Ma olen nii palju kordi üritanud hakata päevikut pidama. Siiani küll paberkandjal, aga alati on need üsna varsti pooleli jäänud. Siiski ma ei kahetse nende pidamist, sest hiljem on nii huvitav lugeda, milline inimene ma mingil eluperioodil olin. Nüüd ma siis üritan jälle. Teine päev jutti. Hea märk:D
Seekord kirjutan eesti keeles, nagu vist juba aru saite. Mul lihtsalt on nii kopp ees võõrkeeltest. Vähemalt tänaseks. Kui keegi teine pakub end välja vabatahtlikuks minema minu eest hispaania keele kontrolltööd tegema, mille sisu on alati üllatus, ja seejärel kohe prantsuse keelega maadlema hakkama, siis olete väga teretulnud.
Ei tglt...
Ma ei taha täna enam viriseda. Aitab kah. Kokkuvõttes oli üsna huvitav päev. Avastasin eile enda jaoks lühijutud ja -raamatud netist ja kaks päeva olengi süvenenud välja mõeldud tegelaste eludesse. Soovitan soojalt Mari-Leen Lemberi blogi-raamatuid. Muy bien!
Mul on seda hetkel nii väga vaja. Ma olen juba üsna kaua igatsenud hea ilukirjanduse järgi, sest TÜ raamatukogus ma pole siiani veel sellise soft readingi peale sattunud, aga samas, ma olen seal vaid kaks korda käinud ka. :D Võib-olla seal siiski on midagi ilma ülemäärase koguse võõrsõnadeta ja teadusliku tekstita. Sellest lihtsalt saab üsna ruttu siiber, kui seda päevast päeva lugema peab. Eks ma kunagi otsin.
Niisiis. Nüüd te teate. Ma olen igavene laiskvorst ja väldin hetkel õppimist igal võimalikul viisil. Kuna midagi tarka ka otseselt teha ei ole, siis istungi arvutis. Võib öelda ka, et ma elan siin, kuigi häbi on tunnistada. Aga see selleks...
Meil käisid täna Katsi sugulane ja tema parim sõber külas. Nendega oli päris lahe. Taneliga on alati lahe koos olla. Minu meelest on ta lihtsalt igati väärt inimene. Andrust nägin täna esimest korda, aga ta paistis ka OK olevat. Nende külaskäik pani mind aga veel rohkem oma vanu sõpru taga igatsema. Ma poleks kunagi osanud arvata, et teise linna õppima minemine nii raske võib olla. Kas te kujutate ette, mis tunne on ühel hetkel lihtsalt asjad kokku panna ja ära minna? Meie Katsiga just nii tegime.
Algul oli küll lahe. Mõtlesime, et saab kodust eemale, uued sõbrad, ägedad peod, võimalus õppida seda, mida ISE tahad. Sittagi! Enam ma küll nii vaimustuses ei ole. Ma vis ttundun hetkel hirmsa vingujana, kuigi ise ei tahaks endast küll nii mõelda, aga hetkel pole lihtsalt kuigi palju asju minu elus, mille üle rõõmustada. Ma siiski loodan, et kõik läheb paremaks ja varem või hiljem peavad ju ilmad ka jälle ilusaks minema. Eks!?
Täna on tüüpiline teisipäev. Juba tahaks koju. Selle kodust ära tulemisega ongi nii, et nüüd on koduigatsus nagu väikesel lasel. Koju jõudes ja emaga näägeldes aga tahaks jälle tagasi. Miks inimene ei või õnnelik olla sellega, mis tal on? Mina kaasa arvatud. Ja teine oluline faktor - sõbrad. Me oleme ju ikka veel kõik üsna lähedased, aga mitte enam nii ja see on loomulik, sest mina olen siin ja nemad seal. Selge see, et nende elu läheb edasi ja minu oma ka. Nemad näevad üksteist ikka tunduvalt tihemini kui mina neid ja aja möödudes kerkib esile aina rohkem asju-jutte nende ühistest tegudest ja mälestustest, mis minusse ei puutu. Sellest on kahju. Ei tahaks neid kaotada.
Ja uues linnas sõprade loomine ei olegi nii lihtne kui algul tundus. Ma olen muidu selline tüüp, kes üsna kergelt teistega jutule saab, aga seekord on millegipärast teisiti. Ma ei tea, kas asi on minus endas või selles, et paljud klammerdusid juba esimestel ülikooli päevadel kellegi teise külge ja leidsid nii liitlase, teised aga tulid siia juba vana seltskonnaga. Mina hoidsin vanade tuttavate ligi, aga need sattusid kõik olema sellised, kelle pool klassi tuli ka ühes. Mina olen oma kooli omadest sel erialal üksi ja Kats ka. Ma usun, et me mõlemad oleme väga õnnelikud selle üle, et siiski kokku jäime. Siiski meil ju juba üle kaheksa aasta ühist ajalugu.
Et siis Katsist. Tema on minu pinginaaber olnud suuremas osa ajast alates viiendast klassist. Vahepeal oleme ka kakelnud ja erinevates seltskondades liikunud, aga sõbrad oleme ikka algusest peale olnud. Nüüd oleme toakaaslased ühikas ja Naljatades tutvustame ennast teistele tihti ka abikaasadena:D Me lihtsalt tunneme üksteist väga hästi ja teame teinetesest kõike. Nii rõõme kui muresid. Koos on tehtnud nii mõnigi lollus, nutetud krokodillipisaraid poiste pärast ja naerdud nii, et kõhulihased valutavad. Et siis tema on üks mu lemmikinimesi ja Kats. Kui sa seda lugema juhtud, siis aitäh sulle, et sa mul olemas oled. Kalli-musi-pai.
Tulles tagasi minu juurde...
Ma ei tea kust alustada. Päevik - eriti avalik - on justkui eluloo kirjutamine. Vähemalt minu meelest. Aga kuidas kirjutada KÕIKE olulist võimalikult kiiresti ja väheste sõnadega? Kuidas tema oma elust kokkuvõtet kui see alles poole peal on? Kui keegi oskab mind kuidagi õpetada, laske käia. Aga tglt, ma olen piisavalt uhke inimene ega talu eriti seda, kui teised inimesed mind õpetama tulevad. Õpetajad välja arvatud.
Homme üritan siis oma elulugu kuskilt otsast alustada ja pooleli jäänud teemasid edasi harutada. Nüüd aga hakkan ka filmi Kutt, kus mu auto on? vaatama. See oli päris hea, nii palju kui ma mäletan.:D
Ciao,
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar