Mõtteid...

Mis on ühist dr. House'il ja Viiking Vikil? Mäletate üldse seda kümneaastataguse multika tegelast?

No esmapilgul mitte midagi. Üks on meeletult lahe tegelaskuju, keda mängib igati suurepärane näitleja. Mitte ilus, aga seksikas. Mitte vägivaldne, aga võimatu võita jne. Ja teine on - nagu öeldud - multikategelane. Laps pealegi. Paarist kriipsust valmis tehtud.

Tegelikult neil siiski on midagi ühist. Nende mõtlemine. Nemad ei ole oigajad. Nemad on probleemilahendajad. Ja neil tuleb lahendus alati nii äkki, teistele arusaamatult ja ühesuguse käitumise taustal. House'il tekib selline imelik äraolev pilt ja kui ta end siis füüsiliselt mõttest välja raputab, läheb osa alati põnevaks. Viki sügab sirge sõrmega vasakult poolt nina ja siis tulid vist mingid sadavad tähekesed vms. No minu jaoks igatahes on see üsna üks-ühele seos:D

Tsensuur keset demokraatiat

Ma olen vihastanud hullult ja naernud seda välja, aga messenger lihtsalt tsenseerib vahel juttu. Tee mis tahad, aga kõik mõtted lihtsalt ei lähe läbi. Ja suhtluspartnereid aitab msn samuti valida. Ei ole nii et saad kõigiga või mitte kellegagi rääkida. Msn valib. Mulle arusaamatu loogika alusel. Äkki tal on selle tsenseerimisega õigus ka? Võib-olla polegi mul vaja kõike kõigile välja rääkida!? Aga nõme on küll, kui msn suhtluse katkestab koha peal, kus vestluspartner just ootab väga sinu vastust ja seda saamata võib oletada, et vaikus ongi sõnum ning seetõttu solvuda. Aga sõbrad, te peaksite teadma, et ignoreerimine ei ole minu stiil ja vaikimine on nõme karistus. Kui mulle miski ei meeldi, siis võite üsna kindlad olla, et te saate sellest teada. Vot!

Üks mobiilimõte ka.

Hakkasin eile mõtlema, et nii poisid kui tüdrukud, mehed kui naised uhkustavad millegpärast oma telefonide lõhkumisega. Tõsi, algul tulid mulle meelde näited vaid poistest, aga siis mõtlesin veel ja näidetestatistika tuli viigiline. Aga erinev.

Poiste suust:

Näe, mu ekraan on täitsa sodiks.

Näe, mu telefoni on kaks korda kokku liimitud, sest unustasin selle istudes tagataskusse. Ja siis teist korda veel.

Näe, mu telefon on täiega ära kriibitud. Ta oli mõnda aega liiva sees.

Normaalne ju!? Kas teil ka juhtub nii? Mind ajavad kriimud mu telefoni peal närvi, aga meeste jaoks on need vist midagi sõjahaava-laadset, mille üle võib uhke olla, aga mis ei tee füüsiliselt haiget. Võib-olla ainult rahakotile.

Tüdrukute suust:

Vihastasin ja viskasin mobla vastu seina sodiks.

Pean jälle uue telefoni ostma. Närv läs mustaks ja viskasin vastu seina eelmise.

Lõin telefoni jalaga, et mitte musi lüüa.

Kas näete vahet? Tüdrukute jaoks on see vihaga seotud tahtlik hävitamine. Poiste jaoks uhkustamist vääriv õnnetus. Aga kõik on rahul, kui telefonist pilpad järgi jäävad. Pole siis ime, et telefonifirmadel nii kaua hästi on läinud ja läheb tõenäoliselt tulevikuski. Hea väike asi, mida haarata ja visata. Või liiva alla unustada. Või otsa istuda.

P.S. Eile närvitsesin vara. Ta helistas. Isegi, kui ma oleksin selline reeglitetüdruk, kes kuni kolm päeva peale kutset omale üritust plaanida ei lase, ei oleks olnud hullu. Oligi veel kolm päeva. Ma loodan, et Mr Properiga läheb hästi. Ta suutis juba armas olla:)