Jälle selle paragrahvi alla...
Eile toimus üks äge üritus nimega Eesti Gospelmuusika Auhinnad, kuhu mina väga minna tahtsin ja Aivari kaasa meelitasin. Meelitamise-osa oli veel kõige lihtsam. Edasi läks asi selgelt marslaslikuks.
Kuna üritus oli üsna pidulik, siis kasutasin võimalust ja panin ennast eriti ilusasti riidesse. Helistasin ka Aivarile igaks juhuks ette ja palusin tal end ILUSASTI riidesse panna, sest mina olin HÄSTI ILUSASTI riides. Aga paistab, et ka eraldi ütlemine ei mõju mõningatele meestele. Sest minu arusaam ilusasti riietumisest ei ole mitte kulutatud teksad, T-särk ja dressikas. Mina olin samas mustas pükskostüümis ja aksessuaariks oli hõbedane sädelev kott. Moodustasime väga kena paari. Ja siis tal oli muidugi ebamugav olla. Ainus teine samalaadse riietusega tüüp seal oli häbelik 14-aastane. No paras ka. Iga kell eelistan sellist varianti, mida Tema suvel kasutas. Kuigi oli tobe näha küll ise mehest kehvem välja. Aga samas rätsepaülikonnas mees võtab ikka kergelt jalust nõrgaks küll. Ja eriti kui tean, et sellise riietumise ainus eesmärk oli minuga kohtumine.
Galal nägin veel korduvalt marslase poolt. No minu viga muidugi, et unustasin uurida eelnevalt ta usuliste veendumuste kohta, aga mõtlesin, et ta on selline inimene, kellest usuteemad tolerantsi viimseni välja ei pigista. Aga ta sai vist ikka paraja shoki. See üritus ei olnud ka päris see, mida mina ootasin, sest minu jaoks on gospel kitsamini defineeritud, aga see oli igal juhul väga hea kontsert. Minu kaaslane aga igavles peaaegu lõpuni välja ja lubas endale nõmedusi nagu esinejate tervitustele tsauga vastamine. Küll vaikselt aga siiski. Ma olin tõeliselt kuri ja pettunud. See oli tema jaoks esimene taoline kogemus, aga kas ta siis ei oleks võinud seda võtta kui võimalust õppida tundma midagi uut? See ei olnud ju mingi usklikuks värbamise kongress. See oli hea muusika ülistamise koht. Usun, et asi ei olnud siin ainult selles, et minu minevik on tihedalt seotud kirikuga ja tema oma üldse mitte. Ta lihtsalt tahtis nõmetseda ja tegigi seda.
Siiski otsustasin talle selle tema jaoks ebameeldiva kogemuse hüvitada. Olin niigi juba enne lubanud, et tassin ta pärast välja. Ma ei tea, kas ta on liiga arg või milles asi on, aga oma Tallinnas elamise ajaga ei ole ta ikka veel leidnud selliseid sõpru, kellega nädalavahetusel mõnusalt linnas aega veeta. Ja ma ei ole ju ometi lapsehoidja. Noh, olen, aga mitte täiskasvanud inimestele.
Käisime siis tema kodust läbi ja uimerdasime veidi. Siis aga võtsime jalad selga ja mõtlesime linna poole marssima hakata. Ta tahtis end üle pika aja täis juua ja ma tahtsin, et ta end vahelduseks lõdvaks laseks. Õiges kohas muidugi. Seega sobis meile mõlemale see, et tema joob. Aga tagasi õhtu selle osa algusesse. Olime jõudnud jalutada vaid esimese bussipeatuseni, kui seal ootavad kolm noort meid kõnetasid. Nende väitel pidi veel üks buss tulema, kuigi kell oli kaksteist läbi. Minu jaoks oli see väga suur üllatus, et Eestis üldse midagi peale südaööd liigub. Aga neil oli õigus. Ja kuigi kaks neist paistsid väga alaealised, oli kolmandaga täitsa lõbus juttu rääkida. Aivarile see vist ei meeldinud, aga ta ei hakanud midagi ütlema ka. Sai vähemalt piltliku näite sellest, kuidas uusi tuttavaid leitakse.
Aga siis läks asi üle ootuste huvitavaks ja imelikuks. Kaks poissi olid alaealised, aga kolmas ei olnud ja kõige tipuks avastasime me, et teame üksteist. Tegelikult ütles ta mulle peaaegu kohe, et olen talle tuttav, aga kuna minuga juhtub seda väga tihti, siis ei hakanud ma sellest lausejupist kinni. Isegi viimase kahe nädala jooksul on vist... neli inimest mulle sama väite esitanud. Aga kuna nüüd selgus, et vähemalt ühel oli õigus, siis äkki ma tõesti tunnen kõiki teisi ka kusagilt.
Et kuidas me siis teame üksteist, kui mina isegi tema nägu ära ja ei tundnud ja mul on üldiselt väga hea nägude mälu. No nda vabanduseks võin öelda, et ta oli hoopis teisiti riides ja ajal, mille veetsime ühes kohas, me ei suhelnud. Temast räägiti kui mingist mõttetust mehest ja ise ta minuga kontakti ei otsinud. Ehk siis... me töötasime ühel ajal sama laeva peal. Mõelda vaid! Mina töötasin seal kaks vahetust, tema asendas kedegi ühe vahetuse ajal. Ja ikka sattusime tööle korraga ning komistasime üksteise otsa. Rääkige veel väiksest Eestist:D Ta on lausa tibatilluke. Kusjuures, ühine töökoht ei ole meie ainuke seos. Ka meie emad tunnevad üksteist. Seda tean mina ammu, aga tema ei saanud ka eile minu jutust aru. Aga meie emad on minu mäletamist mööda töökaaslased. Me ei ole veel vahepeal minu emaga kokku juhtunud ja seega pole jõudnud üle kontrollida. Ja kusjuures see tüüp ei olnudki igav. Mõttetuse väidet ma ümber lükata ei saa, sest me ei veetnud nii palju aega koos. Vaid lühike bussisõit, mil tema rüüpas kordamööda käes olevatest korgita Laua viina ja mingi mitte alkohoolse tundmatu joogi pudelitest. Ja see on küll halb näitaja. Ei tohiks enam nii vanale inimese omane olla. Samuti meeter neljakümnesed sõbrad. Ma siiani mõtlen, kas nad said õhtul mõnda ööasutusse sisse ka või ei.
Aga me läksime maha erinevates bussipeatustes, mille järel seletasin A-le ka ära, mis värk on. Ja siis ütlesin veel, et pangu tähele. Me kohtume öö jooksul veel me väikses kodulinnas. Arvake, kas kohtusime. Muidugi! Me olime jõudnud juba esimese baari üle vaadata ja kohe tagasi välja tulla, kui nad sealt samast eest leidsime:D Aga siis me tõesti rohkem enam ei kohtunud.
Meie A-ga suundusime kõige vanemasse Patrick'usse, et alkoholi manustamisega algust teha ja sõime ka veidi. Seejärel aga läksime tagasi esimesse külastatud kohta, sest aja jooksul on sellest saanud minu kõige vihatumast kõige lemmikum. Paistab, et uuest nimest, sisekujundusest ja tõenäoliselt ka omanikest on kasu olnud. Ma ei mäleta, kas see endine oli Nimeta võ Nimega, aga praegune Tonic on muusika poolest super.
Tantsisime hommikuni. Vahepeal jõime ka, aga ma jäin A-le ikka kordades alla. Jõin vaid mõne kokteili ning tundsin end väga hästi. Viimaks jõudsime nii kaugele, et ta ka end tantsuplatsil hästi tundma hakkas. Siis läks alles tõeliselt lõbusaks. Või noh... mingi piirini. Mul oli tõeline tantsuhoog sees ja kui A kõlari peale istus, et jalga puhata, ei tahtnud ma tantsimist lõpetada. Tantsisin siis tema ees edasi. Vabalt ja mõnuga. Nii, nagu hea oli. Ja samas teda veidi ka teadlikult kiusates. Päris sülle ei roninud. Seega patune ei ole, aga mulle meeldib teha selliseid pisikesi eksperimente. Aga A taga istus ka üks üsna kapsas tüüp, kes mind põhimõtteliselt suu lahti vaatas ja siis A-le tunnustuse märgiks pöidla üles tõstis. A la: on sul alles naine:D Ja siis järgmise pool tundi ta vahtiski süüdimatult mind. No mulle tegi see nalja, aga peast käis läbi ka mõte, et ma võiksin talt ju piletiraha võtta:D There are no free lunches ju.
Aga mul oli tore. Mis on põhiline. Kuni A liiga täis jäi ja tema käed liiga vabalt käima hakkasid. Huvitav on see, et ta teab Silmarõõmust ja ikkagi arvab, et on ok käed mu tagumikule panna. Ma muidugi ei lasknud tal neid sinna jätta, aga sõbrale on väga raske selliseid asju puust ja punaseks ka teha. Pidin siis pidevalt nihverdama kuidagi enda jaoks mugavamasse positsiooni. Lõpuks viskas nii üle, et ma otsustasin, et meil on aeg koju minna. Kell oli peaaegu kuus ka.
Hakkasime siis jalutama Vabaduse väljaku poole, sest ma tahtsin, et mu vana lemmiktaksojuht meile sin ajärgi tuleks, aga ta oli hetkel kaugel ja lubas helistada lähemale jõudes. Mida ta millegipärast ei teinudki. Aga millest ei olnud hullu, sest avastasime, et esimene tramm tuleb kohe ja nagunii suutsime minu valutavatest ja tema otse mitte astuvatest jalgadest hoolimata paar peatust juba jala läbida. Ühe peatusevahe läbisime siiski tsiviliseeritud inimeste kujul end vedada lastes. Ja voodisse vajusime kella seitsme paiku.
Aga magada mul kaua ei lastud. Härra "ma ei ole täis" ajas mu juba kümne ajal üles. Jälle mind ajas vaikselt oksele, sest ta üritas mind oma higiste värisevate kätega katsuda ning siis proovis vana trikki - minu peal aelemist. Huvitav, kas tõesti mõnele naisele mõjub erutavalt selline asi? A, kui sa loed, siis palun vabandust. Aga mul on vaja need muljed endast välja saada. Sa oled muidu tõeliselt tore inimene, aga ma ju rääkisin sulle samal õhtul, miks sinust ja minust ei saa kunagi meid ja et mul on juba sobiv meie-kandidaat silmapiiril.
A tunnistas mulle õhtul ise ka, et on oma võlumisoskused või mis see sõna oligi ära unustanud. Pigem tundus, et ta ei ole neid veel üles leidnudki. Ühel hetkel vihastasin, sest magada ta mul ei lasknud ja ise samas üles ei ärganud, ning otsustasin ära minna. Oma koju oma voodisse, kus on palju parem magada. Ta püüdis mind veel ümbert kinni hoides jääma veenda. Aga ju sai ise ka aru, et seda võistlust ta ei võida.
Ja kuna mul on kaks ööd vahele jäänud, siis magasin kella viieni. Nüüd võiks keegi süüa tuua. Kodus pole midagi isuäratavat ja välja vedada ma täna end ei suuda.
P.S. Meie kodus elavad nüüd kaks inglit. Ühel on lihtsalt käed koos palveks, aga teine on ekstreemsete olukordade jaoks. Ta on ka põlvili. Loodetavasti on neist rohkem kasu kui silmailu.
Eile toimus üks äge üritus nimega Eesti Gospelmuusika Auhinnad, kuhu mina väga minna tahtsin ja Aivari kaasa meelitasin. Meelitamise-osa oli veel kõige lihtsam. Edasi läks asi selgelt marslaslikuks.
Kuna üritus oli üsna pidulik, siis kasutasin võimalust ja panin ennast eriti ilusasti riidesse. Helistasin ka Aivarile igaks juhuks ette ja palusin tal end ILUSASTI riidesse panna, sest mina olin HÄSTI ILUSASTI riides. Aga paistab, et ka eraldi ütlemine ei mõju mõningatele meestele. Sest minu arusaam ilusasti riietumisest ei ole mitte kulutatud teksad, T-särk ja dressikas. Mina olin samas mustas pükskostüümis ja aksessuaariks oli hõbedane sädelev kott. Moodustasime väga kena paari. Ja siis tal oli muidugi ebamugav olla. Ainus teine samalaadse riietusega tüüp seal oli häbelik 14-aastane. No paras ka. Iga kell eelistan sellist varianti, mida Tema suvel kasutas. Kuigi oli tobe näha küll ise mehest kehvem välja. Aga samas rätsepaülikonnas mees võtab ikka kergelt jalust nõrgaks küll. Ja eriti kui tean, et sellise riietumise ainus eesmärk oli minuga kohtumine.
Galal nägin veel korduvalt marslase poolt. No minu viga muidugi, et unustasin uurida eelnevalt ta usuliste veendumuste kohta, aga mõtlesin, et ta on selline inimene, kellest usuteemad tolerantsi viimseni välja ei pigista. Aga ta sai vist ikka paraja shoki. See üritus ei olnud ka päris see, mida mina ootasin, sest minu jaoks on gospel kitsamini defineeritud, aga see oli igal juhul väga hea kontsert. Minu kaaslane aga igavles peaaegu lõpuni välja ja lubas endale nõmedusi nagu esinejate tervitustele tsauga vastamine. Küll vaikselt aga siiski. Ma olin tõeliselt kuri ja pettunud. See oli tema jaoks esimene taoline kogemus, aga kas ta siis ei oleks võinud seda võtta kui võimalust õppida tundma midagi uut? See ei olnud ju mingi usklikuks värbamise kongress. See oli hea muusika ülistamise koht. Usun, et asi ei olnud siin ainult selles, et minu minevik on tihedalt seotud kirikuga ja tema oma üldse mitte. Ta lihtsalt tahtis nõmetseda ja tegigi seda.
Siiski otsustasin talle selle tema jaoks ebameeldiva kogemuse hüvitada. Olin niigi juba enne lubanud, et tassin ta pärast välja. Ma ei tea, kas ta on liiga arg või milles asi on, aga oma Tallinnas elamise ajaga ei ole ta ikka veel leidnud selliseid sõpru, kellega nädalavahetusel mõnusalt linnas aega veeta. Ja ma ei ole ju ometi lapsehoidja. Noh, olen, aga mitte täiskasvanud inimestele.
Käisime siis tema kodust läbi ja uimerdasime veidi. Siis aga võtsime jalad selga ja mõtlesime linna poole marssima hakata. Ta tahtis end üle pika aja täis juua ja ma tahtsin, et ta end vahelduseks lõdvaks laseks. Õiges kohas muidugi. Seega sobis meile mõlemale see, et tema joob. Aga tagasi õhtu selle osa algusesse. Olime jõudnud jalutada vaid esimese bussipeatuseni, kui seal ootavad kolm noort meid kõnetasid. Nende väitel pidi veel üks buss tulema, kuigi kell oli kaksteist läbi. Minu jaoks oli see väga suur üllatus, et Eestis üldse midagi peale südaööd liigub. Aga neil oli õigus. Ja kuigi kaks neist paistsid väga alaealised, oli kolmandaga täitsa lõbus juttu rääkida. Aivarile see vist ei meeldinud, aga ta ei hakanud midagi ütlema ka. Sai vähemalt piltliku näite sellest, kuidas uusi tuttavaid leitakse.
Aga siis läks asi üle ootuste huvitavaks ja imelikuks. Kaks poissi olid alaealised, aga kolmas ei olnud ja kõige tipuks avastasime me, et teame üksteist. Tegelikult ütles ta mulle peaaegu kohe, et olen talle tuttav, aga kuna minuga juhtub seda väga tihti, siis ei hakanud ma sellest lausejupist kinni. Isegi viimase kahe nädala jooksul on vist... neli inimest mulle sama väite esitanud. Aga kuna nüüd selgus, et vähemalt ühel oli õigus, siis äkki ma tõesti tunnen kõiki teisi ka kusagilt.
Et kuidas me siis teame üksteist, kui mina isegi tema nägu ära ja ei tundnud ja mul on üldiselt väga hea nägude mälu. No nda vabanduseks võin öelda, et ta oli hoopis teisiti riides ja ajal, mille veetsime ühes kohas, me ei suhelnud. Temast räägiti kui mingist mõttetust mehest ja ise ta minuga kontakti ei otsinud. Ehk siis... me töötasime ühel ajal sama laeva peal. Mõelda vaid! Mina töötasin seal kaks vahetust, tema asendas kedegi ühe vahetuse ajal. Ja ikka sattusime tööle korraga ning komistasime üksteise otsa. Rääkige veel väiksest Eestist:D Ta on lausa tibatilluke. Kusjuures, ühine töökoht ei ole meie ainuke seos. Ka meie emad tunnevad üksteist. Seda tean mina ammu, aga tema ei saanud ka eile minu jutust aru. Aga meie emad on minu mäletamist mööda töökaaslased. Me ei ole veel vahepeal minu emaga kokku juhtunud ja seega pole jõudnud üle kontrollida. Ja kusjuures see tüüp ei olnudki igav. Mõttetuse väidet ma ümber lükata ei saa, sest me ei veetnud nii palju aega koos. Vaid lühike bussisõit, mil tema rüüpas kordamööda käes olevatest korgita Laua viina ja mingi mitte alkohoolse tundmatu joogi pudelitest. Ja see on küll halb näitaja. Ei tohiks enam nii vanale inimese omane olla. Samuti meeter neljakümnesed sõbrad. Ma siiani mõtlen, kas nad said õhtul mõnda ööasutusse sisse ka või ei.
Aga me läksime maha erinevates bussipeatustes, mille järel seletasin A-le ka ära, mis värk on. Ja siis ütlesin veel, et pangu tähele. Me kohtume öö jooksul veel me väikses kodulinnas. Arvake, kas kohtusime. Muidugi! Me olime jõudnud juba esimese baari üle vaadata ja kohe tagasi välja tulla, kui nad sealt samast eest leidsime:D Aga siis me tõesti rohkem enam ei kohtunud.
Meie A-ga suundusime kõige vanemasse Patrick'usse, et alkoholi manustamisega algust teha ja sõime ka veidi. Seejärel aga läksime tagasi esimesse külastatud kohta, sest aja jooksul on sellest saanud minu kõige vihatumast kõige lemmikum. Paistab, et uuest nimest, sisekujundusest ja tõenäoliselt ka omanikest on kasu olnud. Ma ei mäleta, kas see endine oli Nimeta võ Nimega, aga praegune Tonic on muusika poolest super.
Tantsisime hommikuni. Vahepeal jõime ka, aga ma jäin A-le ikka kordades alla. Jõin vaid mõne kokteili ning tundsin end väga hästi. Viimaks jõudsime nii kaugele, et ta ka end tantsuplatsil hästi tundma hakkas. Siis läks alles tõeliselt lõbusaks. Või noh... mingi piirini. Mul oli tõeline tantsuhoog sees ja kui A kõlari peale istus, et jalga puhata, ei tahtnud ma tantsimist lõpetada. Tantsisin siis tema ees edasi. Vabalt ja mõnuga. Nii, nagu hea oli. Ja samas teda veidi ka teadlikult kiusates. Päris sülle ei roninud. Seega patune ei ole, aga mulle meeldib teha selliseid pisikesi eksperimente. Aga A taga istus ka üks üsna kapsas tüüp, kes mind põhimõtteliselt suu lahti vaatas ja siis A-le tunnustuse märgiks pöidla üles tõstis. A la: on sul alles naine:D Ja siis järgmise pool tundi ta vahtiski süüdimatult mind. No mulle tegi see nalja, aga peast käis läbi ka mõte, et ma võiksin talt ju piletiraha võtta:D There are no free lunches ju.
Aga mul oli tore. Mis on põhiline. Kuni A liiga täis jäi ja tema käed liiga vabalt käima hakkasid. Huvitav on see, et ta teab Silmarõõmust ja ikkagi arvab, et on ok käed mu tagumikule panna. Ma muidugi ei lasknud tal neid sinna jätta, aga sõbrale on väga raske selliseid asju puust ja punaseks ka teha. Pidin siis pidevalt nihverdama kuidagi enda jaoks mugavamasse positsiooni. Lõpuks viskas nii üle, et ma otsustasin, et meil on aeg koju minna. Kell oli peaaegu kuus ka.
Hakkasime siis jalutama Vabaduse väljaku poole, sest ma tahtsin, et mu vana lemmiktaksojuht meile sin ajärgi tuleks, aga ta oli hetkel kaugel ja lubas helistada lähemale jõudes. Mida ta millegipärast ei teinudki. Aga millest ei olnud hullu, sest avastasime, et esimene tramm tuleb kohe ja nagunii suutsime minu valutavatest ja tema otse mitte astuvatest jalgadest hoolimata paar peatust juba jala läbida. Ühe peatusevahe läbisime siiski tsiviliseeritud inimeste kujul end vedada lastes. Ja voodisse vajusime kella seitsme paiku.
Aga magada mul kaua ei lastud. Härra "ma ei ole täis" ajas mu juba kümne ajal üles. Jälle mind ajas vaikselt oksele, sest ta üritas mind oma higiste värisevate kätega katsuda ning siis proovis vana trikki - minu peal aelemist. Huvitav, kas tõesti mõnele naisele mõjub erutavalt selline asi? A, kui sa loed, siis palun vabandust. Aga mul on vaja need muljed endast välja saada. Sa oled muidu tõeliselt tore inimene, aga ma ju rääkisin sulle samal õhtul, miks sinust ja minust ei saa kunagi meid ja et mul on juba sobiv meie-kandidaat silmapiiril.
A tunnistas mulle õhtul ise ka, et on oma võlumisoskused või mis see sõna oligi ära unustanud. Pigem tundus, et ta ei ole neid veel üles leidnudki. Ühel hetkel vihastasin, sest magada ta mul ei lasknud ja ise samas üles ei ärganud, ning otsustasin ära minna. Oma koju oma voodisse, kus on palju parem magada. Ta püüdis mind veel ümbert kinni hoides jääma veenda. Aga ju sai ise ka aru, et seda võistlust ta ei võida.
Ja kuna mul on kaks ööd vahele jäänud, siis magasin kella viieni. Nüüd võiks keegi süüa tuua. Kodus pole midagi isuäratavat ja välja vedada ma täna end ei suuda.
P.S. Meie kodus elavad nüüd kaks inglit. Ühel on lihtsalt käed koos palveks, aga teine on ekstreemsete olukordade jaoks. Ta on ka põlvili. Loodetavasti on neist rohkem kasu kui silmailu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar