Kommetest ja viisakusest
Jõudis siis kätte see päev, kui pidin Ahmedabadi kolleegiga Jaipuri minema. Muidugi oli vaja mind igaks juhuks kella üheks sinna kamandada olenemata sellest, et siis peaaegu kella kuueni igavlema pidin ja ühest kontorist teise kolisin. Mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad kasutavad lapstööjõudu. Siin on see nii tavaline, aga õnneks Baroda kontoris seda ei kohta.
Igatahes jõudsin jälle veidi sopata ja õigesti tegin, sest vastasel juhul oleksin vist nälga surnud. Lõunasöögi kohta küll küsiti, aga kellega ma minema oleksin pidanud, kui kõik teised olid juba varem märkamatult ära käinud? Õhtu ja öö loksusime rongis, kus küll süüa osta ei julgenud.
See oli ka paras seiklus. Ootasin huviga, mida endast India rong kujutab. Selgus, et kuna me polnud kuid ette pileteid broneerinud, siis saime üldse ainult tutvuste tõttu istekohad kuselõhnalises magamisvagunis. Muidu oleks ehk üsna okei olnud, sest vagun ise oli puhas, aga mul oli jälle peavalupäev ja igasugused lõhnad ajasid oksele. Suutsin siiski rongi wc-ga tutvumist 12h vältida. Vahele tulnud öö aitas kaasa.
Aga jah… pealkiri oli ju kommetest, millele mõtlen siin kogu aeg. Naljalt ei juhtu, et mõni india meesterahvas naise kotti kanda aitaks või ta kusagil enda ette laseks või ukse avaks. Ses mõttes on väga värskendav Manuga aega veeta. Samuti on vägagi respekteeritav sodi akendest välja loopimine või muidu maha viskamine, krooksumine, nina nokkimine, lapstööjõu kasutamine ja palju muud meie mõistes ebaeetilist. Aja paindlikkusest olen ka juba palju rääkinud.
Igatahes, eile pidime rongis paluma endale uued kohad otsida, sest sattudes karja meestega ühte vahesse istuma, otsustasid nad, et vähemuse pärast end küll tagasi ei hoia ja jutuvada paisutati lausa tehislikult nii kõvaks, et meie närvid said väga pingule tõmmatud. Tore, kui inimestel on lõbus, aga sellepärast teiste ärritamiseks naeru välja pressida? Ka märkuse tegemine ei aidanud. Mõtlete, et olen snoob. Võib-olla olengi, aga see oli juba üle mõistuse.
Uus istekoht oli parem, aga ka seal sain silmi pööritada. Nimelt reisisid meie kõrval kamp politseinikke ja väike vanemateta leitud tüdruk. Kõik siis küsisid muudkui küsimusi tema kohta ja siis hakkasid temast süüdimatult telefonidega pilte klõpsima. Kusjuures politseinikel ei tulnud pähegi neid takistada. Nagu näljasele lapsele šokolaadi andmine õigustaks tema nagu loomaaialooma kohtlemist. Laps ka selgelt ei nautinud kõigi uudishimu objektiks olemist ja mul oli temast nii kahju. Eestis kutsutaks selliseid inimesi kommionudeks. Aga see siin on India.
Ka seda oli imelik vaadata, kuidas pisike vaid püksikute väel poisike mööda rongi põrandat roomas ja nii möödaminnes inimeste jalge alt sodi kokku pühkis, et siis pärast esimest tõmmet õnnetu näoga, käsi pikal, jootraha oodata. Osad andsidki. Kuna minu jaoks oli see uus nähtus, siis kohe rahakoti järele ei küünitanud. Ei taha toetada laste tööle rakendamist. Suvetöö teismelistele on ju hoopis midagi muud. Aga laste raskele ja alandavale tööle rakendamine on nii jube.
Imekombel sain isegi magada. Olles väsinud ülipikast päevast, korduvatest „teeme pilti“ soovidest – muidugi ainsal päeval, kui kiirustades pakin meigiasjad kohvri põhja enne näo pähe tegemist ja pole mitu päeva veeprobleemide tõttu duši alla saanud – ja halvast enesetundest, magasin loksutamisest hoolimata ligi kuus tundi ja esimest korda minu India perioodi jooksul juhtus midagi oodatust varem. Nimelt rong edestas graafikut poole tunniga. Õnneks üks viisakas onu, kes tegelikult meie kohal istuma pidanuks ja palus meil end õiges peatuses üles ajada, tuli ise meid üles ajama ja siis loksutas rikša meid korralikult läbi. Olen jah ving. Aga mis teha. Ärge lugege, kui ei sobi. Mul on vaja see endast välja saada. Meie ette tellitud takso ei tulnud ja nii saimegi hullu rikšajuhi. Vähemalt une ajas ära.
Õnneks hotell on super kui nende röövvõtted välja arvata. Ma ei kutsuks seda päris viietärniseks, aga juba väga lähedal. Isegi hommikusöök oli nämma, kuigi mu kaaslasele ei meeldinud. Mina nautisin väga omletti, mille järgi juba pikalt isutab ning ameerika stiilis pakse pannkooke vahtrasiirupiga. Ja mulle nii meeldib, et näen Jaipuris ja Ahmedabadis kaameleid ja ahve.
Loodetavasti õnnestub ka Jaipuri vaatamisväärsusi õhtul näha ja loodame täna ka tagasi sõita, kuigi jälle üritati mu reisi pikendada. Olenemata mu protestidest, et tahan sünnipäeval kodus ja sõpradega olla. No tegelikult oleks ju okei ka hommikul Ahmedabadis olla, aga kas ma elan üle kolm pidu? Kas mu rahakott elab? Ei tahaks ühte ainsatki korraldada, aga vist pole pääsu. Eks siis võtan end kokku ja ostan mingeid maiustusi kõigile.
Homme on India iseseisvuspäev ja hetke hotellijamade puhul võib juhtuda, et nii nagu tänagi, pole ka homme siin midagi teha – ülla-ülla, et planeeritud kolmekümne inimesega kahest seminarist sai kolm üksikut infopäringut, puuduv dataprojektor, mille organiseerimise eest keegi vastust ei kanna ja mingit konkreetset seminariaega ka õpilaskandidaatidega kokku ei lepitud, kuigi meile öeldi kindel aeg. Ja kui me peame homseni jääma, siis visatakse meid hommikul hotellist välja. Rong läheb aga alles õhtul tagasi ja sellise suure peo puhul on kahel naisterahval siinse terrorismihirmu ja ohuga üsna õudne linna peal olla. Lisaks kuhu jätta asjad ja kas peame terve päev samade läbi higistatud riietega käima, et siis nendega rongile edasi minna?
Aga muidu on hotell ok. Palju väikseid pudeleid. Vetsupaber. Ülimugav voodi – mis sellest, et saime twins toa asemel double’i. Selle kompenseerib papaya shake pähklite ja rosinatega ning ülinämm kesaripiim vms mida lõunaks sõime.
Nojah… enam vist ei üllata ei mind ega kedagi teist, et nägin uuest linnast vaid nii palju kui hotelli ja auto aknast paistis. Ei näinud isegi midagi roosat, kuigi Jaipur peaks olema roosa linn. Ei näinud ühtegi kuulsat paleed ega templit. Ei jõudnud turule, kuigi väga ootasin seda. Aga minu meelest asi polnud jälle selles, et poleks olnud aega. Asi oli ikka pigem aja planeerimatuses ja kohalike viitsimatuses minule giidi mängida. Huvipuudus siis peamiselt. Ainus hea asi oli, et saime mingi ime läbi vastu iseseisvuspäeva ööd bussipiletid Ahmedabadi.
Enne ärasõitu veel sain üle vaadata mingi frantsiisida soovijad, kes siis nahast välja pugesid, et mulle muljet avaldada. Oli naljakas olla seal pool joont. Aga nii kool kui direktor olid sümpaatsed ja seda ütlen ka Suurele Bossile. Mis aga nendest kahest eelnevalt planeeritud frantsiisijast, keda hindama pidin, sai, ei tea ma tänaseni. Kõike raskem ongi kohaneda siin pideva teadmatusega.
Ei tahaks vinguda rohkem, aga see tõesti ei ole minu nädal. Õhtu oli kohutav. Kas teate seda maailma parimat tunnet, kui meeletu pissihädaga lõpuks potile jõuate? Õnnetumad meist teavad ka, mis siis saab, kui potile jõudmine ei too sekundikski kergendust. Asja nimi siis põiepõletik. Mul pole seda ammu olnud, aga oi kui tore, et siis eile õhtul vastu kaheteisttunnist bussisõitu otseloomulikult wc-ta bussis mulle eriti karm variant sellest külge hakkas. Sujuvalt läksin ja ostsin apteegi tühjaks igasugustest asjadest, mida poolkeelne apteeker välja pakkus. Siin lihtsalt tuleb neid pimesi usaldada. Keelebarjääridest ja kaasas oleva juhendi puudumisest hoolimata. Ja kuigi ma tõesti ei tahaks kogu aeg tundmatuid antibiotse süüa, olen seekord apteekrile väga tänulik. Tõesti kartsin seda pikka öist sõitu, aga üle elasin. Ja vaid ühe peatusega.
Üsna sürr on jõuda Sheratoni vetsust India bussijaama omasse, kus kohalik tädike ei vaevu kabiini ronima ja keset vetsu ooteruumi maha kükitab. Aga häda ei anna häbeneda eks.
Igatahes, olen viimaks kodus. Küsisin kõigilt ülemustelt üle, kas on okei, kui lükkan jälle edasi Ahmedabadi linna ja bossi perega tutvumise ja palusin end kodubussile panna. Üsna karm on loksuda kah ööpäeva jooksul 30 tundi ühissõidukites. Tagumik on täitsa lömmis ja ise olen väss. Õnneks vähemalt hrsh tuli mulle vastu ja käisime ilusas restoranis hommik/lõunat söömas. Vähemalt natukenegi iseseisvuspäeva tunne, kuigi ootasin, et terve India pidutseb. Tegelikult olid vist ainult koolides varahommikul mingid üritused ja kõik. Ikka veel ei tea, mida homsega teha.
Istun jälle omaette katusel ja naeran, kuidas meesapteeker mult seksiküsimusi küsis ning hügieenisidemeid ajalehte pakkida tahtis, sest India naised pidid sellist varjamistaktikat eelistama. No halloo. Nagunii saadakse aru, kui sul ainult üks asi läbipaistvas kilekotis veel ajalehte keeratud on. Ütlesin siis naerdes, et ma ei ole India naine ja lubasin paar päeva seksi vältida.
India on ikka naljakas maa. Mulle nii meeldiks ringi reisida ja seda rohkem näha, aga enam mitte nii.
Jõudis siis kätte see päev, kui pidin Ahmedabadi kolleegiga Jaipuri minema. Muidugi oli vaja mind igaks juhuks kella üheks sinna kamandada olenemata sellest, et siis peaaegu kella kuueni igavlema pidin ja ühest kontorist teise kolisin. Mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad kasutavad lapstööjõudu. Siin on see nii tavaline, aga õnneks Baroda kontoris seda ei kohta.
Igatahes jõudsin jälle veidi sopata ja õigesti tegin, sest vastasel juhul oleksin vist nälga surnud. Lõunasöögi kohta küll küsiti, aga kellega ma minema oleksin pidanud, kui kõik teised olid juba varem märkamatult ära käinud? Õhtu ja öö loksusime rongis, kus küll süüa osta ei julgenud.
See oli ka paras seiklus. Ootasin huviga, mida endast India rong kujutab. Selgus, et kuna me polnud kuid ette pileteid broneerinud, siis saime üldse ainult tutvuste tõttu istekohad kuselõhnalises magamisvagunis. Muidu oleks ehk üsna okei olnud, sest vagun ise oli puhas, aga mul oli jälle peavalupäev ja igasugused lõhnad ajasid oksele. Suutsin siiski rongi wc-ga tutvumist 12h vältida. Vahele tulnud öö aitas kaasa.
Aga jah… pealkiri oli ju kommetest, millele mõtlen siin kogu aeg. Naljalt ei juhtu, et mõni india meesterahvas naise kotti kanda aitaks või ta kusagil enda ette laseks või ukse avaks. Ses mõttes on väga värskendav Manuga aega veeta. Samuti on vägagi respekteeritav sodi akendest välja loopimine või muidu maha viskamine, krooksumine, nina nokkimine, lapstööjõu kasutamine ja palju muud meie mõistes ebaeetilist. Aja paindlikkusest olen ka juba palju rääkinud.
Igatahes, eile pidime rongis paluma endale uued kohad otsida, sest sattudes karja meestega ühte vahesse istuma, otsustasid nad, et vähemuse pärast end küll tagasi ei hoia ja jutuvada paisutati lausa tehislikult nii kõvaks, et meie närvid said väga pingule tõmmatud. Tore, kui inimestel on lõbus, aga sellepärast teiste ärritamiseks naeru välja pressida? Ka märkuse tegemine ei aidanud. Mõtlete, et olen snoob. Võib-olla olengi, aga see oli juba üle mõistuse.
Uus istekoht oli parem, aga ka seal sain silmi pööritada. Nimelt reisisid meie kõrval kamp politseinikke ja väike vanemateta leitud tüdruk. Kõik siis küsisid muudkui küsimusi tema kohta ja siis hakkasid temast süüdimatult telefonidega pilte klõpsima. Kusjuures politseinikel ei tulnud pähegi neid takistada. Nagu näljasele lapsele šokolaadi andmine õigustaks tema nagu loomaaialooma kohtlemist. Laps ka selgelt ei nautinud kõigi uudishimu objektiks olemist ja mul oli temast nii kahju. Eestis kutsutaks selliseid inimesi kommionudeks. Aga see siin on India.
Ka seda oli imelik vaadata, kuidas pisike vaid püksikute väel poisike mööda rongi põrandat roomas ja nii möödaminnes inimeste jalge alt sodi kokku pühkis, et siis pärast esimest tõmmet õnnetu näoga, käsi pikal, jootraha oodata. Osad andsidki. Kuna minu jaoks oli see uus nähtus, siis kohe rahakoti järele ei küünitanud. Ei taha toetada laste tööle rakendamist. Suvetöö teismelistele on ju hoopis midagi muud. Aga laste raskele ja alandavale tööle rakendamine on nii jube.
Imekombel sain isegi magada. Olles väsinud ülipikast päevast, korduvatest „teeme pilti“ soovidest – muidugi ainsal päeval, kui kiirustades pakin meigiasjad kohvri põhja enne näo pähe tegemist ja pole mitu päeva veeprobleemide tõttu duši alla saanud – ja halvast enesetundest, magasin loksutamisest hoolimata ligi kuus tundi ja esimest korda minu India perioodi jooksul juhtus midagi oodatust varem. Nimelt rong edestas graafikut poole tunniga. Õnneks üks viisakas onu, kes tegelikult meie kohal istuma pidanuks ja palus meil end õiges peatuses üles ajada, tuli ise meid üles ajama ja siis loksutas rikša meid korralikult läbi. Olen jah ving. Aga mis teha. Ärge lugege, kui ei sobi. Mul on vaja see endast välja saada. Meie ette tellitud takso ei tulnud ja nii saimegi hullu rikšajuhi. Vähemalt une ajas ära.
Õnneks hotell on super kui nende röövvõtted välja arvata. Ma ei kutsuks seda päris viietärniseks, aga juba väga lähedal. Isegi hommikusöök oli nämma, kuigi mu kaaslasele ei meeldinud. Mina nautisin väga omletti, mille järgi juba pikalt isutab ning ameerika stiilis pakse pannkooke vahtrasiirupiga. Ja mulle nii meeldib, et näen Jaipuris ja Ahmedabadis kaameleid ja ahve.
Loodetavasti õnnestub ka Jaipuri vaatamisväärsusi õhtul näha ja loodame täna ka tagasi sõita, kuigi jälle üritati mu reisi pikendada. Olenemata mu protestidest, et tahan sünnipäeval kodus ja sõpradega olla. No tegelikult oleks ju okei ka hommikul Ahmedabadis olla, aga kas ma elan üle kolm pidu? Kas mu rahakott elab? Ei tahaks ühte ainsatki korraldada, aga vist pole pääsu. Eks siis võtan end kokku ja ostan mingeid maiustusi kõigile.
Homme on India iseseisvuspäev ja hetke hotellijamade puhul võib juhtuda, et nii nagu tänagi, pole ka homme siin midagi teha – ülla-ülla, et planeeritud kolmekümne inimesega kahest seminarist sai kolm üksikut infopäringut, puuduv dataprojektor, mille organiseerimise eest keegi vastust ei kanna ja mingit konkreetset seminariaega ka õpilaskandidaatidega kokku ei lepitud, kuigi meile öeldi kindel aeg. Ja kui me peame homseni jääma, siis visatakse meid hommikul hotellist välja. Rong läheb aga alles õhtul tagasi ja sellise suure peo puhul on kahel naisterahval siinse terrorismihirmu ja ohuga üsna õudne linna peal olla. Lisaks kuhu jätta asjad ja kas peame terve päev samade läbi higistatud riietega käima, et siis nendega rongile edasi minna?
Aga muidu on hotell ok. Palju väikseid pudeleid. Vetsupaber. Ülimugav voodi – mis sellest, et saime twins toa asemel double’i. Selle kompenseerib papaya shake pähklite ja rosinatega ning ülinämm kesaripiim vms mida lõunaks sõime.
Nojah… enam vist ei üllata ei mind ega kedagi teist, et nägin uuest linnast vaid nii palju kui hotelli ja auto aknast paistis. Ei näinud isegi midagi roosat, kuigi Jaipur peaks olema roosa linn. Ei näinud ühtegi kuulsat paleed ega templit. Ei jõudnud turule, kuigi väga ootasin seda. Aga minu meelest asi polnud jälle selles, et poleks olnud aega. Asi oli ikka pigem aja planeerimatuses ja kohalike viitsimatuses minule giidi mängida. Huvipuudus siis peamiselt. Ainus hea asi oli, et saime mingi ime läbi vastu iseseisvuspäeva ööd bussipiletid Ahmedabadi.
Enne ärasõitu veel sain üle vaadata mingi frantsiisida soovijad, kes siis nahast välja pugesid, et mulle muljet avaldada. Oli naljakas olla seal pool joont. Aga nii kool kui direktor olid sümpaatsed ja seda ütlen ka Suurele Bossile. Mis aga nendest kahest eelnevalt planeeritud frantsiisijast, keda hindama pidin, sai, ei tea ma tänaseni. Kõike raskem ongi kohaneda siin pideva teadmatusega.
Ei tahaks vinguda rohkem, aga see tõesti ei ole minu nädal. Õhtu oli kohutav. Kas teate seda maailma parimat tunnet, kui meeletu pissihädaga lõpuks potile jõuate? Õnnetumad meist teavad ka, mis siis saab, kui potile jõudmine ei too sekundikski kergendust. Asja nimi siis põiepõletik. Mul pole seda ammu olnud, aga oi kui tore, et siis eile õhtul vastu kaheteisttunnist bussisõitu otseloomulikult wc-ta bussis mulle eriti karm variant sellest külge hakkas. Sujuvalt läksin ja ostsin apteegi tühjaks igasugustest asjadest, mida poolkeelne apteeker välja pakkus. Siin lihtsalt tuleb neid pimesi usaldada. Keelebarjääridest ja kaasas oleva juhendi puudumisest hoolimata. Ja kuigi ma tõesti ei tahaks kogu aeg tundmatuid antibiotse süüa, olen seekord apteekrile väga tänulik. Tõesti kartsin seda pikka öist sõitu, aga üle elasin. Ja vaid ühe peatusega.
Üsna sürr on jõuda Sheratoni vetsust India bussijaama omasse, kus kohalik tädike ei vaevu kabiini ronima ja keset vetsu ooteruumi maha kükitab. Aga häda ei anna häbeneda eks.
Igatahes, olen viimaks kodus. Küsisin kõigilt ülemustelt üle, kas on okei, kui lükkan jälle edasi Ahmedabadi linna ja bossi perega tutvumise ja palusin end kodubussile panna. Üsna karm on loksuda kah ööpäeva jooksul 30 tundi ühissõidukites. Tagumik on täitsa lömmis ja ise olen väss. Õnneks vähemalt hrsh tuli mulle vastu ja käisime ilusas restoranis hommik/lõunat söömas. Vähemalt natukenegi iseseisvuspäeva tunne, kuigi ootasin, et terve India pidutseb. Tegelikult olid vist ainult koolides varahommikul mingid üritused ja kõik. Ikka veel ei tea, mida homsega teha.
Istun jälle omaette katusel ja naeran, kuidas meesapteeker mult seksiküsimusi küsis ning hügieenisidemeid ajalehte pakkida tahtis, sest India naised pidid sellist varjamistaktikat eelistama. No halloo. Nagunii saadakse aru, kui sul ainult üks asi läbipaistvas kilekotis veel ajalehte keeratud on. Ütlesin siis naerdes, et ma ei ole India naine ja lubasin paar päeva seksi vältida.
India on ikka naljakas maa. Mulle nii meeldiks ringi reisida ja seda rohkem näha, aga enam mitte nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar