Jälle testime usutava ja uskumatu piire
Tagasi tööl. Ikka netita. Õnneks saime vähemalt üsna varakult huvitava ülesande, mida oli küll väga raske lahendada, sest me teadsime asjast vähem kui Google ja ainult ühe arvutiga oli väga raske antud ajapiiranguga seda ülesannet täita. Ülesanne oli siis kokku panna atraktiivne presentatsioon naaberlinnast kui elu- ja õpikeskkonnast, mida pidime järgmisel päeval Ahmedabadi bossile tutvustama ja siis täiustama. Meie Suur Ülemus otsustas nimelt, et teeb meile riiklike pühade puhul pooliku päeva ja saadab vaid hommikupoole meid naaberlinna koosolekule. Me ei julgenud protesteerida ka ja uus ülesanne ajas veidi põnevile. Vähemalt oli tegevust. Ühel hetkel aga kuulis Suure Ülemuse abikaasa, et meid plaanitakse pühadel tööd tegema panna ja rääkis vist temaga, mille peale teatati, et üllatus! Ta otsustas ekstra meile vaba päeva teha – yeah, right – ja sõidame Ahmedabadi hoopis viie minuti pärast.
Mis siis ikka. Panime üllatusest lahti vajunud suu kinni ning pakkisime asjad. Sõitsime välja India aja järgi ja meil oli tore õhtu, aga ma ei viitsi oma pead üldse vaevata mõistega „ületunnid“. Meil oli väga huvitav. Koosolek oli hoopis uuel teemal. Tundub, et meist on tõesti saamas strateegilised konsultandid. Lõpetasime päeva uhke õhtusöögiga ning maandusime kodus veidi pärast südaööd, nagu olin ennustanud ülemuste kella üheksase lubaduse põhjal.
Olles surmväsinud, tahtsime kohe magama minna, aga meie majast kostev muusika ja väljuvad võõrad inimesed oli selge ohumärk. Selgus, et ongi pidu. Ja mitte ainult pidu. Lootsin vähemalt oma toast rahu leida, aga seal ootas mind üks telefoniga rääkiv nuuksuv tüdruk. Ei taha olla väiklane, aga see ajas küll närvi, et võõrad inimesed tunnevad end koduselt minu toas, kui mind pole isegi kodus. Sisenemiseks luba küsimisest rääkimata. Üsna ebaturvaline tunne oli. Isegi kui tegu on sõprade sõpradega, ei suuda ju nemadki tagada minu asjade turvalisust või vähemalt privaatsust. Mu tuba oli paras seapesa. Ei hakanud siiski skandaali tegema. Ütlesin lihtsalt, et tahan riideid vahetada ja mul oli savi, kas ta on samal ajal minu toas või mitte. Ta valis lahkumise, aga isegi ei vabandanud, et küsimata minu toas oli. Mingil hetkel leidsin ta taas sealt. Miks ta ei võinud oma erakõnesid meie vabas toas teha – ma ei tea.
Igatahes kuna minu madrats ja padi olid eelmistest öödest teises toas ja nüüd pidutsejate all ja käes. Ei tahtnud kõike järsult nende alt ära ka tõmmata. Seega otsustasin mõneks ajaks nendega liituda ning siis matsin mõtte magamisest maha. Oli päris tore. Rääkisime terve öö Muditiga juttu, naersime, tantsisime, flirtisime ning ühel hetkel ei pidanud ma enam vastu. Otsustasin, et magan kasvõi poolteist tundi, kuni Harsh töölt tuleb. Ja umbes nii läkski.
Tagasi tööl. Ikka netita. Õnneks saime vähemalt üsna varakult huvitava ülesande, mida oli küll väga raske lahendada, sest me teadsime asjast vähem kui Google ja ainult ühe arvutiga oli väga raske antud ajapiiranguga seda ülesannet täita. Ülesanne oli siis kokku panna atraktiivne presentatsioon naaberlinnast kui elu- ja õpikeskkonnast, mida pidime järgmisel päeval Ahmedabadi bossile tutvustama ja siis täiustama. Meie Suur Ülemus otsustas nimelt, et teeb meile riiklike pühade puhul pooliku päeva ja saadab vaid hommikupoole meid naaberlinna koosolekule. Me ei julgenud protesteerida ka ja uus ülesanne ajas veidi põnevile. Vähemalt oli tegevust. Ühel hetkel aga kuulis Suure Ülemuse abikaasa, et meid plaanitakse pühadel tööd tegema panna ja rääkis vist temaga, mille peale teatati, et üllatus! Ta otsustas ekstra meile vaba päeva teha – yeah, right – ja sõidame Ahmedabadi hoopis viie minuti pärast.
Mis siis ikka. Panime üllatusest lahti vajunud suu kinni ning pakkisime asjad. Sõitsime välja India aja järgi ja meil oli tore õhtu, aga ma ei viitsi oma pead üldse vaevata mõistega „ületunnid“. Meil oli väga huvitav. Koosolek oli hoopis uuel teemal. Tundub, et meist on tõesti saamas strateegilised konsultandid. Lõpetasime päeva uhke õhtusöögiga ning maandusime kodus veidi pärast südaööd, nagu olin ennustanud ülemuste kella üheksase lubaduse põhjal.
Olles surmväsinud, tahtsime kohe magama minna, aga meie majast kostev muusika ja väljuvad võõrad inimesed oli selge ohumärk. Selgus, et ongi pidu. Ja mitte ainult pidu. Lootsin vähemalt oma toast rahu leida, aga seal ootas mind üks telefoniga rääkiv nuuksuv tüdruk. Ei taha olla väiklane, aga see ajas küll närvi, et võõrad inimesed tunnevad end koduselt minu toas, kui mind pole isegi kodus. Sisenemiseks luba küsimisest rääkimata. Üsna ebaturvaline tunne oli. Isegi kui tegu on sõprade sõpradega, ei suuda ju nemadki tagada minu asjade turvalisust või vähemalt privaatsust. Mu tuba oli paras seapesa. Ei hakanud siiski skandaali tegema. Ütlesin lihtsalt, et tahan riideid vahetada ja mul oli savi, kas ta on samal ajal minu toas või mitte. Ta valis lahkumise, aga isegi ei vabandanud, et küsimata minu toas oli. Mingil hetkel leidsin ta taas sealt. Miks ta ei võinud oma erakõnesid meie vabas toas teha – ma ei tea.
Igatahes kuna minu madrats ja padi olid eelmistest öödest teises toas ja nüüd pidutsejate all ja käes. Ei tahtnud kõike järsult nende alt ära ka tõmmata. Seega otsustasin mõneks ajaks nendega liituda ning siis matsin mõtte magamisest maha. Oli päris tore. Rääkisime terve öö Muditiga juttu, naersime, tantsisime, flirtisime ning ühel hetkel ei pidanud ma enam vastu. Otsustasin, et magan kasvõi poolteist tundi, kuni Harsh töölt tuleb. Ja umbes nii läkski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar