Super päev
Te ei kujuta ette, kuidas ma olen vajanud sellist puhkepäeva nagu täna. Ei morjendanud isegi see, et sadist Harsh mu kell kuus hommikul üles ajas põhjendusega, et kuna ma plaanin linnast välja tripile minna, siis peaksin olema põnevil ja unetu või vähemalt valmistuma reisiks. Ja et üleüldse tema tahab teed ja hommikusööki voodisse. Mingu kanni. Aga kuna ta suutis siiski mu une ära ajada, siis serveerisin talle kell kuus hommikul läbi une krõbinaid. Mitte, et ta sellest väga vaimustuses oleks olnud.
Igatahes, ühel hetkel oli aeg päriselt ka nii kaugel, et pidin teistega rohkem tsiviliseeritud kohas kokku saama. Harsh viis mu ära ja käskis kontrollida veel üle, kas kõik plaanid on ikka jõus. Ütlesin, et nagunii olen Indias õppinud arvestama juba 50:50 tõenäosusega, et midagi juhtub. Mingid pooletunnised või paaritunnised hilinemised ei ole üldse põhjus ärritumiseks siin. Helistasin siis Sujitile ja tema ütles, et kas ma ei saanud sõnumit plaanimuutuse kohta kätte? Ma olin juba tulikuri, et kas tõesti läkski nii, et sattusin jälle halvema 50 protsendi hulka ning valmistusin Harshile ütlema, et ta võib mu koju tagasi viia, kui Sujit uuesti helistas ja ütles, et tegi nalja ning tuleb mulle kahe minuti pärast järele. Oli alles kergendus. Te ei kujuta ettegi. Pettumus iseendas ja pettunud olemine on üks asi, aga teistes haletsuse esile kutsumine või teistele pettumuse valmistamine on sada korda hullem minu jaoks. Seega Harsh isegi ei tea veel, kui mitu korda mu emotsioonid hommikul seinast seina käisid, sest tema rääkis samal ajal oma telefoniga.
Igatahes, ka transpordivahendid olid vahepeal taas muutunud. Läksime kümnekesi, auto ja kahe motikaga. Kuigi oleksin motikat eelistanud, arvan, et mul vedas, et sattusin konditsioneeriga autosse. Nimelt Mirela ülemus laenas oma autot ja juhti. Mul oli küll tollest tüübist veidi kahju, sest arvatavasti lootis tema ka pühapäeval puhata, aga ei. Tassi mingeid väljamaalasi mööda osariiki ringi, oota iga kivi ja kännu juures pool tundi ning loe ajalehte kolm korda edaspidi ja siis tagurpidi enne, kui tagasi koju teele asuda saad.
Aga mul oli tore päev. Champaner ehk meie reisi sihtkoht on üsna äge. Seal asub minu andmete kohaselt UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kindlus, meie osariigi ainus korralik mägi ja fakt on see, et imeliselt peene arhitektuuriga ehitised. Ei teagi nüüd täpselt, mida ma nägin. Ju olid need kõik osa kindlusest. Üks vähemalt oli kunagine mošee. Teise kohta täpselt ei tea. Ning nägime ka suurt detailselt planeeritud veevõtukohta, kuhu laskuvad erinevate tasemeteni viivad trepid, et inimesed saaksid mugavalt veele ligi olenemata veetasemest. Nägime ka nahkhiiri ja papagoisid ning kui kõik see ilu poleks haisenud nagu peldik, siis oleks võinud sinna pikemaks ajakski jääda.
Tahtsime küll ka koske näha, aga selgus, et see on liiga kaugel, et motikamehed nõustuksid ratastel sinna minema. Minu meelest on küll rattaga mõnusalt tuuline ja ei tohiks väga põhjust vinguda olla, aga ei tahtnud kellegi olemist sel toredal ilusa ilmaga päeval ebamugavaks teha.
Seega läksime mingisse hotelli lõunat sööma. Minu valitud pearoog oli küll juba nime poolest magus, aga ma poleks eluski oodanud, et Kashmiri Bulat vms võiks olla nagu riisipuding, mis sisaldab endas ka porgandi, india pähkli, ananassi ja lillkapsa tükke. Igatahes oli hea. Usaldan teinekordki Sujiti maitset, kuigi ise ei olnud ta nõus seda proovimagi.
Kuna jõudsime Barodasse tagasi üsna normaalsel ajal, siis ei tahtnud ma veel koju minna. Pealegi teadsin, et Emmanuel oli just üle elanud planeerimatu tarkusehammaste väljatõmbamise ja tahtsin teada, kas tal on kõik hästi. Oli pareminigi kui keegi oodata oskaks kahe hamba eemaldamisele järgnenud päeval. Ta ei tohtinud lihtsalt kõvasid asju süüa. Seega olime natuke aega tema juures. Jõudsin veel enne ja ka pärast temaga kohtumist suures koguses ahve näha, mis oli mega lahe ja ma olin nii õnnelik läbi terve päeva, et mu kaamera jälle terve ja koos minuga on. Lõpuks ometi saan teiel korralikke pilte ahvidest näidata. Üsna sürr on enda kõrval aia peal istumas näha kaheksat-kümmet pärdikut. Manu lubas üritada mind nende eest kaitsta, kui mõni mu kaamera peale protesteerima peaks. Tundus aga, et pigem nad kardavad seda asja. Ju on halbu kogemusi.
Igatahes, ta andis mulle peaaegu apelsinimaitselist mahla, mida siin just kerge leida ei ole – uskuge või mitte – ning siis läksime taas Chocolate Roomi jäätist sööma. Ma armastan seda, et ta ei ole tüüpiline isane ja tuleb mõnuga koos minuga šokolaadi ning jäätist nautima. Nautisime siis koos ning viimaks olen tagasi kodus. Väga väsinud, aga õnnelik.
Te ei kujuta ette, kuidas ma olen vajanud sellist puhkepäeva nagu täna. Ei morjendanud isegi see, et sadist Harsh mu kell kuus hommikul üles ajas põhjendusega, et kuna ma plaanin linnast välja tripile minna, siis peaksin olema põnevil ja unetu või vähemalt valmistuma reisiks. Ja et üleüldse tema tahab teed ja hommikusööki voodisse. Mingu kanni. Aga kuna ta suutis siiski mu une ära ajada, siis serveerisin talle kell kuus hommikul läbi une krõbinaid. Mitte, et ta sellest väga vaimustuses oleks olnud.
Igatahes, ühel hetkel oli aeg päriselt ka nii kaugel, et pidin teistega rohkem tsiviliseeritud kohas kokku saama. Harsh viis mu ära ja käskis kontrollida veel üle, kas kõik plaanid on ikka jõus. Ütlesin, et nagunii olen Indias õppinud arvestama juba 50:50 tõenäosusega, et midagi juhtub. Mingid pooletunnised või paaritunnised hilinemised ei ole üldse põhjus ärritumiseks siin. Helistasin siis Sujitile ja tema ütles, et kas ma ei saanud sõnumit plaanimuutuse kohta kätte? Ma olin juba tulikuri, et kas tõesti läkski nii, et sattusin jälle halvema 50 protsendi hulka ning valmistusin Harshile ütlema, et ta võib mu koju tagasi viia, kui Sujit uuesti helistas ja ütles, et tegi nalja ning tuleb mulle kahe minuti pärast järele. Oli alles kergendus. Te ei kujuta ettegi. Pettumus iseendas ja pettunud olemine on üks asi, aga teistes haletsuse esile kutsumine või teistele pettumuse valmistamine on sada korda hullem minu jaoks. Seega Harsh isegi ei tea veel, kui mitu korda mu emotsioonid hommikul seinast seina käisid, sest tema rääkis samal ajal oma telefoniga.
Igatahes, ka transpordivahendid olid vahepeal taas muutunud. Läksime kümnekesi, auto ja kahe motikaga. Kuigi oleksin motikat eelistanud, arvan, et mul vedas, et sattusin konditsioneeriga autosse. Nimelt Mirela ülemus laenas oma autot ja juhti. Mul oli küll tollest tüübist veidi kahju, sest arvatavasti lootis tema ka pühapäeval puhata, aga ei. Tassi mingeid väljamaalasi mööda osariiki ringi, oota iga kivi ja kännu juures pool tundi ning loe ajalehte kolm korda edaspidi ja siis tagurpidi enne, kui tagasi koju teele asuda saad.
Aga mul oli tore päev. Champaner ehk meie reisi sihtkoht on üsna äge. Seal asub minu andmete kohaselt UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kindlus, meie osariigi ainus korralik mägi ja fakt on see, et imeliselt peene arhitektuuriga ehitised. Ei teagi nüüd täpselt, mida ma nägin. Ju olid need kõik osa kindlusest. Üks vähemalt oli kunagine mošee. Teise kohta täpselt ei tea. Ning nägime ka suurt detailselt planeeritud veevõtukohta, kuhu laskuvad erinevate tasemeteni viivad trepid, et inimesed saaksid mugavalt veele ligi olenemata veetasemest. Nägime ka nahkhiiri ja papagoisid ning kui kõik see ilu poleks haisenud nagu peldik, siis oleks võinud sinna pikemaks ajakski jääda.
Tahtsime küll ka koske näha, aga selgus, et see on liiga kaugel, et motikamehed nõustuksid ratastel sinna minema. Minu meelest on küll rattaga mõnusalt tuuline ja ei tohiks väga põhjust vinguda olla, aga ei tahtnud kellegi olemist sel toredal ilusa ilmaga päeval ebamugavaks teha.
Seega läksime mingisse hotelli lõunat sööma. Minu valitud pearoog oli küll juba nime poolest magus, aga ma poleks eluski oodanud, et Kashmiri Bulat vms võiks olla nagu riisipuding, mis sisaldab endas ka porgandi, india pähkli, ananassi ja lillkapsa tükke. Igatahes oli hea. Usaldan teinekordki Sujiti maitset, kuigi ise ei olnud ta nõus seda proovimagi.
Kuna jõudsime Barodasse tagasi üsna normaalsel ajal, siis ei tahtnud ma veel koju minna. Pealegi teadsin, et Emmanuel oli just üle elanud planeerimatu tarkusehammaste väljatõmbamise ja tahtsin teada, kas tal on kõik hästi. Oli pareminigi kui keegi oodata oskaks kahe hamba eemaldamisele järgnenud päeval. Ta ei tohtinud lihtsalt kõvasid asju süüa. Seega olime natuke aega tema juures. Jõudsin veel enne ja ka pärast temaga kohtumist suures koguses ahve näha, mis oli mega lahe ja ma olin nii õnnelik läbi terve päeva, et mu kaamera jälle terve ja koos minuga on. Lõpuks ometi saan teiel korralikke pilte ahvidest näidata. Üsna sürr on enda kõrval aia peal istumas näha kaheksat-kümmet pärdikut. Manu lubas üritada mind nende eest kaitsta, kui mõni mu kaamera peale protesteerima peaks. Tundus aga, et pigem nad kardavad seda asja. Ju on halbu kogemusi.
Igatahes, ta andis mulle peaaegu apelsinimaitselist mahla, mida siin just kerge leida ei ole – uskuge või mitte – ning siis läksime taas Chocolate Roomi jäätist sööma. Ma armastan seda, et ta ei ole tüüpiline isane ja tuleb mõnuga koos minuga šokolaadi ning jäätist nautima. Nautisime siis koos ning viimaks olen tagasi kodus. Väga väsinud, aga õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar