Playeritest ja pleikaritest

Kui paljud teist kasutavad neid sõnu? Mina kasutan rohkem viimast kui esimest, aga kumbagi mitter eriti tihti. Ometi tuleb selline liigitamine üsna loomulikult. Pikemalt mõtlemata. Aga nüüd mõtlesin enda jaoks välja, kuidas neid defineerida.

Kõik mehed tahavad salajas olla playerid. Need, kes saavad naistega mängida, aga pääsevad sellest puhta nahaga.

Pleikar on aga hoopis midagi muud. See on end ilusaks teinud tüüp, kelle puhul paistavad kavatsusd kohe välja. Jah, ilus poiss on tore üheks õhtuks, aga ma ei usu, et keegi naistest mõtlekski pleikarist kui "catch'ist" pikemas perspektiivis. Keegi ei tahagi neid kodustada. Nad on just for fun. Aga pleikarid ise on enda üle uhked, et vaat' kus nemad alles murravad. Naised aga mängivad nad üle, sest nad tahavadki lasta end murda. Korraks. Või ise murda. Mõni pleikar võib ju ka olla väljakutse. Tema tähelepanu võita see tähendab...

Playerite olemus ei paista (nii kohe välja). Nende välimus ei reeda neid. Ja iga pleikar tahaks tegelikult olla player. Tõenäoliselt oma arust ongi. Player aga suudabki tekitada naises tahtmist ta päriseks endale saada ja ära kodustada. Algul naine ei tea, milline väljakutse sellest kujuneb, aga kui ta avastab playeri tõelise loomuse ja leiab, et see mees ikkagi meeldib talle, siis pakub playeri kodustamine kindlasti oodatud väljakutset.

Noh naised. Rääkige nüüd enda kogemustest. Kuidas teil on läinud?

Ma võin küll öelda, et ma olen ise pleikareid ära kasutanud. Ja ka neid hiljem "kuivale" jätnud, nende kurvastuseks ja üllatuseks. Big boo-whooooooo. Ma ei julge veel öelda, et oleksin ühegi playeri ära kodustanud, aga ma kindlasti teen seda kunagi. Kasvõi ainult lõbu pärast. Game is on!

Mõtteid...

Mis on ühist dr. House'il ja Viiking Vikil? Mäletate üldse seda kümneaastataguse multika tegelast?

No esmapilgul mitte midagi. Üks on meeletult lahe tegelaskuju, keda mängib igati suurepärane näitleja. Mitte ilus, aga seksikas. Mitte vägivaldne, aga võimatu võita jne. Ja teine on - nagu öeldud - multikategelane. Laps pealegi. Paarist kriipsust valmis tehtud.

Tegelikult neil siiski on midagi ühist. Nende mõtlemine. Nemad ei ole oigajad. Nemad on probleemilahendajad. Ja neil tuleb lahendus alati nii äkki, teistele arusaamatult ja ühesuguse käitumise taustal. House'il tekib selline imelik äraolev pilt ja kui ta end siis füüsiliselt mõttest välja raputab, läheb osa alati põnevaks. Viki sügab sirge sõrmega vasakult poolt nina ja siis tulid vist mingid sadavad tähekesed vms. No minu jaoks igatahes on see üsna üks-ühele seos:D

Tsensuur keset demokraatiat

Ma olen vihastanud hullult ja naernud seda välja, aga messenger lihtsalt tsenseerib vahel juttu. Tee mis tahad, aga kõik mõtted lihtsalt ei lähe läbi. Ja suhtluspartnereid aitab msn samuti valida. Ei ole nii et saad kõigiga või mitte kellegagi rääkida. Msn valib. Mulle arusaamatu loogika alusel. Äkki tal on selle tsenseerimisega õigus ka? Võib-olla polegi mul vaja kõike kõigile välja rääkida!? Aga nõme on küll, kui msn suhtluse katkestab koha peal, kus vestluspartner just ootab väga sinu vastust ja seda saamata võib oletada, et vaikus ongi sõnum ning seetõttu solvuda. Aga sõbrad, te peaksite teadma, et ignoreerimine ei ole minu stiil ja vaikimine on nõme karistus. Kui mulle miski ei meeldi, siis võite üsna kindlad olla, et te saate sellest teada. Vot!

Üks mobiilimõte ka.

Hakkasin eile mõtlema, et nii poisid kui tüdrukud, mehed kui naised uhkustavad millegpärast oma telefonide lõhkumisega. Tõsi, algul tulid mulle meelde näited vaid poistest, aga siis mõtlesin veel ja näidetestatistika tuli viigiline. Aga erinev.

Poiste suust:

Näe, mu ekraan on täitsa sodiks.

Näe, mu telefoni on kaks korda kokku liimitud, sest unustasin selle istudes tagataskusse. Ja siis teist korda veel.

Näe, mu telefon on täiega ära kriibitud. Ta oli mõnda aega liiva sees.

Normaalne ju!? Kas teil ka juhtub nii? Mind ajavad kriimud mu telefoni peal närvi, aga meeste jaoks on need vist midagi sõjahaava-laadset, mille üle võib uhke olla, aga mis ei tee füüsiliselt haiget. Võib-olla ainult rahakotile.

Tüdrukute suust:

Vihastasin ja viskasin mobla vastu seina sodiks.

Pean jälle uue telefoni ostma. Närv läs mustaks ja viskasin vastu seina eelmise.

Lõin telefoni jalaga, et mitte musi lüüa.

Kas näete vahet? Tüdrukute jaoks on see vihaga seotud tahtlik hävitamine. Poiste jaoks uhkustamist vääriv õnnetus. Aga kõik on rahul, kui telefonist pilpad järgi jäävad. Pole siis ime, et telefonifirmadel nii kaua hästi on läinud ja läheb tõenäoliselt tulevikuski. Hea väike asi, mida haarata ja visata. Või liiva alla unustada. Või otsa istuda.

P.S. Eile närvitsesin vara. Ta helistas. Isegi, kui ma oleksin selline reeglitetüdruk, kes kuni kolm päeva peale kutset omale üritust plaanida ei lase, ei oleks olnud hullu. Oligi veel kolm päeva. Ma loodan, et Mr Properiga läheb hästi. Ta suutis juba armas olla:)

Kohtamisetikett - unofficial faas

Kuna oma põneva eluga hetkel uhkustada ei saa, siis räägin üldisemalt. Täna õnnestus sõita ühes trammis noormehega, kelle armunud oleku naeratus oli kaugelt nähtav ja mõistetav. Võttis endalgi näo muigele, sest see tunne oli nii tuttav.

Noormees rääkis telefoniga ega suutnud kuidagi naeratust kustutada. Ka hääletoon oli selline... eriline. Sain kohe aru, et asi on mõnes tüdrukus. Tõenäoliselt selles ühes kindlas, kellega üksteisele väga meelditakse, aga tegemist on veel selle faasiga, kus keegi siduvaid küsimusi esitanud ei ole ega ole tõenäoliselt julgenud välja öelda ka sõna "meeldimine". Käib alles tagala kindlustamise faas, kus mõlemad käituvad teineteisega selgelt nii, et paistavad väga soojad tunded, aga veel ei taheta neist õigete nimedega rääkida. See on nii ilus aeg. Antud noored olid jõudnud juba sinnamaani, et poiss kinnitas, et temake on tema elus ainus naine. Naine külas nii naljakalt ja armsalt, sest oletan, et mõlemad olid minust tükk aega nooremad ja vaadake minu sõnavara. Keel kohe ei paindu veel minu sõpru meesteks kutsuma.

Enda elu kohta ei oska jälle midagi kindlat öelda ega ka mitte arvata. kas rõõmustasin jälle liiga vara? Täna on juba teisipäev ja ma ei tea ikka temast midagi. Huvitav, kas ta jääbki mõtlema või on tõeline Mr. Proper, kes ainult reede ja laupäeva õhtuti väljas käib? Kui ma talle tõeliselt meeldiksin, siis kas ta ei kutsuks mind välja esimesel võimalusel, olenemata päevast? Reedeks aga oleme ju niisamagi korra veel kokku saanud ja nädal on möödas. Mulle ei meeldi nii:(

Aga nalja ka. Viimased kolm korda, kui bussiterminalis kodubussi oodanud olen, on keegi võõras minuga seal kontakti otsinud. Esimene oli see tore kerjusnaine, järgmine oli üks võõras linnas olev vana mees, kes bussisüsteemis ei orienteerunud. Seda nägi S ka ja mul oli hea meel teda aidata. Ja täna... täna tuli üks suhteliselt kiilas itaalia vanamees minult abi küsima. ma ei osand teda küll aidata, aga see onu ei seganud. Kohe küsis otsa mult: Do you speak Italy, aga vähemalt oskas ta õigesti öelda midagi, mis naistele alati mõjub: You are very beautiful!

Kusjuures mulle tundub, et kõik naised usuvad seda, sest teisiti endast mõelda oleks liiga raske. Ka siis, kui tegelikult suurem asi ei olda. Vabandan väljenduse eest.

Autoga arsti juures...

Käisin täna oma autoga arsti juures. Kuidagi alati satub nii, et kui Sandra Tallinnasse tuleb, juhtub minu neljarattalise sõbraga midagi. S arvabki juba, et mu autol puudub täielikult immuunsus. Õnneks seekord saime ta ruttu terveks ravitud. Kuigi viimased sõidud olid ikka juba väga hirmuäratavad. Ja jälle oli tore Melasi toredate tüüpidega suhelda. See on alati omaette elamus.

Täna oli tegelikult jälle üsna tähtis päev. Selline Draamateatri logo tüüpi päev jälle, kus üks silm naerab ja teine nutab. Sain kardetud negatiivse vastuse. Ega see ei olnudki enam eriti üllatav. Olin ju vastust oodanud juba lubatust kolm päeva kauem, mis andis üsna mõistetava vihje selle kohta, mida nad otsustasid. Ju siis lihtsalt ei tahetud rikkuda mu nädalavahetust, kuigi närvis olin nagunii või taheti jätta endale paar ohutuspäeva, mille jooksul pidi konkursi võitnu oma otsuse langetama ja nad ei tahtnud vanasse kaevu sülitada enne uue valmimist. Mitte, et ma vana kaev oleksin. Aga second best, ma oletan.

Selline tunne oli mul juba enne ja usun, et tean ka võitjat, aga see naerunäo osa tuleneb sellest, et vist oli neilgi mulle raske ära öelda, sest mulle anti ette uus siht. Ei mingeid garantiisid ja ma jälle ei räägi sellest igaks juhuks, aga neljapäeval saan targemaks. Vähemalt juhtub see ruttu. Ja see ei ole küll see ning mu kukkumine oli tänu edukusele väga kõrge, aga löök pehmendati ära ja ma olen selle eest tänulik. Ja ma arvan, et mõne aja pärast ma siiski proovin sinna uuesti. See tundub kodu olevat. Ja tänu nendepoolsele mind austavale käitumisele, ei jää mul selle ettevõtte suhtes hinge ka okast, nagu palju kordi varem. Päris raske on juba linnas firmalogode vahel ringi käia nii, et ei näeks midagi isikliku koemuse tõttu ärritavat. Aga homme on uus päev.

Think deep with me!

Tsiteerin raamatut "Autism. Meie laste lood". Tsitaadi autorit ei tea.

Ilus rannamaastik, hõbedaselt pärlendav meri ja harmoonilist lõbusust tekitavad lained, mis üksteise järel rannale veerevad. Ma ei teadnud siis, et oli juba ennustatud tormi, mis muudab teiseks kogu rannajoone ning et see rannajoon saab olema märksa huvitavam ja imelisem, olgugi et raskemini läbitav. Aeg-ajalt võib isegi tunduda, et mõnest kohast ei saa enam üldse edasi minna, aga siis ilmub ei tea kust või saab suure pingutusega kohale tassitud puuduv kivimürakas ja ilmneb, et edasiminek on siiski võimalik.

Minu meelest see ütleb nii palju ja nii mitme teema kohta. Aga see raamat ise on meeletult huvitav ja ma tunnen, kuidas mu silmaring avarneb jälle. Ma saan paremini aru KMist ja tervest maailmast. Need lapsed on ise nii meeletult huvitavad oma lõputu puslelise olekuga.

Ma ei taha uut issit!

Ega ka valge habemega meest. Mäletate, ma rääkisin teile meie uuest naabrist, kelle ära kodustasime? Nüüd ta muudkui üritab külla tulla ja tundub, et lausa luurab meid. TUnnistas isegi üks päev, et oli juba mitu korda meid otsimas käinud. Ja ta läheb all andmise asemel alles nahhaalsemaks. Viimane kord ütles emale ilma igasuguse pehemnduseta, et ta mõtles veidi meie juures arvutis istuda. No just, seda me tahamegi. Jõuluvana meie arvutis laste kirju lugemas.

Huvitav, et mõned inimesed ei julge ülds teha, mida nad tahavad ega isegi küsida, kas neil oleks selle saavutamiseks lootust. Teised aga üritavad igal juhul oma tahtmist läbi suruda. Ka vastu teiste tahtmist.

Tagumiku tuliseks tegemisest ja hullusest

Kas teie tagumikku on kunagi tuliseks tehtud? Minuga juhtub seda viimasel ajal väga tihti - palju tihemini kui lapsepõlves, millest mäletan vaid ühte korda, kuid kuna siis oli sellest toimingust juba ettekujutus olemas, siis pidi seda vähemalt kahel korral juhtuma. Kusjuures seda juhtub praegugi sõna otseses mõttes ja peaaegu iga päev, aga ma ei saa selles mitte kedagi süüdistada. Süüdlane on muidugi olemas, aga mitte kes, vaid mis. Minu kallis auto. Tal on istmesoojendusega midagi juhtunud ja on/off nupu vajutamine ei muuda midagi. Muudkui kütab ja kütab. Ma juba kardan suve tulekut. Pean vist hakkama jääämbrit käepärast hoidma, et sinna aegajalt kükitada:D

Hullusest räägin ka. Eile ütles Sandra mulle, et ma olen täiega imelik. Aga, et talle meeldib see. Et ma olen teistest julgem ning otsekohesem ning võtan ette ka ebatraditsioonilisi asju. Ja umbes kümne minuti pärast ütles Tema ka, et ma olen täiesti kreisi. Järelikult paljudele inimestele meeldibki ebatavaline, imelik ja vahel koguni veider.

Kusjurues Sandra ei ole üldse vähem hull kui mina. Võib-olla on isegi hullem:D Täna käisime linnas keeristormi söömas. Sõime kõhu täis ja siis S ütles, et lähme nüüd Kompressorisse pannkooki sööma. Meil on pikalt juba õhus üks kihlvedu, et kui ta jaksab sealse pannkoogi ära süüa, siis saab teada, kus ma oma sünnipäeval olin. Kui ei jaksa, siis saan mina teada, millega I kunagi suvel hakkama sai. Nüüd siis tegime selle dare'i ära. Pidime oksele hakkama, aga S lõpetas võidukalt. Kuna mina ei pidanud sööma, siis jätkasin söömist solidaarsusest seni, kuni tema lõpetas. Ja olingi sunnitud saladuse avaldama. Aga mõelge nüüd - ma ei oleks sundinud S-i minema sinna pannkooki sööma. Eriti PEALE söömast tulekut. Aga see oli tema soov ning nagu te vist teate - tema soovid on mulle seaduseks:D

Huvitavatest wc-dest räägiksin ka. Scotland Yard'i huvitav lahendus on vist paljudele tuttav, aga kui paljud teist Hotell Susi juures Rohelise Ämbliku wc-s käinud on? Seal on torustikuga ühendatud pasun. Sandra karjuks nüüd vahele: SAKSOFON, aga minu meelest pasun on ka täiesti arusaadav ning kergemini konhandatav mõttega tolle konkreetse instrumendi eesmärgist. Vähemalt ma ei suutnud välja mõelda ühtegi teist eesmärki, miks see seal oli. Muidugi oli ka tavalisi tualettpotte, aga kas see on vahelduseks kükitamisele? Okei... rõvedamaks ei lähe. Mind lihtsalt huvitab.

Täna oli mul üks huvitav kohtumine ka. Kohtusin üle ma ei tea mitme aasta kunagise klassivennaga, kellega meil olid nii teravad suhted, et tükk aega tegime lihtsalt üksteisele haiget - tema vist siiski võitis selle võistluse - ja siis aastaid möödusime üksteisest kui õhust. Arvasin, et meie kaks ei jõua kunagi sinna staadiumisse, et hakkaksime üksteisega viisakalt suhtlema, aga paistab, et see ütlus, et vahepeal on palju vett merre jooksnud, vastab tõele. Kindlasti mitte alati, aga ma olin väga üllatunud, et sel juhul, sest ta paistis olevat täiesti positiivselt üllatunud mind nähes. Mul on hea meel. Inimene, kellega olen oma elus kõige hullemini kakelnud, on hääletanud rahu poolt.

Saatsin just S-i koju ja hakkan edasi tegema argimuredega: vaikus potentsiaalse tööandja poolt, uued ohtlikud autojamad jne.

Matsi monoloog

Käisime täna Sandraga Bangkokis. Mitte küll linnas, aga Tallinna söögikohas. Väga mõnus oli: hea teenindus, hea toit ja kiiresti valmis ning terve restoran vaid meie kahe päralt.

Proovisime mingit superhead asja - nimeks tamariini jäätee. Kas keegi teab, kas see ongi loomu poolest hästi mõnusalt hapu? Seda oli ka kõvasti suhkrustatud ning kokkuvõttes tuli maksimaalne fiiling mitmes suunas.

Aga miks ma mats olen?

Sest meile toodi kahe peale viis taldrikut, seitse kahvlit ja viis lusikat ning me määrisime neli taldrikut ning hunniku relvi ära. Samuti suutsin ma ühe riisinuudli üle laua lennutada ja kastet igale poole tilgutada. Kevadrulli ampsu küljest kaotasin pidevalt tšillikastmesse kapsa tükke ning siis tekkis küsimus, et kuna see oli juba enne väga erinevaid arusaamatuid tükke täis, siis kas see on ka korduv kasutatav? Tegelikult oli see ikkagi nali ja sellele kohale ei taha ma mingil juhul antireklaami teha. Hoopis rääkida väga positiivsest kogemusest ja samal ajal komemnteerida enda rumalust. Äkki on kunagi naljakas?

Sõime mingid kuivpraetud riisinuudleid. Kas keegi seletaks mulle ära, kuidas kuivpraadimine käib ning kuidas nuudlindused ikka pehmena lõpetavad? Samuti mismoodi riisist nuudleid saab? Aga tegelt ei saa ma sellest ka päris hästi aru, kuidas muust jahust nuudleid saab. Ei ole ma ekspert ei kokanduses ega majanduses. Ühte tean juba ammu ja teist tõestan endale juba neli nädalat ühel õhtul.

Mis ma, mats, veel tegin? Sõin nii, et terve nägu oli täis, muidugi:D Ma tegelikult ka oskan pulkadega paremini aasia toitu süüa, aga seekord meile nii peeneid relvi ei usaldatud. Teate, mis oli naljakas? See pambustoru, mille Sam üle aasta tagasi lahti tõmbas, on ikka veel kipakas.

Aga väga tore oli meil, matsidel, kes me selle suure nõude kogusega midagi teha ei osanud, seal.

Kohtingu etikett - 1. osa

Mehed, kelle nimi algab R-tähega - palun ärge lugege seda edasi!





Kohtamas käimine on selline imelik asi, mis on ühest küljest väga loomulik ning toimunud erinevas vormis tuhandeid aastaid, aga samas ei ole siiani sellekohast korralikku terminoloogiat. No tule taevas appi! Mis käimine? Mis sebimine? Kes üldse tahaks viimast sõna enda kohta kasutada? Mina küll mitte. Inglise keel on veidi etem selle koha pealt, aga ikkagi - mis mõttes nad räägivad, et we're seeing each other? Et nagu pidevalt jõllitavadki üksteist v? Seda võiks ju ka ahistamiseks pidada. Mis sest, et vastastikuseks.

Täna tahan rääkida kohtamise kokku leppimisest - kuidas see käima peaks. Seda seetõttu, et hetkel on see aktuaalne teema. Ometi ei taha ma kedagi õpetada, sest selgus, et ma isegi ei oska. Ja kui ma hakkasin mõtlema oma kohtamise minevikule, siis pole ka mingi ime. Polegi korralikult kohtamas käinud.

On üksikuid näiteid korralikest kohtingutest, mis eeldavad kino või restorani või lilli ja pimedas kohtumist ja eraldi planeeritud erilist kokkusaamist, aga enamasti on suhted arenenud ikka loomulikumalt. Ja mina ei ole kunagi olnud see tüdruk, kelle ees mehed roomavad, keda pidevalt kontsertidele kutsutaks või pehemete mäguasjade ja lilledega üle kallataks. Üks mu parim sõbranna on aga täpselt selline. Ja ta ongi korralik tüdruk. Ka füüsiliste suhete statistika koha pealt. Tema kõrval olen ikka paras lits.

Enivei, mul on üks kogemus, kus poiss sõitis minu telefoninumbri saamiseks vale bussiga vales suunas tükk maad ja siis me tõesti käisime esimesel kohtamisel kinos. Mul oli kange pissihäda, nii et minu jaoks polnud see suurem asi elamus, aga ega see ka ei lõppenud tüüpilise kohtinguna. Tüüp sai juba esimesel korral mind minimaalsetes hilpudes näha, sest me läksime edasi randa. Ja siis ma olin alles 14.

Siis on mõnel korral olnud selliseid hämaraid söögiaegu, kus tegelikult kumbki toitu eriti ei puutu, sest närv on sees liiga suur. Enamasti siiski on aga olnud õhtusöögid ilma selle närvilisuse faktita, sest tunded on olnud neutraalsed ja seega pinged maas.

Siis on minu mineviku mehed loonud kogemata traditsiooni, et minuga tuleb millegipärast kokku saada Viru tänaval lilleputkade juures ning siis mulle Geisha't kinkida. Vabandust väljenduse eest, aga WTF? Kui juba lilleputkad on ümber ringi, siis osta neiule lilled! Kohe palju efektsem. Hea meelega sellest tradistioonist kinni ei hoiaks.

Siis on olnud üks variant, kus mulle sealt samast mööda minnes osteti meeletult ilus punane roos, aga see oli sõbraroos, mis läks üsna varsti teiste abiga katki. Ning üks eriti armas variant oli see, kui ma nägin kogemata pealt, kuidas noromees läks häbelikult mulle pikka tulipunast roosi ostma. Hästi armas.

Ja siis on olnud selliseid häbelikke kaealast-käest kinni kohtumisi, mida ma kohtinguks ei nimeta, aga kus on kõige suurem see piinlikkuse osa, et mis edasi saab või kas üldse saab või mida üks või teine tahab. Heh! Mul tulevad juba sellele mõeldes kõhtu liblikad ja toit tahab tagasi tulla kõhust. Nothing yucky, aga lihtsalt armastus võtab isu. Üleüldse avastasin, et ma olen see tüüp, kellel kaob isu armudes, mis tähendab, et välimus paraneb alles siis, kui keegi on juba huvi välja näidanud, mis on selles mõttes hea, et minust ei saa seda suhte jooksul aina rohkem käest ära minevat mutti. Aga samas oleks ju lihtsam jõuda sinna vastastikuse meeldimiseni, kui ma suudaksin bioloogiliselt töötada hea välja nägemise poole juba vallalisena.

Enivei. Pikk jutt juba kirjas, aga õigest teemast veel ei midagi. Meenutan siin veel kohtumiste kokku leppimisi. Mõni on olnud msn-s, mis on hästi mugav, sest annab aega rahulikult mõelda ning reaktsioone peita. Samas aga pole nii eriline. Siis on sõnumid, mis on veidi armsam variant ja telefonikõned, mis on väga isiklikud ning erilised, sest live's on juba raskem teist petta, aga neid klassikalisi "kas sa tuled minuga välja?" asju on ikka väga vähe juhtunud. Eriti nendega, kes tegelikult ka meeldivad.

Küsimus ongi selles, et kuidas see päriselt käima peaks? Filme oleme ju kõik näinud, aga Eesti ei ole USA ning mina ei ole "Seksi ja linna" tibi. Seega on see tõeliselt haruldane ja praktikavähesus teeb need olukorrad alati eriliseks ning mind ennast kohmetuks.

Kuidas siis peaks selle-laadsele küsimusele vastama? Kas lihtsalt "jah" ning ära jalutama? Kas numbrite vahetamine saaks kunagi olla mitte piinlik?

Kui kutt ei meeldi, siis on ju lihtne. Jalutad lihtsalt edasi, nagu poleks küsimust kuulnudki või ütled, et oled kinni, kui tüübist kahju hakkab või mõtled mõne muu rabava vale või õige põhjenduse välja, miks te siiski ei saa koos olla. Asi on minus, mitte sinus teema.

Aga kui mees/poiss siiski meeldib? Ja kui ta väga meeldib, siis mis variante veel on peale kiire "jah'i"? Kelmikas nokkimine? Poisi kiusamine? See tundub lõbus variant, aga on ka ohtlik, sest isase ego võib riivatud saada ja ta võib kutse lihtsalt tagasi võtta. Sel kohal on ka kõige kergemini kriitikat võtvad tüübid ju hellad. Mõtlesin veel, et huvitav, kui palju suhteid jääb ära nendest, kus inimestevaheline kahepoolne meeldimine on olemas vaid sellepärast, et kumbki pool ei julge teisele oma tunnetest rääkida? Usun, et päris palju. Endal on küll mõned sellised kogemused.

Missuguseid variante veel on positiivselt vastamiseks? See kiire "jah" on ju ka ohtlik, sest liigne agarus on kuudlavasti hirmuäratav. Peaks siis ütlema, et "vaatab" või? Või, et elame-näeme. Või lugema ette (olematuid) teisi kohtinguid samast nädalast päevade või tundide kohta, millal sulle ei sobi?

Kindlasti on veel variante ja ise kutsumisest ma ei räägigi, sest ma ei ole kaugeltki veel mitte selles eas ja julguseastmes. Kui julgen mehe ise tantsima kutsuda, on hästi. Kui juba saan kaks eitavat vastust, siis jätan ka sellise ürituse üldjuhul katki.

Igal juhul mina olen vastik jobu, kui asi sellisele kutsele vastamisse puutub. Ehmatan, põgenen, mängin ükskõiksust jne. Au ja kiitus neile, kes siiski julgevad minuga peale seda midagi arendama hakata!

Over and out!

Ma olen mehe nägu!

Eile õhtul tuli Sandra mulle külla üle poole aasta või nii ja siis me käisime Cashflow'd mängimas, hiljem oli põhjust veiniga tähistada ja kui juba vein all oli, tegime netis lollusi. Näiteks S teab ühte lehte, kuhu saab oma näofotosid üles laadida ja siis otsitakse välja sinuga kõige sarnasemate kuulsuste fotod. Proovisime päris mitme enda ja ka mitme tuttava piltidega.

Minu tulemused olid osaliselt väga meelepärased, aga samas päris mitme mehega sarnanen ma ka. Õnneks mitte ühege tõelise tegijaga. Ja CHRi kõige kenamal pildil on ta täpne Robin Williamsi koopia, kuigi ma viimast küll seksikaks ei pea.

Ühesõnaga mina sarnanen väidetavalt väga Kirsten Dunstiga. Samuti Alexis Bledeli ning Christina Ricciga, kes mõlemad mulle väga meeldivad. Irooniline on see, et olen kunagi kasutanud üht teatud Ricci pilti ka oma msni display-pildina. Kõige naljakam seos oli minu ja Kim Cattralli vahel. Aga eks teie öelge. Ma ei oska peegli asemel isegi seda hinnata, kas ma olen paksemaks või peenemaks jäänud või kogu aeg sama olnud.

Naljaga selleks korraks kõik.

Oo õudust! Tõmmake mu küüned välja. Ainult mitte suusatamist!

Tegelikult ma siiski hoiaksin küüned ka alles. Ema vedas mu täna suusatama. Ta ise sai kusagil eelmisel nädalal tuttava käest omale heast peast suusad ja on juba paar korda käinud. Mina aga suusatasin täna põhimõtteliselt elus esimest korda. Eelmine kord oli umbes kümme aastat tagasi, enne seda aga sõitsin vaid nende tillukeste uisu sugulastega.

Kui ma nüüd aus olen, siis oli ikka mõnus ka, aga viieteist minutiga umbes pool kilomeetrit läbida ise üleni higiseks minnes ja samal ajal oma kuu aja kiljumise limiiti täis tehes ei saa just suusaseiklusega uhkustada. Aga ma räägin muljetest ikka. Siin on ju palju piinlikumaidki asju kirjas:)

Niisiis tegime kodu metsas tiiru. Ma ei tea, mida küll naabrid minust nüüd arvata võivad, aga esimene kord on ikka esimene kord. Kusjuures, oli isegi õudsem kui kümme aastat tagasi. Siis sõitsin kükkis alla umbes neljakümne viie kraadistest kümnemeetristest mägedest ja häbenesin, et ikka ümber kukkusin. Täna aga oli kümneseintimeetrine tee langus mõnusaks mäeks ja neljakümne sentimeetrine tavamõistes lauge kraav see, mille kukkumata ületamise üle, võisin uhke olla. Nii õudne siiski veel ei olnud, et oleksin muud teed otsima hakanud, aga püsti ma neist kraavidest ka läbi sõita ei julgenud. Naerge, kui tahate. Mul on endal ka naljakas, aga mis ma ikka elu häbenen:D

Naljakas oli see, kuidas kogu aeg jalad risti läksid või käisid sellised jala välja väänamise liigutused, millega äärepealt külili kukkuma pidin. Samuti tundus mulle liiga võimatu suuskadega kuhugi poole tahtlikult keerata. Ikka läks nii, et toetasin siis ühe suusa risti üle teise või ühe kepi suusa peale. Ma ei saa veel aru, kuidas suuskadel kõndimisest kiiremini rada läbima peaks. Mina tulin jala palju rutem tagasi.

Korra käisin kõhuli ka. Ja mitte ühes neist ohtlikest kraavidest, vaid suhteliselt põhjusevabalt. Oli ülikerge tõus ja minu jalas sõitsid suusad sama vabalt mõlemas suunas. Sel hetkel läks neil kogemata lihtsalt rallikäik sisse ja ma sain teada, mis tunne on, kui suusasaapad varbaid painutavad. Muidu polekski haiget saanud. Jumalad kaitsevad pekiseid ja/või kobasid:D Võib-olla joodikuid ka. Aga vähemalt ma ei saanud haiget.

Kunagi vast tuleb katse kaks ka. Ainult ei tea, kas sellel aastal.

Ma ei ole hea inimene

Vähemalt mitte nii hea kui olla tahaksin. Samas ei ole ma ka nii halb inimene, et läheksin üle laipade ainult enda õnne nimel. Olen mingi tobe vahepealne. Pakun, et seetõttu ei liigu ma ei vaimselt ega ka näiteks karjäärialaselt eriti edasi. Tammun lihtsalt paigal.

Miks ma sedasi soiun? Sest avastasin just, et esiteks ei ole ma üldse nii tolerantne, kui mulle mõelda meeldib. Mul ei ole mitte midagi teiste rasside vastu. Ega ka ühest soost paaride vastu. Ega kõigi venelaste või keskerakonna vms. Aga ma olen väga kriitiline näiteks paaride dünaamika osas. Minu jaoks on alati parimal juhul kole, äärmisel juhul jube pilt see, kui näiteks tüdruk on poisist oluliselt suurem või ka see, kui poiss on oma armsamast suurem. Mis mulle tradistioonina meeldib, aga mulle ei meeldi äärmused. Nägin täna üht armunud paari, kus neiu ei ulatunud oma nima noormelehe kurgu alla peitma, vaid maandus kuskil keset rinnakut. No tobe oli. Ja ma pidin end väga kontrollima, et terve aeg neid lihtsalt mitte vahtida. Aga ma vähemalt aiman, miks mul sellega nii suur probleem on. V ja K pärast. Seekord vähemalt oli tegemist kergema juhusega, sest ei olnud märgatavat vanusevahet proportsionaalsele vahele lisaks. EI hakanud mõtlema noormehest kui lapseahistajast.

Ja sel ajal, kui ma tolerantsusest mõtlesin, pöördus abipalvega minu poole üks vana naine. Mõtlesin, et ta küsib mult kella või uurib bussiterminalis kehtiva süsteemi kohta, sest seal me olime, aga minu üllatuseks küsis ta mult hoopis leivaraha.

Ma olin millegipärast nii liigutatud. Ja nii kurb hakkas. Ta oli nii armas ja viisakas, mitte vastikult pealetükkiv. Ja mul olid veel tükk aega süümekad, sest ma ei harrasta ju sularaha ning ei saanud isegi koos sentidega vist talle leiva jagu raha kokku. Heal juhul Kinder Delice'i jagu. Aga seda ta vist ei taha ning alels siis, kui ta oli juba eemale läinud, tuli mul meelde, et mul on kotis Kaubamaja superhea ühepajatoit, mida ma nagunii soojalt süüa ei oleks jõudnud, sest mul ei olnud relvi ja kodu oli kaugel. Kõht aga sai juba snäkiks mõeldud küpsistest täis.

Minu küsimus on osaliselt ajendatud nendest situatsioonidest ja samuti ka ühest mõne peäva tagusest vestlusest Temaga. Me rääkisime egoismist ja altruismist. Mina olen seisukohal, et puhast altruismi ei ole olemas. Alati on mingi omakasupüüdlik motiiv.

Ka nüüd ju oli mul endal arvatavasti palju rohkem rõõmu sellest, et sain aidata kui sellel vanal proual neist mõnest kroonist, mis mu rahakotis nagunii üksindusse surnud oleksid. Seega, kas saab olla tõeliselt hea inimene, olemata altruist? Või kas inimene võin ennast heaks pidada ka siis, kui ta ei tee teistele (meelega) kahju ja teeb head, saades selle eest vastu suurepärase enesetunde? Ja kuidas teie endast arvate? Kes peab end heaks inimeseks? Ausalt.

Kes meist tegelikult erivajadusega on!?

Viimasel ajal vaatan KMi ja mõtlen, et tema on autist, aga mina olen see, kes aru ei saa. Äkki on probleem minus? Kui ta räägib mulle oma mõtetest, ajades, minu meelest, silbid sassi, või kasutades korduvalt sõnu, mille olemasolus on tema kindel, aga mida mina ei mõista, siis mõtlen tõesti, et äkki on minus viga. Eriti tuleb see välja siis, kui ta inglise keeles räägib ja veel rohkem kui jutt käib eriotstarbelistest sõidukitest.

Mõnikord mul on tunne, et ma peaksin end harima rohkem ja vaatama pidevalt samu filme ja multikaid, mida tema vaatab. Muidugi mitte temaga ühest arvutist. See ei oleks lihtsalt võimalik. Ja üks päev alles osutati mulle enenägematut au Imeliste mängus P-tähte vajutada. Sellel on oma funktsioon. Ma nii tahaksin mõista teda. Eile oli juba niigi väga suur läbimurre, sest elus esimest korda rääkis ta päriselt oma mõtetest. Ta on üldse kõvasti arenenud peale Egiptust ja selles mõttes on mul hea meel, et ta tagasi läheb.

See tuli nüüd väga segane jutt ja üldse mitte selline, nagu ma tahtsin. Aga küsimus jääb, et kes siis tegelikult on normaalne ja kes mitte? Kes on loll? Kes on hull? Kes on imelik? Ma küll ei julge sajaprotsendilise kindlusega öelda, et mina ei ole.


Ahjaa. Õpetage mind ütlema "ei". Mina ei oska. No kuidas ma saan öelda "ei" asjale, mis koristab ära minu elamise ja siis mulle veel massaaži ka teeb?

Teeks pai

Ühe ettevõtte egole. Mulle endale tegelikult paid ei meeldi. Vähemalt mitte pai saada füüsiliselt. Kõik teised variandid sobivad. Aga minu pead palun ärge katsuge. Igaks juhuks mainin:D

Ühesõnaga, täna käisime KMiga minu kodumäel kelgutamas - vist esimest korda sel aastal - ja mäe otsas avastasin, et ühelt seal asuvast kahest kanalisatsiooni vms augult on kaas pihta pandud. Ja see oli nii creepy, et ma ei julgenud eriti uudistadagi. Ca kümme meetrit puhast kukkumist. No mul oli tõsiselt õudne. Mitte niiväga KMi pärast, sest tema oskab loomu poolest ohtusid üsna hästi vältida, aga teiste laste pärast. See on paljude laste lemmik kelgumägi. Ja mis siis kui keegi sealt alla kukub? Põhjatusse auku, kus võib olla ka vett. On vähetõenäoline, et ta kukkudes viga ei saa või et ta sealt välja saab.

Niisiis ajasin asju ja võin linnukese kirja panna, et täna on igapäevane tegelikult mitte nii igapäevane heategu tehtud. Kõigepealt olin nõutu, sest see mägi, mille otsas lahtine kaev on, on veider. Mingi arusaamatu vana tehismägi. MIna pakusin pommivarjendit, mis võib seal ka vabalt olla, aga pärast selgus, et seal kuskil on ikkagi vähemalt 120 kuupmeetrit vett tuletõrjele. Jaiks. Võiks arvata, et ma elan soos.

No envei parim mõte, mis mulle pähe tuli, oli Tallinna Veega ühendust võtmine. Võtsingi siis. Sain nelja toreda onuga tuttavaks. Ju nad mind vähe blodiks pidasid, aga mitte nii blondiks, et minu üle naerda. Muudkui helistasid ja uurisid ja tulid paari tunniga õhtusel ajal kohale. Vist tund tagasi ehk üheks apaiku alles läksid ära. Ja seda hoolimata sellest, et peaaegu kohe sai selgeks tehtud, et need drenaažid - paar päeva tagasi ma ei osanud vastata, mida see sõna tähendab ega arvata, et seda kunagi vajan - ei kuulu Tallinna Veele. Aga onud andsid endast parima ja elasid isegi üle selle labürindi, mis minu koduni toob. ma vist peaksin tulevikus alustama tee juhatamist sellest, et: Suurt korstent näete? tean, et grammatiliselt vigane, aga mõte on selline.

No enivei. Nüüd on ka linna üldkitutelefonile probleemist teada antud ja loodetavasti saab siiski enne suve või õnnetusi probleem lahendatud.

Aga siis pai ja tänu ASile Tallinna Vesi operatiivse abi eest!

Veebibuliimikule on oma okse kõige armsam

Ja palju muud ka.

Aga see mõte tuli sellest, et kõigile meeldib oma blogi. Kellelegi ei meeldi kõigi blogid. Alati ei meeldi ka sõprade blogid, aga neid loetakse veel uudishimust. Võõra inimese ebasobivas stiilis blogi aga küll lugema ei kiputa. Nakatasin Tema paar päeva tagasi blogimispisikusse ja lugemispisikust on saanud kirjutamispisik. Temast endast aga väike terrorist, kes ütleb: Loe mind! Nõuab pigem. Ise ei lisa mind lemmikutessegi. Jah, olen lapsik. Aga keskenduge teemale. Mõelge ise edasi. See konkreetne näide pole nii oluline.

Täna mõtlesin veel, et mis siis, kui kusagil kauges hüpoteetilises tulevikus oleksime Tema ja mina... meie? Mis siis saaks? Kujutan ette, et palju tülisid ja kirglikku leppimist. Vaidlemist ma tegelikult armastan. Tema vist ka. Vähemalt minuga vaidleb:D aga kas see oleks väga self-destructive? Ja kui kiiresti see töötaks? Kas me jääksime kasumisse? Kas meist jääks üldse midagi parandamisväärset alles? Kindel olen selles, et kindlasti ei oleks igav. Aga kas nii peabki olema? Kas see ongi parim variant kõikidest võimalikest? Kas saaks ilma tühiste tülide ning kergekäeliselt haiget tegemiseta? Siis ma ütleksin jah. Aga hetkel ma veel mugavussuhet ka ei taha. Ei ole ma veel selles eas...

Veel mõtlesin palju asju.

Näiteks seda, et Eestis on ikka liiga palju rikkaid. Täna ilmes ka tõestusmaterjal. Minu ees seisid foori taga reas kõrvuti kolm maasturit. No nuta või naera. Ja ma pole isegi keskkonnainimene.

Ja seda, et ma olen vist veel kaotamas kahte sõpra. Ühte seepärast, et ta solvus mu peale, sest arvas, et unustasin ta sünnipäeva ära. Tegelikult ju unustasingi, aga vaid üheks päevaks ja siis lihtsalt oli häbi sõnumit saata. Tahtsin asja näost näkku heaks teha. Heaks tegemine vist õnnestus, aga kohtunud pole me ikka veel.

Ja teist sõpra, tegelikult mõlemat, taaskord minu elus kauguse tõttu. Huvitav, kui ma siiski võtan jalad kõhu alt välja ja lähen Eestist õneks ajaks ära, kas siis ma tulen tagasi üksindusse? Teise sõbra puhul mulle tundub, et ta ei hooli meie sõprusest enam. Imelik on kuulata, et tal on uued "super" sõbrad. Mis on ju tore, kuigi olen veidi kade, sest mul ei ole tuttuusi supersõpru. Aga valusam on see, et tal on nüüd minu ees saladused. Midagi, mida pole ammu olnud. Ja kui julgen küsida nende kohta, saan vastuseks ignoreerimise. Ta tõenäoliselt loeb seda. Ja ongi hea. Saab vähemalt teada, mida ma mõtlen, sest teisiti tundub, et tal ei ole aega/tahtmist kuulata ära, mida ma mõtlen.

Pedantlusest tahtsin ka kirjutada. Õigemini kohati pedantlusest või poolpedantlusest. Aga teinekord...

Aga täna oli Väga Tähtis Päev. Peale selle, et nägin last köögipõrandat lakkumas, oli mul tööintervjuude viimane voor. Ma ei julge midagi öelda, aga mul oli meeletult huvitav. Kõigepealt oli ürituse planeerimise grupitöö. Ja siis oli veel huvitavam kriisikommunikatsiooni individuaaltöö. Just sel teemal, mille kohta end hiljuti harima pidin. Tema tõttu. Andis mulle kogemata väikse eelise. oskasin numbreid nimetada:D Aga mulle nii meeldis mu eriala praktilist külge proovida. Nagu päris. ja tundub, et otsustajatele, kes olid tähtsad ja keda oli üllatavalt palju, aga kes olid ka üllatavalt toredad, minu mõtted meeldisid. Ma loodan, et teiste mõtetest rohkem. Aga kardan, et äkki siiski mitte. Äkki nad ei julge mind seda tööd tegema panna, kuigi mina ise ja minu ideed neile meeldisid vaid sellepärast, et minu konkurendid on minust tunduvalt vanemad ja kogenenumad. Mida ei saaks neile teoreetiliselt ette heita, aga praktiliselt - oi, kuidas saaks. Ma usun ikka veel, et see on minu jaoks õige töö. Ja mina selle töö jaoks. aga ma kardan seda kohtuotsust. Kuigi mul on nüüd hulgaliselt suurepäraseid soovitajaid. Ikka kardan. Kardan tegelikult mõlemat võimalikku otsust. Meil oli täna nii hea grupitöö meeskond. Ja need teised kaks on ka nii toredad inimesed. Ja targad. Ja andekad. Vähemalt esmamuljel. Mul on kindlasti kahju, kui nemad seda tööd ei saa, aga mul on juba praegu täielik paanika, mis siis saab, kui mina seda tööd ei saa.

Mida kõike meeste pärast ei tehta

Ma kirjutan täna vist kõik oma mõtted ära:D Ja eraldi postitustena.

Seal mänguklubis, kus nüüd juba kolm korda käinud olen, on üks hästi armas kutt. Muideks, võitsin seekord esimest korda. Ja mitte vaid ennast, vaid üldse kõiki. Aga tegelikult see kutt või poiss või mees... ei olegi nii klassikaliselt nunnu. Tükk-haaval ei ole ta üldse ilus. Aga temas on midagi ja ta on tore. Ja ma sain sellest aru tõesti juba esimesel silmapilgul. Ja tegelikult ei teagi, kas ta tegelikult on see, mis ma arvan või mida tema arvab või kas ta mitte hõivatud ei ole või kas ma isegi küsida julgeks. Me pole veel kuigi palju rääkidagi jõudnud.

Enivei... mida ma siis tegin. Ma tormasin elu eest Tartust Tallinnasse tagasi, et jõuda mängima ja pärast Annile õnne soovima, sest mõlemad on juba ise toredad tegevused, aga bussiga liiklemine ning sihtkoht Mustamäe andsid mulle võimaluse talt küüti paluda. Millega ta ka nõustus. Aga mis ise ei jõustunud, sest ma olin nii väsinud pingest ning magamatusest, et mu silmad ujusid ja tegemist oli eriürituse tõttu pikemaks kujuneva õhtuga. Kuhu ta ka jäi. Ja mu ristiema helistas mulle ise, et tuleb mulle järgi. Ja nii läkski. Mis oli superhea, aga millest oli ka superkahju.

Aga tema pole ainus isane, kelle heaks ma praegu pingutanud olen. Ja ma pole üldse kindel, et teine selle rohkem ära teeninud on. Sest ta suudab mind nii tihti lausa nutma ajada. Laul ütles praegu "am I crazy?". Minu mõte. Võib-olla olengi. Et istunn ööd läbi teiste muresid kuulates, kuigi riskin sedasi enda elu kehvemaks tegemisega. Sest mul oleks teisigi asju teha vaja. Nagu õppida ja magada jne. Ja siis täna ta tegi mulle nii haiget. Ise ta ei saa arugi sellest. Ja ma ei oska seda paremini selgitada. Ja ma ei oska ka selgitada, miks ta suudab mulle ikka ja jälle haiget teha ja miks ma lasen. Miks ma vaevun temaga suhtlema. Miks ma tahan teda ikkagi aidata ja niisama temaga rääkida, kuigi ta on mulle minevikus haiget teinud rohkem kui keegi teine. Ja nagu näha... ei ole see veel lõppenud. Kas keegi oskab seletada?

Hullud kaslased

Mulle kiisud meeldivad. Aga Annika oma ei ole just üks minu lemmikutest.

Avastasime Kitukaga, et meile mõlmale meeldivad minu sädelevad saapad. Aga ma ei osanud oodata, et need talle nii hullupööra meeldivad, et ta sealt tükke enda jaoks välja rebima hakkab. Mida ta tegigi.

Ja alles siis Ann ütles mulle, et seepärast nende jalanõud ongi kapis. No gee... tnx hoiatuse eest.

Aga vähemalt ei ole neil koera vaja. Sest vähemalt ükski kuri enda välimusest lugu pidav naisterahvas neile külla minna ei taha. Kass lihtsalt teeb üks-null. Nii kingade kui enda nahale.

Maria õllekastmes

Käisime R-iga eelmisel nädalavahetusel väljas. Minuga tahtsid uuesti kokku saada ühed CSikad ja siis pubitasime linna peal. Üsna kiiresti aga tekkis tahtmine suurest mitmekeelsest seltskonnast lahkuda ja läksime R-iga edasi teise kohta, kus oli parem muusika ja muidu mõnsam. Kuigi varem olen ma neid pubusid just teises järjekorras eelistanud. Aga mu viimane eelistus on vist hiljuti ka omanikku, nime ja stiili vahetanud. Hea ja puhas oli. Ja tantsida oli tore.

Aga jamasid oli ka. Ühel hetkel kui R baaris jooki tellimas oli, sain ootamatult märjaks. Keegi, keda ma isegi ei näinud, viskas kahe chicki ja minu pihta oma liitrise õllekannu tühjaks. Kuigi ma ei tea miks ja mina vist ei olnudki sihtmärk, sain ikka väga märjaks, aga näha polnud kedagi, kelle peale karjuda. ja ega ma pole karjuv tüüp ka. Läksin siis hoopis wc-sse end kasima. Aga kui tagasi jõudsin, nägin neid samu pisikest kasvu chicke jalgadega mingeid mehi ründamas. Üsna õudne oli. Ühtegi turvat ma ka ei leidnud. Ma lihtsalt lootsin, et need tüübid naisi vastu ei löö ja õnneks ei löönudki. Aga ma saan neist täitsa aru, et nad olid kurjad. Kuigi pärast selgus, et vist ka vale inimese peale.

Ja üks imelik nõme asi juhtus veel. Vahepeal tantsisime R-iga ja meiega liitus veel üks võõrs tüüp. Me ei hakanud teda ära ajama, aga tal kulus vaid pool minutit vms et minu tagumikku käperdada. Ma olin liiga hämmingus, et midagi teha. Ja samas ei olnud selles ka midagi uut. Klubis käperdatakse ka lihtsalt möödumisel naisi. No biggie... aga R tegi nii kurja nägu, et tüüp kadus hetkega:D No imelik ka ju. Tema ju ei teadnud, et me oleme just friends. Kuidas ta siis julgeb mehega tantsivat naist käperdada? Peab alles purjus olema. Või enesetapjalike kalduvustega. Tema õnn, et R ei ole kakleja tüüpi. Erinevalt teisest R-ist, keda ma tollel õllekastmesse sattumise hetkel igatsesin.

Üks armas asi oli ka. Vahepeal tantsis meie kõrval üks geipaar. Mis iseenesest ei olegi oluline. Lihtsalt R kommenteris, et talle ei meeldi geid ja see tõmbas mu tähelepanu. Nad olid lihtsalt nii armsad, kaelast kinni tantsides. See oli ilus. Usute? Vahepeal mulle tundus, et nad on väga täis, sest üks neist pani kõrva vastu suurt kõlarit ja kuulas nii tükk aega. Teine aga lasi sel lihtsalt juhtuda. Siis aga avastasin, et nad räägivad viipekeeles ja seega vähemalt üks neist on kuulmispuudega. Ja see tegi kõik veel armsamaks. Hakkasin asju teise nurga alt nägema. Kuidas üks toetas endale kallist inimest. Ja ikkagi. Nad tantsisid. Ka ilma kaelast kinni hoidmata. Ja rütmi. Siiani olen veidi kade sellise suhte peale.

Töö toob leiva majja...

Mäletate, ma rääkisin natuke aega tagasi ühest väga põnevast tööpakkumisest aga täpsustada ei julgenud? Ei julge praegugi, aga julgen öelda, et olen ennast hulga proffide kõrvalt võidelnud top kuude teise intervjuu vooru, mis toimub homme. Ma oleksin väga tänulik, kui mulle pöialt hoiaksite. Ma tunnen, et just see on minu jaoks õige koht ega julge veel mõelda, mis saab kui taaskord kellelegi alla jään. Naljakas on see, et ma ei taha isegi töökuulutuste portaale vaadata, sest see tundub antud töö petmisena:D

Aga õudne osa on see, et KMi ja tema ema planeeritud nädalasest puhkusest saab kohe-kohe vist päriseks Egiptusesse kolimine. Mis on tore. Nende jaoks. Mul on nende võimaluse üle tõeliselt hea meel. Aga mul on tõeline paanika hinges, sest nädala pärast ei ole küsimus enam elukvaliteedi parandamises, vaid ellu jäämises, sest kui see väike töö ära kaob, ei jää mulle enam üldse mingit mänguruumi järele. Ema võttis ka viimased finantsid tagant ära ja ma ei usu, et saan pikalt hakkama ainult Peedu toetusega. Proovige ise elada nii, et teie sissetulekust kaob ära üle poole.

Kuidas ma siis reageerisin sellele halvale uudisele? Läksin ostsin omale uued kõrvarõngad ja kingad. Sest ma ei usu sellesse, et peaksin viimaseid sente säästma. Kui juba, siis juba täiega. Täitsa viimase raha annetasin ära ning enne tegin kasutuid oste, mis pole küll täiesti kasutud, sest teevad mu tuju mõneks ajaks paremaks. Mõned söövad murede korral. Mõned joovad. Mõned teevad lausa narkot. Mõned suitsetavad paki järjest. Mina söön shokolaadi ja ostan kõrvarõngaid. Aga tegelikult teen ma seda ka siis, kui mul on hea tuju. Ja siis kui mul on lihtsalt rohkem vaba raha. Ja siis kui ma näen midagi erilist, mida ma tõeliselt tahan oma kollektsiooni. Ma lihtsalt ei ole see inimene, kes saaks hakkama ühe tagasihoidliku ja ühe silmapaistva kõrvarõngapaariga. Minu ligi sajast paarist koosnev kollektsioon ei ole minu meelest ka kaugeltki veel täiuslik. Kuigi mu ehtepuu hakkab täis saama ning vana probleem nende paigutamise osas on tagasi. Aga mul on võimalus veel kunagi hakata väärtmetallidest ja kividest tehtud kõrvarõngaid ostma hakata. Hetkel on ainus tingimus erilisus. Ja muidugi see, et päris kõrvu ei värviks. ja palun ärge kritiseerige mu otsuseid eks. Ma saan seda kodus ema käest pisiavalt ja rohkemgi.

Elu õppetund nr 25467: kuidas kõrvaklappi riidesse panna

Numbriga võin küll eksida, sest lugemine läks ammu sassi, aga probleem on võetud elust enesest. Üskuge või mitte. Aga minut kõrvaklapid on kaoetud pehme tekstilliga. Mis on mõnus, sest nii ei ole valus ja muidu mul on alati valus. Aga eile oli ühelt kangaosa maha tulnud ja nii ma siis riietasingi kõrvaklappi. Tehnika on siiski üsna labane. Venitada palju ja hoida õigest kohast kinni. Aga vähemalt õppisin eile midagi uut.