Raksha Bandhan
Eile oli õe-venna päev ehk Raksha Bandhan. Legende selle taga on mitmeid. Googeldage. Wikipedia on targem kui mina ja annab selgemaid vastuseid kui suuline pärand, mis minuni on jõudnud. Igatahes. Sel päeval seovad tüdrukud oma venna käele india-päraselt kirju käepaela - rakhi, millega justkui paluvad vennal end kaitsta kogu elu. Paelu võib siduda ka sugulaste ja lähimate sõprade kätele. Harshil on ka n.ö. nõbu/parim sõbranna, kes kunagi lapsepõlves talle arusaamatul põhjusel Harshist oma venna tegi. Vastutasuks peavad vennad tegema õdedele sel päeval kingituse ja üksteisele söödetakse mingeid maiustusi. Mitmete mu sõprade/tuttavate käed on täis neid kirevaid paelakesi. Sel korral aga ma ise paelasidumistraditsioonist osa ei võtnud. Nautisin päeva hoopis muud moodi.
Nimelt… kronoloogilises järjekorras kutsus Emmanuel mind juba eelmisel nädalal kaasa eilsele Champaneri-tripile, aga me mõlemad arvasime, et ma tõenäoliselt ei taha sinna kaks korda järjest minna. Esmaspäeval aga kutsus üks Katharina Couchsurfingu tuttav Ahmedabadist kaasa Champaneri lähedale maastikukaitsealale vms nimega Jambughoda, millest olin ka palju head kuulnud. See Katharina tuttav pidi võtma kaasa ühe oma sõbra ja pakkus, et temagi võiks kellegi kaasa võtta. Nii siis juhtuski, et sain ettepaneku Jambughodasse nendega minna. Esmaspäeva õhtul, tagasiteel Ahmedabadist Barodasse aga helistasime sellele Ahmedabadi tuttavale, kinnitamaks plaane ja ta küsis, kas me teame Emmanueli. Nimelt olid nemad vahepeal pusle kokku pannud. Toreda kokkusattumuse tõttu sattusimegi kõik neljakesi sellele reisile. Mul olid naerukrambid kuuldes, kui väike isegi India on. No mõelge. Katharina tuttav polnud isegi samast linnast ja India pole just pisike maa. Aga meil kõigil oli hea meel, et vähemalt üks inimene meie seltskonnast teadis kõiki ja teised said juurde mõne sõbra.
Rentisime auto koos juhiga. Algne plaan oli vist kasutada Emmanueli autojuhi teenuseid, aga millegipärast kukkus see läbi. Minu ja k jaoks polnudki väga vahet, sest me teadsime vaid, et kohtume poistega, keda on paar tükki, rongijaamas, aga läheme autoga. Kõlas ebaloogiliselt, aga nii oligi. Ei tea, miks, sest keegi ei tulnud rongi pealt ega läinud rongi peale. Hakkan siin Indias loobuma küsimuse „miks“ esitamisest, sest vastuseid nagunii enamasti ei saa või siis ei ole need ammendavad.
Igatahes, oli tore päev. Võtsime rahulikult. Veetsime aega imeilusas rahvuspargis, jalutasime ümber järve ja hingasime üle pika aja puhast õhku. Kuulasime loodusehääli ning tegime palju pilte. Küll te kunagi näete ka. Seejärel tegime väikse söögipausi. Siinmaal käivad asjad nii, et kui seltskond tahab süüa, siis autojuht läheb ja kaupleb sulle sobiva hinnaga puuvilju tänavamüüjalt või siis ostab, mida küsisid, poest. Seekord siis sõime banaane ja jõime taaskord kookosepiima. Ma lihtsalt armastan seda ja 10-20 ruupiat terve kookose eest ei ole ju palju tahetud.
Järgmine peatus oli palju kiidetud kosk. Emmanuel oli mulle varahommikul veel sõnumi saatnud, et ujumisriided kaasa võtaksin. Ma küll veidi kahtlesin, et neid kanda saan, aga võtsin igaks juhuks kaasa ja pärast pool päeva matkamist oli ikka väga suur soov end märjaks kasta.
Kosk oli mega. Nagu peidetud oaas. Mägised koopad ja peidetud koopasse ehitatud tempel. Riisipõllud. Banaanipõõsad ja mangopuud. Tõeline India. Külaelu. Loomad. Ja kõrgelt kukkuv vesi. Kümned inimesed selles täisrõivastuses kümblemas. Kujutage nüüd ette naisi sarides kose all. Mehed olid küll rohkem alasti, aga kuna me tõmbasime ligi isegi väga palju tähelepanu, siis üritasime seal võimalikult kuivalt ära käia ning loobusime ujumise plaanist, et mitte kohalikele ebamugavust tekitada. Mu uus sõber Ahmedabadist lubas mind sinna teinekord tagasi ujuma viia ja üldse mulle Indiat näidata. Tema muidugi hääletab ka selle poolt, et ma Ahmedabadi koliksin. Kas ma juba mainisin, et mu sealne boss tahab mind nädala pärast nädalaks sinna, aga põhjust pole veel välja mõelnud? Mina aga tahaksin olla sel ajal nii Barodas kui Jaipuris kui Ahmedabadis. Eks näis, mis saab.
Sõime veel mulle juba tuttavas restoranis rikkalikku lõunat ning seejärel sõitsime tagasi linna tühjaks kulutatud kaameraakudega, näod naerul tõeliselt toredast päevast. Teel nägime veel minu esimest paabulindu.
Aga päev polnud veel läbi. Jalutasime veidi Barodas, et lihtsalt võimaluse avanedes päevavalgust ära kasutada ning siis sain Piyushi nõusse meid oma aashramisse viima. Katharina ja Sandy ju lähevad kohe-kohe koju tagasi ja millegipärast tunnen ka mina, et pean kõigega kiirustama ega tohi ühtegi asja kaugemasse tulevikku edasi lükata.
Aashram oli üsna muljetavaldav. Mitte nii väga oma arhitektuuri või seal toimuva pärast, aga see tekitas minus väga hea tunde. Tõeliselt lõõgastunud ja samas uudishimust erutunud. Üsna varsti siiski võitis rahu ja pidin seal rätsepaistes istudes ning rahulikku muusikat hämaruses nautides magama jääma. Seejärel viis Piyush meid koju.
Ma olin tõeliselt väsinud ja samas veidi pinges, sest poisid kutsusid mind nädalavahetuseks kaasa kõrbesse kaamelisafarile ja ma tõesti-tõesti tahan minna, aga mitte kumbki mu ülemustest ei vastanud mu sõnumile vaba päeva võtmise kohta terve päeva jooksul. Kui ma siis lõpuks koju jõudes helistama hakkasin närviliselt mõlema telefonidele, siis hea uudisena sain loa minna ja elu nautida, aga halvana, et mu uus tööreis Suratisse lükati reedele, mis tähendab jälle ajalist kitsikust, kuna me tahame ära sõita reedel pärast tööd ning minu Suratisse minek võib tähendada taas kell kaks öösel koju jõudmist. Rongid/bussid aga ju ei oota minu järel ja ma ei saa sellega riskida.
Igatahes… eile koju jõudes selgus, et poisid olid oodanud meid, et siis üheskoos välja õhtust sööma minna. Olin küll väsinud ja kõht ei olnud veel tühjaks jõudnud minna, aga samas ju tahtsin ka nendega aega veeta. Niisiis läksimegi kolmekesi taas linna peale. Teised ei tahtnud või tahtsid midagi muud teha.
Meie esimene katse lihtsasse restorani minna luhtus. Poiste järgmine valik oli Surya Palace. Mis sai mulgi selle vastu olla. Peale hinna. No ok. Ei olnudki väga hull. Aga tundsin end seal veidi kehvasti higise ja igapäevasena keset peent restorani. Toit oli muidugi super ja tasus veidi järjekorras seismist ning siis ka tellimuse täitmise järgi ootamist. Koju aga jõudsime taas alles südaööks. Võtsin meigi maha. Määrisin beebiõliga oma esimesi päiksepõletuse märke ja vajusin sujuvalt unne. Ei mäleta eriti midagi peale pikali heitmise ja tema kaissu keeramise.
Eile oli õe-venna päev ehk Raksha Bandhan. Legende selle taga on mitmeid. Googeldage. Wikipedia on targem kui mina ja annab selgemaid vastuseid kui suuline pärand, mis minuni on jõudnud. Igatahes. Sel päeval seovad tüdrukud oma venna käele india-päraselt kirju käepaela - rakhi, millega justkui paluvad vennal end kaitsta kogu elu. Paelu võib siduda ka sugulaste ja lähimate sõprade kätele. Harshil on ka n.ö. nõbu/parim sõbranna, kes kunagi lapsepõlves talle arusaamatul põhjusel Harshist oma venna tegi. Vastutasuks peavad vennad tegema õdedele sel päeval kingituse ja üksteisele söödetakse mingeid maiustusi. Mitmete mu sõprade/tuttavate käed on täis neid kirevaid paelakesi. Sel korral aga ma ise paelasidumistraditsioonist osa ei võtnud. Nautisin päeva hoopis muud moodi.
Nimelt… kronoloogilises järjekorras kutsus Emmanuel mind juba eelmisel nädalal kaasa eilsele Champaneri-tripile, aga me mõlemad arvasime, et ma tõenäoliselt ei taha sinna kaks korda järjest minna. Esmaspäeval aga kutsus üks Katharina Couchsurfingu tuttav Ahmedabadist kaasa Champaneri lähedale maastikukaitsealale vms nimega Jambughoda, millest olin ka palju head kuulnud. See Katharina tuttav pidi võtma kaasa ühe oma sõbra ja pakkus, et temagi võiks kellegi kaasa võtta. Nii siis juhtuski, et sain ettepaneku Jambughodasse nendega minna. Esmaspäeva õhtul, tagasiteel Ahmedabadist Barodasse aga helistasime sellele Ahmedabadi tuttavale, kinnitamaks plaane ja ta küsis, kas me teame Emmanueli. Nimelt olid nemad vahepeal pusle kokku pannud. Toreda kokkusattumuse tõttu sattusimegi kõik neljakesi sellele reisile. Mul olid naerukrambid kuuldes, kui väike isegi India on. No mõelge. Katharina tuttav polnud isegi samast linnast ja India pole just pisike maa. Aga meil kõigil oli hea meel, et vähemalt üks inimene meie seltskonnast teadis kõiki ja teised said juurde mõne sõbra.
Rentisime auto koos juhiga. Algne plaan oli vist kasutada Emmanueli autojuhi teenuseid, aga millegipärast kukkus see läbi. Minu ja k jaoks polnudki väga vahet, sest me teadsime vaid, et kohtume poistega, keda on paar tükki, rongijaamas, aga läheme autoga. Kõlas ebaloogiliselt, aga nii oligi. Ei tea, miks, sest keegi ei tulnud rongi pealt ega läinud rongi peale. Hakkan siin Indias loobuma küsimuse „miks“ esitamisest, sest vastuseid nagunii enamasti ei saa või siis ei ole need ammendavad.
Igatahes, oli tore päev. Võtsime rahulikult. Veetsime aega imeilusas rahvuspargis, jalutasime ümber järve ja hingasime üle pika aja puhast õhku. Kuulasime loodusehääli ning tegime palju pilte. Küll te kunagi näete ka. Seejärel tegime väikse söögipausi. Siinmaal käivad asjad nii, et kui seltskond tahab süüa, siis autojuht läheb ja kaupleb sulle sobiva hinnaga puuvilju tänavamüüjalt või siis ostab, mida küsisid, poest. Seekord siis sõime banaane ja jõime taaskord kookosepiima. Ma lihtsalt armastan seda ja 10-20 ruupiat terve kookose eest ei ole ju palju tahetud.
Järgmine peatus oli palju kiidetud kosk. Emmanuel oli mulle varahommikul veel sõnumi saatnud, et ujumisriided kaasa võtaksin. Ma küll veidi kahtlesin, et neid kanda saan, aga võtsin igaks juhuks kaasa ja pärast pool päeva matkamist oli ikka väga suur soov end märjaks kasta.
Kosk oli mega. Nagu peidetud oaas. Mägised koopad ja peidetud koopasse ehitatud tempel. Riisipõllud. Banaanipõõsad ja mangopuud. Tõeline India. Külaelu. Loomad. Ja kõrgelt kukkuv vesi. Kümned inimesed selles täisrõivastuses kümblemas. Kujutage nüüd ette naisi sarides kose all. Mehed olid küll rohkem alasti, aga kuna me tõmbasime ligi isegi väga palju tähelepanu, siis üritasime seal võimalikult kuivalt ära käia ning loobusime ujumise plaanist, et mitte kohalikele ebamugavust tekitada. Mu uus sõber Ahmedabadist lubas mind sinna teinekord tagasi ujuma viia ja üldse mulle Indiat näidata. Tema muidugi hääletab ka selle poolt, et ma Ahmedabadi koliksin. Kas ma juba mainisin, et mu sealne boss tahab mind nädala pärast nädalaks sinna, aga põhjust pole veel välja mõelnud? Mina aga tahaksin olla sel ajal nii Barodas kui Jaipuris kui Ahmedabadis. Eks näis, mis saab.
Sõime veel mulle juba tuttavas restoranis rikkalikku lõunat ning seejärel sõitsime tagasi linna tühjaks kulutatud kaameraakudega, näod naerul tõeliselt toredast päevast. Teel nägime veel minu esimest paabulindu.
Aga päev polnud veel läbi. Jalutasime veidi Barodas, et lihtsalt võimaluse avanedes päevavalgust ära kasutada ning siis sain Piyushi nõusse meid oma aashramisse viima. Katharina ja Sandy ju lähevad kohe-kohe koju tagasi ja millegipärast tunnen ka mina, et pean kõigega kiirustama ega tohi ühtegi asja kaugemasse tulevikku edasi lükata.
Aashram oli üsna muljetavaldav. Mitte nii väga oma arhitektuuri või seal toimuva pärast, aga see tekitas minus väga hea tunde. Tõeliselt lõõgastunud ja samas uudishimust erutunud. Üsna varsti siiski võitis rahu ja pidin seal rätsepaistes istudes ning rahulikku muusikat hämaruses nautides magama jääma. Seejärel viis Piyush meid koju.
Ma olin tõeliselt väsinud ja samas veidi pinges, sest poisid kutsusid mind nädalavahetuseks kaasa kõrbesse kaamelisafarile ja ma tõesti-tõesti tahan minna, aga mitte kumbki mu ülemustest ei vastanud mu sõnumile vaba päeva võtmise kohta terve päeva jooksul. Kui ma siis lõpuks koju jõudes helistama hakkasin närviliselt mõlema telefonidele, siis hea uudisena sain loa minna ja elu nautida, aga halvana, et mu uus tööreis Suratisse lükati reedele, mis tähendab jälle ajalist kitsikust, kuna me tahame ära sõita reedel pärast tööd ning minu Suratisse minek võib tähendada taas kell kaks öösel koju jõudmist. Rongid/bussid aga ju ei oota minu järel ja ma ei saa sellega riskida.
Igatahes… eile koju jõudes selgus, et poisid olid oodanud meid, et siis üheskoos välja õhtust sööma minna. Olin küll väsinud ja kõht ei olnud veel tühjaks jõudnud minna, aga samas ju tahtsin ka nendega aega veeta. Niisiis läksimegi kolmekesi taas linna peale. Teised ei tahtnud või tahtsid midagi muud teha.
Meie esimene katse lihtsasse restorani minna luhtus. Poiste järgmine valik oli Surya Palace. Mis sai mulgi selle vastu olla. Peale hinna. No ok. Ei olnudki väga hull. Aga tundsin end seal veidi kehvasti higise ja igapäevasena keset peent restorani. Toit oli muidugi super ja tasus veidi järjekorras seismist ning siis ka tellimuse täitmise järgi ootamist. Koju aga jõudsime taas alles südaööks. Võtsin meigi maha. Määrisin beebiõliga oma esimesi päiksepõletuse märke ja vajusin sujuvalt unne. Ei mäleta eriti midagi peale pikali heitmise ja tema kaissu keeramise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar