõige paremini. Kõige ebamugavam variant, mille olin suutnud enne Triibu kättesaamist koju tuua, oli selline kostüüm, millel varrukasiil algab otse kaelajoonest, mitte õlast ja trukid jooksevad diagonaalis seda siilu mööda. Mina seda talle vist teist korda selga ei sunni, sest ta oli nii õnnetu, kui mul läks sada aastat aega, et kogu see truki ja kangamajandus ta näo eest ära saada. Kõik teised tulevad vähemalt lupsti üle pea või siis ei mahu üldse.

Õppetund 3:
Pluusid on ka beebidele mõttetud. Esimesed kaks kuud ei pannud me ühtegi kordagi selga, sest nii imelik oli talvel vaadata palja keskosaga last. Body kuidagi hoiab ka mähkme kompaktselt koos ja paigal, vähendades nii õnnetusi, mu meelest. Viimasel ajal siiski oleme ta vahel magama pannud ainult pikkade varrukatega pluusi ja mähkmega, sest tal hakkab väga kergesti palav ja käed ajab ta kohe teki alt välja ning turvalisem ongi, aga ei tahaks ju ka, et ta käevarred öösel külmetama hakkaksid.

Õppetund 4:
Vahet pole, millise kattega mähkimisaluse sa valid. Ta võiks küll olla vedelikke hülgav, aga igal juhul on mõnus, kui seal peal on veel mingi pehme ja soe tekstiil, mida kiiresti pessu saaks visata ja pesta saab seda palju. Me olime alguses leidnud ühe kahese katete komplekti, mis on põhimõtteliselt nagu rätikud, aga nurkades on kummid. See töötab väga hästi, aga kahest jäi selgelt väheks. Internet aga oli täis mingeid röögatult kalleid spetskatteid, mis polnud isegi ilusad. Ühel hetkel aga pakkus mu kallis kaasa välja, et võiksime ju lihtsalt käterätikuid seal kasutada ja see oli nii hea mõte. Kummid küll hoiaksid katteid paremini paigal, aga paljast rätikut on lihtsam ka kiirelt ühe käega sinna panna või eemaldada. Mõni päev pissib Triibu mitu rätikut mähkmevahetuse ajal täis, rääkimata oksest, mida lisandub pea iga kord. Meil oli tunduvalt odavam osta juurde ports rätikuid kui mingeid 40-euroseid kummilina meenutavaid katteid.

Õppetund 5:
Igasuguseid beebilappe ei saa kunagi olla liiga palju. Olin ka enne kuulnud soovitusi neid julgelt varuda ja enda meelest varusin ka, aga kui ka teie laps ajab palju piima välja või ilastab niisama, siis pigem ostke rohkem kui vähem. Pärast saate ju muudeks asjadeks need ära kulutada. Meil on hetkel pisikesi ca 20x20 lappe ca 50 pluss veel 24 väikest käterätti tagumikule. Lisaks veel neli flanellmarlit ja seitse tavalist marlit. Selline varu lubab meil ka mõne päeva mitte pesu pesta ning piisavalt tihti okseseid lappe välja vahetada. Neid vedeleb meil igas toas, vankris, turvahällis ja mähkmekottides.

Õppetund 6:
Magamiskott on kahe otsaga asi. Meie tellisime ekstra nunnud ja normaalse hinnaga magamiskotid Saksamaalt, aga avastasin, et nende toodangut müüakse ka Ülemistes. Ühte pole me kordagi kasutanud, sest selgus, et see on sametist ja mulle ei meeldi. Teist ehk viis korda ja neist kaks viimasel nädalal meelega. Alguses tundus, et selle kaelaauk on nii suur, et laps vajub sinna sisse ära ja satub uutmoodi lämbumisohtu, nullides sellega kogu oma mõtte. Nüüd, kui ta on veidi suurem, on see juba mõnus. Laps ei tõmba seda oma näole ja samas püsivad keha ja jalad soojas. Tüütu on vaid see, et kui mähe kuidagi lekib, siis peab terve see magamiskott pessu minema. Meil on see üsna paks ka ja hetkel ootabki pesu. Selles mõttes on hea mitut omada. Lisaks alguses kartsin osta enam levinud varrukateta variante, aga nüüd tundub mulle mugavam panna laps sinna pikkade varrukatega body või pidžaamaga, kui riskida, et magamiskoti oma varrukate krõpsud teda kuidagi kraabivad. Samas kuigi ma alguses kartsin tekke, on Triibu sünnist alates nendega hästi läbi saanud ja ise teki näo pealt ära võidelnud vajadusel. Siin aga ei saa ma soovitada teistel selliseid riske võtta. Kunagi ju ei tea.

Õppetund 7:
Ära usalda riiete siltidel olevaid suuruseid! Iga poe suurused on veidi erinevad ja isegi sama brändi asjad võivad erineda. Meil on näiteks bobyde komplekte, millest kaks pärast läbipesu olid suuremad kui kolmas. Seega otsustasin ma kõiki sama kategooria riideid omavahel võrrelda, kõrvutada kehapikkusi ja selle põhjal jagada asjad erinevatesse kastidesse oma aega ootama. See tehnika on end igati ära tasunud, sest alles nüüd avastasime ühe asja, millest jõudis laps kuidagi välja aksvada enne, kui see kordagi selga sai. On kahju küll, aga meie veaprotsent on mõnusalt väike ja lasteasjad ei ole eriti odavamad kui täiskasvanute omad, mida saad aastaid kanda. Pisikene beebi aga võib nädalatega riietest välja kasvada. Kui kehapikkuseid kõrvutada, siis on küll oht, et varrukad või püksisääred on mõnel pikemad, teisel lühemad, aga nii kaua, kuni need otsast kinnised ei ole, ei ole ka probleemi. Jalaostega kombed on mõnusad, kui sokid ei püsi jalas või tahaks beebi võimalikult kiiresti riidesse saada, aga need kipuvad väikeseks jääma nii säärest kui ka jalalabast ja seda erinevatel aegadel. Meil on riideid, kus varbad on krõnksus, aga säärest veel pikk kui ka vastupidi.

Õppetund 8:
Otsi pikendatavaid riideid! Paljudel on randme ja pahkluu osas soonik, mille saab üles keerata või just pikemaks lasta. Nüüd aga on ka hakanud tekkima bodysid, millel on jalgevahel mitu rida trukke kehapikkuse reguleerimiseks ja kui mõni lemmikbody jääbki kehast väikeseks, siis müüakse ka pikenduslappe, aga need ei ole nii nunnud.

Õppetund 9:
Kui sul on igat asja kümmekond igas suuruses, siis rohkem pole vaja. Kui sulle sobivad ka lotendavad riided võ viitsid iga päev pesta, siis saad veel tunduvalt vähemaga hakkama. Meil oli kümmekond body, mis sobisid vastsündinule. Esimesed jäid väikeseks, kui ta sai viienädalaseks, aga kõigil ei lähe nii hästi. Järgmine minu komplekteeritud bodyde suurus kestab siiani ja ta sai täna 11 nädalat vanaks ning on 60cm pikk. Samas esimesed hakkavad ka siit komplektist lühikeseks jääma. Paljudest pidžaamadest on ka saanud kolmveerand varrukatega variandid nüüdseks. Samas pluusid, kampsunid, jakid ja püksid kestavad arvatavasti veel mõnda aega. Seega neid pole nii palju vaja ning võite üsna julgelt väikeseid suurusi jahtida või siis valige selliseid, millel on randmel ja pahkluul kummid, mis neid paigal hoiavad.

Eks kui ma veel midagi õpin või meelde tuleb, jagan järgmisi õppetunde. Mulle väga meeldiks, kui teie, kes te seda lugema satute, jagaksite ka oma õppetunde.

Kodu kui põrsas kotis

Mirjam kirjutas ehituse järelvalve teenusest Eestis. Mulle tundub väga mõistlik lasta nii kallis ja oluline asi nagu korter/maja spetsialistil üle kontrollida enne mingite tehingute tegemist. Samas me ise oleme olnud sunnitud samas valdkonnas väga suuri riske võtma vastavalt Rootsi kommetele. Ma ei mäleta, kas olen enne sellest kirjutanud, nii et andke andeks, kui ennast kordan.

Nimelt Rootsis ostetakse kinnisvara as is ehk tehingu ajal olnud seisukorras. On ostja enda mure kontrollida kõik üle ja selle põhjal otsustada, palju see tema jaoks väärt on. Samas minu teada mingid suuremad peidetud vead siiski tuleb müüjal kompenseerida ka hiljem. Niisiis, enne ostu peaks ise kõik üle vaatama, aga kui ei oska? Lisaks on ju ka hullult kiire, sest ost-müük toimub nagu oksjon, hinnad pidevalt tõusevad ja tehing lüüakse lukku suvaliselt hetkel, kui müüja on hinnaga lõpuks rahul. Selleks ajaks on ostja tõenäoliselt saanud tulevast kodu külastada kuni tund aega koos kamba teiste huvilistega ja kinnisvara nägemisest lepingu allakirjutamiseni võib minna ca kolm päeva. See ei jäta just eriti palju aega vigade analüüsimiseks või üldse asjade kaalumiseks.

Meil läks isegi hästi, kuna ostuprotsess venis nädala jagu pikemaks ja seetõttu saime me veel korra omaette praegust kodu vaatama tulla. Lemmik käis läbi kõik nurgad ja sopid, avas kappide uksed, tegime pilte ja mõõtsime seinu. Nii avastasime muidugi ka hulgem pisivigu, mis kohe silma ei jää, aga mille kõigi kordategemine võib päris kalliks osutuda. Näiteks on meie kõige suurema akna nurgas pragu, mis saab olla tingitud ainult maja vajumisest ehk kindlasti mitte meie ega eelmiste omanike süü. Ometi kuulub klaaside vahetamine korteriomenike kulude alla millegipärast. Me ikka veel ootame hetke, mil tunneme end nii rikkana, et tellida Rootsi hindadega kraana ja mehed neljanda korruse hiigelakent vahetama.

Meie vana kodu kosilane aga oli palju usaldavam. Ainus, mida ta meie teada enne ostu tegi, oli ühe seina mõõtmine, et veenduda, et telekas ikka sinna mahuks. Lõplik ostja tegi siiski tiiru ehitajast sõbraga, aga alles pärast ostu vormistamist ning plaaniga lihtsalt vannitoas remonti teha.

Nagu näete, on see süsteem üles ehitatud usalduse peale, kuigi ega ostja ja müüja ei kohtugi enne, kui maakleri kontoris lepingule alla kirjutades. Meil läks hästi ja teame ise, et müüsime edasi väga heas korras korteri. Samas meil pole aimugi, mis peidab end näiteks põranda all või vannitoa plaatide taga. Kas teie julgeksite nii end mitmekümneks aastaks pangavõlglaseks teha?

Naljakad tissid

Täna ärkasin vara. Ei, mitte pool üksteist. See oleks tõeline õnn. Hoopis kell viis, sest Triibu tahtis järjekordselt süüa. Ei midagi erilist, aga viimasel ajal on ka minu tissid otsustanud lekkima hakata. Juba kella ühe paiku, kui Triibu ka süüa tahtis, tilkus üks nagu mingi roostes nõu, aga siis oli ta hea laps ja nõustus mind aitama mõlemast tissist söömisega. Kella viie ajal aga sõi ta nii moe pärast ühest ja jättis mu koos minu tilkuva murega üksi. Kuna külje all oli juba paras loik, millel ma kasvada lasta ei tahtnud, ei jäänudki muud üle kui tõusta üles ja minna pumpama. Seekord tuligi piima terve pooltunni jooksul, mil automaatne pump töötab ja oleks kauemakski jätkunud. Samas esimestel minutitel tuli vaevalt paar tilka. Mind ajas see korraga närvi ja naerma, sest just oli sama tiss ilma igasuguse pingutuseta ju tilkunud.

Igatahes, räägin välja, et kui ma alguses pääsesin igasugustest tissijamadest, siis enam mitte. Kui mehed paistavad arvavat, et tissid on lihtsalt mingid mõnusad pehmed asjad, mida vaadata, pigistada ja padjana kasutada, siis tegelikult on nad üsna targad moodustised, mis peaksid pidevalt toodangut korrigeerima vastavalt nõudlusele. Kui aga klient ootamatult 4-6 tunni asemel hakkab kolm ja siis vaid kaks tundi sööma, siis olenemata efektiivsuse tõusule, võib oodata veidi tõrkeid tarnimisel. Asjale ei aidanud kaasa üleeilne päev, kui juba tekkima hakkanud söömisrutiin kõrvale heideti ning ca tunnis korra tissi otsas istuti. Ja kui ta öösel ka vaid lühikesi sööminguid tegi, siis oligi korras. Mõned päevad tagasi kogesin esmakordselt ka seda, kui loik kodust väljas olles läbi riiete imbus ning muidugi polnud mul mingeid kaitsmeid ega vahetusriideid kaasas. Pole ju kunagi vaja olnud. Murphyga me oleme ka vanad tuttavad, kuigi mitte ilmtingimata sõbrad. Õnneks ei olnud ma just väga avalikus kohas ja see kuivas kiiresti ära.

Nüüd aga ootan huviga, kas jõuame ka piimapurskamiseni või jõuavad Triibu ja tissid enne kõiki rahuldava kokkuleppeni.

Viimase aja arengud

Ma tean, et olen viimasel ajal (loe: ca aasta) olnud täielik emmeblogija, aga kannatage ära või tulge hiljem tagasi. Palju hiljem, sest ju ma kunagi jõuan siiski taas ka teiste teemadeni, aga hetkel olen ma siiski täiskohaga emme ja see on minu elu.

Tahtsin lihtsalt kirja panna, et ca neli nädalat juba (kuidas see aeg nii kiiresti järsku läheb?) magab Triibu palju paremini nii päeval kui öösel. Eelmisel nädalal saabus see maagiline hetk, mil ta magas tehniliselt öö läbi. See tähendab viis ja pool tundi ehk pool tundi üle öö läbi definitsiooni. Ta ärkas küll kell neli, aga kiire söök, krooks ja uni tuli taas. See oli nii uskumatu, et ma kohe ei teadnudki, kas peaks üldse ise tagasi magama minema. Lisaks on paar korda juhtunud nüüd ka nii, et me ei peagi terve perega ca kella kaheksast voodisse minema. Täiskasvanud on saanud ka veidi oma aega. Mitte, et me sellega midagi märkimisväärset teha osanuks.

Nii nagu uni on paranenud, on ka paralleelselt söömist vähemaks jäänud. Kasvab ta siiski mürinal ja võtab juurde normist kiiremini, aga on igasuguste graafikute keskel ilusasti. Viimased kaks ööd ja päeva on ta ka oksendamise koha pealt end kõvasti tagasi hoidnud ja tore uudis on veel see, et tundub, et tema vasaku silma pisarakanal funktsioneerib lõpuks normaalselt. Meil on üsna hea laps ja õnneks suuremaid muresid ei ole siiani olnudki. Kui nüüd pikad uned ka normiks muutuksid, olekski kõik supertore. Ma eelistan iga kell pigem töötlemata kui töödeldud piima loigus ärgata. Jah, ka see juhtus lõpuks.

Täna sai meie 2,5 kuune Triibu ka esimesed süstvaktsiinid ja kannatas need nii vapralt ära. Nuttu tuli küll ca minuti jagu, aga lohtamiseks piisas ka issi süles olemisest. Ei mingit turbotissitamist vms. Ta on kasvanud alates sünnist ca 20% pikkuses ja ca 70% kaalus. Ja kuigi ta paistab olevat pärinud just kõik need elemendid, mis meile enda juures ei meeldi, on ta üks tõsiselt armas saja näoga poiss.

Sellest, millest head emad ei räägi

Ta oksendab su õlale, nii et see voolab su seljale ning te mõlema rinnale ja siis veel eraldi su juustesse, rääkimata igaöisest okseloigus magamisest.

Ta kakab su valgele tekikotile ja pissib su käsivarrele.

Ta aevastab su võileivale ja sul on au nokkida ta nina.

Ta röögib nii, et tunned, kuidas sinu kehaski vibreerib.

Ta ajab sind üles suvalistl kellaaegadel ja sa kunagi ei tea, kauaks.

Ta ei anna sulle mõni päev hetkegi iseendale. Heal juhul jõuad jooksu pealt riidesse panna ja mõne ampsu süüa.

Ja ometi ei anna sa teda ära. Kui keegi peaks isegi julgema sellist mõtet soovitada, oled valmis tal pea otsust hammustama, sest ei ole midagi armsamat kui see, kuidas ta lõdvestub ja uinub su süles ning naeratab sulle läbi une. Kui just mitte arvesse võtta ta ärkveloleku naeratusi, mis sind nähes tema näole ilmuvad ja teie mõlema silmad särama panevad. Ta pisikesed sõrmed haaravad sinu omadest. Tal on miljon üks armsat näoilmet. Su süda heldib vaadates, kuidas ta, käed üle pea, magab või su rinnal nohiseb. Ja sa rõõmustad koos temaga nii välja tulnud puuksu, kaka kui uute oskuste üle. Seiklus missugune!

Lapsehooldusest Rootsi moodi

Ma näen nii tihti ingliskeelseid artikleid teemal, kuidas Rootsis on maailma parim lapsehoolduspuhkus. Ennetavalt tahan ära öelda, et minu meelest on see lihtsalt hästi turundatud, aga Eesti oma on nii mõneski mõttes parem.

Ma ei ole siiani kindel, kas kõigest päris täpselt aru saan, sest vist eesmärgiga pakkuda palju paindlikkust, kaasnevad siinse vanemahüvitisega ka paljud segased reeglid, aga püüan siin ära seletada üldjoontes, mida on oodata.

Suures plaanis on vanemapuhkus Eestis ja Rootsis sama(väärne) - mõlemas riigis on lapsevanematel õigus kodus olla ca poolteist aastat ja saada selle eest tasutud. Mõlemas riigis saab ka partner/isa sünni järel kaks nädalat kodus olla. Edasi aga hakkavad asjad erinema.

Eestis saab minu teada siiani kodus olla lapsevanem seni, kuni laps saab kolm ja tema töökohta hoitakse talle. Rootsis saad osalise ajaga tööl käia seni, kuni laps saab kaheksa aastat vanaks. Reeglid selle osas aga jäävad mulle veel segaseks.

Tore osa on see, et partner saab kodus olla koos ülejäänud perega sünnituse järel ka terve kuu, kui tahab, ja saada kahe nädala jagu raha. Samuti on tore see, et kumbki vanem peab veetma lapsega 90 tasutud päeva. Kui ta seda ei tee, siis jäädakse nendest päevadest lihtsalt ilma. Ülejäänud päevi võivad vanemad jagada kuidas tahes. See on nii korraldatud, et mõlemad vanemad osaleksid aktivselt lapse kasvatamises.

Negatiivseid osasid on ka. Nt lapsehooldustasu lagi on üsna madalal. Seega kõik, kes vähegi paremini teenivad, kaotavad sel perioodil kõvasti raha. Madalama palgaga inimesed saavad ka ikkagi ainult kuni 80% oma päris palgast miinus maksud ja seda parematel päevadel. Üks osa sellest tasustatud lapsehoolduseperioodist aga on selline, kus iga päeva eest saab vaid kommiraha - isegi Eesti palkade arvestuses. See on tõesti midagi kümne euro kanti/päev neto. Põhimõtteliselt on see tasustamata vanemapuhkus ju.

Kokku on tasustatud lapse kohta 480 päeva ja iga pere saab otsustada, kui mitme nädalapäeva eest nad raha soovivad. Sinna hulka kuuluvad ka puhkepäevad. Kui võttagi raha iga päeva eest, siis kulub 480 päeva üsna ruttu. Sellest 90 päeva on need peaaegu tasuta kodus istumise päevad. Ülejäänute eest saab maksimum ca 3000 eurot kuus miinus maksud. Kui tahta kodus olla aga vähemalt poolteist aastat ja mitte vaid säästudest elada, siis saab raha küsida nt 4-5 nädalapäeva eest. Seega see kättesaadav summa on parimal juhul ca 1200-1500 eurot. See ei ole Rootsi mõistes kuigi suur raha ja võib kuluda juba puhtalt üürile. Samas on võimalik ka sellega ellu jääda, kui vaja. Kui teine vanem on ka olemas ja käib samal ajal tööl, siis jääb üsna ilusasti ellu.

Igatahes, eelnev oli sissejuhatuseks, et aidata mõista paremini meie valikuid. Nimelt tahame me mõlemad Lemmikuga nautida seda beebiaega oma pisipojaga ning tundub ainult aus jagada seda võimalikult võrdselt.

Bioloogilistel põhjustel on tavaliselt esimesena lapsehoolduspuhkusel ema. Nii ka mina. Esimese kuu olime mõlemad kodus. Lemmik kaks nädalat isapuhkusel ja kaks tavapuhkusel. Mina olin oma tavapuhkuse päevi säästnud ja kasutanud raseduse lõpus ja isegi Triibu esimestel elupäevadel. Tehniliselt võiks siin lapsehoolduspuhkust samadel tingimustel alustada ka kuni 60 päeva enne sünnituse tähtaega, aga see tähendaks, et lapsega saaks kodus olla ju veelgi lühemat aega.

Igatahes, nüüd olen mina kodus täisajaga ja Lemmik käib tööl. Nii jääb see arvatavasti sügiseni. Seejärel käime me mõlemad paar kuud poole kohaga tööl ja kasvatame poole kohaga Triibut. Tegime sellise valiku, et kõigil oleks lihtsam kohaneda - Triibul sellega, miks järsku emme kogu aeg kadunud on ja issi nii palju kodus ning meie kolleegidel muutusega olgu selleks näiteks kellegi väljaõpe ja töö üleandmine. Minu asendaja jääb tööle aasta lõpuni ja ma arvan, et mulle piisab paar kuud poole kohaga töötamisest, et taas ree peale saada ja samas mitte niisama seal tühja passida, kui teine seal veel täiskohaga töötab.

Aastavahetusest, kui Triibu on peaaegu aastane ja tõenäoliselt enam erilist imetamist ei toimu, lähen mina täiskohaga tagasi tööle ja Lemmik jääb täiskohaga lapsevanemaks. Otsustasime just ära, et nemad chillivad kahekesi 2020 augustini. Seejärel võiks tehniliselt Triibu lasteaeda minna. Mul on küll jube kahju riskida sellega, kui paljudest esimestest ma sel ajal ilma võin jääda, aga Triibu isal on samuti õigus pühenduda lapsele ja keegi peab ju raha ka teenima. Samas ma ei tunne end just väga mugavalt lapse nii vara lasteaeda panemise osas. Siin küll lähevad mõned juba aastaselt aeda, aga minu kogemus ütleb, et pooleteisesed on ka veel täitsa titad. Nad ei oska iseseisvalt süüa, potil käia ega end korralikult väljendada. Nad ei ole tihti ka veel kuigi head kõndijad. Mis neist väikestest siis piinata mürarikkas keskkonnas terveid pikki päevi, kui on võimalik teisiti? Lasteaiaga kohanemine läheb kahestel palju ladusamalt.

Seega... otsustasin just eile kõhu (loe_ säästude) arvelt kokku hoida, võtta viie nädalapäeva asemel vaid nelja eest raha ning jätta nii ka tasustatud päevi varuks nii palju, et 2020 sügisel me saaksime taas mõlemad kas osalise ajaga tööl käia või vajadusel isegi temaga aasta lõpuni lihtsalt kodus olla. See võimaldab meil olla paindlikumad ja pakub mu emasüdamele oluliselt suuremat turvatunnet. Loodetavasti Triibule ka.

Paras mõtlemine ja arvutamine, aga mulle tundub, et meie hetke plaan pakub Triibu jaoks kõige paremaid tingimusi. Kui kellelgi on mõtteid või paremaid soovitusi, andke endast märku.

Kirjad Kahele Triibule 18

Tere, mu kallis!

Sa said eile juba kahekuuseks ja tähistasid seda oma siiani kõige virinarohkema päevaga. Samas täna oled sa selline kukupai, et ma ei tea, mida mõelda. Praegugi lamad rahulikult minu kõrval kergelt minu vastu toetudes ja isegi ei võitle väga unega. See ei ole enam kaugel ja üllatuslikult sa ei pahandagi, et mina, sinu emme, midagi muud teen peale sinu süles kiigutamise ja jäägitu tähelepanu pakkumise.

Meil on olnud väga huvitav kuu. Juba selle kuu esimestel päevadel hakkasid ka oluliselt rohkem suhtlema, otsa vaatama, märkama asju ja naeratusi kinkima. Neid saame me iga päev kümneid ja see on nii tore. Paar korda olen isegi tabanud su naeru kõkutamast. See on üsna samasugune naer, nagu su emmelgi, pea hääletu ja sissehingamisega. Mõned kilked on ka ikkagi siin-seal tulnud.

Sinu lemmikasjadeks on hetkel lambid, peeglid, aknad ja emme must-valge valgust läbi laskev pesakiik. Kõiki neid võid sa pikalt ja piiramatu huviga jälgida.

Sa oled hakanud ka meid järgi tegema või vähemalt mulle tundub, et sa vastad tihti naeratustele naeratustega, näitad keelt vastu ja kui mina söön, siis hakkab ka sinu rusikas rohkem suud tabama.

Sa oled päris tugev tegelane, kuigi trenni meeldib sulle teha umbes sama palju kui emmele. Näen, kuidas sa juba praegu end jalgadega edasi lükkad ja aina rohkem upitad sa pead üles. Me võime juba ligi kaks nädalat sinuga ringi käia ilma su pead toetamata. Muidugi, oleme alati valmis sind püüdma ja kui sa väsinud oled, siis vajud rohkem ära, aga juba on sind oluliselt kergem süles kanda.

Viimase kahe pluss nädalaga oled sa hakanud ka öödest rohkem lugu pidama ja samas veedad oluliselt vähem aega süües. Ma olin selle pärast natuke mures, aga selgus, et kaalu võtad sa ikka mühinal juurde ja isegi meie ämmakas küsis, et kas mu tissidest tuleb puhast koort või.

Nii nagu su keha on muutunud tugevamaks, on ka su hääl muutunud kõvemaks ja kui sulle miski ei meeldi, siis enda teada sa seda ei jäta. Enamasti mõni minut pärast seda, kui mulle tundub, et sa magad sügavalt ja olen julgenud su käest ära panna, oled sa taas - kõps - üleval ning hüüad mu järele. Või tissi järele. Sinu jaoks vist väga vahet ei ole. Samas üle viie minuti sa jutti ei nuta jätkuvalt õnneks.

Sa oled hakanud ka veidi mänguasjadele tähelepanu pöörama ja reageerid aina enam helidele. Millegi kättesaamine aga tundub siiani veel olevat õnnelik juhus. Kõik kõrinad ja krõbinad püüavad su tähelepanu. Olgu selleks siis susistavaid helisid tegev emme või harjaga diivanilt su okse küürimise heli. Nalja kui palju.

Su lemmikmäng on keelega suust kohupiima väljalükkamine iga kord pärast seda, kui olen jõudnud su näo kuivaks tupsutada. Vahel tundub, et sa võiksid ja peaksidki vannis elama ja ega sul selle vastu midagi ei oleks ka. Käisime sel nädalal esimest korda sinuga koos vannis. Siiani on see issi pärusmaa olnud. Seal muutud sa vaikseks ja aupaklikuks ja hea ongi. Kui toetan sind kergelt turjast, siis püüad sa ise end jalgadega edasi lükata. Varsti tahaksin sinuga ujumistrenni proovida.

Eilse sünnipäeva puhul käisime me sinuga esimest korda mänguringis ja sa ei maganudki seda maha, vaid vaatasid imetlusega teisi beebisid ning sealset organisaatorit, kes sai sult kingituseks tohutult naeratusi. Emmest oli sul tükk aega täitsa savi. Lõpuks siiski sai vist liiga palju uusi muljeid, sest siis tahtsid sa taas vaid kaisus olla ja mis mulgi selle vastu olla saab. Eriti, kui ma parasjagu midagi muud tegema ei pea.

Igatahes aeg lendab ja nii põnev on jälgida, kuidas sa kasvad. Nüüd lisanduvad juba ka su vanamehesoengule pisikesed uued juuksed üle kogu pea ja pisikesest kribust beebist pole eriti midagi järgi jäänud. Ootame huviga, mida kolmas kuu toob.

Armastusega,
Sinu emme

Kui kõhus kõrvetab

Enne, kui ma uuesti ja päriselt ära unustan, tahtsin siia kirja panna oma kõrvetistekogemuse, sest ise mõni aeg tagasi googeldades ei leidnud ma isegi ingliskeeles lootustandvaid vastuseid. Nüüd aga tean, et kõik ei pruugi halvasti olla ja ehk on kellelgi kunagi sellest postitusest abi.

Nimelt, ei ole eriline saladus, et rasedus toob tihti kaasa kõrvetised - kellel rohkem, kellel vähem, aga meeldivad ei ole need kellegi jaoks. Minul hakkasid need umbes poole raseduse pealt. Enne mul polnud aimu ka, mismoodi need võiksid tunduda, kuigi ju vast olin varem ikka ka ülikergelt kogenud. Päris võõras see tunne siiski ei olnud. Tunne on siis selline nagu söögitoru põleks. Vahel on see justkui üleelatav väike leek, teinekord aga selline tulekahju, et ei saa magama jääda ja ei tea, kas muudkui sööks või mis küll aitaks. Samas, arvan, et mul oli siiski kerge juhtum, sest järgnevate kuude jooksul võtsin ma vaid mõned korrad vedelat söögitoru katvat ja magu rahustavat rohtu. Alles päris lõpus läks seda veidi rohkem vaja. Nii mõned õhtud nädalas.

Minu probleem aga oli selles, et kui enamikul lõpevad kõrvetised koos rasedusega, siis mul nii ei läinud ja need mõned korrad, kui sünnitusmajas sel teemal küsimusi esitasin, ei saanud ma mingit vastust. Kõrvetised aga tulid ja läksid ja andsin ennast tunda iga päev. Üsna tüütu oli, sest ma ju teadsin, et nii ei peaks enam olema. Kõiketeadja Google aga ütles ka, et see võib tähendada tõsiseid probleeme sapipõiega. No ei olnud mul seda vaja.

Ma siiski lootsin paremat ja kolme nädalaga kadusid kõrvetised õnneks ikkagi ise ära. Probleemi kadumisega see kõik ka ununes. Kuni tänaseni. Seega, kui keegi kogeb sama, siis ärge veel matuseplaane pidage. Ehk läheb ka ikka ise üle. Lihtsalt võtab veidi kauem aega, kui teistel. Me kõik oleme ju siiski erinevad inimesed.

Oksekull

Meil on Triibuga üks mäng. Tema ajab piima välja igal võimalusel ja igasugustes kogustes. Mina püüan päästa, mis päästa annab. Võidab see, kellel on parem reageerimiskiirus. Mina saan punkti, kui jõuan lapiga tema suuni enne, kui okse igal pool mujal maandub. Ma saan punkti ka siis, kui okse mind tabab. Tema saab aga punkti, kui okse maandub tema riietel või näiteks diivanil. Topeltpunktid, kui see tuleb kohupiimakonsistentsis ja jääb diivani tekstuuri vahele kinni.

Miks ta ei saa punkte minu riiete tabamise eest? Aga seetõttu, et mina ei vihka riietevahetamist. Tema aga vihkab kirglikult. Tema punktid on ka ühtlasi minu miinuspunktid, sest mina olen ju see, kes peab üldiselt tema oksesed riided ära vahetama.

Ja nii me siis mängime päevad läbi. Mis mänge teie oma lastega mängite?

Lapsed ja loomad

Enamik vist teavad, et ma armastan loomi - eriti kasse, aga ega ma teisi vähem seepärast ei nunnuta. Seega mu elukaaslane naerab siiani, et parim viis naisi ära võluda on olla kassiomanik. Tema kaasavaraks tulnud isendid pugesid mulle ikka väga ruttu südamesse. Paratamatult aga tuleb seoses lapseootusega läbi mõelda ka lemmikloomade teema. Seda me tegimegi.

Ma ei pahandanud üldse, kui keegi küsis, et kas me allergiaid ei karda või, et mis saab, kui need konkreetsed loomad ja laps omavahel ei klapi. Või, et mis siis, kui asi läheb konkreetselt ohtlikuks. Kõigi nendega olin ma nõus ka seda teemat arutama. Samas neid väheseid, kes küsisid konkreetselt, et kas me anname nüüd kassid ära/paneme nad magama, vaatasin ma küll kui poolearulisi. Mispärast, ei tea? Nad on ju ka meie pere liikmed.

Jah, kui oleks selgunud, et tõesti loomad hakkavad last ründama või, et laps on tugevalt allergiline, siis oleks see olnud meile väga raske olukord, aga kuna lapse äraandmisele vaadatakse rohkem viltu olenemata sellest, et loomad on kellelgi kauem olnud, siis oleks tulnud meil leida neile uus hea kodu. Me aga siiski lootsime ja loodame siiani parimat.

Googeldasin raseduse ajal natuke soovitusi, kuidas imik ja loomad omavahel edukalt tuttavaks teha, aga olime ka ise juba jõudnud järeldusele, et esiteks seekord ei komandeeri me kasse enda äraoleku ajal võõrasse kohta, vaid tuleb leida hoidja, kes tuleb meie juurde koju lühikese ettehoiatamisega sünnituse ajaks. Seda seetõttu, et tundus igati vale esiteks traumeerida neid kodust ja meie juurest pagendamisega ja veelgi enam naasemisega koju, kus on keegi uus asukas, keda nad austama peaksid.

Lugesin ka, et lapsi ja loomi soovitatakse tutvustada üksteisele neutraalsel territooriumil. Kuna meie kassid elavad toas, siis me ei hakanud keset talve ka mingit eriüritust õues korraldama. Küll aga said kassid esimese asjana kohe esikus beebit uudistada ja nuusutada. Ega neile palju ei polnudki vaja. Mõni minut ja siis läksid nad juba oma asju edasi tegema.

Kui me mõni päev hiljem korraks lapsega koos kodust ära käisime ja naasesime, siis tundus mulle natuke nagu kassid mõelnuks, et kes siis seekord neile külla toodi. Uus beebi? Nemad ju ei teadnud ka veel, et see beebi nüüd jääbki meie juurde elama. Nad olid küll näinud, kuidas koju tekib järjest uusi asju juurde ja võtsid pehmemad nagu lapsevoodi, beebipesa ja mängukaar julgelt kasutusse. Samas piisas hiljem vaid mõnest korrast ei ütlemisest või nende pesast välja tõstmisest, et nad saaksid aru, et mõned asjad on nende jaoks off limits ja kuuluvad ainult uuele ilmakodanikule.

Jah, on olnud hetki, kus nad kogemata toetuvad beebi peale või kõdistavad sabaga. Üldiselt aga ei tee nad lapsest väga välja. Eros on mõned korrad tema kukalt limpsinud ja sel nädalavahetusel saime Triibuga kordamööda temalt musisid, nii et suhted soojenevad.

Lisaks ignoreerimisele on näha, et vahel nad ka põgenevad kisa eest. Teinekord aga tulevad jälle justkui ise murelikuna vaatama, et mis lahti on ja kas me - suured - ikka märkasime.

Ma ei oleks osanud paremat kohanemist soovida. Nüüd ootan vaid, millal Triibul kasside vastu huvi tekib ja millal neist sõbrad saavad.

Seega soovitan ka teistel samas olukorras olijatel mitte üle muretseda ja lihtsalt langetada otsuseid samm-sammult vastavalt vajadusele.

Pilk täis armastust

Eile oli meil kirjeldamatult imeline õhtu. Ma tean, et sõnadega on seda võimatu edasi anda, aga kuna ma tahaksin seda mäletada, siis ma ikkagi proovin.

Tavaliselt on meie ööd üsna unevaesed olnud, kuid viimasel nädalal on mingi areng toimunud. Vahetult enne seda aga tundus, et asjad lähevad aina hullemaks, sest Triibu hakkas kohe, kui ta pesasse panin, öösiti lohutamatult nutma ja lõpuks magaski mitu ööd tervenisti minu rinnal. See on küll üliarmas ja ma tõesti olen õppinud magama nii liikumatult, et vahel hommikul on isegi lutt veel mu kaelal näiteks. Samas olen ma juba üsna väsinud ja mis mind hirmutas, oli üks öö, kui korduvalt leidsin ärgates ta kohast, kuhu ma ei mäleta, et ta magama oleks jäänud. Siiski, rinnal magamine tähendas vähemalt, et igakordne magamapanek ei võtnud enam tunde ja kokku magasime me mõlemad rohkem.

Ühel päeval aga pakkus Lemmik välja, et paneme ta taas pesaga meie vahele. Ja see hakkas järsku tööle. Juhuks, kui see on taas vaid mingi lühike faas, tahan ma ikkagi mäletada, et on olnud ka häid aegu.

Esimesel õhtul ta hakkas siiski pesasse pannes kohe nutma, aga proovisin teda sealsamas, mingis iks asendis olles rinnaga toita. Mõte on siis olla ise külili ja toita üle pesa ääre maast kõrgemal olevast rinnast. Ja see töötaski selles mõttes, et ta rahunes, sõi ja jäi. Aga nii jäid ka gaasid. Seega pikemas perspektiivis see ei töötanud. Õnneks aga nõustus ta järgnevatel öödel ka nii, et tõstsin ta ärgates sülle rinnale, pärast proovisime krooksutada ja enam-vähem kohe seejärel tõstsin ta pesasse, kus ta ise uinus. Milline ime!

Eile aga juhtus midagi veel erilisemat. Nimelt olin just eile kurtnud Lemmikule, et ma ei mäleta, millal ma viimati midagi lihtsalt endale tegin. Emadus on tore ja huvitav, aga isegi, kui ma parasjagu otseselt temaga ei tegele, siis ma teen midagi tema huvides või näiteks koristan. Mis on ka tihti tema huvides. Ma igatsesin midagi egoistlikku. Ja mitte, et ma arvaks, et Triibu juba jutust aru saab, sain ma samal õhtul oma tahtmise.

Nimelt kui oli aeg magama end sättida, ei olnud ma ise veel väsinud. Kes teab, kuidas... Ma otsustasin proovida voodis Grey anatoomiat vaadata. Olen ka vahel varem midagi vaadanud tema kõrvalt, aga siis on ta kas maganud mu süles või söönud mu süles. Klassikaline multitasking.

Eile aga... söötsin ta ära ja panin pessa ja sinna ta jäigi. Mina sain sarja vaadata ja tema vaatas andunud pilguga mind. Esimene kord, kui ta ei maganud ja samas oli nõus "omaette" olema ja veel nii pikalt. Me olime siiski kõrvuti ja ma tundsin korraga ülimat liigutatust kui ka süüd iga kord, kui tema suunas pilgu heitsin, sest tema oma püsis minul ja mina keskendusin mingile sarjale. Ma ehk mõtlen üle, aga see pilk tundus olevat täis armastust ja imetlust määral, mis võttis minul silmad märjaks. Ma ei tea, kuidas teised seitsmenädalased käituvad, aga meie omale oli see esimene kord tunnike iseennast tegevuses hoida. Kui sari läbi sai, keerasin tänulikult tema kõrvale pikali. Ta oli veel mõnda aega üleval rahulikult, kuni lõpuks ise ilma tsirkuseta uinus. Ei tea, kas see ongi tal uus oskus ja kas seal on mingi seos, et ta käed aina rohkem tee suhu leiavad, aga mul oli nii hea meel. See hetk oli nii paksult armastust täis, et ma hoidsin hinge kinni, et see õnn edasi kestaks ega oleks mingi katastroofieelne seisund. Kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis te teate, et elu läks edasi.

Täna on olnud taas üsna mõnus päev. Käisime teist päeva juba kahekesi autoga asju ajamas ehk mu hirmud selles osas on ületatud. Vähemalt sel määral, et julgen tuttavat teed lähedalolevasse keskusesse sõita, kui ta ilusasti autos magab ka. Järgmine samm on proovida kesklinn vallutada.

Tissid letis

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kellel oleks väga tugevad arusaamad selle kohta, kus võib ja kus ei või imetada. Jah, mina ka ei tahaks süüda peldikus. Samas sel nädalavahetusel jordaanlastest sõpradele külaskäiku planeerides käis küll korra mõtetest läbi, et kas ma peaksin ehk neilt küsima, kus ma tohin nende kodus imetada. Samas aga kui see külastus kätte jõudis, oli minu jaoks sealsamas seltskonnas imetamine täiesti loomulik ja keegi ei teinud teist nägugi. Sama loomulik kui see, et mina olen alati, juuksed nähtaval ja tavaliselt pusases krunnis ning tihti lühikeste varruaktega särgis samas kui see sõbranna käib lohvakate pika varruka ja säärega riietega ning kaetud peaga ja nüüd läks nende magamistuppa imetamiseks. Teisalt, ega neil ei olegi eriti paremat kohta, kus külaline imetada saaks. Neil on kahetoaline avatud köögi ja elutoaga korter ning nende magamistuba ei ole ma kunagi isegi näinud.

Igatahes, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma imetades üllatasin eelmisel nädalal iseennastki. Oli täielik feministlik hetk või paar. Nimelt olime sõbranna ja lastega kaubanduskeskuses lasteasjade poes, mis on keldrikorrusel. Vankriga saab sinna ainult liftiga ja lift on pisike. Kui me olime seal juba tükk aega ringi vaadanud ja peaaegu valmis lahkuma, ärkas muidu ülitublisti maganud Triibu üles ja hakkas nutma. Tal oli ilmselgelt nälg, aga lifti järjekorras ootas enne mind veel mitu vankritega emmet. Oli ilmselge, et seal läheb aega ja mina oma suure Emmaljungaga kellelegi teisele külje alla pugema ei mahu. Mis siis ikka. Haakisin aga rinnahoidja lahti sealsamas keset järjekorda seises ja laps rahunes kohe maha. Jätkasin imetamist ka veel liftis ja läbi kaubanduskeskuse jalutades, kuni jõudsime esimese sobiva pingini. Sõbranna kutsus mind julgeks. Ma ei tea. Minu meelest on see lihtsalt oma lapse vajaduste täitmine. Nüüd ta taas väljendab oma vajadusi, nii et pean lõpetama.

Kuus nädalat sees ja väljas

Triibu sai täna kuuenädalaseks. Kuues nädal oli jooksmas ka siis, kui ma sellest rasedusest teada sain. Nii sürreaalne tundub, et ta juba siin ja nii kaua meiega on olnud.

Kõik ei ole päris lust ja lillepidu, aga mingit erilist kaost ka ei ole. Nüüdseks on Lemmik juba ka kaks nädalat tööl olnud ja kuigi ma väga kartsin kahekesi jäämist, sest meie nunnu tahab kogu aeg süles olla, siis oleme ellu jäänud. Niisama nägemisulatuses olemine või isegi mõne kehaosaga tema vastas olemine ei ole piisavad. Peab saama süles olla praktiliselt ööpäev läbi. Muidu ei tule ka uni ja isegi süles ei ole midagi garanteeritud. Kui juba nutt peale tuleb, siis ikka sekundiga nullist sajani. Ta küll ei röögi eriti kõvasti, aga ennast ikka üleni punaseks ja hingetuks. Ei mingit poole vinnaga nutmist. Ja seda on ju emal nii paha kuulata. Ma vahel pean, sest lõputult ei saa pissilkäimist ja söömist edasi lükata, kuid hommikusöök toimub kas süües ja samal ajal ise söögiks olles või lauskarjumise taustal. Lõunasöögiks on hetkel heal juhul mõni puuvili või jogurt, mida käigu pealt tarbida saan.

Kui Lemmik koju jõuab, siis on lootust korralikult süüa, aga ma loodan, et ta kasvab veidi iseseisvamaks ja noh... kui mõned kilod nii kogemata mu kehalt protestiks lahkuda otsustaksid, siis ma ei jääks neid taga nutma ka.

Magamisest ta ka jätkuvalt, erinevalt oma vanematest, eriti lugu ei pea. Kusjuures tundub, et asi läheb isegi veidi hullemaks, sest aina raskem on saada teda oma pesasse jääma. Samas on ju nii armas, kui ta mu rinnal magab ja ema instinkt töötab piisavalt, et leiaksin tunde hiljem isegi luti oma kurgu alt samast kohast. Kui see pole maha veerenud, siis on vist lapsel ka üsna ohutu, kuigi rootsi ametnikud ei nõustuks.

Aga positiivsest. Eelmisel nädalal õppis Triibu päriselt naeratama ja armsamat asja ei ole olemas. Nüüd ta selgelt ka näeb paremini ning uudistab ringi. Lemmikasend on süles pikali olles pea kuklasse ajada ja siis pea alaspool paremale ja vasakult kordamööda vaadata.

Oleme mõned korrad näinud teda isegi asju haaramas. Esimesed viis nädalat ta justkui ei näinudki oma mähkimislaua kohal rippuvaid mänguasju. Lisaks on ta korralikult kosunud ja aina osavam ja tugevam.

Lõpuks on ta ära näinud ka 3/4 oma vanavanematest ja suurema osa teistest lähedastest. Eile oli tal ka elu esimene kohting - õhtusöök neli kuud vanema neiuga. Kumbki siis oma ema rinnal. Oli tore moment.

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad kaasa toovad.

Sotsiaalmeedia on imetajatele

Olles nüüd kuu aega ööd ja päevad ilma igasuguse rütmita meie pisikest rinnaga toitnud, tahaks ma veidi muljeid kirja panna. Esiteks sotsiaalmeedia. Minu meelest on see üks parimaid viise öösel pimedas end tegevuses ja seega ärkvel hoida, kuni laps pikalt sööb või ei ole veel nii sügavasse unne vajunud, et saaks ta oma voodisse tõsta ja ise magada. Jah, ma tean, et peaksime silmsidet hoidma ja bondima imetamise ajal ja teeme seda ka üldjuhul nii kaua, kuni ta silmad lahti on, aga enamasti ei ole ja mul on ka raskusi nende lahtihoidmisega, kui päevast päeva mind tunni-kahe-kolme tagant söömiseks üles aetakse. Ma tunnistan, et mul on vaja mingit abi. Niisiis scrollin Facebookis, sest tänu emade gruppidele on alati ka keegi teine üleval ja postitab midagi. Kui seal igavaks läheb, siis piilun Instagrami, aga ma jälgin nii väheseid, et see ammendab end kiiresti. Siis vaatan üle blog.tr.ee ja ehk peaks ka Netvibesi telefoni tõmbama, sest arvutis olen oma RSSiga lootusetult ajast maas. Siis loen veel Eesti uudiseid ja vahel surfan veebipoodides. Kella kahesed tellimused meilt ei ole enam üldse utoopilised.

Rääkides aga üldiset rinnaga toitmisest, siis ma olen vist imelik. Alustades sellest, et ma vaaan lolli näoga otsa kõikidele, kes küsivad, millal piim tuli ja lõpetades näiteks enda siiani normaalselt tundmisega. Ma nimelt tõesti ei tea, millal see piim tuli. Laps tundus söövat algusest peale ja mul küll mingit klõpsu ei käinud, et just nüüd tuli mingi suur piimalaadung. Lisaks ei ole mu rinnad olnud eriti kõvad ega valusad. Jah, on väike vahe, kas laps on just ühest rinnast söönud ja teisest mitte, aga mingid kõvad melonid küll ei ole. Samas ei ole ka piimapuudust, sest meie tüübil jätkub ka regulaarselt väljaoksendamiseks - või mis on kõvasti - ja ta on viimastel nädalatel 300 grammi kaupa juurde võtnud ning enam pole nii kilu.

Mingit hullu piina pole ka - õnneks - imetamine endast minu jaoks kujutanud. Olin sõbrannade hoiatuste põhjal valmis kuu või kahe jagu piinaks, aga siiani pole seda tulnud. Jah, mõnikord on rinnad veidi hellad ja alguses oli üks päev, kus mul oli hullult külm ja väike palavik ning nibu justkui kergelt korpas, aga järgmisel päeval oli kõik taas hästi. Üks rind on siiani hellem kui teine ja sellega pean vahel kaasa aitama, et laps ilusti rinnast kinni saaks, aga ei mingit tilkade väljapumpamist, et ta lõhna tunneks või rinna pehmemaks pumpamist. Seega ei ole ka mingeid kannatusi, kui ta juba mõni tund söönud ei ole. Samas ega ta pikki vahesid ei pea. Iga päev on vähemalt üks periood, kus ta tunde järjest väikeste vahedega muudkui sööb. Seda tilgaasja proovisin päris alguses, aga laisale minule sobib, et ta õppis ise ka ruttu ära, mis on mis. Käsitsi pumpamine on nii ebamugav.

Siis veel teised emad räägivad lekkimisest. Mina lekkisin vist kummastki rinnast ühel päeval natukene. Olen saanud ühe rinnapadja siiani ära kasutada. Ülejäänud seisavad. Ei tea, kas julgen ära anda või on veel oht, et hakkan millalgi tilkuma nagu vanad torud?

Mugavate asendite osas aga tuleb mul veel veidi tööd teha. Asi on kõvasti parem ergonoomilisuse seisukohast kui päris alguses, sest siis olin tõesti ise kui kreeka e, et ta ainult sööks. Nüüd vahel kummardan veidi ette, et ta nibu kätte saaks ja siis võin poollamavas asendis üsna mugavalt edasi toita. Samas päris pikali söömine meil väga hästi välja ei tule. Võib-olla on selleks suuremaid tisse vaja, kuigi mul on juba vahelduseks pornostaari tunne. Külili imetamisses on meil ka veel arenguruumi. Ühe tissiga õppis ta selle kohe selgeks. Teisega saab ka nüüd hakkama, aga minu jaoks see küll mugav lahendus ööseks ei ole, sest ma kardan, et ta lämbub ära. Meil on nii pehme voodi ka, et ta keerleb seal iga meie liigutuse peale. Lisaks ei jäta ta ise ruumi eriti oma nina ja rinna vahele ning pimedas on mul raske jälgida, et seal siiski oleks vähemalt millimeeter. Pean pidevalt kange olema, et end temast eemale hoida, aga ta pigem tuleb järgi mulle ja seega ei mingit ise samal ajal magamist. Ehk see läheb kergemaks, kui ta rohkem oma kaela ja pead kontrollima õpib.

Üldjoontes olen ma rahul, et imetamine toimib ja selle kasuks otsustasin. Ta on meil sellien tissifänn, et mind koheldaksegi suuresti kui piimakombinaati ja tiss lahendab ära enamiku muredest kiirelt ja kohast hoolimata. Endal on ainult naljakas mõelda, et terve elu oled oma rindu teiste eest katta püüdnud ja nüüd ei kulunud nädalatki, kui sain oma rinnad teiste ees letti lüüa. Kulus vaid kaks nädalat, kuni pidin teda võõra mehe kõrval söötma. Kui aga esimesest mentaalsest blokist üle saada, siis ainus mis loeb, on see, et minu laps on rahul. Kui keegi tahab vahtida, siis lasku käia. See on ainult rind ju.

Kirjad Kahele Triibule 17

Mu kallis,

Täna said sa ühekuuseks. Juba! Kuidas???

Ma ikka veel ei tunne, nagu ma teaksin, mida ma teen ja sa hoolitsed selle eest, et me liiga mugavaks ei muutuks, aga suures plaanis tundub mulle, et meil läheb päris hästi. Loodan, et sa arvad sama.

Sa oled tõeline rinnalaps. Kui sa saaksid, siis sa ainult rinna otsas oleksidki. Vahepeal aga pean ma siiski sinu ligipääsu piirama, et mu tissid ellu jääksid. Magamisest see-eest ei arva sa eriti midagi. Sa peaksid praegu magama ca 15-16 tundi ööpäevas ning üleval olema korraga vaevu tunnikese. Sina aga võid olla järjest üleval - viieminutiliste power napidega - vahel lausa kuus tundi jutti. Kolm tundi ei ole midagi erilist ka mitte keset ööd.

Kui sa söömise ja unega võitlemise vahel aega leiad, siis sa oled väga armas laps. Kõige armsam on see, kuidas siis, kui sa eluga rahul oled - enamasti süles ärgates - tõstad korraks kulmud nii kõrgele, et terve su otsaesine on kortsus, muigad mõnusalt ja sirutad oma kaela välja. Siis meenutad sa mulle enim kilpkonn Shifut Kung Fu Pandast multikast. Maailma armsaim vaatepilt. Nagu ka see, kuidas sa vahel naeratad, mu nibu suus, kui sul kõht täis ja tuju hea ning uni tulemas.

Sul on praeguseks juba ports hüüdnimesid: Triibu, 2Stripes, Konnapoja, Kilpkonnake, Donatello, Smush Face... Arvatavasti lisandub neid veel.

Meil ei ole veel mingit rutiinipoegagi. Elame päeva korraga ja su emme loodab, et igasse päeva mahub ka vähemalt enam-vähem viisakas kogus und meile mõlemale. On küll raske, kui sa oled üleval järjest kauem kui unemaal ja vahel sul seetõttu veab ja saad jääda mu rinnale magama, mis on nunnu aga ohtlik. Aga... sa oled nii armas laps, et saad hetkel kõik andeks. Sa küll nutad, kui sulle miski ei meeldi, aga siiani on kõik nutud viie minutiga läbi saanud. Issiga kahekesi suudame me su probleemid tavaliselt ära lahendada. Anna meile lihtsalt veidi veel aega atra seada.

Nüüd läheb su issi taas vapralt sinu nunnut riidest mähkut vahetama ja siis läheme tuttu, sest homme tuleb sulle taas Eestist külalisi - sinu Eesti vanaema ja teised, kes sind kindlasti armastama hakkavad.

Meie ootame huviga, mida sa meile järgmisel kuul ja edaspidigi õpetad.

Kalli-musi-pai!
Emme

Isside uni

Kui me raseduse ajal erinevatel koolitustel käisime, siis meile räägiti, et emad reageerivad ka läbi une kõigile lapse häälitsustele ja enam-vähem nii ongi ükskõik kui väsinud ma ise ka ei oleks. Isade uni aga on midagi eriti kummalist.

Esimestel päevadel, kui me tõesti olime mitmeid öid magamata, oli see rohkem arusaadav, et Lemmik lihtsalt ei kuulnud beebit samas ruumis magades. Nüüdseks aga on paar nädalat möödunud ja vahel ta reageerib. Vahel mitte. Näiteks ühel ööl vahetasin vannitoas Triibu mähkmeid ja ta protesteeris tavapäraselt häälekalt. Järsku pistis ukse vahelt pea sisse murelik issi. Järgmisel ööl aga olin ma lõpuks lapse magama saanud ja julgenud hiilida vannituppa, et pesta hambaid ja käia kiiresti dušši all. See võis kokku võtta aega umbes seitse minutit. Ühel hetkel kuulsin ma läbi veevulina, et Triibu nutab oma voodis. Kuna mina kuulsin, siis olin täiesti kindel, et tema kõrval maganud issi juba tegeleb Triibuga. Seega arvasin, et ma võin rahus end edasi seebitada, aga igaks juhuks siiski ei venitanud.

Kui ma siis vee kinni panin, siis kuulsin, et Triibu on juba päris õnnetu ja muudkui nutab. Keerasin sis endale kiiresti rätiku ümber ja läksin vaatama, mis toimub. Minu üllatuseks aga magas Lemmik hambad laiali, karjuva lapse kõrval. Täiesti müstika!

Samas me mõlemad usaldame üksteist nii palju, et kui üks meist hoolitseb lapse eest, siis teine üldiselt suudab magama jääda ka siis, kui laps nutab. Ootamatu nutu peale ärkamine või mitte ärkamine aga on minu meelest midagi muud. Kuni ma ei tea, et temaga on kõik hästi, ma ei maga.

Uni... see on üldse selline naljakas asi. Ma olen ülirahul nüüd, kui saan järjest üle kahe tunni magada. Kolm tundi on juba tõeline luksus. Nelja pole veel olnud. The new normal. Muidugi ei ole see lihtne ja vahel on nii raske ärgata, aga siis ta naeratab kogemata ja raskused ununevad.

Identiteedist

Lihtsalt tahtsin kirja panna, et kulus vähem kui kaks nädalat enne, kui avastasin end üksi kodust (poisid olid juba ees õue läinud) omaette pobisemas "kus on emme kindad?". Mitte, kus on Maria kindad või minu kindad või kus kindad on. Ei, emme kindad. Seda, et ma iseendaga rääkida võin, ma täna üldse ei aruta.

Muidu aga Lemmik tuletas mulle meelde, et nüüd peaksime me olema ka minu definitsiooni järgi perekond. Ja tal on õigus. Vähemalt minu subjektiivse lähenemise kohaselt on imelik pidada vaid kahte paari heitnud täiskasvanut perekonnaks. Kui, siis leibkonnaks. Perekond aga sünnib koos lapse või lastega. Täiskasvanud aga käivad nii tihti kokku-lahku-kokku. Kas siis iga suhe moodustab perekonna? No ma ei tea...

Muidu aga on meil siin jätkuvalt hullumeelne unegraafik ja käed tööd täis. Samas Triibu on armas ja kui välja arvata kaks kehva ööd, kui tal vist gaasid olid, siis ei ole meil põhjust kurta. Eile käisime esimest korda ka avalikus kohas temaga. Nimelt lapsekandmisüritusel, sest tahtsime veidi nõu ja julgustust tema enda külge sidumise osas ja seda saime ka. Lisaks nii palju aawsid ja ooosid, et meie nunnu oli vaid 17-päevane. Temast vanuselt järgmine tüüp seal oli neli kuud vanem. No ja kui me juba riskisime avalikus kohas käimisega, siis Lemmik arvas, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad ja käisime isegi Mios ära uusi madratseid vaatamas, sest meie voodi on nii mõnusalt pehme, et pisike veereb seal ringi iga meie liigutuse peale. Kahjuks aga tulime tühjade kätega tagasi ja peame edasi mõtlema lahendustele, et tal meiega hea ja turvaline oleks, sest ka tema eelistab üksi magamisele kaisutamist.

Muide, emme kinnastele on tänasega lisandunud ka päris emme saapad ja emme jope - üks esimesi vist minu jopedepargis, kus pepu kaetud on.

Vanemdamisest

Me oleme nüüdseks juba 13 päeva lapsevanemad olnud ja see on üsna mõnusalt silmaringi avardanud. Näiteks näen nüüd ise, kuidas aeg lihtsalt kaob käest. Ka pooletunnist jalutuskäiku näiteks ei mahuta igasse päeva ära, rääkimata ise välja magamisest või endale süüategemisest. Kui ma enne arvasin, et saab olema raske iga paari tunni tagant ärgata, et last sööta, siis ma veel ei teadnud, et see oleks unistuste stsenaarium. Ma arvasin, et beebi sööb mingi 5-10 minutit ja magab edasi. Minu äppi kohaselt võib nii väike inimene korraga üleval olla tunnikese ja mõne kuu möödudes kuni kaks. Reaalsuses aga on meie Triibu öösiti üleval rohkem kui magab. Hea öö näeb välja aga nii: läheme kõik varakult magama ja Triibu ajab meid üles uuesti näiteks kaks tundi hiljem. Siis sööme ja oleme niisama vähemalt tunnikese. Järgneva pooltunni magab ta mu süles ja kui üritan teda käest panna, siis tihti hakab ta nutma ja on ta ärkvel veel tunni või kaks. Pigem valin selle poole tunni variandi, et ta sügavamalt uinuks ja saaksin ta pesasse tõsta. Seejärel saan ka ise magama minna ja kui veab, uinun kohe. Järgmine äratus on näiteks 75 minuti pärast. Kulub taas tunnike, et süüa ja ehk vahetada mähe ära. Riskin ja panen ta pessa juba siis, kui ta on paar minutit mu süles maganud. Läheb õnneks! Magame mõlemad, et taas ärgata pooleteist tunni pärast. Taas vähemalt tund üleval, aga seejärel võtab issi üle ja saan magada ehk isegi kaks tundi. Vahel magab Triibu ka. Vahel mitte. Varem või hiljem tahab ta aga süüa. Ja nii võibki juhtuda, et kui ma tahan ise üle nelja tunni öö jooksul kas või katkendlikult magada, siis Lemmiku abiga venitan ööd pea lõunani ja siis kiirustame valgeid tunde püüdma, aga alati ei jõua, sest Triibu võib otsustada just pärastlõunal korralikult magada või siis hoopiski tissi otsas tunde elada. Samas ma ei tohiks vist kurta, sest alles hakkavad esimesed kaks kriitilist nädalat mööda saama ja põhimõtteliselt on ta ju hea laps, kes sööb ja magab ja rahuneb üldiselt ruttu.

Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.

Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.

Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.

See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.

Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.

Valust ja taastumisest

Täna sai Triibu ühenädalaseks. Täitsa uskumatu! Ta tähistas seda just nagu oma sünniööl terve öö üleval olemisega. Samas, tema õnneks on ta nii nunnu, et ma ei saa seda talle pahaks panna. Eriti, kui ta tõesti veedab lõviosa ajast süües. Natuke veider on jätkuvalt mõelda, et me oleme nüüd lapsevanemad - kellegi emme ja issi, aga vähemalt oleme me suutnud teda siiani elus hoida. Suurel poisil kukkus eile ka juba nabakönt ära ja meie tähistasime tänast päeva igasuguse bürokraatiaga alates tema lasteaia- ja koolijärjekordadesse panemisest ja lõpetades Lemmiku isaks registreerimise asjaajamise alustamisega. Võib-olla mitte päris selles järjekorras. Aga ma olen juba kõvasti plaanitud teemast kõrvale kaldunud.

Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)

Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.

Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.

Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.

Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.

Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.

Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.

Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju  valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.

Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.

Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.

Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.

Kirjad Kahele Triibule 16

Mu kallis Triibu!

Sa oled lõpuks siin ja kuigi ma ei tunne veel, nagu see oleks alati nii olnud, kuulud sa selgelt siia. Inimesed ütlevad, et sul on minu silmad. Isegi siis, kui nad pole neid avatuna näinud. Sinu issi arvab ka, et sul on minu kõrvad ja kulmud ja lõug. Sul on üsna palju suhteliselt heledaid juukseid ja pea nähtamatud kulmud. Sul on ka nöbinina, kergelt pruntis suu ja üldse oled sa üks ilus beebi. Teiste arust ka või on nad lihtsalt viisakad. Ma ei tea. Arstid aga annavad sulle ainult häid hindeid testide põhjal, nii et emme-issi on väga rahul.

Me muudkui vaatame, mis nägusid sa teed ja kuidas su käed käivad vahepeal nagu tuuleveskid. Lisaks on mõnus silitada su siidist nahka, kuigi sa hetkel eriti paidest ja musidest lugu ei pea. Vähemalt ei ole need sinu arvates võrreldavadki tundega, mis tekib, kui sa saad olla üleni meie kõhu/rinna vastas. Tihti on see ka ainus valik, mida sa aktsepteerid magamiseks, kuigi me juba õpime erinevaid trikke.

Sa said just viis päeva vanaks ja oled meid juba mitmes mõttes positiivselt üllatanud, aga ka meie teadmisi proovile pannud ja googeldama sundinud. Olenemata kõigist loengutest, kus me su issiga käisime, on ikka veel päris palju asju, mida me ei tea(dnud). Näiteks polnud meil aimugi, kui kaua üks beebi sööma peaks ning kuidas täpselt ikka käsitsi piima välja pumbata. Samuti, et esimestel päevadel pead sa vaid korra päevas pissima. Kaka oli rohkem sinu teema, aga nüüd hakkab vastupidi vist olema.

Sa oled kõige vapram beebi, keda ma tean. Olen näinud, kuidas sul võetakse verd nii kannast kui käe pealt ja sa ei teinud mitte piiksugi. Samamoodi kannatad sa ära, kui su ühte veidi rähmast silma vatitikuga puhastan. Ainult mähkmevahetus ja naba puhastamine ei meeldi sulle eriti ja vanniprotseduurid jätaksid sa vist ka vahele, aga me pole sind voolava veega veel väga kiusanud ka. Äkki hiljem täna?

Lisaks õpetad sa meile, kui vähe und on tegelikult funktioneerimiseks vaja. Esimestel paaril päeval magasid sa mõnusasti 3-4 tunni kaupa ja ühe tsükli lausa 5-7 tundi päevas, mille jooksul võisime teha sinuga mida iganes - sa ei jäänud üles ega ärganud isegi söömiseks. Me hakkasime juba muretsema, sest ämmakad käskisid meil sind iga kolme tunni tagant, nui neljaks toita. Eile aga olin ma justkui 24 tunni buffee. Istusime sinuga üleval öösel kella kolmest kuueni, mõne minuti kaupa süües ja enne seda ei tulnud ka emmel und, nii et ta oli lõpuks üsna meeleheitel, sest me pidime kella poole üheksaks sinuga minema veel tervisekontrolli ja ma olin täiesti magamata. Õnneks issi võttis siis üle sinuga tegelemise ja emme sai ikka tunnikese tukkuda ning pärast arsti magasime koos kaks tundi. Üldiselt tundubki nende esimeste päevade puhul, et emme eriti üle nelja tunni ööpäevas magada ei saa ja seda ka mitte jutti, aga täna öösel sa jälle üllatasid positiivselt. Olime küll kõik keset ööd mingi poolteist tundi üleval, aga sa lubasid end pärast oma pesasse tõsta, mida sa üldjuhul öösel ei tee ja me saime kõik magada kolme söögipausiga poole üheksani. Milline luksus see juba tundub.

Nüüd sa nohised ka minu kõrval juba üllatavalt pikalt ja kui sa ärkad, siis me proovime sinuga esimest korda õue jalutama minna. Emme pepu on küll jätkuvalt kange kõigist läbielamistest, aga ma tahaksin ikkagi teha väikese tiiru sinuga. Ainus lahtine küsimus on, et mis me sulle selga paneme, sest sinu 50/56 suuruses valmis varutud fliiskombe on sulle veel hiiglaslik, aga ega vist muud varianti ei jää. Sa olid küll juba sündides 50 cm pikk ja 3560 g raske, millest tänaseks on alles jäänud loodetavasti 3200 g, aga sa oled üsna sportlikus vormis tegelane. Hetkel meie pere parimas vormis tüüp, kui Nokiat mitte arvestada.

Ja kassid! Kassid on su üsna hästi vastu võtnud, üle nuusutanud ja hoiavad nüüd aupaklikult eemale. Samas sinu pesast ja voodist on neid pea võimatu eemale hoida. Eros suutis korra juba su pead ka lakkuda ja vahel tundub, et kui nad su nuttu kuulevad, siis nad tulevad vaatama, kas keegi juba aitab sind.

Täna tuleb ka su esimene planeeritud külaline - Rootsi vanaema - sind üle vaatama. Issi tellis talt ka süüa, sest olenemata sellest, et sind on üks ja meid kaks, on vahepeal üsna keeruline kõike jõuda. Näiteks üleeile oli emmel vaja pead pesta ja haiglas vedelemisega pähe tekkinud hiiglaslik harakapesa lahti harutada, sest see läheks ajaga ainult hullemaks. Lisaks tahtsin su sünniloo kirja panna, oma küüned lühemaks lõigata/viilida ja valmis vaadata, kuhu kõige väiksemad riidemähkmed said. Esimesed kaks tegevust võtsid aga üsna palju tunde aega, aga said tehtud taas emme une arvelt. Teised kaks aga, mis pidanuks võtma vaid kümmekond minutit, pidid ootama hilisõhtuni ja ma imestasin, et ma üldse jõudsin nendeni, aga vaja ju oli, sest ma ei tahtnud sind kogemata küünistada. Sa teed ise selles üsna tublit tööd, kuigi me oleme sulle viie päeva jooksul juba neli korda maniküüri teinud.

Eile oli ka see päev, kui me proovisime esimest korda riidest mähkmeid kasutada, aga sa oled nii kribu, et isegi vastsündinu mähkmed jäävad sulle kõige kitsamas asendis suureks. Sa mu konnapoja, su reied lihtsalt on nii peenikesed, aga vähemalt esimene katse on tehtud. Sa ka lahkelt pissisid-kakasid meie ainsad kaks pisikest mähet ruttu täis ja nüüd tundub, et peame sulle ikka kõige pisemaid Liberosid juurde ostma. Ma küll plaanisin proovipakkidega läbi ajada, aga nt Pampersi nr 1 suuruses mähkmed, mida meil mitu pakki tekkinud on, on sulle üsna suured Liberoga võrreldes.

Igatahes, need esimesed päevad sinuga on mööda lennanud ja me ei suuda sind ära imetleda. Vahel on kahjugi sind käest ära panna, kui sa magad, kuigi me teame, et peaksime kasutama iga võimalust ise magamiseks.

Emme armastab sind nii-nii palju ja lubab, et annab endast parima, et sa meie juures end hästi tunneksid, sa me täiuslik beebi!