Viimaks ometi
Tööpäev oli nagu tööpäevad ikka. Enam ei mäletagi, mida täpselt eile tegin, aga päeva tipphetk oli see, kui sain oma kaamera viimaks tagasi. Higistasin kõvasti, kas julgen jälle varem ära küsida, aga lõpuks ei jäänud muud üle kui julgus kokku võtta ja polnud mingeid probleeme. Sõitsin siis rikšaga elu eest linna ühest otsast teile, pidevalt Piyushiga smsides. Esimese ehmatusega avastasin, et ikka kaamera ei tööta, aga õnneks oli piisavalt taipu teisi patakaid proovida. Otseloomulikult oli keegi minu omad tühjaks kulutanud. Uutega hakkas kohe tööle ja viimaks saan jälle iga kell pildistada mida iganes tahan. Olen oma kaamerast nii kaua eemal olnud, et enam ei tule sätete valimine automaatselt välja. Peab kohe mõtlema.
Õhtu oli ka tore. Sain kinnitust oma oletusele, et üle tee jalutamisega võib rikša hinnalt kõva kolmandiku kokku hoida, sest mõni neist on ikka nõus sinu hinnaga. Kodus kokkasin pool õhtut jälle. Kuidagi alati juhtub nii, et kui mina kokkan end higiseks, siis saab vesi otsa ja pessu ei saa, aga ma enam ei hooligi sellest nii väga. Kui saan kasvõi korra päevas duši alla, siis tunnen end juba enam-vähem inimesena. Keset kokkamist käis Harsh korraks ära ja täi mulle küsimatagi tagasi tulles jäätise. Sellistel hetkedel mõtlen, et armastan teda nii-nii väga. Et ta on nii mega. Kuni järgmise korrani, kuni ta mu vihale ajab. Aga pole viga. Ma valin alati kirgliku suhte koos selle plusside ja miinustega igavuse asemel.
Küpsetasime jälle kooki. Seekord ühendasin Sandyle kasuliku mulle kasulikuga ja panin ta end assisteerima. Väikseke oli nii elevil. Tegi muudkui pilte ja kirjutas üles, mida me täpselt tegime. Kui ta veel kuulis, et pidin koostisained siin Indias ise avastama ja kodust retsepti kõvasti kohandama, siis sai minust vist väikestviisi jumalus tema jaoks.
Igatahes saime taaskord mega koogiga hakkama, mida siis vastu ööd viiekesi maas istudes ja kahvliga otse koogitaldrikult nokkisime. Minu meelest pole paremat viisi koogi söömiseks. Katharinale muidugi oli taldrikute mitte kasutamine üsna šokeeriv, aga sellegipoolest tundub, et kõik nautisid seda.
Öö oli ka mega. Selle erandiga, et sain end keset ööd kiruda kõvasti, et jälle unustasin malaariarohtu õigel ajal võtta. Vahel tundub, et toitungi siin rohtudest ja osa siis kipub ununema. Keset ööd närvitsedes ja kiiruga rohtu otsides muidugi ei leidnud jälle õiget pakendit ning olin taas sunnitud uue avama. Loodan vaid, et ei kaota siin midagi ära. Ei kujuta ettegi, kust uue asemele saaks. Kahtlen, et siin samasid rohtusid on. Aga mega oli ta sellepärast, et tunnen, et muutusime jälle lähedasemaks üksteisele. Ja ma ei räägi seksist. Ta võib norida mind palju tahab, aga see on midagi muud. Juba ammu olen punktis, kus tunnen, et teeksin tema heaks kes teab mida. See tundub hetkel nii õige ja hea. Igasugused teised mehepojad mu peas on taandunud kusagile kaugele muigama ajavateks mälestusteks. Enamus neist on vist ka alla andnud katsetes minu südant ja tähelepanu võita. Aga sõpradest kui sellistest ma loobuda ei kavatse.
***
Tagasiteel ülesmäge vist
Mõõn hakkab läbi saama. Ma väga-väga loodan. Töö on huvitav enamasti. Töökaaslased on toredad. Sõbrad on armsad. Ilm on ka okei. Õhtuti olen küll väga väsinud, aga pole hullu. Ma jaksan veel. Täna saime ka Sandyga veidi paremini tuttavaks, kui esmakordselt kahekesi aega veetsime (erandiks eilne kokkamine). Rääkisime oma elust. Mind paneb ikka muigama, kui süütuke ta veel on. Ja kui siiras – nagu väike laps. Kohati tunnen, et mul on fänn. Ja mul on temast kahju. Lihtsalt loodan, et ta ei saa ise aru, kuidas talle tööl liiga tehakse. Pakun, et olenemata algsest lubadusest, ei saa tema küll ühestki tööreisist ega olulisest üritusest osa. Nüüd jälle kutsuti mind ja Katharinat homseks ühele üritusele. Puhtalt rassistlikel kaalutlustel. Ühest küljest on mul hea meel, et saan siiski üht-teist kogeda, aga teisest küljest on kahju, et see toimub kellegi teise arvelt.
Uskuge või mitte, et aga mul polegi rohkem midagi öelda.
