Esiteks, mul oli hästi tore päev koos armsa inimesega. Aga muu ei olegi oluline.
Tahan kirjutada hoopis ühest konkreetsemast teemast. Vihje pealkirjas;) Mõtlen siin, et mina olen vist pigem sõnadeinimene. Mitte küll puhas tüüp, sest ma kardan väga suuri sõnu. Ei ütle neid kunagi kergekäeliselt või jutu jätkuks. Aga ma räägin palju. Kõigest, mis on minu jaoks oluline. Kirjutan ka üsna avameelselt, nagu näete. Ja mulle meeldib ja sobib nii. Aga on selge ja arusaadav, et kõik ei ole minusugused. Suur osa meist on nö tegudeinimesed, kelle tundeid peab käitumisest välja lugema. Olen hetkel - suhtes oleks vist vale öelda - aga pannud kogu oma energia välja ühe inimese suunas, kes tundubki olevat just sellest teisest tüübist. Ja ta käitub nii armsalt. Tihti üle ootuste. Ja on igati täiuslik. Aga ta räägib palju vähem kui mina. Vast ainult küsimise peale. Huvitav, kas see on alguse asi või jääbki nii? Ja kas sellest võib kujuneda suurem takistus? Mis siis, kui ma ühel hetkel ei oska enam käitumisest kõike õigesti välja lugeda? Või äkki ongi hea, kui koos on kaks erinevat inimest? Eriti kui neil on koos nii hea nagu meil. Ja lahku minna nii raske. Aga samas on mul hetkel seda ruumi ja õhku, mida vajan, täiesti piisavalt. Ma olen siiski üksiklaps, ärge unustage eks:D Ma ei taha kunagi kellegagi 24/7 koos olla. See ei tähenda, et ma peaksin vähem lugu endale kallitest inimestest. Seda erilisemad on koos veedetud hetked. Minu sõbrad on vist seda mõistnud. Teised on ära kadunud. Ka mõned need, keda pidasin sõpradeks. Aga nii vist elu käibki. Ühed lähevad, teised tulevad. Vahel põrkuvad elud uuesti ja jäävad jälle pikemaks ajaks rohkem ühendatuks. Vahel mitte. Hetkel ma selle pärast igatahes ei põe. Aga juba olen kõvasti teemalt kõrvale kadunud. Järelikult on aeg lõpetada:D
Tahan kirjutada hoopis ühest konkreetsemast teemast. Vihje pealkirjas;) Mõtlen siin, et mina olen vist pigem sõnadeinimene. Mitte küll puhas tüüp, sest ma kardan väga suuri sõnu. Ei ütle neid kunagi kergekäeliselt või jutu jätkuks. Aga ma räägin palju. Kõigest, mis on minu jaoks oluline. Kirjutan ka üsna avameelselt, nagu näete. Ja mulle meeldib ja sobib nii. Aga on selge ja arusaadav, et kõik ei ole minusugused. Suur osa meist on nö tegudeinimesed, kelle tundeid peab käitumisest välja lugema. Olen hetkel - suhtes oleks vist vale öelda - aga pannud kogu oma energia välja ühe inimese suunas, kes tundubki olevat just sellest teisest tüübist. Ja ta käitub nii armsalt. Tihti üle ootuste. Ja on igati täiuslik. Aga ta räägib palju vähem kui mina. Vast ainult küsimise peale. Huvitav, kas see on alguse asi või jääbki nii? Ja kas sellest võib kujuneda suurem takistus? Mis siis, kui ma ühel hetkel ei oska enam käitumisest kõike õigesti välja lugeda? Või äkki ongi hea, kui koos on kaks erinevat inimest? Eriti kui neil on koos nii hea nagu meil. Ja lahku minna nii raske. Aga samas on mul hetkel seda ruumi ja õhku, mida vajan, täiesti piisavalt. Ma olen siiski üksiklaps, ärge unustage eks:D Ma ei taha kunagi kellegagi 24/7 koos olla. See ei tähenda, et ma peaksin vähem lugu endale kallitest inimestest. Seda erilisemad on koos veedetud hetked. Minu sõbrad on vist seda mõistnud. Teised on ära kadunud. Ka mõned need, keda pidasin sõpradeks. Aga nii vist elu käibki. Ühed lähevad, teised tulevad. Vahel põrkuvad elud uuesti ja jäävad jälle pikemaks ajaks rohkem ühendatuks. Vahel mitte. Hetkel ma selle pärast igatahes ei põe. Aga juba olen kõvasti teemalt kõrvale kadunud. Järelikult on aeg lõpetada:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar