Pärast kohutavat bussisõitu ja teist veidi luksuslikumat, aga ülimalt pikka sõitu, on tõeline taevas, kui üle kuu aja sooja dušši alla minna saad.
Hotell on tõeliselt luksuslik Swaroop Vilas. Googeldage. Meie tuba avaneb imeilusasse siseaeda. Üritan laenatud fotokaga hiljem pilte ka teha. Tuba on konditsioneeritud lausa külmaks ja esimest korda oli eile öösel ka õues külm – kakskümmend kaks kraadi. Siin on peaaegu et haudvaikus, mis on tõeliselt teretulnud vaheldus eilsele bussireisile, mil bussijuht kogu aeg kõrvulukustavat signaali andis. Mul olid närvid nii püsti, et tahtsin talle kallale minna signaali kuritarvitamise eest, aga siinmail on autode peal sildid „Palun anna signaali, ok“. Magasin superhästi päris teki all, aga olin ärgates ikka väsinud. Seega alustasin hommikul vannitoa ukse lammutamisega ning olin õnnelik, et toas üksi ei olnud. Muidu ehk oleksingi vannituppa jäänud. Või vähemalt kuni uni kadunuks ja mõistus taastuks. Nüüd siis ootame esimesi nõustamishuvilisi ja loodame, et vahelduv vihm neid ära ei hirmuta. Naljakas on see, et sõin hommikust, aga ikka on nälg. Ei tahtnud imelikult palju ka süüa, sest see seltskond siin sööb harukordselt mõõdukalt. Aga mul jäid eile põhimõtteliselt kõik söögikorrad vahele ja asendusid snäkkidega. Üritasin õhtul Harshi norida, et juba ostavad mulle teised mehed jäätist tema asemel, aga kahjuks sõnumid ei läinud läbi.
Nii mõttetu päev siiani. Kell hakkab kaks saama ja mitte ükski kella kümnest kaheteistkümneni planeeritud intervjuudest ei ole veel aset leidnud. Nüüd ootame, et need mõned huvilised enne nelja välja ilmuksid. Vähemalt magasin julmalt hommikusöögist siiani. Ja ikka olen väsinud. Aga vähemalt ei hoidnud end asjatult vägisi ärkvel.
Sain just ühe hüvastijätusõnumi. Keegi tahtis personaalselt mulle head aega öelda ja teatada, et lahkub Indiast, aga loodetavasti kohtume veel. Närvi ajav osa on see, et ta ei kirjutanud nime alla ja ma ei suutnud oma telefonist seda numbrit üles leida. Ja ma ei saa ju vastu kirjutada, et kes sa oled. Oletan, et oli Nhung, aga ei ole kindel.
Oeh. Ilm on ilusaks läinud ja saan aias paljajalu kõndida ning nüüd blogi kirjutada. Midagi targemat nagunii teha ei ole. Ahmedabadi meeskond on nii uhke, et neil on kõik palju paremini korraldatud, aga ma ei usu, et lukshotellidega reis teise osariiki ära tasub vaid maksimaalselt mõne intervjuu pärast. Intervjuu ei garanteeri ju veel liitumist ka. Tahaks linna peale minna. Loodetavasti läheme kell neli lõunat sööma ja siis välja. Kaua me ikka toas asjatult ootame. Seal on külm ja pime ja ma tunnen end päev päevalt India kliimaga õues aina paremini. Loodetavasti peab tehnika ka vastu. Ja loodetavasti teised päevad on edukamad. Ma ei tea, miks nad intervjueeritavatega konkreetseid aegu kokku ei lepi. Või oleks see Indias mõttetu nagunii?
Igatahes, täna tegime kaks intervjuud. Ma ei pea eriti midagi rääkima ja seega ei saa ka meie kampust üldse reklaamida. Oleks ka väga veider lihtsalt vahele segada. Ja ikka ilmneb informatsioonilisi erinevusi. Ja ma ei suuda ka mitte vastu vaielda, kui oman teistsugust teavet. Samas tihti on nii, et kõik on ikkagi sõnastamise küsimus, aga ka nii keeruliseks aetud, et oma inimesed on seda erinevalt tõlgendanud ja nüüd võibki erinevatest allikatest erinevaid asju välja lugeda.
Unustasin teile eilsest geograafianaljast rääkida. Minu jaoks on see naljakas, aga nad teavad ise ka, et neil on kontoris ülisuur laelamp, mille peal vigaste siltidega maailmakaart. Ja need pole väiksed vead. Lõuna-Ameerika on kuulutatud Ameerikaks, Põhja-Ameerika Venemaaks, Venemaa Hiinaks, London ja UK asuvad mõlemad eraldi ja kusagil euroopa maismaal. Gröönimaa on Green Land. Hea, et nad vähemalt India õigesse kohta panna oskasid. Aga ma ei saa aru, kuidas üks immigratsiooniga tegelev firma sai üldse sellise töö vastu võtta. Väga halb reklaam ju. Nüüd nad peavad selle ikka välja vahetama. Naljanumber.
Tänane päev oli igatahes pettumus. Oletasin, et tuleb tihe tööpäev, aga tegelikult ju molutasime ja siis lubatud linnatuur kujutas endast jalutuskäiku pimedas ümber ühe tiigi paduvihma ajal ja siis Big Bazaari külastust. Ainus huvitav elamus oli tänaval maisitõlvikute küpsetamise jälgimine. Poisid ostsid meile ka küsimata tõlvikud ja on vist siiani solvunud, et keeldusin seda suhu panemast. Aga kuidas nad aru ei saa? Pool rahvast keelab mul restoraniski liha süüa ja nemad tahavad, et ma sööks midagi, mida küpsetatakse räpasel pannil pesemata kätega vihma ajal õues tuha sees. Nagu tõsiselt. Ma ei saanud viisakusest oma tervisega nii palju riskida. See, et toitu küpsetati, ei garanteeri ju veel midagi. Võib-olla nemad on tõesti nii immuunsed siinsete bakterite suhtes, et jäävad terveks, aga me ei ole võrdsetel positsioonidel. Ootasin ka välja sööma minemist, aga pärast kallite šokolaadikommide, mil pole Indiaga midagi pistmist, ostmist tulime tagasi hotelli ja nüüd loodan, et millalgi tuuakse süüa. Lõunasöök oli küll hea ja hommikusöök ka ok, aga täna on mul millegipärast tappev nälg. Ja ma oleksin ikkagi tahtnud mitte room service’it kasutada, vaid kusagil mujal õhtustada, aga nüüd nad vist ei julge enam üldse minu pärast väljas süüa. Et ei saa kontrollida toidu värskust, öeldi mulle. Nojah. Mida iganes. Loodan homme hommikul kasvõi pooleks tunniks hotelli territooriumilt minema pääseda, et kasvõi mõned pildid teha ja veidigi ümbrust näha. Hotell on küll ilus, aga ma ei saagi muidu midagi Udaipurist teada ja kes teab, kas ja millal siia uuesti satun.
Viimaste uudiste kohaselt sõidame siiski homme Jaipuri. Eks näis. Minu jaoks pole väga vahet. Loodan lihtsalt, et reisime valgel ajal ja näen veidigi indiat. Nii tahaks, et mul oleks natukenegi aega päevavalges üksi ringi käia. Nii tahaks väikestesse tänavapoodidesse ilma, et peaks stressama, kas mu kaaslased on surmani tüdinenud või lihtsalt eelistaksid steriilseid kaubamajasid. Aga India ei ole ju see koht, kuhu keegi steriilsete kaubamajade järele tuleb. Neid on kodus piisavalt. Lihtsalt tänavatoitu üritan vältida. Kookosed olid piisavalt eksootilised. Mais ja tänavalt – tänan, ei. Kõik olid kadedad ja ütlesid, et mul saab sellel reisil nii lõbus olema. Oleks vaid nii. Tahaks kodulinna tagasi.
Õhtu lõppes päris toredasti. Vaatasime Atuliga India’s Got Talent’it ja muid sarju, proovisime kõiki šokolaade ja siis vastu ööd, kui restoran juba ametlikult kinni oli, läksime õhtust sööma. Olime juba valmis tühja kõhuga jääma, kui põrkasime kokku selle hotelli omaniku või kellegi muu tähtsaga, kes ütles, et tema hotellis peavad külalised süüa saama millal iganes nad tahavad ja nii siis pididki restorani töötajad meie pärast pikemalt tööl olema.
Söögiga sai ka nalja. Olen siin ainus lihahimuline, mis tekitab mulle pidevalt süümekaid, aga tellisin ikka magushapu kana. Muidugi ei vaevunud keegi mulle ütlema, et täpselt selle ilma ühegi lisandita saangi. No tore. Nokkisin siis pehmeid liha- ja ananassi tükke kastme seest, kuni kõht täis sai ja siis veel rääkisin pikalt Harshiga, kes on kodus haige. Meile mõlemale hullult meeldib vaielda, nii et seda me tegimegi. Tema kodus voodis ja mina hotelli aias pidevalt muru sisse vajumas. Ja siis saabus tõeliselt rahuliku unega öö.
Hotell on tõeliselt luksuslik Swaroop Vilas. Googeldage. Meie tuba avaneb imeilusasse siseaeda. Üritan laenatud fotokaga hiljem pilte ka teha. Tuba on konditsioneeritud lausa külmaks ja esimest korda oli eile öösel ka õues külm – kakskümmend kaks kraadi. Siin on peaaegu et haudvaikus, mis on tõeliselt teretulnud vaheldus eilsele bussireisile, mil bussijuht kogu aeg kõrvulukustavat signaali andis. Mul olid närvid nii püsti, et tahtsin talle kallale minna signaali kuritarvitamise eest, aga siinmail on autode peal sildid „Palun anna signaali, ok“. Magasin superhästi päris teki all, aga olin ärgates ikka väsinud. Seega alustasin hommikul vannitoa ukse lammutamisega ning olin õnnelik, et toas üksi ei olnud. Muidu ehk oleksingi vannituppa jäänud. Või vähemalt kuni uni kadunuks ja mõistus taastuks. Nüüd siis ootame esimesi nõustamishuvilisi ja loodame, et vahelduv vihm neid ära ei hirmuta. Naljakas on see, et sõin hommikust, aga ikka on nälg. Ei tahtnud imelikult palju ka süüa, sest see seltskond siin sööb harukordselt mõõdukalt. Aga mul jäid eile põhimõtteliselt kõik söögikorrad vahele ja asendusid snäkkidega. Üritasin õhtul Harshi norida, et juba ostavad mulle teised mehed jäätist tema asemel, aga kahjuks sõnumid ei läinud läbi.
Nii mõttetu päev siiani. Kell hakkab kaks saama ja mitte ükski kella kümnest kaheteistkümneni planeeritud intervjuudest ei ole veel aset leidnud. Nüüd ootame, et need mõned huvilised enne nelja välja ilmuksid. Vähemalt magasin julmalt hommikusöögist siiani. Ja ikka olen väsinud. Aga vähemalt ei hoidnud end asjatult vägisi ärkvel.
Sain just ühe hüvastijätusõnumi. Keegi tahtis personaalselt mulle head aega öelda ja teatada, et lahkub Indiast, aga loodetavasti kohtume veel. Närvi ajav osa on see, et ta ei kirjutanud nime alla ja ma ei suutnud oma telefonist seda numbrit üles leida. Ja ma ei saa ju vastu kirjutada, et kes sa oled. Oletan, et oli Nhung, aga ei ole kindel.
Oeh. Ilm on ilusaks läinud ja saan aias paljajalu kõndida ning nüüd blogi kirjutada. Midagi targemat nagunii teha ei ole. Ahmedabadi meeskond on nii uhke, et neil on kõik palju paremini korraldatud, aga ma ei usu, et lukshotellidega reis teise osariiki ära tasub vaid maksimaalselt mõne intervjuu pärast. Intervjuu ei garanteeri ju veel liitumist ka. Tahaks linna peale minna. Loodetavasti läheme kell neli lõunat sööma ja siis välja. Kaua me ikka toas asjatult ootame. Seal on külm ja pime ja ma tunnen end päev päevalt India kliimaga õues aina paremini. Loodetavasti peab tehnika ka vastu. Ja loodetavasti teised päevad on edukamad. Ma ei tea, miks nad intervjueeritavatega konkreetseid aegu kokku ei lepi. Või oleks see Indias mõttetu nagunii?
Igatahes, täna tegime kaks intervjuud. Ma ei pea eriti midagi rääkima ja seega ei saa ka meie kampust üldse reklaamida. Oleks ka väga veider lihtsalt vahele segada. Ja ikka ilmneb informatsioonilisi erinevusi. Ja ma ei suuda ka mitte vastu vaielda, kui oman teistsugust teavet. Samas tihti on nii, et kõik on ikkagi sõnastamise küsimus, aga ka nii keeruliseks aetud, et oma inimesed on seda erinevalt tõlgendanud ja nüüd võibki erinevatest allikatest erinevaid asju välja lugeda.
Unustasin teile eilsest geograafianaljast rääkida. Minu jaoks on see naljakas, aga nad teavad ise ka, et neil on kontoris ülisuur laelamp, mille peal vigaste siltidega maailmakaart. Ja need pole väiksed vead. Lõuna-Ameerika on kuulutatud Ameerikaks, Põhja-Ameerika Venemaaks, Venemaa Hiinaks, London ja UK asuvad mõlemad eraldi ja kusagil euroopa maismaal. Gröönimaa on Green Land. Hea, et nad vähemalt India õigesse kohta panna oskasid. Aga ma ei saa aru, kuidas üks immigratsiooniga tegelev firma sai üldse sellise töö vastu võtta. Väga halb reklaam ju. Nüüd nad peavad selle ikka välja vahetama. Naljanumber.
Tänane päev oli igatahes pettumus. Oletasin, et tuleb tihe tööpäev, aga tegelikult ju molutasime ja siis lubatud linnatuur kujutas endast jalutuskäiku pimedas ümber ühe tiigi paduvihma ajal ja siis Big Bazaari külastust. Ainus huvitav elamus oli tänaval maisitõlvikute küpsetamise jälgimine. Poisid ostsid meile ka küsimata tõlvikud ja on vist siiani solvunud, et keeldusin seda suhu panemast. Aga kuidas nad aru ei saa? Pool rahvast keelab mul restoraniski liha süüa ja nemad tahavad, et ma sööks midagi, mida küpsetatakse räpasel pannil pesemata kätega vihma ajal õues tuha sees. Nagu tõsiselt. Ma ei saanud viisakusest oma tervisega nii palju riskida. See, et toitu küpsetati, ei garanteeri ju veel midagi. Võib-olla nemad on tõesti nii immuunsed siinsete bakterite suhtes, et jäävad terveks, aga me ei ole võrdsetel positsioonidel. Ootasin ka välja sööma minemist, aga pärast kallite šokolaadikommide, mil pole Indiaga midagi pistmist, ostmist tulime tagasi hotelli ja nüüd loodan, et millalgi tuuakse süüa. Lõunasöök oli küll hea ja hommikusöök ka ok, aga täna on mul millegipärast tappev nälg. Ja ma oleksin ikkagi tahtnud mitte room service’it kasutada, vaid kusagil mujal õhtustada, aga nüüd nad vist ei julge enam üldse minu pärast väljas süüa. Et ei saa kontrollida toidu värskust, öeldi mulle. Nojah. Mida iganes. Loodan homme hommikul kasvõi pooleks tunniks hotelli territooriumilt minema pääseda, et kasvõi mõned pildid teha ja veidigi ümbrust näha. Hotell on küll ilus, aga ma ei saagi muidu midagi Udaipurist teada ja kes teab, kas ja millal siia uuesti satun.
Viimaste uudiste kohaselt sõidame siiski homme Jaipuri. Eks näis. Minu jaoks pole väga vahet. Loodan lihtsalt, et reisime valgel ajal ja näen veidigi indiat. Nii tahaks, et mul oleks natukenegi aega päevavalges üksi ringi käia. Nii tahaks väikestesse tänavapoodidesse ilma, et peaks stressama, kas mu kaaslased on surmani tüdinenud või lihtsalt eelistaksid steriilseid kaubamajasid. Aga India ei ole ju see koht, kuhu keegi steriilsete kaubamajade järele tuleb. Neid on kodus piisavalt. Lihtsalt tänavatoitu üritan vältida. Kookosed olid piisavalt eksootilised. Mais ja tänavalt – tänan, ei. Kõik olid kadedad ja ütlesid, et mul saab sellel reisil nii lõbus olema. Oleks vaid nii. Tahaks kodulinna tagasi.
Õhtu lõppes päris toredasti. Vaatasime Atuliga India’s Got Talent’it ja muid sarju, proovisime kõiki šokolaade ja siis vastu ööd, kui restoran juba ametlikult kinni oli, läksime õhtust sööma. Olime juba valmis tühja kõhuga jääma, kui põrkasime kokku selle hotelli omaniku või kellegi muu tähtsaga, kes ütles, et tema hotellis peavad külalised süüa saama millal iganes nad tahavad ja nii siis pididki restorani töötajad meie pärast pikemalt tööl olema.
Söögiga sai ka nalja. Olen siin ainus lihahimuline, mis tekitab mulle pidevalt süümekaid, aga tellisin ikka magushapu kana. Muidugi ei vaevunud keegi mulle ütlema, et täpselt selle ilma ühegi lisandita saangi. No tore. Nokkisin siis pehmeid liha- ja ananassi tükke kastme seest, kuni kõht täis sai ja siis veel rääkisin pikalt Harshiga, kes on kodus haige. Meile mõlemale hullult meeldib vaielda, nii et seda me tegimegi. Tema kodus voodis ja mina hotelli aias pidevalt muru sisse vajumas. Ja siis saabus tõeliselt rahuliku unega öö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar