Täna helistas Tema mulle.
Ma ei saanud algul arugi, kellega tegu on, sest Ta helistas võõralt numbrilt ja levi oli ka kehva. Ta oli omale rate kõnekaardi teinud. See osa ajas naerma mind ja natuke palju mõnitasin teda sellepärast, aga ma muutungi õelaks haiget saades ja natuke ma tema pärast ikka sain ka haiget.
Ta helistas tegelikult sellepärast, et oli tahtnud minuga kokku saada, aga mina ei saanud siis, kui temal aega oli ja tema siis, kui ma tagasi helistasin. Lahkuminekud on naljakad. Vale sõna. Pigem nagu tragikomöödiad. Varem oli meil üksteisele nii palju rääkida ja huvitav oli teineteist kuulata ka, kuigi vahel ausalt ei viitsinud, sest tahtsin edasi rääkida enda elust ja sellest, mis minuga peale meie viimast kohtumist juhtunud oli ja rääkida oli alati nii palju olenemata ajavahest, mis meie kahe kohtumise vahele jäänud oli. See võis olla paar päeva või paar tundi. Ikka oli nii palju teineteisele öelda. Tahtsime ju teineteist läbi ja lõhki tundma õppida ja võimalikult kiiresti. See mulle meeldiski Tema puhul, et me olime ühesugused lõvid. Mõlemad üsna enesekesksed ja jutukad, mõlemad hästi uhked, uhkemad, kui tegelikult endale kasuks tuleb, aga koos oli meil üsna hea. Muidugi oli asju, mis tema puhul häirisid mind ja kindlasti vastupidi ka, aga ma ei tahtnud mitte sellest kirjutada.
Miks juhtub nii, et vahetult peale lahkuminekut ollakse kui võõrad? Nagu polekski üksteisele millestki rääkida. Enam ei ole mingit tahtmist oma mõtteid ja tundeid teineteisega jagada ja samas nagu tunnen ma sellest puudust. Üks inimene, kellega sain kõigest rääkida, jälle vähem. Huvitav, kas see läheb ajapikku mööda, nagu Incu puhul läks? Ma loodan siiski, et nüüd olen ma ise vanem ja Tema on nagunii veelgi vanem. Loodan, et suudame käituda veidi täiskasvanulikumalt ja ratsionaalsemalt, samas mitte loobudes lapsemeelsusest ja lapsikustest, ja hakkame sama hästi läbi saama ning teineteist uuesti usaldama siiski rutem kui mitme aasta pärast, sest sellest oleks väga kahju. Vähemalt minul. Võib-olla on tema oma uue tüdrukuga nii õnnelik, et ei mõtle üldse enam minule? Aga samas... tema helistas ju.
Asi vist ongi usalduse reetmises. Ju me mõlemad saime haiget. Meie lahkuminek toimus ju nii kähku, et nüüd ei tea, mida teineteiselt oodata ja kas tasub üksteist ikka usaldada? Võib-olla Ta kardab minuga rääkida oma praegusest elust kellegi teisega koos, sest ma saaks haiget? Võib-olla on tema kartusel põhjust. Ma ei tea ju ise ka.
Asi ei olegi selles, et mul ikka veel tema vastu tundeid oleks. Ei ole. Vähemalt mitte selliseid nagu varem, nagu suvel, kui me tuttavaks saime. Haiget teevad pigem täitmata jäänud lubadused ja nüüdseks tähenduse kaotanud sõnad nagu: ma olen nõus sind ootama, kuni sa 30 saad. Võib-olla kauemgi. Ma poleks üldse osanud oodatagi, kedagi sinusugust kohtan ja veel nii ruttu. Mul oli plaan nüüd veidi noorust nautida, aga sina muutsid kõik. Jne
Ma kinkisin talle sünnipäevaks kunagi peale pikka mõtlemist kümme allkirjastatud lubadusekaarti, mille ta võis ise ära täita oma soovidega. Mina olin nõus neid kõiki täitma. Reaalselt teostatavaid vähemalt. Tema soovid ei olnud üldse isekad. Ma panen need siia kirja, kuigi need enam ei kehti vist.
1. Ei räägi endast halvasti!
2.Ütle mulle kohe ja otse, kui ma midagi valesti teen!
3.Aita ja õpeta mind, et ma saaksin sulle parem mees olla! - nagu kui armas saab olla!?
4.Räägi mulle alati, kui sul on midagi südamel!
5.Ära ole palun nii kange! Anna vahel järele ka!
6.Jää alati iseendaks, et (nimi) oleks alati olemas see sama armas, huvitav, energiline, rõõmus, hakkaja ja veel tagatipuks ka imeilus Maria!
Ta ei jõudnudki kõiki oma soove ära kasutada. Ma oleks olnud nõus palju isekamate ja seksistlikumate unelmatega. Nii on/oli isegi veelgi raskem. Aga nüüd on see unelm läbi ja minu nenendest omadustest pole vist kuigi palju järgi jäänud. Isegi nägu on punnilisemaks läinud ja hing norutab erinevate eluraskuste all. Kas minust saab kunagi kellegi teise jaoks see ÕIGE? Ma loodan küll. Ma loodan, et see juhtub kodus, kui koolist puhkust saan. Ei jaksa ära oodata, ausalt ja igasuguste tarkade horoskoopide lubadused, et ma saan rikkaks ja õnnelikuks oma 30ndates ei lohuta eriti. Sinna on ju nii kaua aega. Kas ma pean siis niikaua üksik ja õnnetu olema?
Okey. Aitab nüüd enesehaletsusest. See ei vii kuskile.
Ühe huvitava telefonikõne sain veel täna. Andruselt. Tal on homme sünnipäev ja ma oleks vist jälle maha maganud. Igatahes, ta kutsus mind endaga Hiiumaale kaasa täna ja kohe. Ütles, et tahab sünnipäeva hommikul ärgata ja näha mind enda kõrval. Ja meist kumbki ei mõtle seda seksuaalselt. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ma oleks läinud ka, et ta üksi ei peaks oma sünnipäeval olema, aga homme on juhtumisi minu eriala seisukohalt kõige olulisem kontrolltöö ja kas ma õpin praegu selleks? Oh ei! Siiani mõtlen, et oleks ikka võinud minna. Küll ma kuidagi õigeks ajaks ennast tagasi toimetanud oleks. Siis ma poleks kindlasti üldse õppida saanud, aga siis oleks mul ka parem põhjendus, kui et lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei oska, ei jaksa.
Tänaseks kõik. Sry, kui kellegi tuju alla viisin kogemata.
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar