Teate seda tunnet, kui kõnnite üksi pimedal tänaval ja kuulete seljataga kellegi samme ja need tuleks justkui kogu aeg lähemale? Vahel need sammud tulevadki lähemale, vahel kiirenevad, vahel käiakse teil järgi kohe väga kaua, tehakse kaasa kõik pöörded ja tekib tunne, et see keegi tahab teile paha.
Enamasti on teil lihtsalt ühine teekond, aga vahel tõesti on tegemist inimesega, kes tahab teile halba. Mida siis teha?
Üks tuttava tuttav kunagi keeras järsult ümber, tegi kätega äkilise liigutuse ja hüüdis: Ahhaaa! Saingi su kätte!
Vaene kodanik oli väga ära ehmatanud. Ju tal siiski polnud pahasid mõtteid peas, aga kui ka olid, siis need läksid küll ära ja tema ise ka valis teise tee.
Mul on üks jälgim aga turvalisem lahendus ja EI, ma ei tee ise nii, vähemalt mitte meelega. Idee on selline, et laske puuksu. Kohe nii palju, kui torustikust tuleb. Et võimalikult efektne oleks. See peaks ära ajama igasuguse isu teid kimbutama tulla ja samas ka süütu tavainimene teie selja taga jääb kas paarkümmend meetrit maha või vahetab trajektoori ja kõige parem tolle võtte juures on see, et te ei pea ise teid hirmutava inimesega tegemist tegema ja ka kogemata mitte süütut isikut hirmutama.
Vot siuke lugu täna. Kes julgeb ja kel häda käes, see proovib. Muidugi, võib ka pipragaasi osta, aga see on ohtlik kõigile. Puuks on palju inim- ja keskkonnasõbralikum enesekaitse.
Enamasti on teil lihtsalt ühine teekond, aga vahel tõesti on tegemist inimesega, kes tahab teile halba. Mida siis teha?
Üks tuttava tuttav kunagi keeras järsult ümber, tegi kätega äkilise liigutuse ja hüüdis: Ahhaaa! Saingi su kätte!
Vaene kodanik oli väga ära ehmatanud. Ju tal siiski polnud pahasid mõtteid peas, aga kui ka olid, siis need läksid küll ära ja tema ise ka valis teise tee.
Mul on üks jälgim aga turvalisem lahendus ja EI, ma ei tee ise nii, vähemalt mitte meelega. Idee on selline, et laske puuksu. Kohe nii palju, kui torustikust tuleb. Et võimalikult efektne oleks. See peaks ära ajama igasuguse isu teid kimbutama tulla ja samas ka süütu tavainimene teie selja taga jääb kas paarkümmend meetrit maha või vahetab trajektoori ja kõige parem tolle võtte juures on see, et te ei pea ise teid hirmutava inimesega tegemist tegema ja ka kogemata mitte süütut isikut hirmutama.
Vot siuke lugu täna. Kes julgeb ja kel häda käes, see proovib. Muidugi, võib ka pipragaasi osta, aga see on ohtlik kõigile. Puuks on palju inim- ja keskkonnasõbralikum enesekaitse.
2 kommentaari:
Ma elasin kunagi Pelgulinnas väikesel tänaval. meie tänava otsas just minu maja juures käis koos aastaid üks vene noorte kamp. Nad olid sellised rahumeelsed. Keegi neid ei kartnud ja polnud põhjust ka. Vahest oli lärm vähe kõvem, aga no ikka juhtub kui seltskond noori koos on.
Igatahes haakisin ma endale ükskord Balti jaamast sappa mingi imeliku vanamehe. Ma käisin Niitväljal ratsutamas ja aegajalt juhtus, et sealt koju tulemine jäi ikka väga hilja peale. Nii ka tookord.
Üritasin toda vanameest iga nipiga maha raputada, aga see ei õnnestunud. Oma tänavale jõudes oli nutumaik juba suus ning vanamees järjest lähemale jõudnud.
Kamp oli sel ajal minu ülaatuseks veel koos, aga vähe kaugemal. Jalutasin siis seekord oma majast mööda ja nende vahelt läbi. Eks nemadki teadsid, et kes mina olen ja kus elan. Sõnagi lausumata saatis üks noormeestest mind kodu ukseni ja teised sulgesid vanamehe tee.
See on enamvähem ainus ja kõige jubedam jälitamise kogemus minu elus. Pärast seda kartsin vist kõiki inimesi kes õhtul minu järgi käima sattusid. Aga nende vene noortega hakaksime tere ütlema. Mina kolisin sealt enne ära kui nende kogunemised lõppesid. Kes teab, ehk saavad nad veel praegugi vahest seal kokku.
Nii naljaks on mõelda praegu nende peale. Nad olid nagu osa minu lapsepõlvest.
Minul õnneks sellist pahatahtlikku kogemust ei ole, aga see "tunne" on küll mõnikord olnud. Aga nunnu story.
Postita kommentaar