Tööpäev oli nagu tööpäevad ikka. Enam ei mäletagi, mida täpselt eile tegin, aga päeva tipphetk oli see, kui sain oma kaamera viimaks tagasi. Higistasin kõvasti, kas julgen jälle varem ära küsida, aga lõpuks ei jäänud muud üle kui julgus kokku võtta ja polnud mingeid probleeme. Sõitsin siis rikšaga elu eest linna ühest otsast teile, pidevalt Piyushiga smsides. Esimese ehmatusega avastasin, et ikka kaamera ei tööta, aga õnneks oli piisavalt taipu teisi patakaid proovida. Otseloomulikult oli keegi minu omad tühjaks kulutanud. Uutega hakkas kohe tööle ja viimaks saan jälle iga kell pildistada mida iganes tahan. Olen oma kaamerast nii kaua eemal olnud, et enam ei tule sätete valimine automaatselt välja. Peab kohe mõtlema.
Õhtu oli ka tore. Sain kinnitust oma oletusele, et üle tee jalutamisega võib rikša hinnalt kõva kolmandiku kokku hoida, sest mõni neist on ikka nõus sinu hinnaga. Kodus kokkasin pool õhtut jälle. Kuidagi alati juhtub nii, et kui mina kokkan end higiseks, siis saab vesi otsa ja pessu ei saa, aga ma enam ei hooligi sellest nii väga. Kui saan kasvõi korra päevas duši alla, siis tunnen end juba enam-vähem inimesena. Keset kokkamist käis Harsh korraks ära ja täi mulle küsimatagi tagasi tulles jäätise. Sellistel hetkedel mõtlen, et armastan teda nii-nii väga. Et ta on nii mega. Kuni järgmise korrani, kuni ta mu vihale ajab. Aga pole viga. Ma valin alati kirgliku suhte koos selle plusside ja miinustega igavuse asemel.
Küpsetasime jälle kooki. Seekord ühendasin Sandyle kasuliku mulle kasulikuga ja panin ta end assisteerima. Väikseke oli nii elevil. Tegi muudkui pilte ja kirjutas üles, mida me täpselt tegime. Kui ta veel kuulis, et pidin koostisained siin Indias ise avastama ja kodust retsepti kõvasti kohandama, siis sai minust vist väikestviisi jumalus tema jaoks.
Igatahes saime taaskord mega koogiga hakkama, mida siis vastu ööd viiekesi maas istudes ja kahvliga otse koogitaldrikult nokkisime. Minu meelest pole paremat viisi koogi söömiseks. Katharinale muidugi oli taldrikute mitte kasutamine üsna šokeeriv, aga sellegipoolest tundub, et kõik nautisid seda.
Öö oli ka mega. Selle erandiga, et sain end keset ööd kiruda kõvasti, et jälle unustasin malaariarohtu õigel ajal võtta. Vahel tundub, et toitungi siin rohtudest ja osa siis kipub ununema. Keset ööd närvitsedes ja kiiruga rohtu otsides muidugi ei leidnud jälle õiget pakendit ning olin taas sunnitud uue avama. Loodan vaid, et ei kaota siin midagi ära. Ei kujuta ettegi, kust uue asemele saaks. Kahtlen, et siin samasid rohtusid on. Aga mega oli ta sellepärast, et tunnen, et muutusime jälle lähedasemaks üksteisele. Ja ma ei räägi seksist. Ta võib norida mind palju tahab, aga see on midagi muud. Juba ammu olen punktis, kus tunnen, et teeksin tema heaks kes teab mida. See tundub hetkel nii õige ja hea. Igasugused teised mehepojad mu peas on taandunud kusagile kaugele muigama ajavateks mälestusteks. Enamus neist on vist ka alla andnud katsetes minu südant ja tähelepanu võita. Aga sõpradest kui sellistest ma loobuda ei kavatse.
***
Tagasiteel ülesmäge vist
Mõõn hakkab läbi saama. Ma väga-väga loodan. Töö on huvitav enamasti. Töökaaslased on toredad. Sõbrad on armsad. Ilm on ka okei. Õhtuti olen küll väga väsinud, aga pole hullu. Ma jaksan veel. Täna saime ka Sandyga veidi paremini tuttavaks, kui esmakordselt kahekesi aega veetsime (erandiks eilne kokkamine). Rääkisime oma elust. Mind paneb ikka muigama, kui süütuke ta veel on. Ja kui siiras – nagu väike laps. Kohati tunnen, et mul on fänn. Ja mul on temast kahju. Lihtsalt loodan, et ta ei saa ise aru, kuidas talle tööl liiga tehakse. Pakun, et olenemata algsest lubadusest, ei saa tema küll ühestki tööreisist ega olulisest üritusest osa. Nüüd jälle kutsuti mind ja Katharinat homseks ühele üritusele. Puhtalt rassistlikel kaalutlustel. Ühest küljest on mul hea meel, et saan siiski üht-teist kogeda, aga teisest küljest on kahju, et see toimub kellegi teise arvelt.
Uskuge või mitte, et aga mul polegi rohkem midagi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar