Kas keegi võtaks mu peavalu ära? Paluuun! Ja siis võiks juba ühtlasi minu eest meedia õpiku ka läbi lugeda. Mina ise olen kahe päevaga 36lk loetud saanud ja päris mitu korda end magama uinutanud sellega.
Enivei... tänaseks vist aitab õppimisest. Ma olen nõus juba ükskõik mida muud tegema. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks me empsiga täna katse-eksitus meetodil kõigest kodus olevast kooki tegema hakkasime. See on peaaegu söödav:D See oli ühtlasi nagu quality-time meie jaoks:D
Tglt minu pead vaevab veel üks mõte või paar. Miks on nii, et kui keegi tunnistab üles, et tal on sinu vastu tunded, siis tekib kas kerge härdushetk või lihtsalt tahtmine joosta vastassuunas ja telefon nädalaks kapipõhja peita? On üsna suur tõenäosus, et sina teda ei taha. Samas aga, kui sinul tekivad tunded kellegi vastu, siis tema ei saa arugi. Võib juhtuda, et nii tekib armukolmnurk või lihtsalt on mängus ajafaktor. Algul on sul keegi teine ja tema nutab. Pärast on tema kellegi kolmandaga õnnelik ja sina nutad vaikselt patja.
Teine asi, millest ma aru ei saa, on fakt, et kui sul on keegi, siis kohe ilmub veel paar teist, kelle pead sa kogemata sassi oled ajanud. Kui sa aga vaba oled, siis on järsku kõik kuhugi kadunud. Mina ei tea. Kas see on kellegi nõme nali või mis?
Hetkel nii igatsen kellegi järgi, kes lihtsalt oleks mu kõrval, kellega saaks kõigest rääkida ja kes vajadusel lihtsalt hoiaks kõvasti ümbert kinni. Ma lihtsalt armastan seda tunnet. Vastu talve on nii kurb, kui pole kellelegi kaissu pugeda.
Ei tahaks enda ega ka lugejate tuju ära rikkuda. Niisiis rohkem kurbadest asjadest ei räägi. Tahaks laulda. Ümiseda kaasa BSB vanadele hittidele või mõnele muule kurvameelsele ja ilusale. Hetkel lähevad imalad poistebandid väga hästi peale. Siiski pean selle asjaga kannatama, kuni jään üksi. Seltskonnas ei sobi ju. Ka väikses sõpraderingis.
Tänaseks kõik. Vist...
Bye
M
Ah jaaaa... Head isadepäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar