Tema meelest peavad asjad olema alati tasakaalus. Või siis veid allapoole kaldu. Vähemalt minu puhul mul on tunne, et mul ei ole lubatud olla liiga õnnelik. Kui eraelus on kõik korras, siis võib üsna kindel olla, et mujal ei ole.
Eile sain tagasiulatuvalt eksmati. Aga mitte eksternistaatust. Sellest ei tea veel midagi. Ühesõnaga - nüüd on kõik tõesti lahti. Kõik köidikud katki lõigatud. Aga kahjuks ei ühtegi uut köit paistmas veel. Ei ole kõige pisamatki kindlustunnet tuleviku suhtes.
Aga kuna see vist ei olnud minu jaoks veel piisav koorem, keeras keegi veel vinti otsa. Kuulsin ka eile neid kolme sõna. Aga allikast, kust mul neid palju raskem uskuda on. Kuidas saab olla nii, mul on korraga ühega koos ola nii hea ja teisest eemal olla nii raske? Mis haige nali see on? Kas tõesti monogaamiat ei eksisteeri? Kuidas saab olla kõrvuni armunud ja samas olla nii tugevalt seotud kellegi teisega? Ma ei räägi enam praegusest hetkest, sest mingeid üleliigseid liblikaid pole. Aga on jälle situatsioon, mis mulle raskusi valmistab. Kas ma pean valima? Mis on õige, mis vale valik?
Vähemalt on mul täna ekspromptkutsele Rootsi reisile alates tänasest aega mõelda selle üle veidi rahulikult. Kuigi neist mõlemast on raske eemal olla. nad on mõlemad nii erinevad ja täidavad erinevaid rolle. Unistada ju võib, et kui saaks kaks kokku panna:D
Ahjaa... avastasin eile, et tõenäoliselt saatus ise tahtis, et me silmarõõmuga kohtuks. Sest miks muidu on tema töökoht ühe koha, kus napilt ukse taha jäin, kõrvalmajas? Või miks ta venna maja on mu parima sõbra majast kaks maja edasi? No vähemalt pean tänulik olema, et mulei ole igav. Seega ka pisarate eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar