märts 20, 2007

A little more action, please

Kuigi täna oli seda niigi üsna palju. Hommikul juba enne seda, kui ma kolmanda äratuse panna jõudsin, helistas Kats, et maast lahti. Nad kohe jõuavad. Täna oli ju Tartu kõrgkoolides lahtiste uste päev ja kuna tasuta rong sõitis ka, siis oli terve linn tallinlasi täis. Mõned neist tulid tõesti vaatama, mida ülikoolis tehakse, aga, minu üllatuseks, tulid väga paljud lihtsalt shopingutripile. Kas ainult mulle tundub, et asjad ei peaks päris nii olema?

Aga tore oli ka. Nägi vanu koolikaaslasi ja Annika L käis siin koos oma klassikaaslastega. Kusjuures, kõigi nende kõrvalt ma jõudsin isegi kooli ja veel ühte ajalugu tutvustavasse loengusse. Isegi see oli igav. Minu sügav kaastunne siinkohal neile, kes 3-5 aastat ajaloo seltsis veedavad.

Ma olen täna, muide täiesti asjalik olnud - igasugustele tööpakkumistele reageerinud ja isegi vajalikke majapidamisasja nagu vetsupaber ostmas käinud. Kõige huvitavam tööpakkumine oli Nannys. Mulle pakutakse uut peret ja tegemist pidi olema VIPidega, aga isegi, kui ma teaks, kellega tegu, siis ma ei ütleks. See poleks ju minust eriti ilus või mis?

Teine huvitav pakkumine oli Hansapanga suvetelleriks. Ma avastasin maili prügikastist vana uudiskirja ja sealt lingi. Isegi, kui sellest asja ei saa, siis vähemalt kasuisa oli lõbus ärritada. Ta töötab ju SEB-s. :D:P

And last but not least... mingi salapärane pakkumine Äripäevalt. Ja kui nemad peaksid mind tahtma, siis ega minulgi midagi väga nende vastu pole.

Täna tegin ühe avastuse ka. Et ega inimene peagi nii hädasti sööma. Eile hommikul sõin ma paki Kaleviküpsiseid ja õhtul ühe Bounty, pärast Tartus poodi ei jõudnud ja süüa ka polnud. Ja täna polnud ka aega süüa enne, kui kell kolm, kui kõik üritused läbi saanud olid ja teate mis? Mul ei olnudki nälg. Vähemalt mitte seni, kuni ma julgesin juua lonksu kakaod. Ja edasi oli kiire. Ma oleks saepuru ka vist selles punktis söönud. :D

1 kommentaar:

Maria ütles ...

Kunagi ammu ammu kui ma tallis töötasin siis olis eal suviti nii kiire et kui omanikud mind rajalt maha ei võtnud ja sööma ei sundinud siis ma unustasin selle ära. Polnud aega millelegi mõelda. Kui õhtul hilja oma tuppa jõudsin siis oli ainus mõte kuidas magama saada. Teinekord keegi küsis, et millal ma viimati sõin- ja ma ei osanud neile vastata. Teadsin vaid, et millalgi olin hobuse porgandist poole hammustanud ja mingi suhkrutüki põske pistnud..
elasin õhust ja armastusest..