Nii. Poisid tulid kella viie paiku ja seekord olin tõsiselt kuri. Me mõlemad Katharinaga olime, aga mina ütlesin kõik, mida mõtlesin, välja ka. Arvan, et see siiski ei jõudnud neile päris lõpuni kohale, et arusaadav, et vahel asjad ei suju ning aega kulub rohkem, aga kui keegi ootab su järgi, siis ole hea ja helista talle. Mitte ära helista pool viis, et küsida, kas oleme juba käinud kusagil lõunat söömas. Otseloomulikult mitte, kui olime tunde oodanud, et nad kohe-kohe naasevad. Kohe tükk aega õiendasin nendega. Mitte, et sellest kasu oleks olnud. Mudit ütles hoopis ootamatult, et tal on mingi kiire töötähtaeg kuklas. Huvitav, kuidas ta selle alles vahetult enne avastas? Ise ju oli plaaninud meiega linnast välja tulla.
Igatahes, selle vaidluse keskel sain ka uue India kogemuse. Meie teise korruse trepimademelt vaatas mulle vastu koer. Jah. Päriselt ka. Meil pole ju kellelgi koeri, aga tüüp oli lihtsalt uksest sisse jalutanud ja otse trepist üles põrutanud. Mina olin ka üsna põrutatud. Sisalikud veel, aga koer ka? Tänan, ei.
Igatahes, lõpuks otsustasime, maksku mis maksab, kahekesi enne pimedat vanalinnagi jõuda ja küll me olime rahul, et läksime. Poisid väitsid küll, et see on paha mõte, aga meil oli nii tore. Ostsime natuke vajalikke ja natuke ebavajalikke asju. Surusime võõrastel soovijatel kätt. Külastasime pisikesi rikaste inimeste ehitatud templeid ja saime kaasa suhkrut. Ainus nõme osa selles maagilises pisipoodide linnaosas on raisakotkastena käituvad poodnikud, kes valget inimest muudkui sisse tõmmata üritavad ja zombisid meenutavad kerjuslapsed, kes sind mitu tänavavahet jälitavad ja pidevalt patsutavad, et sa neid ikka kindlasti tähele paneks. Ja kuigi mul on neist ideoloogiliselt kahju, tahaks juba väga sitasti öelda. Tahaks end järskude liigutustega lahti rebida.
Käisin ka avalikus vetsus. Pidevad kõhuprobleemid on ikka väga tüütud. Kusjuures ei olnudki väga hull. Kui välja arvata, et potti polnud, valgust polnud, kätepesemisvõimalust polnud ja uks paistis läbi.
Õhtu oli jälle nunnu ja öö kuum. Kui ma pidevalt seaks ei peaks vihastama teiste asjade pärast nagu näiteks pesus rohkem rikutud saanud riided, siis võiks öelda, et olen tõeliselt õnnelik siin. Huvitav, millal kõik paika loksub? Ma ei jõua enam ära oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar