Nagu alati, kui haige olen, saan oma verd lähedalt näha. Aga seekord tundus see nii ilus. Nii, kuidas ta aeglaselt tilkhaaval kraanikausi valgele taustale kukkus ja iga uue tilga lisandumisega uusi kauneid mustreid moodustas. Mul oli lausa kahju, et ma polnud ise piisavalt konditsioonis jooksmaks digikat tooma. Aga tõeliselt ilus oli. Need punased pritsmed sel valgel ja metalsel taustal. Üldse mitte õudne. Kohe meelega ei teinud ma midagi verejooksu peatamiseks. See ju ei olnud suur. Oli väike ja armas ja ilus.
Kui te nüüd mõtlete, et ma olen mingi hullunud maniakk, siis päris nii ka lood ei ole:D Lihtsalt armusin oma veresse:D Ja mingit veristajat minust ka ei saa, sest minu jaoks on liiga raske teistele ühelgi viisil haiget teha. Seetõttu ei saa ma tihti lahti ka mind tüütavatest imelikest. Aga see selleks. Vaadake lihtsalt mõnikord, kui ilus veri on. Ja me kõik oleme seda ilu täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar