Täna peaksin siia midagi tarka kirjutama vist, aga kuna juba selline ilusa numbriga päev on, siis tegin muudatusi ka oma sõpradelistis ja vahetasin totaka bloginime välja. See eelmine - just another extraordinary day oli tingitud sellest, et rohkem kui neli kuud tagasi, kui ma seda blogi alustasin, siis mu elu oli väga kreisi. Minuga oli järjest juhtunud asju, mida juhtubki võib-olla ainult üks kord elus või üldse mitte või vähemalt ei peaks need korraga juhtuma.
Nimelt jäeti mind septembrikuus, kui kõik on uus, ilusti elus esimest korda maha. Sellele järgneval päeval varastati mind klubis paljaks, nädal hiljem taheti ühikast välja visata tibatillukese peo pärast ja siis mõtlesin, et enam hullemaks ju minna ei saa. Aga juba kuu aja pärast, kui veel kõik mu probleemidki lahendatud polnud, läks mu kallis auto sõidu pealt põlema. No kuidas selline asi küll juhtub? On ju üsna uskumatu? Seepärast tahtsingi kõik kirja panna, et mitte enda mentaalses tervises kahelda. Nagu näete, hetkel suudan selle kõik nelja rea peal kokku võtta, aga varem oli vaja väga paljude inimestega sellest rääkida, et endal kergem hakkaks ja blogi aitas palju.
Igatahes, ma pole kunagi eriline päevikupidaja olnud, kuigi vanu päevaraamatuid on väga lahe aastaid hiljem lugeda. Millegipärast jäävad need aga mul alati kas juba mõne päeva või hiljemalt paari kuu pärast pooleli. Vahel siiski eksivad mõned sissekanded ka hiljem mu päevikutesse ära.
Seekord olen aga ekstreemselt tubli olnud ja seda netipäeviku või blogi kujul. Minu elu on enam-vähem juba nelja kuu ulatuses siia kirja saanud ja sügise alguses oli isegi sõna blogi minu jaoks veel väga hägune. Muidugi, olin ka enne mõningaid teiste blogisid näinud, aga selle sõna tähendus kippus ikka veel meelest ära minema.
Kusagil oktoobri lõpus tekkis mul vältimatu soov omalegi blogi luua ja blogile aitas kodu otsida Sten, kes isegi siis alles väga uus sellel teemal oli. Aitäh sulle!
Minu üllatuseks aga jäi blogistamine - mulle nii meeldib see sõna ja kui keegi ei karju, siis patenteerin selle ära - mulle külge. Nii mõnus on õhtul oma päev ja mõtted lahti harutada ja kirja panna ja eriti hea on saada teistelt tagasisidet. Mul on vist lausa sõltuvus. Ja juba on tekkinud lemmikblogid ja esimesed blogisõbradki. Nii huvitav on lugeda teiste inimeste eludest ja mõtetest, eriti kui nad ise ei pahanda. Aga blogistamist ma rohkem ei reklaami. Seda tuleb ise proovida.
See-eest teen ära midagi, mida ma algul ei osanud. Kuidas ikka rääkida endast kiirkorras kõik oluline ära? Ka tavaelus käib ju tutvumine uute inimestega tasapisi. Nüüd aga siiski proovin ma ennast faktideks lahti võtta. Wish me luck!
Nimi: Maria
Olen otsinud nimetähendusi ja minu lemmik on Egiptusepärane The Perfect One - sellest siis ka blogiaadress, mitte et ma lihtsalt mingi edev ülbik oleks, kuigi edev olen ka. Ja printsess olen iseloomulikult või siis liiga tüdrukulik tüdruk nagu Sten ütleb.
Hüüdnimed: Mia (meeldib mulle kirjapildis rohkem kui kõnes)
Paljude jaoks olen Beibe ja kuigi ma tavaliselt vaidlen selle üle, sest ma EI OLE midagi nii beib. Lihtsalt mul on palju ilupotsikuid ja mulle meeldib enda väljanägemise eest hoolitseda ja sellest potsikutevärgist mu nimi väidetavalt tuligi.
Vanasti mul puudus hüüdnimi ja pärisnimi mulle ka ei meeldinud. Nüüd vist olen sellest välja kasvanud lihtsalt, aga igatahes ma soovitasin end Malluks kutsuda ja ristiema lapsed kutsusidki mõnda aega - ärge küsige, mis mul arus oli - aga õnneks n nüüd peaaegu kõik Mia peale üle läinud.
Nimelt jäeti mind septembrikuus, kui kõik on uus, ilusti elus esimest korda maha. Sellele järgneval päeval varastati mind klubis paljaks, nädal hiljem taheti ühikast välja visata tibatillukese peo pärast ja siis mõtlesin, et enam hullemaks ju minna ei saa. Aga juba kuu aja pärast, kui veel kõik mu probleemidki lahendatud polnud, läks mu kallis auto sõidu pealt põlema. No kuidas selline asi küll juhtub? On ju üsna uskumatu? Seepärast tahtsingi kõik kirja panna, et mitte enda mentaalses tervises kahelda. Nagu näete, hetkel suudan selle kõik nelja rea peal kokku võtta, aga varem oli vaja väga paljude inimestega sellest rääkida, et endal kergem hakkaks ja blogi aitas palju.
Igatahes, ma pole kunagi eriline päevikupidaja olnud, kuigi vanu päevaraamatuid on väga lahe aastaid hiljem lugeda. Millegipärast jäävad need aga mul alati kas juba mõne päeva või hiljemalt paari kuu pärast pooleli. Vahel siiski eksivad mõned sissekanded ka hiljem mu päevikutesse ära.
Seekord olen aga ekstreemselt tubli olnud ja seda netipäeviku või blogi kujul. Minu elu on enam-vähem juba nelja kuu ulatuses siia kirja saanud ja sügise alguses oli isegi sõna blogi minu jaoks veel väga hägune. Muidugi, olin ka enne mõningaid teiste blogisid näinud, aga selle sõna tähendus kippus ikka veel meelest ära minema.
Kusagil oktoobri lõpus tekkis mul vältimatu soov omalegi blogi luua ja blogile aitas kodu otsida Sten, kes isegi siis alles väga uus sellel teemal oli. Aitäh sulle!
Minu üllatuseks aga jäi blogistamine - mulle nii meeldib see sõna ja kui keegi ei karju, siis patenteerin selle ära - mulle külge. Nii mõnus on õhtul oma päev ja mõtted lahti harutada ja kirja panna ja eriti hea on saada teistelt tagasisidet. Mul on vist lausa sõltuvus. Ja juba on tekkinud lemmikblogid ja esimesed blogisõbradki. Nii huvitav on lugeda teiste inimeste eludest ja mõtetest, eriti kui nad ise ei pahanda. Aga blogistamist ma rohkem ei reklaami. Seda tuleb ise proovida.
See-eest teen ära midagi, mida ma algul ei osanud. Kuidas ikka rääkida endast kiirkorras kõik oluline ära? Ka tavaelus käib ju tutvumine uute inimestega tasapisi. Nüüd aga siiski proovin ma ennast faktideks lahti võtta. Wish me luck!
Nimi: Maria
Olen otsinud nimetähendusi ja minu lemmik on Egiptusepärane The Perfect One - sellest siis ka blogiaadress, mitte et ma lihtsalt mingi edev ülbik oleks, kuigi edev olen ka. Ja printsess olen iseloomulikult või siis liiga tüdrukulik tüdruk nagu Sten ütleb.
Hüüdnimed: Mia (meeldib mulle kirjapildis rohkem kui kõnes)
Paljude jaoks olen Beibe ja kuigi ma tavaliselt vaidlen selle üle, sest ma EI OLE midagi nii beib. Lihtsalt mul on palju ilupotsikuid ja mulle meeldib enda väljanägemise eest hoolitseda ja sellest potsikutevärgist mu nimi väidetavalt tuligi.
Vanasti mul puudus hüüdnimi ja pärisnimi mulle ka ei meeldinud. Nüüd vist olen sellest välja kasvanud lihtsalt, aga igatahes ma soovitasin end Malluks kutsuda ja ristiema lapsed kutsusidki mõnda aega - ärge küsige, mis mul arus oli - aga õnneks n nüüd peaaegu kõik Mia peale üle läinud.
Üks klassivend ütles kunagi minu kohta ka Kentsakas Tüdruk. See pole mul siiani meelest läinud ja ka tema ise ei osanud põhjendada, miks ta nii minust mõtleb. See selleks.
Sünnipäev on mul 16. augustil nagu Madonnalgi. See aasta tuleb teine ümmargune arv - 2 ja 0. Ja siis tähtkujult olen Lõvi ning aastalt Kass/Jänes ning lisaks kõigele sellele veel üksik laps ka, nii et kui keegi tahab sõbraks saada, siis ainult omal vastutusel. :D Tegelt ma väga tihti ei hammusta, aga ma olen natukene enesekeskne ja edev ja uhke ja võin solvuda ja primadonnatseda jne, aga ma oskan ka väga hea sõber olla.
Millega tegelen?
Hetkel õpin Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja suhtekorraldust esimesel kursusel. Lisaks sellele töötan väheviisi Eesti ainsas lapsehoidmisfirmas ja teen Kaarli koguduse laste- ja noortetöö raames teismelistele tüdrukutele vaba aja Klubi. Sealt kõrvalt üritan ka ära lõpetada oma mängudeteemalist noortemagistrit. Veel on vaja vaid korra üle lugeda, aga see muudkui venib.
Nagu näete, teen ma praegu väga vähe asju võrreldes varasemate aastatega. Üsna palju mu ajast ja rahast kulub muidugi Tartu ja Tallinna vahel siiberdamisele. Aga ma tahaks veel midagi teha ja kui leian midagi sobivat, siis luban, et hakkan ka selle asjaga tegelema. Praegu nt kogun juba mitu nädalat julgust, et tantsutrenni minna, aga üksi ma seekord minna ei taha ja teistel ei ole eriti aega, aga eks näis. Natuke tahaksin ennast liigutada ka ja tantsimine mulle meeldib. Väga!!!
Kelleks saada tahan?
Esimeses klassis tahtsin saada juuksuriks. Millalgi põhikoolis tekkis soov sisearhitektuuri edasi õppima minna, aga reaalsus on karm - minust on nii palju paremaid joonistajaid ja matemaatikaga on ka lood täpselt nii nagu on. Nii, et selle isu peletasin ise ära.
Kuna mulle meeldib kirjutada ja suhelda inimestega, organiseerida üritusi ja juhtida inimgruppe, siis 11ndas klassis uurides Eesti kõrgkoolides õpetatavaid erialasid lõid mu silmad särama nähes, et TÜs on võimalik õppida minu praegust eriala. Edasi olengi püüelnud selle poole, et siia sisse saada ja sees püsima jääda. Nüüd on vaid dilemma, et kas ma kaldun rohkem ajakirjanduse või PRi poole. Eks näis...
Mida varem tegin ja kus siiani olin?
Õppisin ühes Tallinna kunstikallakuga koolis tavaklassis. Kõrvalt käisin aja jooksul väga paljudes erinevates trennides ja ringides, tegelesin laulmisega ja lastetööga, õppisin isegi klaverit mõni aeg, lisaks õppisin veel soome, inglise ja hispaania keelt ja käisin erialastel kursustel. Lisaks erinevatele aeroobika- ja tantsutrennidele olen püüdnud käia omaalgatusel ka jääuisutamas. Ja see tuleb mul palju paremini välja, kui rulluisutamine. Viimases olen väga koba.
Kooli kõrvalt olen töötanud lapsehoidjana, eksootikapoe müüjana ja müüjana väliüritustel. Viimane on kõige raskem ja ka kõige rohkem fun. Ahjaa... ja kunagi olin tööl jalgrattapatrullis - mina, kes ma kardan rattaga sõitmist:D
Hetkel jooksis juhe kokku, aga te võite küsida mult küsimusi ja vastused võin siia ka üles panna. Nagunii on mul ju aega maa ja ilm, et seda postitust update'ida. Ja siis seda, et küsimusi saab küsida aadressil lovitydruk@hotmail.com . Ja ma ei vihasta, kui keegi normaalse kõlaga nimega inimene mu MSNs oma sõbraks paneb, sest nii ju uued sõbrad tekivadki, aga olge viisakad!
1 kommentaar:
Tead mis. veebipäevikut on lihtsam pidada.
Sa võid kusiganes maailmaotsas sinna ennast sisse logida ja postituse lisada. Sa ei pea seda kaasas kandma ja peitma. Noh selles suhtes peitma, et vanasti ma mäletan, et ma oma kunagisi teismelise päevikuid küll peitsin ja lõpuks põletasin kõik ära :S jube kahju. Aga ma lihtsalt sain ikka pris korralikult ka selle kõige eest mis ma sinna kirjutasin. Igast valed inimesed sattusid seda lugema kogu aeg. Alustades minu kallist vanaemast. Kes ei mõistnud kuidagi minu armumisi ja murtud südant jne jne jne.
Sa oled ikka jube tubli ja aktiivne tegelane. Kuidas sa kõike jõuad?
Muide seda küsitakse ka mult päris sageli. Ja ma tean vastust juba ette.. Tegelikult polegi kõik nii hull kui välja paistab.
Postita kommentaar