august 09, 2010

8. august

Täna on ka veidi naljakas päev. Hommikust rääkisin juba eelmisest postituses, aga tänase päevaga kaasneb veel üks eriline dimensioon. Ei, ma ei ole unustanud, kelle sünnipäev täna on. Tahaks Talle kõigest hoolimata südamest õnne uueks aastaks soovida, aga mul ei ole tema viimast telefoninumbrit ja poste netipulgast mul mõistus üle ei käi. Eks näis… Huvitav, mida Ta täna teeb? Kas ta üldse ootab, et ma teda meeles peaksin? Võib-olla eelistaks ta, kui ma ühendust ei võtaks. Aga ma ei viitsi mingeid lapsikuid mänge mängida stiilis: ma ei räägi sinuga ja teen demonstratiivselt nii või naa. Teen nii, nagu õigeks pean. Igatahes… kui sa seda loed – millesse ma väga ei usu – siis tea, et ma tahtsin sulle õnne soovida, aga võib-olla ei õnnestunud ühelgi teisel moel.
Nüüd istun esimest korda katuseterrassil ja ootan poisse, kes kella ei tunne, tagasi. Vastik India aeg. Tahaks vähemalt kella, mis seda tõlgendada oskaks. Õues sajab seenevihma ja ma palvetan, et arvuti vastu peaks, aga tuppa ka minna ei taha. Vabad päevad on lihtsalt nii haruldased ja ma kavatsen neid maksimaalselt nautida. Ma ei tahagi rabeleda. Muideks, see katuseterrass on veel kaks korda suurem kui Akota hiiglaslik terrass. Ülivägev oleks siin pikutada ja tähti vaadata, aga saaste tõttu vist ei näe neid nagunii. Ainult nende vaste põhjanaelale paistab. Selles olen kindel.

Kommentaare ei ole: