Working day and night

Ja nii ongi. Ma olen olnud nii väsinud ja seepärast pole minust paar päeva kuulda olnud. Ja ma olen alles kolm päeva praegu järjest tööl käinud. Kaks neist üle pika aja Universaal Universumis jälle. Neil on mingi kriis ja seetõttu sisustasid nad mu juulikuu viimsed vabad ajad ära.

Praeguse plaani kohaselt on mul juuli kuus töövabu päevi seitse. See ei ole normaalne minu puhul. Kusjuures osa neist seitsmest peävast on juba ära planeeritud ja praegu ei tea ma veel oma põhitöö aegu. Paigas on ainult Universaal, õllekas ja õpilasmalev. Saab hullumeelne olema. Hullumeelselt tore ka, ma loodan. Sest mida ma ikka vingun? Teen, palju jaksan ja kui ei jaksa enam, siis loodus reguleerib. On ennegi korra juhtunud, et ülepingutamine pani tervisele kolmeks kuuks põntsu. Tegelikult isegi kauemaks, aga kolm kuud rajalt maas täiesti olla on pikk pikk aeg.

Mul on hetkel veel ööd ja päevad ka täiesti sassis. Magan töölt koju tulles ja ösöel istun üleval. Täna oli ka nii, et kõigepealt magasin ja siis ajas Andu mu üles ning nad tulid Incuga mulle järgi. Ma ei taibanud unesegaselt isegi seda küsida, kuhu minek. Pärast selgus, et ei kuhugi ja igale poole ehk tiirutasime linnas.

Tegelikult mulle selline niisama ringi sõitmine väga ei meeldi, aga täna sai vähemalt nalja. Ma ei oska seda kirja panna nii efektselt, kui asi tegelikult toimus, aga üritan. Autoga mingist trollist mööda sõites lehvitas Argo seal olevatele chickidele ja need lehvitasid vastu. Siis tuli kellelgi geniaalne idee järgmises peatuses Argo trolli peale saata sebima vms. Kõik võtsid seda naljana, aga Argo tegi triki ära. Meie sõitsime, naerukrampides, järgmisesse peatusesse uudiseid ootama.

Argo tuligi maha kahe chickiga ja pinnis välja kutse neid homme Laulupeole vaatama tulla. On see nüüd korv või julgustus - ei teagi... Meie aga saime pisarateni naerda Argo julgustüki üle, mida ta, muideks, korrata lubas. Nüüd aga hakkan uut - karistusblogi tegema.

Me käisime täna oma potiga Viru keskuse WC-s!

Kes nägi, see nägi. Kes mitte - kurb küll! EHks paar tänast nalja Matuga, kes oli uskumatult hea laps. Kuna vihma sadas, siis mängisime natuke aega pargis ja siis läksime bussiga sõitma. Sõitsime Viru väljakule ja siis mõtlesin, et käiks ühtlasi söömas. Käisimegi. Sõime imemaitsvat pastat bolognese'i kastmega ja täiesti uskumatu oli see, et Matu sõi vabatahtlikult liha. Kõik tädid ja onud muidugi vaatasid jälle, et oi kui armas pisikene poiss. Noh... ta oskab muljet avaldada.

Aga rääkides naljadest... kuna see mees enam mähkmesse ei pissi, siis peame igal pool pisikest pott ikaasas kandma. Suur käib veel üle jõu ja ausalt öeldes, käin pigem avalikus kohas oma potiga kui luban lapsel istuda ühispeldikus prilllauale. Ma tahaksin, et ta veel kaua ilus ja terve laps oleks. Niisiis, tatsasimegi oma potiga ringi, kuni tuli aeg pastat näolt maha pesema minna tädide tualetti ja ühtlasi panin Matu nurka oma poti peale. Kusjuures, sellega on suur eelis - järjekorda ei ole. Siiski, seisime solidaarsusest mõnda aega ukse taga.

Mattias lasigi mul end poti peale panna ja isegi nägu pesta, aga siis lihtsalt istus seal ja vaatas tädisid sama huvitatud ja ühtlasi veidi kohkunud näoga kui nemad teda. Aga potti ei tulnud midagi. Ju ta leidis, et ei ole sobiv kõigi tädide ees pissile hakata. No minugi poolest. Peaasi, et ta läbi ainsate kaasas olevate pükste ei teeks.

Aga see ei olnud ainus nali. Ma vist rääkisin kunagi, et õpetasin teda puid kallistama. See on meeldiv ja ära eksinud olles ka kasulik oskus lapsele. Siis ta seisab ühe koha peal. Aga juba olen näinud teda tänaval käiki telefoniposte kallistamaas ja täna viis ta ürituse uuele tasemele. Me jooksime Viru keskuses ringi ja tema kallistas selaseid jämedaid sambaid. Mul olid naerukrambid ja kõik jälle vaatasid, et oi kui armas. Imelik, aga armas. Ja kui keegi seda üritust pealt nägi, siis need olimegi meie!

Siis käisime veel bussiterminalis edasi-tagasi jooksmas, sest ruumi ja aega oli ja lõpuks läksime bussi peale, et koju sõita. Ta valmistas mulle tõsiselt positiivse ülaltuse sellega, et üldse ei jonninud ja ei jooksud kordagi mu kõrvalt minema ka tuhandeid inimesi ätis olevas majas. Ta käitus nagu tõeliselt tsiviliseeritud noor mees. Välja arvatud üks juhtum mänguväljakul, kus ta pidevalt mingit teist omavanust poissi taga ajas ja siis jälle minu jalge vahele peitu puges. Seda ta pole varem teinud. Armas ja naljakas oli see jalgade külge klammerdumine, aga varsti kasvab temast suur ja julge mees.

Aga veel nalja v? Teie kord rääkida.

Minu poolt ainult üks märge selle kohta, et eile otsustasime Sandraga korralikuks hakata ja selle kohta blogi pidama hakata. Varsti võite vihjeid otsida. Meil on terve pakt kosotatud reeglitega ja kolme rikkumise korral lähevad mõõdud netti üles ning tuleb teha teise nähes 500 kõhulihast. Pole ööpäevgi möödas ja mul saab kohe neli rikkumist täis. Te vist hakate mu mõõte tihti nägema:D Aga mul on vaja mingit stiimulit, sest üksi ja sanktsioonideta ma korralik olla ei jaksa.

Ülim iroonia

Muidugi võite kahelda olukorra iroonilisuses, aga minuga juhtus täna naljakas lugu. Nimelt, suutsin ennast läbi koti sügavale kätte torgata nõelaga, mis oli kinnitatud AIDSi vastase võitlemise rinnamärgi taha ja üks esimesi mõtteid oli: ega ma nüüd HIV-d ei saanud? Kusjuures, see mõte oli täiesti iseseisev ja alles pärast jõudis kohale, kui naljakas see oleks. Eks ootame ja vaatame. Üsna väike tõenäosus on, et see nõel mu kotis nakatunud oleks, aga kunagi ei või kindel olla. Siiski, ei kavatse paranoiliseks muutuda.

Mis nägu on venelane?

Täna räägin rahvustest ja rassidest, sest see teema ei jäta mind rahule. Kõik tuli meelde jälle integratsiooni uurimustööd tehes, kui mulle öeldi, et ma ei ole üldse eestlase nägu. Hoopis venelase nägu olen. Minu jaoks ei ole kumbki neist solvav, aga ma tahaksin väga teada, mille põhjal mulle öeldaks, et ma venelase nägu olen.

Jah, mul on pruunid silmad ja kunagi oli ka tõmmu jume ja pruunid paksud juuksed. Nüüd meenutavad viimased igas mõttes heina. Ja see ei ole tõesti väga tüüpiline põhjamaalastele ja ka eestlastele. Aga, kui keegi teab, siis ma tahaksin ka kuulda, mis siis venelaste ühisnimetajaks on, mis mul ka olemas on.

Teine asi, mis mind praegu täiega häirib, on rassism, sest avastasin eile õhtul - ja olen siiani shokis - et üks mu parimaid sõpru, keda juba poolteist aastat tunnen, on tõsine rassist. Ta ütles mulle muu jutu sees, et neeger siiski ei ole sama väärtuslik inimene kui valge inimene. Nagu wtf? Ta ütles, et tal pole midagi nende nahavärvuse vastu ja minul ka mitte - eelistaksin isegi tõmmum olla - aga tema väidab, et kõik mustanahalised on vargad ja loodrid.

Ma pole ammu nii lollu juttu kuulnud ja tema suust ei osanud seda tõesti oodata. See võib tõesti meie suhte ära hävitada. No ei ole normaalne süüdistada ühte rassi kogu maailam pattudes. Pätte on ju igat värvi ja pigem on mustanahaliste kohta võimalik ajaloo põhjal öelda, et nad on kõvad töörügajad. Kõik on vast orjapidamisest kuulnud? Kes mitte, siis teadke - valge mees pidas väga kaua musta meest oma tasuta teenrina ja must mees oli samasugune vara nagu laud või lihaveis.

Sõber ütleb, et mina pole objektiivne, sest Eestis elavad vaid üksikud mustanahalised - ise ta elab Soomes juba pikemat aega - aga mina arvan, et see on totaalne jama, mida ta suust välja ajas. Ja isegi, kui Soomes elavad islamiusulised mustad on laisad või kaklevad või varastavad, siis on see vaid killuke maailmast, mida tema näinud on ja kõiki ei saa ühe puuga mõõta. Jah. Mul ei ole ühti mustanahalist sõpra, kuigi tahaks, aga mul siin ei ole lihtsalt valida väga inimeste vahel nende nahavärvi põhjal, mitte et nahavärv loeks. Ei loe ju!

Mul on telekas ja Internetiga arvuti ja lehti loen ja reisinud olen ka natukene ja sõbrad ju räägivad ka. Mitte keegi teine minu tuttavatest ei ole veel nii absurdse väitega lagedale tulnud. Häh! Ja tüübile endale meeldib hip-hop ja kust see kultuur pärit on, ah? Me läksime kohe päris tülli selle põhimõtteküsimuse pärast. On ju väga palju successstorysid nii mustadest kui valgetest inimestest, kes on raske tööga kaugele jõudnud. Ja samamoodi on lugusid igast rassist pättidest. Fui! Ma ei saa. See teema on mulle endale tegelt nii vastik. See fakt, et ma üldse pean oma arvamust kaitsma või seda arutama. Elementaarne, minu meelest.

Milline grill sinul on?

Minu oma on neljakandiline, heledates toonides ja pool selle pinnast on kaetud pappkastidega. Vaid päikeseenergia abil kuumeneb ligi neljakümne kraadini. Seega pool tänasest päevast ajasin asju ja teise poole praadisin ennast kodus. Kell hakkab kümme saama ja ikka higistan nagu siga, ainult et armsamini:P

Homme lähen Nadjaga Kalev SPAsse. Võite ühineda, aga ise teid ei kutsu. Veel ei tohi sotsialiseeruda teistega. Algul on üks-ühele usaldusharjutused ja kui oleme omavahel rohkem sõbraks saanud, siis võib juba sõpradele ka üksteist näha viia. No ma ei tea...

Kui palju usaldusväärsemaks veel minna saab, kui meid paljalt ühte ruumi pannakse? Mina kavatsen kõiki massaazhidushe nautida ja ujuda ja torud jätaksin seekord mängust välja. Ja homse õhtu kohta ootan veel pakkumisi.

Muide, mul nüüd kool kindlalt läbi. Viimane aine sai koondhindeks C ja uurimuse eest sain maxpunktid ja olen ikka veidi pahane, sest kuulen, et teised said ka, kes kaugeltki nii palju vaeva ei pidanud nägema. Kadeduseuss minus keerab sappi üles praegu.

Ma oleksin praegu siiski imet oodanud ja lootnud, et nad panevad mulle rohkem kui maxpunktid ja ma saan kõrgema hinde ja seega ka kõrgema keskmise hinde, mis paistab mul väga stabiilne olevat eelise semestriga kõrvutades. 3,71 siis on minu hetke keskmine. Kui sul on vähem, võid öelda - tunnen kaasa. Kui rohkem, siis ära ütle.

Ahjaa... üks laagrinali ka tagant järgi. Pilistveres puudub levi, aga wifi on viiepostine:D

Mida teete teie igavuse peletamiseks?

Meie Annikaga istume Mustamäe kiirabihaigla traumapunkti ooteruumis. Annika on lihtsalt selline hellik, et ei saanud täna oma tavaliselt-roosa-väikse/täna-sinise varbakese peale astuda ja siis mängisin talle taksot Euroülikooli avaldust täitma ja siis traumapunkti. Ma mõtlesin, et tal on ikka luu katki või vähemalt mõra. Pidi varbakene nii haiget tegema. Ootasime tunde traumapunkti ukse taga, et talle siis öeldaks, et midagi pole ja kasutagu Fastum Geli. Tema plaanib nüüd nädala töölt vabaks võtta. Hah!

Nojah siis. Mina raiskasin viis tundi selle ürituse peale ja takso mängimise eest ei makstud ka mulel midagi, kuigi algul kokkulepe oli. No e iole mitte minu huvi või mure teda sõidutada, mis sisi, et sõbranna. Aga pärast läks ta ära nii, et isegi aitäh ei öeldud. Küsiti vaid, et kas midagi maha ei jäänud. Ja mina ei hakak raha küsima ka. Kuidagi piinlik on. Ise pakun alati, et maksan teise kulud kinni kui mitte peale ka. Tema aga on harjunud, et teda teenindatakse. Urisen nüüd natuke, aga mingi 50 krooni mind ei tapa. Põhimõtte küsimus...

Aga kui kellelgi veel midagi targemat teha pole, siis võib ka Kiirabihaiglasse istuma minna. Ruumi on ja äkki satute ka ühe venekeelse tüübi otsa, kes räägib teile, et on lennujaamas ja sõidab kohe Egiptusesse ja otsib sajal muul moel kontakti. No tegelt, see ooteruum sarnanes küll veidi lennujaamale, aga arvan ikka, et kuigi tema sõbra käsi oli sidemes, oli traumapunkti tuleku põhjus lennukimehe peapõrutus.

Kuidas uurimustöö võib hulluks ajada...

Olen sellega juba üle nädala ametis olnud. Isegi laagri ajal töötlesin andmeid ja küsitlesin inimesi. Pole olnud vahe tööl ja päeval. Üleeile sai see lõpuks valmis, aga ikka oli probleeme pisivigade, töö printimise ja ära saatmisega. Teine Maria aitas mind kõvasti nii tabelite tegemisel kui ka printimisel, sest kui ma oleks lasknud Sandral printida, siis kõik mu ilusad tabelid oleksid must-valged tulnud.

Te ei kujtua ette, kui palju jamasid mul selle uurimustööga olnud on. Ma ei hakka siin rääkima ajanappusest või küsitluse ajal püsinud halvast ilmast. Räägin vaid kahest viimasest päevast.

Eile hommikul oli plaan, et võtan faili pulgale ja paberi kaasa, ning lähen Maria juurde printima ja läksingi. Kohapeal selgus aga, et see lõplik fail ei olnud pulgale salvestunud ja sellest oli alles vaid sissejuhatus ning mõni märksõna. Ma tahtsin peaga vastu seina joosta. Terve päeva Johani lõpetamisel närvitsesin.

Õnneks leidsin õhtul koduarvutist selle faili tervikuna ka üles. Öösel pidasin Reijo, Otti ja Sirliga jaanipäeva ja koju jõudsin täna alles kell kuus. Ema oli vahepeal töö vigu parandanud ja nüüd võtsin viimase versiooni pulgale, kontrollisin mitu korda üle, kas ikka salvestus ja saatsin igaks juhuks ka Mariale mailile. Tuli duubel kaks.

Parandasime veel näpukaid, mida ema polnud märganud ja tegime ühe tabeli ümber. See aga tuli meil jupphaaval välja printida ja sel ajal, kui WC-s käisin, oli Maria viimased lehed välja printinud ja salvestamata faili kinni pannud ja sisi tuli välja, et ühte lehte on topelt ja teist üldse mitte. Mitte vähe kahju ei olnud, et tuleb jälle otsast alustada.

Seekord aga oli asjatu pinge, sest ta oli kogemata faili ära salvestanud ja meil tuli vaid uuesti printida. Minu jamad aga ei lõppe siin. Sain uksest välja ja sisi tuli meelde, et olin köitmise kaaned koju jätnud ja Maria ei võtnud telefoni. Seega ei olnud mul puhtaid lehti töö ette ja taha köitmise jaosk ka kuskilt võtta.

Jõudsin juba Sandrale helistada, et paluda veel ühte teenet - et ta hommikul ise köitmise eest hoolitseks - aga siis hakkas häbi ja sõitsin Mustika keskusesse kaasi ostma.

Muidugi ei olnud Prismas selliseid, nagu mul vaja oli. Mõtlesin siis spetsiaalsesse kontoritarvete poodi minna, aga see oli juba suletud. Käisin infost augurauda laenamas ja läksin tagasi aukudega kaasi ostma. Arvasin, et nüüd on jamad läbi, aga ei.

Sõitsin tädi Mare juurde tööd ära viima, sest ta peaks selle homme hommikul Tartusse viima. Meil oli kokkulepe, et viskan töö postkasti ja ta homme Suurupist tulles võtab ära. Kõigepealt ootasin tükk aega ukse taga, sest võtit mul pole ja keegi ei käinud ka uksest sisse-välja. Kui sisse sain, selgus, et postkasti mu töö ei mahu. Surusin kaaned veidi kõveraks, aga ikka ei mahtunud.

Helistasin siis tädile ja ta käskis mu enam-vähem korralikult vormimstatud töö naabrimehe kätte viia. Õnneks, see läks edukalt ja onu oli väga abivalmis. Hakaksin siis Incu juurde sõitma, sest need seal olid juba väga närvis ja mina väga kõvasti graafikust maas. Mõtlesin, et kõik on juba nihu läinud. Vaid autoõnnetus on puudu ja siis umbes minut peale mõtet sõitis mingi Securitas mulle kitsal tänaval suure kaarega ette. Vahe oli vast pool meetrit. Kõrval olid kraavid ja teelaius vastas pooleteisele autole. Ta sai oma veast aru ja sõitis tagurpidi tagasi.

Incu juures ajasime väga roppu juttu ja mina sõin shokolaadi, et närve rahustada. See uurimustöö on närvid nii ära söönud pidevate jamadega. Ma ei taha mõeldagi, milliseks mu bakatöö kirjutamise periood kujuneb, aga ma olen ukhe, et see töö valmis sai. Mul on selles aines koos 50,5 punkti ja kui uurimuse eest vähemalt pool punkti saan, siis võib suvi tulla. Ja suhtlemispsühhi sain imekombel B.

Ja siis seda, et ma oleksin eile trammiga kokku põrganud Metodisti kiriku juures. Ta surus mu nurka ja ma olen juba kaks aastat pidevalt kartnud seal sõites, et nii juhtub. Siiani ei olnud juhtunud. Nüüd ei jäänud mul muud üle kui kiirendada metsikult ja tema eest risti läbi sõita, aga ma jäin hiljaks ja siis peatusin eraldusribal. Tramm andis signaali, aga õnneks oli rahulik juht ja minul lehed küljes. Anti andeks vist. Aga ma ei kujuta siiani ette, mida ma teistmoodi tegema pidanud oleksin.

Nüüd palvetan veel, et uurimus saaks ilusti esitatud ja siis hakkan puhkama. Lasen lõdvaks ja lõbutsen täie raha eest. P.S.Kaks kassipoega ära anda. Anyone?

Sellest, kuidas tüdrukud käisid kanistriga kuivkäimlasse vett viimas ja teisi laagrimälestusi

Pole nüüd pikalt kirjutanud ja juba kuulsin virinat ka sel teemal. Lihtsalt pole aega ega võimalust kirjutamiseks olnud, aga üritan nüüd kõik tasa teha.

Laager on nüüd seljataga ja jälle on hunnik toredaid mälestusi mu pealuusse salvestunud. Lapsed olid toredad. Polnud mitte ühtegi suuremat jama. Isegi Meelisega ei kakelnud eriti. Kõige parem oli muidugi see, et mind pandi Meelisega ühte tuppa elama. Tuba oli mõeldud kolmele ja ma võtsin Kerlini kaasa ning päris tore oli. Saime omavahel rohkem sõbraks ja nägin ka Meelsie nõrgemaid külgi ja sain tõestust, et ka tema on inimene - ta lasi magades pussu:D

Hääl läks mul ära küll juba esimesel päeval seekord, sest üsna raske on üle kuuekümne sumiseva inimese karjuda. Sellegipoolest, tüdrukud tegid mulle pidevalt pisikesi komplimente ja poisid võtsid ka kui oma. Mulle meeldibki olla see kasvataja, kellele kõik julgevad tulla oma muredest ja rõõmudest rääkima ja keda usaldatakse vahel ka küsimustes, mis rikuvad mõnda laagrireeglit.

Ma olen ju ise sealt seltskonnast välja kasvanud ja ka aastate jooksul omajagu lollusi korda saatnud. Siiski, kasvatajana on hoopis teine vaatenurk ja tunne. Nüüd polnud ma enam kõige noorem õpetaja ja sain ise Margitit ja Kerlinit juhendada. Seekord hoolitsesid nemad kui kõige nooremad ka hommikuse äratuse ja võimlamise eest ja mina sain magada niikaua, kuni tõesti pidi juba sööma hakkama.

Avastasin veel, et mulle meeldivad pätid poisid. Teised kõik kirusid neid ja rääkisid, et mulle ei meeldi see või teine. Mina just pidasin neist lugu ja tundub, et nemad minust ka, sest minu käske täideti ja mängude ajal taheti ikka minu grupis olla. Teate, miukse egoboosti see teeb, kui lapsed sind hindavad? Ja need pätid poisid olid ka tegelikult väga andekad ja head. Neile tuli lihtsalt tegevust anda ja reeglid ära seletada ning see, kuidas reeglite rikkumine õpetajatele mõjub. Ja see töötas. Nad hakkasid aru saama paljude asjade vajalikkusest.

Mulle üldse ei meeldi õpetajad, kes jagavad käske ilma põhjendamata ja pooled neist käskudest pole üldse vajalikud või võiksid olla paindlikumad. Mina üritan küll alati vastata laste miks-küsimustele, mitte ei ütle lihtsalt, et PEAB.

Ühel ööl olin unevalves ja see oli palju huvitavam, kui olin arvanud. Olime Mari-Anniga kahekesi ja rääkisime niisama mõnusalt juttu. Algul olid teised õpsid ka jutustamas. See oli nagu meie kvaliteetaeg. Ja nagu alati, suured tüdrukud ei jäänud kohe magama ja rääkisid üsna kõva häälega juttu. Ega nad nii väga kisanudki, aga see maja kostab kohutavalt läbi. Me kõik käisime neid palumas ja keelamas, kuni ma otsustasin, et nüüd aitab.

Läksin siis rääkisin neile, et nüüd hakkame vaikimisemängu mängima ja küsisin, kas nad teavad, kuidas see käib. Ja siis seletasin, et mina olen seal ja nemad on vait ja nad olid sellega täiesti nõus, sest olime korduvalt öelnud, et nad ju segavad teisi. Und neil veel ei olnud ja siis nad otsustasin hakata üksteisele tekstsõnumeid saatma. Mina neid ei keelanud. Istusin mõne aja seal, nemad olid vait ja siis tulin ära. Enne veel lubasin, et kui nad vait ei ole, sisi tulen tagasi ja istun nendega nii kaua, kuni neil kõneaeg otsa saab.

Päris mitu naeruturtsatust tuli, aga see oli rohkem nagu respecti värk ja uskuge või mitte - nad magasid ülejäänud öö rahulikult ja vabatahtlikult.

Üks asi, mis mind üllatas, oli see, et tänapäeva väikesed ei karda enam üldse kasvatajaid ja nende kurjustamist. Isegi kuueaastane tüdrukutirts raputas lihtsalt pead, kui käskisin tal kiigelt maha tulla. Rääkimata siis suurtest tüdrukutest. Nad ei saa aru, et kui nendega midagi juhtub, võime meie - kasvatajad - vangi minna. Siiski, probleem oli vaid korra ja suure kiigega. Rohkem me kiikumas ei käinud ja edasi olime sõbrad.

Selle kuueaastasega sai veel nalja. Mängisime mängu: kujuta ette, et lähed määramata ajaks üksikule saarele ja saad kaasa kümme enda valitud asja. Mina olin sellele pisitirtsule abiks kirjutamises. Aeg muudkui läks ja tema kortsutas kulmu, aga mitte ühte asja kaasa võtta ei tahtnud. Ise ei pakkunud midagi välja ja minu pakutud mänguasjad ja asjalikud asjad praagiti ka välja. Lõpuks ta ütles väga mureliku häälega, et kardab, et ta ei saa seal päris üksi hakkama.

See oli nii armas lihtsalt. Ma siis ütlesin talle saladuskatte all, et tegelikult ta ei lähe üksi. Tundus, et tal hakkas palju kergem ja siis hakaksid ka üksikud soovid tulema kaasa võetavate asjade osas. Ja edaspidi oli ta minuga väga sõber. Kõigi muredega tuldi minu juurde ja üks poiss tuli lausa mulle pihtima, et tal on koolis oma tüdruk. Ta on seitsmene ja teistele kellelegi seda rääkida ei tahtnud või ei julgenud.

Muide, selle tüdrukuga, kellest juba rääkisin, sai veel nalja. Tema ja üks suurem tüdruk käisid kahekesi paarisaja meetri kaugusele kuivkäimlatesse, mis seal surürituste jaoks on, viieliitriste kanistritega vett tassimas, sest seal oli paha hais:D:D:D

Aga jah. Laagris oli tore. Kui ma vaid poleks oma jopet ja koduvõtmeid maha unustanud...

Murphy möllab

Eile oli siis plaanis jälle rannas inimesi piinata, aga mida ma nägin hommikul ärgates? Vihma sajab! Ja sadas päev otsa. Ega vist hullemat ilma rannaküsitluseks polegi. Mul oli nii masendus, sest mul on ainult loetud tunnid uurimustöö nullist lõpuni tegemiseks ja siis teeb ilm nii. Muidugi, täna peab ju ka sadama.

Ega mul eile muud üle jäänudki, kui piinasin oma tuttavaid ja tuttavate tuttavaid ja siis koos Reijoga, kes jäi sujuvalt tund aega hiljaks, Viru keskuse ja Club Terminali paarikümmet külastajat. Ma kartsin, et läheb kehveminigi, sest seal on ikka hoopis närvilisem ja halvemas tujus rahvas kui soojal suvisel päeval rannas, aga midagi siiski ja otseselt p*rse ei saadetudki. Mõned küll ütlesid, et neil on kiire või ehmatasid teemast ära, aga enamik rääkis pigem rohkem kui vaja.

Üks tädi oleks peaaegu bussist maha jäänud, sest ta tahtis pikemalt oma päevast rääkida ja kusjuures kõiki vastuseid ma sealt ei saanudki. Tädil oli liiga palju muud juttu. Ja üksz viinahaisudega tädi katsus mu kätt kogu aeg. Lõpuks ma leppisin sellega, et kõik katsuvad mind. Ju see on vastuste hind.

Õhtul sain mingite tuttava tuttavate kaudu ühe üsna kuulsa ITitüübi oma msni. Mul on siiani häda teatud vanuses meeste kokkuajamisega. Eile linnas käies tundus, et nad on välja surnud või tõesti on tegemist selle edukate meeste vanusega, kes sõidavad autoga poe ukse ette invaliidi kohale ja peale vajalike ostude tegemist suunduvad otse tagasi autosse. Igatahes, kui siin on mõni 41-55 aastane eesti või venerahvusest mees, kellel on parasjagu pealehakakmist ja mõni minut vaba aega, siis palun. Aidake mul uurimustööd teha.

Ma veel ei tea, mis täna saab. Tundub, et juuksurisse ma ei jõua ja uurimustöö seisab ka pooliku küsitluse taga ja autot mul ka pole ning kui oleks, siis ma ei saaks ikka seda rummi juua, mis ma Tartust koju kaasa tõin. Nimelt, Sandra tuleb täna Tallinnasse ja ma ei tea, mida me siis teeme. Eks näis. Tore saab nagunii olema. Kahju, et meil vaid mõned tunnid on, sest hommikul sõidan mina ära laagrisse.

Ahjaa... Murphy mölals teises kohas ka. Avastasin eile hommikul, et olen blogide topibeib ja muidugi on sellel päeval counteri server maas ja mul pole õrna aimugi, kes või ku paljud mind loevad. Nojah. Pseudoprobleem, ma tean. Aga ma olen edev.

NÜÜD siis avastad, et ma olen ilus?

Kuna mul oli vaja saada rahvas rääkima, aga mitte ainult siuksed, kel iga naist nähes suunurgast ila tilgub, siis valisin väga kaua riietust ja ei tea siiani, kui õige otsuse tegin. Valisin tumeda miniseeliku, bikiinitopi ja ilusa jaki sinna peale. See tundus piisavalt seksikas ja samas soliidne, et võimalikult suurt hulka inimesi ligi tõmmata või vähemalt paigal hoida, aga sellel oli miinuseid ka.

Jäib bussist maha ja pidin teise bussiga ning läbi metsa koju tulema. Juba bussi oodates hakaks üks minust neli korda vanem prantslane ilma igasuguse valehäbita mind vaatama ja jutustama ja läbi metsa jalutades, hakkas ka üks tölpa külge ning käskis mul ilus olla. Lubasin üritada.

Aga kõige parem oli see koht, kus põrkasin Terminalis kokku ühe vana tuttavaga - NK Mardiga, kes on iseenesest üsna kena poiss, aga keda ma tükk aega maa alla needsin, sest ühel mänguõhtul, mida mina korraldasin, otsustasin ta valida vabatahtlikuks ja terve eelneva päeva ärritasin teda ega öelnud, milleks täpselt teda vaja on.

Ja vaja oli mänguks, kus silitan pool seksuaalse alatooniga oma kätt ja küsin talt, mis see on ning mida sellega teha saab enne, kui selle talle kaela viskan. Selge see, et ma liikusin talle kogu aeg aina lähemale ja lõpuks olid minu jalad ka tal süles ja kui mänguga huulteosani jõudsin, siis ta läks nii paanikasse, et tõusis püsti ja hakaks eest ära jooksma, võttis isegi harjavarre kaitseks.

Ma solvusin täiega ära, sest see oli lihtsalt nõme ja lõppude lõpuks ju ainult mäng. Ega püant polnudki musi. Ma pidin lihtsalt seda lollakat häält tegema, mis tuleb siis, kui sõrmega üle huulte korduvalt rullid ja Prrrr samal ajal ütled. Ma siis põdesin ikka nii kaua, et tundus lahe inimene ja tegelt on siuek tropp.

Tema aga käitus minuga edaspidi jälle nii, nagu midagi poleks juhtunudki ja mina arvasin kogu aeg, et ta peab mind eriti koledaks või midagi. Võib-olla pidaski. Aga täna oli küll fun vaadata, kuidas ta pilk kiiresti edasi-tagasi üle minu käis. Ma ei hakanud ümber pöörama, et näha, kaua ta mind jõllitas, aga tuju tegi heaks küll. Paras. Äkki nüüd saab aru, kui loll ta oli? Metsik kahjurõõm stiilis: vaata-vaata. See on ka kõik, mida sa minu poolt saad.

Tüdruk, sa oled vene rannas!

Kas te kõik ikka teadsite, et Stroomi rand on vene rand? Mina ei teadnud. Kuni tänaseni. Üks tüdruk rannas tegi selle mulle selgeks väga kindlas kõneviisis. Aga täna oli üldse igati hariv päev.

Käisin Stromkal oma integratsiooni-alase uurimustöö raames inimesi küsitlemas ja üllatav oli see, kui edukalt mu küsitlus läks. Ma oletasin, et vähemalt pooled inimestest keelduvad igasugustele küsimustele vastamast, jätavad pooleli või saadavad mind üldse igasugustesse koledatesse kohtadesse.

Tegelikult aga oli mu aja ja koha valik ideaalne või vähemalt väga lähedal, sest 77-st küsitletust keeldusid koostööd tegemast vaid kõige esimene ja viimane inimene. Kõik teised tegid 100%liselt koostööd, isegi vanuseküsimuses. Ise kartsin, et sellega saab kõige rohkem probleeme olema. Aga ju siis inimestele meeldib olla soojal suvisel päeval rannas. Eriti nädalavahetustel. Seal ei ole kellelgi kiire ja ollakse heas tujus. Kuna täna oli veidi jahe ja kellaaeg hiline, siis inimestel oli igav ja nad vastasid hea meelega. Põgenemise asemel tuldi ise küsima, mida ma teen. Ja seal on väga hea juhuvalim. Idee teistelegi, kellel mõni küsitlus plaanis.

Ma kartsin, et mul läheb päevi, et saada piisavalt vastuseid igalt sihtgrupilt, aga tegelikult sain kahe tunniga 75 inimese vastused plaanitud sajast. Olin nõus leppima ka vähemaga, aga kuna juba nii hästi läks, siis loodan veel vähemalt 91 inimesega rääkida, et saada piisavalt esindajaid igasse soo, rahvuse ja vanusegruppi. Kui keegi tahab appi tulla inimesi küsitlema, siis eriti oodatud on vene keele oskajad. Mina jäin täna natukene hätta, kuigi just vene meestelt vanuses 16-25 ja 26-40 olen kõige rohkem vastuseid korjanud. Ju nemad ongi Stroomi rannas valitsev inimgrupp.

Nagu te juba aru saite, oli mul väga tore päev. Kahju lihtsalt, et Rinaldo, kes mulle appi tulema pidi, jäi kaks tundi hiljaks ja siis keeldus ise küsitlema minemast, sest leidis, et minu küsimused on tema enda jaoks rasked ja solvavad. Sinna aga ei saa ma midagi teha. Niisiis kandis tema kotti ja mina kaifisin inimestega suhtlemist. Mõnega vahetasime telefoninumbreid, mõnega naeratusi. Ühelt vene mehelt sain kingituseks nunnu lillekujulise kipsist kaelakee, mis veel praegugi kaelas ripub. Altkäemaks lokkab, ma tean:D

Kui keegi tunneb end küsitletuna ära, siis võite endast märku anda.

Ühele naisele põhjustasin vist ka veidi ebamugavusi. Ta oli sunnitud endaga kaasas olevale meesterahvale avaldama oma vanuse, mida oli veidi rohkem kui meesterahval. Õnneks mees tundus selline arusaaja tüüp olevat. Homme plaanin jälle Stromkal olla ja soovitavalt koos Reijoga. Võite ligi tulla, kui mind märkate ja kui sobite mõnda mu sihtgruppi. Küsitleksin hea meelega teid ka.

Aga niikauaks - eestlased ja venelased ja kõik muud ka - saame sõpradeks! Eks ma räägin teile kunagi tulemustest ka. Siiani tundub, et ingtegratsioon väga ei lonka.

Kuidas ma naeran ja nutan

Nii naeruväärne kui see ka pole, siis iga kord, kui ma vaatan What a Girl Wants'i, ma naeran ja nutan ja ootan, kas ikka tuleb happy end. Film ise on mingi paaritärnine USAkas, aga see on nii teemasse.

See on lugu sellest, kuidas üks tüdruk, kes on samamoodi, nagu minagi, kasvanud üles oma isata ja unistades sellest, kuidas issi tuleb ja ütleb, et on teda alati igatsenud ja armastanud jne ja et see kõik oli üks suur viga, et nad terve tema lapsepõlve lahus olid. Tüdruk ise tunneb, et ta ei tea, kes ta on, kui tal pole õrna aimugi, kust pool temast pärit on.

Aga minuga on ju ka nii. Ju ma pool-alateadlikult loodan, et minu isa tuleb ka tagasi ja et ma pole tema jaoks tühi õhk. Loll minust eks!? Tema puhul läks kõik isegi paremini kui ta lootis. Ta leidis teiselt poolt maailma üles oma isa ja ka eriti armsa poiss-sõbra. Minu unistused on siiamaani kõik tätumata. Ometi ma vaatan seda filmi iga aasta paar korda üle. Ja nüüd, kui ma olen ära melanhoolitsenud, lähen tuttu. Homme on kell kuus äratus - mis sest, et suvi on - ma pean natukeseks ekspressi tegema minema.

*Eksamid läksid nagu läksid. Loodan parimat, saan nagunii sitema. Suured tänud Henrikule, kes mult vahetult enne eksamit küsimusi küsis, sest peaaegu kõik tema lampküsimused läksid eksamisse sisse.

*Tänase seisuga olen hoidnud kümmet erinevat last Nannys. Hommikul olid kaks uut nunnut.

*Homme siis kutseeksam - wish me luck!

*Ja siis seda, et kui keegi lugejatest on nõus vastama minu uurimustöö raames integratsioonialastele küsimustele, siis palun andke endast märku kommentaarides või saatke mail: lovitydruk@hotmail.com. See võtab mõne minuti ja võib teha ka netiteel. Aitäh!

Unes on kõik mehed kenad

Tengo practicar mi espańol. Por que escribo en el este lengua.

Anteayer sonado que el novio de mi amiga era muy alto, delgado ja guapo. No ha visto él en realidad ya pero ha oido que él es bastante bajo y gordo. En unos photos el parece bastante guapo tambien.

En mi sueno él gustaria me mucho y una divertido facto era tambien. Él era el hermano de mi amiga Indrek. No sabia todavia que él habia un hermano y que el nombre de su hermano era Robert. Pero Robert era guapo y pienso nada de facto que su hermano era mi novio en pasado.

Era divertido. Me gustan mis suenos.

Perdone mi espanol. Ma ei mäleta enam kuigi palju ja märke siin teha eriti ei oska. Ilusaid unesid teilegi!

Solberdis olen

Täna olen mitu tundi Anne kanalis koos Sandraga solberdanud. Muudkui käisime edasi-tagasi, edasi-tagasi mööda kanali äärt. Käisin isegi Eedenis üle pika aja ja sain ühe vajaliku asja - koti päikseprillidele. Ei taha, et teised jälle kahes tükis lõpetavad. Noh. See kott ei kaitse just füüsilise surve eest, aga hoiab vähemalt mõne kriimu ära. Ja ma võtan, mida pakutakse.

Eksam läks nagu läks. Ma pole siiani päris kindel, mis asjad on kuulamistehnikad? Sain terve A4 mulli ja sokki panna. Rääkides, sokkidest, peaaegu ostsin täna ühed lillelised:D Aga siis tuli meelde, et suvi on ja milleks mulle sokid!?

Ja siis sain ühe paha uudise. Mul on siiani Ühiskonnas väga vähe punkte - täpselt pooled on kadunud - mis teeb väga raskeks aine A peale ära teha. Ju ma kordan kursust järgmisel aastal koos Annega. Nõme:( Ma olen tegelikult tõsiselt kurb selle setback'i pärast.

Õhtu veetsin sumistades ja tüüpilist romantilist komöödiat vaadates sandra ja tema toakaaslase Riinuga ja sain teada, et ma olen huvitav inimene. Igal juhul kõlab see paremini, kui imelik inimene. Ja see kõlas ka kõrvupaitavalt, et minuga on alati huvitav rääkida ja saab kõigest rääkida. Vot nii!

Saan kaineks, siis hakkan õppima. Kui Eesti riik üritab üldjoontes vähendada joomist, siis mina tasakaalustan asja;)

Esimesed ujumiskäigud

Neljapäeval käisime Nadjaga pooleteist tunnga terve KUMU läbi ja siis tulin koju, jõe äärde, päevitama. Ema tuli ka ja varsti ühinesid meiega Riff ja Ott, hiljem ka Andu, Sillu ja Inc. Tegin ära selle suve kaks esimest ujumist ja avastasin, et jõe ääres elada on ikka super. Vesi on hetkel tunduvalt soojem kui meres. Täna käisin kaks korda veel.

Reedel olin koos jonniva Matuga ja õhtul käisim Muugal Raido juures grillimas, kus nägin paljusid vanu tuttavaid üle hulga aja. Nüüd õpin meeleheitlikult suhtemispsühholoogia eksamiks. Muide, need eelneva postituse küsimused on pärit McKay Suhtlemisoskus'te õpikust.

Kogu tõde minust

Uurin välja, kui pikki postitusi on Bloggeris võimalik kirjutada ja avaldan hunniku informatsiooni, mida tavaliselt kõigile ei räägita.

MATSED JA HUVID
Millised toidud ja joogid mulle meeldivad ning millised mitte?
Armastan kana, punast kala, puuvilju, shokolaadi, jäätist (v.a. jogurti ja vanilje); vihkan sibulat, paprikat, seeni, türgi ube, tuunikala, pasteeti, maksakastet, heeringat, makrat ja veel väga paljusid asju, mis pitsa peale käivad.

Milline muusika mulle meeldib ja milline mitte?
Meeldib rahulik, meloodiline, vokaaliga, tantsumuusika. Võin lõpmatuseni kuulata vanu poistebände näiteks. Ei salli tehnilist muusikat.

Lemmikraamatud ja -ajakirjad
Mulle meeldib siiani Printsessi päevkute sari ja Rosamund Pilcher. Ajakirjadest lemmikut ei ole. Loen pigem meelelahutuseks ja ajaveetmiseks kergemat kirjandust, kui midagi teaduslikku ja raskesti seeditavat. Seda teen kooli tõttu nagunii piisavalt palju.

Lemmikfilmid ja -saated
Armastan House MD-d ja eriti midagi muud korralikult ei jälgigi. Filmidest meeldib Deep Impact, Walk to Remember, Love Actually jne. Häid filme on ju nii palju, aga nn "väärtfilme" küll eriti ei vaata. Olen USA filmmiduse fänn, võib vist öelda.

Milline sisustusstiil ja mööbel mulle meeldib?
Võib vist öelda, et minimalistlik Ikea stiil. Mulle meeldib õhk, konkreetsus ja huvitavad värvid. Kodus peab olema ilus, aga nägema välja nii, nagu seal elataks.

Millised peod mulle meeldivad?
Sellised, kus kõigil on lõbus, inimesed ei ole liiga täis ja saab ennast tühjaks tantsida.

HOIAKUD JA ARVAMUSED
Kuidas suhtun religiooni?
Ise olen luterlane, aga austan ka teisi uske ja kohandan neid vastavalt oma vajadustele. Kunagi, olles lleerilaagris kasvataja, vaidlesime poole ööni teiste kasvatajatega, kas Jumal on olemas ja millisel kujul? Jõudsin järeldusele, et tulebki sünteesida endale sobiv kompott. Selles olen kindel, et on mingi kõrgem jõud ja palju kergem on elada, kui sa tead, et võid kellegi/millegi peale loota.

Kuidas suhtun rahvusküsimustesse?
Minu jaoks rahvus ei ole oluline. On toredad ja nõmedad inimesed ja seda igast rahvusest.

Kuidas suhtun alkoholipruukimisse?
Usun mõõdukusse ja sellesse, et igal ühel on õigus ise otsustada, kas ja kui palju ning millal ta joob. Seepärast vihastasingi Harju maavanema otsuse peale, et suveks muuta müügipiiranguid veel rangemaks. On hea, kui inimesed joovad vähem või ei joo üldse, aga las igaüks olla ikka ise oma saatuse sepp.

Milline on minu seksuaalmoraal?
Mida see tähendab? Ma tõesti ei tea. Pooldan enese kaitsmist, ei poolda juhuslikke vahekordi, ei välista neid ega grupiseksi, ei poolda aborti, usun, et igaüks ise otsustab, kas, millal, kus ja kellega magab.

Mis teeb minu meelest naise kauniks?
Juuksed eelkõige, säravad silmad ja aval naeratus, pikad ripsmed ja hoolitsetud keha, nägu, küüned ja juuksed. Sisemisest ilust ei viitsi siinkohal jahvatada.

Milliseid jooni pean mehes ihaldusväärseks?
Väike habe ja hea lihastoonus, hea jume, seksikas naeratus - neid on nii palju.

TÖÖ/ÕPINGUD
Mis mulle kõige rohkem meeldib?
Lastega töötamine ja kirjutamine, ürituste organiseerimine.

Mis mulle kõige vähem meeldib?
Ainetest füüsika ja ajalugu; muidu vist rutiinne töö. Mulle meeldib ise asju juhtida ja läbi viia, ise otsustada.

Mida pean oma puudusteks või vigadeks?
Neid on nii palju alustades sellest, et ma ei oska "ei" öelda ega enamasti teiste solvangutele vastata ja ennast kangeks teha ja lõpetades füüsiliste vigadega nagu armid, polster teatud kohtades või selle puudumine jne.

Mida pean oma voorusteks?
Ma oman täiesti korralikku jalapaari ja piisavalt ajusid, et enda elu korraldamisega hästi hakkama saada.

Kas minu meelest teised hindavad minu tööd?
Jah. Usun küll.

Minu eesmärgid
Saada elust kõik - rahuldustpakkuv töö koos elu ära elamiseks piisava palgaga, head sõbrad, abikaasa ja lapsed, ilus kodu ja võimalus veeta täpselt nii palju aega, kui soovin, nii tööl kui kodus ja reisida.

RAHA
Kui suur on mu töötasu/stipendium?
Töötasu pole eriti suur - ca 35kr/h kätte ja stipendium on ainult TÜ sõidutoetus, mis on 400kr/kuus.

Kas ma olen võlgu? Kui jah, siis kui palju ja kellele?
Ma ei ole hetkel mitte kellelegi mitte midagi võlgu, aga lubasin Sandrale midagi välja teha, sest ta võttis vaevaks ja skännis minu jaoks kõik oma suhtelmispsühhimaterjalid sisse, sest mul ei ole üldse pooli ja teise poole unustasin Tartusse.

Kas mul on sääste? Kui jah, siis kui palju?
Häbi tunnistada, aga absoluutselt mitte. Olen hoopis krediidiohver, nii et põhimõtteliselt olen pangale võlgu, aga nad ei igatse praegu seda raha. Ja rahadega on nii, et kui on, siis elan hästi, kui ei ole, siis ei ela üldse.

Kas teised on mulle võlgu? Kui jah, siis kui palju ja kes?
Kuule... neid ikka on, aga ma ei ootagi, et need võlad tagasi makstaks. Kõiki võlgu ei mäleta enam isegi ja vean kihla, et need võlavõtjad ka ei mäleta. Tean, et üks sõbranna laseb kogu aeg siin käies mul midagi enda eest ära osta ja siis lubab kõik tagasi teha, kui talle külla satun. Ikkagi on alati nii, et mina maksan enda eest ja vajadusel tema eest ka ja see on nõme tegelt. Üks tüüp on mulle koogi võlgu, üks 20kr intressidega ja kaks tükki korraliku lõunasöögi. Kindlasti on üht-teist veel. Asjalisi võlgu on ka.

Kas ma harrastan hasartmängu? Kui jah, siis kui sageli?
Vanust on veel natuke liiga vähe, aga ei plaani ka alustada. Niisama võin küll sõpradega näiteks strippokkerit mängida.

Kõik minu praegused sissetulekuallikad
Nanny, stipendium, vahepeal Universaal Universum, ema ja kasuisa.

ISIKSUS
Millised iseloomujooned mulle endas ei meeldi?
Ma olen pisalat laisk ja parasjagu lohakas, ei oska "ei" öelda, olen jonnakas ja vahel liiga otsekohene, ei oska samas valetada ja halvasti öelda.

Milliseid tundeid on mul raske väljendada või alla suruda?
Raske on öelda kellelegi, mida tema vastu tunnen ja ma ei suuda oma arvamust tagasi hoida, kui see erineb teiste omadest.

Milline on mu intiimelu - millest saan rahuldust, probleemid, kes on mu partnerid?
Hetkel puudulik. Kohe konkreetselt. Üsna piinlik teema mu enda jaoks ja ka avalikult rääkimiseks. Ma olen selline inimene, kes ei püsi suhtes ja mul on alati nii, et kas mitte kedagi või mitmed korraga. Väga suuri rumalusi pole siiani teinud.

Kas ma olen enda meelest vastassoole ahvatlev?
No ma ei tea. Kindel ei või ju kungi olla. Ju ma olen selline keskmine, kes läheb osale meestest väga hästi peale, aga kindlasti mitte kõigile. Millegipärast tundun ma eriti ahvatleva saagine igasugustele imelikele.

Seigad minevikust ja olevikust, mida häbenen või mille pärast mul on süümepiinad.
Ma põen tavaliselt pikalt igasuguste lolluste ja halvasti ütlemist pärast, millega olen hakkama saanud. Sellest saab kohe aru, kui ma ütlen kellelegi halvasti, et ma ei taha seda teha või tahaksin, aga ei suuda. Mul hääl läheb nasaalseks. Kaua aega põdesin ühte oma kõige esimestest suurtest saladustest. Mina olin kuuene ja sõbranna neljane ja me mängiime Eedenit ja Cruzi Santa Barbara nimelisest sarjast. Tegime endale toolidest ja tekkidest onni ja siis harjutasime seal suudlemist. Siiani häbenen seda, et lasin ennast kooli ajal kiusata ja ei suutnud vastu hakata. Ei tea, kas nüüdki suudaks. Ja siis seda ka, et mitmed inimesed on mulle üsna lambist öelnud, et ma olen imelik või kentsakas ja ma ei saa aru, miks ning nüüd kahtlengi oma normaalsuses.

Mida ma kõige rohkem kardan?
Ma ise ei teadnud seda kaua aega, aga parim sõbranna pani selle sõnadesse ja see oli mulle paras ehmatus. Ma kardan üksinda jääda. Mulle meeldib üksi olla vahepeal, aga ma ei taha elu lõpuni üksinda jääda.

KEHA
Kuidas mulle meeldib minu nägu?
Mulle üldjoontes meeldib oma kulmude kuju ja nina ja silmad. Mulle ei meeldi, et mu nägu nii suur on ja kulmud on erinevad ning õhukesed ja silmad pisikesed ja suu nii tavaline ja ninal väike kühm ja kõrvad nagu nahkhiirel ja mulle ei meeldi mu lühikesed ripsmed ja lõualohk. Mulle ei meeldinud veel väga kaua aega mu silmade pruun värv. Näete nüüd, millised enesekindluseprobleemid mul on ja need puudutavad ainult nägu.

Milline ma sooviksin välja näha?
Natuke lühemat kasvu võiksin olla, kuigi minu 171 cm on üsna hea pikkus, jalad võiksid olla väiksemad, ise võiksin olla natuke peenem ja standradsema kehakujuga. Keha võiks ka sümmeetrilisem olla.

Mida arvan oma erinevatest kehaosadest - jalgadest, puusadest, vöökohast, rindadest, kehakaalust jne?
Jalad on mul ilusad ja kannatab käia miniseelikuga; puusad on veidi liiga jämedad; rinnad veidi ebavõrdsed; vöökoht on puudulik (pihaks seda küll ei nimetaks) ja kehakaal isegi mitte ei kõigu aastaajati, vaid kasvab sujuvalt. Ma ei suuda söömist maha ka jätta, et ideaalkaalus püsida.

Kas mul on tervisehädasid?
Hetkel vist mitte, aga terve 11. klass oli piin.

Minu varasemad haigused ja ravi
Ei midagi huvitavat. Mõned opid, kuseteedeummistus, bronhiaalne astma, kopsupõletik 11ndas kolm kuud, aneemia jne.

Kas ma näen vaeva, et olla vormis, terve ja ahvatlev?
Võiksin rohkem näha - käia regulaarselt trennis ja süüa tervislikumat toitu - aga ma ei suuda leida sobivaid aegu ja söön tihti kiirustades seda, mis parasjagu ette jääb. Samas, juukseid värvinud ja meikinud olen ma ennast regulaarset juba kuuendast klassist peale. Solaariumis ei käi, geelküüsi enam ei oma, imelikke auke ka kehas ei ole. Mida veel?

Liiga väsinud, et pikalt jahuda

Panen kirja vaid viimase kolme päeva highlite'd.

Esmaspäev
*päev otsa politoloogia õppimist
*vahele minu esimene tugiisikute koosolek
*negatiivne avastus, et ma ei saa Postimehesse:(

Teisipäev
*vanematega Tartusse sõit
*arvestades õppematerjali raskust, väga kerge eksam, kuhu kirjutasin stressist ja saastatusest
*õhtul Kaarli laagri koosolek. Sain teada, et juhatan imago-rühma. How me!? Ajas naerma täiega.
*avastust, et olen totaalne nohik. Kaalutletud keskmine hinne on 4,0
*poole ööni Raidole Itaalia reisit kokkuvõtte tegemine

Kolmapäev
*paari tunni unega täistööpäev
*Matuga rannas veemõnude kaifimine. Avastasin, et endal on ka väga hea olla, kui laps kaifib
*kohtumine sõpradega tähendas ka kokkupuudet Steniga
*joodikupäevituse saavutamine

Sadatuhat lille kingituseks

Pilt on pärit siit.

Ehk nägin jälle und. Seekord oli eriti imelik uni. Nägin, et Vahur tõi mulle ilusa roosikujulise ripatsi, sületäie valgeid roose ja teise sületäie põllulilli. Lisaks veel mingit mukikakit. Kõike seda meie esimese koos olemise aastapäeva puhul, mis on väga veider, sest me ei ole enam ammu koos ja ma teadsin seda ka unes, aga kingitud hobuse suhu ju ei vaadata eks:P

Mul oli veel hästi piinlik, sest mina ei teadnud meie aasta täitumisest mitte midagi ja mul ei olnud midagi vastu panna tema lillesülemitele. Kusjuures, naljakas on veel see, et ajaliselt on praegu ka täiesti vale hetk potentsiaalse aasta täitumiseks. Ja siis läks unes öö mööda ja hommikul mõtlesime koos välja, et tegelt hakkas alles nüüd aastapäev.

Noh. Jah. Ma olen imelik kah!

Tõmmake oma tagumik nüüd tugitoolist välja ja minge tehke head!

Mina sain täna Nadjaga kokku. Selle lastekodulapsega, kelle tugiisikuks ma saan. Läksin täna tema juurde lihtsalt rääkima ja tutvuma ja olin nii üllatunud, sest see koht, kus nad elavad, ei olnud üldse lastekodu moodi. See oli tuttuus ja imeilus küla. Majad olid suured, heledad ja kodused. Isegi minu kodu ei ole nii ilus.

Tüdruk ise oli hästi tore. Natuke küll võõrastas, aga kes meist seda ei teeks eks!? Ja siis pereema rääkis minuga ja tüdruk mängis oma telefoniga. Sain natuke targemaks ja see pereema tundub ka üldjoontes tore. Ainus, mis mind häiris, oli see, et ta sundis tüdrukut kogu aeg ebameeldivaid asju omaks võtma. Iga negatiivne lause algas sõnadega: eksju sina...

Aga juba tulidki välja ka esimesed raskused. Nagu mind hoiatati, tüdruk blokkis väga palju erinevaid ürituse mõtteid ära ühe negatiivse kogemuse pärast, mis ääri-veeri mahtus samasse valdkonda. Nimelt, mingi kardiraja õnnetuse pärast polnud ta nõus minuga isegi midagi tantsulist tegema. Ega midagi muud füüsilist. Aga seda me veel vaatame. Ma võin ka jonn olla.

See oli ka naljakas, et teised lapsed olid hästi viisakad ja teretasid mind, ning üks tüdruk uuris kohe väga innukalt, kas ma olen Uus Tüdruk. :D Mingis mõttes kindlasti. Aga mind juba huvitab see asi. Maailmaparandaja efekt...

Päris Elus Jäätiseauto

Ma mõtlesin, et sellised eksiteerivad ainult Ameerikamaal, aga nagu näha, on ka Eestis neid. Täna hommikul Mähel ärgates, läksime õue kiisudega mängima ja kuulsime seda toredat filmidest tuttavat jäätiseauto laulukest. Tundub, et kõigile teistele oli see juba tuttav rutiin, et nüüd kostab muusikat ja siis on aeg raha järgi minna ja seejärel tänavale vastu, et auto jumala eest mööda ei sõidaks.

Ja siis läksimegi. Hästi fun kogemus oli minu jaoks. Nagu roosa unelm, mingi lapsepõlveunistus. Ja kusjuures, meid ei röövitud ka. Hinnad ei olnud kirvemad kui tavapoes. Meie kodu juures võiks ka jäätiseauto käia. Ideaalne suvi, kus tuuakse jäätis koju kätte. Mmmm...

Sekkun ka superstaari valimisse

ja ütlen välja oma arvamuse, räägin värsketest muljetest. Esiteks, ma ei saa üldse aru, miks Taavi välja kukkus ja Luisa jäi. Ja Birgit on tõesti parim, kuigi varem mul tema suhtes sellist ahvivaimustust ei olnud. Kuigi tundub, et meil on Luisaga üsna üks muusikaline maitse, ei meeldi ta mulle selelgipoolest. Ma ei tea, miks. Mu kasuisa vist hakkaks nutma seda kuuldes. Üks päev ta üritas mind sundida Luisale sõnumit saatma. Kahjuks ma unustasin numbri ära ja jäigi see hääl andmata.

Kui tänased rockivooru esinemised olid veel enamvähem, siis duette saaks ikka kõvast kritiseerida ja kritiseeringi. Minu meelest Luisa ja Tanel kõlasid koos nagu sitt karaoke. Laul on hea, laulda oskavad mõlemad aga kena oleks, kui see neil viimane kord oleks koos laulda. Üldse tundus, et nii Tanel/Luisa kui ka Ines/Taavi lihtsalt laulsid korraga ja üksteise võidu. Seal ei olnud midagi harmoonilist ega ilusat. Siiski, Taavi ja Ines kõlasid veidi paremini. Taavi oleks justkui raadiole kaasa laulnud ja tundus, et Ines tahab ise esineda. Taavi jäi väga varju ja sellest oli kahju.

Ja muidugi, Birgit ja Riho Sibul oli superduett. Mul on väga vähe kokkupuuteid olnud Sibulaga (loe: null), aga Birgitiga koos nad tegid küll väga õiget asja. Tundus, et nad ise kaifivad seda ja arvestavad üksteisega. See oli lihtsalt nii-iiiii ilus! See oli võrdsete suhe. Kumbki ei üritanud teist varju jätta ja mõlemaid oli hästi kuulda. Riho oma madala ja maheda häälega, Birgit oma helisevaga. Väga-väga ilus! Punkt!

Ega siis iga päev saa kanalis rallikäiguga sõita!

Aga vot. Eile sain. Ja sõitsingi, sest mul õnnestus ennast kinni sõita kanali viimasele lõigule ja alles keelumärgist möödudes sain aru, et täna vist ei tohi. Ja kuna kanali keskel on ülilai eraldusriba ja kõik on näinud autosid seal kinni olevat, siis ei hakanud ka mingeid imelikke manöövreid tegema.

Võib-olla mõjutas see ka, et selja taga bensukas patrullis politseiauto. Niisiis tegin teise imeliku liigutuse ja sõitsin tagurpidi tagasi. Päris imelik oli. Veidi õudne ka, sest edasisõit oli keelatud kõigile peale võistlusautode ja ma kartsin, et äkki mõni lendab mulle kohe tagant selga. Õnneks ei juhtunud midagi.

Milline jumal teeb lapsega nii?

Täna ma mõtlen jälle elu üle ja hakkab meenuma, kui hea elu mul on. Seda seepärast, et käisin tööl peres, kus on kaks pooleteistaastast täiesti tervet ja üliarmast poisikest ja 3-aastane raske puudega tüdruk.

Kui poistega oli lihtsam kui tavaliselt ühe lapsega korraga on, siis tüdruku pärast oli mul kogu aeg hirm ja higimull otsa ees. Kartsin, et äkki teen talle viga ja äkki ta läheb katki. Mulle ei räägitud ka täpselt, mis tal viga on. Kõik jäeti mulle endale avastada ja see avastus oli kurb.

See oli kohe nii kurb, et pidin mõistusega hoidma pisaraid tagasi. Too tüdrukutirts ei suuda rääkida ega iseseisvalt liikuda. Tundub, et tal on kogu aeg ebamugav ja ma pidin ainult oletema kogu aeg, kas tal on kõik hästi, sest mina ei suutnud temast aru saada. Muidu oli ta nii nunnu.

Aga jah. Väga kurb oli mõelda vanematele ja sellele, et temast vist ei saagi kunagi normaalset täiskasvanut. Siiski, lootus jääb...

Aga vennakesed - üliarmasad. Üliägedad. Supernunnud ja tublid poisid. Mul on siiani ahvivaimustus ja mina kartsin, et nendega läheb raskeks. Ma juba igatsen nende tibukeste järgi, kes mulle kohe sülle tulid ja oma asju tõid. Kõik lapsed toovad mulle millegipärast oma asju:D Nii armas, mu meelest.

Täna oli mu püsimusi ehk Matu sünnipäev ka. Niisiis käis täna mu käest neli last läbi. Neli ja pool, kui täpne olla. Matu ema sõbranna laps ka natukene. Ja matu oli ka nunnu. Minu kingitud politseinukud ja mootorratas meeldisid talle ka. Mõelda vaid - tibu sai juba kaheseks. Ma olen vist ikka õige töö valinud. Lapsed ja mina - me lihtsalt käime kokku.