Täna on olnud äärmiselt huvitav ja ühtlasi imelik päev. Aga enne, kui ma sellest lähemalt räägin, siis ütlen ära, et eilne Sillu üllatuspidu läks vägagi korda ja mul on jube hea meel, et ma kogemata varem selle korraldamisest siia ei kirjutanud, sest Sillu tunnistas, et on mu püsilugejaks hakanud.
Noh igatahes, viimased kolm päeva - enne tänast - olen tegelenud oma telefoniarvega ja närvirakkude kulutamisega Sillule võimalikult toredat sünnat organiseerides ja kukkus vist päris hästi välja ka.
Tema teadis vaid, et veedab õhtu Incuga ja, et minust vast ka täitsa ei pääse. Tegelikult aga väikse Incu ja suuuuuuuuuure Silja abiga korraldasime kõik Sillu vanad ja head sõpsid Incu poole ja Silja, kes pidi algselt olema ka vaid külaline, kelle ainsaks ülesandeks on õigel ajal õiges kohas olla, oli lõpuks see, kes ajas kokku need sõpsid, kellega mina ei suhtle, pani oma ema torti tegema ja organiseeris ka muu toitlustamise. Nii et suur-suur aitäh talle.
Mina poleks seekord kõigega ise hakkama saanud, sest auto ei ärganud päris iseseisvalt ja õigel ajal ellu ning mul oli nii hullumeelne reede ka, et mina ise jäin kaks tundi sinna sünnale hiljaks. Aga see-eest ma tulin koos enda tehtud muffinitega, mida ma pole kunagi varem teha proovinudki. Muideks, ma ei oskagi süüa teha. Aga vist tulid üsna hästi välja. Ma ootan veel Andu karmi kriitikat, sest tema on meist kõige parem kokk ja ta palus ühe muffini enda jaoks kõrvale panna.
Õhtul, kui kõik peale minu, Incu ja Marko läinud olid, saime veel natuke pulli. Incul oli väike hiir koera krõbinatepakki kukkunud ja siis tema püüdmisega oli tükk tegemist, aga lõpuks sai temagi vabastatud.
Rääkides tänastest põnevustest, siis esiteks öösel oma lemmik taksojuhiga koju tulles sain tükk maad targemaks. Kas te teadsite, et kõik taksojuhid on tegelt FIEd ja ostavad firmadelt vaid dispetseriteenust? Igatahes nii on. Ja siis tuli välja, et see taksojuht aretab väheviisi isiklikku taksofirmat ja teate mis? Ta pakkus mulle tööd. Tak-so-ju-hi-na.
Ma pole kunagi varem isegi mõelnud sellise elukutse peale. Vähemalt mitte enda tulevikule mõeldes. Aga samas see on täitsa huvitav mõte. Mõne päeva tahaks proovida küll tulevikus ja kui meeldib, siis miks mitte? Hea oleks ju olla iseenda boss nii ajaliselt kui rahaliselt. Ja küll ma selle majandamisega ka hakkama saan.
Miks ma ennast täna aga femme fatale'na tunnen? Sest täna on üks neist päevadest, kui ma üldse ei pingutanud, et ilus välja näha ja mehi ajab ligi nii, et vähe pole, alustades naabrimehest, kes autoga aitas ja lõpetades Harryga. Aga kurb on see, et ma vist tõesti sain enamusele neist saatuslikuks, sest tolleks hetkeks, kui mina nende jaoks aja leidsin, olid kõik kadunud, Võta nüüd kinni eks.
Igatahes, poisid mõnitasid mind eile, et huvitav mida see naaber oma abi eest astu tahab. Mina mõtlesin, et ta on täiesti omakasupüüdmatu, aga nüüd on juba omad kahtlused tekkinud ja ma vist pean teda isegi vältima hakkama. Nimelt ta püüab mind kallistada ja musitada kogu aeg. Tal oli närvi isegi suu peale musi norida. Ma ütlesin, et selleks peab ta ikka väga eriline mees olema.
Aga ega sellega mu tänased meesteseiklused ei piirdu. Ma leidsin ka ühistranspordist nii tulles kui minnes ühe agara mehe.
Esimene oli umbes 30ne ja koos mingi kena naisega ja hakkas lambist juttu rääkima minuga. Väitis, et too naine on tema õde ja bla-bla ja pärast küsis mu telefoninumbrit ja ma ei oska EI öelda ju. Igasuguseid muid küsimusi tuli ka stiilis kas ma olen vallaline ja kuhu lähen jne, aga vähemalt oli ta hea jutuga. Tüüp rääkis, et ma olen ilus ja kena ja tubli roosinupuke. !!! Mul oli naljatuju veel kuni muuseumini jõudmiseni. Ahjaa... kuni homseni on Kullo lastegaleriis meie kooli lõputööde näitus. Soovitan minna. Seal on üks lahe töö Mynthonitest:D:D:D ja palju muud huvitavat ka. Igatahes too mees helistaski hiljem mitu korda ja tahtis midagi peale minu tööpäeva koos ette võtta. Lõpuks pakkus ise kinnomineku välja, aga kui aeg kätte jõudis, siis polnud temast kippu ega kõppu kuulda.
Muide, sinna näitusele pidime minema koos Sillu ja Harryga, sest viimast ma nägin aasta tagasi samas kohas ja ta oli ise väga huvitatud sellest kohtumisest ja siis mida ta tegi? Ausalt ma ei teagi. Igatahes välja ta ei ilmunud, ei helistanud ka ja minu kõnesid ignoreerib siiani. Fine! Rohkem mina teda kusagile ei kutsu, kuigi ausalt öeldes, ega me temast seal puudust ka ei tundnud.
Aga te ei arva eluski ära, kus ma täna tööl käisin. Ei olnud Matuga, aga tuli meelde tema eilne nali just. Ma vist kirjutasin, et ta püüdis vedrukiiku sööta? Noh, eile andis ta tollele hobusele musi ka.:) AGA mina käisin tööl Universaalis, kuhu ma pole peale jaanipäeva isegi külla kordagi sattunud. Eile lihtsalt helistati ja paluti mind paariks tunniks appi. Ma mõtlesin,e t whatta heck - miks ka mitte? Äkki äeb vanu tuttavaid. Ei näinud, aga sain jälle mitu uut ja tore oli.
Noh, ja siis mu tänane viimane mees oli siuke tugevate kehalõhnadega üle 60ne vanamees, kellel puudusid neli ülemist esihammast. Ta hakkas minuga teel koju juttu rääkima ja vait ei jäänud, kuigi ma suhtusin üsna külmalt. Ma lihtsalt ei saanud tema susisevast kõnest aru ja eriti ei kuulnud ka teda ning pealekauba olin megaväsinud.
Kui eelmine bussimees ütles mulle roosinupuke, siis tema ütles, et kui ta 40 aastat noorem oleks, siis ta armuks minusse kohe ära ja musitaks ja kallistaks. Keelt ta mulle suhu ei topikski. Mina aga kibelesin koju ja kui mu jalad nii valutanud poleks kontsadest, siis ma oleks varem maha läinud. Oi, kuidas ma hakkan väärtustama oma autot jälle. Muideks, ta elab minu kandis ja maha minnes ütles mulle: aitäh. Ma siiani ei tea mille eest, aga ütlesin, et pole tänu väärt.
Hull päev või mis? Sisukas vähemalt:)
Noh igatahes, viimased kolm päeva - enne tänast - olen tegelenud oma telefoniarvega ja närvirakkude kulutamisega Sillule võimalikult toredat sünnat organiseerides ja kukkus vist päris hästi välja ka.
Tema teadis vaid, et veedab õhtu Incuga ja, et minust vast ka täitsa ei pääse. Tegelikult aga väikse Incu ja suuuuuuuuuure Silja abiga korraldasime kõik Sillu vanad ja head sõpsid Incu poole ja Silja, kes pidi algselt olema ka vaid külaline, kelle ainsaks ülesandeks on õigel ajal õiges kohas olla, oli lõpuks see, kes ajas kokku need sõpsid, kellega mina ei suhtle, pani oma ema torti tegema ja organiseeris ka muu toitlustamise. Nii et suur-suur aitäh talle.
Mina poleks seekord kõigega ise hakkama saanud, sest auto ei ärganud päris iseseisvalt ja õigel ajal ellu ning mul oli nii hullumeelne reede ka, et mina ise jäin kaks tundi sinna sünnale hiljaks. Aga see-eest ma tulin koos enda tehtud muffinitega, mida ma pole kunagi varem teha proovinudki. Muideks, ma ei oskagi süüa teha. Aga vist tulid üsna hästi välja. Ma ootan veel Andu karmi kriitikat, sest tema on meist kõige parem kokk ja ta palus ühe muffini enda jaoks kõrvale panna.
Õhtul, kui kõik peale minu, Incu ja Marko läinud olid, saime veel natuke pulli. Incul oli väike hiir koera krõbinatepakki kukkunud ja siis tema püüdmisega oli tükk tegemist, aga lõpuks sai temagi vabastatud.
Rääkides tänastest põnevustest, siis esiteks öösel oma lemmik taksojuhiga koju tulles sain tükk maad targemaks. Kas te teadsite, et kõik taksojuhid on tegelt FIEd ja ostavad firmadelt vaid dispetseriteenust? Igatahes nii on. Ja siis tuli välja, et see taksojuht aretab väheviisi isiklikku taksofirmat ja teate mis? Ta pakkus mulle tööd. Tak-so-ju-hi-na.
Ma pole kunagi varem isegi mõelnud sellise elukutse peale. Vähemalt mitte enda tulevikule mõeldes. Aga samas see on täitsa huvitav mõte. Mõne päeva tahaks proovida küll tulevikus ja kui meeldib, siis miks mitte? Hea oleks ju olla iseenda boss nii ajaliselt kui rahaliselt. Ja küll ma selle majandamisega ka hakkama saan.
Miks ma ennast täna aga femme fatale'na tunnen? Sest täna on üks neist päevadest, kui ma üldse ei pingutanud, et ilus välja näha ja mehi ajab ligi nii, et vähe pole, alustades naabrimehest, kes autoga aitas ja lõpetades Harryga. Aga kurb on see, et ma vist tõesti sain enamusele neist saatuslikuks, sest tolleks hetkeks, kui mina nende jaoks aja leidsin, olid kõik kadunud, Võta nüüd kinni eks.
Igatahes, poisid mõnitasid mind eile, et huvitav mida see naaber oma abi eest astu tahab. Mina mõtlesin, et ta on täiesti omakasupüüdmatu, aga nüüd on juba omad kahtlused tekkinud ja ma vist pean teda isegi vältima hakkama. Nimelt ta püüab mind kallistada ja musitada kogu aeg. Tal oli närvi isegi suu peale musi norida. Ma ütlesin, et selleks peab ta ikka väga eriline mees olema.
Aga ega sellega mu tänased meesteseiklused ei piirdu. Ma leidsin ka ühistranspordist nii tulles kui minnes ühe agara mehe.
Esimene oli umbes 30ne ja koos mingi kena naisega ja hakkas lambist juttu rääkima minuga. Väitis, et too naine on tema õde ja bla-bla ja pärast küsis mu telefoninumbrit ja ma ei oska EI öelda ju. Igasuguseid muid küsimusi tuli ka stiilis kas ma olen vallaline ja kuhu lähen jne, aga vähemalt oli ta hea jutuga. Tüüp rääkis, et ma olen ilus ja kena ja tubli roosinupuke. !!! Mul oli naljatuju veel kuni muuseumini jõudmiseni. Ahjaa... kuni homseni on Kullo lastegaleriis meie kooli lõputööde näitus. Soovitan minna. Seal on üks lahe töö Mynthonitest:D:D:D ja palju muud huvitavat ka. Igatahes too mees helistaski hiljem mitu korda ja tahtis midagi peale minu tööpäeva koos ette võtta. Lõpuks pakkus ise kinnomineku välja, aga kui aeg kätte jõudis, siis polnud temast kippu ega kõppu kuulda.
Muide, sinna näitusele pidime minema koos Sillu ja Harryga, sest viimast ma nägin aasta tagasi samas kohas ja ta oli ise väga huvitatud sellest kohtumisest ja siis mida ta tegi? Ausalt ma ei teagi. Igatahes välja ta ei ilmunud, ei helistanud ka ja minu kõnesid ignoreerib siiani. Fine! Rohkem mina teda kusagile ei kutsu, kuigi ausalt öeldes, ega me temast seal puudust ka ei tundnud.
Aga te ei arva eluski ära, kus ma täna tööl käisin. Ei olnud Matuga, aga tuli meelde tema eilne nali just. Ma vist kirjutasin, et ta püüdis vedrukiiku sööta? Noh, eile andis ta tollele hobusele musi ka.:) AGA mina käisin tööl Universaalis, kuhu ma pole peale jaanipäeva isegi külla kordagi sattunud. Eile lihtsalt helistati ja paluti mind paariks tunniks appi. Ma mõtlesin,e t whatta heck - miks ka mitte? Äkki äeb vanu tuttavaid. Ei näinud, aga sain jälle mitu uut ja tore oli.
Noh, ja siis mu tänane viimane mees oli siuke tugevate kehalõhnadega üle 60ne vanamees, kellel puudusid neli ülemist esihammast. Ta hakkas minuga teel koju juttu rääkima ja vait ei jäänud, kuigi ma suhtusin üsna külmalt. Ma lihtsalt ei saanud tema susisevast kõnest aru ja eriti ei kuulnud ka teda ning pealekauba olin megaväsinud.
Kui eelmine bussimees ütles mulle roosinupuke, siis tema ütles, et kui ta 40 aastat noorem oleks, siis ta armuks minusse kohe ära ja musitaks ja kallistaks. Keelt ta mulle suhu ei topikski. Mina aga kibelesin koju ja kui mu jalad nii valutanud poleks kontsadest, siis ma oleks varem maha läinud. Oi, kuidas ma hakkan väärtustama oma autot jälle. Muideks, ta elab minu kandis ja maha minnes ütles mulle: aitäh. Ma siiani ei tea mille eest, aga ütlesin, et pole tänu väärt.
Hull päev või mis? Sisukas vähemalt:)
2 kommentaari:
Muide mina mõtlesin täna taksos enne uinumist, et võiks ta taksojuhiks hakata.
Magama jäin ma, aga sellepärast, et käisin... oma eks mehe õe ja vanaema sünnipäeval terve perega (Marek ka). Ning seal pakuti jube hästi süüa. Ja tagasiteel vajus silm lihtalt kinni.
Aga hakkame koos siis taksojuhtideks. Pidi päris hea palk ka olema:D
Postita kommentaar