Esimestest kohtingutest

R-le: edasi lugemine oma vastutusel.

Minu tänase jutu point on see, et ma olen lihtsalt õnnelik. Eile oli siis see kaua oodatud esimene. Ja nüüd on selge, et kindlasti mitte viimane. Sai selgeks, et meil on koos hea siis, kui rääkida ei saa ja ka siis, kui on aega terve õhtu ja öö üksteist tundma õppida.

Naljakas oli see, et isegi mu ema pidas vajalikuks minitseda mind mitte liiga tibilikult käituma. Ja Reijo noris, et ma siis pärast räägiksin, kuidas deit läks. No kuidas läks, kuidas läks... üks elu parimaid esimesi. Kogu koos veedetud aja jooksul ei tekkinud tunnet, et enam ei ole millestki rääkida või, et tahaks koju. Ka kellaaegadest oli väga hägune arusaam, mida sai korrigeerida vaid siis, kui mõni suurem kell lihtsalt ette jäi. Esimene lünk on poole üheksa ja südaöö vahel, järgmisena märkasin ootamatult, et kell on juba üks, siis pool kolm ja siis neli. Ma ei teagi, mis kell või mitme tunni pärast tegelikult oleks viisakas esimesel korral "head ööd" soovida, aga ma polegi mingi viisakas inimene. Vähemalt mitte sellise koha pealt. Hetkel on mul vaid kahju, et me nüüd kaks päeva kindlasti ei kohtu. Ja et ma tal üldse lahkuda lubama pidin.

Mis me siis tegime? Õhtu esimese poole tegelesime aktiivselt mingisuguse mulle teadaolematu piletihinna maksmise järel jazzi mitte kuulamisega. Ma tegelikult ei uskunudki, et ta muul ajal jazzi kuulab. Ei kuulagi. Ju see oli lihtsalt mulle mulje avaldamiseks:) Mis on armas. Aga samas kuulab ta muidu ka sellist asja, mida mina ei kuula. Sellist isast kraami. Aga igal juhul eelistan seda kottpükstes tegelaste fännamisele ning samuti elektroonilise muusika vaimustusele. No ja eile oli hea norida, et kuidas siis kontsert meeldis? Me kumbki ei suutnud ju tähelepanu mingite tundmatute muusikutega jagada. Ei raatsinud lihtsalt. Mulle jäi meelde vaid üks lugu. Amazing Grace. Sest seda ma oskan isegi laulda. Me ei märganud isegi lavainimeste tulekuid ja minekuid. Korra leidsin end plaksutamas reaktsioonina teiste plaksutamisele. Aga see oli ka kõik. Mul oli ilma nendeta palju huvitavam.

Ühel hetkel tundus, et selle lounge'i töötajad tahaksid koju minna. Me siis lasime. Ja kuna õues oli hakanud sadama sellist maagilist laia lund, siis otsustasime olenemata mu kevadistest riietest jalutama minna. Mul ei olnudki nii külm, kui kartsin. Ja ütleme ausalt, armas inimene, kellele sinagi armas oled, suudab vabalt keskkonnamõjud neutraliseerida.

Me siis jalutasime. Kogu tee keskturu juurest Mustamäe-Nõmme piirini. Ei olnudki raske. Ega eriti valus, kuigi olin kontsadel. Oli tohutult tore rahulikult kahekesi koos olla. Ja rääkida. Kõigest ja mitte millestki. Avastada ühiseid huvisid ning erinevusi. Meil on mõlemaid. Ja ikka veel... kuigi nüüd tunneme üksteist kordades paremini, pole ma suutnud avastada veel ühtegi viga. Huvitav, kas see jääbki nii?

Peatusime lühidalt tema juures, kuid kavatsuse asemel lihtsalt ilusa ilmaga autoga ringi sõitma minna, palusin end ühel hetkel siiski koju viia. Ei tahtnud jätta teda unisena rooli kauaks. Minul oli ju oma poolekahese ärkamisega tõsine eelis tema ees. Tema, kes ta käib normaalse inimese kombel tööl.

Ka hiljem oli raske üksteisest lahkuda. Enam ma ei kahtle selles, mida tema mõtleb. See ongi mõlemapidine. Ja see oli nii nunnult platooniline. Ma ei tahtnud seda asja kohe enda jaoks labaseks muuta. Ja temagi vist mitte.

Oli üks naljakas koht ka. See, kus on selge, et kui üldse suuldemiseni jõutakse, siis nüüd. Aga kuidas!? Kuidas alustada? Mida teine mõtleb? Mis edasi saab? Jne... Mul on ainult ühe inimesega läinud see nii sujuvalt, et ei olnudki üldse imelik. Kui me arvesta üheõhtuseid klubitamisi jne. Seal on selge, et jah tantsimisele tähendab enamasti ka jah'i külgetõmbele. Aga see ei ole minu meelest päris elu.

Selle, mis juhtus või ei juhtunud, jätan ma siiski enda teada. Õigemini meie teada. Sest see on ainult meie hetk, meie ühine saladus. Midagi erilist. Ja see ei puutu teistesse.

Enne lahku minemist küsisin, et mis saab edasi. Ja tema vastas pausita, et tal on vaba hommik:D

Aga selle õnnelik olemise peatüki lõpetuseks tahan teile veel rääkida, et marslaste kambamentaliteet jätkub minu juures. Eile hakkasid minuga rääkima üle pika aja kaks meest minevikust: Meelist ja CHR. Viimane kasutas isegi sõnu "saatus" ja "abielu" ning põdes üle tüki aja seda, et ootamatult vestlusest kadus. Põdes nii, et saatis mulle Hispaaniast vabandava ja kutsaliku armsa sõnumi.

Küsisin siis Tema käest ka, et kui ta jätab oma isiklikud tunded kõrvale, siis miks see tema arust nii võiks olla. Ja Ta rääkis mulle ühe huvitava teooria. Sellest, kuidas naine muutub meeste silmis seda ilusamaks, mida tugevama energiaga on mees, kellesse ta armunud on. Ma ei tahaks küll tunnistada, et olen armunud, sest on veel nii vara, aga see võib vabalt nii olla. Igatahes on ta juba suutnud mu õnnelikuks teha. Ja tundub, et Tema teooria võib ka paika pidada. Aga mind ärritab see, et otseloomulikult ei või asi olla lihtsalt naises. Aga täna. Today nothing can bring me down.