Eesel kaameli seljas ehk lugu sellest, kuidas me kõrbes käisime
Reedest pole väga midagi rääkida. Ootasin lihtsalt, et päev õhtusse jõuaks ja me oma põnevat rännakut alustada saaksime. Harsh viis mu läbi tiheda vihma minu protestidest hoolimata rongijaama ja viimaks kohtus Emmanueliga. Otseloomulikult ei laabunud asi segadusteta ja saime ikka higistada, kas saame bussi peale, kas see üldse tuleb ja kas me selle lihtsalt numbri järgi üles leiame, sest ega siis siin ei käi asjad nii, et valid bussifirma, saad täpsed koordinaadid ja leiad suure samasuguste kirjadega märgistatud sõiduki. Ei. Üldse mitte. Kõigepealt saadetakse sind ühest vahendajafirmast teise ja sealt antakse sulle vaid number. Ei enamat. Siis kappad mööda tänavat mõlema otsani bussi otsides, et viimaks kuulda, et kuigi see pidi juba väljuma, ei ole ta veel jõudnudki. Ja otseloomulikult ei peatunud ta peatuses.
See selleks… minu järgmine paanikaallikas oli see, et kuulsin, et minu teada planeeritud reisi asemel on meil üheotsapilet kõrbesse ja ei midagi muud. Koha peal tuleb leida öömaja, kaamelid ja tagasisõiduvõimalus. Loksusime siis bussis ligi 14 tundi, mina veidi enam närvis kui teised, kohanenumad. Olime lõpuks ikka kolmekesi. Mina ja kaks poissi. Mulle täitsa sobis. Emmanuel on äge ja teine poiss on äge ja räägib paljusid kohalikke keeli.
Me ei jõudnud bussist väljudagi, kui kari šaakaleid meid igasuguste pakkumistega ründas. Teiste seas oli ka üks vähe sümpaatsem tüüp, kes lubas meid oma autoga oma hotelli sõidutada ilma igasuguste lisakohustusteta. Lihtsalt, et me vaataks koha üle ja siis otsustaks, kas tahame seal ööbida. Istusime siis võõra mehe autosse. Võõras mees oskas Manuga lausa prantsuse keeles rääkida. Minuga inglise keeles ja Vaibhaviga hindis. Vägev, ma ütleks. Aga Rajasthanis pidigi prantsuse keel ja prantsuse turistid popid olema.
Igatahes, hotell oligi vägev ja kaheksasada ruupiat kolme peale ei tundunud väga kallis. Kindlasti saaks ka odavamalt, aga me olime valmis palju hullemaks. Saime aga luksusliku toa konditsioneeri ning euroopapärase tualettruumiga. Yay. Õnneks olin piisavalt tark, et vetsupaber ise kaasa võtta. Ma ei saa siiani aru, kuidas siinsed inimesed hakkama saavad, kui ei ole ei vett pesemiseks ega paberit? Sattusin sel reisil ka taolisesse vetsu, kus ei olnud isegi auku maas. Võdistasin aga õlgu ja püüdsin mitte mõelda sellele, mille sees ma plätudega seisan.
Tagasi hotelliomaniku juurde… selgus, et igasugustele hotelliga seotud boonustele lisaks, korraldab ta ka kõrbesafarisid. Soovijad saavad vältida turistilõkse ning sõita jeebiga linnast kaugemale privaatsafarile, et siis kaks tundi kaamelil ratsutada ja siis nautida kaamelijuhtide kõrbes valmivat õhtusööki. See oli mega. Minu kaamel, Gugria, oli parajalt isepäine ja oli ka veidi õudne istuda seal ülikõrgel teades, et kaamel teeb nagunii seda, mida ise tahab. Ühel hetkel näiteks otsustas ta end vastu mind sügama hakata. Kartsin, et lisaks valule litsub ta mind lihtsalt laiaks, aga pääsesin kipitava nahaga. Minu üllatuseks nägin selles suhteliselt rohelises kõrbes ka skarabeuse põhupalle veeretamas ja igal pool ringi lendamas. Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, et neid Indias näha võib. Aga võta näpust!
Pärast kahetunist rännakut ja põgusat savihütti külastust parkisime ühele liivasele düünile, vaatasime päikseloojangut ja aitasime kaamelijuhtidel õhtusööki valmistada. Üsa naljakas oli käte vahel chapatisid õhukeseks peksta. Patsu-patsu kooki. Toit oli mega ja päikseloojang imeline. Kaamelid tegid lähiümbruses pahandust ja hakkajamad koerad olid isegi keset kõrbe valmis iga meie toidujäänuse järgi hüppama.
Koju jõudsime vastu ööd. Oleksime võinud ka kõrbes ööbida, aga otsustasime seekord siiski ühe öö korralikult puhata. Vaibhav oli püüdnud mulle terve päeva külge lüüa, kuu ja tähed taevast alla tuua, elevandi rentida ja korranud tuhat korda: anything for you, baby, kuni mul tõeliselt ebamugav hakkas. Õnneks voodi oli mugav, aga oli kohutavalt palav. Mina vaatasin ja imestasin, et kuidas küll konditsioneeriga saab nii palav olla. Alles hommikul selgus, et põlev silt konditsioneeril ütles OFF, mitte 24, 16 vms, mida unesegaselt välja lugesin. Vaibhav teadis, et see oli väljas, aga ei julgenud tööle panna kartes, et äkki meil hakkab külm. Emmanuel aga on nii kohanenud, et teda vist ei seganud. Ja mina olen pime.
Igatahes, pühapäeva hommikul ärkasime läbimärjana väga vara. Juba kell kaheksa olime õues plaaniga kinglust avastama minna. Jaisalmeri süda ongi üks suur kindlus. See on justkui meie vanalinn, müüri ja vahitornidega ümbritsetud. Ainult kõik on liiva kuldkollane ja ülimalt pisikeste detailideni lihvitud. Linn on väga ilus ja puhas. Ainus naljakas asi oli maapealne äravoolusüsteem. Neis tehiskraavides võis näha kilode viisi sigu hullamas ja süüa otsimas.
Käisime siis tunde ringi, turiste ründavaid müügimehi tõrjudes, aga sellegipoolest pankrotistudes. Sõime suurepärast lõunasööki koos vihmavarjukesega jäätisega kohas, millest ma poleks midagi oodata-loota osanud.
Leidsin võimaluse koju kingitusi saata, nii et oodake posti pooleteist kuu pärast, emme ja S. Sünnipäevakingitused on viimaks teel. Sorry hilinemise pärast. Ostsin suveniiriks ka ühe hõbeketi. Jaiselmer pidi kuulus olema oma hõbedatootmise poolest. EI teagi, kui hästi või halvasti meil kauplemine läks. Tundub, et kõige hullemini ei läinud, aga kaupmehed tegime sellegipoolest õnnelikuks. Mõne nudina saime naeruväärselt odavalt. Teiste eest küsiti hingehinda. Üks tädi jälitas mind oma ketikestega päeva jooksul kolm korda. Ta oli hommikul nõudnud, et temast ja ta lapsest pilti teeksin. Tegingi siis. Ise ta ütles, et ei taha raha. Aga siis hakkas nõudma, et talt midagi ostaksin. Ei andnud alla. Olin nagunii juba portsu samasuguseid jalakette ostnud. Ehk kuluvad ära. Ostsin ka kodustele veidi india maiustusi ning siis juba oligi aeg tagasiteele asuda. P.S. Ärge kunagi ostke masala-limonaadi, kui teil ei ole just vajadust okserefleksi esile kutsuda.
Koju saamisega oli kõige rohkem jama. Kuigi lasime oma hotelliperemehel kohe piletid ära broneerida, saime suure vaevaga kaks üksikut magamiskohta ja ühe istekoha. Kuigi ootasime viimase minutini ja püüdsime vahetada, ei läinud õnneks. Ainus muigama ajav asi selle juures oli väike tüdruk, kes tuli ootamatult mu jalga kallistama.
Üsna nõme variant oli see kolme eraldi koha värk, sest enam-vähem mugavalt saab koos ühel voodil istuda kaks inimest ja seega juhtuski nii, et Emmanuel keeldus oma pikki koibi meie kõrvale pigistamast ja veetis üle kaheteist tunni üksi. Mul oli temast nii kahju. Kahesel voodil saime eelmisel päeval väga edukalt kolmekesi leotada.
Natuke kartsin ka Vaibhaviga kahekesi jääda. Mitte, et ta midagi teeks, aga ta oli ligi ööpäeva mossitanud ja olin üsna kindel, et minu pärast. Õigemini ebaedu pärast minu ära rääkimisel. No ta lihtsalt ei taha aru saada, et ma ei ole hetkel vallaline ega suhtest temaga huvitatud. Ta on tore inimene, aga ma ei usu, et meist kunagi midagi enamat kui sõbrad saavad.
Õhtu oli aga üllatavalt tore. Ta muutus taas jutukaks ja ütles mulle otse näkku, et on üle viie aasta tõsiselt armunud. Minusse. Ma küll ei tahtnud uskuda, aga ta ei andnud alla. Niisiis rääkisime ausalt suhetest ja oma kogemustest. Tema muudkui üritas mind veenda, et tema on mulle see ainus ja õige ja mina üritasin teda veenda, et ma ei ole seda teps mitte. Tema tahab, et ma Ahmedabadi koliksin, kuid mainis ka korra võimalust ise minu pärast lähemale kolida. Tema viimane pakkumine oli, et otsib mulle ja mu poisssõbrale mõlemale Ahmedabadi ägedama töö, et me vaid sinna koliksime. Rõhuga minul siis. Hullumeelne. Igatahes palus ta mul kindlasti teada anda, millal avaldusi poisssõbra vabale ametipostile vastu võtma hakkan.
Tänane hommik oli ka hullumeelne. Buss, millel oli kiri Pandya Bridge (Baroda peamine erabusside peatus) ja mis müüs meile piletid Barodasse, ei sõitnudki Barodasse. Tore eks. See, et plaanitust kaks tundi hiljem koju jõudsin ja hotelliomaniku poolt heaks restoraniks nimetatud söögikoht kiiretee ääres eluohtlikuks urkaks osutus, ei ole üldse mainimist väärt. Hoopis murelikumaks tegi koidukumas kodulinnast mööda sõitmine ja umbes kaksteist kilomeetrit eemal (Manu märgatud kilomeetripostide kohaselt) keset pärapõrgut bussist maa panemine. Vahetult enne olime kuulnud, et buss peatub linnast kaheksa kilomeetri kaugusel, et siis edasi sõita Suratisse. Kohe kindlasti ei tahtnud me lõpuni kaasa teha seda reisi. Oli jälle olukord, kus oleks võinud nutta või naerda. Valisime seekord veel naermise ja kommenteerisime iga järgmist jaburust ainsa sõnaga – India. Sest miks muidu sõidab buss sinu linnast mööda, aga ei või korraks seisma jääda enne, kui on 12km eemal? Või miks sealt imekombel leitud rikšajuht, mida ühe Dima Bilani koopiaga jagama pidime, meid hingehinna eest läbi terve linna koju viib, kuigi olen siiani üsna veendunud, et õigelt poolt minnes oleksin maksimaalselt viieteist minutiga esimesena kodus olnud. Meie aga lähenesime linnale vastassuunast. Võite arvata, kes võitis antud monopoolses situatsioonis hinnavõitluse. Maksin kõvasti üle, et jõuda koju kaks tundi hiljem, käia duši all, öelda Sandyle tsau ja otsida uus rikša, et tööle saada. Oleks siis järgminegi rikšajuht aus mees olnud, aga ei. Seega sain vihastada ja pikalt jalutada, sest ta viskas mu ainult ristmikuni ja väitis, et olingi seda küsinud. Nii kõrini on sellest, et nad ei saa isegi oma piirkonna tänavanimedest aru. Nii tahaks koju tuttu. Öösel magasin bussis vaid 5 tundi, ma pakun. Aga jah. Iseenesest oli väga tore ja mõnus nädalavahetus. Esimene kahepäevane puhkus.
Reedest pole väga midagi rääkida. Ootasin lihtsalt, et päev õhtusse jõuaks ja me oma põnevat rännakut alustada saaksime. Harsh viis mu läbi tiheda vihma minu protestidest hoolimata rongijaama ja viimaks kohtus Emmanueliga. Otseloomulikult ei laabunud asi segadusteta ja saime ikka higistada, kas saame bussi peale, kas see üldse tuleb ja kas me selle lihtsalt numbri järgi üles leiame, sest ega siis siin ei käi asjad nii, et valid bussifirma, saad täpsed koordinaadid ja leiad suure samasuguste kirjadega märgistatud sõiduki. Ei. Üldse mitte. Kõigepealt saadetakse sind ühest vahendajafirmast teise ja sealt antakse sulle vaid number. Ei enamat. Siis kappad mööda tänavat mõlema otsani bussi otsides, et viimaks kuulda, et kuigi see pidi juba väljuma, ei ole ta veel jõudnudki. Ja otseloomulikult ei peatunud ta peatuses.
See selleks… minu järgmine paanikaallikas oli see, et kuulsin, et minu teada planeeritud reisi asemel on meil üheotsapilet kõrbesse ja ei midagi muud. Koha peal tuleb leida öömaja, kaamelid ja tagasisõiduvõimalus. Loksusime siis bussis ligi 14 tundi, mina veidi enam närvis kui teised, kohanenumad. Olime lõpuks ikka kolmekesi. Mina ja kaks poissi. Mulle täitsa sobis. Emmanuel on äge ja teine poiss on äge ja räägib paljusid kohalikke keeli.
Me ei jõudnud bussist väljudagi, kui kari šaakaleid meid igasuguste pakkumistega ründas. Teiste seas oli ka üks vähe sümpaatsem tüüp, kes lubas meid oma autoga oma hotelli sõidutada ilma igasuguste lisakohustusteta. Lihtsalt, et me vaataks koha üle ja siis otsustaks, kas tahame seal ööbida. Istusime siis võõra mehe autosse. Võõras mees oskas Manuga lausa prantsuse keeles rääkida. Minuga inglise keeles ja Vaibhaviga hindis. Vägev, ma ütleks. Aga Rajasthanis pidigi prantsuse keel ja prantsuse turistid popid olema.
Igatahes, hotell oligi vägev ja kaheksasada ruupiat kolme peale ei tundunud väga kallis. Kindlasti saaks ka odavamalt, aga me olime valmis palju hullemaks. Saime aga luksusliku toa konditsioneeri ning euroopapärase tualettruumiga. Yay. Õnneks olin piisavalt tark, et vetsupaber ise kaasa võtta. Ma ei saa siiani aru, kuidas siinsed inimesed hakkama saavad, kui ei ole ei vett pesemiseks ega paberit? Sattusin sel reisil ka taolisesse vetsu, kus ei olnud isegi auku maas. Võdistasin aga õlgu ja püüdsin mitte mõelda sellele, mille sees ma plätudega seisan.
Tagasi hotelliomaniku juurde… selgus, et igasugustele hotelliga seotud boonustele lisaks, korraldab ta ka kõrbesafarisid. Soovijad saavad vältida turistilõkse ning sõita jeebiga linnast kaugemale privaatsafarile, et siis kaks tundi kaamelil ratsutada ja siis nautida kaamelijuhtide kõrbes valmivat õhtusööki. See oli mega. Minu kaamel, Gugria, oli parajalt isepäine ja oli ka veidi õudne istuda seal ülikõrgel teades, et kaamel teeb nagunii seda, mida ise tahab. Ühel hetkel näiteks otsustas ta end vastu mind sügama hakata. Kartsin, et lisaks valule litsub ta mind lihtsalt laiaks, aga pääsesin kipitava nahaga. Minu üllatuseks nägin selles suhteliselt rohelises kõrbes ka skarabeuse põhupalle veeretamas ja igal pool ringi lendamas. Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, et neid Indias näha võib. Aga võta näpust!
Pärast kahetunist rännakut ja põgusat savihütti külastust parkisime ühele liivasele düünile, vaatasime päikseloojangut ja aitasime kaamelijuhtidel õhtusööki valmistada. Üsa naljakas oli käte vahel chapatisid õhukeseks peksta. Patsu-patsu kooki. Toit oli mega ja päikseloojang imeline. Kaamelid tegid lähiümbruses pahandust ja hakkajamad koerad olid isegi keset kõrbe valmis iga meie toidujäänuse järgi hüppama.
Koju jõudsime vastu ööd. Oleksime võinud ka kõrbes ööbida, aga otsustasime seekord siiski ühe öö korralikult puhata. Vaibhav oli püüdnud mulle terve päeva külge lüüa, kuu ja tähed taevast alla tuua, elevandi rentida ja korranud tuhat korda: anything for you, baby, kuni mul tõeliselt ebamugav hakkas. Õnneks voodi oli mugav, aga oli kohutavalt palav. Mina vaatasin ja imestasin, et kuidas küll konditsioneeriga saab nii palav olla. Alles hommikul selgus, et põlev silt konditsioneeril ütles OFF, mitte 24, 16 vms, mida unesegaselt välja lugesin. Vaibhav teadis, et see oli väljas, aga ei julgenud tööle panna kartes, et äkki meil hakkab külm. Emmanuel aga on nii kohanenud, et teda vist ei seganud. Ja mina olen pime.
Igatahes, pühapäeva hommikul ärkasime läbimärjana väga vara. Juba kell kaheksa olime õues plaaniga kinglust avastama minna. Jaisalmeri süda ongi üks suur kindlus. See on justkui meie vanalinn, müüri ja vahitornidega ümbritsetud. Ainult kõik on liiva kuldkollane ja ülimalt pisikeste detailideni lihvitud. Linn on väga ilus ja puhas. Ainus naljakas asi oli maapealne äravoolusüsteem. Neis tehiskraavides võis näha kilode viisi sigu hullamas ja süüa otsimas.
Käisime siis tunde ringi, turiste ründavaid müügimehi tõrjudes, aga sellegipoolest pankrotistudes. Sõime suurepärast lõunasööki koos vihmavarjukesega jäätisega kohas, millest ma poleks midagi oodata-loota osanud.
Leidsin võimaluse koju kingitusi saata, nii et oodake posti pooleteist kuu pärast, emme ja S. Sünnipäevakingitused on viimaks teel. Sorry hilinemise pärast. Ostsin suveniiriks ka ühe hõbeketi. Jaiselmer pidi kuulus olema oma hõbedatootmise poolest. EI teagi, kui hästi või halvasti meil kauplemine läks. Tundub, et kõige hullemini ei läinud, aga kaupmehed tegime sellegipoolest õnnelikuks. Mõne nudina saime naeruväärselt odavalt. Teiste eest küsiti hingehinda. Üks tädi jälitas mind oma ketikestega päeva jooksul kolm korda. Ta oli hommikul nõudnud, et temast ja ta lapsest pilti teeksin. Tegingi siis. Ise ta ütles, et ei taha raha. Aga siis hakkas nõudma, et talt midagi ostaksin. Ei andnud alla. Olin nagunii juba portsu samasuguseid jalakette ostnud. Ehk kuluvad ära. Ostsin ka kodustele veidi india maiustusi ning siis juba oligi aeg tagasiteele asuda. P.S. Ärge kunagi ostke masala-limonaadi, kui teil ei ole just vajadust okserefleksi esile kutsuda.
Koju saamisega oli kõige rohkem jama. Kuigi lasime oma hotelliperemehel kohe piletid ära broneerida, saime suure vaevaga kaks üksikut magamiskohta ja ühe istekoha. Kuigi ootasime viimase minutini ja püüdsime vahetada, ei läinud õnneks. Ainus muigama ajav asi selle juures oli väike tüdruk, kes tuli ootamatult mu jalga kallistama.
Üsna nõme variant oli see kolme eraldi koha värk, sest enam-vähem mugavalt saab koos ühel voodil istuda kaks inimest ja seega juhtuski nii, et Emmanuel keeldus oma pikki koibi meie kõrvale pigistamast ja veetis üle kaheteist tunni üksi. Mul oli temast nii kahju. Kahesel voodil saime eelmisel päeval väga edukalt kolmekesi leotada.
Natuke kartsin ka Vaibhaviga kahekesi jääda. Mitte, et ta midagi teeks, aga ta oli ligi ööpäeva mossitanud ja olin üsna kindel, et minu pärast. Õigemini ebaedu pärast minu ära rääkimisel. No ta lihtsalt ei taha aru saada, et ma ei ole hetkel vallaline ega suhtest temaga huvitatud. Ta on tore inimene, aga ma ei usu, et meist kunagi midagi enamat kui sõbrad saavad.
Õhtu oli aga üllatavalt tore. Ta muutus taas jutukaks ja ütles mulle otse näkku, et on üle viie aasta tõsiselt armunud. Minusse. Ma küll ei tahtnud uskuda, aga ta ei andnud alla. Niisiis rääkisime ausalt suhetest ja oma kogemustest. Tema muudkui üritas mind veenda, et tema on mulle see ainus ja õige ja mina üritasin teda veenda, et ma ei ole seda teps mitte. Tema tahab, et ma Ahmedabadi koliksin, kuid mainis ka korra võimalust ise minu pärast lähemale kolida. Tema viimane pakkumine oli, et otsib mulle ja mu poisssõbrale mõlemale Ahmedabadi ägedama töö, et me vaid sinna koliksime. Rõhuga minul siis. Hullumeelne. Igatahes palus ta mul kindlasti teada anda, millal avaldusi poisssõbra vabale ametipostile vastu võtma hakkan.
Tänane hommik oli ka hullumeelne. Buss, millel oli kiri Pandya Bridge (Baroda peamine erabusside peatus) ja mis müüs meile piletid Barodasse, ei sõitnudki Barodasse. Tore eks. See, et plaanitust kaks tundi hiljem koju jõudsin ja hotelliomaniku poolt heaks restoraniks nimetatud söögikoht kiiretee ääres eluohtlikuks urkaks osutus, ei ole üldse mainimist väärt. Hoopis murelikumaks tegi koidukumas kodulinnast mööda sõitmine ja umbes kaksteist kilomeetrit eemal (Manu märgatud kilomeetripostide kohaselt) keset pärapõrgut bussist maa panemine. Vahetult enne olime kuulnud, et buss peatub linnast kaheksa kilomeetri kaugusel, et siis edasi sõita Suratisse. Kohe kindlasti ei tahtnud me lõpuni kaasa teha seda reisi. Oli jälle olukord, kus oleks võinud nutta või naerda. Valisime seekord veel naermise ja kommenteerisime iga järgmist jaburust ainsa sõnaga – India. Sest miks muidu sõidab buss sinu linnast mööda, aga ei või korraks seisma jääda enne, kui on 12km eemal? Või miks sealt imekombel leitud rikšajuht, mida ühe Dima Bilani koopiaga jagama pidime, meid hingehinna eest läbi terve linna koju viib, kuigi olen siiani üsna veendunud, et õigelt poolt minnes oleksin maksimaalselt viieteist minutiga esimesena kodus olnud. Meie aga lähenesime linnale vastassuunast. Võite arvata, kes võitis antud monopoolses situatsioonis hinnavõitluse. Maksin kõvasti üle, et jõuda koju kaks tundi hiljem, käia duši all, öelda Sandyle tsau ja otsida uus rikša, et tööle saada. Oleks siis järgminegi rikšajuht aus mees olnud, aga ei. Seega sain vihastada ja pikalt jalutada, sest ta viskas mu ainult ristmikuni ja väitis, et olingi seda küsinud. Nii kõrini on sellest, et nad ei saa isegi oma piirkonna tänavanimedest aru. Nii tahaks koju tuttu. Öösel magasin bussis vaid 5 tundi, ma pakun. Aga jah. Iseenesest oli väga tore ja mõnus nädalavahetus. Esimene kahepäevane puhkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar