Sünnipäev täis segaseid tundeid
Ja täpselt nii ongi. Alates eileõhtusest peenemat sorti õhtusöögist ning hiljem koos koogi küpsetamisest ja lõpetades sellega, et olen jälle üksi.
Hommik oli hullumeelne. Ei, öö oli juba hullumeelne. Ainus sõnum tuli inimeselt, kellelt üldse oodatagi seda ei osanud. Või vähemalt mitte sõnumi laekumist kohe kuupäeva kukkudes. Aga miks öö täpselt hullumeelne oli – no ütleme nii, et asjade kokkulangevuse tõttu oli mul jälle asja apteeki, kus sain vähemalt kuuele inimesele oma soove selgitada.
Aga tagasi hommiku juurde. Kuna elame suurest teest eemal, siis niigi hiljaks jäämisega riskides pidin esmalt jalutama suurele teele rikšat otsima, et siis sellega tagasi hapra koogi järele sõita. Et see siis mu ilusale kleidile juba enne tööle jõudmist šokolaadi-rasvaplekid teeks. Olin juba enne tööle jõudmist närvihaige, sest kumbki mu elukaaslastest ei tulnud selle pealegi, et mulle abi pakkuda, kui mu mõlemad käed koogi all kinni olid ja ma ei tahtnud küsida ka. No olgu. Lõpuks jõudsin nagu kalts kontorisse, et siis kõik ükshaaval avastada või meelde tuletada saaksid, mis päev täna on. Ega ma muud ei oodanudki.
Aga närvi ajav koht taas oli see, kuidas kook muudkui sulas me laua peal ja meie kõhud korisesid, aga kuidagi ei õnnestunud Suurt Ülemust ja ülejäänud kolleege kokku saada, et seda sööma hakata. See juhtus suure surveavaldamise järel alles pärast lõunat, kui olime juba Hiljaks jäämas ühele aieseci kultuuriüritusele nimega kaleidoskoop, kus erinevate rahvuste esindajad laulavad, tantsivad ja mängivad muidu lolli. Ma ei olnud plaaninud minnagi ja lisaks oli see töö ajal, aga lõpuks otsustasin, et lähen ikka sõpradele kaasa elama. Väike rutiinimurdmine tuleb ka alati kasuks.
Koogisöömine oli päris tore. Tegin ajalugu, olles oma firma ajaloo jooksul esimene, kes ise koogi valmis mätserdab. Õnneks kõigile maitses. Ehk nüüd julgen teinekordki teha. Kohalike uuemate traditsioonide kohaselt toppisid kõik esimese ampsu oma koogitükist mulle suhu. Et kui ei kõlba, siis omad vitsad peksavad:D Õnneks vähemalt ei määritud mind üleni tordiga kokku.
Firma poolt tulid ka mingid krõpsud ja Fanta ja üllataval kombel jäi kooki veel palju üle. Ehks sööme homme edasi. Sain ka kingituse – nüüd on mul oma isiklik fancy allkirjaandmise pastakas. Tüdrukud küll ütlesid karpi nähes, et oo! Kaelakee. Mitte päris.
Aieseci üritus oli päris tore. Kuigi Sur Ülemus lajatas meile viimasel hetkel ühe tööülesande kaela, jõudsime India aja järgi isegi liiga vara kohale. Euroopa aja järgi siis tund hiljem. Oli igasuguseid pullivendi. Oli lihtsalt vapraid ja päriselt osavaid. Huvitaval kombel nägin ka ühte endist töökaaslast, kelle peale just enne mõelnud olin. Ta lahkus firmast minu teadmata juba mõni nädal tagasi ja paljud teisedki on sama teed läinud. Ja mul on kahju. Kahju, sest Suur Ülemus on tegelikult tore ja nad kõik on toredad, aga hetkel asi ei tööta. Kohe üldse. Tahaks aidata, aga käed jäävad vist liiga lühikeseks.
Igatahes, Rick suutis jälle mu sünnipäeva ära unustada ja pärast üritust juttu ajades ei tahtnud ma talle seda ise ka meelde tuletada. Kui ta lõpuks seda mujalt kuulis, siis pidi maa alla vajuma. Minul polnud hullu midagi. Läksime koos neid megasid juustuburgereid, mille töökaaslaste eeskujul esimesel nädalal avastasin, sööma ja siis pidin Piyushiga kokku saama.
Selle poole tunni/tunniga, mil teda ootama pidin, jõudsin juba kohata mingit perverti, kes jälitas mind poodi, et küsida, mis maa ma olen ja kas ma tahaksin temaga natuke aega koos veeta. Või siis vähemalt ühe foto teha. Olin üsna kuri. Vahel tahaks lihtsalt massi sulanduda. Aga siis sattusin megasse ehtepoodi ja lubasin endale sünnipäeva puhul veidi käevõrusid. Ning siis saime Piyushiga kokku.
Tema sünnipäevakink ja lihtne jäätisekohvikus istumine on raudselt selle sünnipäeva tipphetk. Esiteks tegi ta vahepeatuse, et mulle lillekimp teha lasta. Ja teiseks… ta tegi mulle kolm kingitust. Üks käevõru (lisaks hunnikule varem valmis vaadatule, mis mind siiani ootab), kunstnikust sõbra tehtud akvarellmaal minu fotost – WOW! – ja veel teostamisel olev klaasskulptuur vms mulle. Ootan huviga ja süümekatega, sest veetsin jälle aega talle selgeks tehes, et meist ei saa paari ning lõpuks julgesin ka Harshist rääkida, aga selgus, et ta juba teadis. Kuidagipidi liiguvad uudised siin linnas nii kiiresti, et ta teab juba ammu, et mingi poiss magab minu toas. Normaalne siis… Huvitav, kellel seda infot kasulik levitada oli? Igatahes, ka see eelteadmine ei takistanud teda mind endaga ühte romantilisse kuurorti kaasa kutsumast (ei mingeid ootusi, nagu ta ütles). Keeldusin siiski. Ta tõi mu ilusti koju ja meie vahel on vist mingisugune rahu jälle.
Nüüd tegelen hoopis Harshi peale natukene kuri olemisega, sest ta pole mulle täna üldse tähelepanu pööranud kui välja arvatud narrimine kingituste pärast. Ühelt poolt mulle meeldib, et ta asju nii vabalt võtab. Aga teiselt poolt meeldiks mulle, kui ta mu sünnipäeval kasvõi nii palju aega minuga veedaks kui tavaliselt.
Üsna naljakas on näha ka, kui palju vanu sõpru veel alles on ja mind meeles peab. Üsna üllatav on ka see, kes ei pea. Nojah… mis teha. Ju elu läheb ka teisel pool maakera edasi. Mina ju valisin lahkumise.
Ja täpselt nii ongi. Alates eileõhtusest peenemat sorti õhtusöögist ning hiljem koos koogi küpsetamisest ja lõpetades sellega, et olen jälle üksi.
Hommik oli hullumeelne. Ei, öö oli juba hullumeelne. Ainus sõnum tuli inimeselt, kellelt üldse oodatagi seda ei osanud. Või vähemalt mitte sõnumi laekumist kohe kuupäeva kukkudes. Aga miks öö täpselt hullumeelne oli – no ütleme nii, et asjade kokkulangevuse tõttu oli mul jälle asja apteeki, kus sain vähemalt kuuele inimesele oma soove selgitada.
Aga tagasi hommiku juurde. Kuna elame suurest teest eemal, siis niigi hiljaks jäämisega riskides pidin esmalt jalutama suurele teele rikšat otsima, et siis sellega tagasi hapra koogi järele sõita. Et see siis mu ilusale kleidile juba enne tööle jõudmist šokolaadi-rasvaplekid teeks. Olin juba enne tööle jõudmist närvihaige, sest kumbki mu elukaaslastest ei tulnud selle pealegi, et mulle abi pakkuda, kui mu mõlemad käed koogi all kinni olid ja ma ei tahtnud küsida ka. No olgu. Lõpuks jõudsin nagu kalts kontorisse, et siis kõik ükshaaval avastada või meelde tuletada saaksid, mis päev täna on. Ega ma muud ei oodanudki.
Aga närvi ajav koht taas oli see, kuidas kook muudkui sulas me laua peal ja meie kõhud korisesid, aga kuidagi ei õnnestunud Suurt Ülemust ja ülejäänud kolleege kokku saada, et seda sööma hakata. See juhtus suure surveavaldamise järel alles pärast lõunat, kui olime juba Hiljaks jäämas ühele aieseci kultuuriüritusele nimega kaleidoskoop, kus erinevate rahvuste esindajad laulavad, tantsivad ja mängivad muidu lolli. Ma ei olnud plaaninud minnagi ja lisaks oli see töö ajal, aga lõpuks otsustasin, et lähen ikka sõpradele kaasa elama. Väike rutiinimurdmine tuleb ka alati kasuks.
Koogisöömine oli päris tore. Tegin ajalugu, olles oma firma ajaloo jooksul esimene, kes ise koogi valmis mätserdab. Õnneks kõigile maitses. Ehk nüüd julgen teinekordki teha. Kohalike uuemate traditsioonide kohaselt toppisid kõik esimese ampsu oma koogitükist mulle suhu. Et kui ei kõlba, siis omad vitsad peksavad:D Õnneks vähemalt ei määritud mind üleni tordiga kokku.
Firma poolt tulid ka mingid krõpsud ja Fanta ja üllataval kombel jäi kooki veel palju üle. Ehks sööme homme edasi. Sain ka kingituse – nüüd on mul oma isiklik fancy allkirjaandmise pastakas. Tüdrukud küll ütlesid karpi nähes, et oo! Kaelakee. Mitte päris.
Aieseci üritus oli päris tore. Kuigi Sur Ülemus lajatas meile viimasel hetkel ühe tööülesande kaela, jõudsime India aja järgi isegi liiga vara kohale. Euroopa aja järgi siis tund hiljem. Oli igasuguseid pullivendi. Oli lihtsalt vapraid ja päriselt osavaid. Huvitaval kombel nägin ka ühte endist töökaaslast, kelle peale just enne mõelnud olin. Ta lahkus firmast minu teadmata juba mõni nädal tagasi ja paljud teisedki on sama teed läinud. Ja mul on kahju. Kahju, sest Suur Ülemus on tegelikult tore ja nad kõik on toredad, aga hetkel asi ei tööta. Kohe üldse. Tahaks aidata, aga käed jäävad vist liiga lühikeseks.
Igatahes, Rick suutis jälle mu sünnipäeva ära unustada ja pärast üritust juttu ajades ei tahtnud ma talle seda ise ka meelde tuletada. Kui ta lõpuks seda mujalt kuulis, siis pidi maa alla vajuma. Minul polnud hullu midagi. Läksime koos neid megasid juustuburgereid, mille töökaaslaste eeskujul esimesel nädalal avastasin, sööma ja siis pidin Piyushiga kokku saama.
Selle poole tunni/tunniga, mil teda ootama pidin, jõudsin juba kohata mingit perverti, kes jälitas mind poodi, et küsida, mis maa ma olen ja kas ma tahaksin temaga natuke aega koos veeta. Või siis vähemalt ühe foto teha. Olin üsna kuri. Vahel tahaks lihtsalt massi sulanduda. Aga siis sattusin megasse ehtepoodi ja lubasin endale sünnipäeva puhul veidi käevõrusid. Ning siis saime Piyushiga kokku.
Tema sünnipäevakink ja lihtne jäätisekohvikus istumine on raudselt selle sünnipäeva tipphetk. Esiteks tegi ta vahepeatuse, et mulle lillekimp teha lasta. Ja teiseks… ta tegi mulle kolm kingitust. Üks käevõru (lisaks hunnikule varem valmis vaadatule, mis mind siiani ootab), kunstnikust sõbra tehtud akvarellmaal minu fotost – WOW! – ja veel teostamisel olev klaasskulptuur vms mulle. Ootan huviga ja süümekatega, sest veetsin jälle aega talle selgeks tehes, et meist ei saa paari ning lõpuks julgesin ka Harshist rääkida, aga selgus, et ta juba teadis. Kuidagipidi liiguvad uudised siin linnas nii kiiresti, et ta teab juba ammu, et mingi poiss magab minu toas. Normaalne siis… Huvitav, kellel seda infot kasulik levitada oli? Igatahes, ka see eelteadmine ei takistanud teda mind endaga ühte romantilisse kuurorti kaasa kutsumast (ei mingeid ootusi, nagu ta ütles). Keeldusin siiski. Ta tõi mu ilusti koju ja meie vahel on vist mingisugune rahu jälle.
Nüüd tegelen hoopis Harshi peale natukene kuri olemisega, sest ta pole mulle täna üldse tähelepanu pööranud kui välja arvatud narrimine kingituste pärast. Ühelt poolt mulle meeldib, et ta asju nii vabalt võtab. Aga teiselt poolt meeldiks mulle, kui ta mu sünnipäeval kasvõi nii palju aega minuga veedaks kui tavaliselt.
Üsna naljakas on näha ka, kui palju vanu sõpru veel alles on ja mind meeles peab. Üsna üllatav on ka see, kes ei pea. Nojah… mis teha. Ju elu läheb ka teisel pool maakera edasi. Mina ju valisin lahkumise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar