Tsiteerin raamatut "Autism. Meie laste lood". Tsitaadi autorit ei tea.
Ilus rannamaastik, hõbedaselt pärlendav meri ja harmoonilist lõbusust tekitavad lained, mis üksteise järel rannale veerevad. Ma ei teadnud siis, et oli juba ennustatud tormi, mis muudab teiseks kogu rannajoone ning et see rannajoon saab olema märksa huvitavam ja imelisem, olgugi et raskemini läbitav. Aeg-ajalt võib isegi tunduda, et mõnest kohast ei saa enam üldse edasi minna, aga siis ilmub ei tea kust või saab suure pingutusega kohale tassitud puuduv kivimürakas ja ilmneb, et edasiminek on siiski võimalik.
Minu meelest see ütleb nii palju ja nii mitme teema kohta. Aga see raamat ise on meeletult huvitav ja ma tunnen, kuidas mu silmaring avarneb jälle. Ma saan paremini aru KMist ja tervest maailmast. Need lapsed on ise nii meeletult huvitavad oma lõputu puslelise olekuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar