Printsist kerjuseks ja tagasi
Tänane öö oli jälle üsna kesine. Ei saanud ju raisata väga aega magamisele, kui oli selge, et nüüd mitu päeva üldse ei kohtu ja kaissu ei saa. Muidu on see aga elukaaslasega sebimisel suureks plussiks.
Suutsin keset ööd ka vihastada, sest Sandy käitub nagu täielik titt. Ta tahtis on sõpradega mõneks päevaks reisima minna, aga selle asemel, et siis firmast korralikult luba küsida, lasi ta lihtsalt keset ööd jalga – jah, see sama enda varjugi kartev neiu – ning saatis mulle sõnumi, et mina tema eest valetaksin ja ütleksin, et ta on haige, sest ta varem natuke kaebas kõhumurede üle. Nüüd aga ei tahtvat tema üksi tööl käia, kuna mina olen ära ja Katharina kodus haige ja tema vajab aiesecareid enda eest hoolitsema. Huvitav, kas tal on kodus lapsehoidja või? Ta oli eile tööl nutnud lausa, kuni ta koju toimetati. Ja nüüd siis see… väga väga lapsik ja vastutustundetu. Keeldusin valetamast ja käskisin tal ise ühendust võtta mõne ülemusega. Ei tea, kas ta tegi seda või mitte, aga minu lause peale, et Katharina tuleb ka homme tööle, reageeriti sõnumiga Katharinale, et plaanimuutus ja minnakse hoopis kuhugi külasse, et siiski homme koos meiega tööle jõuda. Huvitav, kas ta hüppas rongist maha või? Olen jah sarkastiline, aga ma olen tõsiselt kuri. Ise ei julge luba küsida ja samas tegemata ka ei jäta, kuid siis palub mul valetada näkku inimestele, kellele ma ei taha valetada ja kellega veel kaua koos töötama pean.
Igatahes… täna õhtul pidin siis esialgul Ahmedabadi ja siis Udaipuri töö asjus sõitma, aga juba kell kaksteist astus ülemus tuppa sisse ja küsis, kas ma olen valmis. Ju kusagil maailma otsas oli siis õhtu ja sellest piisas. Õnneks olin ja kohe kupatatigi mind minema. Anti kaasa mõned telefoninumbrid ja üks kolleeg viis mu bussi peale. Oleksin siiski pidanud enesealalhoiuinstinkti kuulama ja sellest bussist keelduma, aga ma ei teagi, kelle süü see nüüd oli, et ligi kolm tundi kohutavas konditsioneerivabas bussis loksusin. Kujutage ette vanu Ikarusi, aga sada korda mustemana ja bussijuhti, kes süüdimatult roolis suitsetab. Ja see oli ka ootamatu, et ise oma reisi eest maksma pidin. Halloo. See ei käi ju ärietiketi juurde. Ma ei reisinud seekord lõbu pärast. Ja siis buss pani mu maha mingi x-maja juures. No tore küll. Õnneks jätkus veel telefoniakut, et sundida võõraid mu Ahmedabadi kontaktiga kohalikus keeles suhtlema ja seletama, kus ma siis ikkagi olen. Muidugi jäin ka järgmisest bussist maha ja pean nüüd vist teistele üksi järele sõitma. Siin aga olid kõik kurjad, et mind ühiskondliku transpordi peale pandi ja rohkem sellist nalja juhtuda ei tohiks. Edasi on vaid luksuslikud hotellid ja veidi tööd ning lausa planeeritud aeg, et mina saaksin vaatamisväärsustega tutvuda. Ahmedabadi kontori tegevdirektor kutsus mind ka esmaspäeva õhtuks oma koju külla ja käskis teisipäeva vaba hoida, et siis mulle siin oma linna näidata. Nad tahaksid mind üle lüüa Barodalt. Eks näis, mis saab. Ütlesin, et tõenäoliselt peab ta minu üle Suure Ülemusega kaklema. Ja mitte, et mul midagi selle suure linna vastu oleks – ma ei ole siin ju veel üldse ringigi vaadata saanud – aga nüüd oleks juba väga kurb jälle kolida ja seekord kõigist juba armsaks saanud inimestest rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Kui aga selline nali siiski juhtuma peaks, siis ainult juhul, kui mu palka kõvasti tõstetakse. Harsh naerab juba praegu, et meil on võimatult väike palk ja suurlinnas on elu kindlasti veel kallim. Siinne boss aga juba ütles, et kui ma tahan, siis ta aitab mul siin püsiva elamisloa saada ja nii edasi:D Et nad tahavadki minusugust korralikku tüdrukut. Huvitav, miks ta arvab, et ma korralik olen? Isegi tol hetkel istusin krõnksus, jalgupidi tema ilusa tooli peal.
Aga jah… elu on naljakas. Ootan nüüd siin ülemuse kabinetis, mis edasi saama hakkab. Kaifi konditsioneeri ja täis söödetud kõhtu. Sõin suures koguses sibulat, sest polnud valikut ja nad tõid mulle külma kohvijoogi. Tahaks veel jäätist. Hommikul Harsh tõi meile enne, kui mu tööle viskas. Nii tobe, et ma ei tohi teda avalikult isegi hüvastijätuks suudelda. Aga kodus teavad nüüd kõik meist. Isegi roosamanna Sandy arvas ära ja tuli eile minu juurde jutuga, kas tohib mulle isikliku küsimuse esitada.
Suutsin keset ööd ka vihastada, sest Sandy käitub nagu täielik titt. Ta tahtis on sõpradega mõneks päevaks reisima minna, aga selle asemel, et siis firmast korralikult luba küsida, lasi ta lihtsalt keset ööd jalga – jah, see sama enda varjugi kartev neiu – ning saatis mulle sõnumi, et mina tema eest valetaksin ja ütleksin, et ta on haige, sest ta varem natuke kaebas kõhumurede üle. Nüüd aga ei tahtvat tema üksi tööl käia, kuna mina olen ära ja Katharina kodus haige ja tema vajab aiesecareid enda eest hoolitsema. Huvitav, kas tal on kodus lapsehoidja või? Ta oli eile tööl nutnud lausa, kuni ta koju toimetati. Ja nüüd siis see… väga väga lapsik ja vastutustundetu. Keeldusin valetamast ja käskisin tal ise ühendust võtta mõne ülemusega. Ei tea, kas ta tegi seda või mitte, aga minu lause peale, et Katharina tuleb ka homme tööle, reageeriti sõnumiga Katharinale, et plaanimuutus ja minnakse hoopis kuhugi külasse, et siiski homme koos meiega tööle jõuda. Huvitav, kas ta hüppas rongist maha või? Olen jah sarkastiline, aga ma olen tõsiselt kuri. Ise ei julge luba küsida ja samas tegemata ka ei jäta, kuid siis palub mul valetada näkku inimestele, kellele ma ei taha valetada ja kellega veel kaua koos töötama pean.
Igatahes… täna õhtul pidin siis esialgul Ahmedabadi ja siis Udaipuri töö asjus sõitma, aga juba kell kaksteist astus ülemus tuppa sisse ja küsis, kas ma olen valmis. Ju kusagil maailma otsas oli siis õhtu ja sellest piisas. Õnneks olin ja kohe kupatatigi mind minema. Anti kaasa mõned telefoninumbrid ja üks kolleeg viis mu bussi peale. Oleksin siiski pidanud enesealalhoiuinstinkti kuulama ja sellest bussist keelduma, aga ma ei teagi, kelle süü see nüüd oli, et ligi kolm tundi kohutavas konditsioneerivabas bussis loksusin. Kujutage ette vanu Ikarusi, aga sada korda mustemana ja bussijuhti, kes süüdimatult roolis suitsetab. Ja see oli ka ootamatu, et ise oma reisi eest maksma pidin. Halloo. See ei käi ju ärietiketi juurde. Ma ei reisinud seekord lõbu pärast. Ja siis buss pani mu maha mingi x-maja juures. No tore küll. Õnneks jätkus veel telefoniakut, et sundida võõraid mu Ahmedabadi kontaktiga kohalikus keeles suhtlema ja seletama, kus ma siis ikkagi olen. Muidugi jäin ka järgmisest bussist maha ja pean nüüd vist teistele üksi järele sõitma. Siin aga olid kõik kurjad, et mind ühiskondliku transpordi peale pandi ja rohkem sellist nalja juhtuda ei tohiks. Edasi on vaid luksuslikud hotellid ja veidi tööd ning lausa planeeritud aeg, et mina saaksin vaatamisväärsustega tutvuda. Ahmedabadi kontori tegevdirektor kutsus mind ka esmaspäeva õhtuks oma koju külla ja käskis teisipäeva vaba hoida, et siis mulle siin oma linna näidata. Nad tahaksid mind üle lüüa Barodalt. Eks näis, mis saab. Ütlesin, et tõenäoliselt peab ta minu üle Suure Ülemusega kaklema. Ja mitte, et mul midagi selle suure linna vastu oleks – ma ei ole siin ju veel üldse ringigi vaadata saanud – aga nüüd oleks juba väga kurb jälle kolida ja seekord kõigist juba armsaks saanud inimestest rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Kui aga selline nali siiski juhtuma peaks, siis ainult juhul, kui mu palka kõvasti tõstetakse. Harsh naerab juba praegu, et meil on võimatult väike palk ja suurlinnas on elu kindlasti veel kallim. Siinne boss aga juba ütles, et kui ma tahan, siis ta aitab mul siin püsiva elamisloa saada ja nii edasi:D Et nad tahavadki minusugust korralikku tüdrukut. Huvitav, miks ta arvab, et ma korralik olen? Isegi tol hetkel istusin krõnksus, jalgupidi tema ilusa tooli peal.
Aga jah… elu on naljakas. Ootan nüüd siin ülemuse kabinetis, mis edasi saama hakkab. Kaifi konditsioneeri ja täis söödetud kõhtu. Sõin suures koguses sibulat, sest polnud valikut ja nad tõid mulle külma kohvijoogi. Tahaks veel jäätist. Hommikul Harsh tõi meile enne, kui mu tööle viskas. Nii tobe, et ma ei tohi teda avalikult isegi hüvastijätuks suudelda. Aga kodus teavad nüüd kõik meist. Isegi roosamanna Sandy arvas ära ja tuli eile minu juurde jutuga, kas tohib mulle isikliku küsimuse esitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar