12. august

Vahel olen vastik ja vahel olen hea
Täna andsid lõpuks end veebilehepoisid näole. Või no… mis poisid. Üsna mehed teised. Muidugi tulid nad jälle meie lõunasöögi ajaks ehk siis super ajastamine. Räägiti ainult Tushaga ja Tusha siis kutsus minu ka vigu ette näitama ning siis tõlkis neile mu juttu. Mulle kordas ta jälle, et nad ei räägi pisiavalt inglise keelt ja meil ei olnud ka põhjust kahelda, sest kammoon. Kas te olete meie kodukat näinud? See on äärmiselt piinlik.
Aga siis… mõni tund hiljem sain viimaks oma kirjale vastuse. Tihedalt emotsioone täis pikituna. Täis haavumist ja ülbust korraga. Sain teada, et nende inglise keel on vägagi ok või siis speller efektiivne ja et nemad on meil nii tähtsad ja nende aeg nii tihedat täidetud, et ei jõua meie soove täita ja üleüldse… mina ei saa aru, kuidas tehnoloogiliselt asjad käivad.
Oi, ma olin kuri. Näost näkku ei julge sõnagi öelda, aga siis mängivad ohutust kaugusest lolli. Otseloomulikult edastasin kirja ka Suurele Bossile, et ta näeks, kuidas veebimehed asju prioritiseerivad ja end välja vabandada üritavad. Saatsin välja ka väga viisaka, aga vastiku kirja. Lasin üle ka lugeda ning blind copysin toredale bossile, et ta näeks, mis toimub. Tüübid on nii palju lubadusi murdnud ja üle tähtaja läinud ja ma tean vähemalt sama hästi kui nemad, kui raske on midagi teha pidevalt muutuvates tingimustes. Mina ju töötan ka sellele firmale ja pean oma andmepagasit iga päev kohandama vastavalt vajadusele. Aga pole hullu. Saan hakkama küll. Nemad on need, kes ei saa.
Aga ok, aitab sellest teemast. Täna juhtus muid asju ka.
Näiteks lõuna ajal välja minnes leidsime puuviljaleti, mis müüs ka kookoseid ja ma tahtsin juua. Sujuvalt hakati ka teist kookost lahti raiuma ja hind oli muidugi lambikas. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui tellimata kookos välja osta koos muu kraamiga. Keelebarjäär on ikka üks tore asi siin maal. Aga vähemalt oli hea. Ja ma jumaldan meie jäätisemehe jäätisesorte. Tal on ikka veel mulle üllatusi pakkuda. Ja ma ikka unustan sõnastikust vaadata, misasi on butterscotch.
Lõunapausi ajal selgus ka, et mu lemmik kohupiimamagustoitu on olemas lausa neli-viis sorti. Proovisin kõige pisemas pakendis ka mango oma, aga see oli esimesest ampsust vastuvõetamatult magus. Saiaga juustusaia vahele süües oli päris ok siiski.
Õhtu oli ka huvitav. Nägime Paritoshi, meie koordinaatorit vms vastutavat aieseci tegelast. Rääkisime temaga oma probleemidest ja võib-olla kolin tagasi Akotasse, sest poisid ei jõudnud omanikuga mingile rahuldavale lahendusele.
Aga täna õhtul läksime ka mingi hiina poisi ärasaatmisõhtusöögile. See oli tõeliselt veider tüüp ja mingit korraldatud sööki ei olnudki. Ta alustas sellega, et riidles meiega viie-minutilise hilinemise pärast. Sõitsime täna linna tõelise diskorikšaga, kus põles sinine valgus ja mängis valju india muusika. Ei olnud eriline elamus. Ei olnud ka naljakas taaskord meetri alusel sõites ikka hinna üle vaielda, aga vähemalt võitsime. Kojusõit oli tõsiselt kallim. Harsh aga ei kaitsnud meid. Ütles, et juhi hinnakiri kinnitab tema jaburat hinda. No ma ei tea… midagi oli siiski väga mäda.
Igatahes…sõime siis mingi väikse seltskonnaga kaubanduskeskuse food courtis ja pidime jälle McDonald’si kasuks otsustama, sest mõte India toidust ajas oksele ja hiina restoran oli vaid taimetoitlastele. No minge te ka…! Hiina toidus on liha väga oluline. Aga mulle meeldib, et siinne Mac kompenseerib ka pooleteistminutilise tellimuse järele ootamise ja toob toitu koju. Ikka unustasin numbri üles kirjutada.
Aga see tüüp ise… ta oli nii ulme. Vingus kogu aeg, kuidas kõik teda vahivad. Esiteks, ei vahi nii väga midagi ja kui oled juba kuu aega siin olnud, siis ei tohiks see enam häirida ka. Kerjuste katsumine vaid häirib. Ja pealetükkivad loomad. Tüüp aga lasi edasi. Kui ta jõudis punkti, kus ilma igasuguse sündsustundeta ütles, et Katharina on ainus tema tuttavatest, kes siin paksemaks on läinud, mida tõestab see, et viimane kord rikšat jagades võttis ta rohkem ruumi, mis omakorda tõestab, et ta amerikaniseerub, siis meil olid keeletusest naerukrambid ja otsustasime kiiresti ära minna. Tüüp ei saanud vist arugi, mida ta tegi. Ise tahab olla nii haritud ja euroopalik. No mida??? Ma ei taha muutuda rassistiks, aga rass on siin maal ikka väga teema. Välimus üldse. Meie siinse keskkonna jaoks võõrapärane välimus toob kaasa väga palju erikohtlemist. Nii positiivset kui negatiivset. Aga ka Tusha ütles, et klienditeenindajad röövivad teda, sest tal on võõras aktsent. Ta pole ka enam oma.
Harsh naeris ka selle veidra tüübi üle, kui õhtul koju jõudes talle oma päevast rääkisin. Tundub, et tema on ainus siin kõige ebakindla ja ebaselge keskel, kellele/millele loota ja toetuda saan. Ta palus mul mitte muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa ja igal juhul minu jaoks olemas olla. Ka siis, kui Amhedabadi kolima peaksin. Või linna teise otsa. Siis on tal vähemalt põhjust Barodat tundma õppida, nagu ta ütles. Kui peab iga päev läbi linna sõitma.
Ahjaa… kas ma ehteteemast olen rääkinud? Sellest, kuidas mu töökaaslased igat mu ehet kummardavad. Eile küsis koristaja töö juures tõlgi vahendusel, kas mu käevõrud on päris kullast. Hakkasin naerma. Üsna naljakas on, kuidas nad alati kõiki pisikesigi ehteid märkavad. No ok ok… ma ei kanna väga pisikesi ehteid. Aga siiski… kui kõik kuni firmajuhini mu ehteid märkavad ja kiidavad. Nojah… ma olen ülimalt meelitatud.
Ja täna oli bossi sünnipäev. Ta määriti üleni koogiga kokku. Loodetavasti nad minuga nii ei tee. Ning siis kuulutati kõigi ees, kuidas mul veab, et firma kulul reisida saan, sest K peab oma kuludega reisima. Meie mõlemad aga mõtlesime, et hoopis tema võidab sellest.
Ja homme lähen Jaipuri vastutusrikka ülesandega langetada otsus, milline koostööpartner valida. Loodetavasti on huvitavam kui eelmine reis. Kahju, et Atul kaasa ei tule.