Ja mulle meeldivad nad 95% ajast just nii nagu nad on. Kes teab mind, teab tõenäoliselt ka minu sõpru ja igasuguseid asju, mida nad teevad ja räägivad. Kats just täna ütles mulle, et on nii kade minu peale, sest kõik minu ja meie ühised sõbrad ajavad mulle sellist juttu, et vist ise ka ei saa aru ja mul on umbes 60% ajast naerukrambid või hämming. Katsi ja Sirliga nt nad räägivad poole korralikumalt ja käituvad ka. Igatahes, ta ütles, et on kade, sest mina saan nii palju naerda. Kahe otsaga asi, mu meelest. Tahaksin ka vahest, et mind tõsise vestluspartnerina võetaks. Mind just otseselt kartma ei pea, aga hoida võiks küll rohkem. Eks!?
Eile tegime Sandraga rummi õhtu ja siis käisime üle pika aja Club Tallinnas tantsimas. Mul oli seljas nii vähe riideid, kui võimalik ja ikka pidin ära küpsema. Ja seal oli üks kursaõe eksklassivend - päris kena, muideks - kellel olid teksad ja spordipusa. Mul oli kohe kahju temast. Ei kujuta ettegi, kui palav tal olla võis. Ta julgustas mind, et ma siis võtaks ära ta pusa, kui see segab, aga ei arvestanud sellega, et ma pole mingi häbelik tüdruk. Enne, kui pusa üle käte jõudsin tõmmata, pani pidurit:D Tal polnudki midagi seal all.
Aga jah. Meil oli vist kaheksa vms inimest oma kursuselt seal peol. Juhuslikult. Ja hästi tore oli. Tantsisime Sandra, mingi poolpalja tibi ja kahe kena kutiga, kuni enam ei jaksanud ja siis varsti läksime koju ka.
Aga tõestuseks, et mu sõbrad pole ainsad imelikud, siis üks kursaõde oli eile klubis oma seltskonnaga ja üks kutt, kellega tal nagu midagi on, tegi kõigile arusaadavaks, kui palju alkoholi ta tarbinud on. Nimelt, lasi ta endale korduvalt jääkuubikuid püksi panna ja siis kursaõel ja tema õel kuubikutel järgi käia. Seejärel visati üks kuubik kursaõe krae vahelt sisse, püüti altpoolt uuesti kinni ja söödi ära. Khm-khm. Sandra vaatas küll, et nad on mingid imelikud ja ega minagi temast hästi arvanud. Minu sõbrad teevad ka lollusi, aga mitte avalikus kohas ja kursaõde kommenteeris, et oli veel hea päev, sest tüüp ei tõmmanud enda pükse maha. Thank God for that eks!
Aga jah, sõbrad, kallid. Teil on veel arenguruumi. Muah!
mai 31, 2007
mai 29, 2007
Lits kass
Ma pole kunagi nii loomade kohta öelnud, eriti kasside, aga Reijo Ja Sirli kass on totaalne lits. Ja meie mõtlesime, et temaga juhtus midagi, kui ta ära kadus. Hah! Meestesse läks. Tuli ööpäev hiljem koju isaste kari järel. No tõsine lits, kes jätab oma alla kahenädalased pojad üksi ja kes garanterib, et ta uuesti nii ei tee? Sellistelt peaks kutsikad ära võtma!!!
Igat pidi totaalselt kuri
Täna teevad kõik liiga.
Eksam oli liiga raske.
Ülo rikkus mu tuju jällekord nii ära, et tahaks talle kätega kallale minna ja ma pole üldse vägivaldne inimene.
Ja siis üks naine koolituselt vihastas mu ka välja.
Aga kõigest järjekorras.
Just enne eksami algust sain Ülolt sõnumi, kus keelati mul teda rohkem solvata ja öeldi, et kahetsen ja ta tapab ennast ära ja tal on üldse ükskõik, mida ma arvan ja Nadjale ja Reijole ka ära rääkida ei või, mida see jobu minuga teeb. Ta rikkus mu tuju ära ja ajastus oli ka eriti kehv.
Eksam oli niigi raske - ka materjalidega - ja siis see jobu jälle mängib mu süütundel. Ei tea, kuidas mina teda solvasin?
Ja nüüd - kui päev peaks läbi olema ja ees vaid õppimine, sain vastuse ühele oma mailile. Koolitus lõppes juba mitu nädalat tagasi ja meil oli teistega kokkulepe, et igaüks vastab mõndadele küsimustele ja saadab siis teistele. Minu osaga oli veel vist ekstrakiire - igatahes tuli see mul samal päeval ära teha ja tegin ka. Siis jäin teiste järgi ootama, et ma saaks vastu ka midagi, aga kas sa näed - mitu nädalat oli vaikus.
Nüüd hakkasin juba kurjaks saama ja saatsin maili, et millal vastust oodata võin. Ja vastus tuli, aga mitte vajaliku materjali näol. Endale üllatuseks sain sõimata, et ma olen lapsik ja kirjutasin inetu kirja - kaks rida fakte - ja tema on nüüd pahane. No krt. Mis siis mina veel olen? Kas tal pole tõesti aega mitme nädala jooksul kirjutada isegi nii palju, et tal on kiire? Aga jah. Jälle kord olen mina paha. Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!
Õnneks oli täna meeldivaid asju ka. Hommikul näiteks bussijaama poole jalutades hakkas üks mees kogu aeg minu poole vaatama. Mingil hetkel läksid meie teed lahku, aga ju tal oli ikka väga suur isu minuga tuttavaks saada, sest ta tuli jooksuga tagasi, et... et küsida mult mingit aadressi. Ma siis näitasin talle õige tänava kätte - tegemist oli Tartu mnt-ga - ja vaatasin vist väga lolli näoga. Oli aru saada, et ta teab ise palju paremini, kuhu läheb. Kutsus mind siis õhtuks välja ja kui ma ütlesin, et mul on kiire, siis küsis mu mailiaadressi, et äkki teine kord. No ega ma kade tüdruk pole. Andsin siis ilusti. Jääme ootama:D Ja tõestuseks, et ta teadis ise, kuhu minna, jalutas ta siis kuhugi hoovi suunas minema - igatahes mitte peatänavale. Ju oli mingi hoovipealne maja. Aga fakt on, et väga odav pick-up-line oli.
Ja hea asi oli veel see, et eksam sai tehtud vähemalt C peale ning siis lesisime Sandraga rannas jälle õppimise nime all:P Õhk 31, vesi 21. Noh, tallinlased... olete kadedad?
Üks jutt veel. Täna sõitis mulle kurat vastu. Ma ei valeta ega kujuta asju ette. Teate seda autojuhtide kommet panna enda nimega numbrimärgid autoaknale, et neid siis walkie-talkiedega kutsudes eristada saaks? Noh. Kui enamasti on kirjas nimed nagu Mati ja Andri, siis täna oli KURAT. Ajas naerma vähemalt:D
Eksam oli liiga raske.
Ülo rikkus mu tuju jällekord nii ära, et tahaks talle kätega kallale minna ja ma pole üldse vägivaldne inimene.
Ja siis üks naine koolituselt vihastas mu ka välja.
Aga kõigest järjekorras.
Just enne eksami algust sain Ülolt sõnumi, kus keelati mul teda rohkem solvata ja öeldi, et kahetsen ja ta tapab ennast ära ja tal on üldse ükskõik, mida ma arvan ja Nadjale ja Reijole ka ära rääkida ei või, mida see jobu minuga teeb. Ta rikkus mu tuju ära ja ajastus oli ka eriti kehv.
Eksam oli niigi raske - ka materjalidega - ja siis see jobu jälle mängib mu süütundel. Ei tea, kuidas mina teda solvasin?
Ja nüüd - kui päev peaks läbi olema ja ees vaid õppimine, sain vastuse ühele oma mailile. Koolitus lõppes juba mitu nädalat tagasi ja meil oli teistega kokkulepe, et igaüks vastab mõndadele küsimustele ja saadab siis teistele. Minu osaga oli veel vist ekstrakiire - igatahes tuli see mul samal päeval ära teha ja tegin ka. Siis jäin teiste järgi ootama, et ma saaks vastu ka midagi, aga kas sa näed - mitu nädalat oli vaikus.
Nüüd hakkasin juba kurjaks saama ja saatsin maili, et millal vastust oodata võin. Ja vastus tuli, aga mitte vajaliku materjali näol. Endale üllatuseks sain sõimata, et ma olen lapsik ja kirjutasin inetu kirja - kaks rida fakte - ja tema on nüüd pahane. No krt. Mis siis mina veel olen? Kas tal pole tõesti aega mitme nädala jooksul kirjutada isegi nii palju, et tal on kiire? Aga jah. Jälle kord olen mina paha. Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!
Õnneks oli täna meeldivaid asju ka. Hommikul näiteks bussijaama poole jalutades hakkas üks mees kogu aeg minu poole vaatama. Mingil hetkel läksid meie teed lahku, aga ju tal oli ikka väga suur isu minuga tuttavaks saada, sest ta tuli jooksuga tagasi, et... et küsida mult mingit aadressi. Ma siis näitasin talle õige tänava kätte - tegemist oli Tartu mnt-ga - ja vaatasin vist väga lolli näoga. Oli aru saada, et ta teab ise palju paremini, kuhu läheb. Kutsus mind siis õhtuks välja ja kui ma ütlesin, et mul on kiire, siis küsis mu mailiaadressi, et äkki teine kord. No ega ma kade tüdruk pole. Andsin siis ilusti. Jääme ootama:D Ja tõestuseks, et ta teadis ise, kuhu minna, jalutas ta siis kuhugi hoovi suunas minema - igatahes mitte peatänavale. Ju oli mingi hoovipealne maja. Aga fakt on, et väga odav pick-up-line oli.
Ja hea asi oli veel see, et eksam sai tehtud vähemalt C peale ning siis lesisime Sandraga rannas jälle õppimise nime all:P Õhk 31, vesi 21. Noh, tallinlased... olete kadedad?
Üks jutt veel. Täna sõitis mulle kurat vastu. Ma ei valeta ega kujuta asju ette. Teate seda autojuhtide kommet panna enda nimega numbrimärgid autoaknale, et neid siis walkie-talkiedega kutsudes eristada saaks? Noh. Kui enamasti on kirjas nimed nagu Mati ja Andri, siis täna oli KURAT. Ajas naerma vähemalt:D
mai 28, 2007
S.O.S. / Roolijoodik
Ehk siis tänase päeva saavutused.
Käisin jälle asendust tegemas ühel Matu kõrvaltänaval elavale temast neli päeva nooremale tüdrukule, kellega läks kokkuvõttes väga hästi. Seejärel käisin kontoris oma Lotte järel, tutvusin DaVinci jäätisekohvikuga ja avastasin hea teeninduse ning ühe maailma parimatest jäätisekokteilidest - Malibu ananassiga.
Edasi suundusin koju - muidugi kõige palavamal päeval tuleb mul idee suvalise bussi peale istuda, mis sõidab terve Lasnamäe läbi - ja siis jalutasin läbi metsa. Ma polnud veel koju jõudnudki, kui mind juba Mähele päevitama kutsuti. No ja kuna ma nagunii tahtsin päevitama minna, siis ei viitsinud vaidlema hakata, kelle juures parem päike on ning haarasin autovõtmed ja läksin.
Vahepeal õnnestus veel telefoni abiga "uue sõbranna" pereemaga tuttavaks saada ja tema endaga kohtume pühapäeval. Ja edasi läks päevitamiseks. Päevitada sain aga siiski suhteliselt vähe, sest Reijo kiisude ema oli eelmisel õhtul ära kadunud ja siiani pole välja tulnud. Seega tema alla kahenädalased pojad olid paanikas, näljas ja külmas. Me siis üritasime kõik surrogaatemasid mängida ja neid saja imetriki läbi sööta. Nii kurb oli ja hirm ma, sest ei teadnud, kas pojad jäävad ellu, kui ema ei tulegi tagasi.
Üks neist kiisudest on nagu mulle loodud - kogu aeg minu rinnal ja magab ka mu topi vahel ja limpsib ja nüüd on ta õppinud juba nurruma ka. Teine on vastik kisakõri isegi siis, kui kassiema kohal on. Mõelge, mida ta veel emata teeb. Brr...
Aga S.O.S. ongi see, et oleks vaja kassiamme ja siis uusi kodusid pisikestele karvapallidele. Võtaksin ühe endale, aga minu elu on liiga ebastabiilne selleks. Päev otsa mängisime tibudega ja alles mitu tundi peale Mähele jõudmist tuli mulle meelde, et oi appi... ma ju jõin rummi üsna vahetult enne rooli istumist ja nii häbi oli. Olen nüüd ka roolijoodikute klubis. Ma üldse ei mõelnud, et midagi valesti teen, sest mul polnud plaanigi kodust täna kuskile poole liikuda. Õnneks midagi ei juhtunud ja tagasi tuleku ajaks olin kindlasti kaine juba. Ega seda märjukest siis nii palju ka ei olnud.
Ja siis seda ka, et lugege teise Maria blogi. Seal on üks huvitav teema lahti kirjutatud, millest me eile rääkisime ja milles samamoodi arvame. Huvitav oleks teada, kes veel nii mõtleb või tunneb. Jätke jälg siis eks.
Ja kui keegi veel ei panud tähele mu blogi uut kujundust, siis vaadake ometi! Ma olen tõsiselt uhke enda üle. Ikkagi ise tõmbasin ja mässasin sellega. Mina, kes ma kõiki arvuti väliseidki juppe nimetada ei oska. Hakkan vist targaks saama:D
Käisin jälle asendust tegemas ühel Matu kõrvaltänaval elavale temast neli päeva nooremale tüdrukule, kellega läks kokkuvõttes väga hästi. Seejärel käisin kontoris oma Lotte järel, tutvusin DaVinci jäätisekohvikuga ja avastasin hea teeninduse ning ühe maailma parimatest jäätisekokteilidest - Malibu ananassiga.
Edasi suundusin koju - muidugi kõige palavamal päeval tuleb mul idee suvalise bussi peale istuda, mis sõidab terve Lasnamäe läbi - ja siis jalutasin läbi metsa. Ma polnud veel koju jõudnudki, kui mind juba Mähele päevitama kutsuti. No ja kuna ma nagunii tahtsin päevitama minna, siis ei viitsinud vaidlema hakata, kelle juures parem päike on ning haarasin autovõtmed ja läksin.
Vahepeal õnnestus veel telefoni abiga "uue sõbranna" pereemaga tuttavaks saada ja tema endaga kohtume pühapäeval. Ja edasi läks päevitamiseks. Päevitada sain aga siiski suhteliselt vähe, sest Reijo kiisude ema oli eelmisel õhtul ära kadunud ja siiani pole välja tulnud. Seega tema alla kahenädalased pojad olid paanikas, näljas ja külmas. Me siis üritasime kõik surrogaatemasid mängida ja neid saja imetriki läbi sööta. Nii kurb oli ja hirm ma, sest ei teadnud, kas pojad jäävad ellu, kui ema ei tulegi tagasi.
Üks neist kiisudest on nagu mulle loodud - kogu aeg minu rinnal ja magab ka mu topi vahel ja limpsib ja nüüd on ta õppinud juba nurruma ka. Teine on vastik kisakõri isegi siis, kui kassiema kohal on. Mõelge, mida ta veel emata teeb. Brr...
Aga S.O.S. ongi see, et oleks vaja kassiamme ja siis uusi kodusid pisikestele karvapallidele. Võtaksin ühe endale, aga minu elu on liiga ebastabiilne selleks. Päev otsa mängisime tibudega ja alles mitu tundi peale Mähele jõudmist tuli mulle meelde, et oi appi... ma ju jõin rummi üsna vahetult enne rooli istumist ja nii häbi oli. Olen nüüd ka roolijoodikute klubis. Ma üldse ei mõelnud, et midagi valesti teen, sest mul polnud plaanigi kodust täna kuskile poole liikuda. Õnneks midagi ei juhtunud ja tagasi tuleku ajaks olin kindlasti kaine juba. Ega seda märjukest siis nii palju ka ei olnud.
Ja siis seda ka, et lugege teise Maria blogi. Seal on üks huvitav teema lahti kirjutatud, millest me eile rääkisime ja milles samamoodi arvame. Huvitav oleks teada, kes veel nii mõtleb või tunneb. Jätke jälg siis eks.
Ja kui keegi veel ei panud tähele mu blogi uut kujundust, siis vaadake ometi! Ma olen tõsiselt uhke enda üle. Ikkagi ise tõmbasin ja mässasin sellega. Mina, kes ma kõiki arvuti väliseidki juppe nimetada ei oska. Hakkan vist targaks saama:D
mai 27, 2007
Alustasin praadimisprotsessi
Täna hommikul ajas ema mu üles ja kihutas välja päevitama. Ise tuli muidugi ka. Meil on nüüd ju nii mõnus. Viis minutit ja oled pestud, riides ja pikali maas muru peal. Enam ei kulu aega randa minekule ja tulekule. Tuleb minna vaid maja taha. Ja nii mõnus oli. See oli esimene kord mul sel aastal korralikult ennast küpsetada ja nüüd annab veidi tunda ka. Selg on veidi valus, aga eesmärk pühendab abinõu ja ma olen juba veidi rõõmsamat tooni. Tahaksin veel, aga aega pole. Vähemalt mitte enne järgmist laupäeva. Isegi siis pole kindel, et saan. Kahju.
Täna siis praadisin, õppisin semiootikat ja üritasin kirjutada proovitööd Postimehele, kuni ajud krussi keerasid. Pole üldse lihtne sitast saia teha. Ja ärge nüüd solvuge - vb on see mu oma madalas IQ-s kinni - aga see materjal oli lihtsalt nii igav ja mittemidagiütlev. Kuidas ma sellest siis midagi huvitavat tegema peaksin, kui juurde mõelda ei ole lubatud ja ma ei teeks seda nagunii, sest see poleks eetiline. Igatahes, mu kirjatükk sai ära saadetud ja nüüd jääb üle vaid loota ja närvitseda. Täna öööel ma vist ei maga. Ja vastus võib tulla alles nädala lõpuks. Piinamine.
Täna siis praadisin, õppisin semiootikat ja üritasin kirjutada proovitööd Postimehele, kuni ajud krussi keerasid. Pole üldse lihtne sitast saia teha. Ja ärge nüüd solvuge - vb on see mu oma madalas IQ-s kinni - aga see materjal oli lihtsalt nii igav ja mittemidagiütlev. Kuidas ma sellest siis midagi huvitavat tegema peaksin, kui juurde mõelda ei ole lubatud ja ma ei teeks seda nagunii, sest see poleks eetiline. Igatahes, mu kirjatükk sai ära saadetud ja nüüd jääb üle vaid loota ja närvitseda. Täna öööel ma vist ei maga. Ja vastus võib tulla alles nädala lõpuks. Piinamine.
mai 26, 2007
Just for fun:D
A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You're wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You're loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready
See teeb siis:
M : best kisser ever
A : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
A : You like to drink
T : You're loyal to those you love
A : You like to drink
M : best kisser ever
M : best kisser ever
I : You Are Great in bed
N : You like to drink
G : You never let people tell you what to do
Miina blogist leidsin.
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You're wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You're loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready
See teeb siis:
M : best kisser ever
A : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
A : You like to drink
T : You're loyal to those you love
A : You like to drink
M : best kisser ever
M : best kisser ever
I : You Are Great in bed
N : You like to drink
G : You never let people tell you what to do
Miina blogist leidsin.
Hõbedased kivikesed, öised saunad jne
Tere jälle!
Üritan kiiruga mitu päeva kirjutamist tasa teha nüüd.
Neljapäeval oli tore. Peale seda, kui käisin Annika O.-ga Kariibi mere piraate vaatamas ja siis Kaarlis lasteaia lapsi valvamas, käisime Riffi ja Reijoga jalutamas ja nad näitasid mulle hõbedasi kivikesi, millega Pirita rannaäär vanasti kaetud olnud oli. Nüüd oli neid kuidagi väga väheseks jäänud - ju teisedki korjavad endale mälestuseks. Ja mina kui paadunud kivikoguja pidin ju ka oma kollektsiooni täiendama hõbedaste eksemplaridega. Kui keegi teab, millega tegu, siis rääkige - kuulan huviga.
Reedel olin jälle Matuga ja me käisime Vantsu mängutoas, Nõmmel. Päev otsa mürasime seal ja ta oli nii hea laps, et ma tõsiselt imestasin. Algul oli tema ainus laps seal, aga siis liitusid meiega üks natuke vanem tüdruk ja tema ema ja meie Matu, kes tavaliselt on igati kade ja võõrastab teisi lapsi, näitas nüüd, milline genteman ta olla võib. Häbelikule neiule kanti ette mänguasju ja küpsiseid, koos lükati nukuvankrit ja hüpati batuudil. Ja nii päev otsa.
Õhtu ja ka pool laupäeva möödus koos Reijo ja Ottiga Mähel. Reijo naine oli maal ja siis on ju hiirtel pidu:P Saunatasime 130 kraadiga ja jooksime poolpaljalt õuevahet, väntsutasime tema ülinunnusid kassipoegi, kuni kiisuemme nad ära peitis ja tegime süüa - mina tegin ühte oma lemmikutest - pastat kanafilee ja Felixi magushapu Hiinapärase kastmega. Kõrvale jõime magusat valget veini. Tõelisest romantikast oli vaid küünlad, kaminatuli ja rahulik muusika puudu, aga selle eest oli kaks meest:D Äge oli ikkagi ja toit tuli ka hästi välja, kuigi ma peaaegu rikkusin kõik ära, sest ma unustasin ära, et liha võiks enne pruunistada ära ja alles siis kastme peale lükata, nii et kõik said korraga pannile. Läks veidi kauem aega, aga toit tuli maitsev.
Seekord me magasime ka veidi - öösel - ja siis pikemalt päeval, sest ainus päev, kui mul oleks aega päevitada, pidi ju vihma sadama ja välku lööma. Superajastus. Mul tuli meelde, et täna pidid Daki pulmad olema ja siis oli temast eriti kahju. Palju õnne teile!
Igatahes magasime poole neljani. See tähendab siis, kui me Ottiga parajasti ei kakelnud. Temaga on üldse nii, et vahel võib ta olla väga armas ja hea sõber ja teinekord ma olen tema peale nii kuri, et ei saa aru, miks ma temaga üldse suhtlen. Täna ka, ikka korduvalt käisid mõlemad emotsioonid läbi. Eriti siis, kui ta julges öelda mulle, et ma vait oleksin ja mind ülbik olemises süüdistada. No kui sa seda loed, siis tea, et võtan ikka isiklikult ja tõenäoliselt olen veel tükk aega su peale kuri. Sest mitte keegi ei kamanda mind nii.
Reijoga on selles mõttes palju lihtsam. Ta on lihtsalt väga hea sõber ja tema peale pole ma tõesti mitte kunagi mitte kordagi vihastanud. Ju ta on leppinud sellega, et ma olen väike printsess ja nii jääbki ja kui ta tahab minu sõber olla, siis kõige lihtsam on olukorraga kohaneda:D
Aga jah... nüüd ma üritan õppida semiootika eksamiks ja samas mõtlen, kuidas Postimehe proovitööd teha. Ma tunnen end nüüd juba palju ebakindlamalt, sest peale korduvalt selle toreda meili üle lugemist, ei ole ma enam nii kindel, kui kindel see pakkumine oli. See on kirjutatud ka nii, et kõik on tõlgendamise küsimus. Ma vaid loodan ja palun ja üritan siin üsna igavast intervjuust uudiskriteeriumit ületavat tükki kokku kirjutada. Kardan, et minu stiil on veidi liiga emotsionaalne nii tõsise teema ja lehe jaoks, aga ma tean, et ma suudan kirjutada hästi. See on lihtsalt kättevõtmise asi.
Nüüd üks küsimus ajakirjanikele... ma pean saatma mingisuguse kokkuvõtte. Mida see tähendab? Kas te peategi iga kord loost mingi lühiülevaate tegema ja kui pikk see olema peaks - proportsionaalselt loo pikkusega. Ma ei saa aru, mida nad minult ootavad ja hea oleks, kui keegi teadjam mind ka enne pühapäeva õhtut hariks.
Kas ma seda kirjutasin, et mulle on laps välja valitud ja pidi normaalne tüdruk olema? Vanust on tal 15, aga rohkem ma ei avalikusta igaks juhuks. Ma ootan täitsa põnevusega meie kohtumist. See peaks aset leidma esmaspäeval, aga Maarjamäe juhataja pole mulle tagasi helistanud, et aega kinnitada. Nüüd ongi vähe suur segadus. Eks näis, mis saab. Ma juba ärgitan oma sõpru ka selles projektis osalema. Homseni!
Üritan kiiruga mitu päeva kirjutamist tasa teha nüüd.
Neljapäeval oli tore. Peale seda, kui käisin Annika O.-ga Kariibi mere piraate vaatamas ja siis Kaarlis lasteaia lapsi valvamas, käisime Riffi ja Reijoga jalutamas ja nad näitasid mulle hõbedasi kivikesi, millega Pirita rannaäär vanasti kaetud olnud oli. Nüüd oli neid kuidagi väga väheseks jäänud - ju teisedki korjavad endale mälestuseks. Ja mina kui paadunud kivikoguja pidin ju ka oma kollektsiooni täiendama hõbedaste eksemplaridega. Kui keegi teab, millega tegu, siis rääkige - kuulan huviga.
Reedel olin jälle Matuga ja me käisime Vantsu mängutoas, Nõmmel. Päev otsa mürasime seal ja ta oli nii hea laps, et ma tõsiselt imestasin. Algul oli tema ainus laps seal, aga siis liitusid meiega üks natuke vanem tüdruk ja tema ema ja meie Matu, kes tavaliselt on igati kade ja võõrastab teisi lapsi, näitas nüüd, milline genteman ta olla võib. Häbelikule neiule kanti ette mänguasju ja küpsiseid, koos lükati nukuvankrit ja hüpati batuudil. Ja nii päev otsa.
Õhtu ja ka pool laupäeva möödus koos Reijo ja Ottiga Mähel. Reijo naine oli maal ja siis on ju hiirtel pidu:P Saunatasime 130 kraadiga ja jooksime poolpaljalt õuevahet, väntsutasime tema ülinunnusid kassipoegi, kuni kiisuemme nad ära peitis ja tegime süüa - mina tegin ühte oma lemmikutest - pastat kanafilee ja Felixi magushapu Hiinapärase kastmega. Kõrvale jõime magusat valget veini. Tõelisest romantikast oli vaid küünlad, kaminatuli ja rahulik muusika puudu, aga selle eest oli kaks meest:D Äge oli ikkagi ja toit tuli ka hästi välja, kuigi ma peaaegu rikkusin kõik ära, sest ma unustasin ära, et liha võiks enne pruunistada ära ja alles siis kastme peale lükata, nii et kõik said korraga pannile. Läks veidi kauem aega, aga toit tuli maitsev.
Seekord me magasime ka veidi - öösel - ja siis pikemalt päeval, sest ainus päev, kui mul oleks aega päevitada, pidi ju vihma sadama ja välku lööma. Superajastus. Mul tuli meelde, et täna pidid Daki pulmad olema ja siis oli temast eriti kahju. Palju õnne teile!
Igatahes magasime poole neljani. See tähendab siis, kui me Ottiga parajasti ei kakelnud. Temaga on üldse nii, et vahel võib ta olla väga armas ja hea sõber ja teinekord ma olen tema peale nii kuri, et ei saa aru, miks ma temaga üldse suhtlen. Täna ka, ikka korduvalt käisid mõlemad emotsioonid läbi. Eriti siis, kui ta julges öelda mulle, et ma vait oleksin ja mind ülbik olemises süüdistada. No kui sa seda loed, siis tea, et võtan ikka isiklikult ja tõenäoliselt olen veel tükk aega su peale kuri. Sest mitte keegi ei kamanda mind nii.
Reijoga on selles mõttes palju lihtsam. Ta on lihtsalt väga hea sõber ja tema peale pole ma tõesti mitte kunagi mitte kordagi vihastanud. Ju ta on leppinud sellega, et ma olen väike printsess ja nii jääbki ja kui ta tahab minu sõber olla, siis kõige lihtsam on olukorraga kohaneda:D
Aga jah... nüüd ma üritan õppida semiootika eksamiks ja samas mõtlen, kuidas Postimehe proovitööd teha. Ma tunnen end nüüd juba palju ebakindlamalt, sest peale korduvalt selle toreda meili üle lugemist, ei ole ma enam nii kindel, kui kindel see pakkumine oli. See on kirjutatud ka nii, et kõik on tõlgendamise küsimus. Ma vaid loodan ja palun ja üritan siin üsna igavast intervjuust uudiskriteeriumit ületavat tükki kokku kirjutada. Kardan, et minu stiil on veidi liiga emotsionaalne nii tõsise teema ja lehe jaoks, aga ma tean, et ma suudan kirjutada hästi. See on lihtsalt kättevõtmise asi.
Nüüd üks küsimus ajakirjanikele... ma pean saatma mingisuguse kokkuvõtte. Mida see tähendab? Kas te peategi iga kord loost mingi lühiülevaate tegema ja kui pikk see olema peaks - proportsionaalselt loo pikkusega. Ma ei saa aru, mida nad minult ootavad ja hea oleks, kui keegi teadjam mind ka enne pühapäeva õhtut hariks.
Kas ma seda kirjutasin, et mulle on laps välja valitud ja pidi normaalne tüdruk olema? Vanust on tal 15, aga rohkem ma ei avalikusta igaks juhuks. Ma ootan täitsa põnevusega meie kohtumist. See peaks aset leidma esmaspäeval, aga Maarjamäe juhataja pole mulle tagasi helistanud, et aega kinnitada. Nüüd ongi vähe suur segadus. Eks näis, mis saab. Ma juba ärgitan oma sõpru ka selles projektis osalema. Homseni!
mai 24, 2007
Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma praegu olen
Ja selleks ei olnudki meest vaja. :D
Noh. Tegelt on selles süüdi üks mees, aga see lihtsalt juhtus nii. Saate aru v? Ma praegu hüppan ja karjun ja ajan naabreid üles, helistan sõpradele ka, olenemata kellaajast, sest ma sain just teada, et kui ma nüüd väga marki maha ei tee, siis minust saab Postimehe välistoimetuse suvereporter. Minu CV valiti välja. Yleb üks proovilugu kirjutada veel, aga kui õigesti aru sain, siis olen praktiliselt sees juba.
Aga jah. Soovige õnne ja olge õnnelikud minu üle nüüd. Rohkem ma ei oskakski suvest tahta. Ma tahtsin teistest ägedatest asjadest ka kirjutada, aga hetkel ei mahu miski muu pähe. Jesssssssss!!!
Noh. Tegelt on selles süüdi üks mees, aga see lihtsalt juhtus nii. Saate aru v? Ma praegu hüppan ja karjun ja ajan naabreid üles, helistan sõpradele ka, olenemata kellaajast, sest ma sain just teada, et kui ma nüüd väga marki maha ei tee, siis minust saab Postimehe välistoimetuse suvereporter. Minu CV valiti välja. Yleb üks proovilugu kirjutada veel, aga kui õigesti aru sain, siis olen praktiliselt sees juba.
Aga jah. Soovige õnne ja olge õnnelikud minu üle nüüd. Rohkem ma ei oskakski suvest tahta. Ma tahtsin teistest ägedatest asjadest ka kirjutada, aga hetkel ei mahu miski muu pähe. Jesssssssss!!!
mai 23, 2007
Kuulake ja nautige
Kes tahab, see küsib. Lugu, mis taustaks mängib, on pärit bändilt nimega Levi, mis salvestab oma esimesi lugusid. Loo nimi on on Hüüan hei. Ja ma olen nii uhke oma ainsa staarimaterjalist sugulase üle, keda siin nüüd laulmas kuulete.
mai 22, 2007
Hakkasin elupäästjaks
Ma tõeliselt ületasin täna ennast. Nimelt käisin Sandra õhutusel esimest korda verd andmas. Ma algul mõtlesin küll, et on päris mitu põhjust, miks ma ei peaks saama anda ja hirm oli ka, nii et algul lubasin vaid kätte hoidma tulla.
Lõpuks aga läksid asjad nii, et mina ja Sandra vana toakaaslane Marge andsime verd ja Sandra ise praagiti välja madala hemoglobiinitaseme tõttu. Ta oli nii kurb, et teda ei torgitud. Minule tundus see nii naljakas, aga samas ma oleksin ka pettunud, kui mind sõrmeotsast juba torgitaks ja järgmisesse vooru ei lastaks.
Ma üleüldse vihkan ja kardan metsikult sõrmeotsast vereandmist. Mul on seda õnnestunud vältida üle 13 aasta ehk siis viimane kord oli enne kooli minekut tervisekontrolli raames. Täna aga elasin selle üle ja oli küll ebameeldiv - ma ei eksinud eelmine kord. Kohe ikka paar tundi kipitas ja valutas see väike auk.
Samas, veeni torgatud naelajämeduse nõela auk ei olnud pooltki nii ebameeldiv ei torkamise, vere andmise ega selle järgsel ajal. Vähemalt sain uue ja huvitava kogemuse. Ja sain vist teada ka oma veregrupi, kuid sellega on mingi kala veel.
Nimelt, mulle öeldi, et ma olen 0-, aga ema väidab, et nii ei saa olla, sest tema on pluss ja siis me ei klapiks ju. Aga mina ei tea nüüd, kes eksib - minu ema või arst. Mulle kusjuures meeldiks olla null negatiivne kui haruldane veregrupp. See teeb mu ju veel erilisemaks, kuigi see teeks ka mu elu raskemaks, aga samas siiani on kõik ju vägagi ok olnud. Kui sügisel oli Katrele verd vaja, ei saanud ma minna ja nüüd on veel rohkem kahju, sest meil on sama veregrupp. Ju ma siis pean oma erilisusega arvestama, kui kunagi lapsi saada tahan. Muud ei midagi.
Täna oli üldse tore päev. Mul oli viimane hispaania keel - vähemalt minu jaoks - ja siis pärast läksime Sandraga Anne kanali äärde õppima ja päevitama. Seal on ju need mõnusad kiikuvad pingid, millega mõnda aega kiikusime, aga siis hakkas nii palav, et kolisime veele lähemale. Viimased poolteist tundi vms istusime vetelpäästjate paadisillal, jalgupidi vees. Hea meelega oleksin ka ujuma läinud, nagu paljud tegid, sest vesi oli 17 ja õhk 30 kraadi. Suvi on!!!
Ainus negatiivne asi oli see, et mingid tüübid olid ennast isaseks joonud ja siis otsustasid keset lapsi oma keha terviklikkuses teistele näidata. Nõmedikud. Pärast veel lehvitasid meile ja kutsusid enda juurde vesipiipu tegema. Kui nad poleks nii nõmedalt käitunud, siis ma oleksin vähemalt vastu lehvitanud.
Aga jah. Sellist käitumist ma ei tolereeri ja vetelpäästjad ei teinud ka midagi. Ma ei tea, miks. Õnneks said nad kiiresti ära ujutud ja püksid jälle tagasi jalga pandud, kuigi üks isa tuli juba kurjustama. Ma mõtlesin tegelt, et tuleb tunduvalt rohkem peedikarva vanemaid vetelpäästjate peale karjuma, aga ju siis eestlased on ikka veel alandlik ja leplik rahvas. Mõttetu ju.
mai 21, 2007
Viis pakki suitsu ja liitrine Lauakas
<-- varastasin netist. Mida siis veel on õnneks vaja?
Käisin üks päev Säästukas - mitte küll päris esimest ega vimast korda, aga ma pole nende püsiklient - ja mida ma näen: onu minu ees ladus kassalindile just need eelpool nimetatud kaubad. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Viis pakki Leeki ja viin. Minu jaoks oli see nii kummaline valik.
Ja see pole esimene kord, kus ma näen mõnda inimest just sellist kraami ostmas. Eriti imelik on vaadata vanemaid naisterahvaid sellise korvisisuga kassasse pöördumas. Kas siis tõesti elatakse ainult viina peal ära? Huvitav, mitu viina Eesti keskmise pensioni eest saab? Huvitav, kui suur masendus peab olema, et Lauakat osta?
Elu on ikka veel üks suur mõistatus minu jaoks.
Kirjutaksin eilet õhtusest naistesebimisest ka, aga mulle pandi keeld peale. Ju keegi tunneb ennast süüdi.
Aga mul on nüüd vanaisa:D
Teistele sünnivad õed-vennad ja omad lapsed, mina sain täna endale päris vanaisa.
Mu kasuisa isa sai eile 88-aastaseks ja ta on nii kõbus tüüp, jutt on ka lahe ja elukogemust on tal palju. Erinevalt paljudest teistest vanainimestest, on teda huvitav kuulata. Käisingi täna koos Vhauriga talle isiklikult õnne soovimas. Ja siis üle kuue? aasta hakkas ta mulle rääkima midagi stiilis: kunagi saad rääkida, et vanaisa tegi... seda ja teist.
Mul läksid küll vist silmad suureks selle peale. Suur üllatus oli. Aga hästi tore ja armas. Ja läks ainult veidi alla kahekümne aasta, kuni mina omale vanaisa sain. Aga sellise vanaisa üle olen küll phke, isegi kui ta on kasuvanaisa. Saate aru? Ta tegeles veel paar aastat tagasi aktiivselt peotantsuga võistlustasandil. Tehke järgi samas vanuses!
Mu kasuisa isa sai eile 88-aastaseks ja ta on nii kõbus tüüp, jutt on ka lahe ja elukogemust on tal palju. Erinevalt paljudest teistest vanainimestest, on teda huvitav kuulata. Käisingi täna koos Vhauriga talle isiklikult õnne soovimas. Ja siis üle kuue? aasta hakkas ta mulle rääkima midagi stiilis: kunagi saad rääkida, et vanaisa tegi... seda ja teist.
Mul läksid küll vist silmad suureks selle peale. Suur üllatus oli. Aga hästi tore ja armas. Ja läks ainult veidi alla kahekümne aasta, kuni mina omale vanaisa sain. Aga sellise vanaisa üle olen küll phke, isegi kui ta on kasuvanaisa. Saate aru? Ta tegeles veel paar aastat tagasi aktiivselt peotantsuga võistlustasandil. Tehke järgi samas vanuses!
mai 20, 2007
Kaisukaru efekt
Et siis eile mängisin kaisukaru Ottile, aga kõigest omal ajal...
Eile peale tööd helistasin Ottile, et mida nad teevad. Hull igatsus oli sõprade järgi. Peaaegu kaks nädalat polnud kedagi neist näinud ja imelik hakkas juba. Ma eelistan pigem seda varianti, et nad ümbritsevad mind kogu aeg, kui seda, et kedagi pole läheduses. Küll ma leian ka aja iseenda jaoks.
Igatahes, Ott oli Reijo juures päevitamas ja kutsus mind ka. Riff, vana reetur, oli läinud oma naise juurde maale. Ma siis läksin ka sinna jälle oma roosas riietuses. Muidugi, kohe tulid kommentaarid ka, et oh, missugune beibe, aga ega nad siis paha pärast... ja ega mu roosadest sukakdest jäänudki midagi järgi.
Reijo naine - Sirli - oli ka seal ja ma ei tea, miks see mind üllatas. Ju ma mõtlesin, et kuna Ott teab, et meil pole Sirliga just suurepärane klapp, siis ta hoiatab mind, aga ei. Ja võib-olla oligi hea. Seekord ta ei tundunudki eriti nõme eit olevat. Ainult mõni asi häiris, aga pole oluline.
Reijo ja Sirli juures oli veel see äge, et neil olid kolmepäevased kiisupojad. Siinkohal, pakuks ühe neist välja. Kiireim soovija saab omale. Kiisud olid nii nunnud. Üks oli juba isegi nurruma õppinud. Ja siis nende noor emme mässas nendega - hästi armas vaatepilt oli.
Nojah, eile oli tore õhtu ja mind ei tahetudki koju lasta. Ott hakkas kohe rääkima, et jaa-jaa, mida kõike me öösel teeme ja et mina olen raudselt tema kaisus. Ja mina mõtlesin, et miks ka mitte jääda - hommikul ei pea väga vara kuskil olema ka ja ma tahtsin ka koos teistega natuke häid asju juua. Niisiis, jäimegi kõik neljakesi Reijo juurde.
Teised käisid veel saunas - mina ei tahtnud, sest mul on juba aimu, kui vasakule see nendega minna võib. Ja siis kuskil kolme ajal hakkasime magama sättima. Millalgi enne vaatasime veel mingit erirõvedat pornokat, kuni mul ökk peale tuli ja ma toast lahkusin. Siis pandi mõttetu ahvifilm tagasi:D
Juhtuski nii, et Reijo ja Sirli läksid oma voodisse ja Ott käskis meile teha voodi tshintshilla tuppa - ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse. Sry. Ja ma ei protesteerinud ka. On saanud ennegi nende sõpradega ühes voodis magatud ja mis sellest siis ikka on?
Aga me Ottiga kiusasime üksteist terve öö - tema vist mind rohkem siiski - ja magasime minimaalselt. Mina magasin vist poolteist tundi kokku, tema veidi rohkem. Ta hakkas kogu aeg norskama ja siis ma olin sunnitud ta üles ajama. Ja siis mul oli külm kogu aeg ja tal palav - mingi naiste-meeste erinevus - ja siis tema magas tekita ja mina teki all kõvasti tema kaisus. Hea turvaline tunne oli. Mulle on alati kaisus magamine meeldinud. Välja arvatud see palavus ja pidevalt juuste suhu ja silma sattumine - eriti mehele. Minul on lihtsalt valus, kui juusked teise alla jäävad.
Vahepeal hoiti mind vägisi kõvasti kinni, aga ikka oli mõnus ja turvaline tunne. Ma ei tea - ma vist usaldan oma sõpru väga. Me ei teinudki väga pahandust, kuigi hommikuks oli voodi väga sassis ja minu põsed Otti habemest ära kraabitud. Don't ask!:D Habe on lahe asi täpselt selle punktini, kus see mind kraapima hakkab.
Hommikust sõime õues ja hästi mõnus suvine oli. Mulle nii meeldivad sellised hommikud ja ma polegi väsinud, kuigi olen täiesti magamata. Ja hea tuju on ka. Nii hea tuju, et andsin Prisma parklas mingitele vene kuttidele oma telefoninumbri. Huvitav, kas see maksab mulle jälle kurjasti kätte? Loodan, et mitte.
Aga jutu point on see, et kaisukaru on hea olla. Vähemalt mulle meeldib. Soe ja hubane. Nii, et inimesed - magage kaisus võimaluse korral.
mai 18, 2007
Kuidas võita meeste imetlevaid pilke!?
Lihtsalt. On vaja paari klassikalist ja mõnda uuenduslikku nippi. Millega mina täna imetlevad pilgud ära teenisin? Heledate juuste, tikk-kontsaga kingade, fuksiaroosade sukkade ja topi, miniseeliku ja valge triiksärgiga. Muidugi juurde veel sobivad kott, päikseprillid ja ehted. Ja jalad peavad ka ilusad olema, kui seelikut kanda tahad.
Kus ma siis käisin täna, sellise välimusega?
Kõige ebasobivamas kohas või noh... ühes ebasobivamatest. Käisin Tallinna Lastekodus vestlusel, kus otsustati, kas ma sobiksin üldse tuguisikuks või mitte. Loogiliselt mõeldes, oleksin ju võinud panna ennast võimalikult tagasihoidlikult ja konservatiivselt riidesse, aga no katsu siis sellise ilmaga nagu täna mõnda kostüümi selga ajada. Ei tule kuidagi kohe välja.
Aga tundub, et vestlusel läks hästi ja kirjutasin lepingule alla. 7-10 päeva pärast saan endale lepinguga uue sõbra. Ma ise loodan väga, et kõik läheb hästi. Ja ma kavatsen pingutada, et see asi toimima hakkaks.
Pärast vestlust oli mul paaritunnine ajaauk ja mida muud selelga ikak teha, kui kolistada mööda kaubanduskeskusi. Ühtki sõpra ka läheduses ei olnud või vähemalt ei tulnud nad mulle õigel hetkel meelde. Niisiis läksin hulluks ja ostsin omale mukikakit, märja ja kuiva juukse sirgendaja ja sädelevad papud. Pärast käisin veel raamatukogus ja sain, endalegi üllatuseks, ka täpselt selle raamatu, mida mul vaja oli. Jess!!!
Õhtul oli klubi tegelikult ka viimane kord. Valmistasime pühapäevast etteastet ja see tuleb nii kihvt. Tegelt ka!!! Me laulame ühte liigutustega laulu ja liigutused on nii, et kui keegi jääb ajaliselt maha või ajab sassi, siis on tema naabritel reaalne oht vastu pead nätaki saada. Hästi-hästi naljakas oli harjutada ja kui me veel vastavad kostüümid ka pähapäevaks endale tekitame, siis on ju superluks. Keegi, kes ei kaotanud eelmisel kevadel kaamera akut uue kodu taha metsa ära, võiks seda üritust filmida. Siis ma võib-olla õpiksin isegi siia videoid üles riputama.
Homseni!
Kus ma siis käisin täna, sellise välimusega?
Kõige ebasobivamas kohas või noh... ühes ebasobivamatest. Käisin Tallinna Lastekodus vestlusel, kus otsustati, kas ma sobiksin üldse tuguisikuks või mitte. Loogiliselt mõeldes, oleksin ju võinud panna ennast võimalikult tagasihoidlikult ja konservatiivselt riidesse, aga no katsu siis sellise ilmaga nagu täna mõnda kostüümi selga ajada. Ei tule kuidagi kohe välja.
Aga tundub, et vestlusel läks hästi ja kirjutasin lepingule alla. 7-10 päeva pärast saan endale lepinguga uue sõbra. Ma ise loodan väga, et kõik läheb hästi. Ja ma kavatsen pingutada, et see asi toimima hakkaks.
Pärast vestlust oli mul paaritunnine ajaauk ja mida muud selelga ikak teha, kui kolistada mööda kaubanduskeskusi. Ühtki sõpra ka läheduses ei olnud või vähemalt ei tulnud nad mulle õigel hetkel meelde. Niisiis läksin hulluks ja ostsin omale mukikakit, märja ja kuiva juukse sirgendaja ja sädelevad papud. Pärast käisin veel raamatukogus ja sain, endalegi üllatuseks, ka täpselt selle raamatu, mida mul vaja oli. Jess!!!
Õhtul oli klubi tegelikult ka viimane kord. Valmistasime pühapäevast etteastet ja see tuleb nii kihvt. Tegelt ka!!! Me laulame ühte liigutustega laulu ja liigutused on nii, et kui keegi jääb ajaliselt maha või ajab sassi, siis on tema naabritel reaalne oht vastu pead nätaki saada. Hästi-hästi naljakas oli harjutada ja kui me veel vastavad kostüümid ka pähapäevaks endale tekitame, siis on ju superluks. Keegi, kes ei kaotanud eelmisel kevadel kaamera akut uue kodu taha metsa ära, võiks seda üritust filmida. Siis ma võib-olla õpiksin isegi siia videoid üles riputama.
Homseni!
mai 17, 2007
Kustutame õliga tuld?
Appi. Viimase kahe päeva jooksul on mul hakanud välja kujunema arvamus, et eestlased on otseselt pahatahtlikud või üdini naiivsete ootustega. Igal juhul on neil piisavalt enesekindlust, et ühel või teisel viisil teistel nahk üle kõrvade tõmmata.
Kes vaatas eile Pealtnägijat?
Mina vaatsin üle pika aja. Räägiti sellest, kuidas Tamrex tulekustuteid kontrollima tulevaid klinete petab ja mitte millegi tegemise eest raha korjab. Samal ajal ei taga keegi inimeste ohutust või tulekustuti korras olekut. Seda isegi ei kontrollita. Nad tegid mitu katset, kus viisid saboteeritud kustuti Tamrexi esindusse kontrolli ja said selle tagasi kleepsuga, et kõik on kõige paremas korras. Sisuliselt aga polnud midagi muutunud.
Ei tekita just erilist usaldust firmasse eks? Tamrex tõmbas endale vee peale ikka korralikult. Aga minul on nüüd ka hirm, sest ka mina käisin paar kuud tagasi Tamrexis meie kustuteid kontrollimas. See tundus kõige suurem, tuttavam ja seega turvalisem firma olevat. Ja nüüd? Nad ju valetasid silma sisse saate tegijatele. Kui neid siis pihtide vahele võeti, tehti üllatunud nägu ja leiti patuoinas. Olen kindel, et see tüüp sai seitsmekohalise summa lahkumise ja vaikimise eest. Ja inimesed kustutagu rahuga edasi oma vara jahukustutitega või otsigu vett. Kedagi ei huvita see, et seatakse teiste elusid ohtu. Peaasi, et raha tuleks sisse.
Kusjuures, mulle tundus see nende äri ka kohe kahtlane, sest mu kustuti oli vaid minuti kuskil tagatoas ära ja tuli siis värske kleepsuga tagasi. Aga selle ajaga ei jõuagi muud teha, kui uus kleeps panna. Ma mõtlesin kergeusklikult, et ju nii käibki, et suur ja võimas firma. Ei hakka mina kontrollima ja küsimusi esitama. Nüüd tuli välja, et oleks ikka võinud.
***
Teine nali veel. Tänasest Kahvlist. Seal tutvustasid Heti Tulve ja mingi tema kehvasti meigitud sõbranna oma uut Elustiili Agentuuri, mis on segu stiilsest viisikust, peokorraldajatest, sektretäridest, tööotsimisbüroodest ja suhtekorraldajatest. Seega nad teevad väidetavalt kõike ja vahendavad absoluutselt igasuguseid teenuseid.
Ma pidin puruks naerma seda intervjuud vaadates. Usun, et Kiur ja Hannes naersid ka pärast saate lõppu ikka väga kaua. Näkku ei ole ju viisakas naerda. Aga nende tibide jutt oli lihtsalt nii jabur. Vaatasid oma suurte silmadega naiivselt otsa saatejuhtidele ja rääkisid oma helesinise unsituse täitumisest. No tõsiselt. Mitte keegi ei lähe raha maksma neile, kes väidavad, et nad teevad luuseritest inimesed ja korraldavad ära selle, millega mökud hakkama ei saa.
Ja nendel inimestel, kellel tegelikult ka on väga kiire ja raha palju, on hakkaja naine, armuke, sekretär, personaalne assistent ja suhtekorraldaja nagunii olemas. Enamasti vist siiski naine ja sekretär või sekretärist naisuke. Eesti tingimustes ongi palju rohkemast unistada.
Aga Kiur ja Hannes on lihtsalt nii ägedad. Ja tõesti palju edu nendele solaariumibeibedele kõigetegemise äri püsti panemisel. Huvitav, kus nad olid iga kord, kui räägiti, et kõike tegevad asjad on alati ka kõige sitemad ja targem on spetsialiseeruda millelegi.
Ma olen õel? Võib-olla. Mitte eriti. Aitäh, et mind naerma ajasite. Aga poleks vaja olnud. Täna ei ole esimene aprill. Täna on see natuke halenaljakas. Njah. Elu on lill!
Busy girl
Miks ma pole leidnud aega mitu päeva siia ridagi kirjutada? Sest mul on kiire. Daaaaaa. Ma olen tegelenud oma sügissemestriplaanimise, vabatahtliku töö otsimise ja koolitükkide tegemisega.
Nimelt, ma sain pühapäeval Sandra käest ootamatult ja kogemata teada, et ööl vastu esmaspäeva läheb lahti sügissemestri ainetele registreerumine. Ja mul polnud aimugi sellest, et juba. Niisiis, pühapäeva õhtu tutvusin oma õppekava ainetega ja siis lugesime Sandraga koos minuteid keskööni, et siis ülehelikiirusel hispaania keele tundidesse registreeruda, sest need täituvad sõna otseses mõttes esimeste sekunditega. Õnneks me olime piisavalt kiired.
Ja ainete otsimie, kõrvaleriala valimise ja registreerumisega tegelen siiani. Mul tuleb vist jälle hästi tihe semester. Siiani vist kõige tihedam, täishullumaja võiks öelda. Aga nüüd tulevad juba erialased ained ja need on huvitavad. Ma tahan kõrvalerialadena võtta amerikanistika-britannistika ja romanistika suunda - viimast hispaania keele poolt, mitte prantsuse.
Aga see valimine ja aja planeerimine pole üldse lihtne. Asjad ju kattuvad või siis ei anta neid aineid, mida sul on vaja siis, kui sul on vaja või siis ei saa just sina mingil põhjusel teatud asju valida. Niisis, olen jooksnud erinevate osakondade vahel ja elanud kogu vaba aja ÕISis. Aga tundub, et sügisest saab asja.
Ma tahan sügisel ka Tartus vabatahtliku tööd teha ja võtsin eile ühendust Tartu Tugikeskuse ning Tartu Vabatahtlike Keskusega. Mõlemad on minu abist huvitatud ja ma kavatsen seal kaasa lüüa nii palju, kui saan, sest mulle meeldib sellist tööd tasuta teha. See on mulle endale. Minu hingele.
Üks põhjus, miks mul veel kiire oli, peale sügise planeerimise, oli see, et pidin tänaseks retoorika lõpukõne valmis kirjutama ja esitama. Tegin selle samaal teemal, millest üks vana postitus on kirjutatud, ehk enda hinge müümisest. Ja kuigi ma olin väga närvis ning kartsin, et äkki mu kõne pole piisavalt hea, tundus, et ettekandmine läks hästi ja sisu oli ka huvitav.
Küsisin pärast õppejõult kommentaari ja tema ütles, et ema paneks A, aga siin ei otsusta tema üksi, vaid õppejõud ja auditoorium pooleks. Ma loodan, et mul seal vaenlasi pole. Seega, üks huvitav aine on jälle läbi. Ja üsna edukalt läbitud.
Täna olid üldse väga huvitavad kõned ja samas väike seltskond kuulajaid. Tore oli ja sai palju naerda. Huvitav, kas sügisene jätkukursus - kirjalik argumentatsioon - on sama huvitav?
Aga nüüd ma lähen puhkan oma suuri pruune silmakesi. Head ööd!
Nimelt, ma sain pühapäeval Sandra käest ootamatult ja kogemata teada, et ööl vastu esmaspäeva läheb lahti sügissemestri ainetele registreerumine. Ja mul polnud aimugi sellest, et juba. Niisiis, pühapäeva õhtu tutvusin oma õppekava ainetega ja siis lugesime Sandraga koos minuteid keskööni, et siis ülehelikiirusel hispaania keele tundidesse registreeruda, sest need täituvad sõna otseses mõttes esimeste sekunditega. Õnneks me olime piisavalt kiired.
Ja ainete otsimie, kõrvaleriala valimise ja registreerumisega tegelen siiani. Mul tuleb vist jälle hästi tihe semester. Siiani vist kõige tihedam, täishullumaja võiks öelda. Aga nüüd tulevad juba erialased ained ja need on huvitavad. Ma tahan kõrvalerialadena võtta amerikanistika-britannistika ja romanistika suunda - viimast hispaania keele poolt, mitte prantsuse.
Aga see valimine ja aja planeerimine pole üldse lihtne. Asjad ju kattuvad või siis ei anta neid aineid, mida sul on vaja siis, kui sul on vaja või siis ei saa just sina mingil põhjusel teatud asju valida. Niisis, olen jooksnud erinevate osakondade vahel ja elanud kogu vaba aja ÕISis. Aga tundub, et sügisest saab asja.
Ma tahan sügisel ka Tartus vabatahtliku tööd teha ja võtsin eile ühendust Tartu Tugikeskuse ning Tartu Vabatahtlike Keskusega. Mõlemad on minu abist huvitatud ja ma kavatsen seal kaasa lüüa nii palju, kui saan, sest mulle meeldib sellist tööd tasuta teha. See on mulle endale. Minu hingele.
Üks põhjus, miks mul veel kiire oli, peale sügise planeerimise, oli see, et pidin tänaseks retoorika lõpukõne valmis kirjutama ja esitama. Tegin selle samaal teemal, millest üks vana postitus on kirjutatud, ehk enda hinge müümisest. Ja kuigi ma olin väga närvis ning kartsin, et äkki mu kõne pole piisavalt hea, tundus, et ettekandmine läks hästi ja sisu oli ka huvitav.
Küsisin pärast õppejõult kommentaari ja tema ütles, et ema paneks A, aga siin ei otsusta tema üksi, vaid õppejõud ja auditoorium pooleks. Ma loodan, et mul seal vaenlasi pole. Seega, üks huvitav aine on jälle läbi. Ja üsna edukalt läbitud.
Täna olid üldse väga huvitavad kõned ja samas väike seltskond kuulajaid. Tore oli ja sai palju naerda. Huvitav, kas sügisene jätkukursus - kirjalik argumentatsioon - on sama huvitav?
Aga nüüd ma lähen puhkan oma suuri pruune silmakesi. Head ööd!
Miks ma Ülot vihkan?
Varem ei vihanud, aga päev-päevalt läheneb asi jah aina rohkem vihkamisele. Ta segab mu elu. Näiteks, teisipäeval hispaania keele tunni ajal leidis ta, et oleks hea mõte mulle helistada ja ma katkestasin kõne. Teised inimesed saavad aru, et kui katkestatakse kõne, siis teine inimene ei saa rääkida ja targem oleks mõne aja pärast uuesti proovida või oodata üldse, et tagasi helistataks.
Aga Ülo ei ole "teised inimesed". Tema saab telefoni ära viskamisest hoogu juurde. Pakkuge, mitu korda jutti ta mulle helistas.
Kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus!!! Pluss sõnum, et mis mul viga on ja mis ta teinud on, et ma teda nii väga vihkan. Ta on hulluks ajanud mu. Muud mitte midagi. Teised ütlesid juba, et võta see telefon ükskord vastu ja mul oli piinlik ning ebamugav, aga ma ei saanud ju võtta. Mitte tema kõnet. Ja ta ei tahtnud alla anda. Ma olin siis küll sigavihane.
Kuidas inimene aru ei saa, et teda ei taheta?
Esmaspäevatõbi
Teate neid imelikke haigusesümptomeid, mis tekivad esmaspäeval kooli poole minnes?
Mul oli vist ka sel nädalal see kurikuulus esmaspäeva haigus, sest muud põhjendust ma oma olukorrale ei leia. Nimelt, olin teel bussijaama poole, et Tartusse sõita, kui mul läks süda pahaks ja hakkas hästi palav. Nagu merehaigus. Teate küll seda tunnet.
Aga ma olin sisi veel linnaliinibussis ja mul ei hakka seal kunagi paha. Algul mõtlesin, et väga soe ilm on ja mul ongi liiga palju riideid seljas, et asi on valedes riietes. Aga see ei läinud üle hõlmi avades ja muid trikke tehes.
Trammis ka parem ei olnud. Sealt edasi ei julgenud ma minna. Ma ei tahtnud riskida sellega, et mul kahe ja pooletunnisel bussireisil paha hakkab, sest siis ei oleks saanud enam midagi teha. Noh, oleks saanud maha minna, aga ma nägin talvel pealt, kuidas üks põiekaga mees niimoodi võsa vahele maha jäetigi. Ei tahtnud küll, et minuga samamoodi juhtuks.
Niisiis, otsustasin natuke oodata ja siis, kui enesetunne oluliselt ei parane, koju tagasi minna. Jälle bussiga loksuda ma ka ei tahtnud. Jalutasin siiski bussijaamani, kus kohtasin Karinit, kes oli ka Tartusse teel.
Vahepeal helistasin Andrusele, et äkki ta on tööl ja viitsib mu koju visata, sest ta töötab bussijaama kõrval. Me polnud mitu kuud rääkinud ja alles paar päeva tagasi olin temaga ühendust võtnud, sest mure hakaks tema pärast. Ta ei olnud tööl veel, aga nõustus otsekohe tulema mulle järgi, mu koju viima ja siis tagasi sõitma samasse kohta tööle.
Nii läkski ja teda oli tõesti tore näha. Muidugi, ta on totu ja teeb lollusi ja käitub nagu laps vahest, aga samas on ta mind nii tihti ära kuulanud, kui mul on vaja rääkida, ja aidanud välja, kui ma olen hädas ja mina tahan, et ta teaks, et ma teeksin tema ja kõigi teiste oma sõprade heaks iga kell sama.
Igatahes, kooli jõudsin päevase hilinemisega (A):D Sel päeval mu keha tegi veel igasuguseid imelikke asju ja ma tõesti ei usaldanud iseennast. Magasin hoopis mitu korda päeval nagu imik ja vahepeal olin sunnitud ema mööda linna ringi vedama. Muidugi, ta tahab minna mööblisalongidesse sel päeval, kui ma olen haige, nõrk ja abitu. Ja me läksimegi. Ema suutis veel ühe mööbli disainionu oma blondi jutuga hulluks ajada:D:D:D
Mul oli vist ka sel nädalal see kurikuulus esmaspäeva haigus, sest muud põhjendust ma oma olukorrale ei leia. Nimelt, olin teel bussijaama poole, et Tartusse sõita, kui mul läks süda pahaks ja hakkas hästi palav. Nagu merehaigus. Teate küll seda tunnet.
Aga ma olin sisi veel linnaliinibussis ja mul ei hakka seal kunagi paha. Algul mõtlesin, et väga soe ilm on ja mul ongi liiga palju riideid seljas, et asi on valedes riietes. Aga see ei läinud üle hõlmi avades ja muid trikke tehes.
Trammis ka parem ei olnud. Sealt edasi ei julgenud ma minna. Ma ei tahtnud riskida sellega, et mul kahe ja pooletunnisel bussireisil paha hakkab, sest siis ei oleks saanud enam midagi teha. Noh, oleks saanud maha minna, aga ma nägin talvel pealt, kuidas üks põiekaga mees niimoodi võsa vahele maha jäetigi. Ei tahtnud küll, et minuga samamoodi juhtuks.
Niisiis, otsustasin natuke oodata ja siis, kui enesetunne oluliselt ei parane, koju tagasi minna. Jälle bussiga loksuda ma ka ei tahtnud. Jalutasin siiski bussijaamani, kus kohtasin Karinit, kes oli ka Tartusse teel.
Vahepeal helistasin Andrusele, et äkki ta on tööl ja viitsib mu koju visata, sest ta töötab bussijaama kõrval. Me polnud mitu kuud rääkinud ja alles paar päeva tagasi olin temaga ühendust võtnud, sest mure hakaks tema pärast. Ta ei olnud tööl veel, aga nõustus otsekohe tulema mulle järgi, mu koju viima ja siis tagasi sõitma samasse kohta tööle.
Nii läkski ja teda oli tõesti tore näha. Muidugi, ta on totu ja teeb lollusi ja käitub nagu laps vahest, aga samas on ta mind nii tihti ära kuulanud, kui mul on vaja rääkida, ja aidanud välja, kui ma olen hädas ja mina tahan, et ta teaks, et ma teeksin tema ja kõigi teiste oma sõprade heaks iga kell sama.
Igatahes, kooli jõudsin päevase hilinemisega (A):D Sel päeval mu keha tegi veel igasuguseid imelikke asju ja ma tõesti ei usaldanud iseennast. Magasin hoopis mitu korda päeval nagu imik ja vahepeal olin sunnitud ema mööda linna ringi vedama. Muidugi, ta tahab minna mööblisalongidesse sel päeval, kui ma olen haige, nõrk ja abitu. Ja me läksimegi. Ema suutis veel ühe mööbli disainionu oma blondi jutuga hulluks ajada:D:D:D
Blogistustemaraton
Nüüd, üle mitme päeva, on mul võimalus siia kirjutada ja kirjutada on nii palju, rääkida nii paljust. So here it comes...
Kõigepealt üks paaripäevatagune seik, mille järel otsustasin, et kui Aune Pastil veel pole fännklubi, siis mina asutan selle. Ta on lihtsalt nii kihvt tädi. Nüüdseks aga on vaimustus maha läinud, sest ma veel ei näe, et ta oleks teinud seda, mida lubas.
Millest jutt käib? Ma käisin talvel ühel tema kursusel, mis lõppes eksamiga ja selle tulemust olen oodanud juba kaks kuud. Tegelikult pidi see ammu välja pandud olema, aga tänu tema õnnetusele lükkus asi edasi kõvasti. Hiljuti ma ei pidanud enam vastu ja kirjutasin talle, et ma ei jõua enam oodata. Ta vabandas ja vastas, et alles nüüd saab haiguslehelt ära.
Paar päeva hiljem olidki tulemused ÕISis üleval ja mina olin nii õnnelik. Polnudki oluline, millise hinde saan. Olin oodanud nii kaua, et iga tulemus tundus hea olevat.
Minu halvaks üllatuseks aga ei olnud seal minu tulemust. Muidugi tegin kohe kisa - küsisin, kuhu see jäi. Ja seepärast kasvaski minu respect tema vastu veelgi, et vastus tuli paar tundi hiljem öisel ajal - ka mina saatsin kirja hilja teele - ning ta oli mulle A pannud ning kodutöö eest maxpunktid.
Ma olin megaõnnelik. Ise küll päris hästi aru ei saanud, kuidas tulemus nii hea olla saab, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ju. Nüüd aga on mul närv sees, sest ta ütles, et pani mu A kirja, aga paari päeva jooksul pole netis muutusi olnud ja uut faili uute tulemustega seal pole. Ma loodan, et siiski on kõik nii, nagu mulle öeldi ja ta lihtsalt paneb tulemused netti üles hiljem. Aga ma tunneksin enanst palju kindlamalt neid seal juba nähes.
mai 13, 2007
Mina küll haaremis elama ei hakka!!!
Ehk siis Ülo saaga jätkub, kuid ma sain vahepeal sõbrannaga rääkida ja sealt kaudu palju uut ja huvitavat Ülo kohta teada. Top 1 on kindlasti see, et tal on naine ja laps, kellega ta koos elab. No tere tore eks. Ja siis ta räägib mulle algusest peale, et ta üldse ei otsigi saarelt naist ja tuleks minu järgi kuhu iganes vaja.
Praegu ka pidi salaja endale minu pärast eraldi elamist otsima. Samas mulle ei mainitud ei naist ega poega kordagi. No tore on. Kangesti tahaks nüüd talle midagi vastu kirjutada, aga ei taha kogu seda ilusat ignoreerimistaktikat ära nullida. Aga ma ei saa aru, kas ta kujutas ette, et me elame Araabia maal ja ta võibki omale sobivatest emastest haaremi kokku panna? Käigu kanni!
Eurokast ma pikalt ei räägi. Masendav. Ainus laul, mis minu meelst võitu oleks väärinud, oli Ungari blues. Seda ma kuulaks vabal ajal ka. Võib-olla läheks isegi kontserdile. Aga see tondist nimekaim... ma rohkem ei kommenteeri igaks juhuks. Kuigi laul oli kuulatav. Meenutas mulle rohutirtsu oma smokinguga.
Eile oli muidu tore päev. Selgus, et Svea on linnas ja me saime kokku ka. Päris mitu tundi tallasime mööda linna ringi ja otsisime emadepäevakingitusi, kui Annika seda mulle kogemata meelde tuletas. Aitäh talle. Käisime ka õiget tahtket banana spliti söömas ühes Double Coffee's. Ma polnud varem üheski käinud, sest kohvi poole mind ei kisu, aga eile oli nii palav ja see oli esimene söögikoht. Me läksime lihtsalt jäätist otsima ja leidsime hea söögi, hea teeninduse ja lapsepõlve raadiohitid eest. Superluks ju.
Täna pidasime ristiema perega emadepäeva ja käisime Reliikvia pubi avastamas. Minu jaoks oli see liiga euro ja süüa seal ka midagi ei olnud (no võib-olal oli ka, aga mu kõht oli täis ja magustoiduvalik oli väga mitteoriginaalne - pannkoogid või jäätis), aga mõningaid lahedaid dekoratsioone nägin küll. Samas, telliskivisse paigutatud lamp peakohal oli liigagi hirmuäratav. Edasi jalutasime jälle mööda jõeäärt. Tore oli.
Praegu ka pidi salaja endale minu pärast eraldi elamist otsima. Samas mulle ei mainitud ei naist ega poega kordagi. No tore on. Kangesti tahaks nüüd talle midagi vastu kirjutada, aga ei taha kogu seda ilusat ignoreerimistaktikat ära nullida. Aga ma ei saa aru, kas ta kujutas ette, et me elame Araabia maal ja ta võibki omale sobivatest emastest haaremi kokku panna? Käigu kanni!
Eurokast ma pikalt ei räägi. Masendav. Ainus laul, mis minu meelst võitu oleks väärinud, oli Ungari blues. Seda ma kuulaks vabal ajal ka. Võib-olla läheks isegi kontserdile. Aga see tondist nimekaim... ma rohkem ei kommenteeri igaks juhuks. Kuigi laul oli kuulatav. Meenutas mulle rohutirtsu oma smokinguga.
Eile oli muidu tore päev. Selgus, et Svea on linnas ja me saime kokku ka. Päris mitu tundi tallasime mööda linna ringi ja otsisime emadepäevakingitusi, kui Annika seda mulle kogemata meelde tuletas. Aitäh talle. Käisime ka õiget tahtket banana spliti söömas ühes Double Coffee's. Ma polnud varem üheski käinud, sest kohvi poole mind ei kisu, aga eile oli nii palav ja see oli esimene söögikoht. Me läksime lihtsalt jäätist otsima ja leidsime hea söögi, hea teeninduse ja lapsepõlve raadiohitid eest. Superluks ju.
Täna pidasime ristiema perega emadepäeva ja käisime Reliikvia pubi avastamas. Minu jaoks oli see liiga euro ja süüa seal ka midagi ei olnud (no võib-olal oli ka, aga mu kõht oli täis ja magustoiduvalik oli väga mitteoriginaalne - pannkoogid või jäätis), aga mõningaid lahedaid dekoratsioone nägin küll. Samas, telliskivisse paigutatud lamp peakohal oli liigagi hirmuäratav. Edasi jalutasime jälle mööda jõeäärt. Tore oli.
mai 11, 2007
NÜÜD võib rannahooaeg alata!
Ma sain eile ujumisriided ostetud. Sellised roosad ja mustade kontuuridega. Sädelevad liblikad on ka ühe rinna ja pepu peal. Öelge nüüd kõik koos: aaaaaaaw.
Eile juhtus üks lahe asi veel. Käisin õhtul Reijoga linna peal ja pärast otsustasime jalutada võimalikult kaua kodu poole, ilma et ka viimasest bussist maha jääks. Jõudsime Viru väljakult Kadrioru keskuseni, aga tee peal tegi Reijo ühe väga super ägeda avastuse. Nimelt sõidutee kõrval mururibal vedeles mingi suuremat sorti karp.
Mina sellele erilist tähelepanu ei pööranud, aga tema läks kohe kiskuma ja uurima, millega tegu. Ja õigesti tegi, et läks. Ta sai tuttuute profi hokiuiskude omanikuks. Kusjuures number oli ka paras. Ma siiani imestan, kust need sinna said. Kukkusid taevast alla või? Ei tea. Tegelikult peaks Reijo need politseisse viima, aga isegi mina vist poleks nii tubli. Hull vedamine või mis!?
Eurokast niipalju, et möga oli. M.Ö.G.A! Välja arvatud Ungari bluesilik laul. See meeldis mulle tõsiselt. Kõik muu oli mingi mambojambo ja ma ei saanud aru, milleks üldse sellele eetriaega raisata.
Muidugi, Gerlist oli kahju. Tal polnud seal kaugeltki kõige kehvem laul. Võib-olla tõesti me elame valel maal?
Täna nägin Matut jälle ja siis oli Klubi hooaja lõpetamine. Tegime Mari-Anni imeilusas uues kodus muffineid ja siis sõime, kuni lõhki minemiseni. Väga väga tore oli. Tegime soenguid ja meike ka üksteisele ja pärast vaatasime filmi Love Actually, mis on siiani üks mu lemmikfilmidest, kuigi ega ma seda enam eriti ei mäleta ja näinud olen ka tervenisti vist vaid korra. Lihtsalt nii tugeva positiivse emotsiooni jättis kunagi.
Täna lootsin ka lõpuni näha, aga kuna ühe tüdruku ema kardab tema pärast hetkel väga seoses kogu selle Eesti-Vene kammajjaaga, siis lubasin ta koju ära tuua ja siis poole filmi pealt ta pidigi ära minema. Kahju. Aga küll jõuab teinekordki seda vaadata.
Homme on ka midagi toredat, ma usun. Meile tehti üleskutse oma maja ümbrust koristama tulla homme kell 12. Mina plaanin küll minna. Tore oleks, kui mõni sõber ka seltsiks tuleks, aga need, kes tuleksid, on kõik homme mingil võistlusel Tallinnast väljas. Igatahes, ootan.
mai 09, 2007
Kahtlaste inimeste hirmutamise tehnika
Teate seda tunnet, kui kõnnite üksi pimedal tänaval ja kuulete seljataga kellegi samme ja need tuleks justkui kogu aeg lähemale? Vahel need sammud tulevadki lähemale, vahel kiirenevad, vahel käiakse teil järgi kohe väga kaua, tehakse kaasa kõik pöörded ja tekib tunne, et see keegi tahab teile paha.
Enamasti on teil lihtsalt ühine teekond, aga vahel tõesti on tegemist inimesega, kes tahab teile halba. Mida siis teha?
Üks tuttava tuttav kunagi keeras järsult ümber, tegi kätega äkilise liigutuse ja hüüdis: Ahhaaa! Saingi su kätte!
Vaene kodanik oli väga ära ehmatanud. Ju tal siiski polnud pahasid mõtteid peas, aga kui ka olid, siis need läksid küll ära ja tema ise ka valis teise tee.
Mul on üks jälgim aga turvalisem lahendus ja EI, ma ei tee ise nii, vähemalt mitte meelega. Idee on selline, et laske puuksu. Kohe nii palju, kui torustikust tuleb. Et võimalikult efektne oleks. See peaks ära ajama igasuguse isu teid kimbutama tulla ja samas ka süütu tavainimene teie selja taga jääb kas paarkümmend meetrit maha või vahetab trajektoori ja kõige parem tolle võtte juures on see, et te ei pea ise teid hirmutava inimesega tegemist tegema ja ka kogemata mitte süütut isikut hirmutama.
Vot siuke lugu täna. Kes julgeb ja kel häda käes, see proovib. Muidugi, võib ka pipragaasi osta, aga see on ohtlik kõigile. Puuks on palju inim- ja keskkonnasõbralikum enesekaitse.
Enamasti on teil lihtsalt ühine teekond, aga vahel tõesti on tegemist inimesega, kes tahab teile halba. Mida siis teha?
Üks tuttava tuttav kunagi keeras järsult ümber, tegi kätega äkilise liigutuse ja hüüdis: Ahhaaa! Saingi su kätte!
Vaene kodanik oli väga ära ehmatanud. Ju tal siiski polnud pahasid mõtteid peas, aga kui ka olid, siis need läksid küll ära ja tema ise ka valis teise tee.
Mul on üks jälgim aga turvalisem lahendus ja EI, ma ei tee ise nii, vähemalt mitte meelega. Idee on selline, et laske puuksu. Kohe nii palju, kui torustikust tuleb. Et võimalikult efektne oleks. See peaks ära ajama igasuguse isu teid kimbutama tulla ja samas ka süütu tavainimene teie selja taga jääb kas paarkümmend meetrit maha või vahetab trajektoori ja kõige parem tolle võtte juures on see, et te ei pea ise teid hirmutava inimesega tegemist tegema ja ka kogemata mitte süütut isikut hirmutama.
Vot siuke lugu täna. Kes julgeb ja kel häda käes, see proovib. Muidugi, võib ka pipragaasi osta, aga see on ohtlik kõigile. Puuks on palju inim- ja keskkonnasõbralikum enesekaitse.
Olen mina alles juhe
Magasin täna ühe vähestest ja olulistest politoloogia seminaridest maha. Lihtsalt ei tulnud meelde eile öösel Pamela ja Tõnise juurest koju jõudes. Kusjuures, ma õppisin eile korralikult selleks seminariks, aga seminar ise tuli meelde alles sellele järgnevas loengus. Nüüd läks hunnik punkte tühja. Õnneks ei saa neid keegi teine ka omale. See rahustab mu eestlaslikult kadedat hinge.
Käisime eile esimest korda neil külas Katsiga - vähemalt minu jaoks oli see esimene kord. Üsna tore oli. Vaatasime üht head filmi - Öö muuseumis vist!?
Muideks, Tartu Balti kett oli ikka väga hale üritus. Eile nägin seda. Õigemini neid kahtekümmend +/- viit inimest raekoja platsi ääres seismas. Vihma sadas ka, nii et eriti õnnetu üritus oli. Sähh sulle Eesti ühtsust!
Mis veel siis? Käisin kohtumas teistega, kes koolides TÜ-d tutvustamas käisid ja täitsa tore oli. Hullult napilt läks, sest meid tuli kohale vaid viis tükki üle Eesti käinutest ja üks neist käis samas koolimajas, kus praegu meie vana koolgi pesitseb. Tal oli alguses olnud plaan meie omadega ka rääkimas käia, aga millegipärast ei läinud. Muidu oleks ikka väga nõme olukord tekkinud.
Täna tuleb vist klubilaks Sandra ja teistega ja siis homme peale seminari koju. Tõenäoliselt röövitakse mind enne ära juba, aga ma ei pahandagi.
mai 07, 2007
Peeglimaniakk
Vaatasin üks päev peeglisse ja avastasin, et ma olen täitsa ilus tüdruk. Ma olengi selline eputrilla, kes käib pidevalt peeglist kontrollimas, kas ta ikka on sama ilus kui enne või siis võtan kohe ette vastavad meetmed, et taastada endine ilu. Mul ongi vist ilufetish.
Ma kannan juba kuuendast klassist peale igapäevaselt meiki ja vaateakendest möödudes ei vaata ma mitte mannekeene, vaid enda peegeldust klaasidel - kuidas mu juused on, kuidas ma kõnnin, kuidas riided matchivad ja istuvad. Ma võin tunde vaadata ka enda nägu peeglist ja ikka leian sealt uusi asju.
Isegi mu telefonil on peegelpinnad, mis on väga hea, muideks, naisterahva puhul. Ma lähen närvi, kui pikalt peeglitele ligi ei pääse ja mulle meeldib peegli ees kõike teha. Ma võin seal riietuda, niisama keerutada, isegi süüa, endale nägusid teha ja muidugi kammin ma juukseid ja teen meiki peegli abiga.
Niisiis, kui kellelgi on probleeme mulle mis-iganes-kingituse leidmisega, siis kinkige mulle peegleid - eritoonides ja dekoratsioonidega. Isegi diskokerad lähevad peale, aga meil juba üks medium on ja paar väikest ja siis hunnik värvilisi tibatillukesi. Aga jah - I love my reflection.
Ma kannan juba kuuendast klassist peale igapäevaselt meiki ja vaateakendest möödudes ei vaata ma mitte mannekeene, vaid enda peegeldust klaasidel - kuidas mu juused on, kuidas ma kõnnin, kuidas riided matchivad ja istuvad. Ma võin tunde vaadata ka enda nägu peeglist ja ikka leian sealt uusi asju.
Isegi mu telefonil on peegelpinnad, mis on väga hea, muideks, naisterahva puhul. Ma lähen närvi, kui pikalt peeglitele ligi ei pääse ja mulle meeldib peegli ees kõike teha. Ma võin seal riietuda, niisama keerutada, isegi süüa, endale nägusid teha ja muidugi kammin ma juukseid ja teen meiki peegli abiga.
Niisiis, kui kellelgi on probleeme mulle mis-iganes-kingituse leidmisega, siis kinkige mulle peegleid - eritoonides ja dekoratsioonidega. Isegi diskokerad lähevad peale, aga meil juba üks medium on ja paar väikest ja siis hunnik värvilisi tibatillukesi. Aga jah - I love my reflection.
Nii üht kui teist südamelt
Kõigepealt üks naljakas seik veel seoses eilse grillimisega. Nimelt me sõime juba vardasse aetud loomaliha jogurtikastmes ja poisid sõid vist kaks korda nii palju, kui mina. Ühel hetkel ma näitasin neile ühte ilusat kandilist tükki oma vardal ja järsku Ott tuli lähemale. Ma mõtlesin, et ta tahab ampsu või halvemal juhul rebib terve tüki vardalt ära, aga ei. Ta tegi midagi hoopis üllatavat. Ta andis mu lihatükile musi:D Ma vaatasin vist väga kaua lolli näoga talle otsa siis. No kammoon. Kes annab lihale musi? Mul polnud sellist varasemat kogemust.
Ülost räägin ka, sest see eelmine viimane kord ei jäänud siiski viimaseks. Ta avastas mu jälle. Ja nüüd helistab päeval ja ööl. Juba kolm ööd järjest on mind ebanormaalsel kellaajal üles aetud. Ma ei tea, mida teha. Numbri vahetamine põhjustaks mulle liiga palju jamasid, sest mul on algusest peale sama number olnud ja kõik teavad seda. Any advice?
Tänasest olen jälle Tartus. Kuidagi võõras on. Nii omas kodus kui linna peal. Üks ebameeldiv üllatus ootas mind ka ees - meie dushiruum on out of order, sest me uputasime all olevat kohvikut. Lubati kõik nädala jooksul korda teha, aga selle aja peale saab minust vastik haisukoll ju.
Aga nüüd ma lähen ja teen vähemalt nägu, et ma õpin. Tsau!
mai 06, 2007
Maria
* Minuga on kõige rohkem vaeva nähtud. Et ma ei oleks liiga pehme, et ma ei oleks liiga kõva, et ma vormis püsiks ja aastatega kössi ei vajuks - ma olen ju tüdruk ;)
* Mulle meeldib see, milline ma olen - parajalt pehme. Minu peal on mõnus lesida, selleks ma ju loodud olengi.
* Kui ma vahest veidi ära määrdun, siis saad mind täiesti alasti koorida ja riided pessu panna, ma ei häbene :) Kannan muuseas ainult looduslikust materjalist riideid, 70% puuvilla ja 30% lina.
Jutu leidsin siit ja avastasin, et seda saab täitsa hästi ka inimestele kohandada.
Aga täna oli kihvt päev. SÕin esimest korda elus vist toorest liha. Käisime Riffi ja Ottiga grillimas ja uurimas, kuhu jõgi voolab, aga grill ei läinudki nii tuliseks, et liha korralikult ära oleks saanud küpseda. Lõbus oli ikkagi ja üsna maitsev ka. Homme kooli üle pika aja.
* Minuga on kõige rohkem vaeva nähtud. Et ma ei oleks liiga pehme, et ma ei oleks liiga kõva, et ma vormis püsiks ja aastatega kössi ei vajuks - ma olen ju tüdruk ;)
* Mulle meeldib see, milline ma olen - parajalt pehme. Minu peal on mõnus lesida, selleks ma ju loodud olengi.
* Kui ma vahest veidi ära määrdun, siis saad mind täiesti alasti koorida ja riided pessu panna, ma ei häbene :) Kannan muuseas ainult looduslikust materjalist riideid, 70% puuvilla ja 30% lina.
Jutu leidsin siit ja avastasin, et seda saab täitsa hästi ka inimestele kohandada.
Aga täna oli kihvt päev. SÕin esimest korda elus vist toorest liha. Käisime Riffi ja Ottiga grillimas ja uurimas, kuhu jõgi voolab, aga grill ei läinudki nii tuliseks, et liha korralikult ära oleks saanud küpseda. Lõbus oli ikkagi ja üsna maitsev ka. Homme kooli üle pika aja.
mai 05, 2007
Tallinna rallist
Eile ilase, verise ja kõrvitsapüreesena töölt tüdrukute klubi poole liikudes ajas mind ikka väga vihale see nõme ralli. Don't get me worng - mul pole midagi otseselt ralli vastu. Isegi fännan roolikeeramist, aga Tallinnat juhivad ikka tõelised geeniussid. Thaks väga teada, kelle mõte oli seda kesklinans reedesel tipptunnil korraldada. Kas oleks saanud veel hullema aja ja koha valida? Ei usu...
Mul oli megakiire ja kõik teed olid kinni. Et saada Kaarli hambapoliklinniku juurde, tuli mul parkida Balti jaama ja sealt jalutada, aga ega siis asi veel nii lihtne polnud. Muidu ma vist ei virisekski. Aga mind ei lastud vajalikku kvartalisse. Kästi inna 200 meetrit tagasi ja üles Toompeale, et sealt kaudu pidi saama. Ma siis läksingi ja siiani ei saa aru, mis vahet seal oli, sest ma oleks ka mööda Wismarit otse üles põrutades samasse tupikusse jõudnud.
Asi oli mõlemal paralleelsel teel võrdselt kerga või raske - kuidas võtta. Aga ka sealt ei saanud läbi. Mitte kusagil ei olnudki ühtegi läbipääsu Kaarli hamapolikliiniku poole suunduvatele inimestele. Üks teine staff Kaarli puiestee nurgal lubas mul sirge pealt täie jooksuga üle minna, kui ma ise enda elu eest vastutuse võtan.
Läksigi siis natuke maad tagasi ja küsisin juba kolmanda staffi käest, kas sealt tohib üle tee minna. Tervitused siin kohal jobule vanamehele. Tema ütles kategoorilise ei ja lubas siis liikuda, kui üritus läbi saab, olenemata teise mehe jah-sõnast. Ma ei tea, mis ta mõtles, et ma niisama adrenaliini pärast riskin oma eluga või? Mida ma seal peale ürituse lõppu teinud oleks? Minu üritus pidi veelgi varem lõppema.
Ma olin juba üle tunni aja hiljaks jäänud ja nüüd oli nutumaik suus ja ise vahutasin vihast. Juba helistasin Signele ka, et ma vist ei saagi tulla. Millegipärast läksin veel ühe staffi juurde ja tema lubas mul üle tee joosta kohe, kui järgmine auto on mööda läinud - nad ju tulid pooleminutiliste vahedega. Aga jah, tubli töö korraldajate poolt. Nii kena, et kõik ilusti läbi mõeldud oli ja puha. Ma ei saa aru, miks nad ei võinud seda näiteks Kloostrimetsas korraldada või on see rada vaid bike'dele?
Mul oli megakiire ja kõik teed olid kinni. Et saada Kaarli hambapoliklinniku juurde, tuli mul parkida Balti jaama ja sealt jalutada, aga ega siis asi veel nii lihtne polnud. Muidu ma vist ei virisekski. Aga mind ei lastud vajalikku kvartalisse. Kästi inna 200 meetrit tagasi ja üles Toompeale, et sealt kaudu pidi saama. Ma siis läksingi ja siiani ei saa aru, mis vahet seal oli, sest ma oleks ka mööda Wismarit otse üles põrutades samasse tupikusse jõudnud.
Asi oli mõlemal paralleelsel teel võrdselt kerga või raske - kuidas võtta. Aga ka sealt ei saanud läbi. Mitte kusagil ei olnudki ühtegi läbipääsu Kaarli hamapolikliiniku poole suunduvatele inimestele. Üks teine staff Kaarli puiestee nurgal lubas mul sirge pealt täie jooksuga üle minna, kui ma ise enda elu eest vastutuse võtan.
Läksigi siis natuke maad tagasi ja küsisin juba kolmanda staffi käest, kas sealt tohib üle tee minna. Tervitused siin kohal jobule vanamehele. Tema ütles kategoorilise ei ja lubas siis liikuda, kui üritus läbi saab, olenemata teise mehe jah-sõnast. Ma ei tea, mis ta mõtles, et ma niisama adrenaliini pärast riskin oma eluga või? Mida ma seal peale ürituse lõppu teinud oleks? Minu üritus pidi veelgi varem lõppema.
Ma olin juba üle tunni aja hiljaks jäänud ja nüüd oli nutumaik suus ja ise vahutasin vihast. Juba helistasin Signele ka, et ma vist ei saagi tulla. Millegipärast läksin veel ühe staffi juurde ja tema lubas mul üle tee joosta kohe, kui järgmine auto on mööda läinud - nad ju tulid pooleminutiliste vahedega. Aga jah, tubli töö korraldajate poolt. Nii kena, et kõik ilusti läbi mõeldud oli ja puha. Ma ei saa aru, miks nad ei võinud seda näiteks Kloostrimetsas korraldada või on see rada vaid bike'dele?
No kuidas nüüd võtta...
Kompliment või solvang? Ma olen kaks päeva asendanud ühte meie firma haigeks jäänud töötajat ja hoidnud väga toreda pere aastast pisipoja. Kuigi ta algul jonnis ja võõrastas, tuli ta pärast mind kallistama ja musitama. Nii armas oli. Kirjeldamatu on see tunne, kui väike süütu elusolend paneb oma käed ümber su kaela.
Täna temaga jalutamas käies juhtus järsku selline asi, et istusime mingi hiiglasliku pommivarjundi katusel ja järsku sõitis kõrvale mingi väike kole auto, täis nokastanud noormehi.
Täna temaga jalutamas käies juhtus järsku selline asi, et istusime mingi hiiglasliku pommivarjundi katusel ja järsku sõitis kõrvale mingi väike kole auto, täis nokastanud noormehi.
Üks neist tuli vett laskma, aga ma ei saa aru, miks just meie juurde, sest ümberringi oli mets ja üksikuid kohti kui palju. Noh. See selleks... Ühel hetkel tuli keegi neist minu juurde ja alustas vestlust. Kohe, kui formaalsused vahetatud said, küsiti mult, et kas mulle on kunagi öeldud, et ma olen ilus ja saades vastuseks noogutuse ning naeru, täiendati, et kõik, kes seda varem ütlesid, valetasid. Ma nüüd ei saagi aru, mis ma siis olen - ilus või kole?
Ju see oli ikkagi kompliment. Tüüp ise ei saanud üldse aru, et midagi läks nagu valesti. Aga tundub, et mina ise ei usu ikka veel, et olen ilus naiseksemplar ja sellistele komplimentide tegemine ongi normaalne. Aga samas, võib-olla ma olen juba see "after six beers"?
Praegu läksin Steniga tülli. Oligi kaua juba rahu. Vihastas, et ma julgesin Reijo nime nimetada seoses sellega, et tema ja Ott just minu juurest lahkusid. Sain kohe teada, et mul pole ajusid ja ma olen paha ja mida iganes. Ma pole vist mitu aastat kedagi msn-s ära blokkinud, aga no nüüd tõesti aitas. Miks ta arvab, et mu elu tema ümber keerleb? Miks mina pean kogu aeg ennast tsenseerima?
Aga jah Ott ja Reijo olid meil täna õhtul. Käisime rannas ja istusime püksid mustaks, saime venelastelt metsas sõimusõnadevalangu ja pärast panime meil kodus tarka. Mitte mind siis, vaid juttu. ;) Tore oli. Ma polnud Reijot nii ammu näinud ja tema on mu sõber.
Sten võib arvata sellest, mida iganes soovib. Kui temal tuleb jälle pähe mulle mõni mina või teised stiilis ultimaatum esitada, siis loomulikult on minu valik teised. Ja seda ka siis, kui tegu pole konkreetselt Steniga. Lihtsalt mängust välja läheb ultimaatumi esitaja. Teised ju ei sunni mind valima.
Pronkssõduri teemast nii palju veel, et mul on üks tuttav, kes kogu see aeg on saatnud erinevaid tegudele kutsuvaid meile, aga eile õhtune oli kirss koogi peal. Copy-pasten selle siia. Kusjuures inimene ise õpib juurat ja peaks minu meelest kohe väga neutraalsele positsioonile jääma.
Tere! XXXXXXXX XXXXXXXX siin! Nüüd on lugu sedaviisi, et kui sa oled meessoost isik, rohkem kui 18 vana ja ei lähe Eesti politseile appi eesolevateks sündmusteks, siis ära MINUGA rohkem tegemist tee ja tee peale satu parem! KÕIK ABIPOLITSEISSE VÕI KAITSELIITU! vastasel juhul oled sa häbiväärne ja sind minu jaoks EI EKSISTEERI! punkt.
No täitsa lõpp ju! Ma ei ole küll meessoost, aga oma valiku teen küll ära ja abipolitseinikuks ei lähe. Isegi, kui läheksin, siis nagu kästud, temaga rohkem tegemist ei teeks, sest kes krt tema on, et tuleb mind õpetama ja julgeb mulle ultimaatumeid esitada? Nüüd on ta minu jaoks paljas õhk. Ega ennegi kuigi tähtis ei olnud, aga jälle see ultimaatumite teema ja valik jääb samaks: teised.
Tänaseks vast aitab emotsioonidest. Bye
mai 03, 2007
Tänastest unenägudest
Ma ei tea, mis trikke alateadvus minuga mängib.
Kõigepealt nägin unes, et sattusin ühe gei sünnipäevale kuhugile kahtlasesse ja salapärasesse majja Tartus vist. Mina sünnipäeva last ei tundnud - olime kohtunud vist paar korda - ja kingituse unustasin ka muretseda. Seal oli üks mölluruum ja teine selline tüüpiline elutuba, kus sünnipäevalaps, tema partner ja vist keegi kolmas veel diivanil vedelesid ja telekat vaatasid. Mina sattusin ka sinna - ärge küsige miks.
Minu üllatuseks, sünnipäevalaps kutsus mind enda juurde, enda kaissu istuma. Mina läksingi. Mõtlesin, et saamegi paremateks sõpradeks ja ausalt öeldes, on ju mõnus ka, kui keegi sul kõvasti ümbert kinni hoiab. Naljakas oli aga see, et ta käitus minuga kuidagi väga vabameelselt, eriti arvestades seda, et ta pidi olema homoseksuaalne ja tema partner istus seal samas.
Ühel hetkel üritas ta isegi mulle kätt püksi panna. Ma muidugi eemaldasin ta käe endalt, aga ta käskis ennast usaldada ja pani käe tagasi mu alakõhule, otsa pidi püksikummi vahele. Ma mõtlesin, et no OK, ega see esimene kord ei ole, vaatab, mis saab. Siis ta hakkas midagi huvitavat tegema. Ta tegi käega laineid vist ja see hakaks juba liiga mõnus tunduma. Ma igaks juhuks keerasin end tema käeulatusest välja. Muide, see tüüp meenutas ühte mu tuttavat geid ja jsut geid, mitte bi'd. Seda und ma edasi kahjuks ei mäleta.
Aga siis tuli uus unenägu otsa. Nägin, et olen tulevasel õllekal ja isegi logistiliselt nägin ära ühe telgi asukoha ja oleksin kohe-kohe ka teise üles leidnud, kui äratuskell poleks helisenud. Igatahes, nägin ka mõnda tulevast töökaaslast. Praegu võin, käsi südamel öelda, et ma ei tunne neid. Veel. Võib-olla unenägu ennustas ette?
Üks oli selline heledapäine rastadega tüüp, kes mulle tuttav tundus - aga ainult unes - , teine oli üks tüdruk, kellelt küsisin ka kohe igaks juhuks, kas ma tean teda. Tuli välja, et teangi, aga ta oli hetkel ilma meigi ja parukata, mitte, et tal juba niigi kena soeng poleks olnud - lihtsalt õhukesed juuksed. Ja mulle räägiti sellest ka, et kohe tulevad vene tüdrukud ka tööle, nii et Universaalis küll mingeid integratsiooni- või tolerantsiprobleeme olla ei tohiks. Aga see uni jäi ka lõpuni vaatamata. Eks lives läheb juuli alguses edasi.
Kõigepealt nägin unes, et sattusin ühe gei sünnipäevale kuhugile kahtlasesse ja salapärasesse majja Tartus vist. Mina sünnipäeva last ei tundnud - olime kohtunud vist paar korda - ja kingituse unustasin ka muretseda. Seal oli üks mölluruum ja teine selline tüüpiline elutuba, kus sünnipäevalaps, tema partner ja vist keegi kolmas veel diivanil vedelesid ja telekat vaatasid. Mina sattusin ka sinna - ärge küsige miks.
Minu üllatuseks, sünnipäevalaps kutsus mind enda juurde, enda kaissu istuma. Mina läksingi. Mõtlesin, et saamegi paremateks sõpradeks ja ausalt öeldes, on ju mõnus ka, kui keegi sul kõvasti ümbert kinni hoiab. Naljakas oli aga see, et ta käitus minuga kuidagi väga vabameelselt, eriti arvestades seda, et ta pidi olema homoseksuaalne ja tema partner istus seal samas.
Ühel hetkel üritas ta isegi mulle kätt püksi panna. Ma muidugi eemaldasin ta käe endalt, aga ta käskis ennast usaldada ja pani käe tagasi mu alakõhule, otsa pidi püksikummi vahele. Ma mõtlesin, et no OK, ega see esimene kord ei ole, vaatab, mis saab. Siis ta hakkas midagi huvitavat tegema. Ta tegi käega laineid vist ja see hakaks juba liiga mõnus tunduma. Ma igaks juhuks keerasin end tema käeulatusest välja. Muide, see tüüp meenutas ühte mu tuttavat geid ja jsut geid, mitte bi'd. Seda und ma edasi kahjuks ei mäleta.
Aga siis tuli uus unenägu otsa. Nägin, et olen tulevasel õllekal ja isegi logistiliselt nägin ära ühe telgi asukoha ja oleksin kohe-kohe ka teise üles leidnud, kui äratuskell poleks helisenud. Igatahes, nägin ka mõnda tulevast töökaaslast. Praegu võin, käsi südamel öelda, et ma ei tunne neid. Veel. Võib-olla unenägu ennustas ette?
Üks oli selline heledapäine rastadega tüüp, kes mulle tuttav tundus - aga ainult unes - , teine oli üks tüdruk, kellelt küsisin ka kohe igaks juhuks, kas ma tean teda. Tuli välja, et teangi, aga ta oli hetkel ilma meigi ja parukata, mitte, et tal juba niigi kena soeng poleks olnud - lihtsalt õhukesed juuksed. Ja mulle räägiti sellest ka, et kohe tulevad vene tüdrukud ka tööle, nii et Universaalis küll mingeid integratsiooni- või tolerantsiprobleeme olla ei tohiks. Aga see uni jäi ka lõpuni vaatamata. Eks lives läheb juuli alguses edasi.
Eredad elamused trammist
Näete! Polegi vaja mingeid seiklusradasid ega benjihüppeid, et ekstreemsesse olukorda sattuda. Pidin täna liiklema oma auto asemel trammiga ja ise veel rõõmustasin, et tore. Ma jõuan raudselt rutem mööda isiklikke rööpaid liikuva sõidukiga kui oma autoga tipptunnil ummikus istudes.
Nüüd ma mõtlen juba, et ma pigem istuks siiski ummikus ja saastaksin parema meelega oma isikliku autoga loodust, kui kordaksin samasugust trammisõitu nagu täna. Minu marssruut oli Balti jaam - Viru väljak, mis peaks juba mõned vihjed teile andma.
Minu ees vasakut kätt tukkus üks noor mees, kelle nägu oli verine ja segi pekstud. Ta kukkus pidevalt ühele tädile otsa, kes ta siis emalikult tagasi tooli peale lükkas. Minu selja taga vasakul oli üks kiilakas aetud tiigriarmidega eesti noormees nahktagiga, kelle suhtes mul kerge hirm tekkis. Ja last but not least, minust paremat kätt seisis üks selgelt elu hamamsrataste vahele jäänud mees, kes oli habet ajades kõvasti sisse lõiganud ja siis selle suure verejooksu peatamiseks haava peale tüki ajalehte pannud.
Mind ajas kogu see pilt nii öökima. Pidevalt hingasin läbi varuka ja väga suur tahtmine oli esimesel võimalusel maha minna, aga ma ei saanud. Ma pidin ju õigeks ajaks kohale jõudma koolitusele. Üks peatus enne maha tulemist kukkus veel see lõhkise näoga tüüp mulle otsa ka. Ma kiljusin ikka korralikult ja nüüd tahaksin dushi alla. Enne polnud võimalust.
Kusjuures, nn kirss koogi peal oli ka. Väljudes trammilt oli esimene inimene, keda ma nägin, sellise vana Kuu kujulise - ainult, et lamedama - ninaga vanamees. No tõsiselt, ma püüan olla tolerantne inimene, aga selline olukord käib ikka üle jõu.
Sõimake mind printsess herneteraks või peenutsejaks. Öelge, mida tahate. Mina ei hakka kunagi võtma selliseid tegelasi linnapildis kui normaalset nähtust.
Nüüd ma mõtlen juba, et ma pigem istuks siiski ummikus ja saastaksin parema meelega oma isikliku autoga loodust, kui kordaksin samasugust trammisõitu nagu täna. Minu marssruut oli Balti jaam - Viru väljak, mis peaks juba mõned vihjed teile andma.
Minu ees vasakut kätt tukkus üks noor mees, kelle nägu oli verine ja segi pekstud. Ta kukkus pidevalt ühele tädile otsa, kes ta siis emalikult tagasi tooli peale lükkas. Minu selja taga vasakul oli üks kiilakas aetud tiigriarmidega eesti noormees nahktagiga, kelle suhtes mul kerge hirm tekkis. Ja last but not least, minust paremat kätt seisis üks selgelt elu hamamsrataste vahele jäänud mees, kes oli habet ajades kõvasti sisse lõiganud ja siis selle suure verejooksu peatamiseks haava peale tüki ajalehte pannud.
Mind ajas kogu see pilt nii öökima. Pidevalt hingasin läbi varuka ja väga suur tahtmine oli esimesel võimalusel maha minna, aga ma ei saanud. Ma pidin ju õigeks ajaks kohale jõudma koolitusele. Üks peatus enne maha tulemist kukkus veel see lõhkise näoga tüüp mulle otsa ka. Ma kiljusin ikka korralikult ja nüüd tahaksin dushi alla. Enne polnud võimalust.
Kusjuures, nn kirss koogi peal oli ka. Väljudes trammilt oli esimene inimene, keda ma nägin, sellise vana Kuu kujulise - ainult, et lamedama - ninaga vanamees. No tõsiselt, ma püüan olla tolerantne inimene, aga selline olukord käib ikka üle jõu.
Sõimake mind printsess herneteraks või peenutsejaks. Öelge, mida tahate. Mina ei hakka kunagi võtma selliseid tegelasi linnapildis kui normaalset nähtust.
Kakaristsed
Kõigepealt... öäkkkkkkkkkkkkkkk!!!
Tänase hommiku veetsin Matuga ja ta leidis võimaluse, kuidas mulle kätte maksta, kui ma ei tee nii, nagu Tema Kõrgeausus soovib. Ja ma ju eirasin ta soovi lõpmatult mänguväljakule jääda.
Niisiis, ajal, kui tema juba magama oleks pidanud, otsustas tema hoopis meie tutvuse jooksul esimest korda sõna otseses mõttes oma püksid täis pasandada. Sry jälle väljenduse pärast.
Tõstke käsi, kes teab, kui rõve asi on võõra lapse kaka. No ikka tõsised okseneelud käisid ja oli vist sekundite küsimus, kas ma jõuan mähmed ära tõmmata ja ohutusse kaugsesse lennutada või saan teada, missugune mu hommikusöök poolseeditud kujul välja näeb.
Õnneks olin ma piisavalt kiire, aga see ei tee kogu protseduuri vähem ebameeldivaks. Laps on laps ja teda ei saa süüdistada milleski ja ega mina talle püksi kakanud. Aga sellegipoolest tuli laps ja püksid puhtaks teha. Topeltökk siin koha peal.
Aga rohkem täna jälkustest ei räägi. Õhtul kirjutan sellest ka, mida ma täna unes nägin. Mu alateadvus rokib jälle.
Tänase hommiku veetsin Matuga ja ta leidis võimaluse, kuidas mulle kätte maksta, kui ma ei tee nii, nagu Tema Kõrgeausus soovib. Ja ma ju eirasin ta soovi lõpmatult mänguväljakule jääda.
Niisiis, ajal, kui tema juba magama oleks pidanud, otsustas tema hoopis meie tutvuse jooksul esimest korda sõna otseses mõttes oma püksid täis pasandada. Sry jälle väljenduse pärast.
Tõstke käsi, kes teab, kui rõve asi on võõra lapse kaka. No ikka tõsised okseneelud käisid ja oli vist sekundite küsimus, kas ma jõuan mähmed ära tõmmata ja ohutusse kaugsesse lennutada või saan teada, missugune mu hommikusöök poolseeditud kujul välja näeb.
Õnneks olin ma piisavalt kiire, aga see ei tee kogu protseduuri vähem ebameeldivaks. Laps on laps ja teda ei saa süüdistada milleski ja ega mina talle püksi kakanud. Aga sellegipoolest tuli laps ja püksid puhtaks teha. Topeltökk siin koha peal.
Aga rohkem täna jälkustest ei räägi. Õhtul kirjutan sellest ka, mida ma täna unes nägin. Mu alateadvus rokib jälle.
mai 02, 2007
Mina kardan nüüd lapsi saada
Kõigepealt, palun vabandust eilse koleda sõna pärast. Need, kes mind rohkem tunnevad, teavad, et ma ei räägi naljalt nii, aga see mees on mind ikka väga piiri peale viinud. Ma ei tea, kaua ma seda enam talun.
Tahaksin ikkalapsi saada, aga meile räägitakse koolitusel eripedagoogika loengutes nii koledaid asju loote väärearegnutest, sünnitraumadest, vigastustest väikelapse eas ja sellest, kuidas kasvukeskkond lapsed ära rikkuda võib. Nii palju ohtusid ju ja kõiki ei saa vältida. Mõne õppejõudude räägitud jutu peale jääb ikka suu väga lahti.
Aga ometi ma olen rahul, et sellest koolitusest osa võtta sain - tegemist on siis lapsehoidjate kutsestandardiga - sest ma tunnen, et sellest on mulle kasu ja huvitav on ka ja seltskond on nii hea, et ma juba praegu olen kurb, et koolitus saab järgmise nädalaga ühele poole. Ei tea ju, millal me jälle kohtume selle seltskonnaga kui üldse.
Rääkisin täna Ragnariga tugiisikute programmist. Kuna ta on sama vana, siis tahtsin küsida tema arvamust, kuidas käituda 16-17 aastaste poistega, kes on niigi ebakindlad ja tänu ebaturvalisele keskkonnale on see veelgi hullem. Ma arvan millegipärast, et mulle antakse just poisslaps ja ma ju tahaks olla hea ja kasulik ja tahaks saada temaga sõbraks, mitte pidevalt ennast kehtestada. Ma ei oska olla eriti halb ja mis mõte sellel olekski?
Nõuande asemel öeldi mulle, et ma ei sobi sellele tööle, sest ma olen liiga õrna hingega ja ei oskagi kuri olla ega ka distantsi hoida. Mina kujutan seda suhet lapsega ette nagu sõprust, kuigi ei tohiks olla muud kui eakaaslane, aga mida see tähedab? Nii ju ei teki usaldust ja seda ongi vaja - et noor õpiks usaldama inimesi väljaspool lastekodu.
Mulle öeldi veel, et minust saab nende märg unenägu. Võib-olla tõesti. See võib olla küll nii ja mõnes mõttes on meelitav nii mõelda. Samas hommikustele tagajärgedele mõtlemine ajab iiveldama. No eks näis, mis saab. Kõik on praegu igas suunas lahti ju ja juba ma tunnen, et osad kohustused kammitsevad mind ja ma tahaks lahti rabeleda kõigist sundlepingutest.
Nalja ka. Täna tulime Ailiga koos koolituselt ära ja tema läks punase tulega üle tee. MIna jäin ootama rohelist. Ühel hetkel ta vaatas selja taha, et kuhu ma jäin. Mina mõtlesin, et tal oli nii kiire, et ta lihtsalt läks ees minema head aega ütlemata, kusjuures. Veidi ebaviisakas tundus aga OK. Tegelt, avastades, et mind enam ei ole, jäi ta seisma ja siis järgi jõudes talle, rääkisin, et ma olen korra valesti tee ületamise eest ametliku hoiatuse saanud ja enam ei kipu üldse.
Kohe seejärel astus üks mees meie juurde ja teretas meid. Mina ehamatasin kohe, et erariides politseinik ja nüüd saab Aili ka oma ristsed. Õnneks mitte. Oli mingi niisama tüüp, kes mulle kohe ligi ajama hakkas. Väitis, et teab mind ja küsis, kas me käisime ühes koolis. Ma vastasin üsna resoluutselt ja midagi selgitamata: EI ja jalutasin minema, sest tüüp tundus olevat ligi 30ne ja kui me ka käisime ühes koolis, siis ei saa me üksteist kuidagi mäletada. Aga soovin talle südamest edu oma ideaalse kaaslase leidmisel.
Sõpradega on natuke jamasti. Ma ei taha neist ilma jääda ega võõrduda ja usun, et nii kiiresti see ei juhtu ka, aga nad kutsuvad mind viimasel ajal kogu aeg välja hilja õhtul. Ma ei tea, kas nad ei arvesta üldse sellega, et ma ei ela enam kõrvaltänavas või mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Ma ei ela isegi mitte nii lähedal, et ühe transpordivahendiga nendeni saaks. Jah, mul on auto, aga samas, vaadake, kui harva ma tööl käin. Ma ei jõua kaugeltki nii palju teenida, et pidevalt paak ise täis osta ja mööda linna ringi rallida ja taksod oleksid veel kallimad ja bussid käivad meil harvem, kui maaliini omad.
On suur vahe, kas mind kutsutakse välja kell viis, seitse, üheksa või üksteist õhtul ja ma ei taha ka sundida neid ennast pidevalt teise linnaotsa koju tooma. Ma tean, ma tean. Ma olen nagu siga - kord kärss kärnas, siis maa külmas.
Homseni!
mai 01, 2007
Mingi f***ing aprillinali
...on see Ülo. Ta hakkas jälle helistama ju. Ja kella ta ei tunne. Kas pole mitte tore, kui keegi su kell üks öösel üles ajab. Ma just vaatasin, et millal see pull alguse sai ja see oli 1. aprill. Nüüd on täpselt kuu aega möödas. Ma ei saa aru, miks see f***ing aprillinali juba läbi ei saa? Ma olen aprillisiga v?
Andekas laps
Ma lugesin eile jälle oma pedagoogikaraamatuid ja avastasin, et ma olen vist erivajadustega laps. Mitte puudega või mõne muu negatiivse häirega, aga just nimelt andekas. Vaadake, kuidas andekat last defineeritakse.
Andekus on psüühiliste omaduste kompleks, mis avaldub võime või võimete kogumi kõrges arengutasemes ning realiseerub inimese eriti edukas tegevuses mingil alal.
Andekatel lastel on ajuainevahetus kiirem, nad taipavad nähtustevahelisi seoseid rutem, nad on energilised, kõneosavamad, uudishimulikumad, erksa tajuga, neil on hea keskendumis- ja kujutlusvõime, tihti väga hea mälu ja rikkalik sõnavara.
Andekatele lastele on iseloomulik:
üldine intellektuaalne võimekus
akadeemiline võimekus
kreatiivne ehk loominguline mõtlemine
liidrivõimed
võimekus tegeleda mingi kunstialaga
psühhomotoorne võimekus
(Andmed pärit õpikust Laps ja lasteaed. Lasteaiakasvataja käsiraamat)
Mul on enamik neist tunnustest olemas, kuigi mõne tähenduses pole päris kindel:D
Kaks asja veel. Vaatasin eile vms teist korda trikimeest ja no see on ikka mega, mida ta teeb. See ei saa olla trikk. Mina arvan küll, et tal on mingid erivõimed. Kas te seda embleemi ringitõstmise trikki nägite v?
Üks viimane asi. Aga sugugi mitte väheoluline. Ma ise olen nii entusiasmi täis selles suhtes. Vaatasin üks õhtu töökuulutusi ja mulle jäi silma kruiisilaeval laste- ja noortetöö koordinaatorile koha pakkumine. Ma juba väga ammu ilastasin selle üle ja see oli ikka veel alles. Ma oleksin nõus akadeemilist võtma, et sinna minna, kui mõni viisakas firma mind tahaks.
Muidugi, ma olen kaks päeva kõva taustauuringut teinud, et mitte petturite lõksu sattuda ja hunniku maile olen ka laiali saatnud. Nii põnev on. Sellisel viisil olen küll nõus maailma avastama minema. See on üsna turvaline, võimaldab raha kõrvale panna, uusi sõpru leida üle maailma ja most important - EI OLE MINGI RAAMATUTE PÄHEMÄÄRIMINE.
Selle asja ma teen raudselt varem või hiljem ära. Ainus kahtlus on see, et kas mul jätkub tahtejõudu aastapärast tagasi kooli tulla. Ei tahaks ju pooleli ka jätta. Ja siis teine probleem on see, et mul pole erialast ülikooliharidust ja ma olen veel poolteist aastat liiga noor ka, aga vaatab, mis saab. Alla ma küll ei anna. Ja siis ma võin ju tegelt ka täiskasvanutega tegelema minna. Seal nõutakse vaid töökogemust. Küll ma midagi välja mõtlen.
Üks kõige viimasem asi veel. Ma ei tea, kas kirjutasin soovist lastekodusse tööle minna, aga plaan on jah selline. Saatsin sellesisulise maili ka ja mulle pakuti võimalust hakata tugiisikuks. Mudugi hakkan. Aga ma tahan ka pisitibudega tegeleda.
Andekus on psüühiliste omaduste kompleks, mis avaldub võime või võimete kogumi kõrges arengutasemes ning realiseerub inimese eriti edukas tegevuses mingil alal.
Andekatel lastel on ajuainevahetus kiirem, nad taipavad nähtustevahelisi seoseid rutem, nad on energilised, kõneosavamad, uudishimulikumad, erksa tajuga, neil on hea keskendumis- ja kujutlusvõime, tihti väga hea mälu ja rikkalik sõnavara.
Andekatele lastele on iseloomulik:
üldine intellektuaalne võimekus
akadeemiline võimekus
kreatiivne ehk loominguline mõtlemine
liidrivõimed
võimekus tegeleda mingi kunstialaga
psühhomotoorne võimekus
(Andmed pärit õpikust Laps ja lasteaed. Lasteaiakasvataja käsiraamat)
Mul on enamik neist tunnustest olemas, kuigi mõne tähenduses pole päris kindel:D
Kaks asja veel. Vaatasin eile vms teist korda trikimeest ja no see on ikka mega, mida ta teeb. See ei saa olla trikk. Mina arvan küll, et tal on mingid erivõimed. Kas te seda embleemi ringitõstmise trikki nägite v?
Üks viimane asi. Aga sugugi mitte väheoluline. Ma ise olen nii entusiasmi täis selles suhtes. Vaatasin üks õhtu töökuulutusi ja mulle jäi silma kruiisilaeval laste- ja noortetöö koordinaatorile koha pakkumine. Ma juba väga ammu ilastasin selle üle ja see oli ikka veel alles. Ma oleksin nõus akadeemilist võtma, et sinna minna, kui mõni viisakas firma mind tahaks.
Muidugi, ma olen kaks päeva kõva taustauuringut teinud, et mitte petturite lõksu sattuda ja hunniku maile olen ka laiali saatnud. Nii põnev on. Sellisel viisil olen küll nõus maailma avastama minema. See on üsna turvaline, võimaldab raha kõrvale panna, uusi sõpru leida üle maailma ja most important - EI OLE MINGI RAAMATUTE PÄHEMÄÄRIMINE.
Selle asja ma teen raudselt varem või hiljem ära. Ainus kahtlus on see, et kas mul jätkub tahtejõudu aastapärast tagasi kooli tulla. Ei tahaks ju pooleli ka jätta. Ja siis teine probleem on see, et mul pole erialast ülikooliharidust ja ma olen veel poolteist aastat liiga noor ka, aga vaatab, mis saab. Alla ma küll ei anna. Ja siis ma võin ju tegelt ka täiskasvanutega tegelema minna. Seal nõutakse vaid töökogemust. Küll ma midagi välja mõtlen.
Üks kõige viimasem asi veel. Ma ei tea, kas kirjutasin soovist lastekodusse tööle minna, aga plaan on jah selline. Saatsin sellesisulise maili ka ja mulle pakuti võimalust hakata tugiisikuks. Mudugi hakkan. Aga ma tahan ka pisitibudega tegeleda.
Tellimine:
Postitused (Atom)