Kuidas kõik otsad kokku jooksevad
Juba paar nädalat tagasi kutsuti mind kaasa ühe juhututtava sünnipäevapeole, mis eile toimuma pidi. Ma ei tahtnud küll trügida kuhugi otsese kutseta, aga siis kutsus Emmanuel mind kaasa samaks ajaks ühe teise inimese sünnipäevale. Jälle vahendatud kutse, aga ma olin üsna kindel, et tean seda inimest ka ja Manu lubas vastutuse enda peale võtta. Veidi hiljem selgus, et tegu on nende kahe tüübi ühise sünnipäevaga ja Katharina oli ka sinna kutsutud.
Niisiis eile pärast tööd – saime enne õhtut allkirjastamiseks paberi, et tugeva vihma tõttu lõpeb tööpäev kell kuus. Te imestate? Mina ka, aga vihm dikteerib siin uskumatult palju elu. Inimesed lihtsalt ei tule tööle ja lükkavad edasi või jätavad ära ärikohtumised. Mitte, et selleks tegelikult vajadust oleks. Muidugi ei lõppenud töö midagi kell kuus. Kuus viisteist läksime alles ühele informatiivsele koosolekule, aga parem ikka kui jälle kell seitse eks. lause jäi lõpetamata…:D Igatahes, läksime K-ga kiiremas korras shoppama, sest maja oli toiduvaba ja poisid ei suutnud oma plaanist süüa osta, et me siis kokkaks, kinni pidada. Üsna raske on leppida sellega, kuidas kõik kogu aeg muutub ja kunagi milleski kindel olla ei saa. Aga meil oli lõbus ja pärast läksime siis peole.
Kumbki meist õieti sinna minna ei osanud ja seekord ei ajanud rikšajuhtide pisike tuur meid isegi eriti kurjaks. Nalja tegi ka see, kuidas and ikka alati lolli mängivad ja proovivad üüratuid summasid välja pressida, et siis vahele jäädes teha nägu, et oli aus eksitus. Mõningate raskustega jõudsimegi peopaika. Kui eksinuna Manule helistasin, lubas ta telefoni anda kellelegi teadjamale. Telefoni võttis sünnipäevalaps ja kohe, kui oma nime ütlesin, läks ta väga elevile ja küsis, et kas Eestist ning hakkas kohe organiseerima, kuidas me õigesse kohta jõuaksime. Meil mõlemal oli hea meel üksteist näha. Ta veel ütles, et oli tahtnud mind kutsuda, aga tal polnud mu numbrit. Eelmine kord kohtusime jah ju mu esimestel nädalatel. Ta on see Lily sõber, kes mind ükskord tööle viis ja alalõpmata meil hängis. Mina lihtsalt kahtlesin, kumb Lily sõpradest ta on. Panustasin õigesti siiski.
Pidu oli päris tore. Nägin inimesi üle kuu aja. Tundus nagu tegu oleks vanade sõpradega, mida nad siin kontekstis ongi. Nägin ka kõige kallimaid. Kuulsin igasuguseid huvitavaid asju. Joy säras, sest tema ja Christiani vahel toimub midagi. Ja Nayaara ja Sebastian on vähemalt sama rumalad kui meie, aga mul on neist kahju. Akotas ei ole neil ju isegi eraldi tuba kusagilt võtta. Ja kahju on ka Rickist kui ainsast vallalisest seal pundis. Lilyst ma ei saagi täpselt aru, kummaga neist kahest sõbrast ta millist liini ajab. Võib-olla mõlemaga. Korraga ei ole ma neid kunagi näinud igatahes.
Igatahes… love is in the air. Kõik kohad olid paarikesi täis. Nägin ka Piyushi. Kõik teadjamad jälgisid, kuidas meie esimene vestlus üle mitme nädala kulgeb. Kulges üldjoontes hästi, aga veidi imelikult ja jäigi ainasaks. Ta ütles mulle kindla päevade arvu, millal me kohtunud ei ole. Ja keeldus rääkimas, mida vahepeal teinud on, sest tahab mulle ainult tõtt rääkida. Eriti rohkem me ei rääkinudki. Midagi tuli vahele. Rick rääkis, et ta oli minu kohta ka temalt kohe esimesel võimalusel küsinud.
Niisiis oli veidi imelik. Ühel hetkel olid seal kohal nii Manu, Piyush kui Harsh, kes vastumeelselt meile järgi tuli. Mulle tõesti meeldib Manu ka. Nii tore on vahepeal gentelmani seltskonnas olla, sest India mehed ei ava sulle peaaegu kunagi ust, ei paku end appi su kotte kandma ega muud sellist. Mõelge siis nüüd, millist kontrasti prantslane pakub. Ei tea veel, mida tema mõtleb. Aga romantilised õhtusöögid ägedates kohtades ja üksteise kodudes lõppevad õhtud lõppevad ühel hetkel kusagil mujal, ma kardan. Ma ei ole väljaspool maja (v.a. Tusha, Joy ja Rick vist) kellelegi rääkinud, et mu vallalisestaatus on veidi muutunud. Ei tea, kuidas kellelegi rääkida. Ei taha asju imelikuks ajada. Aga mulle väga meeldib Manuga koos olla.
Ja Harsh oli nii imelik eile õhtul. Turtsus nagu siil. Saan aru, et ta oli väsinud ja ilm oli kehv bike’i jaoks. Loogiline, et ta oli ärritatud ka sellest, et tükk aega õiget kohta leida ei suutnud. Aga pidevalt telefoni ära viskamine ja siis minuga turtsumine ei ole ka okei. See pool temast ei meeldi mulle üldse. Ja ta ei olnud veel tunde nõus asju minuga omavahel selgeks rääkima. Väga tahtsin kuulda, mida ma valesti tegin ja miks ta oma frustratsiooni minu peale valab. Tema aga väitis, et midagi pole valesti ja muudkui jooksis ringi.
Ka koju jõudes ei saanud rahu, sest juba teist õhtut järjest oli siin grupp DT-sid – arendusprojektide praktikante, kelle projekt mingis külas läbi sai. Nüüd peavad nad kusagil aega parajaks tegema, kuni koju minna saavad. Eilne õhtu oli eriti sürr, sest meie elutuba oli ääreni täis hiina praktikante. Ma siiani ei tea, palju neid oli. Pakuti numbreid 14st 40ni. Meile tundus ka, et oli pigem 40. Ma ei tea, kuidas nad kõik seal öö veetsid. Ainuls tore asi sealjuures oli see, et nendega koos oli ka Jay, keda ma pärast esimest nädalat näinud ei ole. Tore siis, et mu trainee buddy isegi ei teadnud, kus ma elan, mis mu telefoninumber on ja et ta minu koju suure grupiga tulnud oli:D Aga ma ei kavatse ka end süüdi tunda eraldi voodiga toa omamise eest. Nagunii ei maga ma siin peaaegu kunagi üksi ja päevasel ajal kodus ei ole. Pealegi tegelesin aktiivselt Harshi peale kuri olemisega. Mida ta õige mõtleb? Mille ees mind karistada püüdis? Hiljem lõpuks talle sobival ajal rääkides tundus, et ta ei näe milleski üldse mingit probleemi ja oli lihtsalt väsinud. Mina aga olin juba tulikuri, sest ta oli keeldunud minuga jalutama tulemast ja siis teinud kõike muud peale minuga kahekesi jäämise ning siis viimaks lihtsalt jalutas vastassuunas minema, kuigi teadis, et tema pärast ukse peal ootasin. Mis ta arvas, et mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas ta hambaid peseb või? Aga teisi inimesi ei saa kontrollida. Pool ööd mõtlesin ka sellest, mis me üksteisele oleme. Kui tugev see meie-üksus on. Kas see, et meil on koos hea olla, on piisav?
Täna oli esimene kord välja magada. Plaan oli juba kell 12 mingite aiesecaritega linnast välja mingi kose juurde minna. Vist on tegu sama kohaga, mida Manu soovitas ja algse plaani järgi pidi ta ka kaasa tulema, aga kõik plaanid ja muutuvad kogu aeg. Enam pole ma üldse kindel, et täna üldse kodust kuhugi liigume. Mõne tunni pärast on juba jälle pime ju. Ei jaksa kogu aeg pettunud ja kuri olla. Aga emotsioonid käivad seinast seina sõltuvalt sellest, kuidas parasjagu asjad sujuvad.
Juba paar nädalat tagasi kutsuti mind kaasa ühe juhututtava sünnipäevapeole, mis eile toimuma pidi. Ma ei tahtnud küll trügida kuhugi otsese kutseta, aga siis kutsus Emmanuel mind kaasa samaks ajaks ühe teise inimese sünnipäevale. Jälle vahendatud kutse, aga ma olin üsna kindel, et tean seda inimest ka ja Manu lubas vastutuse enda peale võtta. Veidi hiljem selgus, et tegu on nende kahe tüübi ühise sünnipäevaga ja Katharina oli ka sinna kutsutud.
Niisiis eile pärast tööd – saime enne õhtut allkirjastamiseks paberi, et tugeva vihma tõttu lõpeb tööpäev kell kuus. Te imestate? Mina ka, aga vihm dikteerib siin uskumatult palju elu. Inimesed lihtsalt ei tule tööle ja lükkavad edasi või jätavad ära ärikohtumised. Mitte, et selleks tegelikult vajadust oleks. Muidugi ei lõppenud töö midagi kell kuus. Kuus viisteist läksime alles ühele informatiivsele koosolekule, aga parem ikka kui jälle kell seitse eks. lause jäi lõpetamata…:D Igatahes, läksime K-ga kiiremas korras shoppama, sest maja oli toiduvaba ja poisid ei suutnud oma plaanist süüa osta, et me siis kokkaks, kinni pidada. Üsna raske on leppida sellega, kuidas kõik kogu aeg muutub ja kunagi milleski kindel olla ei saa. Aga meil oli lõbus ja pärast läksime siis peole.
Kumbki meist õieti sinna minna ei osanud ja seekord ei ajanud rikšajuhtide pisike tuur meid isegi eriti kurjaks. Nalja tegi ka see, kuidas and ikka alati lolli mängivad ja proovivad üüratuid summasid välja pressida, et siis vahele jäädes teha nägu, et oli aus eksitus. Mõningate raskustega jõudsimegi peopaika. Kui eksinuna Manule helistasin, lubas ta telefoni anda kellelegi teadjamale. Telefoni võttis sünnipäevalaps ja kohe, kui oma nime ütlesin, läks ta väga elevile ja küsis, et kas Eestist ning hakkas kohe organiseerima, kuidas me õigesse kohta jõuaksime. Meil mõlemal oli hea meel üksteist näha. Ta veel ütles, et oli tahtnud mind kutsuda, aga tal polnud mu numbrit. Eelmine kord kohtusime jah ju mu esimestel nädalatel. Ta on see Lily sõber, kes mind ükskord tööle viis ja alalõpmata meil hängis. Mina lihtsalt kahtlesin, kumb Lily sõpradest ta on. Panustasin õigesti siiski.
Pidu oli päris tore. Nägin inimesi üle kuu aja. Tundus nagu tegu oleks vanade sõpradega, mida nad siin kontekstis ongi. Nägin ka kõige kallimaid. Kuulsin igasuguseid huvitavaid asju. Joy säras, sest tema ja Christiani vahel toimub midagi. Ja Nayaara ja Sebastian on vähemalt sama rumalad kui meie, aga mul on neist kahju. Akotas ei ole neil ju isegi eraldi tuba kusagilt võtta. Ja kahju on ka Rickist kui ainsast vallalisest seal pundis. Lilyst ma ei saagi täpselt aru, kummaga neist kahest sõbrast ta millist liini ajab. Võib-olla mõlemaga. Korraga ei ole ma neid kunagi näinud igatahes.
Igatahes… love is in the air. Kõik kohad olid paarikesi täis. Nägin ka Piyushi. Kõik teadjamad jälgisid, kuidas meie esimene vestlus üle mitme nädala kulgeb. Kulges üldjoontes hästi, aga veidi imelikult ja jäigi ainasaks. Ta ütles mulle kindla päevade arvu, millal me kohtunud ei ole. Ja keeldus rääkimas, mida vahepeal teinud on, sest tahab mulle ainult tõtt rääkida. Eriti rohkem me ei rääkinudki. Midagi tuli vahele. Rick rääkis, et ta oli minu kohta ka temalt kohe esimesel võimalusel küsinud.
Niisiis oli veidi imelik. Ühel hetkel olid seal kohal nii Manu, Piyush kui Harsh, kes vastumeelselt meile järgi tuli. Mulle tõesti meeldib Manu ka. Nii tore on vahepeal gentelmani seltskonnas olla, sest India mehed ei ava sulle peaaegu kunagi ust, ei paku end appi su kotte kandma ega muud sellist. Mõelge siis nüüd, millist kontrasti prantslane pakub. Ei tea veel, mida tema mõtleb. Aga romantilised õhtusöögid ägedates kohtades ja üksteise kodudes lõppevad õhtud lõppevad ühel hetkel kusagil mujal, ma kardan. Ma ei ole väljaspool maja (v.a. Tusha, Joy ja Rick vist) kellelegi rääkinud, et mu vallalisestaatus on veidi muutunud. Ei tea, kuidas kellelegi rääkida. Ei taha asju imelikuks ajada. Aga mulle väga meeldib Manuga koos olla.
Ja Harsh oli nii imelik eile õhtul. Turtsus nagu siil. Saan aru, et ta oli väsinud ja ilm oli kehv bike’i jaoks. Loogiline, et ta oli ärritatud ka sellest, et tükk aega õiget kohta leida ei suutnud. Aga pidevalt telefoni ära viskamine ja siis minuga turtsumine ei ole ka okei. See pool temast ei meeldi mulle üldse. Ja ta ei olnud veel tunde nõus asju minuga omavahel selgeks rääkima. Väga tahtsin kuulda, mida ma valesti tegin ja miks ta oma frustratsiooni minu peale valab. Tema aga väitis, et midagi pole valesti ja muudkui jooksis ringi.
Ka koju jõudes ei saanud rahu, sest juba teist õhtut järjest oli siin grupp DT-sid – arendusprojektide praktikante, kelle projekt mingis külas läbi sai. Nüüd peavad nad kusagil aega parajaks tegema, kuni koju minna saavad. Eilne õhtu oli eriti sürr, sest meie elutuba oli ääreni täis hiina praktikante. Ma siiani ei tea, palju neid oli. Pakuti numbreid 14st 40ni. Meile tundus ka, et oli pigem 40. Ma ei tea, kuidas nad kõik seal öö veetsid. Ainuls tore asi sealjuures oli see, et nendega koos oli ka Jay, keda ma pärast esimest nädalat näinud ei ole. Tore siis, et mu trainee buddy isegi ei teadnud, kus ma elan, mis mu telefoninumber on ja et ta minu koju suure grupiga tulnud oli:D Aga ma ei kavatse ka end süüdi tunda eraldi voodiga toa omamise eest. Nagunii ei maga ma siin peaaegu kunagi üksi ja päevasel ajal kodus ei ole. Pealegi tegelesin aktiivselt Harshi peale kuri olemisega. Mida ta õige mõtleb? Mille ees mind karistada püüdis? Hiljem lõpuks talle sobival ajal rääkides tundus, et ta ei näe milleski üldse mingit probleemi ja oli lihtsalt väsinud. Mina aga olin juba tulikuri, sest ta oli keeldunud minuga jalutama tulemast ja siis teinud kõike muud peale minuga kahekesi jäämise ning siis viimaks lihtsalt jalutas vastassuunas minema, kuigi teadis, et tema pärast ukse peal ootasin. Mis ta arvas, et mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas ta hambaid peseb või? Aga teisi inimesi ei saa kontrollida. Pool ööd mõtlesin ka sellest, mis me üksteisele oleme. Kui tugev see meie-üksus on. Kas see, et meil on koos hea olla, on piisav?
Täna oli esimene kord välja magada. Plaan oli juba kell 12 mingite aiesecaritega linnast välja mingi kose juurde minna. Vist on tegu sama kohaga, mida Manu soovitas ja algse plaani järgi pidi ta ka kaasa tulema, aga kõik plaanid ja muutuvad kogu aeg. Enam pole ma üldse kindel, et täna üldse kodust kuhugi liigume. Mõne tunni pärast on juba jälle pime ju. Ei jaksa kogu aeg pettunud ja kuri olla. Aga emotsioonid käivad seinast seina sõltuvalt sellest, kuidas parasjagu asjad sujuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar