3. august

Teisel planeedil

Eilne õhtu lõppes sellega, et kukkusin trepist alla. Mulle kohe meeldivad uhked sisenemised. Miks ma muidu õhtusöögile, kus kogu hotell koos, minnes kontsa pidi kinni jääma pidin ja pea ees alla tulin? Kõik on hästi. Ainult ego haavatud ja mõned uued kriimud. Hotelli põrandale jäi ka veidi kahvatut nahka.

Saingi esimest korda kogeda sleeperbussiga reisimist. Eelmine kord ju valisime istekohad, aga ööseks tahtsin võimalust pikali visata. Bussi sisenedes mõtlesin, et kohe suren ära. See haises lausa viiruki järele ja vaheukse kohal tegutses agaralt ämblik. Ka on reisijate ohutus Indias teisejärguline. Proovi ronida ülikitsast treppi mööda oma magamisasemele, kui buss hetkekski kohutavas seisukorras teel ei peatu. Isegi jäime ellu. Üritasin mitte mõelda kõigile pisikutele oma näo vastas või sellele, et isegi pähklikoori ei oldud enne reisi algust meie asemelt ära koristatud. Sellest hoopis raskem oli taluda öö läbi tühjas linnas signaalitavat bussi ja röökivat konduktorit. Lisaks veel tohutu raputamine. Palvetasin, et klaasuksed kuidagi lahti ei vajuks ja me alla ei kukuks. Õnneks Atul oli eesmine ka.

Ahmedabadi jõudsime umbes pool viis hommikul. Seejärel läks veel aega õige maja üles leidmiseks. Maandusin hoopis teise suure bossi juures, sest esimene tundis süümekaid, et tema kodus ei ole vetsupaberit minu jaoks. Seega ööbin hoopis uhkes elamus, kus ikkagi on vetsuks auk maas. Veega auk, aga ikkagi.

Siia saabumine oli ka eriti koomiline. Kujutage ette tõeliselt unist mind pool kuus hommikul. Lisage järsku kes teab kust minu juurde jalutanud euroopa päritolu neiu, kes hakkab automaatselt minuga vene keeles rääkima. See ajas mul juhtme nii kokku kui üldse võimalik ja läks ikka hea hulk aega enne, kui aru sain, kellega tegu ja suutsin ena-vähem arusaadavalt vastata. Algul küsisin talt, et kas ta on ka praktikant ja siis ta vastas, et ei. On maja peremehe abikaasa ja lubas hommikul mulle nende pisitütart ka tutvustada.

Nende pisitütar on hästi armas pooleteistaastane beib. Alguses muidugi häbenes mind, aga siis otsustas, et mina ja just mina pean temaga mängima ja õues müttama. Muidu pidi see üldse keelatud tegevus olema, aga hea tädi lasi lapsel mudas mütata.

Seejärel käisime kiirelt Ahmedabadi kohe valmis saavat campust vaatamas ja selgus jälle, et maailm on ikka tõeliselt väike. Kuidas muidu saab meie campuse majas, mis minu firma osanikule kuulub, asuda ka mu korterinaabrite firma peakorter?:D Nagu India mingi väike koht oleks.

Seejärel nägin meie firma kontorit, kus veetsingi kogu päeva ja kuulasin hirmuga, et mind plaanitakse tõsiselt Ahmedabadi ümber kolida. Küsiti vaid, kas tunnen end nende seltskonnas hästi. Aga keegi ei tulnud selle pealegi, et võib-olla ma ei unista suuremasse linna kolimisest ega suurematest elamiskuludest. Neil ei tulnud pähe küsidagi, kas ma tahan kolida või mitte. Hakati lihtsalt mulle elukohta valima. Aga ma tõesti ei taha taas kolida. Olen leppinud kõigi linnasiseste kolimistega, aga mitte kõigist kallitest kolme tunni kaugusele. Mul ei ole midagi selle vastu, kui kahe linna vahel pendeldan vajadusel, aga ma ei taha kolida. Selline stsenaarium ei tulnud mulle mõttessegi. Mõtlesin küll läbi, et mis siis, kui Harshiga lahku läheme või mis siis, kui kuue kuu pärast koju lähen. Ükski stsenaarium aga ei sisaldanud minu otsekohest lahkumist.

Nalja ka. Atul küsis täiesti tõsiselt, kas plaanin Harshiga abielluda. Küsisin, kuidas ta üldse selle peale tuleb? Me ju alles saime tuttavaks. Vastu küsiti, et aga kuidas ma siis tean, et tahan temaga midagi enamat kui sõbrad olla. Kaks väga erinevat maailmapilti said taas kokku. Aga ma ei jaksa kõiki häid poisse ära rikkuda. Isegi kui ta on äge ja saadab mulle ka teiselt poolt klaasseina või minu kõrval istudes sõnumeid. Või laulab vaid mulle oma telefonile BSB As long as you love me’d kaasa. Selle kõige kõrval on tal ka ärritavaid omadusi. Niisama sõber võib ta olla küll. Tal on nagunii plaanis veel selle aastanumbri sees abielluda kellegagi. Hetkel pole seda kedagi veel leitudki. Aga sitkus viib sihile eks.

Ahjaa, Piyush ületas end jälle. Saatsin talle lihtsa sõbrapäeva sõnumi, aga millegipärast jõudis neid kohale kaks. Tema siis küsis vastu, et kas esimene oli sõpruse jaoks ja teine tähistas soovi sõprust upgrade’ida. Öäk. Öäk. Öäk. Esiteks ei ole ta üldse minu maitse ja teiseks ei austa ma teda enam. Ja miks ta ei või selgetest sõnadest aru saada, et ma ei taha temaga romantilist suhet?

Muideks kõik ootavad, et ma sünnipäevaks midagi korraldaksin. Aga ma ei jõudnud isegi oma alkoholiluba välja võtta. Ja ma ei tunne end üldse nii rikkana, et mingit pidu korraldada. Samas uudis minu lähenevast sünnipäevast muudkui levib. Hetkel mõtlen, et lülitan siis telefoni välja ja peidan end kuhugi ära. Siinsetes tingimustes ei oska ma kookigi küpsetada.

Täna siis jälle oli selline päev, kus ei teadnud poolt tundigi ette, mis saama hakkas. Kui muutus juba väga ebatõenäoliseks, et tagasi oma linna jõuan, läksin julmalt kontorihoone alumise korruse kaubamajja hädaabiriideid ostma. Üsna edukalt ka, kusjuures. Vaid üks paar ebasobivaid pükse tuli kaasa, aga proovin homme vahetada.

Hetke seisuga lähen koju tagasi homme või ülehomme. Homme selgub. Ehk siis pakin jälle kõik asjad igaks juhuks tööle kaasa. Täna sain tunnistajaks olla ka siinkandi viimase viie-seitsme aasta suurimale vihmale. Vesi on põlvini. Kujutage ette Duukri tänavat suurimate uputuste ajal. Üsna hea tunne oli, et mind ootas büroohoone parkimismajas mugavustega auto ja ka koduhoone, kuhu taas ööbima tulin, asub kõrgemal platvormil.

Sõin siinse perega Põhja-India pärast õhtusööki – ahjus küpsetatud kohevaid chapatisid mingi oavärgiga ja siis sain tõeliselt head magustoitu. Midagi meie pasha-laadset. Plaanin selle poest üles otsida ja edaspidi ainult sellest ja suuvärskendajatest toituda:D Ütlesin juba Harshile ka, et kui mind koju tagasi tahab, siis muretsegu palju seda kraami. Tema norib vastu, et kui ma šokolaadi ei too, siis uksest sisse ei lasta. Mitte, et ta šokolaadi sööks. Ja Sandy on ikka kes teab, kus. Rumal tüdruk. Loodan, et temaga on siiski kõik hästi.

Nüüd aga mängin peitust siin majas 24h kohal olevate noorte meesteenijatega. Mul kästi väga ettevaatlik olla, et nad mu paljast ihu ei näeks. Vastasel juhul pidi olema oht, et lähevad hulluks. Ja nüüd ma tahaks teada, kuidas see hulluks minemine välja võiks näha:D Aga ok. Ei kiusa neid ega teid rohkem ja lähen tuttu. Head ööd imelisest kummalisest Indiast!