Käisin täna oma autoga arsti juures. Kuidagi alati satub nii, et kui Sandra Tallinnasse tuleb, juhtub minu neljarattalise sõbraga midagi. S arvabki juba, et mu autol puudub täielikult immuunsus. Õnneks seekord saime ta ruttu terveks ravitud. Kuigi viimased sõidud olid ikka juba väga hirmuäratavad. Ja jälle oli tore Melasi toredate tüüpidega suhelda. See on alati omaette elamus.
Täna oli tegelikult jälle üsna tähtis päev. Selline Draamateatri logo tüüpi päev jälle, kus üks silm naerab ja teine nutab. Sain kardetud negatiivse vastuse. Ega see ei olnudki enam eriti üllatav. Olin ju vastust oodanud juba lubatust kolm päeva kauem, mis andis üsna mõistetava vihje selle kohta, mida nad otsustasid. Ju siis lihtsalt ei tahetud rikkuda mu nädalavahetust, kuigi närvis olin nagunii või taheti jätta endale paar ohutuspäeva, mille jooksul pidi konkursi võitnu oma otsuse langetama ja nad ei tahtnud vanasse kaevu sülitada enne uue valmimist. Mitte, et ma vana kaev oleksin. Aga second best, ma oletan.
Selline tunne oli mul juba enne ja usun, et tean ka võitjat, aga see naerunäo osa tuleneb sellest, et vist oli neilgi mulle raske ära öelda, sest mulle anti ette uus siht. Ei mingeid garantiisid ja ma jälle ei räägi sellest igaks juhuks, aga neljapäeval saan targemaks. Vähemalt juhtub see ruttu. Ja see ei ole küll see ning mu kukkumine oli tänu edukusele väga kõrge, aga löök pehmendati ära ja ma olen selle eest tänulik. Ja ma arvan, et mõne aja pärast ma siiski proovin sinna uuesti. See tundub kodu olevat. Ja tänu nendepoolsele mind austavale käitumisele, ei jää mul selle ettevõtte suhtes hinge ka okast, nagu palju kordi varem. Päris raske on juba linnas firmalogode vahel ringi käia nii, et ei näeks midagi isikliku koemuse tõttu ärritavat. Aga homme on uus päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar