24. august

Raksha Bandhan
Eile oli õe-venna päev ehk Raksha Bandhan. Legende selle taga on mitmeid. Googeldage. Wikipedia on targem kui mina ja annab selgemaid vastuseid kui suuline pärand, mis minuni on jõudnud. Igatahes. Sel päeval seovad tüdrukud oma venna käele india-päraselt kirju käepaela - rakhi, millega justkui paluvad vennal end kaitsta kogu elu. Paelu võib siduda ka sugulaste ja lähimate sõprade kätele. Harshil on ka n.ö. nõbu/parim sõbranna, kes kunagi lapsepõlves talle arusaamatul põhjusel Harshist oma venna tegi. Vastutasuks peavad vennad tegema õdedele sel päeval kingituse ja üksteisele söödetakse mingeid maiustusi. Mitmete mu sõprade/tuttavate käed on täis neid kirevaid paelakesi. Sel korral aga ma ise paelasidumistraditsioonist osa ei võtnud. Nautisin päeva hoopis muud moodi.
Nimelt… kronoloogilises järjekorras kutsus Emmanuel mind juba eelmisel nädalal kaasa eilsele Champaneri-tripile, aga me mõlemad arvasime, et ma tõenäoliselt ei taha sinna kaks korda järjest minna. Esmaspäeval aga kutsus üks Katharina Couchsurfingu tuttav Ahmedabadist kaasa Champaneri lähedale maastikukaitsealale vms nimega Jambughoda, millest olin ka palju head kuulnud. See Katharina tuttav pidi võtma kaasa ühe oma sõbra ja pakkus, et temagi võiks kellegi kaasa võtta. Nii siis juhtuski, et sain ettepaneku Jambughodasse nendega minna. Esmaspäeva õhtul, tagasiteel Ahmedabadist Barodasse aga helistasime sellele Ahmedabadi tuttavale, kinnitamaks plaane ja ta küsis, kas me teame Emmanueli. Nimelt olid nemad vahepeal pusle kokku pannud. Toreda kokkusattumuse tõttu sattusimegi kõik neljakesi sellele reisile. Mul olid naerukrambid kuuldes, kui väike isegi India on. No mõelge. Katharina tuttav polnud isegi samast linnast ja India pole just pisike maa. Aga meil kõigil oli hea meel, et vähemalt üks inimene meie seltskonnast teadis kõiki ja teised said juurde mõne sõbra.
Rentisime auto koos juhiga. Algne plaan oli vist kasutada Emmanueli autojuhi teenuseid, aga millegipärast kukkus see läbi. Minu ja k jaoks polnudki väga vahet, sest me teadsime vaid, et kohtume poistega, keda on paar tükki, rongijaamas, aga läheme autoga. Kõlas ebaloogiliselt, aga nii oligi. Ei tea, miks, sest keegi ei tulnud rongi pealt ega läinud rongi peale. Hakkan siin Indias loobuma küsimuse „miks“ esitamisest, sest vastuseid nagunii enamasti ei saa või siis ei ole need ammendavad.
Igatahes, oli tore päev. Võtsime rahulikult. Veetsime aega imeilusas rahvuspargis, jalutasime ümber järve ja hingasime üle pika aja puhast õhku. Kuulasime loodusehääli ning tegime palju pilte. Küll te kunagi näete ka. Seejärel tegime väikse söögipausi. Siinmaal käivad asjad nii, et kui seltskond tahab süüa, siis autojuht läheb ja kaupleb sulle sobiva hinnaga puuvilju tänavamüüjalt või siis ostab, mida küsisid, poest. Seekord siis sõime banaane ja jõime taaskord kookosepiima. Ma lihtsalt armastan seda ja 10-20 ruupiat terve kookose eest ei ole ju palju tahetud.
Järgmine peatus oli palju kiidetud kosk. Emmanuel oli mulle varahommikul veel sõnumi saatnud, et ujumisriided kaasa võtaksin. Ma küll veidi kahtlesin, et neid kanda saan, aga võtsin igaks juhuks kaasa ja pärast pool päeva matkamist oli ikka väga suur soov end märjaks kasta.
Kosk oli mega. Nagu peidetud oaas. Mägised koopad ja peidetud koopasse ehitatud tempel. Riisipõllud. Banaanipõõsad ja mangopuud. Tõeline India. Külaelu. Loomad. Ja kõrgelt kukkuv vesi. Kümned inimesed selles täisrõivastuses kümblemas. Kujutage nüüd ette naisi sarides kose all. Mehed olid küll rohkem alasti, aga kuna me tõmbasime ligi isegi väga palju tähelepanu, siis üritasime seal võimalikult kuivalt ära käia ning loobusime ujumise plaanist, et mitte kohalikele ebamugavust tekitada. Mu uus sõber Ahmedabadist lubas mind sinna teinekord tagasi ujuma viia ja üldse mulle Indiat näidata. Tema muidugi hääletab ka selle poolt, et ma Ahmedabadi koliksin. Kas ma juba mainisin, et mu sealne boss tahab mind nädala pärast nädalaks sinna, aga põhjust pole veel välja mõelnud? Mina aga tahaksin olla sel ajal nii Barodas kui Jaipuris kui Ahmedabadis. Eks näis, mis saab.
Sõime veel mulle juba tuttavas restoranis rikkalikku lõunat ning seejärel sõitsime tagasi linna tühjaks kulutatud kaameraakudega, näod naerul tõeliselt toredast päevast. Teel nägime veel minu esimest paabulindu.
Aga päev polnud veel läbi. Jalutasime veidi Barodas, et lihtsalt võimaluse avanedes päevavalgust ära kasutada ning siis sain Piyushi nõusse meid oma aashramisse viima. Katharina ja Sandy ju lähevad kohe-kohe koju tagasi ja millegipärast tunnen ka mina, et pean kõigega kiirustama ega tohi ühtegi asja kaugemasse tulevikku edasi lükata.
Aashram oli üsna muljetavaldav. Mitte nii väga oma arhitektuuri või seal toimuva pärast, aga see tekitas minus väga hea tunde. Tõeliselt lõõgastunud ja samas uudishimust erutunud. Üsna varsti siiski võitis rahu ja pidin seal rätsepaistes istudes ning rahulikku muusikat hämaruses nautides magama jääma. Seejärel viis Piyush meid koju.
Ma olin tõeliselt väsinud ja samas veidi pinges, sest poisid kutsusid mind nädalavahetuseks kaasa kõrbesse kaamelisafarile ja ma tõesti-tõesti tahan minna, aga mitte kumbki mu ülemustest ei vastanud mu sõnumile vaba päeva võtmise kohta terve päeva jooksul. Kui ma siis lõpuks koju jõudes helistama hakkasin närviliselt mõlema telefonidele, siis hea uudisena sain loa minna ja elu nautida, aga halvana, et mu uus tööreis Suratisse lükati reedele, mis tähendab jälle ajalist kitsikust, kuna me tahame ära sõita reedel pärast tööd ning minu Suratisse minek võib tähendada taas kell kaks öösel koju jõudmist. Rongid/bussid aga ju ei oota minu järel ja ma ei saa sellega riskida.
Igatahes… eile koju jõudes selgus, et poisid olid oodanud meid, et siis üheskoos välja õhtust sööma minna. Olin küll väsinud ja kõht ei olnud veel tühjaks jõudnud minna, aga samas ju tahtsin ka nendega aega veeta. Niisiis läksimegi kolmekesi taas linna peale. Teised ei tahtnud või tahtsid midagi muud teha.
Meie esimene katse lihtsasse restorani minna luhtus. Poiste järgmine valik oli Surya Palace. Mis sai mulgi selle vastu olla. Peale hinna. No ok. Ei olnudki väga hull. Aga tundsin end seal veidi kehvasti higise ja igapäevasena keset peent restorani. Toit oli muidugi super ja tasus veidi järjekorras seismist ning siis ka tellimuse täitmise järgi ootamist. Koju aga jõudsime taas alles südaööks. Võtsin meigi maha. Määrisin beebiõliga oma esimesi päiksepõletuse märke ja vajusin sujuvalt unne. Ei mäleta eriti midagi peale pikali heitmise ja tema kaissu keeramise.

23. august

Jälle testime usutava ja uskumatu piire
Tagasi tööl. Ikka netita. Õnneks saime vähemalt üsna varakult huvitava ülesande, mida oli küll väga raske lahendada, sest me teadsime asjast vähem kui Google ja ainult ühe arvutiga oli väga raske antud ajapiiranguga seda ülesannet täita. Ülesanne oli siis kokku panna atraktiivne presentatsioon naaberlinnast kui elu- ja õpikeskkonnast, mida pidime järgmisel päeval Ahmedabadi bossile tutvustama ja siis täiustama. Meie Suur Ülemus otsustas nimelt, et teeb meile riiklike pühade puhul pooliku päeva ja saadab vaid hommikupoole meid naaberlinna koosolekule. Me ei julgenud protesteerida ka ja uus ülesanne ajas veidi põnevile. Vähemalt oli tegevust. Ühel hetkel aga kuulis Suure Ülemuse abikaasa, et meid plaanitakse pühadel tööd tegema panna ja rääkis vist temaga, mille peale teatati, et üllatus! Ta otsustas ekstra meile vaba päeva teha – yeah, right – ja sõidame Ahmedabadi hoopis viie minuti pärast.
Mis siis ikka. Panime üllatusest lahti vajunud suu kinni ning pakkisime asjad. Sõitsime välja India aja järgi ja meil oli tore õhtu, aga ma ei viitsi oma pead üldse vaevata mõistega „ületunnid“. Meil oli väga huvitav. Koosolek oli hoopis uuel teemal. Tundub, et meist on tõesti saamas strateegilised konsultandid. Lõpetasime päeva uhke õhtusöögiga ning maandusime kodus veidi pärast südaööd, nagu olin ennustanud ülemuste kella üheksase lubaduse põhjal.
Olles surmväsinud, tahtsime kohe magama minna, aga meie majast kostev muusika ja väljuvad võõrad inimesed oli selge ohumärk. Selgus, et ongi pidu. Ja mitte ainult pidu. Lootsin vähemalt oma toast rahu leida, aga seal ootas mind üks telefoniga rääkiv nuuksuv tüdruk. Ei taha olla väiklane, aga see ajas küll närvi, et võõrad inimesed tunnevad end koduselt minu toas, kui mind pole isegi kodus. Sisenemiseks luba küsimisest rääkimata. Üsna ebaturvaline tunne oli. Isegi kui tegu on sõprade sõpradega, ei suuda ju nemadki tagada minu asjade turvalisust või vähemalt privaatsust. Mu tuba oli paras seapesa. Ei hakanud siiski skandaali tegema. Ütlesin lihtsalt, et tahan riideid vahetada ja mul oli savi, kas ta on samal ajal minu toas või mitte. Ta valis lahkumise, aga isegi ei vabandanud, et küsimata minu toas oli. Mingil hetkel leidsin ta taas sealt. Miks ta ei võinud oma erakõnesid meie vabas toas teha – ma ei tea.
Igatahes kuna minu madrats ja padi olid eelmistest öödest teises toas ja nüüd pidutsejate all ja käes. Ei tahtnud kõike järsult nende alt ära ka tõmmata. Seega otsustasin mõneks ajaks nendega liituda ning siis matsin mõtte magamisest maha. Oli päris tore. Rääkisime terve öö Muditiga juttu, naersime, tantsisime, flirtisime ning ühel hetkel ei pidanud ma enam vastu. Otsustasin, et magan kasvõi poolteist tundi, kuni Harsh töölt tuleb. Ja umbes nii läkski.

22. august

Super päev
Te ei kujuta ette, kuidas ma olen vajanud sellist puhkepäeva nagu täna. Ei morjendanud isegi see, et sadist Harsh mu kell kuus hommikul üles ajas põhjendusega, et kuna ma plaanin linnast välja tripile minna, siis peaksin olema põnevil ja unetu või vähemalt valmistuma reisiks. Ja et üleüldse tema tahab teed ja hommikusööki voodisse. Mingu kanni. Aga kuna ta suutis siiski mu une ära ajada, siis serveerisin talle kell kuus hommikul läbi une krõbinaid. Mitte, et ta sellest väga vaimustuses oleks olnud.
Igatahes, ühel hetkel oli aeg päriselt ka nii kaugel, et pidin teistega rohkem tsiviliseeritud kohas kokku saama. Harsh viis mu ära ja käskis kontrollida veel üle, kas kõik plaanid on ikka jõus. Ütlesin, et nagunii olen Indias õppinud arvestama juba 50:50 tõenäosusega, et midagi juhtub. Mingid pooletunnised või paaritunnised hilinemised ei ole üldse põhjus ärritumiseks siin. Helistasin siis Sujitile ja tema ütles, et kas ma ei saanud sõnumit plaanimuutuse kohta kätte? Ma olin juba tulikuri, et kas tõesti läkski nii, et sattusin jälle halvema 50 protsendi hulka ning valmistusin Harshile ütlema, et ta võib mu koju tagasi viia, kui Sujit uuesti helistas ja ütles, et tegi nalja ning tuleb mulle kahe minuti pärast järele. Oli alles kergendus. Te ei kujuta ettegi. Pettumus iseendas ja pettunud olemine on üks asi, aga teistes haletsuse esile kutsumine või teistele pettumuse valmistamine on sada korda hullem minu jaoks. Seega Harsh isegi ei tea veel, kui mitu korda mu emotsioonid hommikul seinast seina käisid, sest tema rääkis samal ajal oma telefoniga.
Igatahes, ka transpordivahendid olid vahepeal taas muutunud. Läksime kümnekesi, auto ja kahe motikaga. Kuigi oleksin motikat eelistanud, arvan, et mul vedas, et sattusin konditsioneeriga autosse. Nimelt Mirela ülemus laenas oma autot ja juhti. Mul oli küll tollest tüübist veidi kahju, sest arvatavasti lootis tema ka pühapäeval puhata, aga ei. Tassi mingeid väljamaalasi mööda osariiki ringi, oota iga kivi ja kännu juures pool tundi ning loe ajalehte kolm korda edaspidi ja siis tagurpidi enne, kui tagasi koju teele asuda saad.
Aga mul oli tore päev. Champaner ehk meie reisi sihtkoht on üsna äge. Seal asub minu andmete kohaselt UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kindlus, meie osariigi ainus korralik mägi ja fakt on see, et imeliselt peene arhitektuuriga ehitised. Ei teagi nüüd täpselt, mida ma nägin. Ju olid need kõik osa kindlusest. Üks vähemalt oli kunagine mošee. Teise kohta täpselt ei tea. Ning nägime ka suurt detailselt planeeritud veevõtukohta, kuhu laskuvad erinevate tasemeteni viivad trepid, et inimesed saaksid mugavalt veele ligi olenemata veetasemest. Nägime ka nahkhiiri ja papagoisid ning kui kõik see ilu poleks haisenud nagu peldik, siis oleks võinud sinna pikemaks ajakski jääda.
Tahtsime küll ka koske näha, aga selgus, et see on liiga kaugel, et motikamehed nõustuksid ratastel sinna minema. Minu meelest on küll rattaga mõnusalt tuuline ja ei tohiks väga põhjust vinguda olla, aga ei tahtnud kellegi olemist sel toredal ilusa ilmaga päeval ebamugavaks teha.
Seega läksime mingisse hotelli lõunat sööma. Minu valitud pearoog oli küll juba nime poolest magus, aga ma poleks eluski oodanud, et Kashmiri Bulat vms võiks olla nagu riisipuding, mis sisaldab endas ka porgandi, india pähkli, ananassi ja lillkapsa tükke. Igatahes oli hea. Usaldan teinekordki Sujiti maitset, kuigi ise ei olnud ta nõus seda proovimagi.
Kuna jõudsime Barodasse tagasi üsna normaalsel ajal, siis ei tahtnud ma veel koju minna. Pealegi teadsin, et Emmanuel oli just üle elanud planeerimatu tarkusehammaste väljatõmbamise ja tahtsin teada, kas tal on kõik hästi. Oli pareminigi kui keegi oodata oskaks kahe hamba eemaldamisele järgnenud päeval. Ta ei tohtinud lihtsalt kõvasid asju süüa. Seega olime natuke aega tema juures. Jõudsin veel enne ja ka pärast temaga kohtumist suures koguses ahve näha, mis oli mega lahe ja ma olin nii õnnelik läbi terve päeva, et mu kaamera jälle terve ja koos minuga on. Lõpuks ometi saan teiel korralikke pilte ahvidest näidata. Üsna sürr on enda kõrval aia peal istumas näha kaheksat-kümmet pärdikut. Manu lubas üritada mind nende eest kaitsta, kui mõni mu kaamera peale protesteerima peaks. Tundus aga, et pigem nad kardavad seda asja. Ju on halbu kogemusi.
Igatahes, ta andis mulle peaaegu apelsinimaitselist mahla, mida siin just kerge leida ei ole – uskuge või mitte – ning siis läksime taas Chocolate Roomi jäätist sööma. Ma armastan seda, et ta ei ole tüüpiline isane ja tuleb mõnuga koos minuga šokolaadi ning jäätist nautima. Nautisime siis koos ning viimaks olen tagasi kodus. Väga väsinud, aga õnnelik.

21. august

Powertrip
Eile oli üks naljakas päev, mis ühendas sõltuvust ja sõltumatust, abitust ja otsustusõigust. Päeva kõige nõmedam osa oli see, et netti ei olnud ega tulnud. Ainult mul. Ja hommikust õhtuni. Seega eriti tööd teha ei saanud. Päeva positiivne osa oli aga see, et hingasime sügavalt sisse, riskisime varem koju saatmisega ja alustasime ettekandega firma probleemidest. Ta küll ei saa kõigest aru nii, nagu meie saame, aga vähemalt kuulab. Kahjuks jõudsime läbi käia vaid esimese alateema, sest siis laekusid kümme tuhat tuttuut brošüüri ja kui esimene pool minutit olime me kõik väga õnnelikud, sest tundus, et vigade hulk seal on jõudnud miinimumini, siis ülejäänud päeva saime kõik kurvastada, ahastada ja vihastada, sest üsna kohe avastasin, et brošüüris on hiiglaslik sisuline viga, mida ma olin juba kaks korda parandada lasknud. Meie üle töötanud ja ametlikult hoopis teist tööd tegev disainer aga suutis trükikotta vale faili saata. Võite arvata, mis tujus Suur Ülemus oli, kui selgus, et jälle suur osa raha on lihtsalt maha visatud. Tean, et ta teeb oma tööd südamega ja ta pole ka mingi põmmpea, aga ta tahab ikka veel ise kõike kontrollida, kuigi on selge, et ta ei jaksa ega peagi jaksama kõike ise teha. Seega kusagil poole päeva pealt sai minust otsustaja, kellele disainer iga liigutuse ette näitama pidi. Päris uhke tunne oli. Istusin igasuguste protestideta ka vabatahtlikult temaga veel pärast tööaega arvuti taga ja näitasin ükshaaval ekraanil vigu ette, sest tänu keelebarjäärile kulub tal kõigest aru saamiseks ikka mitmeid katseid. Kohati on mul temast kahju, aga kammoon… kui palju võib sama reha otsa astuda?
Õhtu oli ka vägev. Teatasin Harshile, et tahaks midagi head süüa, mõeldes Doomino’s pitsat või pastat vms, aga tema viis mu juba ammu välja reklaamitud Barbeque Nationisse, mis on all you can eat tüüpi puhvet-restoran. Teiste sõnadega paradiis. Hoidsin nuga käes üle ei mäletagi kui mitme aja. Sõin liha, liha ja veel liha ning siis magustoitu. Nautisime alkoholivabu tervituskokteile ja kolmekäigulist õhtusööki, kuni pidime lõhki minema ja seejärel suundusime koju, kus mina Sandyga filme ja pilte vahetama asusin ja tema kes teab mida tegi öö saabumiseni. Ööst vist rääkima ei pea. Ütleme lihtsalt, et kõik oli super. Kui teki üle võitlemine välja arvata.

20. august

See vist pole kellegi jaoks enam šokeeriv, kui ütlen, et sain hommikul 8.20 kõne: kas tahan neljakümne minuti pärast bossidega Suratisse minna. Otsustasin minna ajalisest kitsikusest hoolimata. Vähemalt midagi huvitavat. Ja otseloomulikult ei ole ka selles midagi üllatavat, et nad jäid hiljaks ja mulle tuli järgi hoopis autojuht ja teeleasuv seltskond oli ka teine, kui mulle reklaamiti. No ok. Polegi hullu. Ainus, mis jälle üllatada suutis, oli nende süüdistus, et mina jäin hiljaks ja seetõttu sõid nad hommikust ilma minuta. No kuulge. See on ju absurd. Aga see selleks…
Hommik oli üsna huvitav. Sain oma kaamerat rakendada autoaknast pilte tehes, veidi tõsist juttu ajada, otsapidi Baruchi ja Suratit näha ning päriselt tööd teha ootamatu seminari pidamise vormis. Aga ma ei pahandanud. Olen ju meie tooteinfoga tegelenud päevast päeva ligi poolteist kuud ja tore oli praktiseerida. Kui Suur Boss üle võttis, siis nägin, et ka tema teeb oma tööd hästi.
Kui päeva esimene pool oli huvitav, siis teine pool oli jälle bosside järgi ootamine. Kogu aeg lubati, et kohe sõidame koju, aga koju jõudsin kell kaks öösel.
Mul on uus dilemma ka. Kui ärikontaktid küsivad su telefoninumbrit, siis peaks andma eks. Aga kui nad kasutavad seda küsimaks: tell me something more about you kell üheka hommikul, siis ajab ikka kurjaks. Eriti inimeste puhul, kellega on tugevam keelebarjäär ja ei midagi esmavaatlusel märgatavat ühist. Kas see on õigustatud? Kuidas siis käituma peaks?
Igatahes, kui viimaks koju jõudsin, siis Harsh käsutas mu lihtsalt kingadest välja ja voodisse. Ma ei pahandanudki ta käskiva kõneviisi peale, sest tean, et ta tahtis head.

19. august

Kahe pühapäevaga elu ilusaks
On olnud väga omapärane päev. Hommik oli tööl nii tapvalt igav, et riskisin lausa messengeri sisse logimisega, kuni arvuti teatas, et minu vestlusi jälgitakse. Väga julgustav ning innustav töökeskkond. Siis aga juhtus midagi naljakat. Meie firmaguru tuli tagasi. Unustasin vist rääkida teile sellest, kuidas meie vägagi – usklik on vale sõna – Suur Boss oli suurt muret meie firma pärast teisele suurele bossile kurtnud ja küsinud, kas ta teab kedagi, kes oskaks aidata, mille peale teine suur boss meie Suurele Bossile oma guru külla saatis, et see siis meie turundusprobleemid minema loitsiks. Ei, ma ei tee nalja. Igatahes, täna oli guru tagasi ja valmis individuaalselt tulevikku ennustama jms. Algul küll kartsime, aga siis otsustasime, et me ei saa ju seda võimalust kasutamata jätta, kui imemees laua kontorisse kätte tuleb. Tusha siis tõlkis ja meie muudkui tõlgendasime läbi kolme-nelja keele algset mõtet, mida värvitäpiline sümpaatne tegelane meile oma käe pealt välja luges lihtsalt meie nime teades.
Mis ta siis rääkis… midagi pidevast võitlemisest ja põhimõtetest… ei saanudki aru, kas see oli negatiivne või positiivne väide. Inglise keelde tõlgiti see sõnaga struggle. Kuulsin ka, et mind olla tabanud mingi peretragöödia arvatavasti, aga see on möödanik. Samuti, et olen olnud iseseisev alates 13ndast eluaastast, abiellun varsti kolleegiga, rahaprobleemide käes vaevlema ei pea, võitlen meie firma rahvusvaheliste standarditega vastavusse viimise eest ja et olles siin kaugel kõigist oma lähedastest, olen hea märklaud igasuguste kadedate inimeste negatiivsetele vibratsioonidele. Aga väikse annetuse eest palvetab ta minu nimel kahel pühapäeval ühe jumalanna poole. Samuti jäi veidi selgusetuks, kas pean minema või lähen kindlasti kohta nimega Tirupati Balaji. Nii palju saigi läbi keerulise tõlke väikse vabatahtliku annetuse eest. Ma ei kurda. Isegi üllatavalt positiivne tuli.
Katharinale öeldi, et tema rasked ajad on möödas ja edasine elu on lill ning et üldse on ta väga õnnelik tüüp, aga seda teadsin juba ennegi, et minu elu ei suju iseenesest. Naljakas lihtsalt, et astroloogiaraamat ütleb meie kohta täpselt sama.
Enivei… see oli alles algus. Järgmine sürreaalne koht oli see, kui Katharina arvuti meiega rääkima hakkas. Olime küll algusest peale üsna kindlad, et meiega vigast inglise keelt rääkiva google’i akna taga saavad olla vaid vembumehed IT osakonnast, aga kui siis aknad avanema ja sulguma hakkasid arvutis iseenesest, oli ikka väga Matrixi ja There’s someone out there tüüpi tunne. Olime mõlemad hüsteerilised.
Vastu ametliku tööpäeva lõppu aga suutis mu firma mu korralikult välja vihastada. Kuigi saan iga päev siinse ebaprofessionaalsuse ja rumaluse üle imestada, jäi täna mu suu täiesti lahti. Ei tea veel, ked vastutavaks pidada, aga seekord ületati küll igasugused piirid. Homme üritan Suure Bossi jutule pääseda, sest see ei ole enam naljakas.
Naljakas on see, kuidas meie rollid pidevalt vastavalt publikule vahetuvad, aga kui trükitakse ja postitatakse 2000 ametlikku dokumenti värskelt sinna tehtud kirjavigadega, mis tähistavad tudengite instituuti vastuvõtmist ja mille all on minu nimi ja jaburalt selge võltsing minu allkirjast, siis see ei ole naljakas. Tean, et kirjutasin kiiruga mõni aeg tagasi alla ühele paberile ja üldjoontes polekski olnud hullu, kui nad selle skännitud versiooni kasutanud oleksid, aga arvake, mis nemad tegid? Nad üritasid kalligraafilise arvutifondiga mu allkirja imiteerida ja kirjutasid seega diagonaalis lilla kirjaga dokumendi peale Maruu L. Ei, jälle ei tee ma nalja. Esiteks, ei ole ma üldse kindel, et ma olen pädev mingit sellist kasvõi poolreklaamina mõeldud dokumenti allkirjastama, aga teiseks rikuvad nad sellega minu mainet. Kõik need tuhanded kirja saajad mõtlevad ju, et mina olen see idioot selle asja taga. Maine aga suhtekorraldajale või mulle kui alles oma karjääri alguses olijale on kõige olulisem üldse. Oi, ma olin marus. Surusin hambad risti ja komplekteerisin brošüüre koos selle kirjaga tuhandetesse ümbrikutesse. Homme tuleb üks väga tõsine vestlus teemal, kuidas and seda õigustavad ning mis moodi mulle kompenseerida kavatsevad. See ei ole harjutus eluks. See peaks olema tõsiselt võetav suur ettevõtetekett.
Õhtune tööüritus oli päris tore. Olime jälle sponsoreerimas mingit üsna põhjendamatut üritust Surya Palace’is. Ja peaaegu kohe pärast sinna jõudmist lehvitas mulle üks mees. Mõtlesin küll kohe välja, et tegu oli sama toreda mehega, kes mu esimestel päevadel suurest hädast välja aitas ja koju viis, aga nii häbi kui mul ka ei ole – ei tulnud meelde ei tema nimi ega nägu ja seega ei olnud saanud talle ka varem aitäh ütlema minna. Igatahes, nüüd on meil teineteise numbrid. Ta küsiski juba veidi etteheitvalt, et kuhu ma olen jäänud. Et tema on seal alati kättesaadav. Isegi kui ta enam minust lugu ei pea, sest pidin tunnistama, et ei mäleta ta nime, jään mina talle alati tänulikuks.
Õhtu jätkus mingi promotsioonivärgiga, siis saime süüa ja veidi tantsida ning kõige ägedam koht oli see, kui sundisime vahetut ülemust oma peigmeest meile näitama. Nad on ikka täielikud vastandid. Aga ta tundus tore.
Koju saime ka ilusti kui välja arvata lõputu vaidlus rikšajuhiga, kes meid süüdimatult petta üritas ja Harshist ei olnud ka jälle üldse kasu. Hoopis ühed naabrid aitasid hädast välja. Nii siiber on sellest, kuidas isegi rikšameetrit ja hinnakaarti kasutades petta saab. Neil kõigil peaksid olema inglise keelsed hinnakirjad, aga paljud väidavad, et pole üldse mingit hinnakirja või siis mängivad lolli gujaratikeelsega, mida isegi Harsh lugeda ei oska. Yay meie jaoks jälle eks. Lõpuks maksime ikkagi natuke üle, aga süda oli rahul.
Päeva viimased tunnid kodus olid ka väga huvitavad. Sandy tutvustas meile Hiinat ja minda aeg edasi, seda rohkem mulle tundus, et küll ma tean ikka alles vähe. Täpselt sama tunne oli öösel Harshiga maailmaasju esmakordselt lahates. Maailm on nii suur ja lai ja kuidas ma ka ei tahaks – väga raske on kõige kohta kõike teada ja siis meeles pidada. Ma olen alles 23 – jälle harjumatu öelda – aga juba tunnen, et mu aju on umbes. Seega tuduaeg. Head ööd!
P.S. Peaaegu unustasin. Nägin täna esmakordselt kaameleid Barodas. Või siis ühte kaks korda järjest.

17-18. august

Viimaks ometi
Tööpäev oli nagu tööpäevad ikka. Enam ei mäletagi, mida täpselt eile tegin, aga päeva tipphetk oli see, kui sain oma kaamera viimaks tagasi. Higistasin kõvasti, kas julgen jälle varem ära küsida, aga lõpuks ei jäänud muud üle kui julgus kokku võtta ja polnud mingeid probleeme. Sõitsin siis rikšaga elu eest linna ühest otsast teile, pidevalt Piyushiga smsides. Esimese ehmatusega avastasin, et ikka kaamera ei tööta, aga õnneks oli piisavalt taipu teisi patakaid proovida. Otseloomulikult oli keegi minu omad tühjaks kulutanud. Uutega hakkas kohe tööle ja viimaks saan jälle iga kell pildistada mida iganes tahan. Olen oma kaamerast nii kaua eemal olnud, et enam ei tule sätete valimine automaatselt välja. Peab kohe mõtlema.
Õhtu oli ka tore. Sain kinnitust oma oletusele, et üle tee jalutamisega võib rikša hinnalt kõva kolmandiku kokku hoida, sest mõni neist on ikka nõus sinu hinnaga. Kodus kokkasin pool õhtut jälle. Kuidagi alati juhtub nii, et kui mina kokkan end higiseks, siis saab vesi otsa ja pessu ei saa, aga ma enam ei hooligi sellest nii väga. Kui saan kasvõi korra päevas duši alla, siis tunnen end juba enam-vähem inimesena. Keset kokkamist käis Harsh korraks ära ja täi mulle küsimatagi tagasi tulles jäätise. Sellistel hetkedel mõtlen, et armastan teda nii-nii väga. Et ta on nii mega. Kuni järgmise korrani, kuni ta mu vihale ajab. Aga pole viga. Ma valin alati kirgliku suhte koos selle plusside ja miinustega igavuse asemel.
Küpsetasime jälle kooki. Seekord ühendasin Sandyle kasuliku mulle kasulikuga ja panin ta end assisteerima. Väikseke oli nii elevil. Tegi muudkui pilte ja kirjutas üles, mida me täpselt tegime. Kui ta veel kuulis, et pidin koostisained siin Indias ise avastama ja kodust retsepti kõvasti kohandama, siis sai minust vist väikestviisi jumalus tema jaoks.
Igatahes saime taaskord mega koogiga hakkama, mida siis vastu ööd viiekesi maas istudes ja kahvliga otse koogitaldrikult nokkisime. Minu meelest pole paremat viisi koogi söömiseks. Katharinale muidugi oli taldrikute mitte kasutamine üsna šokeeriv, aga sellegipoolest tundub, et kõik nautisid seda.
Öö oli ka mega. Selle erandiga, et sain end keset ööd kiruda kõvasti, et jälle unustasin malaariarohtu õigel ajal võtta. Vahel tundub, et toitungi siin rohtudest ja osa siis kipub ununema. Keset ööd närvitsedes ja kiiruga rohtu otsides muidugi ei leidnud jälle õiget pakendit ning olin taas sunnitud uue avama. Loodan vaid, et ei kaota siin midagi ära. Ei kujuta ettegi, kust uue asemele saaks. Kahtlen, et siin samasid rohtusid on. Aga mega oli ta sellepärast, et tunnen, et muutusime jälle lähedasemaks üksteisele. Ja ma ei räägi seksist. Ta võib norida mind palju tahab, aga see on midagi muud. Juba ammu olen punktis, kus tunnen, et teeksin tema heaks kes teab mida. See tundub hetkel nii õige ja hea. Igasugused teised mehepojad mu peas on taandunud kusagile kaugele muigama ajavateks mälestusteks. Enamus neist on vist ka alla andnud katsetes minu südant ja tähelepanu võita. Aga sõpradest kui sellistest ma loobuda ei kavatse.
***
Tagasiteel ülesmäge vist
Mõõn hakkab läbi saama. Ma väga-väga loodan. Töö on huvitav enamasti. Töökaaslased on toredad. Sõbrad on armsad. Ilm on ka okei. Õhtuti olen küll väga väsinud, aga pole hullu. Ma jaksan veel. Täna saime ka Sandyga veidi paremini tuttavaks, kui esmakordselt kahekesi aega veetsime (erandiks eilne kokkamine). Rääkisime oma elust. Mind paneb ikka muigama, kui süütuke ta veel on. Ja kui siiras – nagu väike laps. Kohati tunnen, et mul on fänn. Ja mul on temast kahju. Lihtsalt loodan, et ta ei saa ise aru, kuidas talle tööl liiga tehakse. Pakun, et olenemata algsest lubadusest, ei saa tema küll ühestki tööreisist ega olulisest üritusest osa. Nüüd jälle kutsuti mind ja Katharinat homseks ühele üritusele. Puhtalt rassistlikel kaalutlustel. Ühest küljest on mul hea meel, et saan siiski üht-teist kogeda, aga teisest küljest on kahju, et see toimub kellegi teise arvelt.
Uskuge või mitte, et aga mul polegi rohkem midagi öelda.

16. august

Sünnipäev täis segaseid tundeid
Ja täpselt nii ongi. Alates eileõhtusest peenemat sorti õhtusöögist ning hiljem koos koogi küpsetamisest ja lõpetades sellega, et olen jälle üksi.
Hommik oli hullumeelne. Ei, öö oli juba hullumeelne. Ainus sõnum tuli inimeselt, kellelt üldse oodatagi seda ei osanud. Või vähemalt mitte sõnumi laekumist kohe kuupäeva kukkudes. Aga miks öö täpselt hullumeelne oli – no ütleme nii, et asjade kokkulangevuse tõttu oli mul jälle asja apteeki, kus sain vähemalt kuuele inimesele oma soove selgitada.
Aga tagasi hommiku juurde. Kuna elame suurest teest eemal, siis niigi hiljaks jäämisega riskides pidin esmalt jalutama suurele teele rikšat otsima, et siis sellega tagasi hapra koogi järele sõita. Et see siis mu ilusale kleidile juba enne tööle jõudmist šokolaadi-rasvaplekid teeks. Olin juba enne tööle jõudmist närvihaige, sest kumbki mu elukaaslastest ei tulnud selle pealegi, et mulle abi pakkuda, kui mu mõlemad käed koogi all kinni olid ja ma ei tahtnud küsida ka. No olgu. Lõpuks jõudsin nagu kalts kontorisse, et siis kõik ükshaaval avastada või meelde tuletada saaksid, mis päev täna on. Ega ma muud ei oodanudki.
Aga närvi ajav koht taas oli see, kuidas kook muudkui sulas me laua peal ja meie kõhud korisesid, aga kuidagi ei õnnestunud Suurt Ülemust ja ülejäänud kolleege kokku saada, et seda sööma hakata. See juhtus suure surveavaldamise järel alles pärast lõunat, kui olime juba Hiljaks jäämas ühele aieseci kultuuriüritusele nimega kaleidoskoop, kus erinevate rahvuste esindajad laulavad, tantsivad ja mängivad muidu lolli. Ma ei olnud plaaninud minnagi ja lisaks oli see töö ajal, aga lõpuks otsustasin, et lähen ikka sõpradele kaasa elama. Väike rutiinimurdmine tuleb ka alati kasuks.
Koogisöömine oli päris tore. Tegin ajalugu, olles oma firma ajaloo jooksul esimene, kes ise koogi valmis mätserdab. Õnneks kõigile maitses. Ehk nüüd julgen teinekordki teha. Kohalike uuemate traditsioonide kohaselt toppisid kõik esimese ampsu oma koogitükist mulle suhu. Et kui ei kõlba, siis omad vitsad peksavad:D Õnneks vähemalt ei määritud mind üleni tordiga kokku.
Firma poolt tulid ka mingid krõpsud ja Fanta ja üllataval kombel jäi kooki veel palju üle. Ehks sööme homme edasi. Sain ka kingituse – nüüd on mul oma isiklik fancy allkirjaandmise pastakas. Tüdrukud küll ütlesid karpi nähes, et oo! Kaelakee. Mitte päris.
Aieseci üritus oli päris tore. Kuigi Sur Ülemus lajatas meile viimasel hetkel ühe tööülesande kaela, jõudsime India aja järgi isegi liiga vara kohale. Euroopa aja järgi siis tund hiljem. Oli igasuguseid pullivendi. Oli lihtsalt vapraid ja päriselt osavaid. Huvitaval kombel nägin ka ühte endist töökaaslast, kelle peale just enne mõelnud olin. Ta lahkus firmast minu teadmata juba mõni nädal tagasi ja paljud teisedki on sama teed läinud. Ja mul on kahju. Kahju, sest Suur Ülemus on tegelikult tore ja nad kõik on toredad, aga hetkel asi ei tööta. Kohe üldse. Tahaks aidata, aga käed jäävad vist liiga lühikeseks.
Igatahes, Rick suutis jälle mu sünnipäeva ära unustada ja pärast üritust juttu ajades ei tahtnud ma talle seda ise ka meelde tuletada. Kui ta lõpuks seda mujalt kuulis, siis pidi maa alla vajuma. Minul polnud hullu midagi. Läksime koos neid megasid juustuburgereid, mille töökaaslaste eeskujul esimesel nädalal avastasin, sööma ja siis pidin Piyushiga kokku saama.
Selle poole tunni/tunniga, mil teda ootama pidin, jõudsin juba kohata mingit perverti, kes jälitas mind poodi, et küsida, mis maa ma olen ja kas ma tahaksin temaga natuke aega koos veeta. Või siis vähemalt ühe foto teha. Olin üsna kuri. Vahel tahaks lihtsalt massi sulanduda. Aga siis sattusin megasse ehtepoodi ja lubasin endale sünnipäeva puhul veidi käevõrusid. Ning siis saime Piyushiga kokku.
Tema sünnipäevakink ja lihtne jäätisekohvikus istumine on raudselt selle sünnipäeva tipphetk. Esiteks tegi ta vahepeatuse, et mulle lillekimp teha lasta. Ja teiseks… ta tegi mulle kolm kingitust. Üks käevõru (lisaks hunnikule varem valmis vaadatule, mis mind siiani ootab), kunstnikust sõbra tehtud akvarellmaal minu fotost – WOW! – ja veel teostamisel olev klaasskulptuur vms mulle. Ootan huviga ja süümekatega, sest veetsin jälle aega talle selgeks tehes, et meist ei saa paari ning lõpuks julgesin ka Harshist rääkida, aga selgus, et ta juba teadis. Kuidagipidi liiguvad uudised siin linnas nii kiiresti, et ta teab juba ammu, et mingi poiss magab minu toas. Normaalne siis… Huvitav, kellel seda infot kasulik levitada oli? Igatahes, ka see eelteadmine ei takistanud teda mind endaga ühte romantilisse kuurorti kaasa kutsumast (ei mingeid ootusi, nagu ta ütles). Keeldusin siiski. Ta tõi mu ilusti koju ja meie vahel on vist mingisugune rahu jälle.
Nüüd tegelen hoopis Harshi peale natukene kuri olemisega, sest ta pole mulle täna üldse tähelepanu pööranud kui välja arvatud narrimine kingituste pärast. Ühelt poolt mulle meeldib, et ta asju nii vabalt võtab. Aga teiselt poolt meeldiks mulle, kui ta mu sünnipäeval kasvõi nii palju aega minuga veedaks kui tavaliselt.
Üsna naljakas on näha ka, kui palju vanu sõpru veel alles on ja mind meeles peab. Üsna üllatav on ka see, kes ei pea. Nojah… mis teha. Ju elu läheb ka teisel pool maakera edasi. Mina ju valisin lahkumise.

13-15. august

Kommetest ja viisakusest
Jõudis siis kätte see päev, kui pidin Ahmedabadi kolleegiga Jaipuri minema. Muidugi oli vaja mind igaks juhuks kella üheks sinna kamandada olenemata sellest, et siis peaaegu kella kuueni igavlema pidin ja ühest kontorist teise kolisin. Mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad kasutavad lapstööjõudu. Siin on see nii tavaline, aga õnneks Baroda kontoris seda ei kohta.
Igatahes jõudsin jälle veidi sopata ja õigesti tegin, sest vastasel juhul oleksin vist nälga surnud. Lõunasöögi kohta küll küsiti, aga kellega ma minema oleksin pidanud, kui kõik teised olid juba varem märkamatult ära käinud? Õhtu ja öö loksusime rongis, kus küll süüa osta ei julgenud.
See oli ka paras seiklus. Ootasin huviga, mida endast India rong kujutab. Selgus, et kuna me polnud kuid ette pileteid broneerinud, siis saime üldse ainult tutvuste tõttu istekohad kuselõhnalises magamisvagunis. Muidu oleks ehk üsna okei olnud, sest vagun ise oli puhas, aga mul oli jälle peavalupäev ja igasugused lõhnad ajasid oksele. Suutsin siiski rongi wc-ga tutvumist 12h vältida. Vahele tulnud öö aitas kaasa.
Aga jah… pealkiri oli ju kommetest, millele mõtlen siin kogu aeg. Naljalt ei juhtu, et mõni india meesterahvas naise kotti kanda aitaks või ta kusagil enda ette laseks või ukse avaks. Ses mõttes on väga värskendav Manuga aega veeta. Samuti on vägagi respekteeritav sodi akendest välja loopimine või muidu maha viskamine, krooksumine, nina nokkimine, lapstööjõu kasutamine ja palju muud meie mõistes ebaeetilist. Aja paindlikkusest olen ka juba palju rääkinud.
Igatahes, eile pidime rongis paluma endale uued kohad otsida, sest sattudes karja meestega ühte vahesse istuma, otsustasid nad, et vähemuse pärast end küll tagasi ei hoia ja jutuvada paisutati lausa tehislikult nii kõvaks, et meie närvid said väga pingule tõmmatud. Tore, kui inimestel on lõbus, aga sellepärast teiste ärritamiseks naeru välja pressida? Ka märkuse tegemine ei aidanud. Mõtlete, et olen snoob. Võib-olla olengi, aga see oli juba üle mõistuse.
Uus istekoht oli parem, aga ka seal sain silmi pööritada. Nimelt reisisid meie kõrval kamp politseinikke ja väike vanemateta leitud tüdruk. Kõik siis küsisid muudkui küsimusi tema kohta ja siis hakkasid temast süüdimatult telefonidega pilte klõpsima. Kusjuures politseinikel ei tulnud pähegi neid takistada. Nagu näljasele lapsele šokolaadi andmine õigustaks tema nagu loomaaialooma kohtlemist. Laps ka selgelt ei nautinud kõigi uudishimu objektiks olemist ja mul oli temast nii kahju. Eestis kutsutaks selliseid inimesi kommionudeks. Aga see siin on India.
Ka seda oli imelik vaadata, kuidas pisike vaid püksikute väel poisike mööda rongi põrandat roomas ja nii möödaminnes inimeste jalge alt sodi kokku pühkis, et siis pärast esimest tõmmet õnnetu näoga, käsi pikal, jootraha oodata. Osad andsidki. Kuna minu jaoks oli see uus nähtus, siis kohe rahakoti järele ei küünitanud. Ei taha toetada laste tööle rakendamist. Suvetöö teismelistele on ju hoopis midagi muud. Aga laste raskele ja alandavale tööle rakendamine on nii jube.
Imekombel sain isegi magada. Olles väsinud ülipikast päevast, korduvatest „teeme pilti“ soovidest – muidugi ainsal päeval, kui kiirustades pakin meigiasjad kohvri põhja enne näo pähe tegemist ja pole mitu päeva veeprobleemide tõttu duši alla saanud – ja halvast enesetundest, magasin loksutamisest hoolimata ligi kuus tundi ja esimest korda minu India perioodi jooksul juhtus midagi oodatust varem. Nimelt rong edestas graafikut poole tunniga. Õnneks üks viisakas onu, kes tegelikult meie kohal istuma pidanuks ja palus meil end õiges peatuses üles ajada, tuli ise meid üles ajama ja siis loksutas rikša meid korralikult läbi. Olen jah ving. Aga mis teha. Ärge lugege, kui ei sobi. Mul on vaja see endast välja saada. Meie ette tellitud takso ei tulnud ja nii saimegi hullu rikšajuhi. Vähemalt une ajas ära.
Õnneks hotell on super kui nende röövvõtted välja arvata. Ma ei kutsuks seda päris viietärniseks, aga juba väga lähedal. Isegi hommikusöök oli nämma, kuigi mu kaaslasele ei meeldinud. Mina nautisin väga omletti, mille järgi juba pikalt isutab ning ameerika stiilis pakse pannkooke vahtrasiirupiga. Ja mulle nii meeldib, et näen Jaipuris ja Ahmedabadis kaameleid ja ahve.
Loodetavasti õnnestub ka Jaipuri vaatamisväärsusi õhtul näha ja loodame täna ka tagasi sõita, kuigi jälle üritati mu reisi pikendada. Olenemata mu protestidest, et tahan sünnipäeval kodus ja sõpradega olla. No tegelikult oleks ju okei ka hommikul Ahmedabadis olla, aga kas ma elan üle kolm pidu? Kas mu rahakott elab? Ei tahaks ühte ainsatki korraldada, aga vist pole pääsu. Eks siis võtan end kokku ja ostan mingeid maiustusi kõigile.
Homme on India iseseisvuspäev ja hetke hotellijamade puhul võib juhtuda, et nii nagu tänagi, pole ka homme siin midagi teha – ülla-ülla, et planeeritud kolmekümne inimesega kahest seminarist sai kolm üksikut infopäringut, puuduv dataprojektor, mille organiseerimise eest keegi vastust ei kanna ja mingit konkreetset seminariaega ka õpilaskandidaatidega kokku ei lepitud, kuigi meile öeldi kindel aeg. Ja kui me peame homseni jääma, siis visatakse meid hommikul hotellist välja. Rong läheb aga alles õhtul tagasi ja sellise suure peo puhul on kahel naisterahval siinse terrorismihirmu ja ohuga üsna õudne linna peal olla. Lisaks kuhu jätta asjad ja kas peame terve päev samade läbi higistatud riietega käima, et siis nendega rongile edasi minna?
Aga muidu on hotell ok. Palju väikseid pudeleid. Vetsupaber. Ülimugav voodi – mis sellest, et saime twins toa asemel double’i. Selle kompenseerib papaya shake pähklite ja rosinatega ning ülinämm kesaripiim vms mida lõunaks sõime.
Nojah… enam vist ei üllata ei mind ega kedagi teist, et nägin uuest linnast vaid nii palju kui hotelli ja auto aknast paistis. Ei näinud isegi midagi roosat, kuigi Jaipur peaks olema roosa linn. Ei näinud ühtegi kuulsat paleed ega templit. Ei jõudnud turule, kuigi väga ootasin seda. Aga minu meelest asi polnud jälle selles, et poleks olnud aega. Asi oli ikka pigem aja planeerimatuses ja kohalike viitsimatuses minule giidi mängida. Huvipuudus siis peamiselt. Ainus hea asi oli, et saime mingi ime läbi vastu iseseisvuspäeva ööd bussipiletid Ahmedabadi.
Enne ärasõitu veel sain üle vaadata mingi frantsiisida soovijad, kes siis nahast välja pugesid, et mulle muljet avaldada. Oli naljakas olla seal pool joont. Aga nii kool kui direktor olid sümpaatsed ja seda ütlen ka Suurele Bossile. Mis aga nendest kahest eelnevalt planeeritud frantsiisijast, keda hindama pidin, sai, ei tea ma tänaseni. Kõike raskem ongi kohaneda siin pideva teadmatusega.
Ei tahaks vinguda rohkem, aga see tõesti ei ole minu nädal. Õhtu oli kohutav. Kas teate seda maailma parimat tunnet, kui meeletu pissihädaga lõpuks potile jõuate? Õnnetumad meist teavad ka, mis siis saab, kui potile jõudmine ei too sekundikski kergendust. Asja nimi siis põiepõletik. Mul pole seda ammu olnud, aga oi kui tore, et siis eile õhtul vastu kaheteisttunnist bussisõitu otseloomulikult wc-ta bussis mulle eriti karm variant sellest külge hakkas. Sujuvalt läksin ja ostsin apteegi tühjaks igasugustest asjadest, mida poolkeelne apteeker välja pakkus. Siin lihtsalt tuleb neid pimesi usaldada. Keelebarjääridest ja kaasas oleva juhendi puudumisest hoolimata. Ja kuigi ma tõesti ei tahaks kogu aeg tundmatuid antibiotse süüa, olen seekord apteekrile väga tänulik. Tõesti kartsin seda pikka öist sõitu, aga üle elasin. Ja vaid ühe peatusega.
Üsna sürr on jõuda Sheratoni vetsust India bussijaama omasse, kus kohalik tädike ei vaevu kabiini ronima ja keset vetsu ooteruumi maha kükitab. Aga häda ei anna häbeneda eks.
Igatahes, olen viimaks kodus. Küsisin kõigilt ülemustelt üle, kas on okei, kui lükkan jälle edasi Ahmedabadi linna ja bossi perega tutvumise ja palusin end kodubussile panna. Üsna karm on loksuda kah ööpäeva jooksul 30 tundi ühissõidukites. Tagumik on täitsa lömmis ja ise olen väss. Õnneks vähemalt hrsh tuli mulle vastu ja käisime ilusas restoranis hommik/lõunat söömas. Vähemalt natukenegi iseseisvuspäeva tunne, kuigi ootasin, et terve India pidutseb. Tegelikult olid vist ainult koolides varahommikul mingid üritused ja kõik. Ikka veel ei tea, mida homsega teha.
Istun jälle omaette katusel ja naeran, kuidas meesapteeker mult seksiküsimusi küsis ning hügieenisidemeid ajalehte pakkida tahtis, sest India naised pidid sellist varjamistaktikat eelistama. No halloo. Nagunii saadakse aru, kui sul ainult üks asi läbipaistvas kilekotis veel ajalehte keeratud on. Ütlesin siis naerdes, et ma ei ole India naine ja lubasin paar päeva seksi vältida.
India on ikka naljakas maa. Mulle nii meeldiks ringi reisida ja seda rohkem näha, aga enam mitte nii.

12. august

Vahel olen vastik ja vahel olen hea
Täna andsid lõpuks end veebilehepoisid näole. Või no… mis poisid. Üsna mehed teised. Muidugi tulid nad jälle meie lõunasöögi ajaks ehk siis super ajastamine. Räägiti ainult Tushaga ja Tusha siis kutsus minu ka vigu ette näitama ning siis tõlkis neile mu juttu. Mulle kordas ta jälle, et nad ei räägi pisiavalt inglise keelt ja meil ei olnud ka põhjust kahelda, sest kammoon. Kas te olete meie kodukat näinud? See on äärmiselt piinlik.
Aga siis… mõni tund hiljem sain viimaks oma kirjale vastuse. Tihedalt emotsioone täis pikituna. Täis haavumist ja ülbust korraga. Sain teada, et nende inglise keel on vägagi ok või siis speller efektiivne ja et nemad on meil nii tähtsad ja nende aeg nii tihedat täidetud, et ei jõua meie soove täita ja üleüldse… mina ei saa aru, kuidas tehnoloogiliselt asjad käivad.
Oi, ma olin kuri. Näost näkku ei julge sõnagi öelda, aga siis mängivad ohutust kaugusest lolli. Otseloomulikult edastasin kirja ka Suurele Bossile, et ta näeks, kuidas veebimehed asju prioritiseerivad ja end välja vabandada üritavad. Saatsin välja ka väga viisaka, aga vastiku kirja. Lasin üle ka lugeda ning blind copysin toredale bossile, et ta näeks, mis toimub. Tüübid on nii palju lubadusi murdnud ja üle tähtaja läinud ja ma tean vähemalt sama hästi kui nemad, kui raske on midagi teha pidevalt muutuvates tingimustes. Mina ju töötan ka sellele firmale ja pean oma andmepagasit iga päev kohandama vastavalt vajadusele. Aga pole hullu. Saan hakkama küll. Nemad on need, kes ei saa.
Aga ok, aitab sellest teemast. Täna juhtus muid asju ka.
Näiteks lõuna ajal välja minnes leidsime puuviljaleti, mis müüs ka kookoseid ja ma tahtsin juua. Sujuvalt hakati ka teist kookost lahti raiuma ja hind oli muidugi lambikas. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui tellimata kookos välja osta koos muu kraamiga. Keelebarjäär on ikka üks tore asi siin maal. Aga vähemalt oli hea. Ja ma jumaldan meie jäätisemehe jäätisesorte. Tal on ikka veel mulle üllatusi pakkuda. Ja ma ikka unustan sõnastikust vaadata, misasi on butterscotch.
Lõunapausi ajal selgus ka, et mu lemmik kohupiimamagustoitu on olemas lausa neli-viis sorti. Proovisin kõige pisemas pakendis ka mango oma, aga see oli esimesest ampsust vastuvõetamatult magus. Saiaga juustusaia vahele süües oli päris ok siiski.
Õhtu oli ka huvitav. Nägime Paritoshi, meie koordinaatorit vms vastutavat aieseci tegelast. Rääkisime temaga oma probleemidest ja võib-olla kolin tagasi Akotasse, sest poisid ei jõudnud omanikuga mingile rahuldavale lahendusele.
Aga täna õhtul läksime ka mingi hiina poisi ärasaatmisõhtusöögile. See oli tõeliselt veider tüüp ja mingit korraldatud sööki ei olnudki. Ta alustas sellega, et riidles meiega viie-minutilise hilinemise pärast. Sõitsime täna linna tõelise diskorikšaga, kus põles sinine valgus ja mängis valju india muusika. Ei olnud eriline elamus. Ei olnud ka naljakas taaskord meetri alusel sõites ikka hinna üle vaielda, aga vähemalt võitsime. Kojusõit oli tõsiselt kallim. Harsh aga ei kaitsnud meid. Ütles, et juhi hinnakiri kinnitab tema jaburat hinda. No ma ei tea… midagi oli siiski väga mäda.
Igatahes…sõime siis mingi väikse seltskonnaga kaubanduskeskuse food courtis ja pidime jälle McDonald’si kasuks otsustama, sest mõte India toidust ajas oksele ja hiina restoran oli vaid taimetoitlastele. No minge te ka…! Hiina toidus on liha väga oluline. Aga mulle meeldib, et siinne Mac kompenseerib ka pooleteistminutilise tellimuse järele ootamise ja toob toitu koju. Ikka unustasin numbri üles kirjutada.
Aga see tüüp ise… ta oli nii ulme. Vingus kogu aeg, kuidas kõik teda vahivad. Esiteks, ei vahi nii väga midagi ja kui oled juba kuu aega siin olnud, siis ei tohiks see enam häirida ka. Kerjuste katsumine vaid häirib. Ja pealetükkivad loomad. Tüüp aga lasi edasi. Kui ta jõudis punkti, kus ilma igasuguse sündsustundeta ütles, et Katharina on ainus tema tuttavatest, kes siin paksemaks on läinud, mida tõestab see, et viimane kord rikšat jagades võttis ta rohkem ruumi, mis omakorda tõestab, et ta amerikaniseerub, siis meil olid keeletusest naerukrambid ja otsustasime kiiresti ära minna. Tüüp ei saanud vist arugi, mida ta tegi. Ise tahab olla nii haritud ja euroopalik. No mida??? Ma ei taha muutuda rassistiks, aga rass on siin maal ikka väga teema. Välimus üldse. Meie siinse keskkonna jaoks võõrapärane välimus toob kaasa väga palju erikohtlemist. Nii positiivset kui negatiivset. Aga ka Tusha ütles, et klienditeenindajad röövivad teda, sest tal on võõras aktsent. Ta pole ka enam oma.
Harsh naeris ka selle veidra tüübi üle, kui õhtul koju jõudes talle oma päevast rääkisin. Tundub, et tema on ainus siin kõige ebakindla ja ebaselge keskel, kellele/millele loota ja toetuda saan. Ta palus mul mitte muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa ja igal juhul minu jaoks olemas olla. Ka siis, kui Amhedabadi kolima peaksin. Või linna teise otsa. Siis on tal vähemalt põhjust Barodat tundma õppida, nagu ta ütles. Kui peab iga päev läbi linna sõitma.
Ahjaa… kas ma ehteteemast olen rääkinud? Sellest, kuidas mu töökaaslased igat mu ehet kummardavad. Eile küsis koristaja töö juures tõlgi vahendusel, kas mu käevõrud on päris kullast. Hakkasin naerma. Üsna naljakas on, kuidas nad alati kõiki pisikesigi ehteid märkavad. No ok ok… ma ei kanna väga pisikesi ehteid. Aga siiski… kui kõik kuni firmajuhini mu ehteid märkavad ja kiidavad. Nojah… ma olen ülimalt meelitatud.
Ja täna oli bossi sünnipäev. Ta määriti üleni koogiga kokku. Loodetavasti nad minuga nii ei tee. Ning siis kuulutati kõigi ees, kuidas mul veab, et firma kulul reisida saan, sest K peab oma kuludega reisima. Meie mõlemad aga mõtlesime, et hoopis tema võidab sellest.
Ja homme lähen Jaipuri vastutusrikka ülesandega langetada otsus, milline koostööpartner valida. Loodetavasti on huvitavam kui eelmine reis. Kahju, et Atul kaasa ei tule.

11. august

Väga mööda päev
Kohe nii mööda, et tahaks kusagil nurgas kerra tõmmata ja olla peidus maailma eest kuni mõõn üle läheb.
Hommik ilma veeta oli tore. Pese siis viimase pooliku pudeli veega hambaid ja jäta hari pastaseks. Mudakarva siis India puhul. Õnneks peaaegu kohe, kui tööle jõudsime, ütles Harsh, et elektrik käis ja kõik on korras, aga mulle tähendab see 2000Rsi lisakulu. Päris kasulik on siin elektrik olla. Pole võimalik, et tal üle poole tunni selle töö peale läks. Hakkaks äkki ka elektrikuks? India kohta tundub ikka megakallis ja pakun, et materjalikulusid ei olnudki.
Aga sellest oli ju veel vähe.
Terve päev oli mõttetu ja täis ootamist.
Mind sunniti ise organiseerima oma ärireisi esimest juppi Ahmedabadi ja arvake, kas sobivaid bussi- või rongipileteid oli võimalik netist inglise keeles leida. Inimesed, kes aga sellega tegelema pidid, lasid mul julmalt ise vaeva näha, kuni suuremale bossile ära kaebasin. Seejärel leiti mingi erilise rakenduseta uus tüüp ja pandi mind reisibüroodesse sõidutama. Või vähemalt plaan oli sellele. Olin juba ennegi täna korduvalt nutu ja naeru vahepeal olnud ja kui siis firma roller ka käima ei läinud… no tõesti. Ma võin naerda, aga tegelikult tahaks karjuda: tule taevas appi!
Aga ka see pole veel kõik. Nagu teleturu reklaam. Teadsin, et mu kaamera võib maksma minna kuni 2000Rsi, aga täna selgus – üllatuslikult vara – et miinimumhind on 4000Rs. No tõesti tore, et kõik head uudised korraga tulevad. Olen päevaga kulutanud peaaegu kuu palga ootamatutele väljaminekutele ja ikka veel ei saanud eelmise kuu eest palka. Natuke võin veel kannatada. Las firma ja aiesec klaarivad asju. Pole minu mure.
Ahjaa… isegi meie lemmik jäätisemüügikoht oli kinni lõunapausi ajal. Ja kui hommikul oli tervis super – koduse toidu tulemus, arvatavasti – siis nüüd pärast päev otsa pärmihaisuse saia taas söömist tunnen jälle, et kaua võib. Ei jaksa. Ei taha. Ei taha end kokku võtta ja kõigest üle olla. Kokkan maksimaalselt kiiresti endale pastat ja siis kerin raamatuga voodisse hommikut ootama.
Ei õnnestunud maailma halva eest end ära peita. See sai mu ikka kätte. Ainus hea asi oli, et harsh tegi nalja 2000se arve koha pealt. Uus uudis oli sada korda halvem. Nimelt meid tõstetakse vist välja. Lihtsalt sellepärast, et poisid ja tüdrukud ei saa ju koos elada. Naabrid kaebavad.
Ma saaksin aru kui nad kaebaksid pidude või ebasündsa käitumise pärast. Nagu et me jookseks tänaval poolpaljalt ringi või kisaks keset ööd. Aga need üksikud peod ei ole olnud meie korraldatud ega meie sõpradega ja nad kõik on seotud aieseciga. Aga kedagi ei huvita, mis tegelikult toimub. Nii tahaks kogukonnakoosolekut. Nii tahaks midagi muuta ja parandada. Mitte jälle loobuda ja põgeneda. Nüüd, kui viimaks on tekkinud kodu-tunne…

10.august

Tänane päev algas juba hästi. Lind sittus mulle märkamatult õlale ja me olime juba nii hiljaks jäänud, et ma ei saanud koju tagasi pöörduda.
Tööpäev oli enam-vähem. Ei ole millegi üle vinguda. Ega tahagi, et oleks. Mingil hetkel võttis Piyush ühendust ja ütles, et tuleb ikkagi Canoniga otse asju ajama hakata. Võtsin siis julguse kokku ja läksin küsisin bossilt, kas on ok, kui lähen täna varem ära, sest see esindus lihtsalt ei ole nii kaua lahti kui meie. Olin üsna kindel, et saan sama karmi ei kui eile, aga öeldi hoopis, et sure, no probleem. Mul oli väga hea meel.
Rikšajuht tegi minuga jälle väikse tuuri olenemata mu protestidest, et ta läheb vales suunas ja ma keeldusin tuuri tõttu tema inflatsiooni kinni maksmast. Kuna olin koos Piyushiga, siis rikšajuht ei julgenud vastu ka vaielda. Kartsin natuke seda esimest korda temaga üksi jäämist. Mitte, et ma teda kardaks, aga lihtsalt situatsiooni ebamugavust, aga mul oli tore. Viisime kaamera remonti ja lubati nädala pärast tervena tagasi minu kätte toimetada. Seejärel tahtis ta mind koju viia ja läksime tee peal jõe äärde krokodille vaatama. Ei olnudki müüt. Nägime kolme kroksi, kuigi mina oma pimeduses oleksin võinud need ka puunottideks tembeldada. Kui nad vahepeal poleks liigutanud. Boonusena nägime esmakordselt ka mingeid rohelisi papagoilisi.
Järgmine peatus polnud ka veel kodu. Olin juba unustanud, kui palju kasu temast olla võib. Erinevalt Muditist ja Harshist teab tema, kuidas siin linnas üht või teist asja saavutada. Seega oskas ta viia mu selle linna suurimasse lihapoodi. Selle müügisaal, kus ka liha tükeldati, oli väiksem kui mu magamistuba aga mis siis ikka. Leppisin ka sellega, et kanu ukse tagant külmast kastist võeti ja puupakul lõhuti. Ma pean selle riski võtma. Nii tahaks kodust liha. Niisiis nägin esmakordselt, kuidas peast välja pressivate silmadega kitkutud kana tükkideks raiuti ja imelikule eurooplasele rinnatükid eraldati. Kusjuures polnudki kallis.
Ka järgmine peatus ei olnud veel kodu. Saatsin kõigile kodustele kiirelt sõnumi, et ärgu väljas söögu. Kavatsen kokata. Ja siis oli kiiruga vaja riisi. Õigesti tegime, et eelmine kord supermarketist ei ostnud. Nüüd sain korralikku riisi kolm korda odavamalt, aga seda müüdi lahtiselt. Loodan keeva vee imedele ja kuumuse väele.
Ostsin veel nipet-näpet ning siis lõpuks lasin end koju viia. Piyush aga kardab mind rohkem kui mina teda. Oli väga ettevaatlik isegi oma sõnadega. Pigem vaikis. Vältis pilkkontakti. Aga samas jälle kogu hingest pakkus mulle igakülgset abi. Ometi on mingi distants me vahel ja mulle see sobib. Aga ta oli mulle oma ehtetöösturist onu kaudu portsu käevõrusid hankinud. Kohalikud ei saa aru, miks see veider eurooplane igast sordist vaid ühte tahab. Võtaks siis ikka kaks või kuus. Aga ei. Igatahes läksin küll elevile, aga pole veel kindel, kas tahan seda kingitust vastu võtta. Või kas see ikka oleks kingitus.
Pool tundi veel ja siis hakkan kokkama, kuigi kardan, et ka siis jõuab toit enne ära jahtuda kui teised koju jõuavad. Poisid läksid linna peale asju ajama ja chickid lõpetasid alles töö. Neil oli vaja veel ühte kindlasse poodi jõuda.
Ahjaa… oleksin peaaegu unustanud. Viimaks tuli veel üks uus praktikant. Tüdruk Jaapanist. Ta tundub tore.
Tüdrukud jõudsid just koju. Jätsid poetiiru vahele. Sandy tantsis kuuldes, et ostsin liha ja Harsh tuleb varem koju:D
Saimegi söödud ja oli päris hea. Riis küpses muidugi pudruks omaette, aga muidu oli hea ja nüüd – hommikul – on ka superhea enesetunne. Ainus kehv osa on see, et keerasin jälle käki kokku, nagu mulle omane. Situatsioonikoomika, mis ei ole enam naljakas. Aga alustan algusest. Üleeile õhtul läks Katharina ülemise korruse vannituppa duši alla ja mina püüdsin samal ajal käsi pesta, aga surve kadus ära. Seega läksin alla pumpa tööle lülitama ja põrkasime K-ga trepi peal kokku, sest ta oli samale mõttele tulnud. Mõni aeg hiljem tuli meile mõlemale meelde, et tuleks pump välja ka lülitada, aga kuna mürinat ei olnud üldse kuulda, siis oletasime mõlemad, et teine lülitas välja. Arvake, mis? Pump möllas hommikuni, kuni Mudit selle avastas ja õhtul selgus, et pump on pekkis. Ei mingit vett majas. Seega olen täitsa pesemata ja üsna kehv on olla. Ja kõige suurem vastutus lasub minul. Loodan vaid, et poisid leiavad täna vajalikud remondimehed, sest pikemalt ilma veeta olla ei kannata.

9. august

Tänane päev oli ka oma plusside ja miinustega. Imelik on mõelda, et Eesti kolleegid alustasid täna uut hooaega. Vähemalt vedas neil puhkuse ajal ilmadega. Loodan, et neil on kõik hästi. Uskumatu, kui palju minu elu vahepeal muutunud on. Uskumatu ka minu enda jaoks.

Hommikul sain jälle veidra elamuse. Tee ääres sõi koer lehma korjust. Suurem osa lehmast oli juba kadunud ja roidedki paljad. Ei tea, kas loomad sõid ta tühjaks või tuli see korjus kusagilt lihuniku juurest. Eestis sellist asja juba ei näeks.

Tööpäev oli täitsa mõnus. Oli tööd, oli vabadust, oli huvitav. Ainus pettumust valmistav asi oli see, et Mudit kutsus mind ootamatult kaasa Mumbaisse järgmiseks nädalavahetuseks ja mu boss ütles resoluutselt ei, kui küsisin, kas võin sõpradega kaasa minna. Ütles, et mine septembris. Mine ise, krt! Paljud mu sõbrad on siis juba Indiast lahkunud või teevad midagi muud. Võimalusi tuleb kasutada siis, kui nad avanevad. Nagu mina üksi suudaksin nende firma turundusbläkkidest päästa.

Õhtul läksime Harshi, Katharina, Sandy ja brasiilia tüdruku, Nayaaraga, kes minu asemel Akotas elab, sööma. Läksime juba tuttavasse kohta ja jälle ei olnud neil seda, mida mina tahtsin. Ei olnud kohe mitte midagi, mida ma tahtsin. Ma olin juba täitsa kuri, sest pasta kanaga majoneesi uputamata kujul ei ole ju väga karm nõue, aga ei. Ei võinud neid minu jaoks kokku panna. Ei olnud enam üldse naljakas, kui olime hulk aega ukse taga kohta oodanud ja siis ei olnud neil ühtegi maitsvat asja.  Lõpuks telliti mulle kanaburger, mis oli mõnda aega hea, aga siis hakkas see vastik vürts või õli üle käima ja pidin sekundi pealt lõpetama, et mitte oksele hakata. Väga tahaks teada, mis see on. See rikub nii tihti mu maitseelamuse ära.

Päris palju tuli ka jälle kerjavaid lapsi tõrjuda. Viimaks andsin ühele pisikesele, kes süüa küsis, ühe oma saia ära. Ta muidugi küsis kahte, aga no lõpetage ära. Ma tahan ka süüa. Üldiselt aga tahaks automaatselt duši alla minna, kui keegi mind patsutama kukub.

Järjekordne päev on jõudnud õhtusse. Nii nad lähevad üksteise järel. Muidugi, mõned asjad ärritavad juba väga, aga üldiselt ei kahetse tulekut ega taha ka koju.

8. august (2)

Nii. Poisid tulid kella viie paiku ja seekord olin tõsiselt kuri. Me mõlemad Katharinaga olime, aga mina ütlesin kõik, mida mõtlesin, välja ka. Arvan, et see siiski ei jõudnud neile päris lõpuni kohale, et arusaadav, et vahel asjad ei suju ning aega kulub rohkem, aga kui keegi ootab su järgi, siis ole hea ja helista talle. Mitte ära helista pool viis, et küsida, kas oleme juba käinud kusagil lõunat söömas. Otseloomulikult mitte, kui olime tunde oodanud, et nad kohe-kohe naasevad. Kohe tükk aega õiendasin nendega. Mitte, et sellest kasu oleks olnud. Mudit ütles hoopis ootamatult, et tal on mingi kiire töötähtaeg kuklas. Huvitav, kuidas ta selle alles vahetult enne avastas? Ise ju oli plaaninud meiega linnast välja tulla.

Igatahes, selle vaidluse keskel sain ka uue India kogemuse. Meie teise korruse trepimademelt vaatas mulle vastu koer. Jah. Päriselt ka. Meil pole ju kellelgi koeri, aga tüüp oli lihtsalt uksest sisse jalutanud ja otse trepist üles põrutanud. Mina olin ka üsna põrutatud. Sisalikud veel, aga koer ka? Tänan, ei.

Igatahes, lõpuks otsustasime, maksku mis maksab, kahekesi enne pimedat vanalinnagi jõuda ja küll me olime rahul, et läksime. Poisid väitsid küll, et see on paha mõte, aga meil oli nii tore. Ostsime natuke vajalikke ja natuke ebavajalikke asju. Surusime võõrastel soovijatel kätt. Külastasime pisikesi rikaste inimeste ehitatud templeid ja saime kaasa suhkrut. Ainus nõme osa selles maagilises pisipoodide linnaosas on raisakotkastena käituvad poodnikud, kes valget inimest muudkui sisse tõmmata üritavad ja zombisid meenutavad kerjuslapsed, kes sind mitu tänavavahet jälitavad ja pidevalt patsutavad, et sa neid ikka kindlasti tähele paneks. Ja kuigi mul on neist ideoloogiliselt kahju, tahaks juba väga sitasti öelda. Tahaks end järskude liigutustega lahti rebida.

Käisin ka avalikus vetsus. Pidevad kõhuprobleemid on ikka väga tüütud. Kusjuures ei olnudki väga hull. Kui välja arvata, et potti polnud, valgust polnud, kätepesemisvõimalust polnud ja uks paistis läbi.

Õhtu oli jälle nunnu ja öö kuum. Kui ma pidevalt seaks ei peaks vihastama teiste asjade pärast nagu näiteks pesus rohkem rikutud saanud riided, siis võiks öelda, et olen tõeliselt õnnelik siin. Huvitav, millal kõik paika loksub? Ma ei jõua enam ära oodata.

8. august

Täna on ka veidi naljakas päev. Hommikust rääkisin juba eelmisest postituses, aga tänase päevaga kaasneb veel üks eriline dimensioon. Ei, ma ei ole unustanud, kelle sünnipäev täna on. Tahaks Talle kõigest hoolimata südamest õnne uueks aastaks soovida, aga mul ei ole tema viimast telefoninumbrit ja poste netipulgast mul mõistus üle ei käi. Eks näis… Huvitav, mida Ta täna teeb? Kas ta üldse ootab, et ma teda meeles peaksin? Võib-olla eelistaks ta, kui ma ühendust ei võtaks. Aga ma ei viitsi mingeid lapsikuid mänge mängida stiilis: ma ei räägi sinuga ja teen demonstratiivselt nii või naa. Teen nii, nagu õigeks pean. Igatahes… kui sa seda loed – millesse ma väga ei usu – siis tea, et ma tahtsin sulle õnne soovida, aga võib-olla ei õnnestunud ühelgi teisel moel.
Nüüd istun esimest korda katuseterrassil ja ootan poisse, kes kella ei tunne, tagasi. Vastik India aeg. Tahaks vähemalt kella, mis seda tõlgendada oskaks. Õues sajab seenevihma ja ma palvetan, et arvuti vastu peaks, aga tuppa ka minna ei taha. Vabad päevad on lihtsalt nii haruldased ja ma kavatsen neid maksimaalselt nautida. Ma ei tahagi rabeleda. Muideks, see katuseterrass on veel kaks korda suurem kui Akota hiiglaslik terrass. Ülivägev oleks siin pikutada ja tähti vaadata, aga saaste tõttu vist ei näe neid nagunii. Ainult nende vaste põhjanaelale paistab. Selles olen kindel.

7. august

Kuidas kõik otsad kokku jooksevad
Juba paar nädalat tagasi kutsuti mind kaasa ühe juhututtava sünnipäevapeole, mis eile toimuma pidi. Ma ei tahtnud küll trügida kuhugi otsese kutseta, aga siis kutsus Emmanuel mind kaasa samaks ajaks ühe teise inimese sünnipäevale. Jälle vahendatud kutse, aga ma olin üsna kindel, et tean seda inimest ka ja Manu lubas vastutuse enda peale võtta. Veidi hiljem selgus, et tegu on nende kahe tüübi ühise sünnipäevaga ja Katharina oli ka sinna kutsutud.
Niisiis eile pärast tööd – saime enne õhtut allkirjastamiseks paberi, et tugeva vihma tõttu lõpeb tööpäev kell kuus. Te imestate? Mina ka, aga vihm dikteerib siin uskumatult palju elu. Inimesed lihtsalt ei tule tööle ja lükkavad edasi või jätavad ära ärikohtumised. Mitte, et selleks tegelikult vajadust oleks. Muidugi ei lõppenud töö midagi kell kuus. Kuus viisteist läksime alles ühele informatiivsele koosolekule, aga parem ikka kui jälle kell seitse eks. lause jäi lõpetamata…:D Igatahes, läksime K-ga kiiremas korras shoppama, sest maja oli toiduvaba ja poisid ei suutnud oma plaanist süüa osta, et me siis kokkaks, kinni pidada. Üsna raske on leppida sellega, kuidas kõik kogu aeg muutub ja kunagi milleski kindel olla ei saa. Aga meil oli lõbus ja pärast läksime siis peole.
Kumbki meist õieti sinna minna ei osanud ja seekord ei ajanud rikšajuhtide pisike tuur meid isegi eriti kurjaks. Nalja tegi ka see, kuidas and ikka alati lolli mängivad ja proovivad üüratuid summasid välja pressida, et siis vahele jäädes teha nägu, et oli aus eksitus. Mõningate raskustega jõudsimegi peopaika. Kui eksinuna Manule helistasin, lubas ta telefoni anda kellelegi teadjamale. Telefoni võttis sünnipäevalaps ja kohe, kui oma nime ütlesin, läks ta väga elevile ja küsis, et kas Eestist ning hakkas kohe organiseerima, kuidas me õigesse kohta jõuaksime. Meil mõlemal oli hea meel üksteist näha. Ta veel ütles, et oli tahtnud mind kutsuda, aga tal polnud mu numbrit. Eelmine kord kohtusime jah ju mu esimestel nädalatel. Ta on see Lily sõber, kes mind ükskord tööle viis ja alalõpmata meil hängis. Mina lihtsalt kahtlesin, kumb Lily sõpradest ta on. Panustasin õigesti siiski.
Pidu oli päris tore. Nägin inimesi üle kuu aja. Tundus nagu tegu oleks vanade sõpradega, mida nad siin kontekstis ongi. Nägin ka kõige kallimaid. Kuulsin igasuguseid huvitavaid asju. Joy säras, sest tema ja Christiani vahel toimub midagi. Ja Nayaara ja Sebastian on vähemalt sama rumalad kui meie, aga mul on neist kahju. Akotas ei ole neil ju isegi eraldi tuba kusagilt võtta. Ja kahju on ka Rickist kui ainsast vallalisest seal pundis. Lilyst ma ei saagi täpselt aru, kummaga neist kahest sõbrast ta millist liini ajab. Võib-olla mõlemaga. Korraga ei ole ma neid kunagi näinud igatahes.
Igatahes… love is in the air. Kõik kohad olid paarikesi täis. Nägin ka Piyushi. Kõik teadjamad jälgisid, kuidas meie esimene vestlus üle mitme nädala kulgeb. Kulges üldjoontes hästi, aga veidi imelikult ja jäigi ainasaks. Ta ütles mulle kindla päevade arvu, millal me kohtunud ei ole. Ja keeldus rääkimas, mida vahepeal teinud on, sest tahab mulle ainult tõtt rääkida. Eriti rohkem me ei rääkinudki. Midagi tuli vahele. Rick rääkis, et ta oli minu kohta ka temalt kohe esimesel võimalusel küsinud.
Niisiis oli veidi imelik. Ühel hetkel olid seal kohal nii Manu, Piyush kui Harsh, kes vastumeelselt meile järgi tuli. Mulle tõesti meeldib Manu ka. Nii tore on vahepeal gentelmani seltskonnas olla, sest India mehed ei ava sulle peaaegu kunagi ust, ei paku end appi su kotte kandma ega muud sellist. Mõelge siis nüüd, millist kontrasti prantslane pakub. Ei tea veel, mida tema mõtleb. Aga romantilised õhtusöögid ägedates kohtades ja üksteise kodudes lõppevad õhtud lõppevad ühel hetkel kusagil mujal, ma kardan. Ma ei ole väljaspool maja (v.a. Tusha, Joy ja Rick vist) kellelegi rääkinud, et mu vallalisestaatus on veidi muutunud. Ei tea, kuidas kellelegi rääkida. Ei taha asju imelikuks ajada. Aga mulle väga meeldib Manuga koos olla.
Ja Harsh oli nii imelik eile õhtul. Turtsus nagu siil. Saan aru, et ta oli väsinud ja ilm oli kehv bike’i jaoks. Loogiline, et ta oli ärritatud ka sellest, et tükk aega õiget kohta leida ei suutnud. Aga pidevalt telefoni ära viskamine ja siis minuga turtsumine ei ole ka okei. See pool temast ei meeldi mulle üldse. Ja ta ei olnud veel tunde nõus asju minuga omavahel selgeks rääkima. Väga tahtsin kuulda, mida ma valesti tegin ja miks ta oma frustratsiooni minu peale valab. Tema aga väitis, et midagi pole valesti ja muudkui jooksis ringi.
Ka koju jõudes ei saanud rahu, sest juba teist õhtut järjest oli siin grupp DT-sid – arendusprojektide praktikante, kelle projekt mingis külas läbi sai. Nüüd peavad nad kusagil aega parajaks tegema, kuni koju minna saavad. Eilne õhtu oli eriti sürr, sest meie elutuba oli ääreni täis hiina praktikante. Ma siiani ei tea, palju neid oli. Pakuti numbreid 14st 40ni. Meile tundus ka, et oli pigem 40. Ma ei tea, kuidas nad kõik seal öö veetsid. Ainuls tore asi sealjuures oli see, et nendega koos oli ka Jay, keda ma pärast esimest nädalat näinud ei ole. Tore siis, et mu trainee buddy isegi ei teadnud, kus ma elan, mis mu telefoninumber on ja et ta minu koju suure grupiga tulnud oli:D Aga ma ei kavatse ka end süüdi tunda eraldi voodiga toa omamise eest. Nagunii ei maga ma siin peaaegu kunagi üksi ja päevasel ajal kodus ei ole. Pealegi tegelesin aktiivselt Harshi peale kuri olemisega. Mida ta õige mõtleb? Mille ees mind karistada püüdis? Hiljem lõpuks talle sobival ajal rääkides tundus, et ta ei näe milleski üldse mingit probleemi ja oli lihtsalt väsinud. Mina aga olin juba tulikuri, sest ta oli keeldunud minuga jalutama tulemast ja siis teinud kõike muud peale minuga kahekesi jäämise ning siis viimaks lihtsalt jalutas vastassuunas minema, kuigi teadis, et tema pärast ukse peal ootasin. Mis ta arvas, et mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas ta hambaid peseb või? Aga teisi inimesi ei saa kontrollida. Pool ööd mõtlesin ka sellest, mis me üksteisele oleme. Kui tugev see meie-üksus on. Kas see, et meil on koos hea olla, on piisav?
Täna oli esimene kord välja magada. Plaan oli juba kell 12 mingite aiesecaritega linnast välja mingi kose juurde minna. Vist on tegu sama kohaga, mida Manu soovitas ja algse plaani järgi pidi ta ka kaasa tulema, aga kõik plaanid ja muutuvad kogu aeg. Enam pole ma üldse kindel, et täna üldse kodust kuhugi liigume. Mõne tunni pärast on juba jälle pime ju. Ei jaksa kogu aeg pettunud ja kuri olla. Aga emotsioonid käivad seinast seina sõltuvalt sellest, kuidas parasjagu asjad sujuvad.

6. august

Hiired šokolaadis
Oli jälle üks tore tööpäev, mis kulmineerus kella seitsmese vestlusega Suure Ülemusega. Vähemalt ei tundu ta enam üldse hirmutav ja tema annab meile ka kõige vabamad käed tavaliselt. Kui nüüd oleks ka lihtne kohe tema jutule saada… aga kes ütles, et elu lihtne olema peab ja saab?
Õhtul oli plaan viimaks jälle ägeda prantsuse kutiga kohtuda ja ühte šokolaadile spetsialiseerunud kohta sööma minna. Igasuguste raskuste kiuste kohale minemist ei kahetse üldse. Kõigepealt nägin kurja vaeva, et üldse rikšat, mis sobivas suunas soostuks sõitma, leida ja astusin lahtise kingaga kaka sisse. Jess. Siis selgus, et ükski rikšajuht ei tea Chocolate Roomi ega oska ka piisavalt inglise keelt minu juhendamisest aru saamiseks. Lõpuks võttis mu peale üks rikšajuht, kes vist koos sõbraga lõbusõitu tegi. Sõber tuli minuga taha istuma. Mul oli savi, aga kui ta siis seda tüüpiliste poiste kino liigutust teha püüdis ja ka jala vastu minu jalga pani, siis ajas ikka muigama küll. Kui oluline võib olla siin kultuuris puudutada valget neidu!?:D Istusin siiski temast veidi kaugemale, et mitte öelda poole kanniga uksest välja.
Siis otsustas see rikša veel mingisse kindlasse kahtlasesse kohta tankima minna. Muidugi oli see kõvasti minu marsruudilt väljas ja meeter jooksis. Kui me siis veel mingis lõputus järjekorras ka ootama pidime, siis mul viskas üle. Viskasin talle enam-vähem õige summa pihku ja jalutasin minema. Ise urisedes, et pean nüüd veel teist rikšat ka ootama jääma.
Seekord oli veelgi raskem rikšat saada, sest ma ei teadnud, et minu soovitud koht oli järgmise nurga taga. No ei orienteeru veel väga täpselt igal pool. Sellegipoolest üks tüüp, kes vist hästi aru ei saanud, kuhu minna tahan, võttis mu peale. Ja jälle lihtsalt noogutas, aga masinat tööle ei pannud. Ma siis röökisin, et ta peatuks ja olin valmis liikuva rikša pealt maha astuma, aga ta andis lõpuks alla. Nagu mida pekki? Ma ei ole enam nii turist. Igatahes mu teine rikšasõit läks ametlikult maksma miinimumtasu. Naersin ja viskasin talle kümneka.
Lõpuks Emmanuel leidis mind üles ja sõitsime kolmanda rikšaga paralleeltänaval asuvasse sihtkohta. Ja koht oli mega. Kui välja arvata see, et esimese asjana nägin mööda aknalauda ringi jooksvat hiirt. Mina olin muidugi üle keha krampis ja tema ainult naeris. Aga ma tõsiselt kardan neid pärast eelmist korda, kui seal suveniiripoes üks pisielukas üle jala jooksis. Nõustusin siiski sinna jääma ja õigesti tegin.
Šokolaadipitsad. Šokolaadisupp. Šokolaadivahvlid. Sulatatud kuum šokolaad. Valge ja pruun šokolaad. Šokolaadijäätis ja koogid. Otsustasime, et lohistame ühe voodi sinna akna alla ja jääme sinna elama. Sööme seal hommikust, lõunasööki ja õhtust. Plaanin sinna kindlasti veel korduvalt tagasi pöörduda.
Pärast meie ülimalt magusat õhtusööki tuli ta mulle külla. Tema jaoks pidi see ikka väga suur kontrast olema. Ma ju tean, et ta elab taevas ja ta ütles ise ka, et mõistab, kuidas tal vedanud on. Aga samas me mõlemad oleme siin aru saanud, et õnneks pole palju vaja. Eluks veel vähemgi. Õnnelikuks teevad sõbrad. Uued kogemused jne.
Rääkisime poole ööni juttu ja nagu juba kombeks on, et Indias laheneb kõik kuidagi… saime isegi rikša pärast siit eraldatud kohast. Saime ka tõlgi, sest parasjagu saabus linna üks kohalik naine, kel oli vaja küüti edasi ning ta oli liikumas samasse suunda kuhu Manugi. Niisiis viisid nad minu tagasi koju ja siis läksid koos teise linna otsa. See naine oli meid veel endale külla kutsunud, aga Manu arvas, et liiga veider oleks talle öelda, et me nüüd tuleme sinu juurde. Minu meelest nii veider ei olegi. Ta ju kutsus ja siin peame me ära kasutama kõik sülle kukkunud võimalused kohaliku eluga tutvuda. Ma ju praktiliselt polegi India kodudes käinud. Meie Aasia-Euroopa seapesa ei loe. Öö oli jälle nagu kõik meie ööd siin kipuvad olema.

5. august

Harjumuspärasest ja harjumatust
Eile oli siis jälle kord üks täispikk kontoripäev, mis kulmineerus tööajavälise müügitööga. Alati tore, kui sellised asjad ette teatamatult juhtuvad ja muudesse plaanidesse sisse sõidavad. Me vist keegi ei pahandaks, kui keegi ette teataks, vabandaks ja seletaks, et sel või tol päeval võib tööpäev veidi pikemaks venida või veidi tavapärasest erineval ajal toimuda. Aga lihtsalt eeldada, et me kõik saame ja tahame pärast tööpäeva lõppu kontoris edasi istuda… et meil polegi muud elu… see on väga ebaviisakas.
Lisaks kõigele muule olen jälle haige. See aga ei takistanud mul pärast pikka tööpäeva koos Katharinaga shoppama ja esimest korda Maci õhtust sööma minna. Ja siis kinno. Mudit kutsus meid mõlemaid ja me kutsusime veel inimesi, et see liiga palju topeltdate’i ei meenutaks. Lõpuks oli ikka mina ja Harsh, Katharina, Mudit ja Tusha. Loodan, et ta end väga halvasti ei tundnud. Ja film – Inception – oli üsna omapärane. Raskesi jälgitav, aga iseenesest hästi tehtud nii keerulise süžee kohta.
Kuna läksime viimasele seansile, siis pidime kõvasti vaeva nägema, et koju tagasi saada. Sellistel hetkedel igatsen alati taksosid ja dispetšereid, kuigi ka Tallinnas pole ju lihtne vastu ööd taksot saada iga päev.
Shoppamisest ei tulnud ka midagi välja. Ei leidnud, mida otsisin ja kõik, mis leidsin, oli liiga kallis. Ainus, millega võis rahule jääda, oli Maci päris kanalihaga burger.
Kui panna faktid ritta – töö, shoppamine, Maci õhtusöök, kino, siis tundub, nagu tegu oleks väga tavalise päevaga. Aga siis lisa võrrandisse India ja minu harjumuspäraselt keeruliseks aetud elustiil ning saad midagi hoopis muud.

4. august

Vasaku jalaga voodist välja päev
No õnneks mitte täiesti, aga mõned kohad tundusid küll täiesti lootusetud. Igatahes, igasuguste katsumuste kiuste olen lõpuks kodus ja ikka omas toas. Kõht on täis, tervis kõlbulik ja polegi väga põhjust vinguda.
Nüüd ootan Harshi koju, et kuulda tema tänastest seiklustest – loe katki sõidetud bike. Nii imelik oli vastata kõigi küsimustele reisi kohta. Oli näha, et paljudel on hea meel taas näha. Üks abitööline muudkui kordas: Maria. Maria. Rohkem ta minuga keelebarjääri tõttu rääkida ei suuda. Itipoisid kasutasid kohe võimalust kinno kutsuda. Homme plaanin Priyankaga shoppama minna. Elu normaliseerub vaikselt. Aga jah… mida ma pidin reisi kohta rääkima. Nii tahaks, et oleks midagi ägedat kõigile rääkida. Kolleegidele on aga imelik rääkida, et see reis oli tõeliselt mõttetu. Midagi ei näinud. Eriti midagi ei teinud. Isegi Ahmedabadiga ei saanud tutvuda. Selline in between värk oli kogu aeg. Aga te juba teate ju.
Igatahes, tõeliselt hea on kodus olla. Kuigi korraks jõudsin end seaks vihastada, sest Mudit ütles mööda minnes, et pean tagasi alla tuppa kolima. Ei läinud läbi. Ei tõsta keegi mind minu selja taga kuhugi. Nii asjad lihtsalt ei käi. Samas flirdib ta minuga ikka edasi. See mind ei sega. Aga ta suutis mu tõesti nii kurjaks ajada, et mõtlesin juba, kus tänast ööd veeta. Mõtlesin ka, et ehk ongi hea, kui Ahmedabadi kolima pean. Aga see on India. Miski pole otsustatud, kuni see pole jõustunud.
Tahtsin teile ka India rikkuritest rääkida. Olen ju viimastel päevadel üsna uhkes seltskonnas liikunud. Ja ometi nad kõik unistavad avalikult rikkaks saamisest. Inimesed, kell on ööpäevaringselt teenijad ja raha nagu raba. Ikka nad arvavad, et sellest ei piisa. Ikka on vaja kellelegi ennast tõestada. Täna sain Atuli üle naerda, kui aitasin tal kirjatarvetepoes ilusat allkirja andmise pastakat valida. Millised probleemid eks:D Ja pärast ostu kinkis talle boss teise veel. Et tal neid hulgem. Aga jah. Naljakas, et siinsed inimesed siiralt usuvad, et raha teeb õnnelikuks. Et edukate kopeerimine garanteerib edu. Et kõik on nii primitiivne. Ülemus kinkis mulle oma sõbranna kirjutatud numeroloogiaraamatu. See ütleb ka minu kohta, et rikkuses elan täiel rinnal ja vaesuses elan ka vingumata. Põhipunktid olid veel, et pean oma südant armuasjades hoidma. Et valele inimesele südame kinkimine põhjustab vaid pisaraid. Väidetavalt olen ka väga sõltuv oma otsustes. Et minu intelligentsus ei aita mul siiski oma unistusteni jõuda. Et õnn saabub läbi rahvusvaheliste suhete, eelkõige äris vist.
Oi. Ta tuli vist!!!
Tuligi. Aga kell on juba palju! Homseni!

3. august

Teisel planeedil

Eilne õhtu lõppes sellega, et kukkusin trepist alla. Mulle kohe meeldivad uhked sisenemised. Miks ma muidu õhtusöögile, kus kogu hotell koos, minnes kontsa pidi kinni jääma pidin ja pea ees alla tulin? Kõik on hästi. Ainult ego haavatud ja mõned uued kriimud. Hotelli põrandale jäi ka veidi kahvatut nahka.

Saingi esimest korda kogeda sleeperbussiga reisimist. Eelmine kord ju valisime istekohad, aga ööseks tahtsin võimalust pikali visata. Bussi sisenedes mõtlesin, et kohe suren ära. See haises lausa viiruki järele ja vaheukse kohal tegutses agaralt ämblik. Ka on reisijate ohutus Indias teisejärguline. Proovi ronida ülikitsast treppi mööda oma magamisasemele, kui buss hetkekski kohutavas seisukorras teel ei peatu. Isegi jäime ellu. Üritasin mitte mõelda kõigile pisikutele oma näo vastas või sellele, et isegi pähklikoori ei oldud enne reisi algust meie asemelt ära koristatud. Sellest hoopis raskem oli taluda öö läbi tühjas linnas signaalitavat bussi ja röökivat konduktorit. Lisaks veel tohutu raputamine. Palvetasin, et klaasuksed kuidagi lahti ei vajuks ja me alla ei kukuks. Õnneks Atul oli eesmine ka.

Ahmedabadi jõudsime umbes pool viis hommikul. Seejärel läks veel aega õige maja üles leidmiseks. Maandusin hoopis teise suure bossi juures, sest esimene tundis süümekaid, et tema kodus ei ole vetsupaberit minu jaoks. Seega ööbin hoopis uhkes elamus, kus ikkagi on vetsuks auk maas. Veega auk, aga ikkagi.

Siia saabumine oli ka eriti koomiline. Kujutage ette tõeliselt unist mind pool kuus hommikul. Lisage järsku kes teab kust minu juurde jalutanud euroopa päritolu neiu, kes hakkab automaatselt minuga vene keeles rääkima. See ajas mul juhtme nii kokku kui üldse võimalik ja läks ikka hea hulk aega enne, kui aru sain, kellega tegu ja suutsin ena-vähem arusaadavalt vastata. Algul küsisin talt, et kas ta on ka praktikant ja siis ta vastas, et ei. On maja peremehe abikaasa ja lubas hommikul mulle nende pisitütart ka tutvustada.

Nende pisitütar on hästi armas pooleteistaastane beib. Alguses muidugi häbenes mind, aga siis otsustas, et mina ja just mina pean temaga mängima ja õues müttama. Muidu pidi see üldse keelatud tegevus olema, aga hea tädi lasi lapsel mudas mütata.

Seejärel käisime kiirelt Ahmedabadi kohe valmis saavat campust vaatamas ja selgus jälle, et maailm on ikka tõeliselt väike. Kuidas muidu saab meie campuse majas, mis minu firma osanikule kuulub, asuda ka mu korterinaabrite firma peakorter?:D Nagu India mingi väike koht oleks.

Seejärel nägin meie firma kontorit, kus veetsingi kogu päeva ja kuulasin hirmuga, et mind plaanitakse tõsiselt Ahmedabadi ümber kolida. Küsiti vaid, kas tunnen end nende seltskonnas hästi. Aga keegi ei tulnud selle pealegi, et võib-olla ma ei unista suuremasse linna kolimisest ega suurematest elamiskuludest. Neil ei tulnud pähe küsidagi, kas ma tahan kolida või mitte. Hakati lihtsalt mulle elukohta valima. Aga ma tõesti ei taha taas kolida. Olen leppinud kõigi linnasiseste kolimistega, aga mitte kõigist kallitest kolme tunni kaugusele. Mul ei ole midagi selle vastu, kui kahe linna vahel pendeldan vajadusel, aga ma ei taha kolida. Selline stsenaarium ei tulnud mulle mõttessegi. Mõtlesin küll läbi, et mis siis, kui Harshiga lahku läheme või mis siis, kui kuue kuu pärast koju lähen. Ükski stsenaarium aga ei sisaldanud minu otsekohest lahkumist.

Nalja ka. Atul küsis täiesti tõsiselt, kas plaanin Harshiga abielluda. Küsisin, kuidas ta üldse selle peale tuleb? Me ju alles saime tuttavaks. Vastu küsiti, et aga kuidas ma siis tean, et tahan temaga midagi enamat kui sõbrad olla. Kaks väga erinevat maailmapilti said taas kokku. Aga ma ei jaksa kõiki häid poisse ära rikkuda. Isegi kui ta on äge ja saadab mulle ka teiselt poolt klaasseina või minu kõrval istudes sõnumeid. Või laulab vaid mulle oma telefonile BSB As long as you love me’d kaasa. Selle kõige kõrval on tal ka ärritavaid omadusi. Niisama sõber võib ta olla küll. Tal on nagunii plaanis veel selle aastanumbri sees abielluda kellegagi. Hetkel pole seda kedagi veel leitudki. Aga sitkus viib sihile eks.

Ahjaa, Piyush ületas end jälle. Saatsin talle lihtsa sõbrapäeva sõnumi, aga millegipärast jõudis neid kohale kaks. Tema siis küsis vastu, et kas esimene oli sõpruse jaoks ja teine tähistas soovi sõprust upgrade’ida. Öäk. Öäk. Öäk. Esiteks ei ole ta üldse minu maitse ja teiseks ei austa ma teda enam. Ja miks ta ei või selgetest sõnadest aru saada, et ma ei taha temaga romantilist suhet?

Muideks kõik ootavad, et ma sünnipäevaks midagi korraldaksin. Aga ma ei jõudnud isegi oma alkoholiluba välja võtta. Ja ma ei tunne end üldse nii rikkana, et mingit pidu korraldada. Samas uudis minu lähenevast sünnipäevast muudkui levib. Hetkel mõtlen, et lülitan siis telefoni välja ja peidan end kuhugi ära. Siinsetes tingimustes ei oska ma kookigi küpsetada.

Täna siis jälle oli selline päev, kus ei teadnud poolt tundigi ette, mis saama hakkas. Kui muutus juba väga ebatõenäoliseks, et tagasi oma linna jõuan, läksin julmalt kontorihoone alumise korruse kaubamajja hädaabiriideid ostma. Üsna edukalt ka, kusjuures. Vaid üks paar ebasobivaid pükse tuli kaasa, aga proovin homme vahetada.

Hetke seisuga lähen koju tagasi homme või ülehomme. Homme selgub. Ehk siis pakin jälle kõik asjad igaks juhuks tööle kaasa. Täna sain tunnistajaks olla ka siinkandi viimase viie-seitsme aasta suurimale vihmale. Vesi on põlvini. Kujutage ette Duukri tänavat suurimate uputuste ajal. Üsna hea tunne oli, et mind ootas büroohoone parkimismajas mugavustega auto ja ka koduhoone, kuhu taas ööbima tulin, asub kõrgemal platvormil.

Sõin siinse perega Põhja-India pärast õhtusööki – ahjus küpsetatud kohevaid chapatisid mingi oavärgiga ja siis sain tõeliselt head magustoitu. Midagi meie pasha-laadset. Plaanin selle poest üles otsida ja edaspidi ainult sellest ja suuvärskendajatest toituda:D Ütlesin juba Harshile ka, et kui mind koju tagasi tahab, siis muretsegu palju seda kraami. Tema norib vastu, et kui ma šokolaadi ei too, siis uksest sisse ei lasta. Mitte, et ta šokolaadi sööks. Ja Sandy on ikka kes teab, kus. Rumal tüdruk. Loodan, et temaga on siiski kõik hästi.

Nüüd aga mängin peitust siin majas 24h kohal olevate noorte meesteenijatega. Mul kästi väga ettevaatlik olla, et nad mu paljast ihu ei näeks. Vastasel juhul pidi olema oht, et lähevad hulluks. Ja nüüd ma tahaks teada, kuidas see hulluks minemine välja võiks näha:D Aga ok. Ei kiusa neid ega teid rohkem ja lähen tuttu. Head ööd imelisest kummalisest Indiast!

2. august

Eilseks ööks jõudsime Atuliga Banswarasse. See on siis üks väiksem linna Rajasthani osariigis, kus pidi palju MBA-huvilisi ootel olema. Tegelikkuses jälle oleme hoopis meie ootel.

Sõit siia oli juba üsna koomiline. Tulime jälle tavabussiga, sest muud varianti ei olnud. Võtsin end kokku ja ei vingunud isegi siis, kui kurvis toolilt põrandale libisesime. Ega siis, kui asjad aknast sajavast vihmast märjaks said. Aga kuna seltskond oli mõnus, siis väga hullu ei olnudki.

Hotell on ka enam-vähem. Muidugi pidin kisa tegema, et tualettpaberit saada. See siin ei kuulu mitte iga hotelli standardvarustusse, aga vastu ööd siiski võluti kusagilt välja poolik rull. Muidu aga on tuba täitsa ok. See, et voodilina on veidi plekiline või et tekiks on katteta fliis, kuulub lihtsalt India juurde ja tuleb üle elada.

Hommik tuli ruttu ja raskusteta. Ma ei vaja isegi enam ventilaatorit uinumiseks. Konditsioneerist rääkimata. Loobusin meelega mõlemast, et kõik mu eile märjaks saanud riided ära kuivaksid, aga kahjuks ei läinud nii hästi. Seega on minu tuba siiani nagu pesumaja – riided igal pool. Ise istun Atuli toas ja ootame klientidemurdu. Millegipärast arvan, et jälle üle kahe inimese ei tule. Ja jälle kord on edasised plaanid muutunud. Kuigi originaalis või vähemalt eilse õhtu seisuga pidin ööbima täna ühe Ahmedabadi bossi juures ja siis homme linna ning meie campusega tutvuma, siis nüüdse plaani kohaselt sõidame siit ära hoopis öise bussiga ja edasise kohta ei tea ma midagi. Väga ei hooli ka. Siin ei ole lihtsalt mõtet närvitseda iga pisiasja pärast. Loodan vaid, et rohkem riideid mustaks ei tee, sest siis ei ole enam midagi selga panna.

Loodan veel veidi selle linnaga tutvuda enne, kui jälle edasi liigume. Hetkel aga vaatame midagi Tõehetke-laadset, kus paarike küsimustele vastab ja iga vastusega teineteisele haiget teeb. Väga julm. Aga need inimesed on ise valinud selle saatuse. Rikuvad oma elu ära raha pärast.

Naljakas. Täna isegi on tööd. Inimesed tulevad gruppidena nõustamisele. Olen pidanud ka üksi nõustama, aga keelebarjäär on päris tugev. Ja olen vist ka veidi hirmuäratav olen siinsete inimeste jaoks. Igatahes, on huvitavam kui eelmistel päevadel, aga samas tunnen ikka veel, et raske on olla hea konsultant täiesti võõras süsteemis. Kõigeks ei ole võimalik valmistuda. Paljude asjadega on ka veel nii, et kord nii, kord naa.

P.S. Olen hakanud armastama India suuvärskendajaid. Nad segavad mingit piparmündist kraami aniisiga ja söövad seda pärast põhisööki. Kui nad seda eelroana serveeriks, siis ma vist ei söökski. Täna on veel selline päev ka, et mõte india toidust ajab öökima. Mis siis veel lõhnast rääkida. Ja peaaegu alati selgub sööma minnes, et mida iganes ma ka ei tahaks ja ükskõik kui lihtne seda teha ei oleks – seda ikka ei saa. Täna näiteks keeldusid nad mulle pastat tegemast. Et polevat õiget kokka kohal. Halloo. Kallake posu makarone sooja vette, pange juustu vms peale ja ma olengi õnnelik. Aga ei. Nii väga tahaks juba eesti-pärast võrdlemisi tervislikku ja tasakaalustatud toitu. Mitte, et india toit halb oleks või et mulle eksperimenteerida ei meeldiks, aga küllastumus tekib vahepeal. Annaks keegi kasvõi kalapulki. Või makarone. Nurrun juba röstsaia peale. Ja katsetan kohalikke Coca-Cola tooteid. Enivei. Kunagi näete pilte ka. Loodetavasti jõuame täna valgel ajal linna peale ja kaamera akud lubavad mõne pildi ka teha. Nad on nii pekkis, et lae kaua tahad – ikka on paari pildi pärast ees kiri – vaheta patareisid. Aga nüüd veel viimased pingutused ja siis linna ja siis pikale bussisõidule, mil Atuliga voodit jagame. Nad uurisid, et kas elan üle duubelvoodi. Arvata on, et mina elan, aga nemad ise?:D Viimase jupi ööst magan hetke andmete kohaselt Ahmedabadi Suure Ülemuse juures. Kohtun ta perega ja mulle tehakse ehk lubatud linnatuur.

1. august

Head sõbrapäeva!

Täna on Indias sõbrapäev. Keegi ei suuda mulle seletada, kust see traditsioon tegelikult pärit on, aga siin peetakse seda üsna suurelt. Irooniline on see, et mu telefon ei uputagi nunnudest sõnumitest nagu argipäeviti ja ainsad saabunud sõnumid on hoopis huvitavatelt inimestelt. Ju nii ongi parem. Ju täna on tõeliste sõprade päev.

Igatahes, magasin sisse. Mitte, et väga vahet ei oleks olnud. Siin on pidevalt nii, et pean kähku-kähku midagi tegema ja siis selgub, et järgmine samm on – take a rest. Nagu mida perset? Kuna tööd ei ole, siis molutame niisama hotellitoas ja ootame, millal mehed tagasi tulevad. Tahaks juba selgusele saada, mis edasi toimuma hakkab. Check out on ka ammu tehtud, aga sellest pole midagi. Tundub, et pool meie seltskonnast sõidab öösel Jaipuri ja mina ja Atul läheme Banswadasse vms. Keegi ei tea, millal.

Õnneks sain vähemalt aega veidi üksi ringi jalutada. Tegin tiiru ümber hotelli ees asuva järve. Nägin villasid ja slummipiirkondi. Kuna otseloomulikult algasid päevad ootamatult, siis olin sunnitud poodi otsima ja üsna imelik on võõraste meeste abi küsida, et nad aitaks sul hügieenisidemeid osta. Müüjad on ka enamasti mehed ja enamus ei räägi inglise keelt. Niisiis aitas mind hädast välja üks pereisa ja hiljem transportis mu autoga tagasi hotelli. Ta kutsus mind ka oma perega linnast välja piknikule kaasa, aga sai aru, et ma pean kohe ära minema. Muidu ehk oleksin läinudki. Toredad inimesed olid.

Nagu näete, inimesed on väga sõbralikud. Kõik tahavad tere öelda. Piisab pilgust minult, et neil tuju hea oleks. Üsna imelik on olla pidevalt ainus kahvanägu. Aga samas see tähelepanu on meelitav. Mulle vist päris sobiks kuulsuse elu. Aga mulle meeldib, et minu linnas võtavad inimesed asja veidi rahulikumalt. Ei katkesta kõiki oma tegevusi lihtsalt minu jõllitamiseks vms. Siin ja Ahmedabadis ka üllatavalt jooksevad lapsed lausa järgi mulle või tahavad kätt suruda. Üldiselt ma ju ei pahanda, aga mulle ei meeldi väga, kui inimesed põhjuseta minuga pilti teha tahavad. Kui tegu on kellegi tuttavamaga, palun väga. Aga lihtsalt niisama… ma ei näe sellel mõtet. See on nii võlts.

Muidugi suutsin õues ootamatult alanud paduka kätte jääda ja seekord oli kaasas võõras kaamera. Ma olin juba väga hirmul, et lõhun veel ühe ära ja ei saa sinna midagi parata, aga õnneks see hakkas tuppa jõudes siiski tööle. Loodetavasti ongi kõik korras.

Nüüd tahaks süüa, aga tahame mehed ära oodata. Muidugi lõunasöögiaja magasime juba maha. Aga mul on nälg. Ja siin on üldse toiduga nii naljakas. Näiteks nende jaoks on normaalne süüa hommikuks rasvaseid pannkoogi sugulasi ja praekartuliroogi. Või ubasid tomatikastmes. Või ühte jälki pudrulaadset ollust. Täna piirdusin ma euroopalikuma tomati-kurgi võileiva ja röstitud moosisaiaga, aga proovisin siiski ka seda kartuli-pannkoogi asja. Nimed ei jää mulle ikka veel meelde.

Vahepeal sain ka Suurelt Ülemuselt imeliku sõnumi tööülesannetega. Siiani ei saa aru, mida või kuidas ta tahab või kuidas ta üldse ette kujutab, et mina osasid asju teen, aga ta ei ole ka täpsustavale küsimusele vastanud. Niisiis ma ei viitsi põdeda. Pall on tema käes. Nüüd ootan siis mehi ja seda, et mu taskus olnud raha ja muud asjad ära kuivaks. Kuivad ja puhtad riided hakkavad otsa saama ja mul on ees veel mitu päeva. Samas ega rohkem riideid poleks mu kaasa võetud kotti mahtunud ka, aga eks näis, kas üritan pesu pesta või shoppan veidi kusagil.

Kuna mu telefoni Inbox on alati täis, siis iga päev teen raskeid valikuid, mida ära kustutada. Ja see on tõeliselt raske, sest suur osa alles hoitud sõnumeid seostub minu jaoks mingite kindlate heade mälestustega. Aga tänu Temale on seal ka väga palju ilusaid valesid. Ma ei saa kunagi teada, millised just nimelt. Võib-olla kõik. Aga hakkan vaikselt jõudma punkti, kus suudan neidki vähehaaval kustutada. Enam ei tee see nii palju haiget. Enam ei tee ka mu enda naiivsus nii palju haiget. Võib-olla oligi selleks vaja, et kellegi teise leiaksin. Kellegi, kes paneks mind end taas oma kestas hästi tundma. Kedagi, kellele meeldin just sellisena nagu olen. Kedagi, kes ei taha, et ma muutuksin. Isegi mitte tema enda pärast. Ta ei ole isegi armukade. Naerab vaid ja soovitab mul tähelepanu nautida. Nii naljakas, kuidas ta mind mõistab ja aktsepteerib. Ta kutsub mind sweetie’ks ja baby’ks ja see viis, kuidas ta seda teeb… sulan siin. Hulk stiliseerimata uitmõtteid jälle, nagu näete. Aga ma tean juba praegu, et kui kunagi koju naasen, siis ei ole see enam see ja mina ei ole enam see sama inimene. Ei ole juba praegu. Olen tugevam, hingelt rikkam. Ausalt öeldes ei ole ma enam kindel, kas ja millal tagasi tulen.

31. juuli

Pärast kohutavat bussisõitu ja teist veidi luksuslikumat, aga ülimalt pikka sõitu, on tõeline taevas, kui üle kuu aja sooja dušši alla minna saad.
Hotell on tõeliselt luksuslik Swaroop Vilas. Googeldage. Meie tuba avaneb imeilusasse siseaeda. Üritan laenatud fotokaga hiljem pilte ka teha. Tuba on konditsioneeritud lausa külmaks ja esimest korda oli eile öösel ka õues külm – kakskümmend kaks kraadi. Siin on peaaegu et haudvaikus, mis on tõeliselt teretulnud vaheldus eilsele bussireisile, mil bussijuht kogu aeg kõrvulukustavat signaali andis. Mul olid närvid nii püsti, et tahtsin talle kallale minna signaali kuritarvitamise eest, aga siinmail on autode peal sildid „Palun anna signaali, ok“. Magasin superhästi päris teki all, aga olin ärgates ikka väsinud. Seega alustasin hommikul vannitoa ukse lammutamisega ning olin õnnelik, et toas üksi ei olnud. Muidu ehk oleksingi vannituppa jäänud. Või vähemalt kuni uni kadunuks ja mõistus taastuks. Nüüd siis ootame esimesi nõustamishuvilisi ja loodame, et vahelduv vihm neid ära ei hirmuta. Naljakas on see, et sõin hommikust, aga ikka on nälg. Ei tahtnud imelikult palju ka süüa, sest see seltskond siin sööb harukordselt mõõdukalt. Aga mul jäid eile põhimõtteliselt kõik söögikorrad vahele ja asendusid snäkkidega. Üritasin õhtul Harshi norida, et juba ostavad mulle teised mehed jäätist tema asemel, aga kahjuks sõnumid ei läinud läbi.
Nii mõttetu päev siiani. Kell hakkab kaks saama ja mitte ükski kella kümnest kaheteistkümneni planeeritud intervjuudest ei ole veel aset leidnud. Nüüd ootame, et need mõned huvilised enne nelja välja ilmuksid. Vähemalt magasin julmalt hommikusöögist siiani. Ja ikka olen väsinud. Aga vähemalt ei hoidnud end asjatult vägisi ärkvel.
Sain just ühe hüvastijätusõnumi. Keegi tahtis personaalselt mulle head aega öelda ja teatada, et lahkub Indiast, aga loodetavasti kohtume veel. Närvi ajav osa on see, et ta ei kirjutanud nime alla ja ma ei suutnud oma telefonist seda numbrit üles leida. Ja ma ei saa ju vastu kirjutada, et kes sa oled. Oletan, et oli Nhung, aga ei ole kindel.
Oeh. Ilm on ilusaks läinud ja saan aias paljajalu kõndida ning nüüd blogi kirjutada. Midagi targemat nagunii teha ei ole. Ahmedabadi meeskond on nii uhke, et neil on kõik palju paremini korraldatud, aga ma ei usu, et lukshotellidega reis teise osariiki ära tasub vaid maksimaalselt mõne intervjuu pärast. Intervjuu ei garanteeri ju veel liitumist ka. Tahaks linna peale minna. Loodetavasti läheme kell neli lõunat sööma ja siis välja. Kaua me ikka toas asjatult ootame. Seal on külm ja pime ja ma tunnen end päev päevalt India kliimaga õues aina paremini. Loodetavasti peab tehnika ka vastu. Ja loodetavasti teised päevad on edukamad. Ma ei tea, miks nad intervjueeritavatega konkreetseid aegu kokku ei lepi. Või oleks see Indias mõttetu nagunii?
Igatahes, täna tegime kaks intervjuud. Ma ei pea eriti midagi rääkima ja seega ei saa ka meie kampust üldse reklaamida. Oleks ka väga veider lihtsalt vahele segada. Ja ikka ilmneb informatsioonilisi erinevusi. Ja ma ei suuda ka mitte vastu vaielda, kui oman teistsugust teavet. Samas tihti on nii, et kõik on ikkagi sõnastamise küsimus, aga ka nii keeruliseks aetud, et oma inimesed on seda erinevalt tõlgendanud ja nüüd võibki erinevatest allikatest erinevaid asju välja lugeda.
Unustasin teile eilsest geograafianaljast rääkida. Minu jaoks on see naljakas, aga nad teavad ise ka, et neil on kontoris ülisuur laelamp, mille peal vigaste siltidega maailmakaart. Ja need pole väiksed vead. Lõuna-Ameerika on kuulutatud Ameerikaks, Põhja-Ameerika Venemaaks, Venemaa Hiinaks, London ja UK asuvad mõlemad eraldi ja kusagil euroopa maismaal. Gröönimaa on Green Land. Hea, et nad vähemalt India õigesse kohta panna oskasid. Aga ma ei saa aru, kuidas üks immigratsiooniga tegelev firma sai üldse sellise töö vastu võtta. Väga halb reklaam ju. Nüüd nad peavad selle ikka välja vahetama. Naljanumber.
Tänane päev oli igatahes pettumus. Oletasin, et tuleb tihe tööpäev, aga tegelikult ju molutasime ja siis lubatud linnatuur kujutas endast jalutuskäiku pimedas ümber ühe tiigi paduvihma ajal ja siis Big Bazaari külastust. Ainus huvitav elamus oli tänaval maisitõlvikute küpsetamise jälgimine. Poisid ostsid meile ka küsimata tõlvikud ja on vist siiani solvunud, et keeldusin seda suhu panemast. Aga kuidas nad aru ei saa? Pool rahvast keelab mul restoraniski liha süüa ja nemad tahavad, et ma sööks midagi, mida küpsetatakse räpasel pannil pesemata kätega vihma ajal õues tuha sees. Nagu tõsiselt. Ma ei saanud viisakusest oma tervisega nii palju riskida. See, et toitu küpsetati, ei garanteeri ju veel midagi. Võib-olla nemad on tõesti nii immuunsed siinsete bakterite suhtes, et jäävad terveks, aga me ei ole võrdsetel positsioonidel. Ootasin ka välja sööma minemist, aga pärast kallite šokolaadikommide, mil pole Indiaga midagi pistmist, ostmist tulime tagasi hotelli ja nüüd loodan, et millalgi tuuakse süüa. Lõunasöök oli küll hea ja hommikusöök ka ok, aga täna on mul millegipärast tappev nälg. Ja ma oleksin ikkagi tahtnud mitte room service’it kasutada, vaid kusagil mujal õhtustada, aga nüüd nad vist ei julge enam üldse minu pärast väljas süüa. Et ei saa kontrollida toidu värskust, öeldi mulle. Nojah. Mida iganes. Loodan homme hommikul kasvõi pooleks tunniks hotelli territooriumilt minema pääseda, et kasvõi mõned pildid teha ja veidigi ümbrust näha. Hotell on küll ilus, aga ma ei saagi muidu midagi Udaipurist teada ja kes teab, kas ja millal siia uuesti satun.
Viimaste uudiste kohaselt sõidame siiski homme Jaipuri. Eks näis. Minu jaoks pole väga vahet. Loodan lihtsalt, et reisime valgel ajal ja näen veidigi indiat. Nii tahaks, et mul oleks natukenegi aega päevavalges üksi ringi käia. Nii tahaks väikestesse tänavapoodidesse ilma, et peaks stressama, kas mu kaaslased on surmani tüdinenud või lihtsalt eelistaksid steriilseid kaubamajasid. Aga India ei ole ju see koht, kuhu keegi steriilsete kaubamajade järele tuleb. Neid on kodus piisavalt. Lihtsalt tänavatoitu üritan vältida. Kookosed olid piisavalt eksootilised. Mais ja tänavalt – tänan, ei. Kõik olid kadedad ja ütlesid, et mul saab sellel reisil nii lõbus olema. Oleks vaid nii. Tahaks kodulinna tagasi.
Õhtu lõppes päris toredasti. Vaatasime Atuliga India’s Got Talent’it ja muid sarju, proovisime kõiki šokolaade ja siis vastu ööd, kui restoran juba ametlikult kinni oli, läksime õhtust sööma. Olime juba valmis tühja kõhuga jääma, kui põrkasime kokku selle hotelli omaniku või kellegi muu tähtsaga, kes ütles, et tema hotellis peavad külalised süüa saama millal iganes nad tahavad ja nii siis pididki restorani töötajad meie pärast pikemalt tööl olema.
Söögiga sai ka nalja. Olen siin ainus lihahimuline, mis tekitab mulle pidevalt süümekaid, aga tellisin ikka magushapu kana. Muidugi ei vaevunud keegi mulle ütlema, et täpselt selle ilma ühegi lisandita saangi. No tore. Nokkisin siis pehmeid liha- ja ananassi tükke kastme seest, kuni kõht täis sai ja siis veel rääkisin pikalt Harshiga, kes on kodus haige. Meile mõlemale hullult meeldib vaielda, nii et seda me tegimegi. Tema kodus voodis ja mina hotelli aias pidevalt muru sisse vajumas. Ja siis saabus tõeliselt rahuliku unega öö.

30. juuli

Printsist kerjuseks ja tagasi

Tänane öö oli jälle üsna kesine. Ei saanud ju raisata väga aega magamisele, kui oli selge, et nüüd mitu päeva üldse ei kohtu ja kaissu ei saa. Muidu on see aga elukaaslasega sebimisel suureks plussiks.
Suutsin keset ööd ka vihastada, sest Sandy käitub nagu täielik titt. Ta tahtis on sõpradega mõneks päevaks reisima minna, aga selle asemel, et siis firmast korralikult luba küsida, lasi ta lihtsalt keset ööd jalga – jah, see sama enda varjugi kartev neiu – ning saatis mulle sõnumi, et mina tema eest valetaksin ja ütleksin, et ta on haige, sest ta varem natuke kaebas kõhumurede üle. Nüüd aga ei tahtvat tema üksi tööl käia, kuna mina olen ära ja Katharina kodus haige ja tema vajab aiesecareid enda eest hoolitsema. Huvitav, kas tal on kodus lapsehoidja või? Ta oli eile tööl nutnud lausa, kuni ta koju toimetati. Ja nüüd siis see… väga väga lapsik ja vastutustundetu. Keeldusin valetamast ja käskisin tal ise ühendust võtta mõne ülemusega. Ei tea, kas ta tegi seda või mitte, aga minu lause peale, et Katharina tuleb ka homme tööle, reageeriti sõnumiga Katharinale, et plaanimuutus ja minnakse hoopis kuhugi külasse, et siiski homme koos meiega tööle jõuda. Huvitav, kas ta hüppas rongist maha või? Olen jah sarkastiline, aga ma olen tõsiselt kuri. Ise ei julge luba küsida ja samas tegemata ka ei jäta, kuid siis palub mul valetada näkku inimestele, kellele ma ei taha valetada ja kellega veel kaua koos töötama pean.
Igatahes… täna õhtul pidin siis esialgul Ahmedabadi ja siis Udaipuri töö asjus sõitma, aga juba kell kaksteist astus ülemus tuppa sisse ja küsis, kas ma olen valmis. Ju kusagil maailma otsas oli siis õhtu ja sellest piisas. Õnneks olin ja kohe kupatatigi mind minema. Anti kaasa mõned telefoninumbrid ja üks kolleeg viis mu bussi peale. Oleksin siiski pidanud enesealalhoiuinstinkti kuulama ja sellest bussist keelduma, aga ma ei teagi, kelle süü see nüüd oli, et ligi kolm tundi kohutavas konditsioneerivabas bussis loksusin. Kujutage ette vanu Ikarusi, aga sada korda mustemana ja bussijuhti, kes süüdimatult roolis suitsetab. Ja see oli ka ootamatu, et ise oma reisi eest maksma pidin. Halloo. See ei käi ju ärietiketi juurde. Ma ei reisinud seekord lõbu pärast. Ja siis buss pani mu maha mingi x-maja juures. No tore küll. Õnneks jätkus veel telefoniakut, et sundida võõraid mu Ahmedabadi kontaktiga kohalikus keeles suhtlema ja seletama, kus ma siis ikkagi olen. Muidugi jäin ka järgmisest bussist maha ja pean nüüd vist teistele üksi järele sõitma. Siin aga olid kõik kurjad, et mind ühiskondliku transpordi peale pandi ja rohkem sellist nalja juhtuda ei tohiks. Edasi on vaid luksuslikud hotellid ja veidi tööd ning lausa planeeritud aeg, et mina saaksin vaatamisväärsustega tutvuda. Ahmedabadi kontori tegevdirektor kutsus mind ka esmaspäeva õhtuks oma koju külla ja käskis teisipäeva vaba hoida, et siis mulle siin oma linna näidata. Nad tahaksid mind üle lüüa Barodalt. Eks näis, mis saab. Ütlesin, et tõenäoliselt peab ta minu üle Suure Ülemusega kaklema. Ja mitte, et mul midagi selle suure linna vastu oleks – ma ei ole siin ju veel üldse ringigi vaadata saanud – aga nüüd oleks juba väga kurb jälle kolida ja seekord kõigist juba armsaks saanud inimestest rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Kui aga selline nali siiski juhtuma peaks, siis ainult juhul, kui mu palka kõvasti tõstetakse. Harsh naerab juba praegu, et meil on võimatult väike palk ja suurlinnas on elu kindlasti veel kallim. Siinne boss aga juba ütles, et kui ma tahan, siis ta aitab mul siin püsiva elamisloa saada ja nii edasi:D Et nad tahavadki minusugust korralikku tüdrukut. Huvitav, miks ta arvab, et ma korralik olen? Isegi tol hetkel istusin krõnksus, jalgupidi tema ilusa tooli peal.
Aga jah… elu on naljakas. Ootan nüüd siin ülemuse kabinetis, mis edasi saama hakkab. Kaifi konditsioneeri ja täis söödetud kõhtu. Sõin suures koguses sibulat, sest polnud valikut ja nad tõid mulle külma kohvijoogi. Tahaks veel jäätist. Hommikul Harsh tõi meile enne, kui mu tööle viskas. Nii tobe, et ma ei tohi teda avalikult isegi hüvastijätuks suudelda. Aga kodus teavad nüüd kõik meist. Isegi roosamanna Sandy arvas ära ja tuli eile minu juurde jutuga, kas tohib mulle isikliku küsimuse esitada.